Eesnimi: Hagenhild
Rass: Inimene
Sugu: Naine
Perevaldsus: Lesk
Meelelaad: Raudne, põhjalase vääriline

I peatükk. Viikingid

”Odin!” Hagenhildi röögatus kajas koridoriseintelt.

”Odin!” röögatas pool tosinat Odaotsa-maleva suud talle vastu ja valgetes mundrites rinnad kummusid.

Ruunirauast saapataldade kõminal marssis Hagenhild koridori lõpu suunas. Teda saatis valvemeeskonna röögatuse kaja ja verikotkastena koridorilakke riputatud vanausuliste oiged.

Põrandale tilkuv veri. Saapatallad kleepumas vereloikudes. Kirbe verelehk ninasõõrmeis. Hagenhildi sinisilmad klaasistusid, kui ta mööda kotkakslöödute koridori kõndis.

Ei, sa tegid seda ise. See oli ainuõige, mõtles ta pilku kramplikult enda ees hoides, ent kõigest hoolimata pidi ta siiski tunnistama, et alistunute piinamine pole õige.

Ei. Ära mõtle. Põhjalase raudne meelelaad ‒ see seisab kirjas su ankeedis. Käitu selle vastavalt, raius ta endale, ent ei suutnud.

Ta oli auastmelt rusikavanem ja viimased kuusteist tundi olid nad vallutanud Verdeljökki. Viimast suuremat wotanistidest vanausuliste kantsi. Ta oli ise oma rünnakrusika eesotsas värava purustanud ja tunginud kuni kindluse viimase sopini, sinna, kus oli end varjanud kõrgpreester Nidholla. Tema kaksteist kilbisõsarat olid Hagenhildi sõdalastega võideldes langenud ja raevuhoog ning Hagenhildi ruunirauast sõjavasar olid lömastanud vanausuliste juhi pea.

Ja nüüd oli Hagenhild siin. Ta oli kiirkorras kutsud hiid-reidilristleja ”Põhjala” pardal asuvasse tapalkäigu peakorterisse ning teda ootas kõigi ootuste kohaselt järjekordne autasustamine ja ‒ parimal võimalikul juhul ‒ erruminekuavalduse rahuldamine.

Jõudnud järjekordseid uksi valvavate Odaotsa-hallakuubede spaleerini, Hagenhild peatus ja õhku kärgatas veel üks ”Odin!”

Odad tõusid. ”Oo-diiiin!” vastati talle ja ette astus vanemalõkmetega hallakuub, kes nõudis salasõna.

Tarbetu lollus, nad ju teavad, kes ma olen ja miks ma siin olen, mõtles Hagenhild, ent talitses end kohe. Hallakuubedega ei maksnud praegu tüli üles katkuda, olgu see väsimus nii suur kui tahes. Kui kannad Mjölnir 2–K lahinguturvist ja sellel Vasara maleva embleemi, ei või sa end hallakuubede seas kunagi kindlalt tunda.

”Põhjala ja pikne!” vastas ta poolihääli ja jäi ootama, püüdes märkamatult tuvastada hallakuue auastet, juhuks, kui peab teda veel kõnetama.

Noolt noka vahel hoidev lind lõkmetel – ilmselt kaarnavardjas. Hõbedane rant selle ümber – vanem.

Aga mida Heeli tähendas päike ses liiga segaseks aetud auastmete segapudrus? See jäigi tol hetkel välja mõtlemata, sest enne avas hallakuub suu.

”Vanem-kaarnajuht Odakaitses, Valgeraid Staage, tegi mulle ülesandeks teid hoiatada, et kohal on kõrgemad isikud, ja nõudis, et siseneksite korrastatuna.”

”Korrastatuna?” küsis Hagenhild teeseldud juhmusega. Ta sai aru küll, mida selle all mõeldi, aga nõuda seda vahetult peale lahingut kohale kutsutud rusikavanemalt? Ogarus ju!

”Jah. Mitte nii ... räämas, verekarvas ja mõlgituna. Aga meil pole paraku aega. Teid oodatakse ja seega laskis kaarnajuht Staage teile valmis panna Gungnir 3S paraadversiooni. Sisenete selles. Oma auastet, väekilda ja malevat ei maini, kui seda otseselt ei küsita, ja vaevalt, et seda tehakse."

Ja Hagenhild taipas. Odaotsa ja Vasara maleva vahel oli kibe konkurents ja Odaots, kuhu värvatud kuulusid eranditult Põhjala ülemistesse kihtidesse, pidas end Vasarast suurelt tähtsamaks.

Nüüd siis kavatseti Vasara maleva lahinguau endale võtta, sundides selle rusikavanema ilmuma tähtsate ninade ette Odaotsa turvises. Kasutati ju Gungnir-tüüpi turviseid alati ja ainult Odaotsa ridades, samal ajal, kui Vasara lööküksused pidid läbi ajama küll kobakamate, kuid õnneks ka töökindlamate Mjölnir-turvistega.

Kibestunult hammustas Hagenhild mõttes huulde, kuna oli selge, et see vanem-kaarnavardjas hundikurgust – lõpuks ometi meenus see Heelima auastmekood selles juhm-värdjate padrikus! – oli temast siin ja praegu mäekõrguselt üle. Maapinnal, lahingtandril oleks lootus olukord enda kasuks painutada, aga praegu... Ei. Tuleb nõustuda.

Aatommootor tema seljal suigatas surina saatel ja Mjölnir avanes hammasrataste lõginal. Hagenhild astus turvisest välja ja pöördus. Punakasmetalne, kaheksa jala kõrgune ruunirauast turvis seisis tühjana tema ees, ent kaua tal seda imetleda ei lastud.

”Mida te õige mõtlete, rusikavanem! Siia te seda küll ei jäta!” haugatas kaarnavardjas ja ümber pöördudes nägi Hagenhild, et mehe nägu väljendab viimase veerandi vaoshoitust.

”Mis te kardate, et see plahvatab või, vanem-kaarnavardjas?” vastas Hagenhild ülbelt, sest tal hakkas tasahaaval küllalt saama.

”See ei käi nii, et astute turvisest välja ja lihtsalt jätate selle siia vedelema!”

”Ma just tegin seda ja meil ei pidavat aega olema, vanem-kaarnavardjas.”

”Piisavalt, et saate oma koli kokku korjata ja sinna seina äärde jätta! Selge, rusikavanem!?”

”Selge, vanem-kaarnavardjas!” röögatas Hagenhild kõvemini, kui oleks vaja olnud, ja astus tagasi turvisesse. Aatommootor käivitus ja turvis sulgus kümnete hammasrataste lõgina saatel. Hagenhild trampis meelega kõrvulukustavat kõminat tekitades näidatud kohta seina ääres. Kui ta uuesti väljus, nägi ta seda, mida oli tahtnudki. Hallakuued hoidsid käsi kõrvadel, sest siseruumis trampimine ei saanudki muud moodi mõjuda kui valulikult.

”Rusikavanem,” sisistas kaarnavardjas, kelle käed polnud ainukesena kõrvadele kerkinud, kuid tema nägu kaunistas grimass, mis väljendas parajat piina ja ennustas peatset peavalu.

”Teie Gungnir 3S on valmis, järgnege, rusikavanem,” lausus ta veel ja viipas lähedalasuva ukse poole.

Kaks hallakuube tormasid seda avama, võllid kiiksusid, auruajam turtsus ja ukse avamise kriginat polnud selle lärmi tõttu õieti kuuldagi.

