Peatusin klassiruumis ja kuulatasin Helju seletusi kosmosereiside füüsika alustest.

„Kui kosmos oleks homogeenne ja isotroopne 4-ruum, poleks kosmoselennud võimalikud. Arvutage kasvõi tavaline mehhaaniline töö ühe tonnise punkmassi nihkel Maalt Alfa Kentaurile. Kui see energia nii kiirendamiseks kui ka pidurdamiseks tuleks selle punktmassiga kaasa vedada, saame aastatepikkused reisid tohutu energiakuluga. “Kasulik koormus“ sellisel teekonnal oleks nii väike, et seda võib nimetada „kasutuks koormuseks“. Võtame nüüd reaalsed kosmosereisid. Näiteks meie kodulaevast, seisumassiga 10 tuhat tonni, moodustab kasulik koormus üle 6000 tonni. Seetõttu on meil kasvuhoone, farm, akvaarium ja eluruumid.“

Klass sumises vaikselt. Ostsin just enne reisi uuenduse kooliprogrammile, tugevdatud sotsiaalse adaptatsiooni elementidega. Tehistaibu lõi täieliku pildi klassiruumist. Libaõpilased olid kõik individuaalsed ja käitusid erinevalt. Mõni haigutas, mõni sosistas naabritega. Üks heitis äkki paberlennuki, istudes ise osavõtmatu näoga: „Mina ei tea midagi!“ Kool oli elu sissejuhatus ja ühiskonna mudel. Mõned tõstsid kätt, esitasid küsimusi. Just nagu päris. Meie kolmest lapsest jääks väheks täisväärtusliku koolipere jaoks.

Helju jätkas: „Kuidas see on võimalik?

Kuna kosmiline ruum ei ole homogeenne ja isotroopne. Maailmaruum on nagu Maailmameri. Kui maailmameri olnuks tasane veteväli, juhuslikus suunas puhuva tuulega, ilma hoovusteta, siis oleks meresõit jäänudki otsese nähtavuse piires ulpivate galeeride kanda. Globaalne õhumasside ja merehoovuste liikumise süsteem tegi võimalikuks maailmajagude vahelise kommertslaevaliikluse. Sama on kosmosega. Me võtame oma liikumiseks vajaliku energia ümbritsevast ruumist, me laseme Universumi ajahoovustel end kanda…“

Jätkasin oma ringkäiku. Paljud loevad seda formaalsuseks ja jätavad laeva seisundi hinnangu sensorite ning infosüsteemi kanda, kuid oma silm on kuningas. Üldiselt – kõik oli enam-vähem korras. Astusin kaptenisillale juhtruumis ja võtsin istet. Tähelepanelik ja Hoolas – navigaator ja laeva süsteemide monitor - raporteerisid momendiolukorda. Laeva üldine seisund, varud, kulud, ümbritseva keskkonna olek. Kombes, võib siseneda voolu. Paljud minu tuttavad peavad „rooli“ taga olemist puhtaks formaalsuseks ning jätavad laeva juhtimise puhtalt navigaatori teha. Liikluseeskirjad küll keelavad, aga – isegi kui peatatakse kontrolliks, jõuab alati koha sisse võtta. No ei tea, ei tea… Eeskirjad on ikkagi täitmiseks. Juhile on oluliste manöövrite ajal ette kirjutatud olla „roolis“, järelikult – ta on roolis.

Voogu, millest Helgi lastele rääkis, pole palja silmaga üldse näha. Või kuidas nüüd öeldagi. Olenevalt ajavoo tihedusest ja võimsusest on selle ümber igasugused efektid, sealhulgas materiaalsete objektide ja väljade kuhjumised. Mis tähendab, et kui navigaator vea teeb, siis võib hooga lennata mingi kosmilise kivihunniku – asteroidide ja meteoriitide vöö – otsa. Teoreetiliselt võib. Praktikas ei juhtu seda suurt kunagi.

Voogu sättimisel on peamine mitte uimerdada. Voojooni tuleb läbida mõistliku nurga all ja mõistliku sagedusega. Nõnda siis – üks silm jooksval ajadiferentsiaali näidul ja teine voojoonte kontsentratsiooni kaardil. Tähelepanelik ajas sujuvalt mööda voojoonte koondumiskohtadest, libisedes nende paraja tõmbega servi mööda. Ajadiferentsiaal kasvas mugavas tempos. Normaalse masinaga on see sama lihtne nagu enda kõrvalteelt kiirteele manööverdamine. Peamine – oma õiget otsa mitte maha magada ja õigeaegselt kiirendada ja pidurdada. Igav.

Ühesõnaga – sättisime ennast voogu ja valisime vajaliku ajadiferentsiaali kasvu kiiruse. Siin oli elav liiklus. Mille või kelle alused need kõik on? Kes seda teab. Voog ei ole koht, kus kontakte luua. Hoia distantsi ja ära teistele ette keera. Kõrtsides, pärast teist või kolmandat meetrit õlut algavad pajatused sellest, et keegi lähenes teisele liiklejale kaugusele, et võis detaile eristada. Edasi hargnes jutt juba vastavalt tarbitu kogusele ning rääkija fantaasiale. Ühed kirjeldasid võõrtsivilisatsioonide imetabaseid kosmoselaevu. Teised kirjeldasid objekte, mis pole üldse laevad vaid avaruumis elavad olendid. Ikka jälle leidus keegi, kes kinnitas, et nägi iseenda laeva mingil muul reisil. Linnalegendid, ei muud.

