Oliver astus lennukiukselt terminali viivast tunnelisuust välja ja hingas sügavalt sisse. Oli küll kosutav reis olnud, kuid mõnus on ka kodumaale naasta.

Suurtest seinakendest paistis ruleerimisradade kohal tüüpiline, kuigi hiliskevadesse sobimatu sombune ilm. „Nii et Estvaaniat minu tagasitulek ei rõõmustagi? Või on ta äraootaval seisukohal?” mõtles Oliver, kui teadvustas, et paksu tumehalli pilvekihiga kaetud taevas oli küll ähvardava palgega, kuid vihma välja ei andnud. Veel?

Mõne sammu kaugusel oli kohvik. Oliver otsustas hetke aklimatiseeruda ja end turgutada. Ta üllatus, et selles polnud ühtegi klienti, ja tundis kohustust inimbarista igavlemist leevendada. Vinnates oma suure raske rohelise seljakoti maha puki kõrvale, võttis ta istet ja esitas tellimuse. Teenindaja tahtis kohest tasumist, mistõttu viibutas Oliver oma mobiili leti kohal, saates mobiiltelefonist kassale info, kuhu digikukrusse läkitada arve. Ta oli automaatse maksmise igaks juhuks lukku keeranud, külastades ise regulaarselt virtuaalset rahakotti ja vajutades tasumisnuppu enda kindlatel ostudel. See oli olnud väärt ettevaatusabinõu, sest suure ookeani taga tekkiski hämmastaval hulgal petupäringud lihtsalt rahvarohkel tänaval liikudes.

Kuni mornivõitu neiu turtsuva masinaga omamoodi keskustelu pidas, viskas Oliver pilgu ümbritsevale. Terminal oli ebatavaliselt rahulik ja üksikute inimestega. Samamoodi ei paistnud suurte akende taga kuigi tihedalt lennukeid. Kas ta saatuse vaikusehetke enne tormi? Taamal käis tavapäraselt vilgas kirbuliiklus, nii et päris väljasurnud muljet väike Estvaania ei jätnud.

Kohv saabus ja serveerimisel tekkinud kõlks tõi Oliveri oma asjade juurde tagasi. Oli olnud mõnus kolmekuuline matk kaugel mandril. Vaim oli puhanud ja keha tundis kah end ühe pika une ja puhkepäeva järel treenitu ja energilisena. Oli aeg taas enda ümber olmemulli puhuma hakata. Ta tõstis kokkulapatud mobiiltelefoni lauale ja pööras seljakoti poole, et selle sügavusest ka kommunikatsiooni võimaldav SIM-kaart välja kaevandada. Kotiluugi kinnituspandla poole kummardunud, jäi ta seisma. „Mul pole kolm kuud olnud kellegagi tarvis suhelda. Küllap kannatab veel ühe päeva. Olgu tänane veel hingetõmbeks. Homme peale pikka und hakkan argipäeva sisse elama,” langetas noormees otsuse.

Ta lõpetas vaevu kohvisarnaseks liigitada kannatava joogi ja tõstis vilunud liigutustega koti selga. Mossitav neiu oli oma telefonimaailmas ning Oliver ei hakanud kannuloputusvee eest tänamisega teda teistkordselt segama.

Isikukontrolli poole liikumisel täheldas ta juba kaugelt kummalisi muutusi – väravaga turvakaar, millest läbijalutamisest tavaliselt piisas, kui isikukiibiga kõik korras, oli nüüd mehitatud mitmesuguste vormikandjatega. Mõned kogukamad mehed olid selgelt turvamas, aga ellu oli äratatud ka inimkontrolör.

Oliveril lasti väravakaare alt läbi jalutada, aga roheliselt kumav „Tere tulemast, Oliver!” ei veennud lühikest jämedat pahura olekuga prillidega tädi põrmugi. Ta viipas sauaga käekiibi kohal ja küsis Oliverilt nime, kuigi nägi seda selgelt oma teises käes olevast tahvelarvutist. Veelgi  huvitavam oli „Tuleku eesmärk?”. Oliveril tekkis korraks soov nalja teha, kuid ruumi ja publikut lugedes mõtles ta kiiresti ringi.

„Tulin reisilt tagasi koju.” Tädike toksis oma tahvlit ja tegi pilku tõstmata arusaamatu viipe. Oliver tänas ja asutas end liikuma, kuid viibe polnudki talle – kaks jõmmi suunasid ta sinnasamasse kõrvale rajatud ajutisse läbiotsimisuberikku.

 

Nagu kõik seni kohatud inimesed, oli ka Oliver nüüd oma koti läbipuistamise järel morn. See oli kolmekümne kahe eluaasta jooksul esimene kord, kui teda niiviisi läbi otsiti. Ta lonkis lennujaama väljapääsu poole, mille uksed juba paistsid. Ta hakkas alles nüüd mõtisklema, kuidas lennujaamast koju edeneda. Ehk jalutaks? Isegi kui sajule pöörab, siis kehvemaks ei saa tuju enam minna.

Ta peaaegu möödus paremale jäävast ajalehekioskist. Endiselt oli piisavalt inimesi, kes eelistasid ajalehti-ajakirju paberil, kuid suurem osa putkast oli täis reklaamiekraane, kust sai viipega silma jäänud artikli mobiili kaasa osta, et seda sealt edasi kuulata või lugeda.

Oliveri silmanurk tabas midagi ja alarmeeris alateadvust.  Ta seisatas nii kähku, kui seljakoti inerts lubas. Ta vaatas kioski väljapanekut, pilk hüppamas ühelt teabeaknalt järgmisele, haarates pealkirju ja sissejuhatavaid lauseid. Oliver üritas oma hämmingut mitte välja näidata, sest igal pool ümber tema peidetud kaamerad võinuks kuhugi signaali saata. Sellele vaatamata tundis ta nahka kuumaks ja niiskeks tõmbuvat ja suust tahtis välja pääseda pikk kole sõna „faaa…”.

 

Mõne kilomeetri kaugusel lennujaamast põrnitses Niko sama pilvist taevast, seistes suure klantsitud, kuid värskelt tühjaks jäänud hoone hoovil. Eemal paugutati kaubabussi tagauksed kinni ja lukustati riiviga. Üks tolmuste riietega meestest vilistas läbilõikavalt. Niko pööras pea ning pläru suust eemaldamata hõikas bussimees, et hakkavad kirplasse sõitma. Kaks viimast musta kaubikut veeresid väravast välja, tänavalt järgnesid neile eskortmasinad ja viimane kolonn oli teel. Niinimetatud turvaülemana jäi tema viimaseks ülesandeks kõik uksed lukustada, sealhulgas aiavärav.

„Ongi siis kõik,” mõtles ta väravavarbadele ketti lisaks punudes. „Mõnus oli siin. Ja kõik ometi laabus!”. Niko peatas mõttelõnga ja hingas sügavalt välja, enne kui jälle marru läheb. Ta ei saanud aru, kuidas olid sündmused nii ettearvamatult ja kiiresti vales suunas arenenud. Kuidas ometi läks nii, et Russaania saatkond kogu täiega vaid kahenädalase etteteatamisega riigist välja kupatati? Et need riigipöörajad oma paraja palga saaksid!

Niko langes raskelt oma diplomaadinumbriga auto tagaistmele ja käratas juhile sõidukäsu. Ta tahtnuks peale rutakaid pakkimisi täis ööpäevi oma nelikümmend viis aastat vanad silmalaud korraks looja lasta, kuid uudishimu ei lubanud. Kuna bussi sisu laadimine kirpu võtab aega, käskis ta juhil kirplasse sõita ringiga, valitsusmaja lähedalt mööda. Niko tahtis oma silmaga veenduda, kas mõni meeleavaldaja oli märulipolitseilt viimastel nädalatel veel vähe kolki saanud ja julges endiselt uue võimu vastu sõna võtta. Telefon põues hakkas nõudlikult helisema. Krüpteeritud liin. Järelikult kõne isamaalt ja tema tegelikult leivaisalt, luuretalitusest.

 

Niko võimas käsi pigistas kullatud tulemasinat nii, et see nagises. Ta paksud mustad kulmud olid viimased ajal püsivalt kortsus, kuid nüüd üritasid need täielikult fridakahlostuda. Minuti eest lõppenud kõne tema kodumaa pealinna kõrge hoone tipulähedaselt korruselt andis teada, et see kadunud sell ilmus just nüüd välja. Lutikas-kaamera, mille oli lennujaama ajutise tahvlitest läbiotsimisputka seinale kleepinud üks ehitama munsterdatud kaastöötja, tasus end ära. Kaameralääts oli kinni püüdnud Oliveri ja peastaabi raalid reageerisid. Boss uuris, kas ja mida Niko selles osas veel ette võtta saaks. Ta oli nõus, et ajastus ei saanud olla halvem ega uskunud juhuslikkust.

Niko pilk eksles nii autodest kui jalakäijatest tavapärasest rahulikumal tänaval ja mõtles, kas annaks midagi teha? Poole tunni pärast hüppab ta kirbuga Russaania piiri poole. Nii tema kui viimased kolleegid luuretalitusest. Pole ühtegi pädevat kaastöölist, kes suudaks jälitustegevust läbi viia ja veel nii ootamatult. Auto oli peaaegu kohal ja Nikot ärritas, et tema riigi julgeoleku võti on kusagil siinsamas lähedal, kirpla kõrval asuva lennujaama ümbruses, ja ta on võimetu olukorda ära kasutama.

