Arheolooge peetakse inimesteks, kes kohtuvad minevikuga. See ei ole nii. Me uurime täiesti proosalises kaasajas mineviku jälgi. Tõsi, kui aus olla, siis üks juhtum minu praktikas oli. Mitte just otsene kohtumine minevikuga, pigem selline… ütleme: kohtamine. Lugu oli selline.

Kaeveload, kinnitused Ruumiinspektsioonist ja teistest kontrollorganitest – kombes, võib alustada.

Kosmosearheoloogia on tavaliselt üsna pinnapealne. Kõlab nagu nali.

Teemakauged kuulajad tavaliselt imestavad: üks arheoloog versus terve planeet tolle arengu aastamiljardite kestel – mida ta seal suudab?

Üks erialatehnikaga varustatud arheoloog suudab palju. Peamine, mida me esmakülastusel teeme – me dokumenteerime. Me kaardistame planeedi. Fikseerime biosfääri hetkeseisu. Planeetide evolutsiooni standardmudeli alusel joonistavad tehistaibud välja geoloogilise ja eluslooduse evolutsiooni antud taevakeha jaoks. Tuvastame artefaktid. Siin on meil kõvasti abiks see eelnev arengumudel, mis ütleb meile kus olid erinevate loodusgeograafiliste regioonide piirid, kust läksid rannajooned, kus olid siseveed jms. Teades maastikuloogikat on selge, kust otsida asustuskeskusi, kus need võisid tekkida ja millised oli sellel perioodil liikumise teed.

Esmase kaardistuse ja analüüsi ajal pole teha suurt midagi. Süstematiseerid eelmiste uuringute materjale, koostad oma teadustöid ja paned kokku aruandeid.

Esmane ülevaade koos, postitad selle ja ootad ära kinnitused.

Kunagi asustatud planeetide dokumenteerimine on äärmiselt oluline. Mustad arheoloogid ei maga. Nood tulevad mitme laevaga ja riisuvad pealt tubli 80% koorest. Rüüstavad asustuskeskused, isegi hüdrosfääri paarisaja meetri sügavusele. Paiskavad kõik segamini. Väljakaevatu tuulavad kiirelt läbi. Mis pakub kommertsiaalset huvi, võtavad kaasa. Ülejäänu lükkavad läbisegi hunnikutesse, hoolimata ei periodiseerimisest ega kultuurilisest järjepidevusest. Ainuke võimalus möödaniku pärandit kasvõi pisut kaitsta on jõuda ette, dokumenteerida ja lasta selle alusel kehtestada kaitsetsoonid.

Planeet surnud mõistusliku eluga – see on tavaline. Reegel. Seda nimetatakse „Fermi paradoksiks“. Viimase lihtne seletus on järgmine.

Enamus mõistusekünnisel liike sureb välja ökosüsteemi katastroofis. See ei ole see, mida teie mõtlete. Ökosüsteemid elasid katastroofi üle ammu enne meie aega. See toimus üleminekul „vanemalt kiviajalt“ „keskmisele kiviajale“. Jutumärgid on siin põhjendatud. Ajaloolastele ja arheoloogidele ei meeldi need Suurel XIX sajandil massidesse lastud väljendid. Täpselt nii nagu ka „mõistusega olendite lõplik eraldumine loomariigist“. Nende mõistete rakendamine teistele liikidele ja planeetidele on lihtsalt võhiklik.

Tärganud mõistus loob ühel hetkel vahendid, millega suudab võtta kõik endale eluks vajalikku ökosüsteemist sellise kiirusega, et need ressursid ei suuda taastuda. Jääb ilma kandepinnata toidupüramiidi tipp ja loodusmaastik, millel need mõistusekandjad otsivad endale elatist. Mida ei enam ole. Tuleb üle minna tarbimiselt taastootmisele. See on intelligentsuse proov – eksam neile mõistusekandjatele. Suurem osa kukub eksami läbi. Niinimetatud „tsivilisatsiooni künnise“ ületamine. Hea ja kurja tundmise puust söönud pattu langenud mõistusekandjad aetakse Paradiisist välja: „.. ja palehigis pead sa oma leiba sööma!“ Mis on sulatõsi, isegi nende liikide jaoks, millised „konstruktsiooniliste iseärasuste“ tõttu põhimõtteliselt ei higista.

Mõistusekandjate õnnelik lapsepõlv Emakese Looduse rüpes lõpeb varem või hiljem. Loodus ei tee midagi asjata. Õnneaeg hädavajaliku tööga 1-4 tundi päevas, see on aeg antud õppimiseks ja arenguks. Teadmiste süstematiseerimiseks, mõtlemiseks. Edasi muutus kõik. Ränk töö päevast päeva, hommikust õhtuni, aastaringselt ja iga ilmaga. Uues, tsiviliseeritud maailmas on üle 90% mõistusekandjate pärisosaks vähe süüa ja magada, veel vähem mõtelda.

Arenguloogika, pole midagi öelda. Kõik, mis eelmises elus oli suurim tugevus, parim kohastumus, on nüüd ühtäkki – suurim nõrkus. Ühtesid veab alt sotsiaalne organisatsioon, mis on reproduktiivse käitumise kristallisatsioon. Teised said liiga hästi hakkama ilma tööriistadeta. Vähe on neid, kes sellesse evolutsiooni pudelikaela saabuvad edasist eksistentsi võimaldavate tööriistade ja sotsiaalse struktuuriga, mis lubab abstraheeritud kogemust edasi anda. Ühed ei suuda valmistada tööriistu, teised on kas liiga üksildased või liiga seltsilised elusolendid.

