Minu nimi on Voo Keetah Nele. Kui need asjad juhtusid, olin mina juba kakskümmend ja seitse ajastaega vana ja minu venna kõnelemist mööda vanatüdruk valmis, sest ei olnud minul meest ega armsamat, kes mind ka armastaks, vaid olin oma südames ikka õhanud ühe nägusa ja hea südamega noormehe järele, kes meie naabruses elas ja minu venna südamesõber oli. Minu vend aga on kolm ajastaega noorem minust ja meie oleme pärast Leheajase münditaudi oma pere ainukesed hinged Rooslaiul, kus meie kodu on.
Minu tõi siia üks jumalavaim, kellest minul varem mingit teadust ei olnud, aga tema kõneles minuga ja käskis minul need sündmused kirja panna ning lubas, et tema need pärast ühele rüütlile edasi saadab, kelle jaoks need võivad kulda väärt olla. Tema laulis mulle ka, kui mina olin kadunud, nii et mina tema järele siia tulla sain. Ja ehki mina tema sõnu selle kirjutamise suureks asjaks tegemise kohta päris tõe pähe võtta ei taha, teen mina seda ometi tema palumise pärast.
Minu kodulaiul ei olnud ka enne münditaudi rohkem kui kolm peret ja kuusteist inimhinge. Pärast taudi jäime ainult mina ja minu vend Ensio ja Aida talusse vana Naima-Nalli ja tema poeg Kalo järele. Kalo oligi seesama minu südamearmsam, kes mind aga samajagu kalliks ei pea. Ei pidanud. Aga alles pärast sain mina aru, kui teistsugune on tema minust ja tervest meie hõimuperest.
Meie kodu asub Zefyra saarestikus Rooslaiul ja see on üpris väike maatükk keset halli merd. Meie talu nimi on Orjavitsa, sest meie talu ümber kasvab ohtrasti verevaid orjavitsu, minu ema olla neid nii kalliks pidanud, et tema oma linnaelust sootuks loobus ja siia laiule tuli oma mehe minu isa Jake juure, kellega nemad ka surmatunnini õnneliseste koos elasivad. Minul oli kuus õde ja kaks venda, aga meie, kõige nooremad, jäime peale katku ainukestena elusse. Minu vend oli kõigiti minu moodi, ja enne nende imelikkude päevade tulekut elasime meie ka õnnelist elu, kuigi vaest raha poolest. Isa jättis meile talu ja ema väikese linnamaja, aga selle maja pidime meie ära andma tädi Rosaliele, kellel sellele ka õigust oli, sest tema oli ema õde ja sama isa tütar. Ja temal ei oleks ka muidu kuskile olnud oma pead panna. Minu vend oli küll natukene kuri ja ütles, et meie oleks temaga võinud kokku leppida, et maja pärast tema surma ikka meile saab. Nüüd aga ei saanud meie minu emaema varast midagi peale ühe pika pärlikee, sest minu tädi müüs kohe linnamaja maha ja asutas ennast rahaga hoopis Kildale elama, kus päkapikud head tasu maksavad neile, kes nendele toiduks viljasi kasvatavad.
Meie elasime nõnda, et vend käis meie laiu lähedal Nimea linnas tööd tegemas ja vahel sai tema ka
mõnes talus pikemalt tööd. Temal oli lusti ja rammu tööd teha ja mitugi laevameest oleks tema hea meelega oma juure alatiseks tööle võtnud, aga tema nagu ootas kogu aeg midagi ja ta ei tahtnud kuigi kaua ühte kohta pidada. Nõnda siis töötas tema sadamakõrtsis, mida Roolirattaks nimetatakse, ja kaheksajala-püüdjana mitme mehe juures ja vahel laadis-lossis sadamas laevu, sest tema armastas merd ega tahtnud kuhugi kaugemale minna. Kalo, tema sõber, käis sagedaste sama rada ja töötas koos minu vennaga. Tema oli veel palju tulisema loomuga minu vennast, aga südamlik ja lahke kõikide vastu, nii et iiales kellelgi paha sõna tema kohta lausuda ei olnud.
