Järg varem Reaktoris ilmunud jutule „Kosmiline elekter”

Imelik, et öösel nähtud unenäod võivad hommikusele meeleolule ja vahel ka tervele päevale oma pitseri vajutada, mõtles Arnold ühel talvisel pühapäevahommikul kodus ärgates. Kuigi magatud oli õige pikalt, polnud enesetunne suurem asi.

Väljas hakkaski juba valgeks minema. Marta oli ka voodist mehe kõrvalt kadunud, ilmselt kööki toimetama läinud, nagu praokil ukse vahelt magamistuppa tungivast kohvilõhnast arvata võis. Küllap on ta jõudnud tulegi pliidi alla teha ja nõnda vähemalt kööki veidi soojendada, oletas Arnold. Pliidi soemüüri tagumine külg ulatus küll ositi magamistuppa, aga ega see öösel maha jahtunud toa temperatuuri veel niipea tõsta saanud.

Pühapäeval ülestõusmisega suurt kiiret polnud, mistõttu Arnold otsustas veel veidike aega tekialuses soojuses püsida, jätkates ühtlasi mõlgutusi möödunud öö kummalise unenäo üle. Selle tekitatud kohkumuski ei tahtnud kuidagi lahtuda. Ta oli nimelt pidanud ses uneilmas, mis oli tundunud täitsa nagu päriselu, hakkama reisima kuskile hästi kaugele, vist koguni mõnele teisele maale, ja talle oli antud teada kindel aeg, millal buss koos kaasreisijatega välja peab sõitma. Tema aga ei olnud suutnud kuidagi reisil vaja minevaid asju kohvrisse kokku korjata. Need olid kuskile ära kadunud ning nende otsimine igalt poolt tubadest ja kappidest ei tahtnud teps mitte õnnestuda. Väljasõiduaeg oli kiiresti lähenenud ning koos sellega oli kasvanud ka tema paanika. Just selles paanilises ärevuses oligi ta ärganud, saamata siis veel mitu minutit aru, et kogu rabelus oli leidnud aset vaid unes ja et sel ei tohiks järelikult reaalsusega mingisugust pistmist olla. Aga hommikune meeleolu oli siiski rikutud. Pealegi tundus miskipärast, et eelseisev puhkepäev ei pruugi samuti midagi head kaasa tuua.

Ta sirutas ühe jala teki alt justkui soojaprooviks välja, kuid tõmbas selle siis ka kohe tagasi, sest magamistoas oli tõesti väga kõledaks läinud. Polnud küll midagi imestada, sest väljas püsisid juba mõnda aega vägagi karmid miinuskraadid. Eestis valitses üle mitme-setme aasta jälle erakordselt külm talv.

Maal elavatel lastel lubati vanasti niisuguse käreda pakasega isegi koolist koju külmapühi pidama jääda, tuli Arnoldile meelde. Ta oli koolipoisina pääsenud sel põhjusel peaaegu igal talvel mõneks päevaks koolitundidest priiks. Neist päevist olid jäänud igati head mälestused, sest siis sai üksi rahulikult kodus olla ning tegelda terve päeva vabalt sellega, mis kõige rohkem meele järgi oli: ehitada sünnipäevaks saadud metallosadega konstruktorist igasugu masinaid või lugeda põnevaid seiklusjutte. Võis veel helistada mõnele klassikaaslasele, kelle kodus ka telefon oli — tollal ju kõigil telefoni polnudki — ning siis lihtsalt lobiseda.

