Mets kääris kuulujuttudest. Libahunt Ferus oli leitud surnult ja kohutavas seisukorras. Kuigi mõni üksik Metsa libaelukas pomises enda ette, et üks surnud libahunt oli vähem metsikumatele libaelanikele hea uudis, oli üldine konsensus, et viimase aja kummaliste mõrvade pikas reas äratas Feruse surm tähelepanu ja tekitas murelikkust. Seetõttu polnud ma vähimalgi määral imestunud, kui lagendikul, kus ma oma igapäevast päikesevanni võtsin, üks kassikakk minu ees maandus.

            „Ma tulen su juurde kurbust ja häda täis ajal,“ ütles kassikakk. „Jõle rünnak on nõudnud järjekordse elu.“

            Kakk oli libalind, oma liigi kohta suur, tutid kõrvade otsas kallutatud melodramaatilise nurga alla. Ta tammus jalalt jalale ja tuttide hoidmine nende sihtotstarbelises asendis nõudis talt teatud pingutust.

            Ma haigutasin, pöörates pea nii, et mu pikad, teravad hambaread talle hästi näha olid. Kakk astus sammu tagasi ja pilgutas silmi, teatraalne poos häiritud.

            „Mis on minul Ferusega pistmist?“ sõnasin laisalt. „Ma ei jahi libahunte, samuti ei kuulu me samasse jahiseltskonda.“ Ma hakkasin end aeglaselt lahti kerima, lastes oma erksal suvemustril kakku nii lummata kui desorienteerida. Libalind kissitas silmi ja pööras pea eemale.

            „Ma olen sinu kohta üht-teist kuulnud, Boringal,“ ütles ta. „Metsas ringlevad jutud sinu sangarlusest ja vaprusest. Kaua aega tagasi võisid ühe teatud maailma elanikud sinu peale loota.“

            Ma raputasin ärritunult pead. Otse muidugi oli kakk otsinud välja kellegi, kes tundis mind enne kui mind Metsa pagendati. Küllap oli ta isiklikult lennanud erinevate maailmade vahel ja paterdanud seal ringi, kõrvatutid kunstipäraselt longus nagu leinakase oksad ja uhhuutanud mu nime, kuni keegi oli nõus minust rääkima. See on just täpselt sedasorti privaatsuse rikkumine, mida kassikakud on harrastanud aegade algusest saati.

            „Sa pead oma „muserdatud Metsakonsuli“ rolli palju paremini etendama, kui sa tahad, et ma oma elu sinu ja teiste konsiiliumiliikmete pärast ohtu panen,“ ütlesin. „Kas sa arvad, et ma ei tea, miks sa siin oled? Et ma pole kuulnud kägistatud libailvestest, maharaiutud peadega libakarudest ja hakitud libapõtradest?“ Libistasin end kassikaku ümber kolmekordsesse ringi. „Koletise ässitamine teise koletise vastu nõuab delikaatseid meelitusi ja sisendusjõulist veenmisoskust. Või vähemalt piisavalt suurt pistist. Sa pole veel ühegagi neist välja tulnud.“

Libakakk köhatas ja sopsutas tiibu. Tema vastumeelsus minuga kaupa teha lõhnas erakordselt – hapu higi ja roiskvee ja väävli järgi. Kui kakk rääkima hakkas, oli ta nokk süüdistavalt minu poole suunatud.

            „Kui sa leiad ja tapad koletise, kes on meie Metsas nii palju kurjust teinud, makstakse sulle su teenistuse eest tribuuti. Üks suur näriline nädalas järgmise kuu vältel.“

            „Rotid? Oravad?“ pilkasin libalindu.

            „Oravad,“ sõnas kakk surmtõsiselt.

            „Libaoravad või tavalised oravad?“

            „Tavalised.“

            Ma naersin.

            „Oh, see on imeline. Metsas on koletis, kes on ilma jõupingutusega tapnud kõige võimsamaid libaelukaid ja sa pakud mulle ühe orava nädalas tema tapmise eest! Milline suurepärane tehing! Kui kõrgelt Metsa konsiilium mind hindab!“

            Ma tõmbasin end kassikaku ümber koomale ja tõusin tema silmade kõrgusele. „Ja salamisi loodate, et ka mina suren, nii et konsiilium ja kõik ülejäänud libaelukad saaksid Metsas igavesti ja õnnelikult elada. Pole enam Boringali, äraneetud libamadu. Hea, et tast lahti saime! See on see, millest sina ja kõik ülejäänud unistate, kas pole?“ Ma karjusin viimased sõnad kakule näkku.

