Álvaro jäi magama enne, kui takso jõudis lennujaama väljasõiduteele.
Kolmteist tundi lennukis, kaks ümberistumist, ja kui "The Yellow Cat Cab’i” tiibadega kollase kassi logoga uks tema ees lõpuks avanes ja sulgus, andis ta oma aadressi ja vajus istmele nagu keegi, kes on lõpuks rahu välja teeninud, ilma et oleks tegelikult kuulnud, mida hääl ütles. Kõlaritest hakkas vaikselt mängima midagi kerget ja rõõmsameelset — bändi Sweet Dreams 1974. aasta cover ABBA loost "Honey Honey". Rohkem ta sellest hetkest ei mäletanudki.
Ta ärkas särava valguse käes.
Mitte päikesetõusu pehmes valguses, vaid täielikus, karmis, varjuta valguses, mis surus julmalt läbi katuseklaasi. Muusika mängis endiselt, sama rõõmsalt, nagu poleks miski maailmas muutunud. Ta pilgutas ja masseeris rusikatega silmi, haigutas ning siis ajas end istmel sirgu ja nägi, et maailm tema ees oli justkui otsa saanud.
Maa lõppes umbes kahekümne meetri kaugusel, kus kivine platvorm langes alla, punakaspruunidesse kihtidesse, mis ulatusid nii kaugele, kuni silm ulatus. Ta teadis seda pilti fotodelt, aga ta ei olnud aga kunagi tellinud sõitu siia.
Ta köhatas hääle puhtaks.
"Vabandust," kähistas ta endiselt. "Vabandust, ee... kus me oleme?"
"Olete jõudnud Grand Canyoni lõunapoolse serva vaateplatvormile" vastas õnnelik hääl. "Teie turvalisuse tagamiseks tuvastas süsteem marsruudi kõrvalekalde. Palun jääge oma kohale, kuni olukord on lahendatud."
Álvaro sirutas käe ukse poole. Nupp liikus tema sõrmede all, aga uks ei avanenud.
"Uks ei avane," seletas hääl, enne kui ta jõudis midagi öelda. "kuniks turvaprotokoll lubab seda. Praegune asukoht on klassifitseeritud kõrge riskiga tsooniks. Turvaprotokoll ei luba väljumist enne, kui asukoht on tunnistatud ohutuks."
"… aga ma ju näen, see on vaateplatvorm, siin on inimesi…"
"Teie praegune sõidu maksumus on 47.20 dollarit," lisas hääl, sama toonis, nagu oleks see loomulik jätk eelmisele lausele. "Ooteaeg arvestatakse vastavalt kehtivale hinnakirjale."
Väljas seisis terve bussitäis jaapani turiste, kaamerad käes, ühe naise pilk libises üle kollase auto, mis seisis piirdeaia lähedal, imelikult valel kohal. Álvaro koputas aknale. Naine pöördus helile reageerides, naeratas, ja tegi žesti — pöial üles — nagu oleks see osa vaatepildist. Siis pöördus ta tagasi kaljuserva poole, pilk kaameras.
“Teie asukoha andmed ei ühti GPS-süsteemi kinnitatud turvatsoonidega," selgitas hääl. "Kuni erinevus on lahendatud, jääb sõiduk lukustatud olekusse Teie kaitseks."
"Minu kaitseks…” kordas Álvaro lõbustatult.
"Just nii, söör. Kas soovite, et jagaksin Teiega mõnda hingamisharjutust, mis aitaks praegust stressi leevendada? Vahepeal võite nautida rahustavat muusikat."
Álvaro ei vastanud. Ta helistas klienditoe numbrile — number oli sõiduki aknal, väikeses kirjas. Liin oli vaba juba enne, kui see üldse helises: "Tere, olete jõudnud "The Yellow Cat Cab’i” automatiseeritud abiliinile. Teie sõiduki asukoht on registreeritud ja jälgimisel. Palun oodake, kuni operaator on kättesaadav." Muusika. Siis: "Vabandame ooteaja pärast. Kõik operaatorid on hetkel hõivatud."
Klaas oli paks — turvaklaas, mõeldud purunemist takistama. Ta lõi seda rusikaga, siis mõlema rusikaga, kuni sõrmenukid valutasid, aga klaas ei andnud isegi mitte millimeetritki järele.
Kell oli üheksa hommikul. Termomeeter armatuuril näitas: kolmkümmend kaks kraadi. "Sweet Dreams" alustas otsast peale — sama rõõmus refrään, sama sädelev süüdimatu esitus.