Teine suur pudelikael on üleminek biosfääri evolutsioonilt tehnosfääri evolutsioonile. Siin on tsivilisatsiooni kriitiliseks ressursiks aeg. Ajaaken, mille kestel reliktne sotsiaalne struktuur veel toetab õppimist ja arengut ning uus tehnokultuur ei ole veel loonud absoluutset kontrolli kõigi üle koos ja igaühe kohta eraldi.

Inimkonnal vedas kujuteldamatult. Sadakond inimest suutis hüpata üle gravitatsioonibarjääri ja pageda asteroidide vöösse, enne kui infokontroll muutus absoluutseks. Igasugune areng on tasakaalutu. Tasakaalutus ohustab stabiilsust, see tähendab, võimu. Tehnilise kontrolli vahendid kihutasid arengule järele ja siis läksid sellest ette. Infosüsteemidesse kivistunud võim muutus absoluutseks. Nimetute Esindajate vormitud kujud täidavad siiamaani Maapealsete muuseumide saale, kandes nende uhket loosungit: „We rule forever, we never die!“

„Pöörake tähelepanu,“ räägivad giidid, „kuidas iga uue Esindajate rühma kujude töötluse ja materjali kvaliteet langeb. Aastaarvud aga, mis näitavad nende esindusaega, üha lühenevad. Kuni „praktiline surematus“ võimurooli küljes lüheneb mõnede kuudeni“.

Kosmosetsivilisatsiooni kaardistamine ongi igavikulistele mõtisklustele häälestav töö. Kinnituste saamiseni töötavad masinad. Arheoloogi roll on vastutuse võtmises. Vaatasid üle, allkirjastasid ja tuku edasi. Järgmise kinnituse saabumiseni.

Kõik vajalikud tõendused ja kinnitused käes, teeme standardkaeved tsivilisatsiooni profiili võtmiseks. Vastava tsivilisatsiooni epikriis: miks see sündis ja miks see suri. Millistest hädadest oli painatud. Edasi oleneb juba tulemustest. Tsivilisatsioon võib saada suletud teadmise staatuse. Selle võtavad tööplaani suured ja tõsised „firmad“ ja sul tuleb astuda kõrvale, esitades tõendatud kulude aruande. Hea, et niigi läks. Tavaliselt saab siiski loa siit-sealt oma tarbeks urgitseda.

Mida urgitsemine annab? Esiteks – isiklik teaduslik panus. Leiud lähevad kolme „kasti“: esiteks, suured muuseumid, arhiivid, teadusasutused. Teiseks – see, mille arheoloog jätab endale, oma isiklikku kogusse. Kolmandaks, seaduslik sissetulek – see, mis läheb oksjonil müüki. Erastatava osa üle virisetakse, kuid – parem seaduslik õigus rahuldada oma isiklikku huvi kui lausaline rüüstamine. Lõpeks, kogu valgekraeline lumivalge ja kristallpuhas kõrgteadus ning filosoofia seisab sellel, mida minu ja Helju sugused mustatöölised kokku kuhjavad.

Helju teatas, et eluslooduse arenguprofiil on paigas ja ka geoloogiline periodiseerimine lõppenud. Praeguse seisuga viimaste mõistusekandjate evolutsioon planeedil oli enam-vähem selge.

Kohalikud mõistusekandjad olid sarvilised ja sabaga. Saba, sarved ja sõrad. Nende välimus tekitas äratundmisrõõmu. Helju oli üldse vaimustuses. Või veel. Lameda maapinna jaoks liiane aju tekkib 3-mõõtmelises maailmas. Maailmas, kus reaalne liikumisvõimalus kolmandas mõõtmes paneb „keskprotsessorile“ kõva koormuse. Tavaliselt on see kas mets või ookean, ülimalt tihe gaasikeskkond suurte planeetide atmosfääris. Siinsed mõistuslikud olendid astusid üle läve äärmiselt liigendatud mägimaastikul, vulkaaniliselt üliaktiivses piirkonnas. Tugevad tagajalad, kõvade ja karedate sõrgadega andsid võimsa äratõuke. Arvutused näitasid, et kohalikes oludes suutsid nad hüpata üle 50 meetri laiuste tühemike. Mis omakorda nõudis võimsat aju terase stereoskoopilise silmanägemisega. Esijäsemed aga spetsialiseerusid jõulisele haardele ja klammerdumisele - mis arendas välja haardekäed ja pikad paindlikud sõrmed. Pikkadel õhulendudel aitas tüürida pikk painduv saba lopsaka tutiga otsas ja kandepinnad küünarvarte ja keha vahel, samuti selgroolülide pikenemisest moodustunud tüüriv kiil.

Järgmisel geoloogilisel muutusel sattusid nad soiste üleujutatavate luhtade ja rohtla piirile. Sattusid ja jäid ellu. Valgu- ja rasvadieet vee-elustiku ja rohtlas vedelevate korjuste baasil ei lasknud ajul hääbuda. Käed leidsid uutes oludes rakenduse tööriistade loomisel ja kasutamisel. Võimsad sõrajalakesed andsid võimaluse eest ära joosta või vajadusel järele jõuda mitmesugustele eluvormidele.

Ainuke, millest me Heljuga aru ei saanud – miks oli neid mõistusevendi kujutatud meie enda Maa muistsetel koopajoonistel? Miks neid kriibiti mammutiluusse?

Kaevetööd profiili jaoks valitud esinduspunktides algasid. Otsene füüsiline kohalolek väljakaevamisel ei ole otseselt vajalik. Kuid kas tasub sellist lõbu endale keelata?

Konkreetne uurimisobjekt oli stepis, imeilusas kohas. Muistsete kaubateede ristis. Kurgaanid hauakambritega kerkisid jõelookest haaratud järsunõlvalisel künkal. Ülevoolu ühendasid oma veed kolm tormilist mägijõge ja moodustasid laia tasandikujõe keskjooksu. See voogas edasi, läbi lagendike, läbi metsade ja soode, kauge mere suunas.

