Koer vaatas tulijat, nagu annaks ükskõiksusega hinnangut. Pererahvast polnud millestki informeerida. Kühmus kogu ja mõõdetud samm rääkis väsimusest, vanus pani piirangud võimetele, küllap ka lõhnabuketis, selles loomade kommunikatsioonikanalis, polnud mehes midagi põnevat. Peni langetas pea uuesti käppadele: astu mööda, säästa suhtlemisest ennast ja mindki.

Veidi ettevaatlikult koera kõõritades pööras mees siiski maja poole. Koer tõstis pea ja haugatas lõpuks. Võin olla uksekell, aga kui kurjaks läheb, ka esimese astme lukk, isegi hammastega.

Maja uks ei liikunud, keegi ei teinud signaalist väljagi. Mees kõndis edasi, tundes kiusatust pöörata kohe hobuserauakujulise pooleldi künkast välja ulatuva kosmosesõidukini. Kord aga peab olema. Koer, majake, pügatud muruplats, tasa kõlisev tuulekell – kõik siin viitas lausa plakatlikult kombekohasusele. Tähendab, elatakse majas ja sõiduki juures võib-olla mõnikord toimetakse, aga külalisi vastu seal igatahes ei võeta. Paluks kombekohaselt, kui juba on uks, siis koputatagu sellele.

Koer oli end püsti ajanud ja vantsis suurema elevuseta võõrale järele.

Mees pidas korraks aru ja koputaski siis uksele. Vastusena kuuldus majast samme.

Mees kohendas juukseid, püüdis prooviks naeratada, tundis, et hästi ei õnnestu – ja ootas.

Inimesed on erineval moel imelikud, mõtles ta juba õige mitmendat korda. Ühtpidi püüame olla praktilised, kasutame ressurssi, mida on, justkui harjume ära. Teisalt jäävad traditsioonid, täiesti sõltumata nende võimalikust algsest mõtestatusest. Nüüd ma siin olengi, tulin oma kaheksateist kilomeetrit ja ainult selleks, et…

Uks avanes ja punapäine laia näoga mees vaatas selle vahelt tulijale vastu.

„Jumalime, Rebane?“ ütles ta siis. Lükkas ukse laiemalt lahti ja astus õue. „Mis sind küll siia toob?“

„Kuidas tervis?“ päris mees viisakalt.

„Pole laita. Sa ka vist veel käbe ja kobe, kui nii kaugele jaksad vantsida?“

„Ega saa ilma. Sa mu poissi mäletad?“

„Nooremat Rebast, va kutsikat? Ikka,“ muheles majaperemees. „Ta oli omal ajal näost täiesti sinu koopia.“

„Vaat see kutsikas on nüüd täismehe eas ja tahab, ole sa lahke, naist võtta,“ lausus mees. Toonis oli nii heakskiitu kui natuke noorus-on-hukas etteheidet. Piisake sedagi, et ise, nojah, vist enam noorust ei mäletagi.

Punapea lükkas lõua ette ja tõstis käe vuntsi sügama. „Kosjasõitu…“ ümahtas ta. „Tal siis ikka tõsi taga.“

„On jah. Kokku lepitud ja pruudi vanemadki ära räägitud. Ega kaarikuga on ikka kõik korras?“

„Mis sellega ikka juhtuda saab,“ rehmas teine. „Peesitab seal künkal, laeb patareisid… Kui selle all just vulkaan purskama ei hakka, elab meid kõiki mitu korda üle. Mis seal ikka, ma ajan püksid jalga ja läheme vaatame igaks petteks asja üle.“

---

Kui tähte närida, polnud Kaarik enam kosmosesõiduk, sest hüperruumimootorid olid kütuseta ja kohapeal polnud viimast valmistada kuidagi võimalik. See-eest olid paneelid ja muundurid korras ja täht, mida nad kõik harjunult Päikeseks kutsusid, laadis heade ilmadega küllaldaselt. Iga kuu järel võis õhulennu ette võtta.

Kaarik päästis omal ajal kõigepealt inimesed ja hiljem nende väikese asustuse. Laevarusudest kaugemale mägedesse purunenud lastiruumide plokk oli vedanud koloonia jaoks vajaminevat kraami, muuhulgas ka tööriistu nii igapäevaeluks kui põllutöödeks. Kaarikuga lennati kohale, korjati kõik kokku, mis üles leiti, ja transporditi parematele maadele. Tasapisi kolisid nad muldonnidest majadesse, põllud laienesid – aga Kaarikuga polnud enam kuhugi lennata. Jah, ülal käigul tehti pilte ja kontrolliti, ega olulisi maastikumuutusi aimata pole; sai mõõta, kuidas mets kasvab ja igaks juhuks kaugemaid kante vaadata, ega kusagil ootamatuid tsivilisatsioonimärke paista. Sai selgeks, et rohkem pääsenuid pole, raadiovaikus viitas sellele ka üsna üheselt.

