“Ja mis saab ükskord tummas tulevii-ikus?

Mul aega pole mõelda enam tun-di ae-ga-giii!

Sest tulevik on tunni aja pärast…” Lauluviis sai ootamatult otsa. “Noh, ma polegi esimene? Kuidas sa nii vara jõudsid?”

“Tulin otse töölt,” ohkas Linda, kes juba pargipingil ootas ja silmitses tühjal pilgul Emajõge. “Sa ei kujuta ette. Meil on seal täielik hullumaja.”

Toits pani õllepurkidest pingul kilekoti, mis veel vaid heast tahtest terve püsis, pargipingi kõrvale puhkama. Lisaks kergendas ta koti raskust eemaldades sealt esimese purgi. Ta prõksutas selle lahti ja võttis suure sõõmu. “Tuleb kiirelt juua, enne kui soojaks läheb,” vabandas ta oma kaaslasele peale lonksu. “Nii, et otse töölt? See selgitab riietust. Ma muidu oleks arvanud, et su kostüüm on klassikaline kontoripiff.” Linda lihtne, aga viisakas väljanägemine vastas suurkorporatsioonide ootustele: tumedad viigipüksid, ühes toonis triiksärk, läikivad väiksema kontsaga kingad ja isegi vööl tilpnev uksekaart. Selles polnud midagi üle ega puudu.

“Noh…,” alustas Linda, keda kostüümi puudumine ilmselgelt segas. “Ma võiksin siis äkki piraat olla. See internetipiraat, kes illegaalselt asju alla laeb.”

Toits noogutas. Ta ei hakanud ütlema, et Linda oli ainus nende seltskonnas, kes oli piisavalt rikas, et filme ja sarju legaalselt tarbida. Irooniliselt oli Linda tõesti ainus, kes sai internetipiraati mängida.

“Ja sinu kostüüm? Kes sa oled?” uuris Linda vastu.

“Keskaegne aadlik!” ajas Toits selja sirgu ja tõstis õllepurgi kõrgele. “Või noh, midagi sellist… mu toakaaslane küll ütles, et suht ajalooline jura, aga vahet pole. Ma talt laenasin. Ta tegeleb taaskehastamise ja selliste asjadega.”

“Sa elad endiselt ühikas?”

“Jup! Oma elupäevade lõpuni,” naeris Toits. “Midagi peab siin ilmas ka stabiilselt olema.” Toits tühjendas õllepurgi, kallutades sealt välja ka viimse tilga, ning viskas tühja purgi pingi taha pehmele murule. Küll keegi selle hommikuks ära korjab. Eeldusel, et nad nägid veel hommikut ja leidus korjajaid.

“See mõõk on üldse vene ratsaväe saabel - keskajast väga kaugel - aga noh, minu arust sobis siia,” tõi Toits teema riietusele tagasi. Ta ei tahtnud rääkida sellest, kuidas ta juba neljandat korda ülikoolis oma eriala oli vahetanud, või seda, kuidas ta iga poole aasta tagant uut töökohta otsis.

“Kus sa praegu üldse töötad?” uuris Linda, kelle jaoks paistis elu olevat väga sirgjooneline: majanduse õpingud, töö pangas ja karjääriredelil tõusmine. Ainus asi, milleni ta veel polnud jõudnud, oli pere loomine.

“Ühes trükikojas. Osakoormusega,” avas Toits järgmise purgi. “Aga meil anti täna kollektiivne vaba päev.” Ta ei hakanud lisama, et normaalsed tööandjad ei sundinud oma alluvaid maailmalõpus töötama. Ilmselgelt polnud Linda töökoht normaalne.

“Haa!” turtsatas Linda äkki, piiludes Toitsist mööda. “See on vist meie oma.” Toits pööras vaatama. Mööda jalakäijate teed lähenes kõrgetes nahksaabastes Potsataja. Või siis Chewbacca õde, kes burlesktantsuga tegeles.

“Kederi! Äge et jõudsid. Lahe kostüüm, kus su Gena on?”

