Tuul lappas põrandal lebava raamatu koltunud lehti, justkui otsides seda oma lemmikkohta. Neid tuttavaid lauseid, mida uuesti ja uuesti üle lugeda. Lehed peatusid, kui tuul oli otsitava leidnud ja siis rahunedes mujale liikunud.
Elusolendid sattusid siia enamasti kahel põhjusel - kas oli vaja pesale peidupaika või olid käsil saagiotsingud. Inimese jalg astus siin viimati sada aastat tagasi, enne kui kõik kadusid. See ei toimunud üleöö, kuid paari aastaga oli linn lõplikult mahajäetud ja kõik selle majad elanike poolt hüljatud.
Loodus sai peale seda lõpuks segamatult igal pool võimust võtta, täites tänavad ja hooned järk-järgult taimestikuga. Puu keset raamatukogu oli väikesest peale püüelnud valguse poole ja tänu sellele kasvanud ka katusest läbi. Sammal raamatute selgadel oli peale vihma esimeste päikesekiirte valguses säravroheline. Nii kutsuvalt pehme. Kui ma oleks saanud, siis oleksin seda katsunud, ehk isegi nuusutanud. Mul ei olnud füüsilist osa, seda lihast ja luudest moodustist, mida sai kehaks nimetada. Ometi olin ma siin lõksus, vangistatud igaveseks jälgijana, kuidas loodus vaikselt meie jälgi kustutama asus.
Toolid suure laua ümber olid ümberkukkunud, nad ei pidanud enam teenima lugematut hulka inimesi, kes nende peal iga päev istuksid. Nad olid kaotanud oma eesmärgi ja lebasid alistunult põrandal. Mõnel vaiksel päeval ei suutnud raamatud hoiduda sosistamast, nad jagasid üksteisega enda lugusid. Vahel sosistas vaid üks, sageli sosistasid nad üksteisest üle, nii et sõnu ei olnud lõpuks enam võimalik eristada. See oli neile ainukeseks kergenduseks, sest keegi ei võtnud neid riiulist välja, ei avanud neid, ega lugenud sõnu - ei mõttes ega valjusti. Raamatud ei teadnud, et mina neid kuulen. Sulgesin silmad ja lasin sosinal oma teadvusesse voolata, see oli minu viimane side inimkonnaga.
Pildid seintel kolletasid aina rohkem iga vihmasaju järel ja hallitus joonistas neile uusi mustreid. Ma ei mäletanud enam ammu, millised olid need pildid olnud alguses. Kuulutus seinal kutsus kohtuma kirjanikuga, kelle naeratav nägu väljendas poseeritud rõõmu. Me tegime seda tihti. Seda malbe naeratusega head nägu, mis pidi varjama meie ebamugavustunnet. Kas too kirjanik aimas, milline saatus tema raamatuid tabab? Vaevalt. Keegi ei kipu mõtlema sellele, mis saab peale tema surma. Küll raamatud elavad edasi, küll neid ikka loetakse. Nüüd hoidsid raamatud kirjanike mõtteid kahe kaitsva kaane vahel. Mõni raamat kandis endas äärtele kirjutatud kommentaare. Hästi kirjutatud! Meeldis! Absurd! Mõne vahele olid unustatud sinna järjehoidjaks pistetud pilt, paberitükk või kiri. Mõni raamat oli kogenud muigeid ja naeru. Mõni seevastu pisaraid ja kurbust. Raamatud talletasid kõik need emotsioonid ja nende lehed olid tänu sellele palju raskemad.
Öösel muutus raamatukogu varjude mängumaaks. Neid oli igasuguse kuju ja pikkusega. Minu ainuke meelelahutus neil päevil. Kuuvalgel ööl tantsisid varjud mööda riiuleid, liikudes mängleva kergusega üles ja alla. Mäletan, kui kord tõusis suur vari seinale. See paistis kuuluvat koletislikule elajale. Rott seisis keset saali, uuris ninaga õhku, nuusutas ümbrust. Veendunud valitsevas vaikuses, sibas elukas mööda riiulite ääri aina kõrgemale. Eks ta lootis leida linnupesi, mida rüüstata, et siis munadega maiustada. Paraku ei saatnud teda edu, kõik linnupesad olid sel korral tühjad. Peletis kadus mu vaateväljast riiulite alla ja lahkus. Küllap otsis teed järgmisesse hoonesse.
Ühel eriti valgel täiskuuööl tundsin aga kummalist ärevust. Kuulatasin ja mulle tundus, et keegi on raamatukokku sisenenud. Kui mul oleks süda, siis oleks see lööke vahele jätnud. Need sammud ja hingamine. Südametuksed. See polnud roti moodi, see oleks... oleks nagu inimene. Ei, see ei saa olla, mu meel mängis mulle trikke. Ma kujutasin seda kõike vaid ette. Kuulatasin uuesti ja kahtlus süvenes veelgi. Raamatud nihelesid ja ohkasid unes, kes iganes siin liikus, häiris ka nende und. Ma tundsin, et ta otsis midagi, ta oli valudes ja meeleheitel. Madal häälitsus, veel teinegi ja siis uuesti vaikus. Soovisin, et riiulid ei varjaks nii kiivalt meie külalist. Oleksin tahtnud teda aidata, julgustada, toetada, kuid ma ei osanud. Veel üks valusegune häälitsus. Ja siis korraga kahed südametuksed... uus elu. Sel korral oli vajatud pelgupaika. Pilved kogunesid, varjutades kuu, ja selles hämaruses näitas ta lõpuks end mulle. Kaks hõõguvat silma ja viuksuv tomp hambus, ilmus emahunt riiulite vahelt välja. Ma ei olnud varem näinud nii suurt halliseguse karvaga kiskjat. Ma ei olnud pettunud ja mulle tegi rõõmu, et just siin oli see pisike sündinud. Iga uue olendi sünnis oli mingit seletamatut lootust. Hahetav hommik tõi hüvastijätu ja läinud nad olidki. Raamatud magasid edasi, mina nende und valvamas ja juurdlemas, milliseks küll kujuneb selle hundikutsika elu.