Sellel sügisel olid suured tormid juba varajaste meie randa tuulanud. Kaheksajalapüügi lõpetasivad mehed juba pooles augustis ära ja laevu randas ka ei olnud. Sellepärast ei olnud minu vennal ja Kalol muud nõu varaks kui adrukorjamul käia. Sest meie korjame söögiks adru ja siis kuivatame seda ja müüme turul vaesematele peredele. Aga ka adrukorjamu rikkusid tuuled sootuks ära, sest kõik, mis nad korjasid, oli põhjaliiva täis ja mõru okasrohuga segi. Siis läksivad nemad uueste linna, ja jäivad tükiks ajaks ära, millest mina nägin, et neil oli mingi töö õnnestunud saada. Minul ja Kalo emal Naima-Nallil oli selle üle väga hea meel, sest nii pikk tööl olemine tähendas ka palju raha.
Meie arutasime sagedaste Naima-Nalliga, mis töö see võiks olla, aga otsale ei saanud. Kui aga nemad tulivad, siis oli minu vend hoopis sadamakõrtsis töös olnud, aga Kalo oli kusagil linnas ühe hea koha peale saanud. Ja nemad läksivad uueste tööle, aga mina käisin kodustele töödele lisaks ka Naima-Nallil abiks iga päev, sest tema oli ju üpris põdur. Lõikuspüha aegas tulid nemad korra jälle laiule. Siis pärast seda hakkasingi mina nägema, et Naima-Nallit nagu miski vaevab. Kui mina küsisin, siis ei tahtnud tema esite midagi kõnelda, aga siis ikka tuli välja, et tema on uskuma hakanud, et tema poeg Kalo on nagu ära vahetet. Mina arvasin esite, et tema nalja teeb, aga siis sain mina aru, et tema lausa oma poega pelgab. Kui mina seda oma vennale Ensiole kõnelesin, ütles tema esite, et vanamutt on lihtsalt segi läinud, aga Naima-Nalli mõistus oli üpris selge sellest jutust hoolimata (minu vend ei hüüdnud aga Naima-Nallit mutiks mitte põlgtusega, tema kutsub kõiki naisterahvaid muttideks, kui nemad enam neiud ei ole, ainult meie ema tema ei nimetanud mutiks). Pärast õhtul aga võttis minu vend ise jutu üles ja kõneles mulle, et Kalol on linnas rikas neiu, kes teda kalliks peab, ja kelle vastu Kalol ka õrnad tunded on, ja veel, et Kalo on ikka tõeste muutunud küll, ainult mingi rumal äravahetamise jutt, mida lastele räägitakse, ei ole küll õigus. Ja mina ei tohi seda juttu veel ka mitte Naima-Nallile kõnelda, sest see ei ole sugugi minu kaaluda, millal Kalo oma juhtumistest emale pajatab.
Et see mulle sugu tuska tegi, on selge, sest mina rippusin kõige südamega lootuse küljes, et Kalo mind kord märkab ja omale nõuab, sellepärast, ja mul on häbi seda siia kirjutada, lootsin mina, et
linnatüdruk Kalost pea tüdib ja tema maha jätab. Ometi mõtlesin mina ka rõõmu peale, mida Naima-Nalli oma pojast kuuldes tundma saaks, ja mina arvasin oma südames, et ma talle, kui tema veel oma poja pärast kurvastab ja viimati nutma hakkab, kõik ära kõnelen, mis mina Ensiolt kuulsin venna keelu vastu. Aga Naima-Nalli oli juba surnud, kui mina järgmine kord Aidale läksin, ja külmakski jahtunud. Mina ootasin kaks päeva, aga siis mina saatsin Naima-Nalli ise paadiga teele, ja nool, mille mina lasin, läks kohe põlema ja süütas paadi, ja mina teadsin sellest, et tema oli rahus surnud.
Aga koogipeo aegas, mis oli järgmisel nädalal, tulid Ensio, minu vend, ja Kalo koos kolme neiuga Aidale, ja nemad olivad üpris ülemeelikus tujus, nii et mina oma venna käest küsima pidin, kas see on tema meelest täiesti kohane pärast Kalo ema surma. Siis ütles Ensio minu kohta nii paha sõnaga, et minul kohv laualina peale tilkus, sest minu käed hakkasivad värisema. Ja kõik meie ajad ei olnud Ensio mulle iiales sel kombel otsa vaadanud ega sõna lausunud. Mina sain nüüd aru, millest Naima
Nalli oli kõnelenud, kui tema ütles, et nagu keegi võõras on Kalo sees ja vaatab sealt külmade silmadega. Minu vend ei rääkinud enam minuga ainumatki sõna ja läks uueste ära kodunt.