Õnneks ei pea tänagi selle suure külmaga ennast kuskile välja vedama, üritas Arnold nüüd samuti oma meeleolu tõsta. Töö juures oleks nagunii jälle külmetama pidanud, sest töökojas hoiti temperatuuri säästlikult miinimumi peal. Sellepärast tuli lisaks tunkede alla jäetud kampsunile ka välitöödeks mõeldud sooja jopet kogu aeg seljas hoida, muidu võttis päris lõdisema. Paksud rõivad tegid ka mõned suuremat täpsust nõudvad liigutused palju tülikamaks, aga mis parata, sest elektriga kütmine läks järjest kallimaks ja töökoja omanik Pertelson kurtis pidevalt, et niigi ollakse pankroti veerel. Ega koduski raatsinud elektri kokkuhoiu mõttes enam soojuspumpa käima panna, mistõttu pidi päevas vähemalt paar korda kõiki ahje kütma ja laskma pliidi allgi tulel pikemalt lõõmata. Ainult hea semu Jaagup võis selle tulnukate käest tasuta saadud kosmoseelektriga oma kodumaja täitsa muretult soojaks kütta.

No küll sel mehel ikka vedas, et need tulnukad just tema vanasse keldrisse oma pesa või sellesamuse uurimislabori sisse seadsid, tegi Jaagupi mõnus elu Arnoldi kadedaks. Endine kopamees võis ju väljas paukuvast pakasest hoolimata käia oma lämbeks köetud tubades ringi suisa maikasärgi väel, pakse flanellsärke ja kampsuneid ei pidanud ta sel talvel vist üldse kapist välja otsima.

Küllap äsja nähtud ehmatav unenägugi Jaagupi eilse külaskäigu mõjul tekkis, arvas Arnold seejärel, sest Jaagup oli eile alevis poes käies võtnud vaevaks vana sõbra juurest läbi astuda ja teinud siis teatavaks üpris suurt ärevust tekitavaid asju.

„Noh, vana toi, pane aga oma reisipaun valmis, järgmisel nädalal lähebki meil sõiduks,” oli Jaagup juba ukselävel ilmutanud. See pidi tähendama, et seesamune sügisest saadik jutuks olnud kosmoseränd, mille need Jaagupi keldris toimetavad väikesed sabaga tulnukad olid lubanud tänutäheks korraldada, hakkab nüüd tõepoolest teoks saama.

Marta oli parajasti alevi käsitööringi õmblema läinud ja nii võisid nad seda reisivärki köögi laua taga kahekesi vabalt edasi arutada — oma naisele poleks Arnold nende suure reisiplaani kohta tahtnud veel midagi teada anda, sest võis karta, et kallis kaasa mehe kosmoses käimist sugugi heaks ei kiida. Ja eks sihuke ettevõtmine väheke riskantne tundunudki, eriti pärast seda, kui Jaagup oli selle kohta lähemaid selgitusi jaganud.

Peamine kõhklust tekitav asjaolu seisnes selles, et nad mõlemad Jaagupiga olid väikeste tulnukate lendavate taldrikute või kosmoselaevade jaoks liiga kogukad ega saanuks neisse kuidagi ära mahtuda. Tulnukad ise olid ju sihukesed pöialpoisi suurused ja nende kõige suuremad lennuaparaadidki poleks suutnud tavalisi inimesi peale võtta. Seetõttu pidi reisima hakkavate meeste mõõtusid tunduvalt vähendama ehk muutma nad umbes tulnukate suuruseks.

„Säärane vähendamine ei pidavat küll mingi probleem olema,” oli sooja õhkavale pliidile lähemale astunud Jaagup siiski üsna muretult teatanud, „sest nemad olevat ise ka kunagi ammusel ajal tükk maad suuremad olnud, aga siis leitud nende maailmas, et väiksem olla on hoopis parem ja nigu igatepidi otstarbekam kah, sest nii kulub kõiksugu ressursse hulga vähem. Nad olevat õppind rakkusid väiksemaks tegema ja oskavad nüüd kõikide olendite mõõtusid kõvasti koomale tõmmata kui vaja.”

„Nii et meid tehakse siis nende lennumasinate jaoks parajaks,” tähendas Arnold seepeale umbusklikult.