            Kassikakul oli nii palju viisakust, et pea kõrvale keerata. Ma tahtsin ta oma surmaembusse haarata ja teda pigistada, kuni ta silmad peast välja hüppaksid ja ta süda põksumast lakkaks. See annaks kõikidele libaelukatele hea õppetunni austuse kohta! Ma ei teinud seda, mõteldes Donia ja tema kurbliku pilgu peale, mis mind nuhtles tugevamalt kui mis tahes muu karistus. Tema ees ei osanud ma oma raevu kunagi õigustada. Kus see nahkhiir ometi oli? Ma polnud teda näinud juba päevi ja pidin tõrksalt tunnistama, et see pani mind muretsema.

            Langetasin end maapinnale ja siuglesin kakust eemale.

            „Meil pole kedagi teist,“ ütles kassikakk väga vaikselt, kui ma olin poolel teel üle lagendiku. „Ferus oli meie viimane võimalus ja ta on nüüd surnud.“

            „Tema läbikukkumine on tema probleem,“ sõnasin ja kiirustasin edasi. Kassikakk kõrgendas häält.

            „Me kõik oleme kellegi lähedase kaotanud. Isegi sina, Boringal.“

            Ma peatusin. Raev viskles ja väänles minus, aga ma olin märganud muutust kaku hääletoonis, ja see polnud meeldiv.

            Kassikakk jätkas:

            „Sinu sõber nahkhiir, ta pole sind hiljuti külastanud, kas pole? Tema koht koopas on tühi ja ka teised nahkhiired pole teda näinud. Mis võib temaga juhtunud olla?“

            Hirmuvärin läbistas mind. Ma olin endale kinnitanud, et Donia ei saa olla surnud, et ta oli selle jaoks liiga ettevaatlik. Kassikakk kõndis minu poole, taarudes oma kohmakatel, sulgedega kaetud jalgadel. Ta peatus mu pea taga ja kummardus alla. Tema hääl muutus pehmeks sosinaks.

            „Ta oli hea sõber. Trotsis päevavalgust, et siia tulla, ja sina ootasid teda ka pärast päikeseloojangut. Te veetsite pikki tunde üksteise seltskonnas, jagades uudiseid Metsas toimuvast ja rääkides vanadest aegadest. Aegadest, kus sina polnud mitte ilge ja jälestusväärne koletis, vaid eksiteele viidud olevus.“

            „Kui sa tead, et ta on surnud, ütle see välja,“ sisistasin.

            „Ma ei tea muud kui seda, et kaks ööd enne täiskuud lahkus ta oma koopast ja pärast seda pole keegi teda näinud.“ Ma neelatasin. Kakk võis õigust rääkida, aga ta võis ka valetada. Ajaliselt klappis Donia lahkumine linnu jutuga ja Donia enda sõnadega. „Ma pean teada saama, kes Metsaelanikke tapab. Ma olen väike ja lendan kuuldamatult. Mitte keegi ei näe mind,“ oli ta mulle kinnitanud. Minu keelitused teda ei kõigutanud. Ja nüüd oli ta kadunud.

            „Ma tahan makseks jäneseid,“ ütlesin ma, jõllitades kuivanud rohukõrt. Mitte ükski libaelukas, kõige vähem üks ülespuhutud kassikakk, ei näe mind murest murtuna, aga tema siiatulek oli minu jaoks avanud ühe ootamatu võimaluse Doniat otsima minna, ja ma ei saanud endale lubada seda võimalust mitte kasutada.

            Pärast väikest pausi kassikakk vastas.

            „Sa saad oma jänese.“

            „Kaks aastat järjest.“

            „Kuus kuud.“

            „Kaheksateist kuud.“

            „Üheksa.“

            „Aasta.“

            „Sobib.“

 

***

 

            Ma jõudsin tihnikusse enne päikesetõusu, olles olnud teel kogu öö kahaneva kuu helde valguse all. Tihnik asus kaugel Metsa kirdeosas, aga seda oli lihtne leida tänu kuulujuttudele ja kassikaku juhistele. Kahkjas aovalguses uurisin ma seda, mis oli Ferusest järgi jäänud.