Siis mina sain Padalaiu Sidiga, see on üks vana meremees, Nimeasse kaasa ja mina mõtlesin oma venda üles otsida. Mina tahtsin temale veel korra otsa vaadata, ehki mina enese ette kinnitasin, et mina tema käest tahan andeks paluda oma rumalust. Mina käisin Roolirattas, kus Matale, üks hea naine, kes seal koristajaks on ja minu ema pere kunagine teenija sest ajast, kui neil veel isa elas ja oma laevu oli. Matale ei olnud aga minu venda ega Kalot näinud muidu, kui ainult puhuks, ja tea ei osanud ka midagi selle töö kohta kõneleda, mis Kalo oli leidnud või mu vend. Aga linnas oli veel noori mehi ja naisi kadunud, ikka neid vaesemaid, kellel otsijat ei ole. Siis läksin mina väga ärevile ja kogusin julgust ja läksin ühe suure haldjalaeva peale, mis just sadamasse oli tulnud, sel olid need hallid võlupurjed ja kolm suurt masti. Laeva nimi oli Tuuleraag.
Nüüd pean mina vahepeal kirjutama sellest, et minu isa Voo Sergan, kes katku suri vaevalt paar tundi pärast ema surma, oli alati olnud vaene, aga suur meremees. Oleks temal laev olnud, siis oleks temast võinud kaugesõidus suur kapten või pootsman tulla, sest temal oli meri südames. Tema aga hakkas armastama oma laevaisanda tütart ja see jättis tütre kohe kiusu pärast kogu varast ilma ja nii said nemad paari, aga jäid vaeseks kui ennegi. Aga isa ema Voo Ate, keda tema küll väga vähe ainult mäletas, sest tema oli noorelt surnud, oli olnud ranna kõige suurem tuulekuulaja, ning vanad inimesed on minule kõnelenud, et tema oli nii võimsa hingega, et kui kord üks neljamastiline merelaev meile randuma kippus, ja tuul seda aina Mirglikaride poole ajas, siis minu vanaema oli tuulejumala enesega rääkinud ja teda palunud seda laeva aidata ja siis oli tuul tõstnud laeva
otsejoones õhku ja viinud selle ära pokeri joomi peale, kus see vigastamata edasi sai sõita. See on muidugi ainult lugu, aga tuule nimi on minule ikka kallis olnud nagu minu isale ka, ja mina arvasin ennegi, et Tuulerao pealt abi tulla võib, ehki mina ei oska tänini arvata, kust minul see kindel usk tuli või mispärast mina õiete sinna laevale läksin.
Laeva kapteniks oli üks haldjas, tema tundus minule vana ja natuste kulunud ja tema oli ka lombakas, aga kui mina teda vaatasin, siis tema silmad olid selged ja noored nagu kõikides lugudes. Mina ei olnud varemini näinud haldjaid lähedalt, aga Nervan oli otsekui kõikide imeväeliste kevadehommikute valgus minu meelest ja mina uskusin teda, kui ta kõneles ühest rüütlist, kellest tema oli kuulnud kaugel Kettamaal. See rüütel oli suurim Ruhinase nime Rüütel ja mina palusin Nervani silmaveega, et tema selle rüütlile minu abipalve kätte viiks, ja lisasin kirja juure, et mina temale tasuda tahan veel oma pere ainukese kallisasjaga, need olid pärlid, mis oleks pidanud olema minule kaasavaraks. Kirjutasin Rüütlile, et tema mulle appi tuleks ja mitte ainult mulle, vaid ka teistele selle koha vaestele, ja mina pakkusin ka iseenese elu temale tema töö hinnaks, sest minu südames oli suur äng.
Emand Matale pidi jääma Roolirattasse ootama Rüütli tulekut, aga mina läksin oma kodusse, nagu mina Rüütlile ka kirjutasin, ja mina ütlesin temale ka oma täieliku nime, et tema mind saaks üles otsida. Mina oleksin võinud ka temale sõnumit saata loitsu teel, aga minule ütles Matale ja veel kaks meie tuttavat, et see võib Kurjale Loomale kuulda olla ja nii jäin mina kirja kirjutamise juure.