Lõunataeva sinas joonistusid peaaegu kehatute just nagu läbipaistvate viirastustena noorte mägede teravad sakid. Igati loogiline koht kunagiste rohtlaavaruste valitsejate viimse peatuspaiga jaoks.

Suurim vaimustus oli muidugi Kutsil – keel maani ripakil, kõrvad tuules lehvimas, kihutas ta Lembiga võidu mööda suurt lagedat. Avarus! Ükskõik kuidas laevaruume ka ei laienda, päris välja vastu see ei saa.

„Vaatame, kes neist esimesena magama kukub,“ naeris Helju.

Eh, laagriromantika ja primitiivne elukeskkond! Seadsin puurondid nii, et need oma hõõguses hoiaks katla kenasti mulksumas – seal kees hass. Jahilkäik, kui seda nii võib nimetada, oli edukas. Tegelikult, käia ei tulnud kuskil – kohalike rohusööjate kari liikus laagrist mööda ja üks sai ilma suurema pingutuseta meie toiduks. Helju andis kinnituse, et kohalik liha on meile söödav. Praegu puhastas ta ilmse rahuloluga kohalike taimseid eluvorme – vürtsideks ja maitseroheliseks valmiva pidusöögi juurde.

Läksin väljakaevamisi kaema.

Droonid töötasid metoodiliselt. Sondeerisid, kaevasid sisse, dokumenteerisid ja võtsid üles. Andmete põhjal ehitas tehistaibu koheselt 3-mõõtmelised mudelid. Määrati ajaskaalad, mitmel erimeval meetodil. Artefaktid kaardistati, koguti kokku ja süstematiseeriti.

Vaatasin leiud põhjalikult üle. Objekti juurde maalis virtuaalsus kuulekalt selgitava andmestiku – materjali, ajaperioodi, sarnaste objektide ja võimaliku rakenduse kohta. Täpsustasin mõningaid momente, tegin parandus- ja täiendusettepanekuid.

Siirdusin matusekambrisse. Kummardasin madala kivipiida alla ja astusin sisse. Droonid droonideks – nood kannavad kokku paremini või halvemini süstematiseeritud andmed. Peamine on isiklik mulje. Tajuda maastiku, tajuda objekti. Tunnetada, kuidas vaadeldav on paigutatud, kuidas selle loojad mõistsid ennast ja oma loomingut.

Esik oli väike, seintel märgid ja pildid. Läitsin kohalikust materjalist improviseeritud tõrviku ja kamandasin droonidel tuled kustu. On ammune tõde – muistseid kirju tuleb tajuda samas valguses, mis valgustas nende loojaid. Kunstvalguse selge jäikus, väljajoonitud krobelus ja pragude niidistik hajus, sulandus ühte kirjade ja piltidega. Jaht, lahing. Pealik, sarved uhkelt kuklas, troonimas kõrgel istmel.

Järgmine kamber oli avaram. Selle seinaäärtes kuhjusid panused teise elu jaoks. Astusin üle konarliku kivist põranda. Need looduslikud plaadid tariti siia pea saja kilomeetri kauguselt. Tähtis isik, kõige järgi otsustades. Panused – nagu ikka. Kõik, mis vajalik jahiks ja sõjaks. „Parematel jahimaadel“, nagu Maal öeldakse.

Viimane kamber oli hauakamber. Siin oli mitu rohmakatest kiviplaatidest vormitud kirstkalmet. Droonid olid need hoolikalt avanud. Üks, teine, kolmas… Luustikud, isiklikud hauapanused. Vaatasin 3-mõõtmelisi mudeleid, riietuse, ehete ja olendite endi välimuse rekonstruktsioone. Kõik oli korras. Andsin tehisarule täiendavad juhatused, täpsustasin tööde plaani. Kuulutasin välja öörahu. Kavatsesime magada värskes õhus. Sestap, rahu ja vaikuse huvides, kamandasin droonid n.ö. „akusid laadima“ ja tehnokontrolli.

Lasin kustutada tuled ja istusin oma tõrviku paistel kivilöövis pingile. Minu üllatuseks olid kivid soojad. Veider, droonid kinnitasid – ei mingit radioaktiivsust. Lähima vulkaanilise aktiivsuseni aga oli siit sadu kilomeetreid. Imelik.

Taoliste igavikuliste mõtiskluste käigus langes mu pilk ühele avatud kirstule. Vaatasin pikalt-pikalt mustavatesse silmakoobastesse, kuni mulle jõudis kohale: tal ei ole sarvi!

Mida kuradit!?

Tal ei olnud sarvi ja sõrgu ka mitte. Täiendreaalsuse kuvandeid kruttides oli mu tähelepanu olnud riietel ja ehetel ning see fakt oli jäänud tähelepanuta.

Tal ei olnud sarvi ja ei olnud sõrgu ning ta oli täiesti humanoidne. Avasin uuesti ta kuvandi – phuuuhhh! Vot see on üllatus. Naisterahvas, noor, mitte rohkem kui kakskümmend viis aastat vana. Äravahetamiseni sarnane Homo Sapiens Sapiensi parimate esindajatega. Kogu eelnev uuring ei olnud hominiidide või nende sarnaste esinemisest sellel planeedil andnud isegi mitte märki.

Mnjaaahhh, vot see on pauk. Ajaloolased armastavad mõistatusi. Publitseeritavaid ja lahendatavaid mõistatusi. See mõistatus nende hulka ei kuulunud. Ilmsesti.

