“Ilmselt oled kuulnud, kuidas Ivan Julm Liivi sõja ajal toorelt ja halastamatult tappis maha kõik Paide linna elanikud. Kuid vähem on teada, et enne kui ta Paidesse jõudis, juhtus tal vähem kui neljakümne versta kaugusel lugu, mida ükski venelane mäletada ei taha. Nimelt läks neil lööminguks kohalike meestega, kes Ambla kandis otsustasid, et nemad ei lase oma kariloomi ja viljaaitu röövida ja ründavad sõdureid ootamatult. Neile oli juba varem sõna toodud, et Wesenbergi poolt liiguvad suured moskoviitide sõjasalgad, kes varsti peaks kohale jõudma.

Maamehed olid oma vikatid ja kirved ehitanud ümber sõjarelvadeks. Lisaks veel koodid ja nuiad, mis vägevate meeste käes muutusid tõelisteks surmariistadeks. Maamehed võitlesid vapralt, kuid nad ei saanud väljaõppinud meeste ja sõjarelvade vastu. Kõik kohalikud langesid ebavõrdses võitluses, kuid nad suutsid tappa ka terve hulga moskoviite.

Võitlus toimus Ambla jõe ääres põllul, kus asus ka kohalik pühapaik Nõiamägi. Nõiamäel puhkasid juba Muinas-Eesti ajast jumalate ja esivanemate maised jäänused. Kui võitlus läbi sai, jäid Ivan Julma sõdurid sinnasamasse laagrisse ja raiusid maha mitmesaja-aastase männipuu, et endale lõket teha. Vedasid kokku vanu kalmukive, et laagrit turvalisemaks ehitada. Nemad ei teadnud, mida pühapaiga rüvetamine endaga kaasa võib tuua. Ka ei teadnud nad, et kohalikud tähistavad just sel ööl hingede ööd.

Keskööl, kui enamik sõjamehi olid just magama jäänud, ärkasid nad kõik üles, kui üks mees. Mäe alt ja maa sügavustest, vanade rauaaja kivikirstude vahelt immitses välja kibe suits, mis ei lõhnanud nagu puusuits, vaid haises vana mulla ja rooste järele. Kivikalmetest tõusid ülesse mitte tavalised vaimud, vaid vanade maagide ja iidsete sõdalaste unustatud varjud, kelle hauarahu sõjamehed ei austanud. Mustad varjud ei rünnanud Ivan Julma sõjamehi tavalisel viisil. Nad ei teinud ühtegi sammu sõdurite poole. Nad seisid ümber laagri, käes muistsed relvad ja lihtsalt vaatasid. Nende silmakoobastest kiirgas sinist valgust ja vaikne kume sosin kõlas otse sõdurite peas: „Teie valasite verd meie mulda, teie murdsite meie püha puu, teie jäite meie juurde ööseks.“

Hommikul leidsid talunaised, kes olukorda uurima tulid, sõjahaavadesse surnud mehed segitambitud põllul lebamas. Kuid kõik lahingust pääsenud võõrad sõdurid lamasid mäel mändide all ringis. Nende kehad ja riided olid terved ja relvad tupes. Kuid nende näod olid hirmust kõveraks tõmbunud. Kõigi meeste juuksed olid hõbevalged ja pärani silmad jõllitasid klaasistunud pilguga. Nad kõik olid surnud mis surnud.“

„See oli sul tõesti täiega lahe jutt! Ise mõtlesid välja?“ kiitis Mattias oma naist Kertut.

„Ei, see ei ole väljamõeldis. Ma tean, et see kõik juhtus päriselt!“ vastas Kertu. Ta teadis, et Mattias suhtub tema lugudesse alati ettevaatusega. Noormehele ei meeldi kui Kertu räägib jutte, millel puudub igasugune ratsionaalne alus, aga neiu ise usub neid siiralt.

„Nii?“ venitas Mattias küsivalt. Ta ei tahtnud, et nende kena hingedeöö õhtusöök jälle tavapäraseks nääklemiseks läheks. Naine rääkis toreda õudusjutu ja parem oleks, kui see sinna jääkski.

„Sa tead seda Martat, kelle juures ma aeg-ajalt käin. Ta oskab eelmiste elude regressiooni. Selle loo rääkis üks naine, kes mitusada aastat tagasi sellest võitlusest ise osa võttis ja seal surma sai,“ teatas Kertu uhkelt, kuna ta teadis, et hüpnoos on väga laialt teraapias kasutusel.

Muidugi teadis Mattias Martat. Mattiase arvates võis Martat otseselt selles süüdistada, et Mattiase ja Kertu õhtusöögid lõpevad väga tihti kaklusega, kus nende maailmapildid omavahel kokku põrkuvad. Kertu käis iga nädal Martal külas ja hankis sealt erinevaid teadmiseid, mida normaalne inimene heaks muinasjutuks peaks. Mattias ei seedinud Martat silmaotsaski: „No kui Marta seda rääkis, siis on kindlasti puhas kuld ja võib info Ajaloo Instituudile edasi anda, et nad selle kooliõpikutesse sisse kirjutaksid!“

Muidugi solvas Kertut, kui Mattias niiviisi iroonitses, kuigi ise ta polnud regressioonimeetodist midagi kuulnud. Sellest on ju nii palju raamatuid kirjutatud ja internet on täis videosid, kuidas inimesed räägivad hüpnoosi all mingit võõrkeelt, mida nad päriselus ühtegi sõna ei oska. See on kõik tõestatud ja töötab.