Nädala jagu ootasin mina kodus ja käisin seejärel jälle korra Nimeas, ehki minul venna leidmiseks mingit lootust ei olnud ja Nervan Rüütlit ka veel kuidagi nii ruttu leida ei oleks suutnud. Kummatigi naeratas õnn minule sel päeval, sest mina leidsin ühe naise Hebe, kes mulle kõneles, et linna uues kurtisaanimajas käis tema tuttav, kes siis peast imelikuks läks. Viimases hädas läksin mina sinna majasse, aga mind ei lastud sinna sisse, sest ma olen liiga vana, et härraseid teenida ja liiga vaene, et iseennast teenida lasta. Aga mina nägin seal majas ühte neidu Iorat, kes minuga pikemalt kõneles, ja temalt kuulsin mina, et Kalo oli tema tuttav ja tema lubas ka minu vennale edasi öelda, et mina teda otsimas olen käinud, sest tema tundis ka minu venda, ehki Ensiol temale maksta ei olnud. Mina läksin natuke rahulisema meelega koju ja kahe päeva järel tuli minu armas vend Ensio koju minu juurde. Tema kõneles minuga alguses kurjasti ja sõitles mind selle Rüütlile kirjutet kirja pärast, et mina rumal oma venna otsimiseks niimoodi üht üllast meest asjata tülitan, aga kui mina pisaratega andeks palusin, siis minu vend läks lahkemaks ja lubas minule kõik ilusasti ära rääkida, kui mina temaga linna kaasa tulen, kus tal oli vaja Kaloga kokku saada. Minu süda hakkas sellepeale uueste valutama, aga Ensio andis mulle suud ja ütles kõike selgitavat. Järgmisel õhtul läksime meie linna ja mina kirjutasin uue kirja Rüütlile ja palusin tema käest ka andeks, et mina teda olen kutsunud, aga et minu vend on nüüd leitud, siis on kõik jälle häste.
Siis kutsus minu vend minu enesega kaasa ühte koopasse, mida Suuta Möirgaja Saaliks kutsutakse, meie olime seal jo lapsena mänginud, kui vanemad meid linna kaasa võtsid. Mina imestasin väga, kui sinna jõudsime, sest seal oli palju igasugust kraami, aga Ensio ütles, et nüüd on meie vana aeg otsas ja meie saame uude ellu. Siis kõneles tema mulle kõigest. Kalo oli leidnud ühe neiu Iora, kellel oli palju vara, aga kes oli väga haige ja kelle surm oli juba ligi. Tema päästmiseks oli Kalo kohe pakkunud iseend, ja neiu oli temale vastutasuks andnud igavese elu. Sellest ei saanud mina kohe aru, et kuidas sai neiu anda igavest elu, kui ta ise oli suremas, aga Ensio seletas, et see on elu, mis ongi ohtlik ja surmast lähedalt mööda viib. Minu süda värises ja vend ütles mulle, et tema ka on selle uue elu vastu võtnud, ja pakub seda minule ka, et meie siis võiks rikkuses ja külluses elada. Mere taga on üks maa nimega Rarotone ja seal olevat palju niisuguseid õnnelikke, kes on igavese elu saanud ühe suure vana aja võluri Corvolanuse käest. Aga kui mina seda andi ära võtan põlata, siis pean mina kogu elu üksi oma saare peal elama, sest tema läheb ära ega tule enam kunagi tagasi. Mina kahtlesin väga ja palusin, et tema minule paar päevagi mõtlemise aega annaks. Tema ei tahtnud seda teha, aga siis jäi ikka nõusse ja lubas minul tagasi laiule minna ja ühe päeva järele mõelda. Ja siis viis tema minu Rooslaiule tagasi. Kui mina müüd laiule tagasi olin saanud, siis lubas Ensio, et ta võtab Kalo samuti ühes, kui ta tuleb, et mina, kui see nii peab olema, ka temaga hüvaste võiks jätta.