Potsataja raputas pead, seejärel võttis endal pea otsast. Selle alt tuli ilmavalgele hunnik higiseid tumedaid juukseid. Juuste omanik tõmbas need märjalt näolt ära. “Uhh, hea kostüüm, aga ma ei arvanud, et too nii palav on.” Ta pöördus Toitsi poole. “Mis sa enne ütlesid? Too pea summutab rohkem kui mootorattakiiver.”

“Niisama. Küsisin, et kus su Gena on.”

“Mis kuradi Gena?” kordas Kederi. “Kas too näeb sinu arvates välja nagu Potsataja?”

Kergelt paanikas Toits vaatas Linda poole, lootes toetust leida. Naine aga kehitas lihtsalt õlgu. “Natuke nagu oleks?”

“Natuke nagu oleks,” kordas Kederi. “Need tundlad siin peas - mida ma eile kaks tundi meisterdasin - on kah just nagu Potsataja omad, eks?”

“Ära nüüd pahanda. No me ei arvanud ära, mis loom sa oled. Aita meid. Mina näiteks olen rumal mees.”

“Oled jah.” Kederi ohkas teatraalselt. “Ilmselgelt olen ma kosmoserebane.”

Toits pilgutas paar korda silmi, siis noogutas kaasa. “Just, ilmselgelt. Ma oleks pidanud kohe ära tundma. Ära pahaks pane.”

“Ei pane pahaks. Kosmoserebasel on tundlad, mitte tunded…. Ja janu on kah.”

Hetk hiljem oli kosmoserebase karvases käes purk õlut. “Teen sulle lahti?” muigas Toits, märgates kostüümi küüniseid. Nendega polnud võimalik midagi teha.

“Jah palun,” kinnitas Kederi.

“Naudi nüüd,” plõksutas Toits sõbra purgi lahti. “Panen selle õlle su arvele?”

“Mis arvele?” urises Kederi peale kosutavat sõõmu. “Kas sa polnud mitte mulle võlgu?”

Toits ajas silmad suureks, seejärel kohmitses vööl. “Kurja, mu tengelpung on sisse vehitud!” teatas ta. “Aga sa võid selle õlle mu võlast maha võtta.”

“Tundub pigem nagu intress,” sõnas Linda, samas kui Kederi võttis järgmise lonksu.

“Täpselt. Intress,” kinnitas Kederi peale sõõmu.

“Kaks ühe vastu. See on ebaaus,” kurtis Toits. “Pealegi, kes siin maailma lõpus ikka neid võlgasid vaatab.”

“Pangad,” ohkas Linda. Seekord tuli see südamest. “Peale esimest Invasiooni muutsid kõik maailma pangad oma suhtumist, leides et nüüd oleks tõesti viimane aeg võlad sisse nõuda.”

“Sest maailma lõpus on rahaga kindlasti palju teha,” mühatas Toits.

“Sa vahetasid need õlled õunte vastu, jah?” nähvas Kederi.

Toits põrnitses naist altkulmu. “Sa pole mõelnud panka tööle minna?”

“Käi kah kuu peale!” sõnas peata kosmoserebane.

Paar hetke istus kolmik vaikuses.

“Villu siis ei tule?” küsis Toits viimaks.

“Nope. Viisk läks Tartust Viljandi. Ta naise vanemad elavad seal,” selgitas Kederi.

“Reetur!”

Isegi kui nad sõpra tagantselga sajatasid, said nad sellest valikust aru. Vähem kui poole tunni pärast oli Tartu lukus ning keegi ei teadnud, kui kauaks, ega ka seda, mis siinsete inimestega juhtus. Erinevalt pargipingil istuvast kolmikust oli Villul toimiv paarisuhe ja lapsed. Ta vastutas enama kui ainult iseenda eest.

“Te ei mõelnud ära minna?” pöördus Toits tõsiselt oma kaaslaste poole. “Kui kiirustada, siis äkki veel jõuaks.”