„Pagana jahe sul siin,” nurises Jaagup uute selgituste asemel, tõmmates pliidi ääres oma jope hõlmugi koomale, „ma olen nüüd kodus selle soojaga nii ära harjunud, et ei taha enam mõeldagi, et peaks veel kunagi ise pliitat või ahju kütma hakkama.”

„Nojah, mis sul viga,” kohmas Arnold, mõeldes samas tusaselt, et mis see va Jaagup nüüd siin oma toasoojaga kehkendab. Sest kes teab, kauaks tal seda tasuta elektrit ongi. Vaat kui lasevad need tulnukad ühtäkki tema juurest jalga, haihtuvad jälle kuskile kosmoseavarustesse ja siis on tal ka lips läbi.

„Või et meid tehakse enne seda kosmoseretke tükk maad väiksemaks,” kordas ta seejärel.

„Just nimelt, nad muudavad meid selle reisi ajaks enda mõõtu pöialpoisteks,” kinnitas Jaagup.

„Ja kuidas see siis käib,” tahtis Arnold teada.

„Päris kähku pidi see protseduur neil käima, ainult et kõik karvad tuleb meil enne maha ajada, nii juuksed kui igalt poolt mujalt kah, isegi need karvad, mis allpool on. Ja see töö tuleb meil endil ise ära teha. Pidi olema sihuke range nõue. Ja kui sul hammastes plomme peaks olema, siis need võetakse ka enne vähendamist välja, muidu võivad need väikeseks muudetud inimese ära lämmatada, sest need ju ei vähene. Ega sul ometi rauast või kullast hambaid pole? Vene kroonus vist pandi neid mõnele suhu.”

„Ei mina lasknud vene kroonus endale midagi suhu toppida,” tõrjus Arnold, „ja kuldhambaid mul ka pole. Üks plommgi tuli hiljuti ära. Ma pole enam ammu hambaarstil käind.”

„Nojah, igal juhul võtavad nad kõik plommid välja, kui neid peaks olema. Mul vist ka neid enam pole, sest tagumised hambad kipuvad üldse ära lagunema, ei ole seal enam plommida ega parandada õieti miskit.”

„Ah et karvad tuleb siis maha ajada,” oli Arnold seejärel mõtlikuks jäädes üle korranud ja kui Jaagup seepeale enam midagi ei lisanud, oli proovinud temalt veel välja pigistada selgitusi selle kohta, millal pärast kosmosereisi oma normaalse suuruse tagasi saab.

Niisuguses tähtsas asjas polnud Jaagup aga osanud kahjuks selgemat seletust anda, oli vaid arvanud, et küllap need tulnukad suurendamisegagi hakkama saavad. Ta oli siis otsemaid ka minekut teinud, öeldes, et kiirustab koju ennast üles soojendama, sest külm hakkavat juba liiga tegema. Täpse reisile asumise aja lubas ta õige pea, võib-olla isegi kõigest päeva või paari pärast teada anda.

See kõik tundub siiski natuke kahtlane värk olevat, mõtles Arnold nüüd ennast teki all teisele küljele keerates, vaat kui ei saagi enam oma endist mõõtu tagasi. Mida siis teha, kuidas sel juhul edasi elada? Ega Marta saa ju mingit pöialpoissi või päkapikku oma meheks pidada. Või mismoodi siis ise oma hiigelsuure naisega toime tulla? Marta on sihuke ägedaloomuline kah, kui talle miski ei meeldi, võib mõne kättejuhtuva asjaga rehmatagi. Lööb veel vihastades oma väikese mehekese nagu prussaka panniga surnuks. Ja mismoodi siis üldse raha teenida, pensionini on ju veel mitu aastat aega? Jaagupil neid muresid teadagi pole — naine tal surnud ja pension käes.

Arnoldi mõtted oleksid justkui telepaatiliselt vanale sõbrale edasi kandunud, sest äkitselt hakkas öökapil helisema mobiiltelefon ja helistajaks osutuski olevat Jaagup.