Järsku märkas ta tuttavat kuju noruspäi tänaval kõmpimas. Kiire käsk sundis autojuhi järsult ohutuledega tänava äärde ja Niko oli autost välja enne, kui manöövrist häiritud kaasjuhid signaalisõimu külvama hakkasid. Niko vahe mõistus vestis plaani: mahakantud kaastööline reaktiveerida, anda ülesanne, motiveerida hea või halvaga täielikule pingutusele. Arvestades materjali pole see lootustandvam kui kiviviskega varese jahtimine, kuid vähemalt midagi.

 

„Mine eesolevasse kohvikusse ja istu mu lauda.” Möödudes kähisetud teate lausuja nõksatas sammu aeglustamata pead vaevu vasakule ja ta selg kaugenes tempokalt.

Vaatamata aastatepikkusele pausile tundis Mikk hääle kohe ära. Hääled, mis ärevaks teevad, sööbivad mällu.

„Kuradi kuradi kurat! Mis suppi ma nüüd sattusin!?” mõtles Mikk pahuralt. Ta oli peale pikka vahet arvanud, et ei pea hääle omaniku klikiga enam kunagi tegemist tegema. Tema võlg oli tasutud. Sisimas ta aga nii naiivne ei olnud. Ta teadis, et ta oli igaveseks teatud jõudude lükata-tõmmata.

 

„Tere, Mikk. Pole minu asi, kuidas, aga sa otsid üles mehe nimega Oliver. Ta maandus mõnekümne minuti eest lennujaamas. Kõik, mis ta teeb, kuhu läheb, raporteerid mulle sel paberil olevale numbrile. Näe, siin on tema pilt.” Mikk vaatas Niko raudses haardes oleva mobiili ekraani, kuhu oli sisse suumitud salajase dokumendi üks nurk. Mikk sai loa sellest pildi teha, kuigi pidi selle pähe talletamise järel varsti koos numbripaberiga hävitama.

„Asjaliku info puhul on honorar… korralik. Ning sinu toimik hävineb.”

Mikul oli seda viimast raske uskuda. Kuid raha oli tal praegu hädasti vaja. Oli ju tema norutamise põhjuseks olnud järjekordsed kolm näituse väljapaneku pakkumise tagasilükkamist galeriidest.

 

Populistlikud loosungid. Viha õhutav propaganda. Vastased siin, vaenlased seal. Tragikoomilised teated siit-sealt õnnelikust rahvast, kes said oma riigi tagasi. Ettevalmistused Lääneliidust välja astumiseks. Naeruväärsed õigustused kahtlaste käikudega võimuvahetusele. Vabastatud poliitilised vangid, vangistatud riigivaenlased. Legislatuuri meelevaldne painutamine jättis mulje, et toimunu ei olnud väga legaalne.

„Kuidas see võimalik on? Mis siin juhtunud on? Kuidas praegusel ajal sellised asjad üldse juhtuda saavad?” pöörlesid kriiskavad küsimused Oliveri hämmeldunud peas. Ta oli kolm kuud igasugustest uudistest ja kommunikatsioonist hoidunud. Argiellu naasmine tundus aga ajarännakuna pooleteisesaja-või-nii aasta tagusesse minevikku, kus järjestikused putšid ja revolutsioonid maailma koledamaks kohaks värvisid.

Oliverile ei mahtunud pähe, kuidas need ekstremistid Estvaanias võimu olid haaranud? Ta arvas enamust vastu seisvat erakonna riiki hävitavale poliitikale ja ühiskonda lammutavale toetajaskonnale. Kuidas nad riigi- ja korrakaitse enda sõrme alla litsusid? Nende partei konfliktsed esindajad olid küll suure õnnetusena valitud Riigikokku, kus nad kohe omale igasugu rolle ja komisjonikohti nõudsid, kuid sealt on tohutu aste autoritarismini, mis praegu tundus oma esimesi samme tegevat. „Segane värk, tuleb hiljem uurida”, tegi ta mällu ebavajaliku märkme.

Küll oli aga Oliverile selgem, milline oli riigipööret toetanud ja ehk jõuga kaasa aidanud rahvahulk – totruste ja hirmutamistega ülesköetud lihtsameelsete armee, kellele oma peaga mõtlemine vastukarva. Ta oli olnud käputäis talvi õpetaja ja näinud, kuidas aasta-aastalt üha rohkem õpilasi, just ullikesemaid, partei poolt ära räägiti. Varsti käisid nood noored oma kuuluvust käepaelaga demonstreerides ringi ja üritasid ettejääjatega aruteludesse laskuda, argumentideks päheõpitud väärad lollused.

Selline muutus riigis oli Oliveri jaoks probleem. Kui info tema reisieelsest Kaitseväele tehtud esitlusest oli komisjonides ja kuluaarides nüüd riigivõimu haaranud pätikamba kõrvu jõudnud, siis ei kohku nad millegi ees, et seda teavet omale saada. See oleks võimas relv nende ohtlikes kätes. Oliver pidi eeldama, et teda otsitakse kohutavale konsultatsioonile kutsumiseks. Ta pidi kuidagi kaitsma ennast ja maailma, et mingid vanglast julgeoleku agentideks ülendatud tüübid temast saladust välja ei väänaks, sõna otseses mõttes.

 

Oliver keeras võimalikult rahulikult taas välisukse poole ja proovis kõndi tuikumata jätkata. Põlved tahtsid läbi vajuda. Ta oli 95% veendunud, et avalikult kuulutamata on temast saanud riigi enimotsitud mees. Huvitav, et teda juba passikontrollis kinni ei peetud või terminalis turvameeste kamba poolt mõnest teeninduskäigu uksest sügavamale ei veetud.

Polegi vahet, kas olen jälgimise all või veel avastamata, mõtles Oliver. Tal oli vaja kähku ja märkamatult kaduda. Ohtlikuks muutunud riigist välja saada. Nagu kiuste oli eesootava ralli lähe ühest enimvalvatud ja kaameraid-andureid täis kohast, lennujaamast. „Kohe libisevad klaaspaneelid kõrvale ja annavad stardi”, käis Oliveri peast läbi. Kodumaa õhk paiskuski ukseavast talle näkku, nagu teda sümboolselt tagasi lennukile puhudes.

 

Mikk üritas välja mõelda, kuidas see tüüp üles leida? Ratsionaalset mõttetegevust segasid vastandlikud tunded. Nördimus, et ta tuhvlialusena nii julmalt tegutsema aeti, oli segatud erutusega, et talle usaldati taas tööd. Kui ta suudab sellega kuidagi hakkama saada, on oodata palgapäeva.

Nii emotsioonid kui tegevuskava jaoks sobivate kogemuste meenutamine kandsid ta mälestusterajale. Esimesena valgus kuklasse viha ja süüdlaslik häbi oma nooruspõlve hasartmänguprobleemi pärast. Tal polnud sõltuvust, aga suutis end ikkagi totratesse võlgadesse mängida. Kasiino peremehed kutsusid ta viisakale konsultatsioonile ja kergemeelselt oli ta oma hinge saatanale müünud, kui mõne fotoseeria eest lubati võlad tasutuks lugeda. Et mänguhuvi kadus, meelitas kasiinomeeste sõber Miku lihtlabaselt rahaga pildistamist jätkama. See polnud olnud tingimine ega meelitamine. Mikk pidas end kõige ebaõnnetumaks loodusfotograafiks, kelle töödel üleküllastunud turul kuidagi silma ei õnnestunud paista. Kõrvalteenistuseta oleks ta juba ammu pildiklõpsimisest loobuma pidanud. Nüüd sai ta looduskuvade müügi varjus edasi anda tugevate suurendusobjektiividega üles võetud militaarrajatiste kuva. Talle esitatud tellimused olid pea lõppematud: radarid, baasid, parklad, hoidlad, laod, polügoonid jms eri aastaaegadel, öösel, pühade ajal…

Need olid aga valvega kohad ja aeg-ajalt ilmusid kui maa alt tema juurde ranged mehed, kes tema tegevuse vastu huvi tundsid – eriti kuskil üksildastes loodusega ümbritsetud nurkades. Aga Mikul oli alati kodutöö tehtud. Teaduslikest andmebaasidest ja kaartidelt oli ta alati enne järele vaadanud, kes haruldane taim-putukas-loom sihtpaigas elutses ja ta hoidiski ka nende tarbeks silmi lahti. Teadlased ootasid meeleldi igasugu vaatlusandmeid selles loodusest kaugenevas ühiskonnas, nii et alibi „teaduse hüvanguks” sobis pea alati.

