Loits on langenud, Buleward Deu Mortes on loodud. Sajab. Vihmapladin, okastena näkkupuurivad piisad ja kiirustavad kogud. Lakkamatute sammude kaja - kopsimas tänavakividel, lärtsatamas läbi vihmalompide. Põiklev, rutakas sihikindlus, vihmast äestatud paekiviseinte vahel.  Aga need pole olulised, ei.

Langetan pilgu – kumav neoon. Rohekaskollane värvide virvarr. Hubisev kollane liikumas üle tänavakivide. Möödumas minust, sellest alkoovist, vaid mulle leitava võlvi alt, kükitamas raudvarbal, loorina minule kaetud hämaruses.

Ootamas. Teda, keda veel pole.

On vaid lähenev koldetulena hubisev tulikollane, lähenemas klõbisevatel tippsammudel. Tema kannul ereoranž valguskogu, põiklemas veelompide vahel. Ja siis lahvatav helekollane õis, siinses sünkhallis sudus kui virvatuluke öös. Ja järskude värvide virvarr. Velklemas, möödudes, kiirustades – võiksin kuulata nende kõnekatkeid, aga ei taha. See segaks keskendumist. Varitsemist.

Ja pealegi on esimesed vihmapiisad mu kapuutsialuses, mu näol, mu kaelal...

Kuid ei, ei liiguta, pole enam vahet - istu, oota ja jälgi... 

Mõtle ja keskendu, kuigi töntsistuvad ka hämaruses velklevad sõrmed tules kõrvetatud kooljapuust jalutuskepi ümber.

Hall ootuspinevus ja vilksatavad värvid sinasompjas vihmamüüris.

Jälle üks mööduja, kollane. Tema järel küütlevalt roheline kui kassisilm öös.

Siis pikka aega ei kedagi, kuni jälle justkui tulekolle – käratsevalt, ülemeelikult - kiiskamas otse kuhugi su silmade taha.

Terve kollaste toonide müriaad. Õitsemas, lahvatamas kui kirg – me iha – me ilu ja elu, vaid ühes tõttavas valguspilves, räämashalli vihma mattunud tänaval.... Võpatan, riivatuna kiirtest, kui üle naha libisevatest sõrmeotstest. Minust möödumas, kadumas uttu. Kuid juba meelalt kollane – hubisev, tagasihoidlikum, mitte õitsev, vaid mänglev, mööduv. Mulle jääb vaid meeltnüristavaks muutunud paduvihm, langemas kusagil halli hämusse su kõrval. Voolamas niredena mööda selga. Üle õlgade, üle sõrmede, üle koolnuvalkja naha, et langeda tänavale.

Kängitsev mõte, rusuv ja pealetükkiv – eksitus? Võib-olla mitte täna…

...Ja sünge vari.. vilksatamas, seisatamas, justkui aimates. Tunnen, kuidas ta ninasõõrmed õhku veavad - katan end instinktiivselt. Poen varjude taha - vara end näidata.

Must, justkui vihmamantlis kogu seisatab veel hetkeks. Tunnetan temast tulvavat ärevust. Jah, ta liigub, ent tema sammudes pole enam kindlust. Tuntavalt aimab ta mind. Avastab tänava ja kuhu see suubub.

Edasi liikumas, eemaldumas.

On aeg tõugata, maanduda vasksete saapakontsade kolksatades. Liikuda, jahtida, tabada.

Edasi, keskendu ja lükka kõrvale kollaste kiirte lõõm enda teelt – kuradile! Jahtida mööda tänavat pagejat.

Ta veel ei tunneta sind täielikult.

Jälgi teda ja küsi, et mitte laastada meeli: "Sina, kes sa saadad meid, rändureid maailmade udus. Ka mulle..."

Vaid olla jahtija ja kiirendada sammu. Mööda tänast deu Mortesi, läbi pladiseva vihma. Tasahaaval lähenedes oma saagile.