Kederi pööritas silmi. “Kas too oli kah valikus? Ja mina tolvan meisterdasin kaks nädalat kostüümi, millega Invasiooni vastu võtta.”

Toits muigas. “Aga sina, Linda?”

Linda raputas pead. “Tartu on minu linn. Ma ei lähe siit kuhugi. Vähemalt pole ma siin üksi.”

“Ja kui õnneks läheb, siis ei pea äkki homme tööle minema,” lisas Toits.

Ausalt öeldes polnud see just väga suur lohutus. Keegi ei teadnud, mida Invasioon Tartu jaoks tähendada võis. Oli võimalik, et peagi polnud linnast ega selle elanikest enam midagi alles.

“Miks sa ise siia jäid?” päris Kederi vastu.

“Sest ära minemine oleks liiga igav,” turtsatas Toits, viskas tühja purgi rohule ja haaras järgmise. “Palju meil aega veel üldse on?”

Kederi vaatas taevasse, kus pilvede ees lugesid kolmemõõtmelised numbrid kui digitaalne kell taevalael, aega Invasioonini.

“Umbes kakskümmend viis minutit. Mis siis?”

“Einoh, siis pole midagi. Poodi enam ei jõua.”

“Mis raha eest sa sinna üldse läheksid?” mühatas Kederi.

“Haa! Einoh, kui kõik pekki läheb, siis ma võiks ju krediitkaardi tühjaks lasta.”

“Sa pole ainus, kes nii mõtleb,” ohkas Linda. “Õigupoolest see on hetkel meil üks suurimaid probleeme. Inimesed imevad enne Invasiooni kaardi tühjaks ja saavad siis otsa või jäävad ellu, aga pole maksevõimelised. Igal juhul on pank kahjumis.”

Esimene Invasioon juhtus pool aastat tagasi ning maailm oli selle ajaga palju muutunud. Ühel hetkel tuli tihedama asustusega territooriumi kohale teade, mis luges kümnest päevast alla - ei mingit lisaselgitust. Kui kümme päeva sai läbi, läksid territooriumi piirid kui maagiliselt lukku, lõppes sideühendus ning kadus ka elekter. Ühesõnaga kogu territoorium oli omapäi. Ainus moodus välismaailmaga sidet hoida oli otse territooriumi piiri ääres üksteisele teksti näidates või žestikuleerides - heli läbi piirde ei liikunud.

Kui esimene Invasioon oli kõikide lehtede esikülgedel, siis nüüdseks ületasid need vaevu uudistekünnise - see oli uus tavaline. Igas riigis oli hetkel vähemalt üks käimas olev Invasioon.

Peagi saabuv Tartu invasioon oli Eesti neljas.

Tänu informatsiooni jagamisele piiril teadsid ajakirjanikud, ja seega kogu Eesti rahvas, et Narva Invasioon oli endiselt käimas. Sinna saabusid ränipõhised eluvormid, kes proovisid kogu territooriumit ränipõhiseks muuta. Kuidas võitlus edenes, polnud teada, igal juhul polnud lahing veel läbi - ei üht ega teistpidi -, sest piir oli endiselt linna ümber.

Vaenlase hävitamine polnud ainus võimalus Invasiooni lõpetamiseks, nagu tõestas Invasioon Toompeal - see oli Eesti esimene. Seda Invasiooni vedasid tehniliselt arenenud masinolevused ning kuna nende tehnika ületas oma keerukuselt oluliselt inimeste oma, tegi Toompea rahvas kiirelt otsuse koostöö kasuks. Viimase kinnituseks lasid kõik ka enda keha modifitseerida. Siis selgus aga, et masinrahva vahel polnud üksmeelt - ka seal olid erinevad fraktsioonid ning liit oli vaid ühega neist. Liidu vastased asusid kiirelt tööle ning jõudsid teha omajagu laastamist, enne kui nad oma maailma tagasi saadeti.

Invasioon sai küll läbi, kuid sellel oli oma hind.

