Robert lamas liikumatult asemel. Ta oli kodus, omaenda armsas voodis, kus oli ka soovinud viimased päevad veeta. Pere juures, mitte selles külmas ja ükskõikses haiglapalatis, kus sa olid lihtsalt järjekordne statistiline näitaja. Koos armsa abikaasaga, kellega rohkem kui 40 aastat oli saanud näha häid kui ka halbu perioode, kahe lapse ja kahe lapselapsega. Kõik oli ideaalne, täpselt nagu ühes korralikus kitšilikus hollywoodilikus filmis. Siinkohal polnud tegemist siiski televiisorist nähtud pisarakiskujast šedöövriga, tegemist oli päris eluga.

Robert ei olnud väga vana, kõigest 62. Vähk ei küsi vanust. Oma elu oli ta elanud või vähemalt proovinud elada selliselt, mille üle ei peaks nüüd lõpus häbi tundma. Ta ei proovinud maailma muuta või jätta endast suursugust jälge, kuid ta oli laste ja abikaasa jaoks alati olemas olnud. Kõik pidulikud üritused, koolide lõpetamised, sünnid ja surmad, enamik spordivõistlustest ja esinemistest olid alati kaetud.

Robert naeratas, kui naine silitas mehe kätt. Vähemalt proovis silmadega naeratada, sest suud ta enam liigutada ei jaksanud, õigemini ta ei leidnud enam jõudu selleks. Ta keha oli alla andnud, aga mõistus oli veel endiselt terav. Kõik need kenad hetked, esimene kohtumine, suudlus, vahekord, esimene päris oma kodu ja ka laste kooli lõpetamised olid endiselt meeles. Mõni üksik halb mälestus kippus veel esile, aga ka neil oli oma oluline tähtsus hiljem mingite sündmuste katalüsaatoritena.

Robert nägi, et kõigil oli raske. Südames mees mõistis, et tema surm oleks kergendus võrreldes koormaga, mille haige inimese hooldamine jätab lähedastele. Oi kuidas ta tahtis neid pisaraid lähedaste silmade nurkadest pühkida ja öelda, et kõik saab korda, et elu läheb edasi ja kõik on olnud ju nii suurepärane, kuid ta ei jaksanud enam enda silmigi lahti hoida. Mitte, et see midagi muutnud oleks. Robert tundis, kuidas nüüd on õige aeg edasi liikuda ja lasta oma toredast elust lahti. Just sellel hetkel lasi mees oma silmadel vaikselt kinni vajuda. Enne täielikku lahkumist tundis ta veel korraks, kuidas kaks kätt asetati selja tagant risti üle keha, justkui võetaks kaissu. Mis tundus veidi veider, kuna selili lamades on seda raske teha. Siiski, lahkuda armastatud olemise tundega ja lähedase kaisus tundus igatepidi parem, kui lamada üksi iseloomutult hallis muserdatud palatis andurite all, kus ühel hetkel keegi võõras lihtsalt lülitab mõne neist elutoetavatest kallitest aparaatidest välja.

Kuid midagi oli siiski valesti. Robert ei tundnud ennast surnuna. Kehas olevad valud ei tundunud ühtäkki enam samad ning ka suremise vaimne koorem oli olnud justkui mingi mõtteharjutus. Robert otsustas proovida, kas saab äkki uuesti silmi avada. Äkki see hetk oli vaid halb uni. Ei, mitte vähk, selle agressiivse raviga oli ta tegelenud juba paar head aastat ja mõne valuhoo peale oleks kindlasti üles ärganud. Aga äkki hetk tagasi tajutu polnud veel see.

Iseenesest oleks kahju olnud, hetk ise oli olnud imeline, vähemalt nii palju kui üldse oleks võinud seda ette kujutada. Mitte et see midagi muudaks, kui Robert nüüd ärkaks ja endiselt oleks hetke kaugusel surmast. Kas poleks tore, kui ta saaks veel korra end liigutada ja kallistada lähedasi, kui vähegi vaid suudaks? See võiks olla väärt pingutus ärkamiseks.

Robert proovis istukile tõusta, kuid mingid rihmad hoidsid teda kinni. See tundus iseenesest veider mõeldes, kus ta oli hetk tagasi silmad sulgenud. Mees avas silmad ja nägi enda ees õhus rippuvat silti - “Palju õnne! Sinu isiklik rekord 62 aastat ja 13 päeva. Proovid ületada?” Ning selle all kaks kasti, samuti lendlemas, kirjadega “Jah” ja “Ei”.

“Mis asi see nüüd siis on?” küsis Robert endalegi ootamatult valjusti. Kogu tema läbi kogetu oli mingi mäng? Kõik need unetud ööd ja tegusad päevad olid osutunud mingiks simulatsiooniks. Paanika hakkas keha üle võtma ning Robert proovis uuesti tõusta, kuid tulutult - need neetud rihmad. Ta proovis aru saada, kus ta on või mis toimub, kuid kirjad liikusid igale poole kaasa, kuhu ta ka ei vaadanud. Üles, alla, paremale, vasakule. Teda tabas tõeline dissonants, silmade ees avanes ilus roheline aas ja sinav taevas koos selle kirjaga, kuid keha liigutamisel põrkus see kiirelt mingite äärte vastu, justkui oleks tegemist veidi naljakalt istuvasse asendisse kujundatud kapsel-kirstuga Keha lähedaselt käsi liigutades proovis ta kombata oma nägu ja tundis mingit kiivrit ja prille enda peas. Vähemalt sellega langes ära ka oht, et teda on elusalt maetud. Kuigi hetk hiljem tabas teda korraks ka hirm, et ilmselt poleks probleem ka teda mingis varustuses matta, tekitamaks võltskindlust, kuid see tundus veidi liiga konspiratiivne. Mitte et antud olukord poleks üle mõistuse veider, kuskil tõmbas ta ka endale piiri.