See oli turviseruum ja keset seda kõrgus Gungnir 3S. See polnud punakast ruunimetallist, vaid terasest, aga oma kaks jalga madalam ja kaugeltki mitte nii robustne ja kohmakas. Oli ka näha, et tegemist on tõesti paraadversiooniga: iga valvemeeskonna kontaktoda hoop võis selle lühisesse ajada või sõjavasar täielikult lömastada.

Tegelikult oli Gungnir 3 lahingversioon Mjölnir II-st vaat et poole põlvkonna jagu ees. See varjestas vilgukivide eest, selle kontaktid olid odakärsatatuste eest paremini kaitstud ja lisaks sai sellele kiiresti paigaldada hõljumisfunktsiooni tagava gravitõkendi, mis töötas ruuniväel, mitte tuumajõul, ja lisas seetõttu kaalu vaid poolesaja kilo ümber. Hagenhild ei mäletanud täpselt, kui palju, aga jah, kui niigi pea tonniraskusele turvisemootorile lisada veel poole tonnine tuumajõul töötav gravitõkend, nagu Mjölnir 2 puhul sai teha, hakkasid väiksemate transpordilaevade tõkendid valust kiunuma.

Vastumeelselt astus ta turvisesse ja sulges selle.

”Nii, nüüd olete valmis. Annan kohe teie tulekust teada,” lausus kaarnavardjas ja võttis seinalt sisefoni vaskse toru. Hetke oodanud, edastas ta kodeeritud sõnumi ja ülikute ruumi uksepooled vajusid kriiksudes kahele poole seintesse.

”Minge, komandör, ja omavahel öeldes: ma olen kade, ” lausus kaarnavardjas ja muigas.

Hagenhild rehmas vaid mõttes käega ja astus edasi taevahallile vaibale, mis lõppes raskeilmelise laua ees, mille taga istus kaks...

Hagenhild kahvatus, midagi oli kas väga valesti või täpselt vastupidi, aga ta süda aimas esimest, sest jah, siin Põhjalas, Avastatud Maailmademere lõunatsoonis asuval reidilristlejal seisis tõesti kaks meest, kelle riietusest, kasvust ja hoiakust võis aru saada, et need olidki nemad ‒ viikingid.

I katke ‒ Trollheimis, 14 aastat varem

”… ma ei saa nii, ei, see on mõeldamatu,” jätkas Hagenhild juttu, mille oli mõtete koondamiseks hetkeks katki jätnud.

”Ja te ütlete ise ühest usust lahti?” küsis troll Edlredde.

”Jah, ma ei suuda uskuda, et me kõik eksisteerime vaid selleks, et viimsepäevalahingus hukkuda... Ei, ma usun, et ”Ruuniraamatus” on tõde, et miski ei lõppe iial, vaid me liigume hoopis täiuse poole.”

”Kuid miks, miks te seda usute? Meie, trollid, usume Harmaderet, kes ütleb, et igaühele on antud päev ja keegi ei tea, kuidas see lõpeb või kuhu järgmine päev viib.”

II peatükk. Retk Harrajallile

”Te tahate mida?” küsis Hagenhild.

”Seda, mida ütlesime,” vastas end Olaf Stryggerssoniks nimetanud viiking. Rahulikult, kiirustamata võttis ta laualt joogisarve ja kummutas sellest pika sõõmu.

Hagenhild kogus mõtteid. Tungida Harrajallil teraskindlusse, leida sealt Nidholla poeg ja tuua too ära ei olnud võimatu ettevõtmine. Kõik olenes rusika vägevusest ja kavandamisest, küll aga tundus võimatuna Nidholla poja elusa ja tervena äratoomine.

Ei, Harrajall oli väike maailm ja sealne kindlus kindlasti küll ajast ja arust, ent usutavasti tugevalt kaitstud. Oli see ju wotanistide ainuke allesjäänud tugipunkt.

”Kui tohib paluda, siis ma sooviksin, et te uuriksite Nidhoggilt, kõiksusearvestajalt, välja, kui suur on selle õnnestumisprotsent,” lausus ta lõpuks ettevaatlikult ja vandus mõttes: nii palju siis erruminekust. Susikurja!

”Nidhogg kalkuleeris selle juba välja ‒ üheksakümmend üheksa protsenti. Odini püha number ja seega hea enne. Usume, et see retk õnnestub teil täiel määral!”

”Ma tahaks ise Nidhoggi arvutuskäiku näha.”

”Oo, rusikavanem, kas te tunnete siis matemaatilist ruunikirja?” küsis Rahi Maanvaldne, teine viikingitest.

”Ei, aga mu rusikasse peab kuuluma ruunimeister. Kindluses võib olla igasugu jama, mis on vaja kahjutuks teha. Teel sinna tõlgendab ta mulle Nidhoggi tulbad ja nende järgi koostan ma retke tegevuskava.”

”Selge, saate!”

”Mul on veel üks nõudmine.”

”Nimetage, ja kui see on ka meie tahtmine, siis...” vastas Olaf Stryggersson, naeratas üleolevalt ja toetas peopesad lauale.

”Ma soovin erru minna,” lausus Hagenhild kõhklevalt. See oli tal esimene kord ise isandrassi esindajatega suhelda ja ta tundis end üsna õhukesel jääl. Viikingitest ei teadnud kunagi, mida neilt oodata või mida on sobiv tahta või soovida.

”Miks ometi?” küsis Rahi Maanvaldne ja tema näost kiirgas siiras hämming.

”Mu põhjused on ausad, nende tagamaad isiklikud,” lausus Hagenhild.

Ta kahetses oma sõnu juba enne, kui Olaf valjult käratas: ”Kellelgi ei tohi olla saladusi viikingite ees!”

Nüüd tuleb kiirelt midagi öelda, taipas Hagenhild ja tema aju töötas Nidhoggi arvutuskiirusel: ”Kui mu saladused haiseks pahasti, annaks Odin sellest teile teada, on ju nii?”

Rahi muigas, Olaf langetas hetkeks pilgu lauale, ent vaatas siis taas Hagenhildile silma.

”Odini teed on teinekord ka varjatud, aga – lõppvõidule viivad,” tsiteeris Olaf ”Ruuniraamatut” ja muigas samuti.

”Rusikavanem, kas mitte te ise ei kuulunud kord wotanistide leeri?” küsis Rahi ootamatult.

”Ma sündisin wotanistina ja mind kasvatati ”Jumalate Hämariku raamatu“ vaimus ja õpetuses, kuid ma leidsin tee ”Ruuniraamatu”, Odini ja ruunisõnade juurde.”

”Olgu-olgu, kui nii, siis nii. Teame, et olete valeusu endalt verega lõplikult maha pesnud,” lausus Rahi ja võttis sõõmu õllesarvest.

Hagenhild hingas kergendunult. Ta oli kuulnud juhtumitest, kus viikingitega kohtuma saadetud polnud enam kunagi naasnud, ja sosistati, et nad viidi Keskvalda, viikingite asumaailma, Lindude Tee nimelisse avarusmere elutühjeimasse tsooni.

”Me vaatame teie soovi üle, kui toote meile Verecriza, Nidholla poja. Ja elusana,” sõnas Olaf pikkamisi ja vaatas viimaseid sõnu öeldes sügavalt Hagenhildile silma.

”Saab tehtud! Ja ristugu me teed Valhallas!” röögatas Hagenhild ja pöördus, et lahkuda.

Rahi sõnad peatasid ta.

„Ma tulen ise teile ruunimeistriks,“ ütles viiking. „Näidake mulle teed sõdalastekotta ja võtke mind kui ühte oma rusikast.”