Siiski pidi üha ettevaatlikum olema, sest korduvalt keelualade lähedal vahele jäädes olnuks tema pildistamiskohtade valikud ülimalt kahtlased tundunud. Niigi oli ta peale esimest nappi pääsemist oma kaamera tarkvara häkkida lasknud ja peidetud kataloogi võimaluse tekitanud. Säilis tavapiltide kataloog, mida huvilisele ja kontrollidele ette näidata, aga teatud kiire nupukombo vajutusel lülitus kaamera varjatud kausta režiimi. Russodel oli väidetavalt töös ka selle peidetud poole krüpteerimise arendus, aga paari aasta eest lakkas järsku tööde tellimine ja igasugune kontakt. Miku südametunnistus oli mõnda aega kergelt rõõmus – kuni seni lahe äraelamine hakkas kitsikuseks kokku tõmbuma. Kaasa lahkus, öeldes otse välja, et tema armastus on võrdelises suhtes taskurahaga. Miku vallutas topelt solvumine. Naine naiseks, aga miks ta pilditöö hüljatud oli? Peale aastatepikkust ja edukat „teenistust”? Ta ei saanud kunagi teada, kas leiti uus ja/või soodsam alternatiiv või oli ta unustatud peale tellija poole personalimuutusi või oli tal liiga palju peaaegu vahelejäänud momente olnud või olid alternatiivsed kaugluure vahendid tema töö iganenuks muutnud või… Mikk sai mõttesabast kinni. Vahendid, just. Pole mõtet miljonilinnas tänavatel luusida ja loota kokkujooksmist mehega, kes tõenäoliselt ei taha, et teda leitaks. Mikk kiirendas sammu, et hüpata kirbuga tagasi kodulinna, teha arvuti taga uurimistööd, võtta oma fotovarustus ja minna siis passima kohta, mida leitava teabe järgi saaks Oliveriga siduda.

 

Kimbatuses Oliver loivas autopiloodil kaubatänaval, mis algas kohe lennuterminalide kõrvalt. See oli omamoodi vaheala lennujaama, laiutava kirpude keskjaama ja linnapääsu vahel, kirev segu oma butiikide ja turuplatsiputkadega. Kui siinses paigutuses oli läbimõeldust ja loogikat, siis sellele tasemele Oliver ei küündinud.

Muremõtted panid kõhu keerlema, üha rohkem ja rohkem. Oliver leidis, et vaatamata näljale võiks enesetundele kasuks tulla suukaudne maotühjendus. Ta mäletas tänava kirpla poolsel äärel käimlaid asuvat, mis antud hetkel olid teadaolevalt lähimad. Korrigeerides liikumissuunda, avanes Oliverile uus vaade. Avar kirbujaam, täis kõrgeid taevasse kaarduvaid rampe. Kohvitades oli suuremate-väiksemate väikesetiivaliste lennuvahendite saabumine-väljumine tihedam näinud. Hetkel oli paarisaja meetri kaugusel kaks perrooni eemal üks helesinine lühimaa kirp rambile maandumas. Iseloomuliku viliseva sisinaga pidurdas koonuseliste otstega torujas lennuvahend oma magnetrelsil ja jäi sujuvalt perrooni äärde seisma nagu endisaegne rong.

Päevast, mil nuputati välja viis, kuidas objektidele oma raskusjõukeskkond luua ja sellest väljaspool asuvaid füüsikaseadusi mõneti eirata, hakkas sajanditega kujunenud transpordivõrgustik kardinaalselt muteeruma. Muidugi tegi see elu kosmoselaevadel mugavamaks, aga ka maised bussid, rongid, lennukid, laevad ja rekkad sai suuresti asendada kiiremate kirpudega.

Oli ainult kaks negatiivset asjaolu, mõlemad seotud ühe asjaga – raskusjõugeneraator oli vaatamata aastakümneid kestnud parendamisele ikka veel vähemalt pisiauto suurune ning see nõudis tohutult elektrienergiat. Iroonilisel kombel ei vajanud raskusjõugeneraatori poolt kergemaks muudetud kirp kuigi palju energiat, et oma otstes olevate propelleritega kirpu tempokalt lükata-tõmmata, aga üleval püsimine imes akusid nagu näljane vampiir. Vanast ajast oli selle kohta säilinud naljakas väljend „keeris paagis”. Ühe akutäiega sai kirbuga läbida vaid umbes 100-200 kilomeetrit.

Seega sai generaatoreid ja massiivseid akusid paigutada vaid suurematele vahenditele nagu  ühistranspordi- ja kaubaveokirpudele. Energiataastamise küsimuses tuli appi ajalooõpik. Inimene oli sajandeid tagasi kogu maa elektriliini- ja telefoniliini poste täis toppinud. Nüüd loodi vähemalt kilomeetrikõrguseid T-kujulisi poste, millelt millele kirbud hüppasid. Unnates tõusid kirbud rambilt taevasse, lendasid ligikaudu 150km, automaatjuhtimine langetas kirbu sujuvalt T ülemise haru kohale, kust üle liueldes laadis megavõimas elektromagnetiline induktsioon kirbu akud paremasse seisu. Pole raske arvata, miks kirp just sellise nime sai, kuigi lasteaias nähakse nüüd vaeva seletamisega, et lennumasin sai nime putuka järgi, mitte vastupidi. Hoopis valjemad debatid käisid täiskasvanute seas. Oli keeruline loobuda tunnetuslikult usaldusväärsemast inimpiloodist ja loovutada kontroll kirbu üle tea-kus-asuva tehisintellektist agendile.

 

Oliver märkas eemal tuttavat sümbolit ja samas tualettruumi ukse ees peatuvat golfiautolikku hooldussõidukit. Juht veeretas end tülpinult roolitoolilt maha ja asus tagant prügikotikäru lahti haakima.

Oliver kirus peas, et just tema õnn – muidugi on vaja praegu potte ja põrandat puhastada! Samas hakkas peas tormakalt idanema taktikaline vangerdus. Ta viskas uuesti pilgu maandunud kirbule. Kohalik transport, valve väiksem, esimeseks sammuks suurepärane. Kehasse purskus energia ja ta pistis jooksma, nagu oleks 15 kilogrammine seljakott heeliumiga täidetud. Ta hüppas tualetiuksest sisse hetkel, kui hooldaja ajas laiali „ajutiselt suletud” sildi jalgu. Protestihõikele vaatamata viskas ta seljakoti nurka ja tormas kabiini. Olgu tsivilisatsioon kui kõrge tahes, avalikus tualetis oksele hakata pole eriline väljakutse. Oliver lasi oma sapise sisu osalt potti, osalt mõlemale servale. Ta vabandas mõttes koristaja ees, kes teda raudselt maapõhja neab, kuid tal oli vaja aega võita. Tema heaolekust sõltus ometi maailmakord.

Trügides käimlas mopi ja ämbriga kolistavast koristajast mööda, loputas ta mõne sekundiga käed ja suu, haaras oma suure koti ja kiirustas taas välja. Nii kui uks kinni langes, pressis Oliver nõrga kahjutundega oma seljaka prügikotikäru mustast haigutavast suust sisse ning tiris käru endaga kaasa. Golfiauto kõrvalistme seljatoelt pätsas ta plekilise kollase vesti ja postilt vastiku higist läbi imbunud nokamütsi, mille omanik pidi oma tööandjat reklaamima. Mõõdukalt kiire kõnnakuga asus ta sihikindlalt äsja maandunud kirbu poole rassima, laenatud koristuskäru buldooserina rahva sees rada lükkamas.

Pea 50 m pika kirbu mitmed uksed avanesid ja inimmass voogas välja. Oliverile tundus, et kõik tahavad just tema suunda tulla, kuigi perroonilt pääses maha ka teiselt poolt. Vastuvoolu-slaalom arenes tülikast murettekitavaks. Oliver lootis, et ta ikka jõuab.

Ajaks, kui viimased reisijad olid Oliverile lähimast kirbuuksest väljunud, oli ta käruga avatud ukseavast mõne meetri kaugusel. Pea õlgade vahel ja lehkava mütsi nokk nägu varjamas, veeretas Oliver enesekindlalt käru enne paksu hermeetilise ukse tümpsuga kinnilangemist salongi. Äkki petab ta kasvõi lühiajaliselt kellegi ära, nagu oleks ta salongi puhtuse eest hoolitseja. Kõige rohkem kartis ta kaamerate kaudu kirbu sisemust jälgivat AI agenti, nii et ta pidi käbedalt edasi toimetama.

Oliver hakkas kohe otsima luuki, mis viiks kirbu keldrisse jõuseadmete ruumi. Riikidevahelistel suurkirpudel olid allosas ju ka kauba- ja lemmikloomade ruumid, nii et ta lootis, et seal võis suhteliselt ohutult jäneseks olla.

Põrandal olevad luugid olid selgelt liiga väikesed, et inimest sisse mahutada. Oliver liikus pinkide vahele kiigates, nagu prügi otsides, kirbu lähimasse otsa, kust läks uks koonuselisse tippu. Muidugi oli see lukus. Igaks juhuks tuli proovida ka teist otsa. Rõõmustavalt oli see lausa irvakil. Oliver piilus ettevaatlikult sisse. Selge – kaugemas osas kohmitses midagi vormiriides meeskonnaliige. Tõenäoliselt pidi tema salongi enne uut reisi kergelt koristama. Koonuseruumi koridor oli täis ka uksi. Enamik neist arvatavasti varustuse ja seadmete kapikesed. Üks suurem, igasuguste ohukleepsudega uks oli selgelt inimliikluseks ja viis kindlasti kirbu kõhtu. Oliver pidi sinna saama. Tundus kahtlane, et ta sinna märkamatult pääseks, oma koliseva prügikäruga kahtlemata mitte.

„Peaks mõne suurema kirbuga õnne proovima,” mõtles Oliver välisukse juurde naastes. Oliver nügis lülitit, kuid uks ei avanenud! Tõenäoliselt lukustusid need automaatselt peale viimast väljujat ja avatakse alles enne uut reisi.