Tõusin ja kõndisin ümber kirstu, luustikku tähelepanelikult seirates. Eh, tehismõistus ja tema fantaasiad, täpsemini - nende puudumine! Mis oli mudelis kena käe- ja jalaehete komplekt, olid ahelad! Tugevad, kohalike seppade poolt hoolega taotud tugevad ahelad. Ühest otsast käte ja jalgade ümber, teised otsad – kõvasti suurtesse kividesse kinnitatuna. Tundub, et surnumatjatel oli suur mure, et kadunuke võib hauast välja ronida.

Ja mis see siin on?

Pehastunud puu – nii-nii, 3D mudel näitab – vähe sellest, et ahelad… kadunukese pea naelutati kurku löödud puust vaiaga kõvasti maa külge. Kõrvaletõstetud kirstukaant katsid nii seest kui väljast sügavalt ja hoolega lõigatud märgid. Ilmselt midagi pärssivat, mis pidanuks takistama kallil kadunukesel – juhul kui ahelad ei pea ning puust vaiast jääb väheseks – kirstukaant pealt tõsta ja laia maailma rändama minna.

Hüva, mõistatused mõistatusteks aga söögikorrad – päevaplaani järgi.

Ropsisin püksitagumiku aastatuhandete tolmust puhtaks ja asutasin end meie laagrisse tagasi. Minu eel ja järel surisesid droonid leidudega. Nad viisid need orbitaalsüstikusse ja seadsid end siis laadima.

Laadimise võtsime ka meie ette. Lõkkelõhnaline hass kuldsete rasvaläätsekestega puljongil oli vaimustav. Helju valik kohalikust rohelisest ja vürtsidest oli võrratu. Puhastasime konte, imesime üdi ja jagasime oma pruukosti Kutsiga. Viimane ragistas mõnuga konte ja kissitas tule poole silmi. Idüll.

Lurpisime lõkke kumas teed. Otsisime Lembiga üksteise võidu taevast tähtkujusid ja andsime neile nimetusi. Helju rääkis kohalikest taimedest – mida süüa ja mida mitte. Meenutasime ammuseid juhtumusi. Juttu ja naeru jätkus kauaks.

Väsimus sai Lembist jagu – lõpuni joomata tass kõrval, lebas ta vaikselt kohaliku uluki värskel nahal. Tõstsin ta kätele ja kandsin telki. Kutsi tegi tiiru ümber telgi, nuhutas tuult ja seadis end telgi kõrvale tuulevarju magama.

Helju asutas end oma leiumaterjali korrastama. Otsustasin kaevepäevikule kriipsu alla vedada kui avastasin – olen oma väliarvuti jätnud hauakambrisse. Droonid ajasin öörahule – tähendab, tuleb ise jalad selga võtta ja ära käia.

Kaevekohta valgustasid tuled, mis minu lähenemisel aeglaselt heledamaks muutusid. Läbisin esiku ja eeskambri ja asusin oma arvutit otsima. Nagu arvata võiski, oli see jäänud kivilöövi soppi, kus olin istunud. Kummardusin seda võtma kui tajusin kerget õhu liikumist. Mingu vari libises üle valguskuma. Tardusin – selja tagant kostis kerget kahinat.

„Helju?“

Vastuseks oli vaikus. Arvuti kõvasti pihus, sirutasin end ja lõin pea vastu lage ära. Siin on ju madal! Keerasin end vandudes ringi – ei kedagi. Ei kedagi. Noh, ega kedagi ei saanudki siin olla.

Kõndisin puistel jalgadel aeglaselt läbi kambri ja väljusin.

Telgini jõudsin vahejuhtumiteta. Helju nõidus oma arvutis andmetega. Kutsi sügas end loiult kõrva tagant, keeras end selili ja magas edasi.

Öö möödus vahejuhtumiteta. Äratas meid palav päike. Einestasime kiiresti ja läksin kaevamistele. Droonid olid juba ametis. Käisin tähelepanelikult ringi vaadates kambrid läbi. Kõik oli paigas, peale ühe. Selliste ettevaatusabinõudega sängitatud kadunuke oli pööranud pead.

Ta oli pööranud pead. Võtsin eelmised salvestused: kahtlust ei olnud! Kadunukese pea oli olnud ühel küljel. Nüüd oli see teisel küljel. Just nagu oleks ta kiiganud seinalöövi poole, kust ma eile arvutit otsisin.

Päev möödus tegusalt.

Kasutasime aega, mil droonid kaardistasid kunagist jõest üleveokohta, suurejooneliseks ujumiseks ja päevitamiseks. Lembi ja Kutsi möllasid madalas vees, paisates sinitaevasse sädelevaid pritsmeid. Helju kalastas ja mina vaatasin päikest võttes droonide ülevaadet leidudest jões.

Järgmiseks ööks valmistusin hoolikalt. Lasin droonidel seadistada signalisatsiooni – see ei tekitanud Heljul mingeid küsimusi. Meie ümber oli palju rohusööjaid, kes kõlbasid isegi meile toiduks. Kindlasti on siin lihasööjad, kellele meiegi võime toiduks kõlvata. Õiged meetmed – rahulikum uni!

Nühelesin asemel, lõhnas kodu ja Helju järele. Leidsin sobiva poosi, peitsin näo tema juustesse ja uinusin.

Ärkasin äkki ja täiesti virgena. Lebasin hetke vaikust kuulates. Siis tõmbasin türbi ülle ja väljusin ettevaatlikult telgist, püüdes abikaasat ja last mitte äratada.

Tuli põles heledalt ja sellest pimestatuna ei märganud ma kohe inimkogu selle kõrval. Selle viivituse tõttu tajumises võtsin seda ootamatu rahuga. Kogu tõusis, vaatas mulle otse silma ja naeratas.

Pikas, alla põlve kleidis või hames. Lihtne lõige, hele lõuend. Kleidi peal kerge nahkvest, karvad sissepoole. Ümber sääre põimuvate rihmade otsas sandaalid. Värvitud varbaküüned.