Libahunt lebas roostepunastel kuuseokstel. Mõned väiksemad puud olid tema raskuse all murdunud, mis ütles mulle, et keegi oli ta tihnikusse visanud. Ta oli ikka veel oma hundiolekus, mis oli kummaline. Kärbsed ja sitikad katsid ta keha elava vaibaga, meelitatud kohale roiskuva liha vastupandamatust lõhnast. Feruse karvakasukas oli mõnes kohas välja kisutud ja kuivanud veri kattis ta sinihalli nahka. Liha kadus silmnähtava kiirusega ööpäevaringselt avatud puhveti tõttu, mida ta keha raipesööjatele pakkus ja õrnas päikesevalguses välgatav peegeldus näitas mulle, kus hõbekuul asus. Ma ohkasin. Ferus ei surnud hõbekuuli läbi. See mitte ainult ei läbistanud ta südant, see asus ka rindkere valel pool ja turritas nahast välja. Kes iganes seda kuuli ka ei kasutanud, oli ta selle kohale surunud pärast seda, kui libahunt oli juba surnud. Kuidas see keegi libahundi tappis, ilma hõbedat kasutamata, oli minu jaoks ikka veel mõistatus.

            Feruse kehal oli palju haavu, aga kõige silmahakkavamad neist algasid tema rinnalt ja liikusid allapoole, purustades üheaegselt nii naha kui luud, rebides ta üheksaks eraldiseisvaks ribaks. Tema mõlema õla esiküljel oli kolm sügavat auku ja kui ma Feruse ülakeha üles tõstsin, nägin ta mõlema õla tagaküljes kahte sama sügavat auku.

            Niisiis, küünised hoidsid teda üleval ja käpad rebisid ta tükkideks, mõtlesin ma.

Küüniste suurus viitas kullile ja käpad karule. Kaks libaelukat ründasid Ferust ja tapsid ta koos. Kaks koletist, mitte üks. See ei klappinud. Libakiskjad töötasid koos väga harva, üksindust eelistavad ja isekad, nagu nad olid. Aga surnud libahunt näitas mulle rahutukstegevat tõestust koostööst.

Langetasin Feruse keha maapinnale tagasi. Porikärbes ronis küüniseaugust välja ja lendas madalal suminal minema. Ma võdistasin ennast. Kuna mul polnud mingit isu ühegi sulekeraga lähiajal rääkida, otsustasin ma karudele külla minna.

 

***

 

Metsas elab kahte sorti karusid – libakarud ja kujumuutjad, „vaba tahtega“, nagu libaelukad neid mõnikord kadedalt kutsuvad. Kujumuutjad olid Feruse surmakohale lähemal ja ma võtsin suuna nende valduste poole. Erinevalt libakarudest, kes eelistasid mägesid ja läbitungimatuid tihnikuid, olid kujumuutjad asustanud Metsa kõige põhjapoolsema osa. Seal kasvasid kõrged, varjupakkuvad puud, mille ümber nad olid tallanud laiad rajad ja mille alustaimestik (enamasti marjapõõsad ja pähklipuud ja nektarirohked varjuarmastavad lilled) oli hoolikalt istutatud ja hooldatud. Ma liuglesin kuuldamatult puude vahel, otsides õiget tüüpi karu.

            See polnud raske ülesanne. Niipea kui ma kuulsin armutõbist nuttu, liikusin ma selle poole ja siuglesin vaikselt koopasse. Seal ootasin ma, kuni karu jättis oma piinliku itku ja ohkas raskelt. Avasin suu ja hakkasin laulma.

            „Armastus, sa turmaline tõbras,

            küünised teritatud vahedaks kui valgushelk.

            Rebisid südame mu kehast välja

            ja purustasid ta oma hoolimatu, põgusa kapriisiga.“

            Karu, keskmist kasvu kastanpruun elukas, kellel olid punaseks nutetud silmad ja kirjeldamatult nüri silmnägu, ainult tõmbas ninaga ja ei liikunud kohalt. Ma olin teinud hea valiku. Karu armuvalu kõrval kahvatas kõik, ka hiigelsuur madu, kes oli tema koju tunginud. Kujumuutjad karud veetsid enamiku oma ajast inimeste külade ümber hiilides, heites ihalevaid pilke ilusatele tüdrukutele, proovides neid võrgutada oma tugevuse ja suure varandusega. Kahjuks olid nad ka lihtsameelsed ning tüdrukud kasutasid karude kergeusklikkust sagedasti ära ja jooksid nende varandusega minema. See viis karud masendusse, millest nad väljusid alles pärast seda, kui uus tüdruk neile silma hakkas.