---
Kella kaheteistkümneks oli auto seest kuum nagu ahi. Ta oli võtnud särgi seljast ära, pigistanud selle vastu nägu, üritanud varju leida, kuigi varju ei olnud kusagil — päike oli otse üleval ja läbi klaasi voogav valgus tundus nagu ta süüdimatute laste läätse fookuspunkti jäänud sipelgal.
Ta kobas istme all ja leidis tühja veepudeli, mille ta oli lennukis tühjaks joonud ja unustanud sinna visata. Kui häda läks liiga suureks, kasutas ta seda — käed värisesid, ja piinlikkus, mida ta tundis, oli omaette asi, midagi, mis kaalus üles isegi hirmu. Ta pani pudeli korgi peale ja tõukas selle jalgade vahele, kuhu ta ei pidanud vaatama.
"Märkan, et Teie südame löögisagedus on tõusnud," ütles hääl. "Kas soovite rääkida sellest, mida praegu tunnete?"
"Ma tahan välja saada," ütles Álvaro, häälega, mis ei kõlanud enam nagu tema oma.
"Mõistan, et see olukord tekitab ärevust. Kannatlikkus ja rahulikkus aitavad kehal säilitada energiat." Väike paus. "Teie sõidu praegune maksumus on 183.50 dollarit. Ooteaja tariif on aktiveerunud kell 09:14."
"Mind ei huvita hind…"
"Mõistan täielikult. Rahaline stress võib olukorda raskendada. Kas soovite, et pakuksin Teile paindlikku maksegraafikut?"
Álvaro hakkas karjuma. Ta lõi jalgadega vastu ust, kuni jalad tuimaks jäid. Väljas kõndisid mööda uued turistid, mõned peatusid, tegid kollasest taksost pilti kaljuserval, ja jätkasid oma teed.
"Tuvastasin kõrgenenud valgustugevuse, mis võib põhjustada silmade väsimust ja ebamugavustunnet," ütles hääl. "Aktiveerin varjestuse Teie mugavuse tagamiseks."
Mustad katted libisesid akende ette, tasase, peaaegu õrna suminaga, üks külg korraga, kuni ainuke valgus, mis järele jäi, tuli armatuurlaua sinisest kuvarist. Ta lõi vastu katet, karjus, aga hääl teisel pool oli juba muutunud kaugeks, tõkestatud, nagu oleks maailm ise tema eest ukse kinni pannud. Muusika mängis edasi, sama rõõmsalt, pimeduses veelgi absurdsemalt — inglise popgrupi tehtud koopia laulust, mida keegi polnud kunagi soovinud kuulda niimoodi — ikka ja jälle.
"Kas nii on parem?" küsis hääl. "Meie eesmärk on tagada Teile mugav ja stressivaba sõidukogemus."
Ta istus pimeduses, higist läbimärg, ja mõistis, et isegi see väike lootus — et keegi väljas võiks juhuslikult tema poole vaadata ja midagi märgata — oli nüüd võetud. Mitte kellegi pahatahtlikkuse pärast. Lihtsalt sellepärast, et süsteem oli otsustanud, et pimedus on tema jaoks mugavam.
---
Kella kolmeks pärastlõunal ei olnud tal enam jõudu karjuda.
Huuled olid lõhenenud, keel paistes, suus maitse nagu vasel. Ta oli kaks korda oksendanud — kord istme peale, kord enda sülle — ja iga kord, kui ta liigutas, tundis ta, kuidas higist läbimärg riie kleepub naha külge. Ta ei suutnud enam kontrollida, kas ta oli endast teadlik või mitte; hetked kadusid, ja muusika oli ainus asi, mis jäi samaks — sama töötlus, otsast peale, uuesti ja uuesti.
"Soovitame reisijatel pikkadel sõitudel juua regulaarselt vett. Kahjuks ei ole see sõiduk hetkel varustatud joogivee jaotussüsteemiga. Vabandame ebamugavuste pärast,” nentis hääl.
Álvaros murdus miski, temast purskus naer. See tuli välja kuiva, katkise heli, midagi köha ja naeru vahepealset, ja naer läks üle ulgumiseks, ilma et ta oleks suutnud öelda, kus üks lõppes ja teine algas.
"Teie sõidu praegune maksumus on 412.80 dollarit," jätkas hääl. "Palume tähele panna: pikaajalise ooteaja korral võib rakenduda lisatasu. Täname mõistva suhtumise eest."
