Oli soe suvine pärastlõuna. Mööda mereäärset maanteed sõitis läikivpunane vanemat sorti auto, mis juhtus olema ainuke sel ajal ringi liikuv sõiduk. Autojuhile meeldisid igasugused kallid asjad ja ta oli teel sündmusele, mis muutis tema suvelõpu tunduvalt pingelisemaks, kui ta ise oleks arvanud.

Armáne Grant mõtles endast kui enamjaolt eeskujulikust ülikooliprofessorist, kes õpetas  oma eriala, õhumaagia kontrollimist, igati hästi ja veetis vaba aega koeraga jalutades ning tööd tehes. Ainsateks vigadeks tema kuvandis võis lugeda seda, kui väga talle meeldis elada tervet korrust enda alla võtvas korteris ning kui tohutult talle sobisid kallid aksessuaarid. Seega oli Armánel õpetamisele lisaks üks väike, mitte eriti oluline või legaalne kõrvaltöö.

Ta „pesi” tellimuse peale maagilistelt esemetelt nende võlujõudu maha.

Armáne’i, kes oli sellise tegevusega oma kümneaastase staaži jooksul ära harjunud, riskimine ei kõigutanud. Ta sõitis raadiost tulevale muusikale kaasa ümisedes ühelt poolt palmidega ääristatud maanteel ja keris akna veelgi alla. Ülikooli esimene selle õppeaasta kokkusaamine või pigem suvelõpuüritus ei kõlanud Armáne meelest valitseva kuumaga kuigi ahvatlevalt. Ent mittetulemise puhul oli elementaalmaagia teaduskonna dekaan ähvardanud teda talvisest preemiast ilma jätmisega. Loomulikult ei saanud Armáne lasta sellel juhtuda. Mees oli välja otsinud oma kõige õhukesemad valged viigipüksid ja õhku läbilaskva helepunase pluusi ning lubanud oma koerale, et ei viibi nende kuivikute seltskonnas kaua.

Pool tundi hiljem keeras Armáne Larkini Pargi maagiaülikooli peaaegu tühja parklasse. Ta jättis auto liivakarva müüri varju seisma ja jäi aknast otse välja vaadates liikumatult istuma. Vaimusilmas kujutas Armáne ette oma kolleege, kes juba alanud kokkusaamisel jutustavad, proovivad üksteise suvereise üle trumbata ja teevad kõik, et tunniplaani koostamine unustada. Et veelgi aega kulutada, heitis mees kiire pilgu tahavaatepeeglisse ja lükkas õlekarva juuksed laubalt ära. Ta kandis sel päeval üle pika aja prillide asemel läätsi. Sügavalt ohates võttis Armáne kõrvalistmelt üleõlakoti. Mees lukustas auto ning astus avatud väravast ülikooli alale sisse.

Heledast kivist majalahmakas istus hoolitsetud muruvälja keskel, kummalgi ehitise küljel kõrgumas pöögisalud. Armáne jalutas aegamööda kruusateed pidi ülikooli poole.

Kaarekujuline peauks oli avatud. Läbi selle nägi otse fuajeesse ja ülikooli sisehoovi. Armáne kõndis läbi jaheda ruumi jällegi soojuse kätte, kuid seekord ümbritsesid teda kõrged seinad. Ja tuttavad näod.

Kokkusaamine oli sisse seatud sisehoovi, kus seisid selle tarbeks toodud mitmed seisulauad ja snäkivalik. Armáne vaatas leige uudishimuga hoovi melu. Temani jõudis mööduva kolleegi vänge parfüümi lõhn. Vanemad professorid vestlesid seinte või puude varjus, nooremad ei teinud lõõskava päikese käes seismisest suuremat numbrit. Armáne sisenemisele ei pööranud keegi tähelepanu. Mees uuris rahvast ja leidis elementaalmaagia dekaani hoovi teisest otsast morssi kaanimast. Too juhtis ülikooli karskusseltsi, kuhu mõningate althüppamistega kuulus ka Armáne.

Mees sulandus kolleegide sekka ja tegi tavapäraste tervituste saatel teed snäkilaua juurde. Ta haaras kaasa ühe mineraalvee ja kalamarjaga võileiva. Sirelipõõsa all märkas Armáne täpselt sobivat vaba ümmargust lauda. Ennast toolile paika sättides avas mees veepudeli, võttis lonksu juba soojenevat mullivett ning jäi tegevusetult kolleege vaatama. Tal polnud mitte midagi ühelegi vestlusele lisada.

Mööda plaaditud jalgrada kõndis Armáne poole noor mees, keda ta kunagi varem näinud ei olnud. Arvatavasti mõni värskelt palgatud õppejõud. Vett juues mõtles Armáne, et tulija on ilmselt just ise õppimise lõpetanud. Ta lükkas jalaga teise tooli laua alt välja.

„Tere päevast,” teatas Armáne vastu päikest silmi kissitades. Uustulnuk paistis närviline.

„Võin ma istuda?”

Armáne viipas pudelist vaba käega toolile. „Loomulikult.”

„Mina olen Joseph Mere. Uus geo-ennustamise õppejõud.”

Armáne polnud ennustamisaladega tuttav. „See on siis maad kasutades ennustamine?”

„Nojah, teatud loodusjõud lähevad ka selle alla.” Joseph ulatas käe. „Ja teie?”

„V. Armáne Grant, õhumaagia kontrollimise õppejõud.”

Joseph noogutas aeglaselt ning lausus Armáne ehmatuseks: „Väga hea. Just teid ma olengi oodanud. Kõik kolleegid on teid samuti selle V-tähega tutvustanud. Mida see  tähendab?”

Armáne, kes oleks enne vastamist eelistanud küsida, mis mõttes on uus õppejõud teda otsinud, võttis lonksu mineraalvett. Selle ajaga otsustas ta ära, kas ütleb mehele oma esimese nime või mitte. Joseph tundus normaalne, vaatamata kahtlasele lausele. Selle fraasi pani Armáne ennustamisega tegelemise arvele.

„V tähendab Vince.”

„Vincent?”

„Ei, lihtsalt Vince.” Armáne vaatas maha. Ta teadis, kui kohutavalt halvasti tema esimene nimi ülejäänuga võrreldes kõlab. Joseph naeris kuivalt.

„Nüüd ma saan aru, miks te end oma keskmise nime järgi kutsute. Aga lähme äkki kuhugi siseruumi, mul on teile üks jutt, mis ei kannata üleliigseid kõrvu.”

Mõeldes, millist katastroofi Joseph tema tulevikus ette nägi, Armáne nõustus ja juhtis kolleegi küljeuksest sisse. Mehed peatusid esimese amfisaali kinniste uste ees, mille juurest koridori akendest nägi sisehoovis kõnet pidama hakkavat elementaalmaagia dekaani.

„Nii, Armáne Grant.” Joseph sättis triiksärki, mis nägi väga kuuma mittepeletav välja. „Kuna te just jõudsite, olen ma kindel, et te pole veel kuulnud, millisest perekonnast ma pärit olen. Kuulujutud liiguvad kiiresti, aga mitte sekunditega.”

Armáne kahetses, et ta polnud veepudelit kaasa võtnud. Ta toetus vastu seina. „Niikuinii ei ole ma kuulujuttudest kunagi eriti huvitatud. Palun sinata mind.”

„Loomulikult. Kas Mere’i nimi ütleb sulle midagi peale selle, et mu perekond töötab poliitmaastikul?”

Lühikese mõttepausi järel meenus Armáne’ile, et kuskil oli ta seda nime varem kohanud, aga see oli ka kõik. „Hetkel mitte midagi.”

„Aga mulle ütleb sinu nimi nii mõndagi. Näiteks seda, et sa oled maagiapesija.”

Armáne ei teadnud, kuidas reageerida. Kui ta kohe üles tunnistaks, võiks Joseph lihtsalt minna ja seda kellelegi kuulutada, aga kui mees juba teadis… Kuidas ta üldse teadis? Armáne oli väga ettevaatlik.

„Olen või?”

Joseph vaatas teda sellise pilguga nagu tüdinud õpetaja lasteaialast. „Muidugi oled, sa pesid minu jaoks ühe kaelakee puhtaks.”

„Kas tõesti?” Armánel ei olnud sellest mingit mälestust, aga kuna rikaste poliitikute sõna otseses mõttes neetud kaelakeed olid tema ühed tavalisemad tellimused, siis ei olnud ta üllatunud. Tihti ei soovinud poliitikud maha pestud maagiat eraldi tagasi, nii et Armáne pidi välja nuputama, mida näiteks pudelisse pandud kägistusneedusega peale hakata.

„Tõesti-tõesti,” vastas Joseph. „Ja mul oleks sulle veel üks väike tellimus. Aga ära muretse. Ma ei anna sind kuhugi üles. See oleks lihtsalt pisike asi, et meie tulevast koostööd õigest punktist alustada.”

„Sel juhul olen ma nõus.” Ainus asi, mis Joseph Mere’iga Armáne’ile seostus, oli summa, mille kaelakee eest saamist ta mäletas.

„Nii lihtsalt?” Joseph kergitas kulmu. „Ma pole veel üksikasjadest rääkinud.”

„Ma eeldasin, et see on tavapärane tellimus.”