Naisterahvas naeratas mulle kergelt ja istus uuesti puupakule maha, soojendades oma peopesasid tule paistel. Astusin sügavas nõutuses edasi ja surudes maha kerget kõhklust, istusin lõkke äärde.

„Kuidas te valvest läbi saite?“ küsisin või mõtlesin, et küsisin.

„Ma nägin tuld ja tulin sooja.“

Naine kallutas pead oma luigekaela otsas, pahmakas satääne juukseid, mis paari puunõelaga pealael krunniks keeratud, säratasid tulepaistel. Leekide paiste hubises tema näol ja ta heitis varju. Ta heitis varju. Viirastusi ja kummastusi olen varemgi kohanud. Informatsiooniline vastastikmõju, mida avaldavad muistised, on kohati väga võimas. Arheoloogi praktikas tuleb igasugust ette. Kuid see naine paistis täiesti reaalne, materiaalne.

Pisikesed klaasitükid või pärlid tema vestitikandis sädelesid igal liigustel. Säratasid loomulikult. Kas inforünde ohvriks langenud teadvus meie ajus suudab renderdada 3D füüsikalisi efekte loomupäraselt ja usutavalt?

Naine sirutas end ja silitas pöialdega libistades oma laia vöörihma. Vöö vahele oli pistetud mingist metallist pistoda. Sihuke korralik, kolmekümne või pisut enama sentimeetri pikkune terariist.

„Külm“ ütles ta mõtlikult, „kogu aeg on mul külm. Just nagu oleks ma tuhanded aastad külmas olnud.“

„Kes sa oled ja mida sa siin teed?“

Ta rääkis madala, sügava rinnahäälega. Rääkis, nagu on harjunud rääkima see, keda kuulatakse.

„Ma… ma tulin siia kaugelt. Ma tulin siia uurima, ma tahtsin teada mis siin juhtus.“

Naine vaatas mulle otsa. Oma suurte hallide silmadega. Ükski muskel ei liikunud kuid tema olekus tundus irooniat ja kerge muie: „Oled sa kindel, et tahad?“

Lapsepõlves me narrisime üksteist kui keegi liiga palju päris: „Kes palju teab, saab ruttu vanaks. Kes saab vanaks, sureb ära!“ Kas ma ikka tõesti tahan?

„Kes te olete?“ Tobe küsimus, aga – paremat mul ei olnud.

„Mina… ma olen Nõid. Me oleme teiega ühe verd, meil olid samad esivanemad.“ Ta vaatas taevasse ja torkas sõrmega: „Meie Päike on seal!“

Tõepoolest, meie kunagine ürgkodu Päike oli selles suunas – paljale silmale nähtamatu.

„Kuidas te siia saite?“

„Kasvatasin liha luudele, ronisin kirstust välja ja tulin tule juurde sooja.“ Ta pidas pausi. „Olla aastatuhandeid aheldatud luukerena kirstus, teate, see on üsna kõle ja üsna igav olemine. Aitäh, et kaane pealt võtsite. Mulle oli see üle jõu.“

„Kas tõesti valisite sellise meelelahutuse omal vabal tahtel?“

„Mul olid… asjaolud. Ma nägin vaimus, et siia tulevad inimesed nagu mina. Ja otsustasin teid ära oodata. Mõnikord tuleb elus,“ ta naeratas sõna „elus“ juures, „mõnikord tuleb elus minna edasi nii eriskummalisel moel, et tegelikult tuleb minna hoopis tagasi. Mu isa mõtles välja kuidas see võiks toimuda, aga meil puudus piisav võimsus, et seda teha.“

„Ma ei saa aru…“

„Mina ka mitte.“ Külaline naeratas: „aga see pole ka oluline. Te ju kasutate aega? Ajaga on aga nii, et ühelt poolt on kõik just nagu väga lihtne, teiselt poolt – väga keeruline. Ruumi määrab teda täitva mateeria struktuursus. Mateeria ülesehitus on see, mis on tema sisse vormitud, informatsioon, nagu teie ütlete. Struktureeritud informatsioon, see on – loits. Loits on aga minu kui nõia eriala.“ Ta naeratas uuesti ja tema naeratus oli täiesti imearmas, kui see lahutada pilgust. Sügavalt läbipaistvate heledate silmade põhjatuses vilkuvatest tulukestest.

„Kuidas te ellu ärkasite?“

„Väga lihtsalt,“ naine lõi edvistavalt pea kuklasse, „ma ei olnudki surnud. Luukere kirstus, see oli meelepett. Pettekuvand. Ja teil polnud häbi jõllitada daami tema absoluutses alastuses?!“ Nõid kihistas äkki. „Vabandust. Ma pole kaua-kaua meesterahvastega rääkinud, ajab veidi eputama.“ Ta muutus uuesti tõsiseks. „Ajavoo lõhestamine on teile arusaadav? Mina ja mu isa lõime vägeva loitsu. See lõhkus kohaliku aja kaheks. Ühes ajas ma heitsin kirstu ja see aeg tardus. Teine voog kandus edasi nagu alati. Mind tapeti, aheldati ja suleti kirstu. Keha lagunes ja kondid pehastusid nagu ikka. Mina aga olin ajamullis nii nagu ma sinna jäin. Kirstu avamine käivitas loitsu järgmise osa, ajavood ühinesid. Tõsi, vaheolekus tuli mul kaks ööpäeva liikumatult vedeleda. Sama hea kui terve igaviku! Ja ma tahan teada, kas meie kauged järeltulijad ongi sedavõrd matslikud, et piinavad daami pikkade küsitlustega ega anna talle süüa ega juua!?“

Tõin talle välja meie õhtusöögi jäägid ning külaline lasi sellel hea maitsta.