Hagenhild jahmatas: viiking tema rusikas? Ta peast jooksis kiirelt läbi kogu see vähene, mida ta nende kohta teadis – isandrassi kartmatud ja raevukad võitlejad, kellele Sleipniril ratsutav Odin isiklikult lahingus hukkumise korral järele tuli ja igaveseks ajaks Valhallasse viis. See kõlas pajulubavalt. Ent ‒ halastamatud ülemvalitsejad, osavad kauplejad ja meeletud intrigandid ‒ enam mitte nii väga.

”Selge! Ruunimeister Rahi, järgnege mulle,” haugatas Hagenhild kuulekalt ja tema südame ümber sulgus raudne haare.

Ta aimas, et ilmselt ei tule Rahi temaga kaasa omal soovil, ei, ilmselt oli ta nii ehk naa määratud kõrgjarlide poolt teda saatma. Et ta ise oli rusikaga liitumise lihtsalt kogemata lihtsaks teinud ja et tal pole vähimatki aimu, mis võisid olla Rahi tegelikud kavatsused. Ei, neid ei osanud ta isegi aimata, aga see, et viikingid olid nõustunud tema erruminekupalvega, tundus järsku külma pitsitusena rinnus.

III peatükk. Sõrmed koonduvad rusikaks

Terve tee sõdalastekotta üritas Hagenhild oma mõtteid viikingist eemal hoida ja osalt see õnnestus. Ta pani mõttes rusikat kokku ja kui nad lõpuks magalani jõudsid, oli tal peas juba kamp koos.

”Sigholm!” röögatas ta üle oma vasaraüksuse magala. Sigholm oli turjakas habemik. Lüheldane ja jõuline. Mitte just kõige parem loovestja, aga loomult vapper ja kindlameelne raskevasarlane. Välimuselt oleks võinud teda lausa viikingiks pidada, sest selgus, et ta oli Rahiga täpselt ühepikkune, ainult tema kehaehitus, mida alusvammus veelgi paisutas, oli Rahi omast tublisti kogukam.

Sigholm marssis kohale, ajas oma mustast patshabemest kaunistatud lõua ette ja röögatas: ”Rusikavanema nõudel, siin!”

”Karlrune!” röögatas Hagenhild uuesti ja ette astus palja ülakehaga pikk sitke sõdalane, kelle kollane juus oli patsidesse punutud. Patsid rippusid üle ta laiade õlgade, rõhutades sõdalaslikkust. Ka tema loovestmisoskused olid ületamatud – ideaalne kaaslane igal retkel. Ka tema marssis sõna lausumata Hagenhildi ette ja andis au.

Hagenhild jätkas.

”Grunhildal!” kaikus õhku ja juba sammus Hagenhildi suunas lüheldane masajas vägilane. Tema kasv jäi alla isegi Rahile ning ta toekad puusad ja laiad õlad olid muutnud ta omal ajal vastassoo hulgas eriti ihaldusväärseks: ainuüksi ametlikel andmetel oli teda tervelt kuus korda röövida üritatud. Temal oli aga kosilaste tapmisest kõrini saanud ja ta valiski abielu asemel Vasara üksuse. Ka tema oli sündinud wotanistide leeri, aga tema pere oli pühakirja vahetanud juba ta varases nooruses ja temast oli kasvanud fanaatiline ”Ruuniraamatu” kaitsja ja kohkumatu võitleja. Terane, vapper ja alati kahtlustav.

See viimane iseloomujoon andis ka praegu endast märku. Varajamatult põrnitses ta nii endiselt Gungniri turvises Hagenhildi – nad olid lahkunud ülikuteruumist teist teed pidi – kui ka viikingit. Kõik teised üritasid viikingist mööda vaadata. Teda mitte märgata. Teeselda, et teda pole.

”Vasaravanema kutsel, siin!” kärises Grunhildal ja tema ‒ mis seal salata, isegi Hagenhildi meelt erutav ‒ vägilasehääl kaikus üle terve magala. Väljakutsuvalt viikingit põrnitsedes jäi ta Karlrune kõrvale seisma.

”Olete koondatud rusikaks Susikiuste, mida juhin mina, teie rusikavanem,” alustas Hagenhild tavade kohaselt.

”Meiega ühineb ruunimeister Rahi Maanvalde, üks viikingitest...” jätkas ta ja tegi väikese pausi, et kõigile järgemööda silma vaadata. ”Ja Nidhoggi arvutatud õnnestumisprotsent on üheksakümmend üheksa – Odini enda arv!”

”Vasara nimel, teadmiseks võetud!” kõlas korraga kolmest suust ja Hagenhild haugatas lõpetuseks: ”Rusikast vaba!” Ta pöördus Rahi poole. ”Kuidas ma oma turvise tagasi saan?”

”Oot, sa ei tahagi seda ... eee ... Gungniri endale jätta? See ju palju uuemeelsem ja parem?”

”Ei. Esiteks on see paraadversioon ja teiseks ‒ rusikas peab olema ühtne, nende vaim ja meeled tümisema ühes taktis, ja Odaotsa turvis Vasara rusikas... Saate ju isegi aru.”

”Olgu, kuidas paremaks peate.”

”Teie saate ööbimiskoha vanemate kojas. Kus minagi,” sõnas Hagenhild.

Nii saan sul silma peal hoida, mõtles ta.

Kuna ta oli üles kasvanud wotanistide leeris, oli kahtlus viikingivalitsusse temasse sisse kasvatatud ja sellistel hetkedel taipas ta, et see umbusk pesitseb temas siiani. Polnud kerge sellest lahti saada, ja miks pidanukski? Viikingid olid temasuguse lihtinimese jaoks alati olnud midagi kauget-kauget, mis nüüd ühtäkki tema argipäeva oli rajahtanud. Seega ta isegi ei üritanud umbusaldust endas maha suruda, vaid lasi sel edasi laiutada, südamerahus, sest aimas, et Rahi ei räägi talle vast kübemejagu sellest, mida ta teadma peaks. Kui sedagi.

II katke – Trollheimis, 14 aastat varem

”Mis tähtsust on Hämarikulahingul? Selleni on ju aega?” päris troll ja kratsis mõtlikult kukalt.

”Kust sa seda võtad? See võib oodata meid juba ees, kui telgist väljume.”

”Ei-ei, kõigepealt tuleb kolm sajandit talve ja siis...”

”“Ruuniraamat“ nii ei ütle. See ongi meie ... ma tahtsin öelda, see ongi kogu wotanism: kolm sajandit pilkaspimedat talve ja kõik surevad Hämarikulahingus.”

”Teie, inimesed, elate oma elu keeruliseks,” lausus Edlredde ja libistas korra jämedate sõrmedega läbi enda sagris habeme.

IV peatükk. Sööst läbi kaduviku

Õhku paiskusid aurupahvakud ja sööstiku ”Raju” pardavärava metalsed pooled sulgusid raualõgina saatel. Käivituv gravitõkend paiskas õhku kõrvust läbi raiuva kiunatuse, mille järgnes aina valjenev mühin, ja ka sööstiku üürgavad aatommootorid andsid kõrvulukustavas kakofoonias oma panuse. Oli kuulda, kuidas gravitõkendi ajameid toitvad katlad vaheseinte taga raevukate pahvakutena auru välja paiskavad.

Rusikas seisis täies koosseisus sulguvate uste ees. Helide turm muutus aina valjemaks, ent nad olid sellega harjunud.

Nendega koos seisis sööstiku tüürkarl Arlvane ja nende ümber sagisid ülejäänud meeskonnaliikmed. Tüürkarl Arlvane käsu peale vabastati kinnitustrossid ja Raju tuiskas äkilise jõnksatusega Verdeljöki reidil tiirleva kaduvikuväravani. Äkksööst läbi hõreda atmosfääri ja peagi laius vaateavade taga ositi ähmapilvede poolt varjatud Verdeljöki tuhakarva maapind.