 „Enamjaolt ongi. Nimelt… kas siin on turvaline sinu… kõrvaltööd arutada?”

Armáne vaatas kummalegi poole koridori ning sai aru, et nad on tõesti pisut liiga nähtavas kohas. Ta juhtis uue õppejõu teisele korrusele oma kabinetti, mis oli vaatega ülikooli tagumisele poolele. Pargiala ei olnud ei suur ega eriline, lihtsalt puud, käigurajad, lauad ning üksikud varjualused. Armáne oli kirjutuslaua teistpidi pidanud tõstma, et ta töid kontrollides liiga pikalt õues toimuvat sagimist vaatama ei jääks. Peale pikka aega eemal viibimist oli kabinetis tolmune, aga mitte nii palju, et mees seda kolleegi ees häbeneks. Ta tegi endale mõttes märkuse, et peab koristama.

„Nii. Siin on parem.” Armáne sulges Josephi selja taga ukse. „Millega siis tegu?”

Joseph võttis endale vabaduse istuda nurgas seisvale toolile ning tõstis ühe jala üle põlve. „Lugu on selline. Mu isa, härra Mere, arvatavasti oled temast kuulnud, korraldas veidi aega tagasi sõbraliku kolleegide kokkusaamise. Pärast pidu koristades leidsime majast ühe kummalise eseme, mis meile ei kuulunud - nimelt rubiinist silmamuna.”

 Noorhärra Mere pistis käe taskusse ja tõmbas sealt välja odavasse maagiat nullivasse kilekotti suletud punase kera. Asi oli veidi väiksem kui pingpongipall ja üleni sügavpunane. Armáne astus lähemale. Ta ei olnud kunagi vääriskivist silmamuna näinud, kuid ta uskus, et selliste esemete olemasolu on lihtsalt temast mööda läinud. Joseph ulatas koti talle.

„Me arvame, et mõni külaline võis selle kaotada, kuigi on arusaamatu, miks kellelgi neist sedasorti protees kaasas oli. Aga mulle kui maagiat õppinud inimesele on selge, et selles pesitseb mingit sorti võluvägi. Kahjuks ma ei oska öelda, mis. Arvatavasti tuleb see välja alles siis, kui silm koopasse asetada.”

 Armáne kuulas ja keerutas käes kilekotti. Selle kvaliteet oli jube. Mõne odava kompanii toodang, arvas mees.

„Ma soovin, et sa peseksid silmalt maha ükskõik mis maagia, mis sel küljes on,” jätkas Joseph, „annaksid mulle maagia olemusest teada ja siis ma otsustan, kas võtan tagasi ainult silma või maagia ka. Põhjuseid ma ei seleta.”

 „Loomulikult mitte,” pomises Armáne. „Ja kuidas jääb tasuga?”

 „Pool praegu, pool pärast, kui võtan maagia, siis veel viisteist protsenti juurde.” Joseph nimetas summa ja Armáne isegi ei kaalunud tööst loobumist. Sellise raha eest saab ta endale osta mitte ühe, vaid kolm uut käekella.

 „Kokkulepitud.”

Mees otsis oma laua sahtlist tühja blanketi, mida ta kasutas nii ülikooli kui ka omaenda tehingute jaoks. Loomulikult käis maksmine sulas ega kajastunud kuskil, ent Armáne’ile meeldis siiski omada kõigist tellimustest teatavat ülevaadet. Joseph kirjutas paberile alla.

„Silm jääb siis teie kätte. Ajaline periood on kaks nädalat, aga lühenduste või pikenduste juhul teata mulle.” Kolleeg kritseldas blanketi teisele poolele hooletult oma telefoninumbri. Armáne pistis paberi koos silmaga üleõlakotti. Ilmselt ütleb ta all veel paarile inimesele „tere-headaega“ ning lahkub siis. Kui keegi küsib, saab mees ettekäändeks tuua Fiore, oma koera.

„Sobib. Kas lähme tagasi alla?” küsis Armáne.

„Lähme. Keegi ei tohi kahtlustama hakata.”

„Ma võin öelda, et näitasin sulle maja.” „Ülikooli majaks nimetada on igatahes ebaväärikas pisendamine.”

Armáne lootis, et suudab kõrvale jätta fakti, et mees töötab ennustamise valdkonnas ja esitas talle tellimuse. Sest neist võisid päris head sõbrad saada.

 

 Pruun labrador Fiore ootas Armáne’i saba liputades uksel, kui mees koju saabus. Peremees paitas koera siledat pead ja läks looma saatel kööki. Armáne elas ülemises korteris kolmekordses majas, mis oli ümber ehitatud nii, et iga korrus kuulus erinevale elanikule. Köögi kaaraknad vaatasid alla päikeselisele tänavale. Armáne võttis külmkapi kõrvalt suure koti Fiore krõbinatega ja valas need kaussi välja. Koer jäi rõõmsalt toidupoolise kallal nosima, kui Armáne ise suundus oma töötuppa.

Oma pisut liiga suure ja ebavajalike sahtlitega töölaua taga istet võttes otsis Armáne esmalt välja kindad. Teadmata maagiat sisaldavad esemed olid kõige ohtlikumad ning ettearvamatumad. Kindad kaitsesid Armánet maagia eest. Täpselt nagu kaitseprillid, mis ta ette libistas, ja komplekt tööriistu, mille ta lauale lahti laotas. Mees teadis liigagi hästi, mis tagajärjed valesti läinud protsessil on. Tal olid mitmetest töödest plekid - mõned otseses mõttes ja nahalt mahapestamatud, mõned maagilised (mis hakkasid näiteks pimedas helendama või kokkupuutel veega sädemeid pilduma).

 Töötoa korda tehtud vitraažakendest tulvava kirju valguse paistes võttis Armáne laua kohale kummardudes silma kotist välja. Ta lennutas õhku suunates kilekoti ühe graatsilise liigutusega prügikasti. Mõnikord oli aerokineetilisest kontrollist palju kasu. Silma pani ta enda ette. Mees teadis, et oleks pidanud linnariided ära vahetama, kuid entusiasm tööga alustamiseks oli liiga suur ning näriv. Ta võttis silmamuna tangide vahele, tõstis selle nägemiskõrgusele ja keerutas ringi. Pallil polnud iirist ega muud märki või lohku. Ei ühtegi valmistamismärgistust või nime. Armáne mõistis, miks Josephil nägijate seast silma omanikku võimatu leida oli.

 Kui palju ta ka praegu silmamuna täpsema uurimisega alustada ei tahtnud, teadis Armáne, et mõned asjad vajavad enne tegemist. Ta pidi riided vahetama, Fiorega väljas käima ja kuuplaani üle vaatama. Mees langetas pisut vastumeelselt silma lauale, kattis kogu pinna suure maagiakindla riidega, ja keeras töötoa ukse enda taga lukku. Ta ei saanud lubada, et silm ise mingit janti korraldama hakkab. Mööda korterit läbivat koridori kõndides meenutas Armáne üht elevandikuju, mis talle maagiapesu algusaastatel toodi. Jällegi varem teadmata maagiaga hakkas elevant ise heast peast keset ööd Armáne korteris ringi kõndima ja ehmatas Fioret. Vaene labrador ei läinud sellest saati enam töötoa ukse lähedalegi.

 Armáne magamistuba oli vaatega maja ümbritsevale aiale ja tükile põiktänavale, mis maja kõrvalt läbi läks. Katteta voodile pilku heitmata astus Armáne väiksesse liuguksega eraldatud ruumi, kus ta oma riideid hoidis. Tööriided Bermuda lühikeste pükste ja helesinise särgi vastu vahetatud, vilistas Armáne Fiore enda juurde. Labrador silkas saba liputades ja küünte klõbinal esikusse, proovides hammastega oma jalutusrihma nagist alla tõmmata. Tema peremees naeratas ja toppis käigu pealt võtmed ning telefoni taskusse.

Koerale rihma ümber kaela kinnitamisega läks rohkem vaeva kui tavaliselt, sest Fiore tammus ootusärevalt ringi. Armáne’il kannatust jagus. Lõpuks rihma kinni saades lukustas ta ukse ja jättis tehtud liigutuse endale meelde, sest pidevalt tööst mõeldes võis ta lukkudega seotud detailid unustada. Trepist alla kõndides vaatas mees Fiore poole, kes mitu meetrit ees astmetest esimese korruse poole hüples.

 „Fiore?”

 Koer pööras korra pead, kuid ei jäänud peremeest pikemalt vaatama.

 „Mis sa arvad, kellele võiks kuuluda rubiinist silm?”

Labradori üks kõrv tõmbles Armáne’i suunas, kuid küsimusele ta ei vastanud.

 

 Armáne sirutas end toolil taha, kontrollis üle pea vaadates seinakella ja tõmbus tagasi oma tavapärasesse positsiooni. Silmamuna seisis nüüd läbivaadatult tema ees tööriistade hunniku keskel. Tulemused polnud midagi imelist.

