Meduusa silmitses kivikuju. See ei meenutanud väga inimest. Jah, kujul olid jäsemed, kuid lihased olid kuidagi valesti. Lisaks oli kivikamakas mitme pea jagu teistest suurem ja ka äärmiselt tugev - Meduusa oli proovinud vihahoogudes seda mitu korda lõhkuda. Tulutult.

Nüüd aga vaatas ta kivikamakat ootamatu heldimusega. Mehe nimi oli Huldra, kuigi ta eelistas hüüdnime rändaja. Ning ka Meduusale, hirmsale Gorgonile, oli ta andnud hüüdnime.

Milline poolearuline niimoodi teeb?

Meduusa raputas nõutult pead.

Ta ei mäletanud seda päeva, kui rändaja tema elamisse astus. Siia tuli ikka mõni seikleja. Selles polnud midagi uut. Meduusa muutis ta lihtsalt kiirelt kiviks ning jätkas oma igapäevaste toimetustega. Siis aga juhtus midagi ootamatut - kui päev õhtusse veeres, muutus kivi meheks tagasi. Muidugi mitte kauaks - Meduusa pilk oli kiire. Kuid seejärel juhtus sama ka järgmisel õhtul.

Meduusa oli rändajat uuesti ja korduvalt kiviks muutnud, kuid ometi muutus see igal päikeseloojangul elavaks olevuseks tagasi. Nüüdseks olid nad isegi rääkinud mõned sõnad juttu – nii teadis Meduusa ka olevuse nime.

Päike loojus, vedades end kiirelt horisondi taha, ja kivikuju ringutas. “Oehh! Oli see alles uni!” teatas ta. Meduusa märkas nüüd, et ka mehe hambad oli suuremad ja teravamad, kui inimestel. “Tere õhtust, mu Ussijuus. Ma loodan, et Teie päev oli huvitav.”

Meduusa pööritas hüüdnime peale silmi, kuid ei vaadanud koheselt võõra poole - ehk said nad seekord natukene pikemalt vestelda. “Sinu nimi oli Huldra?” nõudis ta. Meduusa kuulis igapäevaselt vähe sõnu, seega jäid kõik talle hästi meelde.

“Nii see on, aga võib ka vabalt rändajaks kutsuda,” haigutas jõmm.

“Ja miks sa siin oled, Huldra?”

“Ah, no ma kuulsin teie kohta lugusid-”

“Ja sa tulid mulle lõppu peale tegema!?” kriiskas Meduusa ja vaatas rändaja poole. Mees oli aga just pilgu ära keeranud. “Ei. Ma lihtsalt mõtlesin, et see võib väga üksildane elu olla.”

Meduusa viha lahtus, kuid ainult natukene. “Nii, et sa tulid siia kaastundest?”

“Võibolla natukene,” selgitas rändaja. “Aga peamiselt mõistmisest. Ega inimesed ka minu soosse hästi suhtu. On raske leida rahvaid, kes meid ei pelgaks, kardaks või tappa ei sooviks. Mitmed mu vennad on otsustanud selle pärast enam mitte kunagi ärgata. Mis elu see selline on? Mina aga otsustasin rändama hakata.”

“Sellest ka nimi rändaja,” lõi Meduusa seose.

“Just. Ma käisin lähemal ja kaugemal, otsides rahvaid, kellega koos elada - kuid kõik kartsid mind. Sina aga mind ei karda.”

“Kas ma peaks?” turtsatas Meduusa.

“Ei. See on väga hea, et sa ei karda,” sõnas mees. Äkki läks ta nägu särama. “Ohh, kuule, see on meie pikim vestlus praeguseni.”

“Ma võin selle ka kiirelt ära lõpetada,” nähvas Meduusa.

“No kui sa tahad. Siis jätkame lihtsalt järgmisel päikeseloojangul. Mul pole kuhugi kiiret ja sul kah vist mitte.”

Meduusa krimpsutas nina. Rändajal oli õigus. Meduusa ei saanud sellest külalisest mitte kuidagi lahti. Kiviks muutmine oli vaid ajutine paus - mees ärkas igal õhtul uuesti. Meduusa tahtis olla vihane ja raevus, see oli mugav, kuid tegelikult polnud tal vestluskaaslase vastu midagi.

“Täiesti ausalt, kui tundub liiga ebamugav või tundub, et midagi toimub liiga kiiresti, siis vaata aga mulle otsa ja saad kohe päeva jagu pausi,” naeris mees. “Ma ei pane seda üldse pahaks. Muide, kus sul siin köök on?”

“Tagapool, vasakut kätt. Mis siis?”

“Ma mõtlesin, et vaaritaks meile kahele midagi. Pole tükk aega miskit söönud.”

“Sa oskad süüa teha?”

“Väga ei oska, tegelikult,” naeris mees. “Aga proovima peab. Pole siin läheduses külasid, kust varastada.”

Meduusa turtsatas. Ka tema polnud söögitegemises osav. Ometi hing tuli kuidagi sees hoida. Ehk said nad kahepeale midagi maitsvat luua. “Olgu, ma luban sul vaaritada,” sõnas ta. “Aga ainult kui sa räägid mulle rohkem oma kodukandist ja rahvast.”

“Sa tahad kuulda trollide elust? Seda saab, mu Ussijuus, seda saab,” naeratas rändaja.