Mina olin nagu haige selle järgmise päeva, nii mures ja vaevas, aga siis tuli õhtu ja mina nägin oma venda tulemas ja mina sain aru, et kui tema läheb, jään mina päris üksinda. Vend kõneles kõik, mis minul vaja teada oli, ja siis sain mina aru, et tema oli annud oma hinge Punasele Mehele, aga tema lubas, et mina jään iseenese moodi ikka, et see ei olevat üldse, nii nagu õuduse juttudes kõneldud. Ja tema anus mind, et ma seda lubaks proovida ja kinnitas, et tema suudab oma hinge valitseda ja see ei ole muutunud, ja viimaks mina lubasin teda enese verd jooma ja jõin ka tema verd natukene, kuigi see väga vastik oli minu meelest. Siis jäin mina magama, aga kui mina toibusin, oli juba jälle öö ja minu juures valvas Kalo. Ja tema astus minu voodi juurde, kus vististe vend minu oli viinud, ja kõneles minuga nii, nagu tema iiales varemalt ei olnud kõnelenud, ja mina uskusin iga sõna, mis tema minule ütles. Ja siis heitis tema minu juure ja meie saime ühte ihult ja hingelt, ja kui päike tõusis, jõin mina ka tema verd ja see oli kui magus mürk minu meelest. Siis vajusin mina jälle unne ja kui mina päikeseloojangul uueste ärkasin, siis sain mina aru, et mina juba olengi üks nende seast, Punane Hing, ja mina nutsin alguses kibedate pisaratega ja hiljem ilma pisarateta, sest minu muutumine oli üpris viimses lõpus juba. Mitu päeva elasime meie niimoodi – minu vend Ensio
pakkis asju kokku ja tegi vajalikke tegusid, aga igal ööl käis minu juures minu armsam Kalo ja meie olime kui hundid oma kevadises ihas. Ja mõne korra leidsin mina ka Ensio meiega voodivaipadel möllamas ja mina ei suutnud temale vastu panna, sest neetud hingedel on kõik teisiti ja kõik iha on neile vabaste valla.
Mina sain nõnda siis ka neetud hingeks, Punase Mehe omaks, ja oma venna ja Kalo sarnaseks, aga ometigi ei olnud minul nende moodi olemist ja vahel käisin mina päevasel ajal ringi ja mina sain söögiks ka muud lisaks verele, sellepärast ei annud nemad minule kohta teiste omasuguste man, vaid panid minu eluaseme madalale laevakeresse, sinna, kus kõik neiud ja noormehed olivad, kes oma saatusest veel ei teadnud. Sest laevale meie läksime kohe järgmisel päeval pärast minu vanemate surmapäeva, mis oli 22. oktoober. See oli suur laev ja meie pidime kaua paadiga sõitma, et sinna kohta jõuda, kuhu laev veel tulla sai, ilma et karid tema kiilu kraapaksid.
Seal laeval oli nelikümmend meremeest laeva tarbeks ja kuuskümmend noort meest ostetud orje ja sõjamehi ja töömehi Kullamaalt ja Carmelist, peale selle veel punaseid hingi paarkümmend ja kümmekond meest ja naist, kes lihtsalt rändurid olid, ja siis veel sada inimest, kes olid nende punaste hingede orjad. Minul ei olnud õiete kusagil osa ja mina käisin ringi, kus tahtsin, kuni üks nende isand minu õhtuhämaras leidis laevalaelt ja minust verd jõi niipalju, kui tema ihaldas, nõnda et mina sula ime läbi veel elusse jäin. Ja tema tegi nii hirmsaid asju minu kehaga, et mina pärast seda enam välja minna ei söandanud, vaid kui üks orjadest ahtas trümmis, püüdsin hakkama saada, kuigi minu vend sõitles mind sellepärast, et mina oma seisusest ei pea, aga tema silmad läikisid selle aegas, kui oleks tema minuga ainult nalja teinud.
Meie reis läks ikka lääne poole ja meie laevaga oli viimaks palju teisigi laevu koos, nii et meri, kui valgeid luiki näis kandvat parvedena. Kalo oli sagedaste minu juures, aga tema tahtmised olid ikka suuremad ja raskemad ja mina ei mäletanud siis ega tea ka nüüd päris täpselt, mida mina unes nägin ja mis tõeste sündis. Ja tema pruukis ka sagedaste teisi neiusid lisaks minule, sest tema ütles ennast ohtraste vaheldust ja kõiksugu rõõmusid vajavat. Ja minu hing ja meel pöörasivad temast ära, aga minu keha oli tema päralt ikka ja minu sees oli kui pime rotiurgas, kuhu kõik valgus ja hea sisse tõmmatud sai, aga välja tuli ainult ihalus tema käsi enese ümber tunda, ja tema oli minu käskija. Minule jootis tema sagedaste ka oma verd, aga minuga ei olnud ikka kõik päris õige isegi siis veel, kui meie pärale jõudsime kuu aega hiljem.