”On aeg, kinnitage rihmad,” kamandas Arlvane ja astus esimesena seinal rippuvate ihnade juurde ning asus neid endale ümber seadma. Ülejäänud meeskond järgis tema eeskuju. Vaid Hagenhildi rusikas seisis endiselt ukse juures.

Hagenhild oli end unustanud. Esmakordselt. Teda valdas tunne, et midagi juhtus, et just äsja toimus midagi… kuskil. Midagi äärmiselt ebameeldivat. Midagi koletut. Südames pitsitas, peas valitses tume eelaimdus ja see seletamatu tunne rinnus ning kõhust läbi jooksev krampidevool. Kõik tema kehas ja teadvuses tundus kisendavat, et midagi on äärmiselt valesti...

”Rusikavanem, kui annaksite käsu...” pomises olukorda taibanud Grunhildal ja Hagenhild ärkas, vandus mõttes, ja andis kiiruga käsu kinnituda. Seda tehes heitis ta pilgu Rahile ja märkas tema laubal hoiatavalt mõjuvat murekortsu.

Hagenhild pomises vandesõna ja kinnitas end rutakalt nagu teisedki. Oli ka viimane hetk. Kaduvikuvärava lähedusest tingitud vibratsioon paisus aina tugevamaks ja tugevamaks. Poldid, mis sööstiku terasplaate kinni hoidsid, kiunusid, justkui tahaksid keermetest välja hüpata. Kogu sööstik nagises, vingus ja naksus, otsekui laguneks ta kohe koost, ent Odinheimi vabrikud teenisid ka seekord välja oma usalduse. Kõik pidas, kuna oli tehtud pidama, ja nii rusikas kui ka laevameeskond teadsid seda. Nad palvetasid sellest hoolimata. Seesmiselt.

Palvetasid ka sel hetkel, kui end kaduvikuväravast aatommootorite jõul sisse surusid. Palvetasid ka siis, kui sisenemisest tekkinud rebeng nad vastu kinnitusrihmu surus ja roideid rõhus. Nad lõpetasid alles siis, kui oksendushoog peast kõik jumalad ja palvesõnad välja paiskas.

Nad oksendasid, öökisid, lämbusid. Tuliterav ja vänge roopelehk tõusis ja varjutas metalli ja õli leha ning siis äkitselt oli see vaevläbi. Laev libises üürgavate aatommootorite ja mürisevate aurumootorite toel läbi vaateavasid kompivate kaduvikunirmete. Otse järgmise väravani, mis pidi asuma...

V peatükk. Drakkaril

Kaduvikuväravat kandva avarusdrakkari ”Viikingisõdalane” pardal väljusid nad vaarudes okselehasest sööstikuruumist. Meeskond oli tormanud viimaseid mootoreid välja lülitama ja tüürkarl Arlvane saluteeris neile vaikides.

”Vasara nimel!” kaikus vastuvõturuumist ”Viikingisõdalase” tüürkarli röögatus ja rusikas kakerdas kairuumi seinte veeres asuvate pinkideni ja vajus neisse kõõksudes, hingeldades ning vappudes lösakile. Raporteerimine pidi ootama. Veidi.

”Asus rusikas teele

läbi kaduviku varjude...”

alustas Karlrune püsti tõustes, ent kohemaid vajutas oksekramp ta kõveriti, must kaduvikulöga purskas tema suust välja, lärtsatas needitud põrandalaudadele ning mees ise jäi kõveriti seistes õhku ahmima.

”Vasara nimel,” vastas Hagenhild lõpuks tüürkarlile, kui oli suutnud end püsti ajada ja tõstis vaevaliselt rusika, ent määrustekohasele tervitusele see küll ei sarnanenud. Ega ta selle pärast ka eriti muretsenud, see oli rohkem vormitäiteks. Vasara malevas ei oodanud keegi määrustekohast tervitust inimeselt, kes on just äsja kaduvikust läbi tiritud. See oli rohkem juhm-värdjate rida. Ta piidles hoopis silmanurgast Rahi poole. Ka viiking polnud paremas seisus ega isegi üritanud seda varjata. Ei, ta istus ja ahmis õhku nagu kuivale maale sattunud kala. Sarnasust kalaga toonitas veel kaduvikuhalliks värvunud nägu.

Nii et pole te midagi nii kõikvõimsad, mõtles Hagenhild ja keskendus taas iseenda ühes tükis hoidmisele.

Hiljem, kui nad olid juba koos endiselt tuikuva Rahiga neile määratud kojaruumi juhatatud, suutis Hagenhild end lõpuks piisavalt koguda, et pruunist keedetud nahast rännakuturvis oksest puhastada ja end ”Viikingisõdalase” tüürkarlile esitlema minna.

Vahimees juhatas ta edasi tüürkarli kotta, kes end Väinakisena esitles, ja Hagenhild istus osutatud toolile.

”Niisiis, otse Harrajallille?”

”Otse...” vastas Hagenhild noogutades ja tundis väsimust ... või oli see kahtlus, mis teda pures? Miski temas sosistas, et retke tagamaad või üksikasjad on teada vaid Rahile, ja see ei meeldinud talle. Lisaks see seletamatu piste südame all ja rõhuv tunne meeltes...

See polnud teda jätnud.

Ent hetkel pidi ta sellest üle olema, nii et ta võttis end kokku, noogutas Väinakisele ja sundis end keskenduma retkele.

”Viikingisõdalane” suudab kindlasti vilgukividest ja ruunivõrkudest hoolimata Harrajallile piisavalt lähedale jõuda, et nad saavad sööstikut kasutada, ja sealt edasi... Jah, sealt edasi... Rusikas, edasi!

Enne aga pidi ta üle vaatama Nidhoggi arvutustulbad, et ehk on mingi tee, kuidas rünnak kõige paremini õnnestuks. Ehkki oli selge, et teraskindlusesse pääsevad nad ainult sinna jõuga sisse murdes. Tuli loota.

”Tee Harrajalli reidile on mulle tuttav. Olen sinna korra Vasara rusika viinud, kuigi see retk ebaõnnestus, sest meie tollasel snekkel, ”Ruunikirvel”, polnud tollal peidet vilgukivide eest, aga jah ... mis sest enam. Aga Harrajall on tähtsusetu maailm, sealne kindlus veel tähtsusetum ja seega – mida te sealt leida loodate?” lõpetas Väinakine küsimusega ja suunas oma süvapruunide silmade pilgu otse Hagenhildi silmadesse.

Hagenhild kõhkles: kas tasub öelda? Tasub, leidis ta peale viivupikkust mõtelust, sest oli ju teada, et usaldust osatakse üldiselt hinnata ja kes teab, mis sest hiljem kasu võib olla.

Nii ta siis rääkis Väinakisele kõik, mida seni teadis.

”Hmm, meie toonane rusikaretk üritas kasutada iidvana reoveeäravoolusüsteemi, aga ... usun, et neid oodati ja rünnak ebaõnnestus. Sellest on juba kolmkümmend neli ... või isegi kolmkümmend viis aastat.” lausus Väinakine lõpuks.

Hagenhild jäi mõttesse. Ta oli kindel, et vana kogenud tüürkarl suudab neid moodsal drakkaril märkamatult maailma reidile viia ja sööstikuga maandudes ... võib-olla kindlusest kaugemal ... ja kui siis reoveesüsteemi kasutada, siis see võis isegi...