Polnud vahet, kas ta satub pahandusse praegu või hiljem, kui kirbu perenaine salongi naaseb. Oliver otsustas riskantset pettemanöövrit katsetada. Vinnanud käru prügikotist seljakoti välja, tõukas ta oma ajutise abivahendi tagasi kirbu teise otsa ukse ette. Ta varastas sealt kaks suurt tühja pehmet biolagunevat rämpsukotti. Tuhninud veidi seljaka sahtlis, sättis ta selle pingirea irvakil ukse lähedal seljatugede varju. Pika silindersalongi keskosas olevasse käimlasse suundudes valis ta ka omale kotiga sarnase varjumiskoha. Vetsus kiirelt kohmitsetud, litsus ta hädaabinuppu ja tormas peidukasse.

Kirbu perenaine tuli oma pesast välja, näol hämmeldunud ilme  ja suu siiani lõunaeine ampsu mälumas. Niipea kui naine vetsu nurga taha kadus, spurtis Oliver kotti kaasa haarates koonusesse. Ta oli täis lootusi, et kleeplindiga saabaste ümber mähitud prügikotid summutavad ta jooksusamme piisavalt ja et koonusest salongi alla viiv uks lubab ta sisse.

Plaan õnnestus. Koonuse uks ei jõudnud lukku langeda, koonuse ohukleepsu-ukse lukk oli katki ja lasi ta sisse. Oliver puges aparatuuri taha peitu ja kuigi kirbu perenaine pidi vaieldamatult igasugu kahtlusi täis olema, alla masinaruumi ta üle vaatama ei tulnud. Oliver vaagis, kas võis perenaine olla mõjutatud kotermanni-folkloorist? Pooltõsine uskumus laevahaldjatesse oli kirpudele üle kandunud ja see kultuurihoovus oli tugevam kui eales.

Varsti puges Oliver oma ebamugavast praost välja, loobus rahuldustundega maskeraadikostüümist, ja tegi varjatud nurka omale pesa. Kirpudel ei tehtud enam liikumisaegset piletikontrolli – sisselubamise eest hoolitses enne reisi automaatika. Seega kavatses Oliver leida hetke, mil salongi hiilida ja edasi tavalise turistina käituda. Peale äsja korraldatut ei tohiks see kuigi väljakutsuv olla, sest kirbu personal on reisijate soovide täitmisega enamiku ajast hõivatud.

Teda huvitas, kuhu kirp edasi hüppab? Perroonil oli ta näinud kirbu lähtekohana Estvaania suuruselt teist linnast, kuid polnud sugugi kindel, et kirp sinna naaseb. Ükskõik, ta võttis selle edasiliikumisvõimaluse igasuguse serveeringuga vastu.

 

Mikule tundus kolmveerand tundi kestnud reis oluliselt lühemana. Ta oli oma mõtetega niivõrd ametis, et polnud isegi kirbu vahehüpet T-le täheldanud. Aeg tiksus halastamatult ja ta teadis, et peaks koju kiirustama, aga oma praeguses meeleseisundis tundis ta vastumeelsust rahva sees trügida. Ta istus kannatlikult oma aknaalusel pingil, kuni ruum kaasreisijatest puhastus.

Viimaste seas uksele lähenedes sattus ta ikkagi nügimisintsidenti. Mingi suure rohelise matkakotiga tüüp tõukas teda kergelt. Tõenäoliselt juhtus see pööramisel kogemata, aga Mikk kavatses talle ikkagi tigeda pilgu saata. Näolihased andsid aga alla, kui „vabandust” pomiseva naabri poole pöördusid. Mikk oli viimasest tunnist ajast veerandi sama näo siledamat versiooni oma mobiilist jõllitanud.

„P-pole mi-midagi,” porises ta samasuguse estvaanlikkusega vastu ja astus sammu tagasi, et rohekotimehe selja taha asetuda.

 

Mõned sajad kilomeetrit pealinnast eemal oli ilm hoopis teine. Halli pilvemassi asemel oli taevas sinine ja päikseline. Mõned valged hõredad tupsud kõrguses hõljusid, aga siin ja täna polnud neil õilsat missiooni päikest varjutada. Oliverile see sobis. Kotist välja kougitud suure ninaga matkanokamüts ei tundunud nüüd kohatu. Samas oli ta endas veidi pettunud. Lennu lõpuosas kirbuaknast ilma nähes ja mütsi otsides tabas teda alles siis mõte, et oleks võinud all riideid vahetada. Oleks võinud karvavõrragi nende nuhkide tööd raskendada, kes kaamerasalvestustelt tema jälgi ajama hakkavad. Aga oli nagu oli. Siin ei hakka ta vetsu ümber rõivastuma minnes end nurka mängima ega aega raiskama. Pealegi vajasid kotis olevad veelgi räpasemad matkariided juba mitme nädala eest pesemist.

Kuidas kaameraid täis linnast märkamatult välja saada? Oliver seisatas jaamahoone varikatust toetava valge piilari kõrvale ja hoidus hoolega pead tõstmast. Taksod ja rendiauto oli ta nende jälgitavuse tõttu juba lennujaamas kiirelt välistanud. Jalutama? Maabussi? Kahju, et elektrirattad juba tosinkond aastat tagasi linnades keelatud olid, aga üha paisuva kehaga inimestele oli vaja oma jäsemetel liikumist peale sundida. 

 

Mikk oli sõnumile tulnud vastusega rahul. Selle summa eest võis ta oma pattude nimekirja suurendada küll. Ta pööras oma jälgimisnurgast täispilgu seljakotiga noormehele, kes näis midagi otsivat. Lihtsalt seisis posti kõrval paigal ja vaatas kõhklevalt ringi. Fotograaf haistis võimalust ja asus nagu muuseas tema poole kõndima.

 

„Paistad eksinud. Saan ma kuidagi aidata? Ära muretse, ma ei kavatse sulle midagi pähe määrida!"

„Mõtlen siin, kuidas kõige mõistlikumalt linnast välja saada. Tegin eksprompt väljasõidu, ettevalmistuste ja täpsemate plaanideta. Mõtlen loodusesse minna, natuke ringi tuiata ja kuskil ööbida.” Oliver lootis, et suutis hipilikku muretut suhtumist piisavalt veenvalt esitada. „Saaks linnast välja, siis juba hääletaks kuhugi.”

„Oi! Ma just plaanisin pärastlõunal Suursoose pildistama minna. Tahad kaasa tulla? Pean ainult korra kodust läbi hüppama ja varustuse võtma.”

Mehe kulunud teksad ja muidu kortsunud tänavariided ei jätnud temast ei päti ega ka võmmi muljet, kuid praegu peaks ettevaatlik olema, mõtles Oliver. Samas oli võimalus intrigeeriv. „Võib-olla paisub mu paranoiasoolikas liiga kiiresti? Olgu, veeren palliga kaasa”, otsustas Oliver, sest paremaid alternatiive praegu nagunii ei paistnud.

 

Mikk oli rõõmus, et hommikul oli kiireks läinud ja pidi jalutamise asemel autoga jaama ruttama. Nüüd sai ta tugeva käepigistuse järel tüübi – selgus, et tolle nimi oli Oliver – mõistlikult parklasse tuua. Sisimas hõõgus uhkusesäde, et oli jalalt selle pildistamise vale välja mõelnud ja järelmina noormehe pärimise peale usutava „looduskalendri jaoks materjali vaja”-legendi juurde luisanud. Nüüd vaikselt aegaviitvalt kodu poole siksakitades ragistas ta aju, kuidas mees mittekahtlaselt tuppa kutsuda või kindel olla, et ta autost plehku ei pista, kuni ta fotokotti täidab. Tal ei läheks üle kümne minuti. Ei, viisteist vähemalt. Peab ju ka riided vahetama ja muid asju kaasa võtma, et usutavasse rolli jääda. Ja kaua juhtnööride saabumiseks aega kulub?

„Kohe oleme kohal. Tuled korra üles? Mul läheb umbes veerand tundi. Soosse sõidab üle tunni, saad enne vetsus käia. Pakun teed kah.” Ponnistus kukkus Mikku ennastki hämmastades sundimatult välja. Ta ei osanud aimatagi, kui väga joogipoolise pakkumine tema uut tuttavat salaja rõõmustas. Oliveri janu ja nälg hakkasid üha rohkem tunda andma.

„Aga ära pane segadust tähele. Naine jättis mu aasta eest maha ja käsi ei tõuse kuidagi tema tööd tegema,” lisas Mikk kerge piinlikkusega.

Kuni külaline magusat teed jõi – ta polnud varem näinud kedagi, kes tassi neli lusikatäit suhkrut ja lisaks mett pannuks –, pakkis Mikk varustust. Fototarvikud olemas. Riided vahetatud. Magamistoa kapil hakkas silma poolik purk unerohtu. Mõnel ööl ei lasknud süümepiinad teda elus tehtud rohkete vigade tõttu magada, kuid üks kollane tablett pani ka piinajad puhkama. Mikk mõtles veidi, pani kolm kollast ketast tasku ja viis purgi kotisahtlisse. Kohmitsedes palus ta Oliveril veekann uuesti täita ja keetma lülitada.