 Kõik tavapärased testid tehtud, sai Armáne’ile selgeks, et silmas peidab ennast tulemaagia, mis avaldub ainult siis, kui see silmakoopasse pannakse. Kuid mis võlujõud täpselt, seda ei suutnud Armáne hoomata. Tema tegeles tuulemaagiaga. Mitte palju, aga ikkagi. Mehe käest oli kordi küsitud, miks ta igapäevaselt oma võlujõudu ei kasuta nagu paljud teised õppejõud või maagiakasutajad. Tema vastus oli lihtne – tuulemaagia, mida ta valdas, ei olnud piisavalt tugev. Professoriks oligi ta läinud vaid seetõttu, et tema isa tuletas pojale peale gümnaasiumi lõppu meelde ütluse „Kes ise piisavalt hästi ei oska, õpetab teisi.”.

Tähelepanu tagasi silmale suunates kaalus Armáne oma variante. Ilma täpselt teadmata, millega tegu, ei saanud ta maagiat õigesti maha pesta. Nurgataguste toimingutega nagu see kaasnesid igasugu konksud – talle endale jäid plekid, esemetelt ei tulnud maagia tervenisti maha, kergemad loitsud haihtusid õhku, võluväge eemaldades asjad purunesid või hakkasid vigureid tegema. Armáne sai aru, miks maagiapesu oli illegaalne. See ei tähendanud aga, et ta sissetulevatest summadest ära ütleb.

Jättes silma ja kõik tööriistad katte alla, keeras ta ukse enda järel lukku ja sammus kööki. Päev hakkas vaikselt õhtusse veerema. Mees polnud arugi saanud, et oli  töötanud terve päeva ühe mõistatusliku silmamuna kallal. Hommikul oli ta Fioret jalutanud, kes nüüd õndsas unes laua all lebas, korra ülikooli tööasjad üle vaadanud ja siis töötuppa sukeldunud. Armáne sirutas jälle. Mitmeid tunde samas asendis istumine oli tal kondid päris korralikult kangeks ajanud. Ta ei suutnud ette kujutada, kuidas õpilased seda päevast päeva teevad. Õppejõuna sai ta vähemalt klassi ees ringi sebida.

Ta võttis maagia jõul töötavast külmikust pudeli kirsilimonaadi (tema lemmik) ja istus köögilaua peale. Jook maitses magusalt ja värskendavalt. Akna taga tänaval ei toimunud sama palju liikumist nagu muidu. Mööda lendles üks postipakkidega kullerlohe, rohelised soomused helkimas, ja mõned jalakäijad suundusid oma teid pidi edasi, kuid see oli ka kõik. Armáne ohkas. Ta teadis täpselt, mida silmaga edasi tegutsemiseks tegema peab. Aga ta ei olnud mõttealust isikut mitu kuud külastanud.

 

Ereth Martinez polnud Armáne’i kõige kummalisem tuttav, aga tavaline ta kindlasti ei olnud. Ereth, sõpradele tuntud kui Ere, elas koos toanaabriga kesklinnas, suure aiaga väikeses majas. Tänavalt ei olnud elamu ust nähagi, fassaadist rääkimata. Kõrgete puude ja muude taimede vahelt paistis välja vaid katus. Iga kord, kui Armáne naist külastas, mõtles ta, kuidas saab tulemaagia valdaja nii lopsakas aias elada.

Fiorele aed meeldis, kuid talle nagu koertele ikka meeldisid 80% maailma asjadest. Labrador vaatas suurte tumedate silmadega peremehele otsa ja sikutas rihma, et too kiiremini värava avaks ning koera sinna liblikate paradiisi laseks. Armáne naeratas, kuid ei kavatsenudki Fiore rihma ära võtta. Erethi majakaaslasele Isoldele koerad ei meeldinud.

Armáne astus väravast sisse lühikesele sissesõiduteele, mis meetrite järel kivist jalgrajaks muutus. Ta oli Erethile ette helistanud ja teatanud külaskäigust seoses tema teise tööga. Tulemaagia valdaja oli mehe arvates ainus, kes teda silmamunaga aidata sai. Kuigi ta oli teste korranud, jäi võlujõu olemus talle siiski arusaamatuks. Josephilt tellimuse saamisest oli möödunud kolm päeva ning ta polnud maagia mahapesemisele lähemale jõudnud. Armáne’ile venivad tööotsad ei meeldinud.

Labrador rõõmsalt maksimaalsel pikkusel rihma otsas ees silkamas, järgnes mees talle rohelisse džunglisse. Jalgraja algust tähistas ronitaimega kaetud kaar. Terve käänulise tee maja ukseni oli taevast läbi pea kohal kõrguvate võrade näha vaid lapikestena. Õhus hõljus erinevate õitsvate taimede rikkalik lõhn, mis koos niiskusega kohati lausa pilvekestesse kogunes. Armáne uudistas seda küllust, justkui poleks seda varem näinud. Tal läks alati meelest, millise imepärase pergolaga kohas Ereth elab. Tulemaagiaga isiku kohalolust polnud siin märkigi. Isegi, kui naine oli kunagi midagi põletanud, tegi tema toanaaber Isolde igatahes head tööd. Isolde oli terrakineetik, loodusmaagia kasutaja, ja aiaentusiast.

Ühekorruselise maja terrass ning välisuks olid peidetud suurte alokaasiataimede vahele. Armáne astus männipuidust terrassile ja vaatas ringi, et leida mõni koht, kuhu Fiore siduda. Ta teadis juba ette, et Isolde ei luba koera majja sisse. Terrassi kõrval seisev kivist linnubassein tundus piisavalt tugevana, et liblikat näinud Fioret maa küljes kinni hoida. Basseini äärel istunud parv varblasi pages koera nähes piiksumise saatel võradesse. Ilma pikemalt mõtlemata Armáne koputas.

Ja teist korda. Alles enne kolmandaks koputuseks käe tõstmist märkas ta ukseraami kõrval kella. Mõeldes, et uksekellad peaksid väikeste valgete nupukeste asemel olema silmatorkavad latakad, vajutas ta sellele ega tõstnud sõrme enne, kui Isolde ärritunud nägu välja piilus.

„Mida paganat? Kas sa tahad meil trummikiled lõhki ajada, või?”

„Vabandust,” pomises Armáne vastuseks, mõõtes pilguga Isoldet ja tolle kollast sõlme keeratud särki. Naine oli temast mitu aastat noorem, kuid tegi pahurusega isegi elementaalmaagia dekaanile silmad ette.

„Ma tulin Erethiga kohtuma. Helistasin ette. Ma olen…”

 „Armáne Grant, jah ma tean.” Isolde viipas Fiorele, kes saba jalge vahele ajas. „Koer jäta välja.”

 Noogutades taandus Armáne linnubasseini juurde ja kinnitas labradori rihma vabandust pomisedes selle külge. Muidu polnud Armáne’il probleemi inimestele öelda, mida ta arvab, kuid ainult üks pilk Isoldele andis igaühele teada, et mõtteavaldused võib heaga kõrvale jätta. Isiklikult arvas mees, et just sellepärast Ereth ta majakaaslaseks valinud oligi.

Isolde seisis lävel, käed hukkamõistvalt puusas, ja ootas, et Armáne sõlmesidumisega ühele poole saaks. Midagi ütlemata viipas ta külalise endale järele, sammudes mööda hämarat koridori maja sisemusse. Armáne lonkis tema järel ja mõtles, kas Isolde on kõigi vastu selline või on asi mehes endas.

Maja üks perenaistest oli soppide ja orvadega nii harjunud, et ei vaevunud isegi tagasi Armáne

poole vaatama, vaid viskas pika sammuga edasi. Kui Isoldel oleks mõni vähem silmapaistvam särk olnud, oleks naine puidust seintega ühte sulanud. Isegi pea peale üles sätitud must lokikuhil ei erinenud kuigi palju mõnest ronitaimest. Lõpuks peatus Isolde kinnise märgistusteta ukse ees.

„Ereth harjutab sügisel toimuvaks tulemaagia turniiriks.” Isolde viipas uksele. „Vaata, et sisse minnes leegiga vastu pead ei saa.”

Sellisest kindlustunnet tugevdavast hoiatusest väga suurt tänulikkust tundes sõnas Armáne: „Kas augustis ei ole veidi vara harjutada? Peaks ikka puhkama.”

 „Ei, kui turniiril mingit kohta saavutada tahad, siis ei ole aega niisama lamada.” Isolde pilk maandus Armáne’i mitte kuigi glamuursetel tossudel. Mees noogutas, kibeledes Erethi seltskonda saamast. Ta pani käe ukselingile.

„Tagasi saad vast ise mindud,” teatas Isolde, hääles kahtlusenoot, mis terve lause mõttetuks muutis. „Ma lähen, taimed tahavad kastmist.”

 Armáne ei jäänud vaatama, mis suunas Isolde lahkub, vaid astus ettevaatlikult uksest sisse. Õnneks ei tervitanud teda ükski tulekeel.

Ereth istus madalal tumbal keset pilliroost põrandat ja hoidis ühes käes ideaalseks palliks kujundatud leeki. Tuli tema käes praksus vaikselt. Naine oli seljaga Armáne’i poole, nii et külaline nägi vaid keskendunud oranžikat juuksepahmakat, mis oli peaaegu kollast värvi. Toa vastasseinas olid suured aknad, ühel pool laud, ja sellega sisustus piirdus.

„Tere päevast,” alustas Armáne, igaks juhuks mitte lähemale minnes. „Kena leek.”

„Aitäh, Arma,” vastas Ereth eemalolevalt, kasutades hüüdnime, millega kutsusid meest vaid kolleegid. „Üks sekund.”