Ei! Ära kavanda midagi enne, kui oled Nidhoggi arvutustulpadega tutvunud, käratas Hagenhild endale mõttes ja tõusis püsti. Ta tänas Väinakist hindamatu teabe eest ja, vahetanud sõbralikud lahkumissõnad, marssis ta otse oma kojaruumi.

”Seleta nüüd mulle Nidhoggi tulbad lahti,” lausus ta Rahile, kes parasjagu asemel istus ja oma viikingiturvise ruunikividest soomuseid ümber sättis.

”Neid pole...” lausus Rahi, kui oli turvise enda kõrvale asemele laotanud.

”Mida pole?” päris Hagenhild arusaamatuses.

”Ei mingeid arvutusi. Sel korral,” lausus Rahi kõigutamatu rahuga.

”Mida Heeli see peab tähendama?! Aga see üheksakümmend üheksa? Kust see siis tuli?”

”Mingeid arvutusi pole. Mingit üheksakümmend üheksat pole,” kordas Rahi ja lausus Hagenhildi asemele osutades: ”Istu, ma kohe seletan.”

III katke – Trollheimis, 14 aastat varem

”Viikingid on teie elu keeruliseks teinud. Ma mõtlen, et kõik, ka meie, trollid, põlvneme Keskilmast, Lindude Tee nimelisest avarusemerest, aga meie usku ei vormi viikingite seletus, kuidas ruunid ”Ruuniraamatus” jälle muutunud on. Ma võin vanduda, et sada aastat tagasi oli seal kirjas, et tuleb kolm sajandit talve ... ja nüüd sa ütled, et seda pole seal ... enam. Ah, mis sest ikka,” lõpetas troll käega rehmates.

”Ma ei vaheta usku ainult ju enda pärast, ei, sa ju saad aru, et ma ei suuda enam elada mõttega, et mu kaas suri lahingus usu eest, mis ütleb, et me kõik sureme kunagi hirmsat ja vältimatut surma. Ma tahan kanda endas midagi, mille nimel elada, ja ma ei suuda peale oma mehe surma enam uskuda, et surma nimel elamine on mõttekas. Või – veel enam – et see on üldse võimalik. See pole elu.”

VI peatükk. Rebimine

”...ja nii oligi, trummile heidetud ruunikivid ja kondid näitasid minule vasarat ja Olafile oda ja oli selge, mis teel tuleb meil troonijärglus selgeks teha,” lõpetas Rahi oma jutu.

”See tähendab, et meiega samaaegselt seilab sihtpunkti poole Odaotsa rusikas Olafiga eesotsas?” sisistas tulivihane Hagenhild, kes end väevõimuga vaos hoidis.

”Jah, nii see on...”

”Heeliraiska! Nidhoggi arvustusteta ja Odaotsaga konkureerides. Miks ... olgu, ma saan aru, aga... Miks mind sellest varem ei teavitatud?”

”Mul oli ka käsulaud sinu kinnivõtmiseks, kui oleksid tõrkunud või tülikaks osutunud. Saad ju isegi aru, et see retk on teadusest kõrgemal. Niddhogg arvutaks vaid mingi segadust tekitava jama kokku. Me oleme nornide teel ja meelevallas,” sõnas Rahi ja tahtis ilmselt ”Ruuniraamatut” tsiteerida, ent Hagenhild segas vahele.

”Saan, saan ... liigagi hästi saan. Urrimat! Ma teadsin, et midagi on valesti – ka Väinakise juures turgatas mulle pähe, et saata vaid ühe rusika jagu nii tähtsusetusse, ent siiski kaitstud kohta, tooma ära tähtsusetut isikut ja veel elusana... Heelima, selliseid asju aetakse teisiti, aga ‒ see selleks! Kas Olaf on samuti ruunimeister?”

”Ei, Olaf on berserk.”

Oi ei ... mõtles jahmunud Hagenhild. Berserke polnud ta kunagi kohanud, aga nende legendaarsus ja kuuldused võitmatusest pärinesid juba muistsest ajast. Ja nüüd oli üks neist tal vastas ja mitte üksi, vaid Odaotsa rusika eesotsas. Susikurja! Sellisel juhul ei omanud wotanistide võimalik vastupanu enam erilist tähendust. Ta teadis, et Odaotsa sõdalased ei jää Vasara omadele vaksajagugi alla. Võimalik, et isegi olid üle, aga see võis olla ka nende tähtsaks puhumisest tekkinud väärkujutelm.

”Nii et ... see on rebimine? Tagasi pöördub vaid üks viiking ja üks rusikas?” küsis Hagenhild, et kindel olla, et rebimise reeglid on talle selged.

”Jah, nii see on. Võta seda kui võimalust, sest kui sa mu Ruunitroonile viid, siis ei jää sulle enam ükski uks suletuks ega ükski trepp kõrgeks. Ei, selles võid kindel olla – olgu Freija mu sõnadele siinsamas tunnistajaks!”

”Ma juba võtangi, aga sa ju saad aru, et seis on ... nagu seis on.” Hagenhild vaikis, tema arvates olid nende šansid Odaotsa vastu päris võrdsed ja isegi kui ta sügaval sisimas kartis halvimat, polnud tal kavaski oma hirme viikingi ees tunnistada. Ei.

”Tasavägine? Kas tasavägine rebimine teeb tõesti ühele vasaravanemale muret?” küsis Rahi teesklematu üllatusega.

”Ei, ei tee. Ma viin meid võidule, võid kindel olla,” lausus Hagenhild ja peaaegu uskus oma sõnu.

”Kui asi on Olafis, siis ära muretse, berserki puhul võid kindel olla, et ta tuleb otsejoones sinu poole. Aga mida ruunimester teeb, seda ei tea seevastu keegi. On ju nii?” sõnas Rahi veel lõpetuseks ja võttis asemelt ruunikivide klõdinal turvise, andes märku, et teema on tema jaoks ammendatud.

Jah, nii see on, mõtles Hagenhild ja tundis, et see mõjus isegi ... kas just lohutavalt, aga sutike nagu lootustandvalt.

VII peatükk. Viikingieetika

”Miks mitte?” turtsatas Hagenhild pettunult.

”Sest vastu kindlust põrutava ”Viikingisõdalase” sööstiku tuumaajami plahvatamisest, jah, häviks suur osa kindlusemüürist, aga see plahvatus tekitaks meeletu hävitustöö Harrajalli ökosüsteemis. Kahjud oleks korvamatud.”

”Aga Harrajall on ju tähtsusetu!”

”Ükski maailm pole nii tähtsusetu, et seda tuumaväega reostada,” lausus Rahi ja jätkas: ”Ei, kindlasti mitte. Mida sa järgmiseks tahad, ehk võimalust avarusreidilt laengutega maailma pommitada? Et endal käed määrimata ja vaenlane surnud? Et südametunnistus jääb puhtaks, kui kellelgi ise vasaraga pead ei lömasta... Kas ikka jääks?”

”Asi pole südametunnistuses, vaid meie eludes,” vaidles Hagenhild, jättes küsimusele meelega vastamata.

“Ükski elu pole nii tähtis, et selle nimel hävitada ühe hoobiga tuhandeid elusid. See poleks enam löök mitte vaenlase, vaid löök selle maailma ema vastu. Ravimatu haav. Ja sa ei vastanud küsimusele, kas “Viikingisõdalase” sööstikut laenguna kasutades jääks südametunnistus puhtamaks?”

“Mis sest südametunnistusest, see ei takista meil ju wotaniste tapmast? Või nende surmad seda ei määrigi?” üritas Hagenhild pareerida.

”Südametunnistus ja au on kõik, mis meil tegelikult on. Jumalate hukust rääkides solvavad wotanistid meie au ja see on solvang meie jumalate, meie ”Ruuniraamatu” tõdede pihta. Sellele vastamata jätmine pureks jälle meie südametunnistust.”