“Uskumatu. Kõik need aastad, mu elu, mu naine, lapsed, lapselapsed. Kõik oli lihtsalt üks mäng? Päris halb!” Ei mäng ise polnud halb, kõik oli vägagi reaalne olnud. Või noh, Roberti jaoks oligi see ju tema reaalsus, ainukene asi, mida ta siin suletud kapslis lamades suutis meenutada või teadis. Antud olukord oli lihtsalt uskumatult võimatu.

Kopp-kopp, kostus järsku Roberti kõrvu. Robert proovis veel kord istukile tõusta, kuid need neetud rihmad hoidsid teda ikka veel kinni. Ta vabastas end kitsikuses ettevaatlikult kiivrist ja prillidest ning tõdes fakti, et ta ongi lihtsalt mingis kinnises väikses konteineris või mingis muus sarnases ruumis, kus ta nüüd pool-istuvas või pigem isegi pikali asuvas positsioonis asetses. Oleks ta end püstisesse asendisse suutnud liigutada, oleks ta kohe enda pea vastu kapsli lage ära löönud.

Kopp-kopp-kopp kostus uuesti. Robert tahtis vastata, kui kõik tundus liiga ebareaalne, et tõsi olla. Ta oleks soovinud, et see oleks olnud lihtsalt üks ravimeetod või elulõpu leevendamise vahend, kuid asjaolud ja tunnetus viitasid selle vastu. Ükskõik kui palju ta ka ei soovinud, mõistis iga keharakk, et tema senine teadvustatud elu oli olnud vaid lugu. Väga detailne lugu, koos omade pöörete ja üllatustega, kuid siiski kõigest oma alguse ja lõpuga lugu.

“Kas sinuga on kõik korras?” kostis Robertile võõras, kuid siiski veidralt tuttava naise hääl väljastpoolt kapslit. Mehel polnud õrna aimugi, kellele see võis kuuluda.

“Jah,” vastas Robert, “kõik on hästi.”

“Sa oled seal juba viis minutit olnud lihtsalt, sa pole kunagi nii kaua olnud. Ma hakkasin muretsema, kallis!”

Kallis? See hääl nimetas Robertit kalliks. Mehel polnud aimugi, kellele see hääl kuulus, kuid ilmselgelt oli selle hääle omanikule Robert oluline.

“Me peame liikuma hakkama,” jätkas hääl,“ nad on varsti siin ja me ei tohiks nii kauaks ühes kohas viibida. Ma tean, kui oluline selle simulaatori kasutamine su vaimsele tervisele on, aga see kõik on liiga ohtlik.”

Liiga ohtlik? Robert jäi korraks seisma keha kinni hoidvate rihmade lahti pusimisel. Mis on liiga ohtlik või kelle eest ta põgenes? Oli tegemist mingi reaalse füüsilise ohuga või on aparaadi kasutamine seotud kuidagi vaimsete murede eest varjumisega? See oli segadust tekitav.

“Robert, kallis!” oli hääl aina tungivam, “palun tule välja, me peame edasi liikuma. Ma luban, et me tuleme siia tagasi, kui see ala on jälle turvaliseks kuulutatud. Või vähemalt turvalisemaks. Ma palun, lähme. Mul on paha eelaimdus.”

Mees vaatas enda käes olevaid prille ja kiivrit ning rihmasid, mis teda veel kinni hoidsid. Ilmselgelt tuli end kapslist välja vedada, kuid kõik, mis väljapoole jäi, ei tundunud enam nii meeldiv ega usaldust äratav. Miks mitte kapslis saatusele vastu minna? See võiks olla ju palju meeldivam, kui saatuse eest põgenemine. Robert mõistis, et ega ta hästi ei tea, mis see saatus oli, aga mälestus elatud elust simulatsioonis tundus igati parem.

“Ma…” alustas Robert lauset, kuid ta ei teadnud, mida ta öelda tahtis. Või mida ta tegema peaks.

“Mis on, kas kõik on hästi?” kõlas naishääl väljaspoolt. Ning pärast väikest viivitust: “Ma palun sind veel kord, palun tule välja ja liigume! Ära jäta mind siia üksi.”

“Kuhu üksi?” oli mees segaduses. Keda või mis moodi ta aidata saaks, ei suutnud ta ka vastata. Kapslis läbielatu ja väljas ootav tundusid nii erinevad ja ta tahtis väga, et just läbi elatu kestaks endiselt ning et see väljas olev jääkski sinna.

“Ma palun,” kõlas veel kord hääl ja siis jäi vaikseks.

“Ma ei tea,” vastas Robert peale lühikest vaikust, kuid enam vastust ei kõlanud. “Hallo! Kuuled sa mind?” küsis ta kinnituse saamiseks veel kord. Vastust ei järgnenud. Robert pigistas käes olevat kiivrit ning sulges silmad, proovides ette kujutada kuuldud hääle omanikku, kuid tulutult. Samuti ei tulnud tal enam meelde simulatsioonis oleva naise nägu. Talle ei meenunud enam midagi, ta aju oleks justkui eksisteerinud viis minutit.

Kuskilt taustalt kuulis ta õrna robotlikku häält: “Uus mäng algab. Laen maailma number 78 217.”