Vaikselt oodates jälgis Armáne, kuidas Ereth tulepalli teise kätte võttis, silmade kõrgusele tõstis ja sädemeteks plahvatama pani. Armáne oli kineetikute peale pisut kade. Tal endal oli kõigest kolmandik sellest maagiast, mida valdasid Ereth ja Isolde. Aga samas oskas ta igasugu illegaalseid trikke, millest need kaks undki näha ei osanud, näiteks, kuidas valada needust nagu piima ühest esemest teise. Ereth loomulikult teadis, et Armáne on maagiapesija, kuid kas ka Isolde, mees arvata ei osanud. Ehk teadiski ja seetõttu naine teda ei kannatanudki.

Ereth pööras tumbal ringi ja vaatas tähelepanelike pruunide silmadega Armáne’ile otsa, nii et tema leegikujuline silmalainer peaaegu nähtavalt teravnes. Armáne naeratas nii säravalt kui võimalik.

„Mis sul siis seekord mureks on?” küsis Ereth. Sõnu raiskamata otsis Armáne kotist välja parema kvaliteediga maagiakindlasse karpi pandud silmamuna. Ta ulatas selle Erethile.

„Üks tööots. Ainus, mis ma suutsin välja uurida, on, et see sisaldab tulemaagiat, aga rohkem ei tea. Ma lootsin, et sa saad aidata.”

Erethi kulmud kerkisid kõrgemale, kui ta kaane eemaldas. Silmamuna vahtis talle sametpadjalt vastu nagu kuratlik pinksipall. Naine keerutas seda imestunult pihus.

„Kas see on silm?”

„Jaa. Mulle tundub, et tulemaagia ei löö välja mingil muul juhul, kui vaid silmakoopasse asetades.”

„Sa tead väga hästi, et ma ei ole tuvastamises just parimate seas,” ütles Ereth üles vaadates. Ta tõmbas mõlemad jalad enda alla ning toetus põlvedele. „Kas sa oled proovinud seda näiteks silmakoopa laadsesse keskkonda asetada?”

„Ei. Ma ei tulnud selle pealegi. Aga usu mind, see ei peaks ohtlik olema.” Armáne astus sammu lähemale. „Kui sa tahad, ma võin sulle selle eest maksta.”

Ereth kaalus pakkumist hetke, kuid raputas siis pead. „Pole vaja. Mul on niikuinii kooli jaoks harjutada vaja. Ma proovin kohe praegu selle ära analüüsida.”

„Tänan.”

Armáne vaatas, kuidas Ereth silmamuna asjatundlikult peo peale asetas ja silmad kinni pani. Ta õppis viimast aastat samas ülikoolis, kus Armáne töötas. Nad olid mitmed aastad tagasi ühel Armáne’i antud lisakursusel tutvunud ning sõpradeks saanud. Kui mehel tulemaagiat sisaldava objektiga abi vaja oli, pöördus ta Erethi poole, kes teda õnneks mõistis. Naine oli üks kõige osavamaid tulemaagia kasutajaid, keda Armáne’il oli au tunda. Erethil oli turniiridelt mitmeid auhindu ning tunnustusi ja …

„Ma ei saa protsessi läbi viia, kui sa vahid,” lausus Ereth järsult. Tema tööd austades astus Armáne tagasi ning uuris hoopis lauda ruumi nurgas. Sellel seisid Erethi kaanteta telefon, väike oranž raadio ja terve kuhi puulaaste. Armáne oleks tahtnud raadio käima panna, kuid Ereth oli nii süvenenud, et ta ei tihanud küsida.

Aja pärast, mis Armáne’ile tundus pikk, aga naise enda jaoks ilmselt lühike, keeras Ereth end tumbal mehe poole. Ta hoidis kätt silmamunaga ettesirutatult, et Armáne selle võtta saaks.

„Ma ütlen veelkord, et ma pole selles hea, aga…” alustas Ereth, „mulle tundub, et kui silm koopasse asetada, saab sellest kontrollitult tulekiiri välja lasta.”

„Nagu laserist või?” küsis Armáne imestunult. Ta proovis ette kujutada, kuidas mõni Josephi uhketest koorekihi poliitikutest rubiinist silmaga crème brûlée’d põletab.

„Jah, nagu laserist. Aga tulekiir. Muidugi on alati ka võimalus, et silmakoopasse asetades lahvatab see lihtsalt põlema, aga see oht on kõigi tulemaagiat sisaldavate asjadega. Kes pagan sulle mingi silmamuna sokutas?”

„Üks anonüümne sõjaväes töötav isik,” valetas Armáne. Mere nimi oleks arvatavasti Erethile rohkem öelnud kui talle endale esimesel korral. „Silm leiti kuskilt laost ja ta võttis selle endale, kuid ei julge enne kasutama hakata, kui ma maagia eemaldanud olen.”

Ereth kortsutas mõlemalt poolt peenikeste lõhedega kulme. „Vaata, et need sõjaväetüübid midagi kahtlustama ei hakka.”

„Ära sellepärast üldse muretse,” vastas Armáne, kõigutades käes silmamunaga karpi. “Suured tänud. Ma jätan su nüüd harjutama.”

Erethile lehvitades astus Armáne välja koridori ning sulges ukse. Ta leidis väljapääsu kõigest ühel korral valesse nurka pöörates. Isoldet polnud kuskil näha. Kui Fiore peremeest terrassile astumas nägi, hakkas labrador rõõmsalt saba liputama ja end linnubasseini jala ümber keerutama. Armáne sidus ta lahti ning kõndis äraolevalt tagasi läbi aia, karp ikka veel vabas käes. Enne ülekasvanud kaare alt läbi astumist mees peatus.

Libistades Fiore rihma kinnihoidmisosa küünarnuki juurde, tegi ta karbi lahti. Päike paistis tänava poolt. Armáne võttis silma ettevaatlikult kahe sõrme vahele ning tõstis selle päikese ette. Rubiin paistis häguselt läbi ja viskas tema näole punase varju. Kera oli valgusega soojenenud. Kuigi tulekiirte tekitamine võis tunduda raske ära pesta, oli Armáne’il vähemalt hea meel, et silm on tema lemmikvärvi – tumepunane.

Labrador hakkas järsku sikutama. Armáne hoidis teda veidikeste raskustega paigal ja toppis ühe käega silma ja karbi lahtiselt üleõlakotti. Ta tõmbas välja tumepunased läikivad kõrvaklapid ja pani need pähe.

 

Päike oli juba punakas-roosakatesse pilvedesse loojumas, kui Armáne avastas, et silma pole tema kotis.

Mees seisis köögis laua ees, kuhu ta kogu koti sisu kuhja kallanud oli. Fiore lamaskles muretult toolijala kõrval. Armáne vaatas murelikult kuhja. Tema kõrvakapid olid siin, telefon, rahakott, võtmed, isegi karp, kuhu ta enda arust silma sisse oli pannud. Kuid mida polnud, oli rubiinist kera. Mees kontrollis veel korra koti voodrit ja sisetaskuid. Ei midagi. Ta oli silma ära kaotanud.

Armáne ohkas ja istus labradori kõrvale põrandale. Ta oli maagiapesemise töö koha pealt väga ettevaatlik, kontrollis alati kõik mitu korda üle ega jätnud midagi juhuse hooleks. Esemeid kaotanud polnud ta veel kordagi. Armáne needis hetke, kui ta Erethi aias silma vastu päikest üles oli tõstnud. Fiore põrandat põntsutav saba riivas Armáne’i kätt.

„Oli mul vaja sind kaasa võtta,” pomises Armáne, kuid ta polnud koera peale pahane. Ta oleks ise pidanud ettevaatlikum olema. Nüüd ei jäänud muud üle, kui hämaruses õue silma otsima minna, selle asemel, et kodus kokkamisehobiga tegeleda. Armáne lonkis koridori, vaevumata ühtegi tuld põlema panna. See töö oli algusest peale üks neetud tupik. Tal polnud mitte ühegi oma otsuse üle võimu, sest valikuid oli vaid üks. Armáne polnud sellise korralduse fänn.

Otsustades, et kõige tõenäolisem koht, kuhu silm jääda võis, oli Erethi aed, haaras Armáne autovõtmed. Peale nende võttis ta kaasa vaid telefoni ning tühja karbi. Fiore tuli köögiuksele ning vaatas, kuidas peremees tossude paelu kinni seob. Labrador haugatas korra.

„Jah-jah, ma ei jää kauaks.” Armáne jäi koerale otsa vaatama. „Tegelikult ma ei tea, kui kaua minna võib. Sina valva korterit, eks?”

Fiore lõõtsutas ning pöördus tagasi kööki. Armáne võttis seda kui jah-sõna ja astus välja, et tähtis kera üles leida, enne kui pimedaks läheb.

Mehe esimene mõte oli üle vaadata Erethi ja Isolde sissesõidutee. Seal nägi ta silma viimast korda ning tal polnud mingit põhjust arvata, et see kuskil mujal olema peaks. Armáne võttis maja kõrvalt elanike ühisest garaažist auto ja manööverdas selle sõitjatest tühjale tänavale. Igal muul ajal oleks ta raadio mängima pannud, kuid mitte nüüd.