„No tere hommikust, kas sa magasid veel või mis?” kõlas telefonist tema toimekas hääl.

„Just ärkasin,” ühmas Arnold.

„Väga hea, aja siis ennast kohe kähku üles. Ja aja karvad maha, et ennast suureks kosmosereisiks valmis seada. Lubati juba täna õhtul sõitma hakata või õigemini siit Maa pealt lendu tõusta ja esimese hooga kohe Marsile põrutada. Pärast saab veel tiiru ümber Saturni rõngaste teha ja seejärel võime korraks ka Kuu peale maanduda. Nii et hakka aga tegutsema, mees. Tule siis pärastlõunaks siia minu juurde, neil pidavat enne liikuma hakkamist veel paar tundi meie pisendamiseks kuluma. Saame niiviisi kohe täna õhtul välja lennata.”

„Kuule, ma ei tea,” pomises Arnold kohkunult, „mulle see väiksemaks tegemine nagu hästi ei meeldi. Ja äkki tuleb meile siis ka samasugune tutiga saba taha nagu neil tulnukatel enestel on. Ega tea ju sedagi, kuidas pärast suureks tagasi saab.”

„Pidi saama küll, ei tasu selle pärast muretseda,” jätkas Jaagup ikka reipalt, „nad ütlesid, et kuigi varem pole neil suurendamist vaja teha olnud, siis mingit erilist takistust ei olevat sel puhul ka ette näha. Et kui see isegi kohe sada protsenti välja ei tule, siis vähemalt midagist sinnakanti ikka, nii et lõpuks saame igal juhul endiseks tagasi. Ja mingit saba ei tekkivat meile üldse, sedagi pole vaja karta. Aga sa mõtle ometi, mees, me oleksime ju esimesed inimesed, kes on Marsil ära käind ja pealekauba veel ümber Saturni lennand. See oleks tohutu hüpe tervele inimkonnale, palju suurem hüpe veel, kui need Kuu peal käinud ameeriklased ükskord tegid, nii nagu nad selle kohta ikka kiidavad. Meist lubati Marsi peal ka pilte teha, pärast hea kõigile tõestuseks näidata. Oma mobiili me ju reisile kaasa võtta ei saa, seda väiksemaks teha ei anna.”

„Noh, Arnold, vana semu, lase aga käia,” ärgitas Jaagup veel teist, kui see kohe midagi vastu ei kostnud, „mina olen juba täitsa valmis, karvad kah igalt poolt maas ja puha. Sul endal on ju pea peaaegu kiilas, polegi eriti palju midagi ära ajada. Ainult seda vaata, et sa kaenlaalustest ja sealt altpoolt kere pealt ka kõik kindla peale siledaks tõmbad, muidu võib jamaks minna.”

„Ma vist ikka ei tule,” sai Arnold seepeale kõheldes öeldud.

„No oled sina ka mees,” pahandas Jaagup seda kuuldes, „kuis siis nii, sai seda asja ju tükk aega koos arutatud. Tulnukatele meeldisid sügisel need sinu korjatud seened ka väga, muudkui aga kiideti, nii et nad on nõus su hää meelega reisiseltsiliseks võtma. Ja kahekesi koos oleks ikka nigu hulga lõbusam kah. Nad lubasid meil isegi natsa õlut kosmosesse kaasa tirida, ma panin selle ühes väikeses plasttopsis juba külmkappi valmis. Nii et väegade mõnus reis tuleb igastahes, see ju igavesti uhke ja ainulaadne värk.”

„Ma ikka ei tule,” kordas Arnold juba kindlamal toonil.

„Tõuse üles, Arnold, toit on laual!” hõikas Marta just samal hetkel köögist ja Arnold sai tänu sellele meelekindlust järjest kahtlasemana tunduvast kosmosereisist äraütlemiseks veel juurdegi.