Põrrr. Mikk taandus tagasi magamistoa ukse taha. Sõnumis pakuti välja neli paika, kuhu Mikk võiks suunduda. Mikk meenutas oma teadmisi, keris detailide meeldetuletamiseks digitaalset maakaarti ja valis ühe ettepandud kohtadest. See jäi ühe sooraja alguskoha lähedusse, sinnapoole sõitmine ei tekitaks kahtlusi. Vaja oli vaid aega viita. Hetke õnneks oli ta auto aku kehvakeseks kulunud ja ühe peatuse saab teel teha laadimiseks.

Kööki naastes tegi külaline edasise imelihtsaks. Oliver teatas, et vahetab vetsus riided soo jaoks sobilikumate vastu. See jättis Mikule lahedalt aega ühte teetermosesse tablette puistata ning võileibu vorpida.

 

Oliver nosis tänulikkusega pakutud võileiba, juba teist. Mikk oli talle teinud ka terve termosetäie teed, hullult magusa. Eks Oliver oli köögis teetades ja energiakogumistrikki kasutades Miku oma maitse osas mõningale eksiteele ajanud.

Sõit oli olnud ootamatult aegavõttev. Mikul oli olnud vaja kummalisest äärelinna tehnikapoest läbi käia. Siis oli tanklast kohvi vaja. Siis tegi ta iga 20 minuti tagant metsapeatuse, kirudes tanklat ja selle kohvi-, vee- ja hügieenikvaliteeti. Teises tanklapeatuses toimus auto aku laadimine ja kolmandas autoklaaside pesemine. Oliver ei näinud akendel küll mingit segavat määrdumist, aga küllap näevad fotograafi treenitud silmad iga kärbsekakat ja ta ei kavatsenudki vaielda „päike mängib vanade kuivanud veetilkade jälgedes ja segab”-väite vastu. Pealegi oli tal mugav, soe ja rahulik energiahoiu aeg, mida oma edasiste sammude vaagimiseks kasutada. Mõttevahetuste momendid meeste vahel olid juhuslikud ja lühikesed nagu estvaanilidele kohane ja nii sepistas ta mõttes rada lõuna poole. See oli ilma digikaardi abita rohkem kui umbmäärane, kuid tegevusvisand oli vajalik.

Järjepanu hakkas Oliverile uni silma tikkuma. Pingelangus? Rahulolev magu soovis leiva luusse laskmist? Mikk oli eriti vaikseks jäänud, ülima keskendumisega autojuhtimise juures. Ta näis kruusatee auke läbivat ettevaatliku roomamisega, kui tal neid suure kaarega vältida ei õnnestunud. Oliver keeras pea paremale ja loobus unehoovusega võitlemast. Väike iluuinak võib head teha. Ta lubas laugudel aeglaselt langeda. Viimane asi, mida ta väikeste pilvenarmastega sinitaevas nägi, oli nelja maa poole pikeerivat täpikest, kuid kas need olid peegeldused autoaknal või mis, seda Oliveri teadvus enam vaagida ei jõudnud.

 

Mikk seiskas auto kokkulepitud kohas. See oli avar plats keset vanu raiesmikke, mis nüüd võsastusid. Paari kilomeetri kaugusel oli veel väike metsatukake säilitatud. Selle taga oli sooraja algus, kuhu nad Oliveri arvates teel olid. Mikk ronis oma magava kaaslase kõrvalt välja, astus mõne sammu üksiku kõrgema pajupõõsa taha ja asus rahuloluga kusele. Ta oli pool päeva urineerimas käimist teeselnud, kuid siis ei lubanud närvid tilkagi välja.

Veelaskmisega valmis, pööras ta ringi ja saatis sõnumi. Minuti pärast nägi ta eemal võpsikus liikumist. Siis paremal teist. Inimesed.

Kõmisev hääl selja tagant küsis: „Sina, Mikk?” Miku ehmatusevõpatus saanuks meemiks, kui keegi seda filminud oleks. „Hea, et põõsas ära käisin,” jõudis mehe peast läbi käia ning „Kurat, kas pritsisin sellele jõmmile ka?”, kui ta noogutades jalgu sirgeks ajada üritas.

„Kus pakk?”, mürises rohelaigulisse mässitud mehemürakas.

„Pakk?! Mis pa… Aaa, autos, magab. Seljakott on ees pagasiruumis.”

„Magab?” küsis vastu mürakas, kel sellele sõnale oli vist mitmesuguseid tähendusi.

„Jah, jootsin talle teega mõned unetabletid.”

Jõmm pööras Miku juurest ära ja jalutas auto juurde, kuhu nüüdseks oli kogunenud veel kolm samasugust patrullseljakottidega laigulist. Mikk läks kohmetult autot takseeriva kamba juurde ja mõtles, kuidas oma tasu küsida. Rühma arvatav pealik jõudis ette.

„Mida jõi?”

Mikk kükitas juhiistmele ja küünitas Oliveri kohale termose järgi. Tagaistmelt fotokakoti sahtlist koukis ta välja purgi. Jõmm võttis need oma kinnastatud kätte, uuris purgisilti ja siis termose poolikut sisu. Edasine tuli ootamatult.

„Joo tühjaks.”

„Eee…”

„Joo!!”

Miku alalhoiuinstinkt hakkas ette pakkuma igasugu kasutuid mõtteid. Jookse! Kuhu? Võitle! Nendega!? Karju! Kellele? Kuklakarvad tunnetasid kedagi tema selja taga väga lähedal. Mikk võttis väriseva käega termose, keeras korgid pealt, tegi sarkastilise tervisetõste ja asus väikeste lonksudega leiget joogi makku ajama. Vastupanuvaim soovitas omapoolselt jook eesolevale näkku sülitada. Seljatagusele pudeliga äsada. Kohale tormavale kolmandale näkku oksendada. Esimese poole tagasi pöörduda ja kubemesse virutada. Neljandale näpud silmadesse torgata, või midagi. Kuid jook sai otsa ja naeruväärne koreograafia jäi etendamata. Ta juhatati jahedalt auto tagumise kitsa pagasiruumi juurde, mille luugi elektrimootor kutsuvalt avas. Ta pressis end vaevaga ise sisse, kaissu suruti juurde fotokakott. Enne kui luuk kinni löödi, pomises ta veel: „Ma olen teile kasulik…”, kuid arvatavasti kurtidele kõrvadele. Läbi seinte kuulis Mikk autouste paukumisi, naginaid, susisevaid haugatusi ja arutles, kas tõesti kavatsesid kõik neli tursket jõmmi koos oma kottide ja sültja Oliveriga väikeauto salongi mahtuda!? Paras! Neil saab sama ebameeldiv olema!

Vastupandamatu uni hakkas teadvust ründama. Liikuma asuva auto elektrimootorite vingumise taustal jõudis peast läbi käia veel lootus, et äkki ärkab ta enne Oliveri, äkki jõuab ta enne pääsunupu üles leida ja tagant välja hüpata? „Oleks ma vaid auto käsiraamatu läbi lugenud…”.

 

****

 

Oliver kuulis kaugusest segaseid hääli. Oleks nagu inimkõne, aga mitme seina taga. Keha oli kange ja mitmes kohas valulik. Jäsemete naha all torkis, nagu oleks seal verevarustus kestvalt häiritud olnud. Ta üritas silmi avada ja kangutaski vasakule pilu. Ta tajus läbi häguse pilgu oma voodi kõrval liikumist. Tahaks küsida, et mis toimub, kuid suu oli kuiv ja keel paks.

Mõne sekundi pärast tundis ta oma käevarre kaudu kehasse voogavat külma värskust. Pea selgines kähku ja keha saatis signaali, et kui vaja, turnin kohe kui šimpans 100 m kõrgusest ronimisseinast üles.

„Juua,” ägises ta kriipiva kurguga. See oli vist oodatud palve, sest veetopsiga käsi libises kohe rinna kohale. Iga lonksuga meenus Oliverile mälupilte, nagu oleks need tulnud vedelikust. Hetkeks, kui viimase tilk huulte vahelt sisse voolas, oli Oliver jõudnud arusaamale, et ta peaks ärkama autos, olles jõudnud sooraja algusesse. Vähe sellest, et siin polnud ei päikest, värsket õhku ega linnulaulu, polnud siin üldse midagi looduslikku. Olgu, inimesi saab vast lugeda kui looduslikust päritolust olevaid ja neid oli nähtaval terve trobikond. Klaasseinte ja -ukse taga liikus neid hulganisti. Voodiga toas, kuhu oli paigutatud ka tema, seisis kolmeliikmeline kamp: valges kitlis mustanahaline neiu, sinises mundris keskealine mees ja vähemate auastmekaunistustega sinivormis õbluke ei-tea-mis-sooline.

„Tervist, härra. Olete praegu Lääneliidu kosmoseristlejal Atlantic. Mina olen kaptenleitnant Nils. Kuidas teie nimi on?”

See, et räägiti inglise keeles, polnud murdosagi nii üllatav kui „kosmoseristleja”. Noh, see välistas vähemalt autoõnnetuse, mis oli Oliveril esimesena pähe karanud. Lootusega konundrumile selgusekiirt heita, läks Oliver vestlusega kaasa. Ta ringi vilanud silmad fokuseerusid juttu alustanud ohvitserile.

„Oliver. Mis päev on? Kuidas ma siia sain? Päästsite mind tulnukröövlite käest?” proovis Oliver naljatleda.

„Tulnukate käest mitte, aga üks müsteerium on sinu saabumine küll. Esmainfo põhjal tundub, et russode süstikupiloot valis huvitava aja defekteerumiseks."