„Olgu… oletame, et teie jutt on tõsi. Kuid, sellise ajatriki tegemine nõuab keeruka infoobjekti kõrval ka üsna palju energiat. Mingi energia hauakambris oli, kivid on siiamaani soojad. Kust te seda võtsite?“

Nõid jõi mõnuga teed, nuusutas õhku ja näitas eksimatult minu välipudeli poole, mis sisaldas head konjakit. Ta tegi sõrmega üheselt mõistetava žesti: lisa teele konjakit. Tegin mida nõuti.

„Kurgaani alusesesse kaljusse on kaevatud keeruline käikude süsteem. Välisõhk imetakse ühtede kaudu sisse, soojeneb sügavuses ja tõuseb üles. See loob mitmesuguste seisulainetega pildi. Taoline infostruktuur toimib kui tüürelement, mis juhib käikudesse aheldatud ajavoo kulgu.“

„Kronogeneraator.“ Muistsete templite ja hauakambrite klassika. Veider, kuidas meile meeldib oma vanemaid ja esivanemaid lollakateks pidada. Arvata, et muistsed vaaraod uskusid, et nende ajude ja iseelunditeta muumia suudab üles tõusta. Ja isegi seda, et nad uskusid, et sellisel kujul taasärkamisest võib olla mingi rõõm. Pärast seda kui avastati vibratsioonide harmooniate ja materiaalsete struktuuride seos ajaga, algas tõeline ajamullide rajamise buum. Mõned neist isegi töötasid.

„Nii te seda vist nimetate, jah.“

„Aga ikkagi – miks?“

„Teate, üksindus on hirmus. Ma ei tahtnud esmalt elava ja siis surnud jumala või kuradina seda maailma teenida. Ma tahtsin teiste inimeste juurde.“ Ta hakkas naerma: „Kas ma tõesti olen nii kole? Ähhh… Ärge kartke! Ma ei võta teid teie perelt ära ja polügaamia jaoks olen ma liiga ülbe. Aitäh kostituse eest. Üldiselt, mul on aeg.“

„Saada mind,“ käskis öine külaline. „Ma tahan ümbrust vaadata. Ära pabista – sa naased oma pere juurde elavalt ja tervelt ning elad kaua ning õnnelikult!“

Tõusin ja vantsisin naise kõrval jõe poole. Turvatsooni läbisime vähimagi häireta. Valve annaks häire läheneva elutu keha, masina või elusolendi peale. Kõige peale, mis ei ole inimene. Mina olen inimene, minu peale see ei peagi reageerima aga minu kaaslanna? Tähendab: teda kas tegelikult ei ole või on ka tema - inimene! Nii nagu ta väitiski.

Ta astus kerge, nõtke sammuga. Inimesed, kes on õppinud käima tasastel põrandatel ja tehiskeskkonnas ei kõnni mitte kunagi nii. Jalg tõstetakse esmalt otse üles ja siis viibutatakse ette. Nii käivad need, kes teavad, et jalg võib takerduda. Maha pannakse jalg pehmelt, tunnetades jalgealust – selline inimene ei astu mitte kunagi täie keharaskusega orgi otsa. Tema jalutuskäigu tempo võinuks panna higistama sportlikke kiirkõndijaid. Ta ei läinud, ta hõljus maapinna kohal. Muide, rohukõrred tema jalajälgedes säilitasid jälgi – see oli reaalne mass.

Jõudsime järsaku servale. Kaua vaatas ta ümbritsevasse kaugusesse. Kõrgelaubaline sarnakas profiil kohaliku Kuu helgist hõbevirvenduses vetevälja foonil. Peen, kerge kumerusega ninajoon. Silmad säratasid kuuvalguses: „Aituma saatmast! Edasi lähen ma üksi.“

„Kuhu?“

„Sinna kust ma tulin!“

Nõtke kuju valendavas hames laskus künkanõlvalt alla. Vaatasin talle järele – ja nägin tema ees, eemal, laagritulesid. Laagritulesid, telke, paate jõe kaldal.

Kuju pöördus ja lehvitas mulle: „Mine, mine! Ära siia jää ja ära mulle järele tule! Kui sa tahad oma naise ja lapse juurde tagasi jõuda. Seal on teine aeg, mul pole jõudu, et sind sealt tagasi saata.“

Hakkasin minema meie peatuskoha poole.

„Jaan!“

Pöörasin end hüüde poole.

„Kaeva homme seal… sa saad aru küll, kus kohas! Kaeva sügavamale!“

Külaline lehvitas mulle veelkord ja kaugenes.

Meie laagris oli kõik rahulik. Kutsi magas, valvedroonid skaneerisid ümbrust. Tuhmuv lõke miilas hommikuses halluses. Telgis oli soe ja kodune. Lembi ja Helju magasid üksteise kõrval. Sikutasin türbi seljast ja pugesin nende kõrvale soojale asemele.

Hommik polnud õhtust targem. Hoolase raport tõi välja kõigi meie infosüsteemide täisrauas kasutamise täna öösel. Sel ajal kui kaunis nõid minevikust mind seltskondliku vestlusega köitis, huugasid nii süstiku kui laeva ja isegi vaeste droonide protsessorid saja protsendiga. Vot milleks oli vaja meid ära oodata! Eh, õndsad olid ajad kui kurivaimule piisas kolmest tilgast verest, äärmisel juhul mõnest liitrist või palju seda ühes inimeses oligi… Unistajad! Loits, mis suudab mõjutada aega mõne liitri orgaanilise ainega ei tööta. Siin tuleb põletada energiat petadžaulide kaupa, kavalaid infostruktuure läbi protsessorite kihutades. Vaat milleks tal oli vaja meid ära oodata. Tal ei jätkunud arvutusvõimsust.