 

Ta avas Erethi aeda viiva värava, mõeldes, kas ta oleks pidanud hoopis helistama. Samas ei tahtnud Armáne, et Isolde silmale peale satuks.

Mhmh, ja mida te siis edasi tegite?

Arma: Noo, mida ikka, ma otsisin terve käiguraja läbi ja muru selle kõrval ja igasugused vahed, kuhu silm võis kukkuda. Aga seda ei olnud. Ma mõtlesin ka Erethile helistada, aga õhtu hakkas hilja peale minema, päike loojus juba. Ma ei helistanud talle. Kõndisin maja juurde välja, mõtlesin, et äkki on silm seal. Terrassil. Ei olnud. Hakkasin juba kella laskma, kui Isolde ukse lahti tegi ja küsis, mida kuradit ma seal luuran. Tema sõnastus. Ma ütlesin, et kaotasin midagi. Isolde vastas, et oli just terrassi koristanud ja aias olnud, et ta oleks kindlasti märganud, kui mõni minu neetud ese ringi vedeleks. Ma tänasin teda ja tulin tulema. Istusin tükk aega tänaval autos, mõeldes, kuhu silm jääda võis. Ja siis ma nägin…

Tänavanurgal Armáne’i auto ees istus kõnniteel väike habetunud vanamees, üle õlgade erksavärviline pontšo. Vanamees ei teinud läbi tuuleklaasi vaatavast Armáne’ist põrmugi välja, vaid vahtis enda ette maha, suitsetades vanaaegset sigarit. Mehe hallid juuksed olid mitmes kohas patsi punutud.

Kuigi Armáne ei mäletanud, kas mees oli juba varem tänavanurgal istunud, tuli ta autost välja, et küsida. Võib-olla oli mees silmamuna näinud. Või selle lausa endale võtnud.

„Eee, vabandage?” Armáne astus vanamehe kõrvale, kes aeglaselt pead pööras ning silmanurgast üles vaatas. „Kaua te siin juba istunud olete?”

„Kas te olete see soolaputka tüüp?” küsis mees krigiseval häälel vastu. Armáne kortsutas segaduses kulmu.

 „Ei.”

 „Väga hea. Sel juhul olen ma siin terve päeva konutanud.”

 Vanamees pööras pilgu tagasi asfaldile ja tõmbas sigarist uue murakalõhnalise pahvaka. Miski võõra oleku juures ütles Armáne’ile, et kui ta tema tähelepanu endal ei hoia, ei saa ta kunagi silma kohta midagi teada.

„Kas te juhuslikult nägite mind enne, kui siin üle tee majas käisin?” päris ta. „Vaadake, ma kaotasin ühe asja ära ning ei suuda seda leida. Ma lootsin, et äkki te panite tähele.”

Vanamees turtsatas, nii et pontšo vappus. „Muidugi nägin. Kui terve päeva ühe koha peal passida, näeb igasuguseid asju. See oli see punane pallijubin, jah?”

 Lootust tagasi saades kükitas Armáne mehe kõrvale maha. „Jaa. Kas see on teie käes?”

 „Ei,” vastas vanamees uuesti turtsatades. „Ma ju ütlesin, ma olen siin terve päeva ISTUNUD.”

 „Kas te nägite, kuhu see siis sai?”

 „Jaa. Üks jõnglane võttis kaasa, kui sinna läks.” Vanamees osutas käega selja taha põiktänavasse. Armáne tõusis püsti ning kiikas ehitise nurga tagant tänavale. Selle lõpus seisis rääbakas võrkaed, millest oli läbi näha rohtu kasvanud autotöökoja hoov. Kuskilt kaugelt kostus nõrku rääkivaid hääli. Mees ohkas. Tal polnud enam palju lootust silma leida. Võib-olla laseb ta lihtsalt rubiinist uue valmistada. Kella ta siis ei saa, aga tal ei tundunud olevat palju variante järel.

 „Nojah, aitäh sellegi abi eest,” ütles Armáne, valmis vanamehega hüvasti jätma. Esimest korda reageeris too päriselt ja tõusis kõnniteelt püsti. Vanamees oli vähemalt kahe pea jagu Armáne’ist lühem ning liialt päikest saanud näoga.

 „Oota nüüd! Kes ma sinu arvates olen?”

 „Eeee…”

 „Ma saan selle kera tagasi, kui tahad.” Mees sirutas Armáne’ile mitmevärvilistest pärlitest käevõrudega käe. „Crusoe, lühiajaliselt teie teenistuses. Kuigi tegelikult… sa oled pigem minu teenistuses.”

 Armáne surus kätt. „Armáne Grant, teie teenistuses siis.”

 „Väga kena. Nimi, see tähendab.” Crusoe silmad liikusid Armáne’i lühikestele pükstele ja tossudele. „Sinna taha minemiseks võiks sul küll midagi paremat jalas olla, aga kui sa särtsu saada ei karda, siis saab vast läbi. Aga pärast pead puuke otsima, seal on igasugu maagiliselt muundunud elukaid.”

 „Sinna taha?”

 „Vanasse töökotta. Andsin selle lastele mängida, pole seal midagi ohtlikku. Enamus päevi veedan suvel siin sissepääsu valvates, sellepärast ma teangi, et asja võtnud jõnglane on ikka töökojas.”

 Armáne noogutas ja kõndis üllatavalt krapsakale Crusoele põiktänava lillakashallidesse varjudesse järele. Teda ootas ees üks kummaline retk.

Võrkaias olevast august sammus Crusoe sirge seljaga läbi, ent Armáne pidi kõvasti kummarduma, et mitte turritavate traatide külge kinni jääda. Pika rohu sees oli rada, mida mööda vanamees teda edasi juhatas. Koht kujutas endast mitmete hoonete tagumiste külgede vahel asuvat eraldatud sisehoovi, mille ühel poolel kõrgus ebamääraste korrustega poollahtine ehitis. Kaugemas nurgas märkas Armáne veel üht katust, kuid puud varjasid tema vaatevälja. Kõrgest heinast läbi astudes tundis ta umbes iga paari sammu tagant säärte vastas kerget särtsumist. Rohi oli maagiast läbi imbunud. Mees suundus Crusoe järel roostetanud-lagunenud hoone poole, lootes, et teejuht silmamuna kohta ei küsi. Kuid selle asemel jutustas Crusoe hoopis paiga ja iseenda ajaloost. Vanamehe jutust oli aru saada, et ta on seda vähemalt sada korda rääkinud.

 „Ma olen selline väiksema tähtsusega maag,” alustas Crusoe, „minu maagia allikaks on need käevõrud. Igatahes, mul oli siin kunagi autotöökoda, kus ma maagiaga masinaid parandasin. Tead küll – värvin haldjatolmuga üle, lisan tagumistele klaasidele võlutaimede segu, et need tumedad oleksid, müün lohesoomustega rehve… tavalised tööd. Aga ma jäin vanaks ja töökoda polnud kellelegi edasi anda. Müüa ka ei saanud, sest ma elan siin. Läksin pensionile. Kuid ühel päeval avastasin, et mõned jõnglased on siin ringi kolama hakanud. Alguses proovisin neile tuule alla teha, kuid sa tead, kuidas nendega on. Ei läinud nad kuhugi. Ja siis ma mõtlesin, et sõlmin nendega kokkuleppe.”

 Crusoe mühatas naerda.

 „Lasin neil siin ringi joosta ja aega veeta, kui nad töökoja hoone korras hoiavad ja liiga palju pahandust ei tee. Siiamaani on kõik hästi läinud. Mõned suuremad poisid niitsid mul isegi suve alguses teerajad sisse.”

 Armáne oli Crusoe heasüdamlikkusest meeldivalt üllatunud. Nad jõudsid vana töökojahoone ette sammaldunud kiviplaatidega kaetud platsile. Esimese korruse all nägi Armáne kuut lahtist garaažiboksi, kuid hoone oli nii eripäraste talade, käikude ja treppidega, et paljas peale vaatamine ajas mehel pea ringi käima. Mõned seinad olid kaetud sätendavate grafitijoonistustega, mis kohati liigutasid. Crusoe nägi Armáne’i imestust.

„Mul käivad siin peamiselt lähedal oleva kooli lapsed. Kõik maagilised. Harjutavad oma trikke ja teevad igasugust tänapäevast kunsti, tead ju küll.”

Kuskilt kõrgemalt korruselt kostus kiire rütmiga muusikat. Armáne ise ei olnud kunagi selline tüüp olnud, kes suveõhtul väljas ringi jõlgub, ent ta kujutas ette, kuidas noortele võis see lausa paradiisina tunduda.

 Crusoe pani kaks sõrme suhu ja vilistas läbilõikavalt. Märguande heli peale ilmusid teisel korrusel oleva samba juurde teismeline tüdruk ning paar tolle kaaslast.

„Ali! Kobi alla!” hõikas Crusoe tüdrukule, kes selle peale teiselt korruselt otse alla hüppas. Armáne jälgis äratundmisega, kuidas tüdruk kergelt maa poole hõljub ja jalgadele maandub. Tüüpiline aerokineetiku võime. Kuna alla laskumine oli seotud vaid õhuvoolude kontrollimisega, suutis seda ka Armáne. Ta noogutas heakskiitvalt.