"...sina, luba ta mulle.” Kimisedes saadan teele kütked. Tunnen neid ümber tema laksatamas, tunneb ka tema ning nüüd ta teab mind.

Tajun tema üleõla heidetud pilke läbi vihmamüüri. Tajun temas viha lahvatamas.

Ta on seotud, kütkeis ja jahitu....

Kuid Läkitajalt mulle vastust ei tule ja nagu sünge eelaimuse kuulutaja, vormuvad tasa langenud vihmapiisad teravaiks. Külm ja vali pinnatuul, mis end jalge ümber mässib, takistab.

Ja uuesti: "Sina, kes sa saadad, meid rändureid maailmaudus..."

Ühtäkki on selge, et mulle ei vastata. Et olend, keda jälitan, pole enam sama. Et neid on kaks ning kütkestatu ründab mind kuskilt mu selja tagant, varjust, mida ma ei märganud.

Näen veel vilksamisi, kuidas läheneb ka süsimust kogu, halli varjuna, Deu Mortesi surmakangast looritatud tänaval.

Rüselemine.

Tunne, kuidas koletislikud kihvad mu liha rebivad.

Tõstan tõkiskinda ning ta põrkub eemale, komistab, kukub. Sellest piisab. Kooljapuust kepp tungib sügavale koletise rindu.

Korin, kukkumine.

Pöördun teise ründaja poole, tõukan end talle peale, klammerdan kindas käe tema ümber ja tunnen, kuidas vihma leotatud torukübar rautatud saapatalla all armetuna lössi vajub.

Rüseleme Deu Mortesi lõpus kõnniteeplaatidel. Kollakiirtes kogud põiklevad meid märkamata, vaid kuskil alateadvuses tundes, meist mööda.

Tean, et ta on tugevam - kui kiskjast saab jahtija....

Kukun, tema koos minuga. Veereme mingisse varju. Raevust surutud küüned tungivad läbi nahkmantli mu õlga. Küünised rebestavad mu mantlihõlma. Tema kihvad sünkjaslillas valguses plaksatamas, murdumas, siis klammerdumas mu kaela. Tugevad elajakäed surumas mind tagasi, selili.

Rebi, tõmba ta endaga kaasa – kuku ja tõuka eemale. Suru kindas näpud talle ninna. Suru ja kriiska - olid valmis - aga see ei päästa sind.

Kadu on me tänaseks kirjutatud saatus.

Tõmban ta enda kõrvale, litsun end grammhaaval peale ja siis vaid malakas, maas, vesine, ligane, aga alles.

Käepide, maha... Vabasta käsi ja suru. Suru, kuni tunned roideid praksumas. Kuni tajud katkemist, murdumist. Ja suru, aina sügavamale verivalgesse särki maapinnal.

Kõik, lõpetatud, siin veelombis selili.

Tõmba hinge, hetkeks. Hetkeks võid. Tüütu veenire, kusagilt ülevalt, pladisemas mööda seina.

Vaid minema, topi hõlma alla poolik jalutuskepp, suru kaelale küüslaugulehane kinnas oma käelt, kiirusta, ehkki kiiret pole enam.

Kuum, rüvetatud veri niriseb mu kaelalt särgile, tilgub mantlisiilu alt tuhakuhja mu jalge all. Tõmban küüslaugulehase kinda käest ning surun haavale, tõmban mantlikrae kõrgele üles ning suundun tagasi tänavale. Tuhmide vihmahallide kogude keskele. Ehk jõuan.

Aga ikkagi - eemale vihmavallas sompjaks tuhaplögaks muutuvast sünkjast varjust, kesk nimetuid lompe.

Minema, tagasi, läbi udu ning vaibuvais sademeis. Soe, juba halb veri, kinda alt peopessa, sealt varukasse nirisemas.

Mööda sedasama Raidkujudest ääristatud tänavat. Buleward Deus Mortesi on haihtunud, minu jaoks igavikku libisenud.

Nagu küütlevkollased inimhinged, nagu Läkitaja valguski. Põgenen tavalisel tänaval, otsides pimedust enne koitu.