”Ma usun, et jumalad saavad ise oma asjad aetud ja au kaitstud,” lausus Hagenhild mõtlematult.

”Ma tean, et sa tunned “Ruuniraamatut”, tean, ja seega sa tead ka seda, et jumalad kaitsevad meid. Ja meie omakorda kaitseme ja hoiame neid. Kas meist oleks vastast Jötunheimile? Nifilheimile? Teistele avastamata maailmadele? Meid hoitakse nende eest. Seega hoiame meie jumalaid.“

”“Ruuniraamat” räägib üldse vaid üheksast maailmast, aga meie tunneme juba…” pistis Hagenhild vahele, ent Rahi ei heitunud.

““Ruuniraamat” ju ütleb, et iga asi jõuab meieni siis, kui me oleme selleks valmis. Enne “Ruuniraamatut” usuti üldse vaid ühte maailma. Enne seda vaid ühte maad. Veel varem vaid pisikest maalapikest Keskvallas.”

”Jah, vabandan, ma ei mõelnud läbi, mida öelda tahan,” möönis Hagenhild ja mõtles seda tõsiselt. Ta teadis seda kõike, ent... Nüüd oli ta sellest hoolimata end lolliks teinud.

”Ehk siis jah... Kunagi jõuame ka Ragnarökini, kui oleme seks valmis, et seista lahingus jumalatega õlg õla kõrval. Kui oleme valmis, et see võita. Ja wotanistid oma ajastute hämarusest pärit lobaga jumalate hämarikust ja kõige lõpust on takistus sel teel. Takistus nii meile kui ka jumalatele. On ju nii?”

Jälle pidi Hagenhild nõustuma. Nii see tõesti oli. Nii see pidi olema. Nii see pidi sündima.

”Nii et ei, me ei haava Harrajalli maailmaema lihtsalt sellepärast, et meil on eetika. See on meie au ja südametunnistus ja kõik, mis meil on.”

Jah, tal on õigus, mõtles Hagenhild.

Jälle on tal õigus...

VIII peatükk. Vilgukivide vahelt reovette

Vältides vilgukivide helki sattumist, lähenes ”Viikingisõdalane” Harrajallile. Vaateavadest paistev maailm muutus aina suuremaks ja suuremaks. See oli maailm, kus õhk oli külm, aga maapind soe. Sellest tingituna kattis soist maailmapinda sulava lume kiht ning õhku täitsid lumetormid.

”Ruunisõlmi ma ei näe ... läheneme!” haugatas Rahi ja langetas pikliku nägijasilma. Möödunud paari päeva jooksul oli ta tüürkarli kohustused märkamatult Väinakise õlult endale haaranud. Tema ja ta üüratud teadmised maailmademerel seilamisest olid võitnud kogu meeskonna südame ning Hagenhild tundis Väinakise pärast muret.

Küllap on tal pärast keeruline kogu meeskond taas enda kontrolli all saada ja kui peaks välja tulema, et tal juhtsild põhimõtteliselt käest võeti – olgugi et viikingi poolt ‒, jääb ta oma lõkmetest ilma igasuguse tseremooniata ilma.

Rahi aga selgitas juba vilgukivide mustrit. Vilgukivid olid ohtlikud, need peegeldasid valgust soojalt metallilt, ja kui avarusmerelaevu oli taevas mitu, tekitas see taevakaarde imeilusa virmaliselaadse nähtuse. Ent piisas ka ühest laevast, et maailma pinnal olijad silmaks taevas valguslahvatust. Õnneks oli Harrajallilt hetkel siia kaarde suunatud vaid mõned üksikud vilgukivid ja nende vahel laveerimine ei valmistanud ”Viikingisõdalase” kogenud meeskonnale erilisi raskusi. Nii et peagi istusid Hagenhildi rusikasõrmed jälle pisikeses sööstikus, mille aatomajam ühtlaselt mürises.

Veel mõned hetked, sööstik väljus ”Viikingisõdalasest” ja sööstis hoomamatul kiirusel otsejoones Harrajalli poole. Juba varsti seisid nad Harrajalli kõledal ja lahkusetul pinnal. Kindluseni oli siit umbes poole päeva teekond, eeldusel, et nad ei satu mõnda pea alaliselt Harrajalli kimbutavasse lumetormi. Tee kulges mööda õhus jäätuvat vett purskavatest geisritest ja lookles üle soise raksudes puruneva jääkattega maapinna. Nende teekonda ääristasid altpoolt haljad, aga ülalt surnud ja jääkattes võradega kaksikpuud, mille okste vahelt kahkjas päiksevalgus end jõuliselt läbi surus.

Oli juba õhtu, kui nad metsaserva jõudsid ja tohutult laia raiendiku keskel seisva kindluse sünkmorni kõrget siluetti silmitsema jäädes seisatasid. Nad olid lähenenud vastavalt tüürkarl Väinakise jutu põhjal tehtud märgetele maa-aluse reoveesüsteemi sissepääsu kohta ning kaardi järgi pidi see kuskil siinsamas olema. Eeldusel, et see üldse veel alles oli.

Nad hargnesid ja trampisid oma kolmetonnistes Mjölnirites ringi, sumbates pea meetripaksuses lume- ja jääkihis, kuni Hagenhild tundis, kuidas miski tema ruunirauast turvisetalla all tuhmilt kolksatas. Ta hakkas lume- ja jääkihti lõhkuma ja nägi peagi, et tegemist on roostekarva terasluugiga. Mjölnireid kandvate rusikakaaslaste kõrval pöialpoisinina tunduv Rahi kükitas maha ja tõstis hoiatavalt käe.

”Siin on ruunipõimik,” teatas ta kindaid kiiruga käest rebides. Ta harali sõrmed liikusid õhus, joonistades keerukat mustrit, nägu pingestus järsult, nagu pressiks sellele nähtamatu surve, ja ta ruunirauast kiivri alt nirises peagi esimene higinire. Sõrmed, mis inimsilmale nähtamatut ruunisõlme harutasid, liikusid aga aina vaevalisemalt ja vaevalisemalt. Tundus, nagu rebiks Rahi õhukihte läbi kaduviku ühest maailmast teise. Tundus, nagu üritaks iga õhuosake talle vastu hakata.

Kuid Rahi jätkas. Oli möödunud tund, kui tema õhus aegluubis liikuvad sõrmed lõpuks peatusid, ta ise kangestus ja siis raskelt ohates lausus: ”Tuleruunide põimik. Oleks ma eksinud, oleks teist teie turvistes ammu hautis saanud, aga ... sain hakkama. Ehkki see võttis enamuse jaksust.”

”Ruuniraud ei kuumene nii palju, et...” lausus Sigholm ja vakatas, kui silmnähtavalt väsinud Rahi talle hävitava pilgu heitis.

”Olgu, kas nüüd võib siseneda?” küsis Hagenhild, kartes, et mõni rumal märkus võib väsinud Rahit veel rohkem vihastada.

”Jah, aga Heeli päralt, ehk annad mulle hetke, et hinge tõmmata! Pole kerge lahti harutada kümnete aastate vanust ruunisõlme,” käratas Rahi ja tema pilgust kumas lisaks väsimusele ja vihale ka väljakutse.

See oli hetk, mil Hagenhild teadis täie kindlusega, et kui ta ei taha kaotada juhirolli oma rusika silmis, nagu oli juhtunud tüürkarl Väinakisega ”Viikingisõdalasel”, peab ta ohjad haarama.