            Ma lõpetasin laulu. Karu kiitis mu sügavat häält ja emotsiooni, mille ma laulu sisse panin, täpselt nagu ma lootnud olin. Muusika lummas karusid. Ma olin selle selgeks saanud kaua aega tagasi ja see andis mulle nendega suhtlemisel eelise. Mitte keegi ei kõnni kujumuutja koju ilma ettevalmistuseta, kui ta just ei taha nende lõunasöögiks saada.

            Karu ohkas sügavalt. Tegin oma käigu enne kui ta sai hakata oma käesoleva kaunisneiu vooruseid kiitma.

            „Mida sa tead Feruse, selle surnud libahundi kohta?“ küsisin.

            „Mitte midagi,“ vastas karu õlgu kehitades. Ta paistis mu küsimusest pisut segaduses olevat ja ma otsustasin talle veidi rohkem survet avaldada.

            „Ehk tead sa midagi olendi kohta, kes Metsas ringi liigub ja libaelukaid ribastab?“

            „Ei.“ Karu näoilme ei muutunud.

            „Kull?“

            Ta hakkas „ei“ ütlema, aga peatus. Ta nina tõmbles ja ta tõusis tagajalgadele.

            „Ma pole midagi näinud ega tea midagi,“ ütles ta. „Ma tahan nüüd üksi olla.“

            „Sa ei oska hästi valetada.“ Vähem kui kolme sekundiga olin ma end tema ümber mässinud.

            „Niisiis, see kull?“ sosistasin, pigistades karu.

            „Ta pole kull,“ ütles karu, viimaks mõistes, kui tõsine meie jutuajamine oli. Iga öeldud sõnaga pigistasin ma karu tugevamini.

            „Pistrik?“

            „Ei.“ Ma tugevdasin oma haaret ta kopsude ümber.

            „Ei? Ära ütle, et me räägime varblasest.“

            „Ei, mitte varblane. Kakk.“ Tema viimased sõnad polnud midagi rohkemat kui korin. Ma lõdvendasin oma haaret ja lasin tal hinge tõmmata. Ta hakkas köhima ja ägisema.

            „Kakk, kes teeb koostööd mõrtsukaga?“ Ma ei suutnud oma üllatust varjata.

            „Ei, ei!“ kähises karu köhahoogude vahel. „Libahunt ja libakakk, nad armastavad üksteist.“

            „Kas ma näen välja nagu lollpea?“ sisistasin ja tugevdasin taas oma haaret.

            „Ma ei valeta!“ ägas karu. „Ma nägin neid kaku tagaaias, kui ma oma armastatule lilli otsisin. Nad anusid mind, et ma nende saladust kellelegi välja ei räägiks.“

            „Libakakk ja libahunt?“

            „Jah.“

            „Kassikakk?“

            „Habekakk.“

            „Kus ta elab?“

            „Lillekülas, Metsa lääneküljel. Maja eesaias kasvavad kollased karikakrad.“

            Ma lasin karu lahti. Ta kukkus põrandale kokku nagu pooltühi viljakott.

            „Kui sa mulle valetasid, tulen ma tagasi ja me jätkame seda vestlust,“ ütlesin rahulikult.

            Ma lahkusin koopast ja suundusin läände. Karu sõnad kajasid mu peas. Kas see võib tõsi olla? Kaks libaelukat armastavad üksteist? Olles erinevatest liikidest? Võimatu! Habekakk pidi mõrtsuka heaks töötama. Ma peatusin ja kratsisin end kasetüve vastu. Kas ma polnud vaid loetud tunnid tagasi väitnud, et kaks libakiskjat ei tee tavaliselt koostööd? Sisisesin ja tegin grimassi, kui sellele mõtlesin. Ma vihkasin vastuolusid.

 

***

 

            Ma jõudsin Lillekülasse kolme päevaga. Metsaservas puhates, hingeldades ja proovides oma nõudlikku kõhukorinat rahustada, needsin ma lollpäid, kes olid koostanud rahulepingu libaelukate ja inimeste vahel.

            Pärast Suurt Libadikesõda, kus inimestel ja libaelukatel õnnestus teineteist peaaegu viimseni hävitada, koostati rahuleping. Pandi kirja, et libaelukatele valitakse välja piirkond, kus nad saavad rahus elada ja inimesi mitte häirida. See „piirkond“ oli suurem kui mõni väike riik ja sai endale nimeks Mets. Läbi Metsa kulgesid teed, mida mööda inimesed võisid rahus reisida. Teedel oli terve hulk eelposte ja võõrastemaju, mille omanikeks olid mitteagressiivsed libaelukad, nagu näiteks koprad ja oravad, kes pakkusid sööki, ulualust ja turvapaika kõigile, olenemata sellest, mis liiki ränduriga oli tegu.