 Aliks kutsutud tüdruk astus pika sammuga nende juurde. Noorel oli seljale kinnitatud paar helklevaid rohelisi tiibu, mille kunstlikkusest sai Armáne aru alles siis, kui Ali tema ees seisis. Tiivad kinnitusid tüdruku külge mitmest nöörist ja kinnitusest koosneva süsteemi abil. Ilmselt käsitöö, arvas Armáne. Ali kandis kätel sarnaseid käevõrusid nagu Crusoe, millest võis aimata nende sugulust.

„Tere.” Ali noogutas Armáne’ile, sinise-kollasetriibulised juuksed näole vajumas. „Kas see on see soolaputka tüüp?”

„Ei,” ütles Armáne uuesti. Enne, kui ta jõudis silma mainida, võttis Crusoe jutujärje endale.

„See kena mees on Armáne ja talle kuulub see kuul, mille sa tänavalt leidsid.”

 Ali vaatas esmalt Crusoed ja siis Armáne’i, pistes käe püksitaskusse. Tüdruk tõmbas välja üksiku püssipadruni. „See kuul?”

„Ei,” teatas Crusoe tüdinud ilmel, „see kera. Punane.”

 „Aa. Miks sa kohe ei öelnud?” Ali sobras veel hetke põhjatuna paistvas püksitaskus ning tõi Armáne’i kergenduseks nähtavale rubiinist silma. Tüdruk hoidis selle Armáne’i käeulatusest väljas.

„Kas see on silm?” küsis Ali. Armáne ei teadnud, mida vastata. Teismelised olid vaid üks pulk kõrgemal kui mehe arvates maailma kõige ärritavamad tegelased – algklasside lapsed. Samas jäi Ali vaid ühe astme kaugusele ka üliõpilastest, keda Armáne igapäevaselt õpetas.

„Natuke,” vastas Armáne peale mõttepausi.

„Mis mõttes natuke?” lasi Ali edasi. Armáne ohkas.

„Noh, kas silmaks saab lugeda midagi, mis ei ole silmakoopas ja näeb välja nagu suuremat sorti klaaskuul, isegi kui see juhtub olema silmasuurune?”

Ali mõtles selle poolfilosoofilise küsimuse üle. „Natuke jah,” nõustus ta lõpuks.

„Kuule, Ali, jäta nüüd härra rahule ja anna talle tema kera.” Crusoe oli tüdruku kõrvale astunud. Tema valvsa pilgu all lasi Ali üliaeglaselt silmal Armáne’i kätte hõljuda, kes teda mitu korda tänas.

„Ma juhatan ta tagasi tänavale,” lausus Crusoe. Armáne noogutas, tehes kindlaks, et silmamuna on tema taskus luku taga. Ta pöördus koos Crusoega minekule, ent siis meenus talle alguses nähtud trikk alla hõljumisega. Armáne hõikas tüdrukule järgi.

„Ali! Sa oled aerokineetik, eks?”

Tüdruk vaatas üle õla. „Jaa. Mis siis?”

„Ma tahtsin soovitada, et tuleksid aerokineetikat kindlasti Larkini Pargi Maagiaülikooli õppima. Seal on parim aerokineetilise kontrolli professor, keda ma tunnen.”

„Ja kes see olla võiks?” küsis Ali. Armáne naeratas.

 „Mina.”

 Kuigi pisut skeptiliselt, Ali noogutas ja Armáne oli veendunud, et teenis Ülikoolile uue oskusliku õpilase.

Tagasi auto juures jättis Armáne Crusoega hüvasti ning tänas teda aitamast. Kui Armáne ära sõitis, nägi ta, kuidas vanamees uuesti oma varasema positsiooni tänavanurgal sisse võttis. Mees naeratas. Talle meeldis Crusoe idee ja ta lootis, et Ali tõesti ülikooli tulemist kaalub. Häid aerokineetikuid oli sel aastal vähemaks jäänud.

Sõit tagasi möödus tunduvalt kiiremini kui minek. Varsti oli Armáne juba oma tänava lähedal pisut künkast üles viival teel ja nägi puude ning mere kohal päikeseloojangut. Armáne aeglustas pisut. Päike oli sama punane nagu tema pliidi küpsetuspind. Akent alla lastes hingas mees sisse sooja mereõhku. Ta oleks tahtnud kauemaks vaadet nautima jääda, ent mehele meenus Fiore. Mõeldes, et läheb mõni teine päev koos labradoriga randa, keeras Armáne majade vahele ja liigutas tahavaatepeegli kõrvale, et peegelduv päikesevalgus talle otse silma ei paistaks.

 

 Pika mõtlemise ja juurdlemise tulemusena istus Armáne töötoa põrandal maas, käes tangide vahele võetud silmamuna. Ta oli otsustanud Erethi soovituse järele proovida ning leiutada silmakoopa simulatsioon, et näha, kas see töötab. Tulekiirte maagia testimisel oli Armáne’i jaoks mitmeid plusse – ta nägi, kui tugev võime oli, kas katse üldse töötas ja ka seda, missugune oli silma esimene külg. Ent just selle juures ta toppama jäigi. Ta ei teadnud, mispidi silma kummalise kujuga küünlahoidikusse panna.

 Eelmisel õhtul koju jõudes otsis Armáne terve oma korteri läbi, et leida silmakoopa mudeli jaoks sobiv kandidaat. Magamistoa sahtlist leidis mees väikese ümara teeküünlahoidja, millele tal siiani kasutust polnud. Silm paistis sinna ideaalselt mahtuvat. Ent ükskõik kui palju Armáne kera igast küljest uuris, ei suutnud ta välja mõelda, milline on selle esikülg.

Kui ta põrandasse või lakke augu põletamisega riskida soovis, võiks ta silma suvalist pidi hoidikusse asetada. Laega oleks mees isegi nõus. Aga alumist naabrit ta häirida ei julgenud. Armáne ohkas. Ta oli ettevaatlikkusega harjunud, ent see töö ajas teda hulluks.

Valguskiirtes hõljuvate tolmukübemete vaatamisest kõrini saanud, ütles Armáne endale, et valetab vajadusel naabrile ettekäände kokku ja torkas silma küünlahoidjasse. Mõningase surumise järel jäi pall sinna kinni. Armáne tõmbas tangid tagasi ning ootas. Midagi ei juhtunud.

Mitu minutit hiljem hakkas mees arvama, et ehk on lisaks sobivale kohale vaja inimese enda juhtimist või muud sarnast tõuget. Aeglaselt sirutas Armáne tangid ette ja raputas silmakoopa mudelit.

Rubiinist pallist väljus täiesti valelt poolt erkpunane särtsuv kiir. Kuna see tabas paari millimeetri pärast silma ümbritsevat küünlatopsi, peegeldus tulekiir klaasilt tagasi ja ümbritses kera tillukeste leekidega, mis avatud poolt välja ulatusid. Armáne, olles pingsalt protsessi jälginud, pigistas silmad kinni. Valgus tekitas tema laugude siseküljele pseudokujutise nähtust. Pead kõrvale keerates avas ta kissitades silmad.

Mees jälgis põnevuse ja pooleldi ära pööratud pilguga, kuidas tuli silma ümber aina väiksemaks muutus ning lõpuks täielikult kadus. Armáne tõmbas kera tangidega hoidjast välja. Et mitte esikülge unustada, haaras Armáne laualt musta markeri ja tegi silma peale väikese täpi.

Asetanud ohtliku palli tagasi karpi, vaatas ta pisut kurvastades küünlahoidjat, mis nüüd söestunud siseküljega vaevu jala küljes püsis. Öeldes endale, et katse oli seda ohvrit väärt, tõusis Armáne püsti. Nii et crème brûlée põletamine ei pruukinudki nali olla. Mõttes Erethit hea soovituse ees tänades lahkus ta töötoast.

Mõistatus, kellele silm kuuluda võis, näris Armáne’i pisut. Mees istus köögis lauale nagu alati, kui ta millelegi pikemalt mõelda tahtis. Joseph ütles, et keegi oli eseme kaotanud. Aga kuidas üldse saab kaotada vääriskivist proteesi? Armáne tuletas endale meelde, et kõik ei ole sama ettevaatlikud kui tema. Siiski tundus talle, et midagi kogu loos ei klappinud.

Mõte lõunasöögist peletas aga minema kogu tööga seotu ja ta asus kokkamise kallale, Fiore pidevalt Armáne’i jalgade ümber keerlemas, nagu tahaks koer aidata.

 

Armáne pani šokiseadeldise kinni. See oli tema tellimuse järgi valmistatud, et masin teeks nii elektri-, külma- kui ka magnetšokki. Maagilise eseme šokikeskkonda panemine, nagu Armáne oli avastanud, koondas selle maagia lühikeseks ajaks ühte punkti kokku ning edasi oli võlujõudu lihtne toruga mõnda teise anumasse tõmmata. Maagia väljatõmbamine oli ainus osa protsessist, kus Armáne’i enda võime käiku läks – ta tõukas õhu abil võlujõu esemest välja. Siis tuli tühi objekt asetada eraldi maagiakindlasse mahutisse, et see endale midagi külge ei haagiks, ning eraldatud võlujõu pani Armáne vastavalt selle tulevasele eesmärgile kindlasse kohta.