”Ei, me oleme siin liiga pikalt silmailu pakkunud. Imestangi, et meid pole veel rünnatud. Sina ees!” haugatas ta Rahile kombel, mis poleks häbi teinud ka muistsetele viikingisõdalastele, ning jäi ootama.

Rahi silmitses teda pika viivu, kuid ajas end siis järsku sirgu ja teatas: ”Olen valmis, rusikavanem!”

Hagenhild andis korraldused ning, Rahi ees ja ülejäänud järel, laskusid nad mööda kumisevat metalltreppi kuivanud roojaga kaetud tunnelisse. Turvistel kumavate ruunitulede valguses sumpasid nad müdinal edasi läbi poolde põlve ulatuva ja väljakannatamatult haiseva virtsa, kuni jõudsid järgmise terastrepini. Selle tipus asus omakorda suletud uks, mis Sigholmi raskevasara mõne hoobi all kägardus, ning nad olidki kindluses. Täpsemalt ühes kindluse nimetus koridoris.

Neid juba oodati.

Kolmerealine kilpmüür ümbritses neid koridoris mõlemalt poolt, aga enne, kui Hagenhild jõudis rünnakuks märku anda, müksas Rahi teda ja küsis: ”Kas ma võin ise?”

”Luba antud,” pressis Hagenhild hammaste vahelt ja võttis sisse ründeasendi. Teised toimisid tema eeskujul. Rahi seevastu aga joonistas õhku kaks ruunimärki, puhus vastaste suunas ning hetk hiljem lahvatasid endiselt kilpmüüri hoidvad wotanistid tulelõõma.

”Et siis nii lihtne see neile ongi...” tabas Hagenhild end mõtlemast, kui nad läbi tõmblevateks ja visklevateks inimtõrvikuteks muutunud kilpmüüri tormasid.

Üürgasid sireenid: häire, üldhäire, tulekahjuhäire – kõik, ja korraga!

Sellele lisandus põleva liha lehk ja surijate röökimine. Seda oli palju, ent mitte piisavalt, et rusikat rivist välja lüüa. Ei.

Õhk muutus sellest helitulvast ja tulekuumusest paksuks ja voolas liimina kopsudesse. Seintest paiskusid välja kustutussüsteemi vallandatud veejoad. Laetuled kustusid. Jäid vaid kolme värvi hoiatustuled, mille vilkumine tahtis hämaruses silmanägemise võtta. Kuskil nende taga plahvatas midagi. Lööklaine rullus neist üle, kuid ei suutnud raskeid turviseid alistada. Ei, nad jäid püsti ja rühkisid mööda laia koridori edasi.

Neile tormas vastu wotanistide rusikas. Rahi kivisoomusturvisesse kätketud käed joonistasid õhku ruune ja ka see rusikas pahvatas rohekasse tulepilve. Kisa, karjed, röökimine ja kõrbeva liha lehk. Ees ja taga, siin ja seal, kõikjal.

Hagenhild tundis, kuidas kulmukarvad kärssavad, kui ta vasarahoobiga teed puhastades läbi sihitus hüsteerias vehklevate wotanistide rüsis. Tule ja vee kohtumisest tekkinud aurupilved võtsid nägemise.

Kuumus kägistas, õhk lämmatas ning see sireenide ja surmakarjete kõikemattev kakofoonia nende ees, nende taga, nende ümber...

Pea tahtis lõhkeda, kui nad üle järjekordse inimtõrvikuteks muudetud rusika jäänuste tormasid.

Otse edasi. Ikka edasi. Ruunirauast turvisetaldade kolinal mööda koridori, mööda treppe, läbi saalide, mattes leekidesse ühe rusika ja ühe kilpmüüri teise järel, kuni leidsid end suurkojast.

Nii umbes poolsada wotanisti, nii turvistes kui ka turvisteta, olid kogunenud kõrge trooni ette, mille ees seisis kahvatu noormees. Nii umbes viieteist-kuueteistaastane. Tema käed oli klammerdunud hõbedase valitsussaua ümber ja ta näol peegeldus meelekindlus, kuigi pilgus valitses õud. Tõstnud saua kahe käega pea kohale, sulges ta korraks silmad, ent heitis selle siis alistunult otse Vasara rusika suunas. Hoog jäi väheseks, lend lühikeseks, ja sau lendas vaid kolmveerandi vahemaast. See maandus kolksatades ning veeres alarmide alla maetud vurina saatel otse Hagenhildi jalge ette.

”See on siis korras,” mõtles Hagenhild ja tahtis juba oma rusikakaaslastele vabaltvõtukäsu anda, kui uksepooled suursaali teises servas üle häirehuugamise kostva kriiksatuse saatel hingedelt väändusid ja...

Seal nad olidki.

Odaotsa rusikas. Gungnir-lahingturvistes.

Ja nende ees seisis kahe ruunivasaraga relvastatud ihualasti Olaf, kes oma verd täis valgunud silmade pilgu Hagenhildi silmisse surus, justkui üritades ainuüksi sellega teda põrmustada. Hagenhild ei pööranud ära, kuid see polnud tema, keda Olaf otsis, ei, mehe verehurmane pilk otsis edasi, kuni leidis Rahi, ja tema suu väändus loomalikuks irveks.

”Hollerrooo-Odin!” röögatas ta hetk hiljem viikingite lahinghüüu ja tormas metsiku möirge saatel edasi. Rahi tõstis kirve ja tormas talle teise käega ruune joonistades vastu. Wotanistid nende teel põgenesid kabuhirmus, kuni nende seljad turvaliselt kõrget lage toetavaid kiviseinu puudutasid.

Viikingid rajahtasid kokku, põrkusid teineteisest eemale ja ründasid taas üheaegselt, ent vaatemäng jäi lühikeseks. Ruunivasara metsik hoop purustas välke pilduvate ruunikivide raksatuste saatel Rahi turvise. Teine hoop lõi ta jalust ning kolmas oleks ilmselt lömastanud pea, kui Hagenhild poleks rünnanud. Kolmetonnise turvise hoost kantud raskus lõi Olafi kõigest kõikuma ning hetkel, mil Hagenhildi hoop oleks pidanud läbi õhu vihisema, märkas ta teda...

IV katke – Trollheimis, 14 aastat varem

”Ja sa arvad, et meie juures on tal parem, sest...?”

”Siit ei leia teda keegi, ükski wotanistidest. Mind otsitakse üles, mulle makstakse kätte, kui Wotani sõnad reedan, aga ma tahan, et mu poeg elaks. Skafloc peab ellu jääma, sest...” Hagenhild vakatas ja otsis kurku tõusvaid pisaraid maha surudes mõtet, mis ähvardas vägisi kaotsi minna. Ent see oli mõte, milleni ta oli jõudnud peale oma kaasi, Varengmari hukkumist. See oli mõte, mis oli teda tabanud keset ööd ja mida ta hoolimata selle lihtsusest oli hakanud pidama teednäitavaks.

”Sest ma tahan, et ta elaks teadmisega, et kõigel on siiski mõte... Aga millel on mõte, kui pole lootust, et kõik siiski laabub? Kui on vaid krimpsus näol vältimatu huku poole marssimine? Marutades lahingusse sööstmine selleks, et tappa ise ja enne, kui meid kõiki tapetakse? Ma ei suuda seda enam. Ma ei taha talle seda.”

”Olgu-olgu, ära aja mõtteid minu peas keeruliseks... Me võtame su lapse oma hoole alla, aga ”Ruuniraamatu” õpetusest ei tea meie suurt midagi. Selles osas me sind aidata ja teda harida ei saa,” lausus troll Edlredde pikkamisi.