Oliver proovis seda infokildu oma mälestustega sobituma nihutada, aga ei haakunud see kuhugi ega kuidagi.

Ohvitser pani Oliveri segadust tähele, kuid teema lahkamine pidi praegu ootele jääma ja ta jätkas: „Katsume kõiges selgusele saada veidi hiljem. Keskendume praegu hetkemurele. See on päris suur. Meie uksele koputab just praegu russode kosmoselaevastiku uus lipulaev Kosmose Kreml. Saate ehk isegi aru, et see on võrdlemisi ebaharilik. Ja jultunud. Nad nõuavad tungivalt tagasi oma piloote, süstikut ja ennekõike selle kaupa. Teid.”

Palatisse tuiskas koputamata noorem naisohvitser ja ulatas rääkijale tahvelarvuti. Oliver seedis olukorda ega tihanud midagi lausuda. Ohvitseri pilk langes toodud ekraanile ja kallutatud pealagi reetis üksikute hallide karvadega, et mehel on väljakutseid ja elukogemust Oliverist rohkem. Kaptenleitnant Nils jätkas, nagu poleks mõnehetkelist pausi olnudki:

„Aga me ei tihka teid russodele loovutada. Niivõrd kui oleme praeguseks suutnud te sõrmejälgede ja silmaiirise kaudu leida, olete oma kodumaa kaitseministeeriumis „huvipakkuvaks inimeseks" liigitatud. „Valdab WASS-i julgeolekule kriitilise tähtsusega informatsiooni. Täpne asukoht teadmata. Teavitas ajutisest riigist lahkumisest rekreatsioonilistel eesmärkidel Argantuunasse.” Tundub, et segadused Estvaanias on viivitanud te rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutamist.”

Need teabekillud olid arusaadavamad. Ah et seetõttu sai ta lennujaamast segamatult välja ja küllap polnud keegi tema kirbujaama maskeraadi jaama kaamerasalvestuste kaudu jälgima asunudki. Veel. Tõenäoliselt oleks telefon sisselülitamisel pool tundi rappunud ootel olnud sissetulevatest nõuetest sinna ja tänna sel ja tol ajal ilmuda. Küllap oli ka ta kodu uks polsterdatud paksu paberteatiste kihiga.

Kaptenleitnant Nils tõmbas ta mõtted tagasi praegusesse: „Arvestades, kuidas teie, estvaanide naaber meie uksele prõmmib, julgen arvata, et „huvipakkuv” on mõnetine alahindamine. Ma pole kindel, et saame  Estvaania kaitseministeeriumist või kaitseväest õigeaegselt lisateavet, sest me ei tea, kellelt otse küsida, ja küllap aimad, kui kaua ametlikud bürokraatlikud jadad töötavad.” Nils tõmbas sügavalt hinge. „Me ei taha sõda alustada. Me tahame, et Kreml meie nina alt eemale tõmbuks. Mu kuklakarvad on häirivalt turri tõusnud. Oliver, andke meile midagi, millega edasi töötada. Mis teid nii väärtuslikuks teeb?”

Oliver mõistis täiesti, et kui tema saladust kunagi kuskil rakendama pidanuks, siis siin ja praegu. Rääkima hakates tõmbus ta hääl taas kähedaks.

„Ma vist tean, kuidas russode laev erilise vaevata ja ohutult vanarauaks muuta. Kasvõi siin ja praegu.”

Tema avaldus jättis palati tummaks. Uskmatus? Hämmeldus? Pettumus, et satuti hullumeelse otsa? Vaikuse katkestas vali häiresireen, mis kostis palatisse kuskilt väljast. Kohalike nägudest luges Oliver kohe, et see oli üldalarm ja sugugi mitte kõrvalpalati asuniku kutse põetajale teleripuldi ulatamiseks.

 

Momentselt tekkinud higi pani kaptenleitnanti otsaesise läikima. Ta astus palatist välja ja võttis ühenduse arvatavasti laeva sillaga. Oliver kuulis klaasukse tagant ainult alarmi, mis kohati kaptenleitnandi suumaigutamisega isegi rütmi läks. Poole vestluse peal, mil laubale olid kasvanud juba piisad, haakusid ta silmad läbi ukse Oliveri omadesse ega lasknud enam lahti. Tuppa naasnud ohvitser lausus kindla konkreetsusega hääles: „Minut tagasi olnuks mul seda väga keeruline uskuda, aga praegu toimuv… Miski pole vist võimatu. Meeleheites russod lasid esimesed hävitajad oma laevast välja. Räägi kiirelt ja lühidalt!

Oliver köhatas ja asus end voodilt püsti ajama. „See on ohtlik teave. Ma näitan. Üritan kahjudeta kummalegi poolele olukorda lahendada. Mul on vaja kiire netiga arvutit.” Nähes, et kaptenleitnandi kaaslane ulatab talle saapad ja Nils on asja vaagimas, lisas Oliver saapapaeltega mässates: „Mul pole vaja WASS-i turvanetti ega salateabega arvutit. Tavaline tahvel kõlbab ka, kuigi oleks ebamugav. Pange keegi mu õla taha valvesse. Aga ma ütlen uuesti – see on ohtlik info! Üks kõrgema turvaloaga ohvitser. Näiteks laeva kapten.” Oliver tõmbas matkajana automaatselt viimase saapa paelale topeltsõlme ja tõusis.

„Kaks. Valvan mina ja keegi veel. Lähme!” vastas Nils ning seltskond väljus palatist. Kaptenleitnant viipas ukse tagant valvuri kaasa ja hakkas assistendile juhtnööre jagama.

 

See, et nad ristleja sillale läksid, oli mõnevõrra üllatav, kuid ka loogiline – vaatamata häirekellale kõmasid metalsed koridorid lahingpositsioonidele tormavatest saabastest ja küllap olid kõik olulisemad juhtohvitserid oma kohal laeva närvikeskuses. Kogu tee sinna oli kaptenleitnant rääkinud kommunikaatoriga ja silla ust nähes pelgas Oliver, et ruumitäis rahvast vaatavad teda pikkude pilkudega. Ta mõistis järsku, kuidas tunnevad end inimesed, kes ei suuda teiste läheduses vetsus oma asju ajada. Kaptenleitnanti kaardiga liugukse eest ajanud seltskond sai aga hoopis vastupidise vastuvõtu. Kõikide pilgud olid naelutatud suurele põhiekraanile, kus kaks kosmosehävitajat üritasid pealtnäha kohmakamat transpordilaeva tulutult tabada. Oliver tahtnuks isegi vaatemängulist tralli piidlema jääda, kuid Nils palus kapteni tähelepanu ja andis au. Kapten vastas ja pööras pilgu Oliverile.

„Ah et teie, noormees ,olete meie messias? Ma loodan, et see nii on, sest russod ei paista mõistuse häält kuulda võtmast. Väljas toimuv võitis meile mõne minuti, kuid ma ei tea, kas sellele järgneb russode rahuldumine, diplomaatia jätkumine või…” Kapten ei tahtnud lauset lõpetada.

Sillale saabus hingeldav nooruk, kahe käega punase läikiva korpusega seadet süles hoides, ja jäi kapteni ees seisma.

„Leitnant Jolle ja tema isiklik sülearvuti,” jätkas kapten. „Ühtlasi on ta üks Nilsi luureohvitseridest ja jääb vaatama, mis imet te tema arvutiga teha suudate.” Seda kuidagi välja näitamata rõõmustas Oliver, et jälgima ei saadetud tehnikaohvitseri. Kapten mõõtis Oliveri veel kord pilguga pealaest jalatallani, nagu oma otsuse üle järele mõeldes, ja lõpetas enne meeskonna poole eemaldumist käsuga:

„Meil pole teie katsega midagi kaotada. Laske käia. Ja kiirustage.”

Silmis väike hirm, ulatas leitnant sõnatult oma süleri Oliverile. Istuda polnud kuhugi. Mitte toolide, vaid tavalise lauapinna puuduse tõttu. Oliver pani süleri seina ääres oleva seadme laele, avas kaane ja ohkas.

„Kas hiirt oleks võimalik saada?”

Nilsi pilk leitnandile saatis nooruki taas tulistvalu teele. Oliver asus aga tööle. Ta sõrmed polnud klaviatuuri juba kolm kuud puudutanud ja käe alla sattunud nupustik oli võõras. „Rahulikult ja kindlalt,” ütles ta mõttes endale. Ta läks ühele aadressile, logis sisse ja asus käske sisestama ja nuppe klikkima. Saabus hiir, liiga paljude nuppudega, et mugav olla, kuid siiski selles keskkonnas kasutamist lihtsustav. Mõned sekundid veel…

„Räägi, mida sa teed? Häkid russode süsteemidesse?” Kaptenleitnant kiskus oma pilgu suurelt ekraanilt Oliveri tegemistele. Oliver eeldas, et ta peab oma iga sammu läbi jutustama, kuid õnneks tõmbas kosmosepaatide pillerkaaretamine enamike toas viibijate tähelepanu.

„Kohe… valmis…”

„Vaadake, Kreml läheb minema!” hõikas keegi juhtsilla teisest otsast. Suur ekraan fokuseerus rohkem Kosmose Kremlile, mis üha kiirenedes kaugenes, jättes oma väljas olnud seitse hävitajat maha. Oliver palus luba edastada suurele ekraanile ruudukese, kaamerapildi Kremli sillalt, ja sai kaptenilt kohe nõusoleku. Noor luureohvitser tegi oma arvutil kiired ühendusprotseduurid, mispeale läks Atlanticu juhtkond joovastusse. Niivõrd, kui Kosmose Kremli meeskond oli paanikas, oli Atlanticu ohvitserkond juubeldav ja üksteist õnnitlev. Kuskil eemal hakati juba „võit, võit!” skandeerima.