„Ma ei saa aru, miks sa mind kunagi uskuda ei taha?“ küsis Kertu pahameelt alla surudes.

„No oletame, et ma usun selle Marta imepäraseid võimeid huvitavat infot inimestelt välja pressida. Aga kui ta oli seal lahingus, siis ta pidi ju surma saama. Ja kui ta sai surma, kuidas ta siis teadis, et hommikul lamasid sõdurid ringis ümber mäe?“ üritas mees loogilist vestlust alustada.

„Kui inimene pannakse hüpnoosi, siis ta näeb oma eelmist elu ja Marta ütleb, et ta valiks mingi ajahetke, mis on talle praeguses elus vajalik teada. Tavaliselt on selleks suremine. Kui surm on uuesti läbi elatud, siis võtab Marta ühendust selle inimese kõrgema minaga ja kõrgema mina käest saab küsida veel küsimusi, et lugu arusaadavam oleks,“ selgitas Kertu kannatliku õpetaja tooniga.

„Mhmh. See selgitus tegi nüüd tõesti kõik asjad nii selgeks ja arusaadavaks. Ma ei oskagi rohkem midagi küsida, kui kõrgemal sinul on iga kord vastus varrukast võtta,“ irvitas Mattias.

„Ma ei saa aru, kuidas see on naljakas? Surm on sinu arvates naljakas?“ oli Kertu juba väga pahane.

„Ma ei taha seda teemat rohkem arutada, las ta jääda,“ lõikas Mattias tüli noaga läbi. „See oli sul väga hea õudusjutt. Kas meil küünlaid on? Õues juba kisub hämaraks, peaks akna peale panema, et esivanemaid mälestada.“

„Surnuaiale riisuma sa küll ei viitsi käia, nüüd kodus on tore esivanemaid mälestada!“ oli Kertu täiesti vihane. „Sa üldse tead, et vanad eestlased kutsusid sel õhtul küünlaga surnud esivanemaid tagasi koju, et neile süüa anda?“

„Meil süüa jagub. Huvitav, kas nad sushit ka söövad,“ naeris Mattias. Ta otsis kapist välja küünla koos küünlajalaga, süütas küünla põlema ja pani selle aknalauale.

Kertu tundis, et ta ei suuda selle mehega enam mittemillestki rääkida. Just sel hetkel sai ta mõõt täis ja tundus ebareaalne, kuidas ta seda meest üldse nii kaua kannatanud oli, kui neil polnud ühtegi huvitavat teemat, mida võiks rahulikult omavahel arutada. Alati läks ütlemiseks. Tal tekkis hea mõte, kuidas Mattiasele õppetund anda, mida ta elu lõpuni mäletaks. Siis ta pärast enam ei vaidleks vastu, kui Kertu midagi olulist räägib.

„Kas sina usud, et kummitused on tegelikult surnud inimesed, kes on mingil imelikul põhjusel maa peale kinni jäänud?“ küsis ta täiesti rahuliku häälega väga provokatiivse küsimuse.

„Kummitusi ei ole päriselt olemas. Alati kui uurima hakatakse, siis leitakse, et kuskilt sai tuul või valgus majja sisse ja inimesed arvasid, et kummitab,“ teatas Mattias ja imestas, et kuidas Kertu järsku nii rahulikuks muutus.

„Kuule, kui sina arvad, et kummitusi ei ole olemas ja sina usud, et kõigele on hea selgitus, siis tõesta, kui julge mees sa oled. See Nõiamägi on meie juurest umbes kakskümmend minutit jalutada. Põld on küll praegu pisut porine, aga paned kummikud jalga ja lähed käid ära?“

„No ma ei ole kuulnud, et viimase saja aasta jooksul seal põllu peal keegi saladuslikult surnud oleks. Me võime ju sinna ühe jalutuskäigu teha ja tee peal räägime veel õudusjutte, et põnevam oleks,“ arvas Mattias rahulikult.

„Mina sinuga kaasa ei tule. Minul pole vaja tõestada, kui julge ma olen.“

„Mul pole vaja midagi tõestada!“

„Tegelikult sa kardad minna!“ provotseeris naine. „Täna on hingedeöö. Eriline aeg, kus pimedus saab võitu valguse üle ja kõik kohad on ringihulguvaid hingi täis.“

„Mida ma peaksin kartma? Aga kui sa nii väga tahad, siis vahet ei ole. Ma lähen ja tuulutan ennast. Polegi täna õues käinud,“ leppis mees, kodurahu huvides, naise sooviga.