”Polegi vaja, õpetage teda lihtsalt enda eest seisma ja trollirahva lugusid jutustama, ning kui mul õnnestub wotanistide kättemaksu vältida, siis... Ta saab viieteist aasta pärast täisealiseks, lepime, et naasen siis, kui elus olen. Teie aga... Kasvatage teda oma muretus vaimus. Tehke seda ... palun.”

”Rhunod siin kukrus välistavad vajaduse palveteks,” lausus Edlredde, muheles oma jalge ees vedelevat kopsakat rhunopunga müksates ja sõnas: ”Luban, et su poeg on meie juures kindlas kohas. Luban seda.”

IX peatükk. Rebimise lõpp

Otse Odaotsa rusikavanema ees nägi ta üht noort meest ning süda tundis ta kohe ära. Ema süda tundis oma poja ära.

...ja nüüd on Skafloc siin, pantvangina nende käes, taipas Hagenhild õudusega. Kuidas Odaotsas üldse teati, et tal on poeg? Oli Edlredde ta siiski reetnud?

Sel polnud vahet. Raev lämmatas ta. Mõistus tuhmus hetkel, mil emasüdame jõul temas elu esimene bersergihoog lahvatas, ja vasar, mis oleks pidanud tabama Olafit, lendas järsku läbi õhu Odaotsa rusika suunas. Tabas, purustas tuvastamata jäänud aukraadiga rusikavanema pea, kelle rusikas hoidis põlvili sunnitud Skafloci kaela ümber seotud kütket, ning Hagenhildi röögatus: ”Thor avitagu!” – lõi Vasara rusika liikvele.

Nad hargnesid edasi tormates laiali, vanemata jäänud Odaotsa omad tõmbusid segaduses kokku ja Hagenhild pöördus Olafi poole. Irve viikingi näol polnud muutunud. Tema pilgus lõõmas metsik verituli ja pöördumishetkel rajahtanud vasarahoop lõi Hagenhildi meeltraputava mürtsatuse saatel vankuma. Teine maandus tema õlal, lömastas turviseogad ja vajutas ta ühele põlvele, ning bersergihoost hoolimata tundis Hangenhild, kuidas viimane kui luu tema õlas mõlkis turvise all kildudeks purunes.

”Olaaaaaf!” kõlas ühtäkki möire ja valu tõttu peaaegu silmnägemise kaotanud Hagenhild märkas Rahit. Purustatud rinnakorviga viiking oli külili maas vereloigus, toetus vaevaliselt küünarnukile ning tema teine käsi joonistas õhku ruune.

Hagenhild tundis ühtäkki, kuidas mingi tundmatu jõud teda täidab, teda vallutab, teda suunab, ja taipas, et viikingite vastu ruunikunst ei aidanud, aga ... tema ju polnud seda. Ta oli tavaline inimene. Sündinud Zweregal ja polnud Keskvallast õieti kunagi mõelnudki.

Rahi viimane jõud täitis hetkega Hagenhildi ja ta sööstis kogu oma raskusega Olafile otsa. Olaf lõi vankuma, Hagenhild kukkus talle peale. Midagi kuskil plahvatas, lööklaine pühkis neist üle ja Hagenhild pressis end Olafi ligi, ta hambad leidsid Olafi kõri, tungisid bersergijõul läbi kaelanaha, isandrassi veremaik valgus suhu ja Hagenhild pures ja rebis, kuni Olaf enam ei liigutanud.

Hagenhild ajas end püsti, lahinghulluse hoog oli lahtumas ning järjekordse plahvatuse lööklaine lõi ta hetkeks vankuma. Ta otsis pilguga Rahit.

Rahi viipas ja selsamal hetkel andis kahtlane ragin ning pudenevad kivikillud märku, et suursaali lage pole enam kauaks. Mitu kivimürakat prantsatas tema ja Rahi vahele, purustades paksud põrandaplaadid, ning üles vaadates märkas Hagenhild siin-seal paljastunud terastalade skeletti.

On aeg lahkuda, mõtles ta ja sööstis Skafloci poole, pilk samas rusikakaaslasi otsimas.

”Välja!” röögatas ta lahtuvast bersergihoost võimendatud häälel. See mõjus. Mõlemad rusikad sööstsid viivitamatult saali sissepääsu poole, kus seisis Skafloc ja vedeles lömastatud peaga Odaotsa rusikavanem. Hagenhild tormas uksele ja, haaranud poja kaenlasse, oli juba järgnemas mööda peasissekäiku läbisegi pagevatele Vasara ja Odaotsa rusikate liikmetele ning wotanistide summale, ent talle meenus Rahi. Viiking oli ta ju ikkagi päästnud.

Mõne kiire sammuga oli ta tagasi saalis, jõudis viikingini ja, haaranud mehe teise kaenlasse, tormas läbi plahvatustest kantud tulekuumuse ja järjekordsest üle saali rulluvast lööklainest kantud metalli- ja kivisodi väljapääsu suunas.

X peatükk. Lõppvaatus

Jah, päev oli olnud pikk.

Päev oli olnud raske.

Päev oli lõppenud veres...

...ent meie elu läheb siiski edasi, mõtles Hagnehild ja vabastas Skafloci oma vasaku käe embusest.

Ta libistas soomuskindast vabastatud nimetissõrmega veel korra üle poja põskede: põskede, mida ta polnud neliteist aastat näinud, ent mille oli eksimatult ära tundnud. Siis astus ta maas lebava Rahi juurde.

”Sa päästsid minu ja mu poja...” ütles ta viikingile, ent see rehmas vaid jõuetult käega ja sõnas hoopis raskel korinal: ”Kuula nüüd ja kanna laiali...”

Seda öelnud, sulges ta silmad ja lausus aegamisi, justkui ruune kivvi raiudes:

”Lähen oma poegade juurde, pea.
Odini kotta, Vall-hall-aas.
Kuid enne ütlen sul’
surijamehe read:

Isa südant tunned?
Süngelt leppiv, vihas
valutaluv, hoiab ligimaad.
Hillitseb tasa,
ootab, maksab kätte,
kuid raevu ei jaga.

Ema südant vihastad?
Kui jah, siis sured,
kohe, susile soolaks,
kaarnalihaks läed,
ei-ei,
ema südant ära eales vihasta.”

Read lõpetanud, langetas Rahi pea ja lausus raugeva häälega: ”Mine oma poja juurde, kui Freija ta sulle on andnud, Thor karastanud ja Odin veel jätnud. Minu pärast ära muretse, kuulen kaheksa kabja müdinat. Ta on kohe siin.”

Hagenhildil oli veel nii mõndagi küsida, ent Rahi suust paiskus välja pilgeni surmahõnguline röögatus: ”Ootan sind – OODIIIN!”

Hagenhild kuulatas, jah, seal see oli: tümin, plagin. Ta polnud eales kuulnud läheneva hobuse tekitatud helisid, ent ta teadis, et see on see. Et see on tema, Odin, kes on Rahile järele tulnud.

“Kohtume kunagi, kui valküürid mind sinuni on kandnud,“ lausus ta viikingile.

”Mine! Su süda kutsub, poeg ootab,” vastas viiking ja öögatas verd.

”Kohtume!”

”Val-hall-aas!” korises Rahi ja sulges silmad. Hagenhild pöördus kiiruga, kui silmas suitsusammaste vahelt lähenevat siluetti. Siluetti, mida polnud hea näha enne, kui oma surmahetkel. Seega keeras ta ümber, läks poja juurde, seisatas, astus turvisest välja ja haaras terve käega kõvasti tema ümbert.

Jah, päev oli lõppenud veres ... ent pea iga algus on verine.

Iga uus algus.