Oliver katkestas ühenduse ja tähelepanuvaba hetke kasutades asus arvutis kõiki meenuvaid logisid ja ajutisi faile kustuma. „See on liiga võimas relv. Ma ei saa seda kellelgi usaldada. Ka endale mitte,” mõtles ta seejuures.

Kaptenile, Nilsile ja veel mõnele ohvitserile meenus Oliveri kohalolu. Suud kõrvuni, tuldi kätt suruma, kiitma, tänama. Keegi ei täheldanud ta naeratuses kurblikku alatooni. Oliver mõtles juba ette. Kui ta nüüd kaarte õigesti ei mängi, leiab Lääneliit talle kodu, kus teda väga pikalt valve all hoida.

Kapten lasi rõõmulainel veel hetke vahutada ja kamandas siis kõik tagasi tööle: russode hävitajatele asüüli pakkuda; uurida vahepeal väljas toimunud plahvatust; keegi leidis, et ühes meditsiiniplokis on midagi valesti.

„Ja teie kolm – minu järel konverentsisaali! Peastaap on kindlasti oma küüned küünarnukkideni ära närinud.”

Loomulikult oligi ülevaate järel staabikindralite huvi Oliveri vastu ebamugavalt tugev. Midagi tuli seletada. Oliver nõudis salvestusvahendite väljalülitamist.

 

Hoolikalt sõnu valides alustas Oliver lugu aastate tagant, kui ta infotehnoloogia õpetajana proovis õpilastele leida midagi uut ja huvitavat. Kuidas ta sattus innovaatilisele hologrammiarenduse tarkvarafirma kaasamisprogrammile. Kuidas ettevõte lubas haridusasutustest registreerunutele ligipääsu toorandmetele.

„Algselt saime seal 3D-mudelitena näha näiteks hüppavaid känguruid. Varsti hologrameeriti kultuslikke filmistseene. Mudelid läksid ühe detailsemaks. Pool aastat oli lõbus. Aga startup’il tuli ka raha teenima hakata. Massidesse prooviti minna köögipliitidele ja pesumasinatele hologrammjuhtimist lisades. Ehk mäletate?

See katse aga ei töötanud. Mõne füüsilise nupu vajutamine oli tavakasutajatele hulga kiirem kui liigutuste täpsust vajav interaktiivne hologramm, mille ettemanamine võttis juba mitu sekundit. Seepeale loobusid autotootjad hologramme salongi toomast ja tõenäoliselt tegid turvalisust arvestades õigesti.

Edukaks ei osutunud ka startup’i haridusasutuste kaasamise programm. Esialgne uudsuseläige tuhmus ja pesumasina kasutajaliides pole kunagi kedagi erutanud. Kui nad lootsid oma programmi kaudu leida firmasse uut talenti ja häid mõtteid, siis neid kas ei olnud või ei leitud üles. Ametlikult seda ei katkestatud, aga peatselt kadusid ettevõtte kodukalt kõik viited haridusprogrammile ja foorum muutus kummituslinnaks. Enamus kasutajatest loobusid või liikusid uuemate hologrammide tööriistade juurde edasi. Konkurente tekkis kiiresti.

Aga üllatuslikult ei pandud toorandmetele ligipääsu kinni. Ligipääs platvormile püsis ja login’id töötasid. Võib-olla keegi unustas või lahkusid teadjad töötajad, kes teab? Endiselt sai hologrammide andmevooge eraldada ja neist 3D-mudeleid luua, kui teadsid vormi. Ütleme nii, et andmevoog on nagu vedelik, mida käega ei püüa. Tuleb teada mõningaid parameetreid, et see eraldatult ja filtreeritult kätte saada ja liidesele tõlkida. Ehk et kui suur peab pudel olema, kui palju on projitseerijaid ja muud sellist.

Siis võeti firma kodukas maha. Algul arvasin, et pankrot ja ongi kõik. Mingi hetk proovisin uitmõtte ajel andmebasseini ligipääsu kontrollida. See oli ikka üleval! Vähe sellest – isegi sisselogimine õnnestus!

Tuhnisin ringi. Andmevoolud olid tihedamad ja teistsugused. Uudishimu ajas mind firma saatuse kohta jälgi ajama. Leidsin üksikuid viiteid, et mittemidagiütleva nimega grupp oli selle omandanud, kas ostnud või hõivanud investeeringute katteks.”

Oliver tegi väikse pausi, libises rutakalt ja mornilt mõne lausega üle seigast, kuidas ta sel perioodil tüdruksõbrast koleda riiuga lahku läks, sest Oliver oli unustanud tüdruku ema sünnipäeva, ja jätkas peale veelonksu.

„Järgnevad nädalad uputasin peaaegu iga vaba hetke andmebasseini. See köitis mind ja hoidis mõtted enda juures. Õppisin seda keskkonda. Palju sai tuletada varasema loogika kaudu. Sattusin funktsioonidele, mida õpetajatele-õpilastele ei näidatud. Selle kaudu sain andmevooge raporteerima, mis seadmest nad tulevad. Pliidid-pesumasinad ütlesid oma mudeli ja seerianumbri. See andis mulle teabe, mis parameetreid sisestada, et hologrammide kolmemõõtmelised mudelid kahemõõtmelisele ekraanile tõlgenduksid. Seal tuli esimene tõeline avastus – uute tööriistadega muutusid pärismaailma seadmete hologramm-kasutajaliideste mudelid interaktiivseks.

Järgmine üllatus tuli massiivseid andmevooge uute teadmistega tõlkima hakates. Känguruhüpitajad olid tasahilju suurte tootmiskomplekside ja jaamade juhtsüsteemide loojateks arenenud. Võimalik, et see varjatud arendus oli käinud pikalt. Vood olid sageli unikaalsed, rätsepatööna süsteemile loodud. Loogiline areng. Kohas, kus saab kätega vehkides hologramme juhtida ja kiiruga eri süsteemide paneele vahetada, on hologramm-liides tõeliselt efektiivne lahendus. Keegi oli seda taibanud ja pööranud väikese startup’i fookuse potentsiaalselt kasulikumasse tööstuse- ja ehk ka militaarsuunda.

Kõige hämmastavam avastus tuli eelmisel sügisel, kui mingi suure kontrollsüsteemi paneelides sorides leidsin kaamerafeed’i nupu ja sellele klikkides hakkas see minu ekraanil turvakaamerate pilte näitama. Seda ma ei oodanud. Loogiline olnuks, et värvilised nupud ja liugurid ja näidud on minu ekraanil interaktiivsed ainult näitlikult, eks? Aga ei! Side oli kahepoolne! Olin huupi klõpsides ja slaidereid lohistades võõrastes kodudes kogemata kaost külvanud juba päevi. Üks asi on aga mõne Porras või Huunas asuva pesumasina lolliks ajamine, hoopis teine suursüsteemi häirimine. Igatahes näitasid kaamerad igal pool tunkedes ja kitlites paanikas inimesi. Panin kõik kähku kinni. Hingepiinava süütundega ronisin voodi, et alustada rahutu ja lühikese unega ööd.

Hommikul uudistes räägiti, et russode põhjaalade naftarafineerimise tehases toimus plahvatus ja põleng lõõmas endiselt. Värisesin ja hakkasin oma pooleliolevaid asju lõpetama. Jäin politseid ootama. Või russode salamõrvareid. Lahkusin õpetajaametist. Müüsin auto. Asjad said enam-vähem nii sätitud, et pikaks ajaks trellide taha kolides midagi ripnema ei jää. Nädalad möödusid. Aga midagi ei juhtunud. Arusaamatus kasvas. Julgesin lõpuks andmebasseini vaadata ja… kõik oli endine. Hakkasin seal jälle kolama ja leidsin, et toimuvat ei järgita ega logita. Absurdne!

Järeldasin, et keegi vist ei teadnud või ei mäletanud haridusasutuste ust andmebasseini. Või opereeriti uute tööriistadega. Või ei kasutatud vooge enam üldse. Võib-olla oli kogu andmebassein ununenud jäänuk algaegade arendusest, kui oli vaja andmete korrektsust kontrollida. Mõttekäik võis vabalt olla, et „vood ei salvestu ju kuhugi, mis neist valvata!” Need lihtsat voolavadki serverisse ja kohale jõudes kustuvad. Kui oskad, saab neisse enne sisse vaadata.

Arvan, et käskude voost tegelikku süsteemi rakendumine on arendusaegne abivahend, mille kaudu said insenerid testmasinate juhtimist kiiremini üle võtta. Algselt võis see olla süütu funktsioon, sest niipea, kui sa täpselt ei tea, kust ja millisest konkreetsest seadmest voog tuleb, pole sellega midagi teha. Võibolla oli see käputäie inseneride kiire häkk laboris töö mugavdamiseks ja know-how kadus firmast, kui kodumasinate osakond laiali saadeti. Võimalik, et millalgi võis hoopis olla arendusel tarkvara kaughoolduseks või klientidele kaughalduseks, aga teatavasti turule need teenused ei jõudnud. Kui nii, siis katkestati programmiarendus varsti, sest praeguses seisus ei oska vood isegi seda öelda, kust maailmapaigast nad tulevad.