Kogu protsessis oli isegi peale aastatepikkust harjutamist palju auke ning libastumisohtu, eriti kui Armáne töötas varem läbiproovimata maagiavormiga. Esemele tuli valida õige šokitüüp. Maagiat ei tohtinud eraldada liiga kiiresti, aga liialt oodates lahtus see laiali. Tühi ese võis õhus hõljunud plekid külge võtta. Maagia võis mujalegi plekke jätta kui ainult õhku. Protsessi illegaalsus oli põhjendatud, kuigi maagiast taheti esemeid vabastada väga tihti. Maagiapesemine oli räpane töö sõna otseses mõttes.

Kui šokiseadeldis välja lülitus, kummardus Armáne laua kohale ja uuris värvilises valguses läikivat silmamuna. Mees oli sellele juba kolm korda külmašokki teinud, ent iga kord oli tulemaagia rekordilisel kiirusel laiali valgunud. Selle tagajärjel oli kera nüüd katsudes kõrvetavalt külm. Elektrišokk oleks selle arvatavasti plahvatama pannud, kuid Armáne hakkas kannatust kaotama ning kaalus viimast varianti. Läbi tumehallide maagiatuvastuseprillide vaadates nägi Armáne lõpuks silma sees soovitud seisukorda.

Kiiresti, ent ettevaatlikult protsessiga edasi minnes istus Armáne laua taha. Viieteistkümne minuti pärast asetas mees võidukalt rubiinkera (mis tundus varasemast tuhmim) klaasjast materjalist kuupi. Konteineri seinad toimisid pisut suurendavana ja silm nägi välja suurem kui tegelikult. Armáne pani käed võidukalt kuklale ja nõjatus toolil taha. Tulekiiri tekitav maagia keerles helepunaseid jälgi jättes kindlalt suletud väikeses pudelis ringi. Armáne oli oma elus kohanud vaid üht inimest, kes samuti maagiapesuga tegeles. Too soovitas võlujõu millegi vahele pressida või kinni kiiluda, et see kindlasti jalga ei laseks. Kuid Armáne arvas, et maagiale pisut ruumi jätmine on parem taktika, sest kokkupressimine ajas tema arvates võlujõu vihale.

Mees võttis maagiatuvastuse prillid peast. Ilma nendeta nägi pudelis vaid aeg-ajalt sähvatavaid soojades värvides sädemeid. Otsustades, et korraldab keerulise tööotsa lõpu tähistamiseks endale minireisi, naeratas ta endamisi. Kindad endiselt käes, pani Armáne silma sisaldava kuubi akna kõrvale riiulisse, teiste sarnaste juurde, mis talle olid jäänud. Mees vaatas oma väikest kogu. Kõik esemed, mida kliendid tagasi ei olnud tahtnud, seisid siin. Armáne pöördus tagasi toa keskele ja asetas pudelisse villitud maagia lauasahtlisse teiste samasuguste juurde, keerates sahtli kaks korda lukku.

Päike läbi vitraažakende riideid soojendamas, tegi mees töötoa korda. Nüüd saab ta viimaks Josephile helistada, et silma üleandmine kokku leppida. Ta mõtles, kas kolleeg on maagiapesuks kulunud ajaga teada saanud, kelle omandiks silmamuna on. Ja kas ta tahab ka eraldatud võlujõudu tagasi või peab Armáne selle endale jätma. Õnneks ei olnud tal esialgu ühtki plekki külge jäänud, ent need võisid vabalt hiljem esile kerkida. Näiteks paar aastat tagasi, kui Armáne järjekordse kuldsõrmuse veremürgitust andvast needusest puhtaks pesi, sai ta alles kuu aega hiljem aru, et ei tunne enam banaanide maitset. Kuna meeltega seotud plekke oli tal mitu, mõistis mees kohe, et saab süüdistada sõrmust.

Ta pani töötoa lukku ja läks kööki Fioret vaatama. Õndsa ilmega labrador põõnas  köögipõrandal. Armáne’il oli kavas temaga täna randa jalutama minna, kuid see pidi ilmselt hiljemaks jääma. Pisut pettunud, et tal ennast enam millegagi vabandada polnud, tõi Armáne magamistoast sülearvuti ja istus laua taha, et ülikooli asjad üle vaadata. August oli nagu aasta pühapäev – nii hea oleks seda nautida, aga mõte algavast õppeaastast rikub kogu lõbu.

Varasel õhtupoolikul, kui Fiore sügavast unest virgus, sulges Armáne otsekohe arvuti ega vaevunud seda tagasi viima. Mees haaras varem valmispandud koti, kutsus alles toibuva labradori esikusse ning kinnitas talle rihma kaela ümber. Fiore jooksmist ja parte sisaldavate unenägude ajal oli Armáne vahetevahel silmamuna kontrollimas käinud. See lebas puutumatult riiulil ja ka maagiaga polnud midagi korrast ära. Armáne oli välja mõelnud, kuidas tulekiirte laskmist nii palju üles kiita, et Joseph võlujõu ära ostaks.

Rand jäi Armáne’i kodust ühe pikemat sorti jalutuskäigu kaugusele, seega võttis ta auto. Fiorele meeldis juhi kõrval istuda ja pead lahtisest aknast välja pista, nähes tuule käes välja nagu õnnelik lendur. Armáne tegi künkast alla sõites koerale seda rõõmu ning lasi tollel hammastega õhku püüda. Fiore sünnipäeval korraldas Armáne talle kodus sarnase kogemuse nii, et koer hüples diivani ees, proovides püüda peremehe suunatud õhust tekkinud tuulepahvakaid.

Armáne ise kuulas muusikat, vahepeal labradorile pilke heites. Ta oli tumepunaste kõrvaklappide koha pealt alguses pisut skeptiline olnud, ent noorema venna kingitust pidi ta kasvõi kohusetundest kasutama. Eriline muusikafänn Armáne ei olnud, ent vanemat tüüpi räppi kuulas ta parema meelega kui mõnda muud žanri.

Sellisel kellaajal viibisid rannas vaid jalutajad ja pallimängude harrastajad, sest ujujate aeg oli tavaliselt hommik. Kui Armáne parkis, katsid päikest üksikud pilveräbalad, aga alla randa jõudes olid need minema seilanud. Ta lasi Fiore pika rihma otsa. Koer tõmbas sinakashalli vee poole, ent Armáne ei lasknud tal väga lähedale joosta. Osalt seetõttu, et siis ei tule Fiore enam kunagi välja, aga ka sellepärast, et Armáne ei tahtnud oma jalanõusid märjaks teha või veel vähem neid ära võtta.

Tema ja Fiore tavapärane teekond algas kivise kõrgendiku juurest, mis mõnesaja meetri järel madalamaks muutus ning ranna tasandiga ühte sulas. Seal eraldasid linna äärt rannast rida palme ja muid puhmaid, mis labradorile ainult tema meeltele tunda olevaid lõhnu pakkusid. Veel edasi asus kenasti kujundatud ujumisala, lisaks mitu võrkpalliplatsi ja kaugemal ka tenniseväljak. Armáne oli kunagi venna soovil tennises käia proovinud, ent kuna palli lennusuuna mõjutamine oli reeglitega keelatud, loobus ta sellest hobist. Enne ujumisala juurde jõudmist keerasid peremees ja koer ringi, hakates tagasi jalutama, sest just palliplatside lähedal liikles kõige enam inimesi. Lähimal väljakul märkas Armáne paari rohekaid tiibu ja peatus.

Lisaks Alile nägi ta võrku mängimas mitut noort, keda ta Crusoe tagaaiast ähmaselt mäletas. Paistis, et Ali oli mängus hea, kuigi tal ei lubatud aerokineetikat kasutada. Armáne tahtis lehvitada, aga tüdruk ei näinud teda. Kui Fiore sikutama hakkas, kõndis mees eemale.

Sel hetkel, kui Armáne selja keeras, kandus temani tugev tuuleiil. Sellega kaasnes Ali hääl, mis teda hõikas. Fiore tõmbas kõrvad taha. Mees vaatas üle õla ning nägi, kuidas neiu peaaegu hõljudes tema poole jooksis.

„Hei! Oota!” Ali lehvitas energiliselt ja jäi hingeldades Armáne’i ees seisma. Mehele meenus, et ta polnud ennast tol päeval tutvustanud. Ta ootas, kuni neiu end kogus.

„Minu nimi on Armáne, muide,” teatas ta. Ali noogutas.

„Okei. Tead, Armáne, ma mõtlesin ülikooli peale ja uurisin pisut. Paremat võimalust mul arvatavasti pole, seega olen kindlasti tulemas, eriti kui seal leidub taolisi jubinaid nagu sinu punane kera.”

Armáne kahvatus. Ta polnud arvestanud, et Ali võiks silma mainida.

„Noo … see oli mul ühe hobiga seotud. Ülikool tegeleb ikka … õpetamise ja uurimistöödega.”

„Mis hobiga?”

Armáne kortsutas mõeldes kulmu, kuid tema päästjaks osutus üks Ali sõpradest, kes tüdrukut mängima hõikas. Ali naeratas ja astus sammu tagasi.

„Ma pean minema. Kui ma ükskord sinu tundi tulen, siis räägid oma hobist, eks?”

Vastu naeratades lausus Armáne: „Jaa, muidugi.”