Tagantjärgi mõeldes polnud orbitofrontaalkoore allutamine kesksele nõrga turvalisusega arvutile just hea mõte. See jättis Toompea juhtidele limiteeritud võimekuse. Nad olid kui zombid. Zombid, kes ometi suutsid riiki kuidagi töötamas hoida. Isegi ajakirjandus leppis sellega. “Zombide riigikogu valimiseelne istung,” polnud uudistepealkirjana enam midagi üllatavat. Tõele au andes, kui üks nendest zombidest oleks teisele kallale läinud ning ta ära söönud, oleks enamik inimesi lihtsalt õlgu kehitanud ning tõdenud, et “Mõrvari kohta näeb ta väga hea välja.”

Inimesed olid lihtsalt juba nii harjunud ja tuimaks muutunud. Maailm oli jabur, samas vajas elu elamist - üle reageerimisest polnud kasu.

“Mis te tahaksite, et siia saabuks?” päris Toits järgmist purki lahti koukides. “Äkki jälle beeta hermafrodiidid ja kvadrikud?”

“Johaidii, Toits! Sa mõtled neid isepaljunevaid rumalaid limakolle, kes Pärnus ATV taoliste masinatega ringi sõitsid?” uuris Kederi. “Noid ma küll siia ei taha. Pärast on igal pool limased plekid. Ja paistab, Toits, et kui muud sulle ülikoolist külge pole jäänud, siis vähemalt too sõnavara.”

“Samas olid nad üsna lihtsad vaenlased” tõdes Linda.

“Ja huvitavad,” lisas Toits. “No sellist jaburust ei usuks isegi mitte ulmekirjanikud.”

Kederi võttis lonksu ja vaatas taeva poole. “Ma loodan, et siia saabub midagi nõiduslikku.” “Nagu kanajalgadel majad?” pakkus Toits.

“Näiteks.”

“Siis võiks olla hoopis flamingojalgadel majad,” naeratas Linda õrnalt.

“Misasja? Miks?” üllatusid nii Toits kui ka Kederi kui ühest suust.

“Siis oleks nagu rohkem puhkuse hõngu,” naeris Linda. “Ma pole esimesest Invasioonist alates päevagi puhata saanud.”

“Äkki homme saab,” ulatas Toits talle õllepurgi. See oli sitt lohutus ja halb nali. Ta teadis seda isegi, aga paremat polnud võtta. Toits proovis jätta küll muretut muljet, kuid ta süda puperdas. See võis olla tema viimane elupäev.

“Varsti saame teada,” sõnas Linda. “Viimane minut tiksub.”

Linda tegi purgi lahti ja võttis korralikuma sõõmu.

“Hei, meil kõigil on joogid näpus. Loeme viimaseid sekundeid kaasa?” pakkus Toits äkki.

“Nagu aastavahetusel?” turtsatas Kederi. “Too kõlab nagu plaan.”

Linda lihtsalt naeratas õrnalt ja ajas end kaaslaste eeskujul püsti.

Kontoripiff, liba-aadlik ja peata kosmoserebane seisid pargipingi ees, õllepurgid näpus, ja jälgisid numbreid taevalaotuses. Nende kehad olid külma higiga kaetud, isegi karvadesse mähitud Kederil, sõrmedes kerge värin. Tagasiminekut polnud, nüüd tuli see, mis tuli

“Kümme!” hüüdsid nad ühel häälel numbriga kaasa!

“Üheksa!”

“Kaheksa!”

“Seitse!”

“Kuus!”

“Viis!”

“Neli!”

“Kolm!”

“Kaks!”

“Üks!”

“Head uut Invasiooni!” Nad lõid purgid kokku ja võtsid korraliku sõõmu. Seejärel jäid nad ootusärevalt ringi vaatama. Tuled olid kustus - tähendab, et elektrit enam polnud. Ka telefonid olid leviulatusest väljas. Muud muutust aga ei paistnud.

“Invasiooni ei juhtunudki?” sõnas Linda viimaks.