„Meil on kodus kalmuküünlaid. Mine vii üks sinna. Ja et sul käimisest tõendusmaterjali oleks, võta väike käsisaag kaasa ja too sealt üks männike.“

„Tervet mändi ma sulle küll ei too. Võõra puu maha raiumise eest on meil ametlikud karistused olemas. Ma toon sulle ühe oksa, piisab küll.“

Kuna kell hakkas juba keskööle lähenema, tõmbas Mattias kummikud jalga ja vihmamantli selga, võttis väikese sae ja kalmuküünla kaasa ja asus Nõiamäe poole teele. Kertu jäi koju ootama.

Kertule ei meeldinud üksinda kodus olla. Nii kõle ja kõik helid tundsid hoopis hirmsamad, kui kahekesi olles. Alles nüüd ta kuulis, et õues puhub päris kõva tuul, mis kolistab plekist aknalaudadega ja midagi koliseb pööningul. Kertu teadis, et nende majas ei kummita, aga ikka oli vastik. Mis siis, kui just täna öösel otsustab mingi suvaline vaim just nende pööningule elama asuda. Kertu läks akna juurde ja vaatas küünalt. Mida kauem ta vaatas, seda imelikum tal hakkas. Tundus, et küünlaleek hakkas iseseisvat elu elama ja üritas erinevaid kujusid võtta. „Äkki ta tahab mulle midagi öelda?“ mõtles Kertu.

„Aga mida? Ma ei saa midagi aru. Ma pean tegema surnute hingede ära saatmise rituaali ja siis küünla ära kustutama. Nii ei jää siia ühtegi kahtlast tegelast.“

Kertu pomises omaette mingeid lauseid, lehvitas käega ja kustutas küünlaleegi spetsiaalse metallist kustutuskellukesega ära. Ta teadis, et kunagi ei tohi küünlaleeki lihtsalt niisama ära puhuda. See nimekiri, mis õnnetused sinuga nii lihtsa toimingu tagajärjel juhtuda võivad, on liiga pikk. Ja inimesed veel imestavad, et neil läheb halvasti, kui nad kogu aeg teevad erinevaid toiminguid, mis nende õnne ära viivad. Kertu oli Marta juures paljudest huvitavatest rituaalidest kuulnud ja mõnda ka ise näinud.

Ta arvas, et läheb parem voodisse. Teki all on alati mõnusam olla kui elutoas. Kuid millegipärast tundis ta end magamistoas veel halvemini. Nüüd talle tundus, et keegi kõnnib ukse taga. Ja kui enam samme nagu ei kostunud, kuulis ta nagu keegi sositaks midagi. Mida täpsemalt, ta aru ei saanud. Kell lähenes juba ühele, aga mees polnud tagasi tulnud. Umbes kahe aeg jäi Kertu lõpuks magama. Üksinda.

Kui ta hommikul ülesse tõusis, oli õues juba valgeks minemas, aga Mattiast ta kõrval voodis ei olnud. Ta tõusis püsti, kõndis akna juurde ja nägi, et akna alla oli tekkinud männioks. „Juu, siis Mattias ikka tõi oksa, aga jäi arvutituppa magama,“ mõtles Kertu. Ta pani jope selga, et õuest männioks vaasi tuua. Võttis oksa kätte ja avastas, et oksa otsast, saagimise kohast tilkus midagi punast. Ta nuusutas seda ja tundis vere lõhna. Nüüd muutus ta rahutuks. Ta jooksis tuppa ja hüüdis: „Mattias, kus sa oled? Tule siia! Hommikusööki tahad?“

Kuid keegi ei vastanud. Peale tema ei olnud majas kedagi. Ta vaatas kõik toad ja muud ruumid üle. Kõik Mattiase jalanõud, peale kummikute, olid esikus reas. Ta pani ennast riidesse ja otsustas, et läheb vaatab Nõiamäele. Nüüd oli õues juba valge ja kartmiseks polnud põhjust. Majade juures tegi ta näo, nagu oleks kenal sügishommikul lihtsalt jalutama tulnud, aga ta süda tahtis rinnust välja hüpata. Kui majad seljataha jäid ja põld algas, ei suutnud ta ennast enam taltsutada ja ta hakkas jooksma. Sügisene põld oli äsja küntud ja porine. Kertu kummikud kippusid kogu aeg maasse kinni jääma ja nii suutis ta oma sokid poriseks teha. Just siis, kui talle tundus, et keegi lebab Nõiamäe juures, jäi ta jalg korralikult porri kinni ja ta kukkus näoli maha.

Nüüd oli ta üleni porine, aga see ei tundunud pooltki nii hirmus, kui see, et Nõiamäe ääres lamaski Mattias selili maas. Ta nägu oli moondunud hirmust ja silmad vaatasid pilguga, nagu ta oleks midagi tõeliselt jubedat näinud. Käes hoidis ta väikest saagi, mis oli millegi tumedaga määrdunud.

Kertu vaatas oma poriseid käsi ja maaslebavat meest. Siis uuesti omi käsi, pööras ringi ja hakkas vaikselt läbi porise põllu küla poole kõndima.

Rahvas teab rääkida, et Kertu kolis sealt külast ära ja Nõiamäel võis aegajalt novembrikuus näha väikeseid siniseid tulukesi, mis ümber mäe aeglaseid ringe tegid.

hingedeoo

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0413)