            Ma liikusin läbi küla, lastes silmadel üle aedade käia. Lõvilõuad, roosid, verevad sõrmkübarad ja valged karikakrad. Murtudsüdamed ja floksid, karvased päevakübarad ja pojengipõõsad, viimaste õied ammu maha langenud. Ei ühtegi aeda kollaste karikakardega. Ma jõudsin küla viimase majani ja olin juba ümber pöördumas, mõeldes, kuidas karule õppetundi anda, kui ma märkasin korralikult pügatud viirpuuhekki. Piilusin heki vahelt sisse. Heki taga kükitas väike maja, mille eesaias kullendasid lopsakad karikakrad.

            Maja tagauks oli lukustamata ja ma libistasin end kuuldamatult majja. Seisatasin pimedas koridoris ja kuulatasin. Rasked sammud tulid ühest allkorruse ruumist ja siis kriiksus tool. Habekakk pidi hetkel olema inimkujuline. See oli hea uudis, sest lendava linnu püüdmine oleks mulle liiga palju soovimatut tähelepanu toonud.

            Vaikselt liikusin ma läbi maja kriiksuva tooli poole. Libakakk oli elutoas, istudes suures, kulunud tugitoolis. Ta nuttis. Tal olid rasvased blondid juuksed, tugevad käsivarred ja tema keha täitis tugitooli täielikult. Ta istus seal, pisarad kukkumas teetassi, mida ta enda ees hoidis. Ta õlad liikusid üles ja alla ning iga natukese aja järel muutusid tema nuuksed valjemaks ja lõppesid madala „uhhuuga“.

            Ma ei teadnud libakakkude kohta palju, välja arvatud seda, et inimesed neid liialt ei vihanud, mistõttu mõned neist elasid inimkülade läheduses. Vähem vägivaldsete libaelukate seas polnudki see nii ebaharilik. Heh, libajänestel olid kogu Metsa ulatuses terved külad, kus nad kasvatasid ristikut ja köögivilju ja müüsid neid nii libaelukatele kui inimestele. Ja said selle pealt üsna head kasumit, nagu ma kuulnud olin.

            Habekakk selles hallis elutoas nägi välja liiga haletsusväärne, et mulle liiga palju probleeme põhjustada, aga ma olen alati eelistanud ettevalmistust lihtsale reageerimisele. Kaku välimuse järgi otsustades võis ta oma libaolekus ühe libahundi üles tõsta ja ma valmistasin end ette.

            Ma liikusin kakule lähemale ja tegin oma algse haardeliigutuse. Kui kakk oli mu tugevas embuses, vaatasin ma sügavalt tema väikestesse, pisaratega täidetud kollastesse silmadesse.

            „Ma kuulsin, et sulle meeldivad libahundid,“ sõnasin ma oma kõige mahedamal häälel. Kaku südamelöögi kiirenesid ja ta lõug hakkas värisema.

            „Ku-kuidas sa tead?“ Tema hääl polnud sääse pirinast kõvem. Ma eirasin ta küsimust.

            „Huvitav on siin see, et tema on surnud, aga sina oled elus.“

            Kakk hakkas nutma. Kuidas ta selleks õhku jätkus, jäi mulle mõistatuseks.

            „Oh, Ferus, mu kallis Ferus!“

            „Jää vait! Kas sa meelitasid Feruse sinna tihnikusse? Kas sa töötad koos selle koletisega?“

            „Ei! Ma armastasin Ferust!“

            „Mis seal siis juhtus?“

            Ta maigutas suud, aga sõnad ei pääsenud sealt välja. Lasin tal veidi hingata, lõdvendades haaret, aga jäin valvele. Libalinnud suutsid oma kuju muuta sekunditega, aga ma ei teadnud, millises kuufaasis nad seda tegid ning mul polnud mingit tahtmist oma ainukest juhtlõnga kaotada.

            Kakk tegi sügavaid hingetõmbeid  ja minuti möödudes hakkas rääkima.