“Too juhtus,” osutas Kederi taeva poole, kus rippus kiri [INVASIOON ALGAB KOHE]

Toits kehitas õlgu, jõi purgi tühjaks ja võttis järgmise. Kui ka sellest oli pool joodud, vaatas ta uuesti taevasse. “See on maru tuttav “kohe”,” teatas ta. “Mu eksil oli samasugune “kohe”, mis võis tähendada sekundit, kuni kahte tundi.”

“Aga, mida see siis tähendab?” oli Linda segaduses.

“Äkki mingi tehniline viga. Näe, proovib uuesti,” sõnas Kederi, kes polnud pilku alla lasknud. Nüüd rippus taevas kiri [INVASIOON LAEB 2%]

Toits kiikas taevasse ja raputas pead. “Kes teab, kui ruttu see nüüd ennast välja mõtleb?”

“Üsna kiirelt laeb,” sõnas Kederi. “Pool juba tehtud. Iga hetk nüüd…”

Linda ja Toits vaatasid uuesti üles. Peagi saabus kiri: [INVASIOON LAEB 100%].

Paari pika hetke pärast järgnes sellele [INVASIOON ALGAB KOHE]

Ning seejärel, oulisemalt pikema aja pärast, ilmus [INVASIOON LAEB 2%].

Kamraadid jälgisid seda vaatepilti vaikides. Kui tekst oli teinud juba kolm identset ringi, raputas Toits viimaks pead.

“Te olete sellisest lehest kuulnud nagu zombocom?” uuris ta.

“Ei. Mis too endast kujutab?”

“Palju katteta lubadusi, nagu see asi siin. Kunagi üks säga tegi selle lehe paroodiaks ning sisuliselt see leht lubab kõike, aga ei lae kunagi välja. Ma eelmine nädalavahetus paari semuga vaatasin seda neli tundi järjest - ikka ei jõudnud kuhugi.”

“Neli tund-?”

“Me olime kivis.”

“Too seletab,” turtsatas Kederi. “Aga, mis siis Invasioonist saab?”

Toits ohkas. Vastus oli ilmselge. Mitte midagi ei saanud. Kuni Invasioon läbi ei saanud, oli linn suletud. Invasioon ei saanud aga isegi mitte alata. See oli sisuliselt kõige hullem võimalus. See tähendas, et kuniks süsteem ennast välja mõtles, olid nad ülejäänud maailmast eraldatud ning kellelgi polnud aimu kaua selline asi aega võis võtta.

“Restart. Restart vahel aitab,” sõnas Linda vaikselt.

“Kuidas sa kavatsed sellele seal restarti teha?” päris Toits öisele taevale osutades.

“Ma ei tea, kas see töötab … aga mul on üks mõte.”

*

“Viuu…!” lendas järgmine ilutulestiku rakett taeva poole. “Põmm!” lõi see end kirevasse lehte lahti kui lilleõis - värvid peegeldamas öiselt Emajõelt.

“Restarti ei paista too tegevat, aga ilus on ikka,” sõnas Kederi.

“Oot, las ma proovin veel!” haaras Toits järgmise raketi. Nagu selgus, vastutas Linda panga aastavahetuspeo eest ning oli raketid juba ette ära ostnud. Nüüd lendasid need ükshaaval taevalaotuse suunas, proovides sel rippuvat teksti tabada.

“Tead, oleks täna tavaline päev, siis ma ütleks, et ära neid joogisena lase, aga tegelikult, lase aga hea minna,” naeris Kederi.

“Aga… kui see ei tööta? Mis meist siis saab?” kurtis Linda.

“Kurat seda teab?” turtsatas Toits. “Täna aga võime me sama hästi ilu nautida.”

Ta pani järgmise raketi teele. “Viuu! Põmm!” lõi rakett end laiali.

“Raisk, on ju ilus!” teatas Toits ja kulistas õlut.

“Sitaks!” naeris Kederi.

Homme tulgu mis tuleb - täna olid nad kolm kostüümis kamraadi, kes nautisid õlu ja ilu.