Kord kõrgete kaljude vahel sadamas, kus meie paar päeva ootama pidime, et Ristist ühed eriliselt häste õpetet mehed ka oma laevaga järele jõuaksid, nägin mina, kuidas minu isand selle järeletulnud laeva peal ühe mehe pooleks rebis ja kõik sealsed Punase Mehe omad seda verd jõid ja selle sees
püherdasid peale ühe noore mehe, kes oma heleda rüü ja kullakarva juustega eemal seisis ja pealt vaatas. Siis oleks kui tuli minu südant kõrvetanud ja sellest päevast ei oodanud mina enam oma isanda tulekut, vaid vihkasin ja kartsingi teda salajas. Mina arvan, et tema seda teadis, sest tema tegi minule sestpeale ainult valu ja pidaski mind kui oma orja. Omaenese iha vere järele suutsin mina päris kerge vaevaga vaos hoida, nii et sellest päevast peale mina ise enam verd ei küsinud, kuigi mina seda jooma pidin, kui seda teha kästi. Mina püüdsin oma vennale sellest ka kõneleda, et tema ka äkiste vereihast võitu saaks, sest kui mina suutsin, siis pidi see temale sootuks kergem olema veel, aga tema ei kuulanud mind, sest Kalo võim käis ka üle tema.
Meie jõudsime novembri keskel sinna saarele, kus nüüd meie kodu pidi olema. Seal oli suur ilus linn, Merranrath nimeks, ja minu meelest oli see kui maapealne paradiis, sest kõik sealsed inimesed olid õnnelised ja nende hinged kumasivad selges rahus. Nemad ei kartnud Punaseid Hingi, vaid tundsivad nendele kaasa ja andsivad hea meelega oma ihud nende teenimiseks. Kõik meie laevas
olnud neiud ja noored mehed viidi kindlusse, mis linna kohal seisis, ja minu vend käskis minul nendega kaasa minna. Kindluses anti neile, keda sealne isand heaks kiitis, punased keebid, et neid linnas kohe ära pidi tuntama edaspidi. Mina arvasin esite, et see isand ongi Corvolanus, aga Kalo naeris selle peale ja ütles, et too olevat juba mitu tuhat ajastaega surnud. Aga isanda nimi oli Varen.
Mina olin kindluses üpris omapäi, sest keegi mind ei valvanud, aga keegi ei tahtnud mind ka tunda, orjad ei sallinud mind, sest nemad teadsid, et mina ei ole nende moodi mitte, ja isandad ka ei teinud minust välja, kui nemad minu verd just juua ei tahtnud. Mina olin aga sellega, et minu verd joodi, juba nõnda harjunud, et ei osanudki vastu hakata, kui ka võõrad isandad ja emandad seda nõutasid. Selle ihkajaid ei olnud ka palju, sest mina sain selgeste aru, et nemad rohkem ikka päris tavaliste inimeste verd pruukisivad.
Seal sain mina tundma ka seda noort isandat, keda kutsuti Cariniks, kes oli seisnud eemal. Tema oli ligidamalt vaates veel kaunim ja palju targem Kalost. Tema jõi sagedaste minu verest ja tõi minule ka ilusaid riideid ja pehmeid patjasid, mille peale toetada, aga oma verd tema minule ei annud mitte, ja kui mina seda küsisin, siis ütles tema ainult, et see tema rõõmu ja lusti minuga kõneleda sootu ära võtaks. Tema ei seletanud minule, mispärast see nõnda on ja mina ei söandanud enam sellest midagi küsida ka. Tema uuris minu käest õige põhjalikult, kust mina pärit olen ja kuidas mina siia sain, ja mina kõnelesin temale kõik ausaste. Siis kutsus tema Kalo ja minu venna Ensio ja teatas, et tema minu enda omaks tahab võtta, kui nemad sellega nõus on, ja tema andis neile minu eest lunaks ühe uhke noa, mis kalliskividega oli kaetud ja kolm muud neidu, kes tema laevas olid teda teeninud. Sel päeval ja mõnelgi järgmisel olin mina selle üle üpris uhke, et mind nii kallilt oli ostetud. Ja tema
ei teinud minule haiget kordagi selle aja jooksul, mis meie kindluses elasime, aga see aeg ei olnud küll sugugi pikk.