Teiselt poolt – milline aju ja vaimujõud! Hoolas ja Tähelepanelik koos sidussüsteemidega ei ole sugugi kaitsetud. Murda kogu turvast naeratades läbi ja panna tehismõistused oma manasõnu lausuma – otsese informatsioonilise vastastikmõjuga!? Mnjaaa…

Hea, et külaline läks ära minevikku. Sellest kuhu tulevikus võib sattuda ja mida korda saata sellisest aktsioonist genereeritud ebatõenäosuste laine tulevikus… prrrr. Parem mitte.

Sünged eelaimdused hinges, siirdusin droonide kannul hauakambrisse.

Suur arheoloogia jumal! Mis see veel tähendab?!

Kirst oli tühi. Ainult ahelad vedelesid maas.

Istusin kirstuservale ja jäin sügavalt mõtteisse. Esimene, tuleb tühistada esmane kaeveraport ja teha uus. Selline, kus kirstu sisu hävis teadmata asjaoludel. Raporteerida hinnalise leiumaterjali – unikaalse skeleti kadumist väljakaevamiste ajal, sisselülitatud turvasüsteemidega… Juba ainuüksi seletuskirju ja aruandmisi paistis sel teemal kümneid ja kümneid. Rääkimata hoobist reputatsioonile.

Hüva, mis edasi? „Kaeva sügavamale!“ Mis meil muud üle jääb.

Andsin droonidele ranged instruktsioonid, kehtestasin kõrgeimad ettevaatusnõuded.

Droonid skaneerisid passiivsensoritega kirstu ja ümbrust. Kui meil on arenenud tsivilisatsioon, siis aktiivsetega peab olema väga tagasihoidlik. On olnud juhtumeid, kus oma pärandi kaitseks on paigutatud tuumalaenguid. Väga kavala ja tundliku päästikusüsteemiga. Külaline oli küll väga viisakas, aga – parem hoida kui oiata. .

Meeter kirstu põhjast allpool oli midagi.

Lasin evakueerida kõik leiud ja liigsed droonid, kamandasin pere süstikusse ning tõusime atmosfääri hõredamatesse kihtidesse. Seejärel alustasid droonid kaevamist. Ese oli väike, kompaktne ja üsna tihe.

Varsti ilmus artefakt ekraanile. Pillasin mitmeid vandesõnu, mida ma tavaliselt ei kasuta.

Suur Marsi Jumal! Ainult see mul täielikust õnnest veel puuduski. Kohalik vampiir, zombi või kes iganes olnuks kindlasti parem variant. Lõpeks, Helju oli just korjanud suure koguse küüslaugu kohalikku analoogi. Mina aga tean mitmeid vingeid loitsusid igasugu teispoolsuse tegelaste vastu, kümnetest maailmadest. Olnuks, nagu öeldakse, hea võimalus praktikas proovida…

Vabandage, see on erialane võllahuumor. Asi oli tõesti hull. Droonid õngitsesid välja igale inimarheoloogile esimeselt kursuselt tuttava Marsi infosalvesti. Tegelikult, suuremale osale inimkonnast väga hästi tuttava. Muistsed marslased lõid oma infosalvestid nii head ja nii vastupidavad, et maised insenerid võtsid selle ilma suuremate muudatusteta üle. Isegi minu kodulaeva arhiivis oli selliseid tuhandeid.

Tähelepanelik navigeeris meid kurgaani juurde maandumisplatsile tagasi. Minu mõtted aga hammustasid nagu Uroboros iseennast sabast. Joonuks see muistne daam mu vere, olnuks see kiire ja selge lõpp. Nüüd aga seisis mu ees perspektiiv uppuda marsoloogia kultuurimõjude kemplusse. Milline, nagu aru saate, on pseudoteadus, vandenõuteooria. Iga tõsine teadlane käib sellest kaugelt ja kaarega mööda.

Marslased ja maised humanoidid väljasurnud sarvikute planeedil. Kusjuures humanoidi skelett võttis kätte, kasvatas luudele liha peale ja kõndis öösel lihtsalt minema. Andes enne viite marslaste infosalvestile. Parem juba 133 vampiiri ja zombit ühekorraga!

Tühistasin, „tehnilise rikke tõttu“, kaevetööde salvestised kurgaani avamise ja Marsi mäluseadme leidmise vahel. Üldiselt ei tohi nii teha. Kuid, mis mul üle jäi? Loomulikult, lihtsalt maha kustutada ma seda ei saanud. See ei ole tehniliselt võimalik. Kuid pakkisin selle kokku ja panin kaevetööde metaandmetesse, kui „osaliselt loetava“. Nagu ütleb kogemus, standardsete väljakaevamiste metaandmetes ei urgitse mitte keegi mitte kunagi ilma tungiva põhjuseta.

Droonid jätkasid kohaliku tsivilisatsiooni profiili võtmist. Mina aga istusin monitori ette, pistsin mäluseadme lugejasse ja valmistusin kõige halvemaks.

Marslaste loogika ei ole alati inimmõistetav. Nende tegude ja eesmärkide üle vaieldakse siiamaani. Libainfo vastaste kampaaniate ajal puhastatakse teabevõrgustikud marsoloogiast kui pseudoteadusest. See on omamoodi marker. Seejärel roomab seesamune marsoloogia meelelahutusrubriikidest või kahjuliku ideoloogiaga võitlemise tõsistest infooperatsioonidest uuesti laiali. Kuni Marsi akadeemiate taasasutamiseni. Täpselt nagu nn „marslaste geenid“. Kord kuulutatakse nende väidetav olemasolu inimkonna genofondis vandenõuteooriaks ja neetakse igaveseks ära. Kord kaardistatakse seda hoolega ja püütakse tõendada, et kõik „jumalast valitud rahvad“ on marslaste geenide kandjad. Kord joonistatakse Punane Täht riigivappidele, kord kuulutakse see õigustühiseks ja kuritegelikuks algusest peale. Sosinad aga räägivad, et kõiki Marsi geenide ja teadmise kandjaid jahitakse ja hävitatakse kättesaamise kohas. Selline lugu.