„Ma ikka tõesti ei saa,” sõnas ta nüüd juba päris otsustavalt ning ajas ennast voodis äkiliselt istukile. „Ja ega Martale ei meeldi see asi kah mitte üks raas,” valetas ta ühtlasi igaks juhuks, mõeldes sealjuures, et ega see vist nii väga vale olegi.

„Ah kurat sinuga,” lahmas Jaagup nüüd telefonis, „eks ma lähen siis üksi. Niisugusest haruldasest võimalusest on patt ära öelda. Mõtle, mees, me oleksime päris esimesed inimesed Marsil.”

Olles veel mõne hetke toru otsas oodanud, et ehk teine siiski meelt muudab ja kaasa tulema soostub, lisas ta viimaks kõnet lõpetades pettunult:

„Aga küll sa veel kahetsed, et maha jäid.”

Pärast seda ei olnud Jaagupist enam tükk aega midagi kuulda. Et ta ka telefonile kordagi ei vastanud, käis Arnold ühel päeval metsa veeres tema maja juures vaatamas, kas on seal ehk mingeid elumärke näha, aga peale väikeste, otsekui lapsele kuuluvatele jalajälgedele, mis hoovil mitmes kohas silma torkasid, ei õnnestunud täheldada midagi. Küllap need Jaagupi keldris pesitsevate pisikeste tulnukate omad on, oletas Arnold jälgi uurides.

Kevade poole, kui lumi juba sulama hakkas, rääkis käsitööringist tulnud Marta, et alevi poes olla nähtud üht väga imelikult rõivastatud väikest mehikest, kääbikut või liliputti, kes aga millegi poolest kaunikesti vana kopameest Jaagupit olevat meenutanud. Olnuks justkui Jaagupi vähendatud koopia, oli Marta sõbranna Õilme teda silmates arvanud.

Järgmisel päeval, kui Arnold töökojas lõunapausi pidas, helises ta taskus telefon ja seda avades selgus suureks üllatuseks, et helistaja polegi keegi muu kui seesama hea semu Jaagup, keda vahepeal tükk aega näha pole olnud.

„No tere-tere, vana kere, kuhu sa küll kadunud oled,” tervitas Arnold teda rõõmsalt, „mõtlesin juba, et jäidki viimati sinna Marsi peale elama. No kuidas sul see reis siis läks? Kas käisid ikka tõesti seal ära?”

Kosmosereis läks hästi küll, sai ta vastuseks kuulda, aga nagu kohe ka lisati, polevat seal kaugel planeedil ja mujalgi ilmaruumis midagi eriti huvitavat vaadata olnud. Ainult maakera olla eemalt väga kena paistnud.

„Tead sa, Marsil tundus mulle, nigu oleks kukkund mingisse saviauku,” seletas Jaagup, „sest ümberringi oli kõik viimseni sihuke savikarva. Muud polnd seal mitte miskit näha, ainult punast tolmu keerutas igalt poolt üles. Saturni rõngad olid küll korraks päris toredad kaeda, aga kaua sa neid ikka vahid. Ja Kuu peal, kui ühte kraatrisse maandund olime, tekkis mul sihuke tunne, nigu oleks sattund jälle mõnda kruusaauku, kus ma kunagi kopaga töötasin.”

„Või siis sedasi,” ei mõistnud Arnold seepeale muud kosta, mõeldes ühtlasi, et järelikult polegi siis suurt midagi kahetseda.

„Aga oli seal mis oli, mina olen nüüd igastahes esimene inimene, kes Marsil ära on käind,” lisas Jaagup uhkelt. „Kuu peal olid muidugi ameeriklased esimesed, aga võiks ükskord sellegi kokku lugeda, mitmes inimene mina nüüd seal olin. Igastahes jälle esimeste hulgas.”