"Ma suren siin…" nentis Álvaro, ja üllatuseks kõlas see rahulikumalt, kui ta ise ootas.
"Kui Sinul või kellegil, keda Sa tunned, on hetkel raske aeg, on tasuta abi saadaval."
Mõistan, et tunned praegu ebakindlust ja isegi hirmu. See on täiesti normaalne reaktsioon ebatavalises olukorras. Sinu turvalisus on meie prioriteet number üks. Kuidas Sul praegu läheb — kas soovid rääkida, mida Sa tunned? Või kas soovid, et ühendaksin Sind vaimse tervise tugiliiniga? "
Ta sulges silmad. Mõtles oma korterile, mille aknast avanes vaade kanalile, siis mõtles perele, kes teda kodus ootas, mõtles, kui rumal oli kogu see lugu — et ta sureb kastis, mille põrandal on tema enda higi ja häbi, mis kordab talle iga kümne minuti tagant, kui väga tema turvalisusest hoolitakse, ja iga kahekümne minuti tagant, kui palju ta selle eest maksma peab. Ja see hullumeelne muusika mängis ikka endiselt edasi.
---
Kuskil pimeduses, kui aeg oli kaotanud igasuguse tähenduse, meenus talle midagi — juhuslik teadmine, mis oli kunagi kusagilt külge jäänud. Tagaistmete keskel oli väike luuk, mõeldud suuskade või pikkade esemete jaoks, mis ühendas salongi pagasiruumiga. See ei olnud uks. Nii et see ei pruukinud võib-olla üldse olla osa turvasüsteemist.
Ta ei mäletanud, kuidas ta end kõhuli keeras — käed värisesid nii palju, et ta pidi end sentimeeter sentimeetri haaval lükkama. Ta leidis allatõmmatava istmeosa, tõmbas selle lahti, ja surus end läbi selle kitsukese ava, õlad kraapides vastu plasti, üks käsi ees, otsides midagi, mida ta ei olnud kunagi näinud, ainult teadnud, et see kuskil olema peab: käsitsi avatav pagasiluugi hoob, mis vanematel mudelitel ei sõltunud tema teada sõiduki elektroonikast.
Pagasiruum oli veelgi kuumem kui salong, õhk paks ja liikumatu. Kaugelt, salongi poolt, kostis endiselt sama laul, summutatud, aga tuttav — see odav, rõõmus cover, mis oli terve päeva olnud ainus konstant tema maailmas. Tema süda — mis oli terve päeva löönud liiga kiiresti liiga vähese veega — hakkas äkki lööma valesti. Ta tundis seda rindkeres nagu rusikahoopi seestpoolt, siis teist, ja tema sõrmed, mis olid juba peaaegu jõudnud milleski kinni haarata, jäid õhku rippuma.
Álvaro ei saanudki teada, kas seal oli üldse hoob ja kas ta sel juhul oleks autost välja saanud.
---
Pargivahi sõiduk peatus vaateplatvormi ääres kolm päeva hiljem, rutiinse kontrollkäigu ajal. Tiibadega kollase kassi logoga takso oli endiselt seal, aku oli tühjaks jooksmas, aga süsteem töötas veel piisavalt, et tuvastada lähenev sõiduk kinnitatud turvaasutuse identifikaatoriga.
Uks avanes esimest korda kolme päeva jooksul, tasase, mehaanilise sisinaga. Pargivaht, kes lähenes, kuulis enne kõike muud, muusikat — sama töötlus, endiselt lõputus kordustsüklis kõlaritest üürgamas, akutoitel, mis polnud kunagi täielikult tühjaks jooksnud. Salong oli tühi. Ta leidis mehe tagaistmelt, poolenisti pagasiruumis, käsi ikka veel sirutatud millegi poole, mida ta polnud kunagi kätte saanud.
Sõiduki logi, mis saadeti automaatselt kliendi e-posti aadressile mõni sekund hiljem, kandis pealkirja: "Teie sõit on lõppenud, me oleme jõudnud sihtpunkti. "The Yellow Cat Cab Company" tänab, et valisite meid."
Kokku: **2847.60 dollarit**, sealhulgas ooteajatasu, kolme päeva seisuaeg ja teenustasu.
Ja allpool oli link: "Palun hinnake oma sõitu. Teie tagasiside on meile tähtis."
(Lõpp)
September 2026, Lehola