            „Me olime Metsa põhjaosas, meie salakohas, kus keegi meid näha ei saanud. See oli meie viimane kohtumine enne kui ta koletist otsima suundus. Ta ütles, et Metsakonsiilium oli ta selle ülesande jaoks välja valinud. Siis jäi ta vait ja ütles, et ta kuulis midagi. Ta käskis mul sinna jääda ja läks ise asja uurima. Ma kuulsin kriiskeid ja seejärel Feruse urinat. See oli tema võitlushääl. Ma ruttasin häälte suunas ja ma nägin… nägin…“

            Kakk hakkas uuesti nutta tihkuma. Ta silmad muutusid aina suuremaks ja suuremaks ja tema ilusal, ent nutmisest punaselaigulisel näol vaheldusid ilmed, kui ta läbielatud õudust uuesti läbi elas.

            „See oli k-k-koletis, mingisugune kummaline lind. Ta oli Feruse küüniste vahele võtnud ja tagus teda oma suure nokaga. Siis ta muutis end hundiks. Palju suuremaks kui tavalised hundid. Ferus lükkas ta puutüve vastu ja proovis põgeneda, aga koletis oli kiirem. Nad veeresid maapinnal ja Ferus vaatas üles. Ta nägi mind ja karjatas: „Päästa end!“ Aga ma ei saanud teda sinna jätta! Koletis tõmbus eemale ja ma nägin, et ta hakkas end uuesti muutma. Ma lendasin Feruse kohale ja tõstsin ta oma küüniste vahel üles. Oh, miks ma küll seda tegin?! Koletis muutus lõviks ja hüppas meie poole. Ta rebis Feruse oma hõbeküünistega puruks ja Ferus karjus, oh, kuidas ta karjus!“

            Kakk hakkas nutma ja ta keha raputasid ägedad tõmblused.

            „Ja siis oli ta surnud ja ma lasin tast lahti. Ta kukkus maapinnale, kus koletis oli ja ma lendasin ära nii kiiresti kui sain, kartes et ta mulle järgneb. Oh, ma tapsin Feruse!“

            See oli hale, mitteusutav lugu, aga kaku südamelöögid, ta külm higi ja kontrollimatud värinad ütlesid mulle, et ta rääkis mulle tõtt. Ma lahkusin majast ja jätsin selle nuuksuva elaniku enesehaletsuse kätte. Ta oli mulle öelnud kõik, mida ta teadis, välja arvatud selle, kes koletis tegelikult oli.

            Milline libaelukas sai end muuta nii erinevateks olenditeks? Mitte keegi. Kui sind libakotkaks tehti, jäid sa libakotkaks ja ei käinud ringi ega muutnud end lõviks, kui sa seda vaid tahtsid.

            Ma olin Metsas paar kilomeetrit edasi jõudnud, kui mulle kohale jõudis. Lilleküla oli alati oma lilleaedade poolest kuulus olnud. Igas aias kasvasid klumbid ja peenrad, mis olid täis erinevaid lilli. Aga midagi oli nende aedade juures kummaline olnud, miski, mis polnud õige. Ma keskendusin sellele, mida ma külas olin näinud, tuletasin meelde oma liikumist selle tänavatel. See oli seal. Ma peaaegu nägin seda…

            Ma peatusin ja tõusin nii kõrgele kui suutsin. Kui juhm ma olin olnud! Kuidas ma seda enne ei märganud, kui see praktiliselt mulle näkku vaatas ja kogu maailma üle irvitas! Ma sisistasin vihaselt, pöörasin ringi ja ruttasin tagasi küla poole nii kiiresti kui sain.

 

***

 

            Verevad sõrmkübarad seisid öövaikuses, õied raskemeelselt alla suunatud, varte poole, mis olid lehtedest enamjaolt puhtaks kitkutud. See oli tõestus, mida ma otsinud olin. Ma lähenesin aiale ettevaatlikult. Ma nuusutasin lilli oma keelega, puudutasin maapinda nende ümber, lasin oma keelel täie eest töötada. Kerge lohk siin, õrn lõhnamolekul seal ja mu kahtlused said kinnituse.

            Maapind andis mulle teada, et keegi tuli aia poole. Ma  peitsin end tihedate lehtedega põõsa taha. Mu silmade ette tuli olend. Inimsuuruses haldjas. Ta kummardus ja kitkus  allesjäänud sõrmkübara lehe, muljus selle pöidla ja nimetissõrme vahel ja tõstis selle nina juurde. Ta hingas toksilist leheauru sisse. Seejärel pani ta lehe oma keelele ja maitses seda, sumin juba pead täitmas. Ma vajutasin oma pea vastu kasvavat rohtu. Täiskasvanud haldjas, sõrmkübarauimas. Regulaarne kasutaja, teda lähemalt vaadates. Kujumuutja. Ma oleksin pidanud seda teadma, oleksin pidanud kahtlustama sellest hetkest saadik, kui habekakk mulle rünnakust rääkis.