Talistepüha aegas tehti suured pidustused ja kõik linnarahvas pidi kord kindlusse tulema, et siis omakorda hea teenimise eest tasu saada. Juba nädala jagu varem tuli kindlusse üks võimas isand nimega Gemaro, keda minu isand Carin Džeemaroks kutsus. Minu vend Ensio oli rõõmus selle isanda tuleku üle ja kõneles minule, et teda nüüd sõjameeste sekka arvatakse ja teda rüütliks lüüakse ja Kalot nõndasamuti, aga isand Carin käskis minul olla oma toas ja ei näinud tundvat ilu sellest isandast. Mina kuulasin oma isanda käsku ja sellepärast ei näinud mina oma venna rüütlikslöömist ise, aga isand kõneles minule sellest, et Ensio oli saanud sadakonna ülemaks ja Kalo eliitsalga juhiks, mis olevat veelgi suurem au, sest nemad lähevad esimestena lahingusse ja teenivad suuri autasusid, kui nemad elusse jäävad. Ja mina pean siin tunnistama, et mina natuke nagu lootsin, et isand Kalo selle au kätte sureb, sest mina olin teda paar korda veel näinud ja need olid minu pelgu tema ees ainult kasvatanud. Aga mina ei söandanud küsida oma isandalt, kes tema on või kuhu salka tema kuulub.
Kolm päeva enne talisteid tulid kindlusse suured meestehulgad, keda kõiki pidi ühel kuukivipeo päeval pühitsetama. Mina sain aru, et pärast pidu lähevad kõik sõjaretkele, minu isand teiste seas ja see oli minu jaoks kui pettus, et tema jälle ära pidi minema ja mina püüdsin igate tema elu rõõmsamaks muuta, ehki minul enesel, kui külm tera rinnus valutas.
Mina sain teada, et sõttaminek pidi tulema kohe samal suurel piduõhtul. Mehed, kes olid pühitsemise üle elanud, mitte kõik ei olnud seda suutnud vastu võtta, olid jõudu ja indu täis ja ihkasid verd, ja sõjamõte pani nende südamed lõõmama. Minu isandal oli otsata palju töid ja tema käed mind hoides olid kurvad.
Siis tuli linnapidu ja mina teadsin, et meie aeg oli otsa saanud. Kohe keskpäeval tuli aga minu isand korra minu juurde ja võttis mind kaasa meie toast välja. Kindlus oli väga tühi nagu mahajäetud maja ning tuul laulis selle suures sõjameestesaalis. Isand näitas minule kõiksuguseid kohti selles kindluses ja vannutas mind, et mina teda ootaks ja ikka loodaks. Seal ei olnud palju inimesetoitu, mina pidin seda linnast leidma, kui tema ära on läinud, aga tema käskis mind, et mina enne meie toast välja ei läheks, kui kolm päeva on mööda saanud, ja selle tarvis, et mina vahepeal puudust ei kannataks, lasi tema minul omale sööki ja jooki valida ja kaasa võtta, sest mina ei olnud ikka veel õige Punane Hing. Aga tema kõneles veel ühest vanast mehest, kes elab kaugel linnast, ja tolle juurde käskis tema mind minna seniks, kuni sõda kestab, ja elada nagu inimesele kohane. Tema
seletas minule kolm korda teemärke, mille järgi mina õiget suunda pidin hoidma, ja siis kutsus tema ühe ilusa noore mehe, Istar nimi, ja käskis temal minuga koos neid märke korrata, kuni need minule pealuu sisse said kulunud.
Aga siis hakkas pidu peale ja kõik rahvas hõiskas. Mina kuulsin seda oma aknast ja nägin ilutulede jälgi taeva all, kui päev oli loojunud. Minul oli kurb oma toas, sest isand oli minuga hüvaste jätnud ja mina teadsin, et tema ei tule tagasi enne kui alles aasta pärast, sest seda oli tema minule kõnelenud. Mina kuulsin läbi ukse, kuidas inimesed sisse tulid ja alla läksid keldrisaalidesse, kus oli püha koht, kuhu mina iiales ei olnud jalagagi saanud. Nemad hüüdsid häid soove ja kiitust isand Gemarole ja isand Diizile ja isand Varenile. Siis läksivad kõik alla ja mina teadsin, et nüüd tulebki minul üksi hakkama saada kaua aega ja minule tuli ka meelde, et mina oma isandale olin küll lubanud minna otsima seda vana meest, aga mina ei olnud siis öelnud, kui väga mina teda kalliks pean ja tagasi ootan, ja minul oli oma rumaluse pärast valus. Just siis tuli minu vend Ensio minu ukse taha ja hüüdis tasa, et minu isand soovib mind veel enne ärasõitu kord näha, ja mina rõõmustasin kõigest südamest, et mina kõike seda oma isandale nüüd kõnelda saan. Mina panin oma ilusama kleidi selga ja tõttasin oma venna juhatusel treppidest alla, seal oli mingi lõhn, mis mulle ei meeldinud, aga ma ei ulatanud selleni oma meelega, sest minu süda ja mõtted olid täis armastust.