„See Marsil käimine oleks ju päris suur uudis, kui ajakirjandus või nii-ütelda laiem üldsus sellest teada saaks,” arvas Arnold, „sa saaksid siis kohe päris kuulsaks. Kas sa oled sellest juba kellelegi rääkinud ka?”

„Ah kellele ma sellest ikka räägin,” ohkas kosmoserändur, „arvatakse veel viimati, et vanamees on päris lolliks läinud. Need pildid, mis nad minust seal tegid, oleks kah nigu kuskil siinsamas mõnes savi- või kruusaaugus üles võetud, nendega ei tõesta mitte miskit.”

Seda öelnud, jäi ta viivuks vait, justkui kaalunuks midagi. Juttu jätkates kõlas tema hääl aga õige murelikult:

„Kuule, Arnold, ega ma taha just väga kurta, aga mul on siiski üks probleem kah. Vaata, asi on selles, et need tulnukad, kes mulle selle kosmosereisi välja tegid ja mind seepärast väiksemaks muutsid, pole veel saanud mind päris endisse mõõtu tagasi tinistada. Ütlesid ainult, et sellega läheb üksjagu aega ja et polevatki täpselt teada, kui kaua just. Natuke suuremaks kasvatasid nad mind pärast seda reisi küll, nii et ma olen nüüd nii umbes lasteaialapse suurune, aga ei julge ma praegu sellisena ennast ikkagi kellelegi näidata. Poes toidu järel olen muidugi pidanud käima, süüa on ju vaja, aga kuskile mujale ei tahaks nigu hästi minna. Häda on selles, et ei ole mitte midagist selga ega jalga panna. Reisi ajaks anti mulle peale üks tulnukate iseäralik kostüüm, aga nüüd, kus nad mind veidike suuremaks said tehtud, pole enam kuskilt sobilikke hilpe võtta. Poodi minekuks sain veel hädapärast vanadest hõlstidest midagi kokku kombineeritud ja ühed vildid õnnestus ka väiksemaks praavitada, et oleks miskit jala otsa torgata, aga see on ka kõik.”

Jaagup tegi jälle pisukese pausi, nagu taas millegi üle järele mõeldes, ning tuli siis välja ühe otsese sooviga:

„Tead sa mis, Arnold, ma mõtlesingi, et äkki sa saaksid korra sellest alevi kasutatud rõivaste ärist läbi käia, noh sellest, mis teede ristil tolle kahekordse maja alumisel korrusel on, ja seal siis vaadata, kas neil mingeid väiksemate laste riideid ka leidub. Ma ise ei taha minna, seal vahitakse kindlasti rohkem kui toidupoes, eriti kui ma midagi selga passitama hakkaks. Tunnevad veel viimati mu ära ja kukuvad küla peal laialt latrama kah. Aga hädasti oleks pükse ja jopet vaja, ja ehk on seal veel niisukest väiksemat riidekraami, mis mulle nüüd sobida võiks. Kingi või saapaid oleks kah vaja. Osta sealt midagi ära, võta julgelt hulgem, ma maksan sulle pärast kõik tagasi, ega mul rahapuudust ole, pension jookseb ikka. Tule nüüd väheke abiks, ma olen ju sind ka vahel aidand. Mäletad, käisin isegi ükskord kopaga sulle aeda seda väikest tiiki kaevamas. Ja sa mõtle — ma olen ikkagi esimene Marsil ära käind inimene, mis sest, et ma just päris täiemõõduline polnd. Igasugu kosmonaute on meil ju alati au sees peetud, ikka on nende eest hoolt kantud. Vanasti kutsuti vene kosmonaute isegi meie laulupidudele. Istusid seal lauluväljakul esireas nigu miškad, kuigi polnd mitte Kuu pealgi käind, ainult niisama maakera ümber tiirutand. Aga mina olen, olen Kuul käind ja olen Marsil käind, ei anna nendega võrreldagi. Nii et võta seda kõike arvesse. Ma võin sulle pärast pilte ka näidata.”