            Haldjas kitkus teiselt sõrmkübaralt veel paar lehte ja suundus Metsa poole, närides kõndides lehti. Ma järgnesin talle ohutust kaugusest. Ma polnud kindel, mida teha. Ma ei tahtnud talle vastu astuda – sõltlased olid parimal juhul äraarvamatu käitumisega ja halvimal juhul täiesti sõgedad. Ma ei tohtinud teda silmist kaotada, kuna ma pidin teadma, kuhu ta läheb. Ma ei saanud tema järgmist ohvrit hoiatada, sest ma ei teadnud, kes see oli.

            Prõks! Oks murdus mu keharaskuse all. Haldjas pöördus kiirelt ja nägi mind. Ma peatusin ja oigasin sisemiselt. Vähemalt nüüd teame, kes järgmine ohver on, ütlesin enda ette.

            „Ah, madu,“ ütles haldjas kõrgel häälel ja tippis kikivarvukil minu poole. Ma hoidusin tema ebaloomulikult suurtesse silmadesse vaatamast. Liiga palju hullumeelsust säras neist vastu. Kerisin end rünnakuasendisse, loiult ja nõrgalt. Mu silmade ette tõusis kujutis kuuseokstel lebava Feruse ribastatud kehast.

            „Ja ma mõtlesin, miks mu selgroog kiheleb. Alati usalda oma selgroogu!“ jätkas haldjas lustakalt. Ma saatsin pilgu alusmetsa poole. See oli siin tihe, juured ja oksad ja lehed moodustamas läbitungimatu tihniku. Mul polnud kuskile põgeneda. Haldja silmad läigatasid ja pupillid suurenesid ohtliku kiirusega.

            „Ja mitte tavaline madu!“ kiljatas haldjas äkitselt. Ma laskusin maapinnale lähemale. Nüüdseks oli ta juba märganud mu ebaharilikku pikkust ja ebaõiget nahamustrit. Ma teadsin, mis järgmiseks saama hakkab.

            „Libamadu! Vana libamadu! Süüdimõistetud Boringal!“ kiljus haldjas. Tema hääl läbistas mu naha ja lihased, muutes nad püdelaks.

            „See oli kaua aega tagasi,“ ütlesin, sõna „süüdimõistetud“ mu teadvust torkimas. Haldjas naksutas keelt ja tema taskust lendasid välja teravad läikivad esemed ja kinnitusid ta sõrmedele. Hõbedast küüned. Käsitsi valmistatud ja äravõetavad hõbeküüned. „Ma olen oma võla kogukonna ees ära maksnud ja ma pole kunagi ühtegi libamadu loonud,“ suutsin öelda, samas kui mu silmad hetkekski ta uutelt lisanditelt ei lahkunud.

            Ma rääkisin tõtt. Pärast seda häbiväärset juhtumit mõni aeg pärast Metsa jõudmist olin ma käitunud eeskujulikult. Ma hoidusin paaritumisest, ei tapnud lõbu pärast ja ei siuelnud amokki neil kuumadel suvepäevadel, kus iga mu keharakk karjus verejanust. Ma teadsin, et see kõik oli asjata. Mitte keegi ei saanud mind tagasi muuta. Ma jään alatiseks äraneetuks ja libaelukaks.

            Haldjas sööstis minu poole ja ma kerisin end tema ümber, pigistades teda kogu oma jõuga. Ta itsitas ja muutis end pulliks, seejärel lõviks, elevandiks, krokodilliks ja võitles igale loomale omase oskuse ja jõuga. Varsti ma veritsesin ja kohtades, kus tema hõbeküünised mind kratsisid, tundsin ma põletavat valu. Need küüned pidid sisaldama lisaks hõbedale ka midagi muud, sest hõbe ei tee mulle midagi, aga ma suutsin teda oma raudses embuses hoida.