Suurde saali jõudsime meie ja seal oli väga pime, aga minu vend teadis täpselt, kuhu minna, ja pooleldi kandis mind edasi, kuni meie ühe suure ukse juurde saime, mille pooled lillas tules hiilgasivad. Seal lasi tema minust lahti ja lükkas ust ja Kalo tuli minu tagant ja viis mind ustest sisse ja nüüd sain mina aru, et see oli otsata suure hulga vere lõhn, mida mina olin tundnud. Sest seal oli hiigelsuur saal nagu mõni väli, üleni täis veriseid inimesi, kes olid pidulikult riides, õiete, kes olid olnud pidulikult riides, sest enam neil ei olnud suurt midagi seljas, neid aga söödi ja nendega tehti veel sada imet, mida minu mõtegi ei olnud osanud ette kujutada, aga ühtegi häält ei olnud kuulda, ja sellepärast oli kõik veel hirmsam. Saali teises seinas, kaugel minust ja ustest, oli troon, mille peal istusid kolm meest ja nende kohal rippusid laest alla mõned väänlevad inimesed, kelle kätest jooksis verd troonilolijate peale. Üks mees tõstis oma käe ja lõikas selle sisse haava ja sealt voolas verd karikasse, mida teine mees käes hoidis. Seal lähedal oli üks suur pada, mis ka hirmsas tontlikus tules lõõmas, ja sellesse kallas teine mees karikast verd. Mina nägin selgeste, et veri auras ja oli kuldset kollast värvi ja paks nagu koorega segat kookose nektar. Sõjamehed, kes seisid taga seina ääres, ootasid, et nendele sealt pajast juua antaks, kuidagi teadsin mina seda päris kindlaste. Saali keskel aga tormas vankuvi jalu ringi või lebas oiates maas neidsamu linnainimesi, keda mina nende õnnelise elu pärast puhu kadestanud olin, ja kes olivad alles natukese aja eest minu kuuldes isandate auks hõisanud. Nende rõivad olivad verised, sest kõik põrand oli kui punase lakiga kaetud, ja nende näod olivad kui hulludel kõveraks kistud.
Iga mees, kes oma rüüpe oli kätte saanud, asus sealt hulgast enesele ohvrit püüdma, kellega tema siis oma hirmsaid tegusid tegi. Kalo naeris minule kõrva, kui mina seda kõike üheainsa hetkega olin tähele pannud, ja ütles, et tema on mind ikka kõige enam ihaldanud. Siis sain mina ka sellest aru, et minu isand tõtt oli ütelnud, et tema mind enne oma tagasitulemist näha ei saa ja mina pean toas olema otsekui peidus, aga mina olin tema keelu vastu sealt välja tulnud ja Kalo jõi minu verd ja veel mõned noored mehed ja üks neiu tulid lähemale ja isegi minu vend hakkas minu käest kinni suure jõuga, ja mina nägin, et tema nägu oli kui suures valus, kui tema mind kihvadega rebis. Üks väike laps tõmmati minu kõrval pooleks, nõnda nagu mina olin näinud Kalot kunagi ammu seal laevas tegevat, tema kuum veri voolas minu peale ka ja samal ajal tungis midagi väga külma minu sisse ning see ongi viimane, mida mina oma elust mäletan.
Minu meeled olid kui külmunud pärast seda ja mina lebasin paja ääres kaua maas kui üks narts, valudes ja mõistuse juures, aga omete tühi, sest minu hing oli kadunud pimedusse, kus oli olemas ainult otsata valu. Siis kuulsingi mina jumalavaimu häält läbi pimeda laulmas ja mina tulin tema järgi siia. Tema kõneles minuga sellest, et mina ei pea enam mõtlema sellele viimsele hetkele, kui mina oma juhtumised kirja saan, sest siis lubab tema minul ära minna ja saada kasvama Allika ääres midagi ihkamata ja pelgamata, sest seda mina nüüd tahan kõigest oma meelest.
Aga mina tahan veel paluda seda Rüütlit, kelle tarvis mina kõik kirja panin. See oli minu jaoks kui suure haava ravitsemine ja mina tänan teda selle valu eest, aga palun ka, kui Sina kohtad minu isand Carini, siis säästa tema elu, sest temal ei ole süüd neis asjus.