Kindel on üks: Vanem planeet, oluliselt väiksem kui Maa, arenes kiiremini. See on väikeste süsteemide teadaolev eripära. Mida väiksem, mida suletum, seda kiirem on areng. Nõnda jõudsid marslased oma hääbuval planeedil tehnosfääri arengufaasi siis, kui maised primaadid alles saba kaotasid.

Edasi tegid nad mitmeid katseid Maad koloniseerida ja kuidagi ennast sinna sisse sobitada.

Mõnikord jätsid marslaste eksperimendid mulje rafineeritud sadismist. Salvestiste sisu kohta oli muud raske öelda. Vanema ja keskmise kiviaja üleminekuperioodil tegid nad katse rajada Maal „mitmekihiline ühiskond“. Maiste primaatide õilistamine marsi geenidega, nagu nad kirjutasid oma raportis, ei andnud nende jaoks tulemust. Maine mõistus küll arenes, kuid oli üsnagi jonnakas ja isepäine.

Plaan oli lasta tsiviliseeritud ahvidel, töörügajatel-robotitel, üles ehitada tehniliselt arenenud keskkond. Teha valmis tehnosfäär Marsi mallide kohaselt ja sinna elama asuda. Paraku ei võtnud see kavatsus kuidagi vedu. Nõnda kujunes Marsi sfinkside peades idee luua kohapeal võõrplaneetlastest keskklass. Tuua sisse kedagi, kes maapealset ahvikarja ohjaks ja piitsutaks. Eksperimendi korras toodi kubjasteks sisse mitmeid Maa raskusjõuga võrreldava gravitatsiooniga planeetide mõistuslikke ja poolmõistuslikke asukaid. Nende hulgas ka neid siinseid sarvikuid. Ja vastupidi – Maa pealt toodi perspektiivseid inimesi teistele planeetidele. Kohalike asukaid kaika ja tulega Marsi progressi radadele juhtima.

See seletas nii mõndagi. Eelkõige saba ja sarvedega kahejalgsete sõraliste populaarsust inimkultuuris. Need tulid, viisid hällist lapsi ja panid geenmodifitseerituid asemele. Need viisid Marsi jumalate tahte vastu eksinuid ära. Või hukkasid neid suguharu silme all, ilma julmust kokku hoidmata.

Sama sündis siin. Maalt toodud mõisavalitsejad olid kohalike sarvikute jaoks ehtsad kuradid. Personifitseeritud kurjuse kehastused. Mida enam arenes sarvikute kultuur ja tehnilised võimalused, seda sagedamini püüdsid nad tagakiusajaid varitseda, jälitada, tappa. Valitsejad vastasid karistusaktsioonidega. Marslaste arvukus aga aina langes. Üks lüüasaamine järgnes teisele. Taristu vajus kokku, ressursid hääbusid.

Kohalikud inimesed tegid läbi kiire ja aktiivse valiku. Marslased olid sarvikute planeedile valinud šamaanide ja tarkade järeltulijaid, nõidasid. See oli tõeliselt harukordne juhtum. Tavaliselt tähendab vanemalt kiviajalt keskmisele üleminek maagia eraldumine muudest tehnoloogiatest.

Tõhusad materiaalsed tööriistad mängivad võime rakendada otsest informatsioonilist vastastikmõju materiaalsete objektidega opereerimiseks tahaplaanile. Vägilane raske kaika või odaga saadab kümmekond maagi üks-kaks-kolm esivanemate juurde oma tegudest aru andma, enne kui nood maagid jõuavad temaga midagi teha. Seetõttu läheb maagia kuni tehno-virtuaalsuse loomiseni tagaplaanile.

Siin aga käisid asjad teisiti. Inimestest keskklass, marslaste nõrgeneva kontrolli tingimustes, tegi läbi loomuliku valiku, mis jättis alles vaid tugevate informatsiooniliste võimetega isendid.

Nõnda tuli sarvikutel kõvasti pusida, enne kui nad suutsid neile kaelale istunud inimsoo kasti lüüa. Sõna otseses mõttes. Minu öine külaline oli sellel planeedil viimane inimene. Kaua suutis ta sarvikuid endast eemale juhtida, üksteise vastu mängida. Kuid pikapeale väsis ka tema. Teisi inimesi enam ei olnud. Marslased enam ei tulnud. Viimased salvestused olid temalt. Ta jätkas oma isa tööd, alistades ühe aja ja informatsiooni salaseose teise järel. Ta ei tahtnud enam edasi. Ta tahtis omade juurde, algusse ja tagasi. Nõnda õpetas ta kohalikele sarvikutele peegelduste tantsu ja jagas läbi silmamoonduste teavet, kuidas temast endast vabaneda.

Ühel kenal päeval mattis ta infosalvesti kirstupõhja ja heitis ise kirstu. Oodata ei tulnud kaua. Kostis sõrgade tümin kõval maapinnal ja kohale kappas kohalik kangelane. Leemendades üheksast hirmuhigist tungis too hauakambrisse ja naelutas ta puuteibaga maa külge. Seejärel neediti ta ahelatesse ja pandi vägevate loitsudega kaetud kirstule kaas peale.

Edasi tuli vaid oodata mõni tuhat aastat. Kuni tulevad tema liigikaaslased, avavad kirstu ja ta saab uuesti kehastuda. Selleks, et minna omade juurde tagasi.