Kõrgemates atmosfäärikihtides võinuks saabuda ka signaal, kuid nad kõik teadsid, et lootus oli kesine. Vahehüppel ühtäkki meteoriidivoolu sattunud laev, mille SOS raporteerib kohest purunemist, vaevalt tekitab ülemäärast elevust, kui teade isegi kohale jõuab. Eraldi reisi ei võta keegi ette. Teade registreeritakse, jääb liikluskataloogi kui palve või ettepanek „tähesüsteemi sattudes kontrollida“.

Niisama lähikosmosesse liuelda võinuks … aga kes viitsib?

Hea mitu aega tagasi üks romantiline noormees; jah, siis oli neid veel rohkem ja statistiliselt seega romantikuid hulgas; otsustas, et tema tahab oma pruudiga pulmareisi teha. Vanemad inimesed vangutasid päid ja nooremad pöörasid oma kaasadelt pilgu kõrvale, tõepoolest hea idee, kui nii võtta, miks meil pähe ei tulnud… Pilvede peal!

Nii et Kutsar võis ehk tähtsate toimetuste puhul reisi edasi lükata, kuid traditsioon nõudis oma ja toimuma sündmus pidi. Sõitu juhtis automaatika, Kutsar pulmareisile kaasa ei läinud, hoidis vaid jällegi traditsioonide kohaselt paneelid puhtad ja Kaariku hooldatuna. Samas oli ta ikkagi tähistamise mõistes erilises rollis, nii-öelda lennu-pulmavanem.

---

„Nagu padjad!“ õhkas Meeri rõõmsalt. „Suur valge tekk!“

Nad seisid kaelakuti Kaariku panoraamaknast välja vaadates, ühtäkki kahekesi pärast kõiki neid ametlikke sekeldusi ja kombekohasusi, veel vaid nende lend ja siis näonäitamine perekondade pika laua äärde – ja nad ongi ise ka pere. Kaariku kerkides olid mahajääjad kombekohaselt teatud anumatel punnid maha võtnud. Noorem Rebane nuhutas salakesi oma kaasat ja embas teda veidi kõvemini. Hea mitu aastat tagasi olid lapsed pedagoogiliselt kollektiivreisile saadetud, nii et päris võõras tehismaterjalidest imelikes heledates värvides laevatekk talle polnud. Kõik pidid elementaarselt teadma, kuidas Kaarik töötab, milliseid klahve tuleb vajutada ja mis need põhimõtteliselt teevad. Noorem Rebane isegi imestas, et midagi tal tollest korrast meeles on. Poisikeseliku ringivahtimise asemel aga peaks nüüd hoopis suudlema?!

„Päise pääva ajal tähed!“ hüüatas Meeri vaba käega ülespoole viibates. Noormees pööras pead –

„Vuuuup!“ kostis paneelilt. „Vastu võetud teade!“

Noorem Rebane nõksatas sirgu ja ütles automaatselt: „Loe ette!“ Kui neid omal ajal koolitati, ei uskunud ta, et õpetust võiks eales vaja minna.

„Kolooniate transport BE207, viibime süsteemis sada neliteist tundi, ellujäänud G409 transpordilt, võtke ühendust,“ kuuldus paneelilt. „Koordinaadid ja info lisas.“

Nad vaatasid ehmunult teineteist.

Pärast pikka pausi sosistas Meeri: „See tähendaks hoopis teist elu…“

Noorem Rebane heitis juba mitmenda närvilise pilgu puldil olevale klahvile, mis käivitanuks mitmete aastate eest koostatud appikutse edastamise. Kusagil pilvede all ootas neid nende majake, kutsikas, kes pidi pesakonnast varsti võõrutamisküps olema, küllap palju aastaid rühmamist põldudel, riskantne meditsiiniabi, kui nad peaksid lapse saama. Nupuvajutus, ja kõik on teisiti.

„Äkki ei tee väljagi? Kas me ikka peame kolima vanameeste mälestustemaailma?“

„Suudle mind. Ja nii, et tunda on!“

Tekst on suuremas osas kirjutatud 5. mail Tallinna ulmekirjutamise töötoas.  Võetud kaardid: koer ja rebane, pulm, hobuseraud.