Enne kui küsite, miks jooksevad arendusaegsed ja päriselu andmed samasse basseini – ma ei tea. Ka siin saan ainult oletada: laiskus-mugavus-lollus. Miks nad üldse voogavad? Jäänukrida juurkoodis? Palju on teadmatust. Aga lühidalt – minu kasutada on turvaaukude jada, millest oskan läbi minna tõenäoliselt ainult mina.”

Oliver lisas kokkuvõtte, kuidas ta naftatehase õnnetuse tagajärgede ootuse marineerimise ajal leidis russode värskelt valminud kosmoseristleja Kosmose Kremli voo ja kuidas ta salamisi pisiasjadega testis selle kuuletumist talle. Tehnika taltsast allumisest veelgi üllatavam oli käskude liikumise kiirus – vahemaad hologrammsüsteemi ja andmebasseini vahel olid nüüd ju suuremad.

Saladusekoorem muutus raskemaks, aga Oliver pelgas, et vaikselt paisuv karistamatuse tunne võis varsti kõik muu neelata ja ta rumalusteni viia. Ta otsustas oma võimuhoova teavet jagada. Et andmebasseini voolasid peamiselt russode süsteemid, võis Lääneliidul huvi olla. Oliver oli tükk aega veennud Kaitseväe peastaabi ametnikke, et tal on midagi näidata. Kui lõpuks komisjon kokku kutsuti, said kolm paari silmi ettevaatlikku, kuid siiski vapustavate võimalustega presentatsiooni. Nad lubasid asja olulisust nähes kohe rattaid liigutama hakata. Oliveril paluti hoida madalat profiili – nagu tal olnuks võimalus veelgi rohkem peituda.

Vastus kippus venima, küllap bürokraatia tõttu. Oliveri peas tärkas mõte, kuidas kõikidelt radaritelt haihtuda. Ta otsis natuke infot juurde ammukuuldud kutsuvatele paikadele, kogus varustuse kokku, kirjutas lennukisse sisenedes Kaitseväe kontaktile, et käib natuke välismatkal, ja läks automüügist saadud raha eest reisile. Kuna ta oli olnud valmis vanglasse kolima, ei olnud takistavaid või lohisema jäävaid otsi.

„Eile saabusin Estvaaniasse tagasi. Avastasin ohtlikud muutused sealses poliitikas ja proovisin taas kivi alla pugeda. Väike lünk on, kuidas ma vastupidises suunas liikusin ja siia sain”, lõpetas Oliver.

 

Oliveri monoloog võttis kindralstaabi mõneks ajaks sõnatuks. Pingeline vaikus ei kestnud kaua. Üks kindral, kes Oliverist rohkem aru sai, kontsentreeris kuuldu mõtlikult ühte kontrollküsimusse.

„Komistasite salajasele tagauksele, mis viis kaugjuhtimiskeskusesse, mida ei tohtinuks olemaski olla?”

Oliveri noogutusele järgnesid kõigutamatud arvamusavaldused, et Lääneliit peab selle võime omale saama. Oliveri puiklemisele järgnesid meelitused, tingimised, ähvardused – kogu oodatud krempel.

Kui Oliver lõpuks sõna sai, pakkus ta enda meelest mõistliku kompromissi.

„Kui tekib vajadus, olen alati valmis Lääneliidule abikäe ulatama, aga ligipääsu teile ei julge ma anda. Minu mure – isegi kartus – on, et sellist võimu kiputakse kuritarvitama. Võim korrumpeerib. Ma ei julge väita, et minagi alatiseks tasakaalukaks või äraostmatuks jääks, isegi kui praegu selles veendunud olla. Tabab ehk mindki ideoloogiamuutus või hullus. Seetõttu on minu ettepanek lihtne. Pange mulle alatiseks kaaslaseks kaks ihukaitsjat. Nad valvaksid mind nii mu enda eest kui kaitseksid Russaania kättemaksuhimu või mis iganes osapoolte käsilaste eest. Vahetage valvureid, kontrollige meid kõiki regulaarselt, hoidke taktitundeliselt silm peal, aidake liikuda ja jälgi segada. Nii olen alati silma all ja ohu korral saadaval.”

 

Niko istus suure ja tähtsa kivikolossi mitte kõige esinduslikumas osas. Ta lõpetas kõledas ja kajavas ooteruumis kõne ja pani telefoni põuetasku tagasi. Eriväelaste ehk põllumeeste juht oli just üle kinnitanud, et Estvaania endine informaator Mikk on nüüd kõikides asjades endine. Ta leitakse millalgi oma auto lähedalt tiigis hulpimas, kõhus pool pudelit unerohtu. Kui keegi liiga palju ei uuri, võidakse enesetappu isegi uskuma jääda. Kõik 300 km evakuatsioonipaika olid sõidetud rahulikult, kuigi ülimas kitsikuses.

Vahepeal olid kaks meest tähelepanu äratamata autot ühe kõrvalise kiirtoiduputka juures laadimas käinud. Kõik umbes kaheksa Estvaanias veedetud tundi näisid olevat veedetud märkamatult, eriti kolm viimast võpsikus pimeduse süvenemist oodates. Jah, kaup oli elusalt ja magavalt lendavasse põgenemisvahendisse jäetud ning ei, nende poolt ei süstitud kindlasti uinuti üledoosi.

Otsitud mehe kinninabimine läks üle ootuste sujuvalt. See peaks talle kiitust ja ametikõrgenduse tooma. Aga ülepärgamisi ei tehta hommikul vara. Koidueelne äratamine ja Russaania luuretalituse peahoonesse eskortimine viitas mingile jamale. Mis ometi oli juhtunud? Miks ei saa ta telefonitsi oma ülemust kätte, kes peastaabis asjad liikvele pani, enne kui Niko operatiivjuhiks määrati?

Massiivne puituks avanes ja kolksud-käginad võimendusid kajades kõminaks. Niko tundis korraga puudust väikestest vaiksetest kontroriustest soojades valgusrikastes büroodes nagu näiteks saatkonnas Estvaanias. Tegelikult oli tal seal hea aeg.

Nikolt võeti telefon, saadeti saali ja relvastatud valvurid jäid väljapääsu ette. Suur akendeta tuba oli ooteruumist soojem ja rikkamalt siseviimistletud, kuid kurjakuulutavam.

„Istuge palun, Niko. Meil on mõned jutupunktid.”

Üksik toruraamistikuga tool seisis keset tuba. See ei sobinud ümbritseva stiiliga, kuid ega see polnudki sinna paigutatud interjööri modernsemaks muutmiseks. Niko sammus rahulikult istekoha juurde ja asetas oma tagaotsa sinna aeglaselt nagu saunalavale. Toolike oli ebamugav ja selle liikumatust arvestades kahtlemata põranda küljes kinni. Niko ei tahtnud mõelda, kas see on ühendatud ka kaablitega.

Mitu meetrit temast eespool istusid suure puitlaua taga neli võimumeest ja vanem naine, kes kulutas huultele vist ühe punase pulga päevas. Sissejuhatuseta alustas keskmine kiila peaga mees küsimuste pommitamist.

„Tahame teada, miks te ei raporteerinud piisavalt ette Estvaania võimupöördest? Miks ei pööranud te seda meie kasuks, kui selles partei juhtkonnas olev meiega koostööd tegev informaator? Mis siis viis meie saatkonna kogu täiega Estvaaniast välja saatmiseni? Ning teie operatsioon selle Oliveri püüdmiseks lõppes tohutu katastroofiga. Me kaotasime mõneks ajaks kontrolli Kosmose Kremli üle! Teie puudulikud sooritused, tegematajätmised ja nõrgad otsused lõppesid enneolematu fiaskoga.

Nii, alustame sellest informaatorist. Raporteerisite, et riigikaitse komisjoni kuuluvana kuulis ta ühest noormehest, kelle valduses potentsiaalselt tohutu võimas relv, lausa globaalpoliitika mängumuutja…”

Niko kuulas ja imestas. Nii et vaja oli patuoinast. Kuulu, kurjakuulu järgi tundis ta vanamehenässi ära. Ta vaatas järgemööda ülejäänud nelja morni lõusta, kel ometi olid mõõtmatult pehmemad istumisalused. Ta teadis juba, et tuleb pikk ülekuulamispäev, mis lõpeb kohtuistungina. Nikol oli olnud plaan minna üle pika aja õhtul ema vaatama. Nüüd on aga tõenäoline, et talle viiakse teade poja hukkumisest. Ta kujutas ette, kuidas tribunali tagatoas kirjutatakse mustandit just praegu, täpselt nagu ta ise üle poole elu tagasi noore praktikandina seda tegi. Talle kangastus pilt endast endale otsust kirjutamas, jättes tühjaks vaid ühe lahtri. Tema vastustest sõltub vaid, kas ta hukkub kirjade järgi auväärse patrioodi või häbiväärse reeturina.

Leho Lahtvee PS: Reaktoris on varem avaldatud paralleelselt toimuv lugu läbi teise vaatenurga. See täidab mõne lünga ja näitab põgusalt Oliveri eesootavaid katsumusi.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-kosmosemehe-elud-polegi-nii-kallid

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kosmosemehe-elud-polegi-nii-kallid--osa-2