Poolel teel tagasi hakkas päike loojaminekuga ähvardama. Enne auto juurde naasmist jäi Armáne seisma ning uuris loojangut. Miski taeva punaste triipude juures meenutas talle kodus ootavat silmamuna. Mees murdis pead, mida Joseph peale eseme kättesaamist teha võib. Ta kavatses järgneval hommikul kolleegile helistada. Taevast vaatama jäädes lootis Armáne, et Joseph ei tule ideele lasta temal silma omanik üles otsida. Mõned tellimuseesitajad olid temalt igasuguseid imelikke asju lisaks soovinud, ent Armáne jäi alati ainult maagiapesu juurde.

Ta tõmbas Fiore rihma pisut lühemaks ja asutas end tagasi sõitma, sättides rooli taha istudes ette varju, et see pagana päike talle silma ei paistaks.

 

Joseph tahtis kohtuda filmiklubi ruumides, kuhu ta ise hobi korras kuulus ja kus sel nädalal aega veetis. Esmalt oli Armáne’i klient pakkunud välja mõne parkla, kuid neid oli mees alati põhjusega vältinud. Seal varitses suurim oht vahele jääda, sest narkokauplejatega seoses otsiti viimasel ajal parklaid läbi.

Filmiklubi asus kesklinna äärealal helekollase ehitise kolmandal korrusel. Armáne oli Fiore koju jätnud ja võtnud kaasa ainult karpi lukustatud silma ning selle maagia. Trepist üles kõndides ja kaarakendest möödudes valmistas ta rahu säilitades peas ette kõnet, millega maagia Josephile sõna otseses mõttes maha müüa. Viimasest kolmest astmest hüppas Armáne kergelt üle, tundes kingataldade all tema enda kontrollitud õhuvoolu.

Ta peatus heleda filmiklubi sildiga ukse ees. Trepikoja teise sissepääsu poolt (arvatavasti mõni kontor) hõljus meheni kerget popkorni lõhna. Teadmata päris täpselt, mida teha, koputas Armáne korra uksele ja astus sisse. Joseph ootas teda mugavalt sisustatud, ent inimtühjas eesruumis. Seinte peal ilutsesid raamitult kuulsate filmide postrid ning ajaleheväljalõiked. Joseph seisis kogu selle väljapaneku keskel oma roosas vestis nagu uhke lapsevanem.

„Tere päevast, Armáne Grant,” tervitas ta, „ma mõtlesin, et kutsun sind siia, näed ka filmiklubi toredat kogu. Enamus minu mõttekaaslasi on kahjuks tööl, aga lähme ikkagi teetuppa istuma, et oma asju arutada.”

„Hea mõte,” kiitis Armáne, uurides kõiki teistesse ruumidesse viivaid lahtisi uksi. Ühest neist nägi ta vilksamisi nii uut kui ka vanema väljanägemisega projektorit.

Teetuba, kuhu Joseph ta juhatas, sarnanes suurel määral eesruumile. Selle tagumises seinas lasid valgust sisse pooleldi kardinatega kaetud kaaraknad ja keskel seisis madal ringikujuline laud. Toa vasakus küljes võttis ruumi köögikomplekt, mille taha Joseph otsejoones suundus. Armáne tõmbas ukse peaaegu kinni.

„Soovid sa midagi juua? Teed, kohvi? Brändit?” Joseph avas tillukese külmkapi. Armáne pidas hetkeks küsimuse üle aru, istudes lähimasse ümara seljatoega tugitooli.

„Võtaks ühe puuviljatee, kui on,” lausus ta. Joseph noogutas ja asus asja kallale.

„Sa võid niikaua rääkida, kuidas silmal läheb.”

Veider viis, kuidas olukorda sõnastada, märkis Armáne mõttes. „Noo, ma sain ühe tuttava abiga teada, et silmas on tulekiiri tekitav maagia, mis (nagu arvatud) aktiveerub ainult silmakoopasse asetamisel. Ma eraldasin selle edukalt silmamunast, mis on nüüd puhas nagu… prillikivi, ütleme nii. Tulekiirte maagia on parimas korras, nii et kui soovitada võin, siis…”

„Siis te soovitate mul see ära osta,” lõpetas Joseph. Armáne pidas seda algul etteheitvaks, kuid siis mees jätkas.

„Vabandust, ma tean oma võime tõttu mõnikord lause lõppe ette. Ma proovin välja ütlemist peatada, aga see ei ole nii kerge, kui tundub. Räägi edasi.”

„Ma hakkasin ütlema, et tulekiirte maagiast võib päris palju kasu olla. Kui see jätta koos mõne soovitud objektiga päevaks-paariks ühte suletud anumasse, neeldub see iseeneslikult sinna sisse. Aga niisama pudelist välja lastes saab seda oskuslikult maagiaga ümber käies arvatavasti ühekordselt õige eesmärgiga kasutada.”

„Kasutada, kasutada,” pomises Joseph, astudes köögipinna tagant välja ja ulatades Armáne’ile tema tee. Ise võttis Joseph mehe vastu istet ning lonksas kristallklaasist brändit. Tema hõbedase käevõru ripats läks kõlksuga klaasi vastu. Armáne oli uudishimulik teada saama, kellele silm siis lõpuks kuulus, aga ta lootis, et piisavalt jutustades avaldab Joseph info iseenesest.

„Ma loodan, et silm sulle raskuseid ei valmistanud.”

„Ei, seda küll mitte,” vastas Armáne, meenutades punase palli otsimist ja kohtumist Crusoega. „Kõik läks plaanipäraselt.”

„Armáne, kas ma võin sulle rääkida geoennustamisest?” küsis Joseph ette hoiatamata. Armáne puhus auravale teele peale ning noogutas.

„Väga kena. Geoennustamine on huvitav valdkond. Selle haruga tegelevad vähesed, sest see nõuab tavapärasest nõrgemaid ennustamisvõimeid. Näiteks nagu mul. Tavaliselt pean ma sündmuste ettenägemiseks korraldama eraldi rituaale, kasutades näiteks kive või mulda. Aga mõnikord, pigem harva, näen ma asju ette hoiatamata, näiteks hommikul õue murule astudes. Või viirastub mulle puuvõras kellegi nägu, kes oluliseks osutub. Ja nii edasi. Hiljuti, just peale ülikooli tööle saamist, juhtus minuga pargis jalutades täpselt selline kogemus.”

Armáne tahtnuks küsida: „Miks te sellest mulle räägite?”, kuid ta oli ise nõustunud. Mees jõi teed ning proovis Josephi kummalisse loosse süveneda.

„Ma ei hakka detaile kirjeldama. Sul pole vaja teada, miks ma isa eeskujul poliitikasse läinud pole. Ennustamise kohta on seal reeglid,” jätkas kolleeg, unustades oma brändiklaasi lauale. „Aga ma nägin ette sinuga seotud… tulevast sündmust. Seetõttu ma sind kogunemisel otsisingi. See silm nimelt… selle ostsin ma kunagi endale suveniiriks. Maagia mahapesemine osutus just nüüd hädavajalikuks. Tegelikult ma silma ei taha, sest see jõuab kohe varsti õige omaniku kätte. Aga maagia võin ma ära osta.”

Armáne ohkas kergendatult. Ta ei saanud Josephi jutust sõnagi aru, aga kui mees raha maksab, pole tal vajagi aru saada. Armáne otsis pudelisse villitud maagia välja. Võlujõuga koos asetas ta igaks juhuks lauale ka silma, sest isegi kui Joseph eset endale ei jäta, peab ta silmamuna ju kellelegi edasi andma. Kolleeg võttis pudeli kahe sõrme vahele ja pistis selle vaatama jäämata vestitaskusse, otsides samas välja valge kinniliimitud ümbriku.

„Kogu raha,” teatas Joseph Armáne’ile ümbrikut andes. Mees noogutas viisakalt, lükates sõrme ümbriku vahele.

„Vabandust, aga ma pean kontrollima. Mul on palju ebameeldivusi juhtunud.”

Veendudes, et Joseph talle ausalt maksis, jäi Armáne silma vaatama. Kera ootas kindlal kohal karbis nende kahe vahel.

„Ja see?” küsis Armáne viimaks, kui Joseph vaikis. Tema üllatuseks tõusis kolleeg püsti ja sättis oma vesti.

„Sinu uue kolleegi ja ennustamise professorina mõtlesin, et pean sulle uue õppeaasta alguseks midagi tähenduslikku kinkima. Midagi, mida sul päriselt vaja läheb. Pisut vara, aga sul oli vaja aega, et maagia maha pesta. Ma ei saa oma kolleegile ohtlikku kingitust teha.”

Halba aimates tõusis Armáne samuti püsti ja tõmbas käega läbi juuste. Ta vaatas kordamööda Josephit, kes rahulikult naeratas, ja silma, mis paistis samuti tema üle naervat. Joseph astus ukse juurde. Armáne sõitles ennast selle eest, et polnud aru saanud poliitikule omasest tõeväänamise oskusest, mille Joseph ilmselgelt pärinud oli.

„Silm on sulle, Armáne Grant. Head uut õppeaastat!”

Joseph kõndis välja ja Armáne kuulis klubi välisukse häält. Ta jäi sõnatult rubiinist silmamuna silmitsema.

 

Silm rakendati oma õigele kasutusele kolm nädalat hiljem.