Gängster John Nicholson astus koos kaaslastega läbi keemiatehase. „Mis ülesande boss meile andiski?“ küsis ta teistelt gängsteritelt.

„Teha midagi ebaolulist, et selle käigus saaks toimuda süžeepööre,“ vastas üks neist. Teine tõstis sõrme suule.

„Mis see oli,“ küsis ta, „äkki Inim-Ööliblikas?“

„Inim-Ööliblikat pole olemas,“ vastas John. Siiski ronis ta trepile, mis viis suure kemikaalitünni serva juurde, et saada ruumist paremat ülevaadet.

Ja seal, tünni servaga samal kõrgusel asuval kaugemal platvormil, oligi Ööliblikas. John ei saanud aru, kas koletisel olid liblikatiivad või keep ja kas tundlad olid ehtsad või kuulusid maski juurde.

„Seal,“ hüüdis ta. Teised gangsterid jälgisid tema sõrme ja hakkasid „koletise“ välimuse peale itsitama. Sukkpükste peal olevad aluspüksid ei aidanud tolle hirmsamaks tegemisele just palju kaasa.

Ööliblikas lasi välja köiega harpuuni ja lennutas end köie abil Johni poole. Too püüdis põigelda ja komistas…

Kuhu ma jäin? Vabandust, ma kaotasin korraks tähelepanu, kui mul hakkas kõrvus mängima umbes selline viisijupike: „tõnõnõnõnn“.

John plartsatas kemikaalitünni. Loo põhivastane tegi just läbi teda muutva trauma, võib vist tehases toimuvale episoodile punkti panna.

*

Paheline ärimees Sam Orlok lükkas oma sekretäri, kes oli avastanud, et ta pakkus linnaametnikele altkäemaksu, aknast välja. See oli tal sel päeval teine kord oma sigaduste varjamiseks mõrvakatse korraldada – talle kuuluva ettevõtte bioloogiliste uuringute laboris oli Orlok ühe naisteadlase visanud mürgitaimede hulka. Tegemist ei olnud just kõige sündmusterohkema päevaga.

Kui ta aknast eemale pöördus, nägi ta enda ees seismas klouni. See koputas talle pähe ja kui Orlok kokku vajus, viis kloun ta kaasa.

Kui Orlok teadvusele tuli, nägi ta enda ümber tsirkuseartiste. Ahah, autor ei viitsinud midagi originaalsemat leiutada, mõtles Orlok.

Siis astus tema ette John Nicholson. Orlok ei tundnud teda tema uue linnutaolise nina ja kätega, mis meenutasid nüüd loibi, ära. Kuna ta ei olnud Johni kunagi kohanud, siis ta poleks teda ka muidu ära tundunud.

„Sinu keemiatehase tooted ei mõju inimgenoomile just hästi,“ ütles John. „Kui sa tahad, et maailm sellest midagi teada ei saaks, siis sa pead mul aitama Ameerika Ühendriikide presidendiks saada.“

„Ma ühel groteskse välimusega vennal alles aitasin presidendiks saada,“ ütles Orlok, „aga ma vaatan, mida teha annab.“

*

John vaatas Valget Maja ja langetas siis binokli. Orlok ulatas talle kaugjuhtimispuldi

„Kui sa vajutad seda nuppu, siis tulistavad sinu kalkunid välja raketid, mis tabavad Valget Maja ja sinust saab järgmine…“

Siis väänas ööpimedusest ilmunud Ööliblikas tal puldi käest ja teatas:

„Sa lähed vangi, Orlok.“

John virises: „Kas see kõik lõpebki nii lihtsalt? Kogu selle loo jooksul ei ole sinu traumadele mingit tähelepanu pööratud.“

„Ah, come on,“ ütles Ööliblikas. „Kui mul oleks mingeid traumasid, siis ma teeks emotsionaalse ebastabiilsuse tõttu planeerimisel vigu ja oleksin juba ammu surma saanud.“

„Miks sa siis nii riietud, kui sa ei kannata emotsionaalsete probleemide käes?“

Ööliblikas vastas: „Selleks, et vastased mind tõsiselt ei võtaks ja ma saaksin selle tõttu nendega võitlemisel eelise.“

John kortsutas kulmu. „Igatahes mina olen traumeeritud. Sa lõid minu, Inim-Ööliblikas.“

Ööliblikas ohkas ja valas Johni kätele lahustit. Selgus, et kemikaalid olid Johni sõrmed kokku kleepinud. Kui lahusti kemikaalid maha pesi, said nähtavaks täiesti harilikud käed.

„Aga minu nina,“ ütles John, „selle ma sain ikkagi tänu sinule.“

„Selle said sa tänu sellele kehvale plastilisele kirurgile, kelle sa valisid.“

„Kuidas ta sai mu nina ära rikkuda,“ imestas John, „ta proovis ju hoopis mu käsi korda teha.“

„Ta oli tõeliselt halb kirurg,“ vastas Ööliblikas.

Siis tõmbas nende tähelepanu mingi müra. Neist veidi eemal seisid Orloki sekretär, kes kandis latekskostüümi, ja naisteadlane, kelle nahka asendas nüüd puukoor.

„Ma armastan sind, Inim-Ööliblikas,“ teatas sekretär.

„Ei, mina armastan sind,“ ütles teadlane ja ründas sekretäri. Nende kaklusse sekkus liibuvas kostüümis tüüp, kes oli juba nädalaid anonüümselt Ööliblikale mõistatusi saatnud.

„Ma ei jäta sind neile. Hoopis mina armastan sind,“ ütles ta.

„Oh, issand,“ ütles Ööliblikas. „Nüüd ma sain küll trauma.“