Mahapöördeni oli jäänud veel kuskil pool tundi laeva omaaega, kui intuitsioon andis adrenaliinilaksu. Midagi juhtus, aga ma ei saanud veel aru, mis. Näidud hakkasid veidralt muutuma. Tähelepanelik kuvas kaardile mingeid virvendusi. Voojoonte tihedused ja suunad hakkasid muutuma. Põrgu päralt ja kirevase pihta – mis see on!? Hoolas raporteeris äkilistest pingetest korpuses. Nägin kuidas meiega samas voos edasikanduvad punktikesed – end voogu sobitanud objektid, äkki kaotasid teravuse, valgusid laiali… ja see ähmastumine liikus nagu laine meie poole. Väga kiiresti!

„Pööre 90 kraadi paremale!!!“ karjusin Tähelepanelikule: „Täiskäik!“

Meie laevuke krigises ja ägas. Lõikasime ajavoo jooni järsult ja kaootiliselt. Ajavoolu kiiruse muutust tajume jõududega, mis kiirendavad ja pidurdavad, pööravad ja väänavad. Järsul lõikamisel jõuavad seda teha iga kehaosa jaoks veidike erinevalt. Just nagu sikutataks sind eri kohtadest eri suundades, andes samal ajal lapiti lauaga parajaid tümakaid, samuti eri suundadest. Nii, et sädemed silmist ja hammastest pudeneb kilde.

Matsude sagedus langes. Viimaks ometi suutsin sisse ja välja hingata. Sülitasin instinktiivselt. Sülg oli verine. Vandusin ropult.

„Samad sõnad, kapten“, nõustus Tähelepanelik.

„Helgi! Kuidas lastega on?“

„Kõik korras, raputas korralikult, aga kõik on elus ja terved. Kriimud ja muhud ainult. Mis juhtus?“

„Ei tea.“

„Hoolas: laeva raport! Tähelepanelik: asukoht ja ruumi parameetrid!“

Hoolas kuvas laeva staatuse.

Üldiselt pääsesime terve naha, kuid peaaegu tühjade akudega.

Tähelepanelik määras meie asukoha. Mnjah, tuulevaikuse tsoon. Kui ei tule mõnda puhangut tolgendame siin kuid, pisitasa energiat kogudes. Noh, pole midagi. Meil on toitu, kasvuhoone ja farm, kalakasvatus ja mereandide basseinid. Elame üle. Mis võib olla veel romantilisem kui puhkus koos perega kosmilises pärapõrgus? Rahus ja üksinduses.

Aga see kõik on hall elu proosa. Peamine on muus: mis kurat see kõik oli?

Lasin Tähelepanelikul uuesti ja uuesti salvestusi kruttida. Suurendasin, vähendasin. Lasin otsida mustreid ja samasusi.

Joonistus välja äkiline võimas ajafront. Nii suure ajagradiendiga ruumis, et temporaalsed jõud lömastasid ettesattunud objektid ja rebisid need tükkideks. Nähtuse tunnetamise käigus kattusin kord kuuma, kord külma higiga. Üldiselt – läks väga napilt, kuradima napilt. Indikaatorid muidugi näitasid midagi tulemas, kuid tehistaibust navigaator ei oleks teinud järsku, keelatud ja väga ohtlikku manöövrit. Tegelikult tegin manöövri puhtalt intuitiivselt. Olukorrast vähimagi arusaamiseta. Veel mõned sekundid ja meie laevuke, lapsed, Helgi ja kõik meie loomad ja tehistaibud oleksid lakanud olemast. Oleksid lagunenud elementaarosakesteks.

„Ajafront“ on muidugi hea seletus. Ühelt poolt just nagu seletus, teiselt poolt – mida see siis ikkagi tähendab? Miks? Mille pärast?

Me ei tea, miks ja mille pärast on olemas ajahoovused oma voogudega. Kes need tegi või kuidas need moodustusid. Me ei tea, mis on nende kõrgem funktsioon, olemasolu eesmärk. On see üldse olemas? Universum, see on elu ja mõistus. Kui neid laiemalt tõlgendada. Eriti just mõistuse poolelt.

Inimene, kui filosoofiliselt võtta, mõistab Maailma kummaliselt. Inimesed, kes kõndisid mööda muistsest elust jäänud settekivimeid, hingasid elusolendite poolt toodetud hapniku, vaatasid taevasse ja arutasid: kuna me ei näe kandilisi galaktikaid, siis järelikult – Universum on elutu, seal puuduvad supertsivilisatsioonid. Planeedil, kus ökosüsteemidest olid juba ammu saanud inimloodud maastikud. Naljahambad. Päris kosmos on koos keerukatest muundamis- ja vahetusprotsessidest, mida tüürivad erinevad infot koguvad ja töötlevad süsteemid. Võibolla on need ajavoogude süsteemid midagi sellist nagu meie veresooned või hingamisteed? Võib-olla see suur Keski, kelle hingamisteedesse kogunes suur kogus „batsille“, lihtsalt „köhatas“?

Või avastas keegi, kes seda ajavoolude süsteemi haldab, et energiakaod parasiitidele – kõigile neile galaktilise priiküüdi kasutajatele – on liiga suured ja otsustas kahjuritõrjet teha?