            Haldjas muutis ennast taas – seekord libahundiks. Mitte suvaliseks libahundiks, vaid selleks, keda ma olin varem näinud, tihnikus, kuuseokastel, putukatega kaetult. Ma sisistasin ja pingutasin oma haaret. Haldjas ahmis õhku ja ma pigistasin veelgi tugevamini. Raevuka kriiskega muutis ta end libanahkhiireks. Ma ei suutnud end piisavalt kiiresti liigutada ja ta pääses mu haardest minema. Ma kukkusin metsarajale maha. Kui ma üles vaatasin, tundsin ma ära nahkhiire tiibade kuju, tema tundliku nina, vasaku kõrva, mis oli paremast kõrvast veidi väiksem. See oli täpne koopia Doniast. Siis ma mõistsin. See haldjas, see koletislik mõrtsukas, sai muutuda vaid nendeks loomadeks, kelle ta tapnud oli. Ma sirutasin end välja, lastes lihastel hetkeks lõdveneda ja vaatasin, kuidas nahkhiir minu kohal ringe tegi.

            „Mida libaelukad sulle teinud on?“ küsisin ma temalt. „Haldjad polnud Suurde Libadikesõtta kaasatud! Me pole kunagi ühelegi teie seast haiget teinud!“

            „Ma tean, aga libaelukad on nii ilusad! Mulle meeldib teiega mängida! Teie veri on nii punane ja lõhnab nii hästi!“ vastas haldjas. Läige tema silmades muutus tugevamaks ja mul oli raske vaadata, kuidas mulle nii tuttavates silmades säras maniakaalne sära. Donia oli olnud nii õrn, nii hooliv. Värin läbistas mu keha. See seal polnud Donia. Nahkhiir, kes minu kohal tiirles, oli mu sõbra vildak koopia.

            „Sa oled nõdrameelne,“ ütlesin ma, valmistades end rünnakuks ette. Ma pidin selle hullu sõrmkübarasõltlase peatama, kasvõi ainult selleks, et oma sõbra eest kätte maksta.

            Haldjas tiirutas endiselt mu pea kohal. Kas ma kujutasin seda ette, või tema hingamine oli muutunud raskemaks? Ma jälgisin teda üksisilmi. Jah, tiivaviibutused muutusid aina aeglasemaks ja tiirud suuremaks.

            „Sõrmkübaramahl on oma mõju kaotamas? Ehk vajad sa uut lehte?“ mõnitasin haldjat. „Või olen ma sinu jaoks liiga tugev?“

            Kõlas piinakarje ja haldjas muutis taas oma kuju. Niipea kui ta seda tegi, vedrutasin ma end üles ja püüdsin ta kinni. Ta oli end roolinnuks muutnud, et kiiresti minema pääseda, aga see oli tal liiga kaua aega võtnud. Ma lajatasin linnu maapinnale ja neelasin ta seejärel alla. Mu kaelalihased purustasid ta luud ja ma ootasin. Minu sees jäi kõik vaikseks, välja arvatud valukihelus, kus roolinnu hõbeküüned asusid.

            „Ma loodan, et sa ei saa sellest seedehäiret,“ ütles hääl minu kohal. Ma vaatasin üles ja nägin kassikakku, kes oksal istus. Suuremat sorti lind, melodramaatilise ilmega.

            „Ma oleks ta ise ära söönud, kui sa poleks teda kinni püüdnud,“ sõnas kassikakk, avas tiivad ja liugles minu ette teele.

            „Aga muidugi,“ vastasin, irooniat varjamata.

            „Sa seadsid end suurde ohtu, Boringal,“ jätkas libalind. „Sa oled ära teeninud nii oma tribuudi kui ka kõikide libaelukate tänulikkuse.“

            Tundsin, nagu oleks tonn märgasid puuhalge mu peale kallatud ja ma lamasin selle tunde all purustatult. Liikumine ja isegi rääkimine oli raske.

            „Sa pigem palveta, et ta mind oma hullusega ei nakatanud. Poleks just kena, kui ma korraga sõrmkübaralehti hakkaks sööma ning öösiti Metsas ringi hulkuma ja libaelukaid tapma,“ ütlesin. Kassikakk kõkutas naerda, tegi tiibadega paar tugevat liigutust ja tõusis lendu. Enne puude kohale tõusmist tegi ta minu kohal paar tiiru.

            „Maga hästi, Boringal!“ hüüdis ta puude kohalt. „Mets on tänu sinule taas ohutu paik!“

            Kui ma koju jõudsin, oli hirmunud pruun jänes seotud mu koopa kõrval kasvava puu külge. Libahiir ootas mind vee, salvide ja linast sidemetega. Ma teesklesin, et ei näinud jänest ja lasin hiirel oma haavu tohterdada. Seejärel asusin teele libanahkhiirte koopasse. Mul oli sõber, keda leinata.