Istusin kohvikus, jalg üle põlve, ja lugesin ajalehe esikaanelt uudiste pealkirju. Kõige suuremas kirjas seisis järgmine teade:

„Esimest korda viimase kolmekümne aasta jooksul peetakse taaskord Surnute Festivali, mille etendus tõotab tulla suursugusem kui kunagi varem. Kas maagilise ravitseja rolli kaasamine tasub ennast ära või osutub veaks?”

Rüüpasin piparmünditeed ja tegin ajalehele nägusid. Ega see pole midagi uut, et Surnute Festivali etendusse kaasatakse ravitseja tegelaskuju. Festivali ennast pole tõesti täies mahus juba kolmkümmend aastat korraldatud, sest viimasel korral kukkusid kolm näitlejat liialdatud rekvisiitidelt kas vigaseks või surnuks. Ravitseja roll kadus veel enne festivali ennast. Põhjuseid pole täpselt teada, ent needuste ja muude selliste tobeduste kohta ringlevad siiani kuulujutud. Kuid igaüks, kes on vähegi moeajalugu õppinud, teab, et Surnute Festivali ravitsejate kostüümid on moedisaini valdkonnas ühed kõige legendaarsemad kunstiteosed.

Asetasin tumerohelise teetassi kohvikulauale. Puhtast uudishimust tahtsin teada, mida ajalehes Surnute Festivali ravitseja kohta kirjutatakse. Keerasin ette viienda lehe, kust algas suurejooneline artikkel, ning jäin tummalt vaatama portreepilti otse pealkirja all. Tumedate lokkis juustega ja veidi kongus ninaga mehe pildi alt lugesin:

„Selle aasta augustis korraldatava Surnute Festivali ravitseja rolli osutus valituks tuntud võlur ning näitleja Idril Schmidt. Mees on oma saavutuste üle äärmiselt uhke ja…”

Edasi ma ei lugenud. No muidugi on pagana Idril Schmidt oma saavutuste üle uhke! Juba siis, kui tema saavutused piirdusid pegasus-varssade sillalt alla tõukamise ja inimeste klassiruumidesse lukustamisega, oli ta ennast täis. Heitsin veelkord pilgu laialt naeratava lurjuse fotole. Lugemist hõlbustama pidav maagiline kuldne ääristus vonkles pildi serva ümber, justkui tahtes mind veel rohkem ärritada.

Murdsin ajalehe pooleks ning virutasin lauale. Süngelt piparmünditeest lonksu võttes pöörasin pilgu aknast välja. Oli mul vaja seda artiklit lugeda. Plaanisin lõpetada suvekollektsiooni kavandid reedeks ja töötamiseks ma kohvikusse istuma tulingi. Aga nüüd ei tulnud töö tegemine kõne allagi. Vihaga segatud uudishimu oli nii suur, et pidin ajalehe uuesti lahti voltima ning artikli läbi lugema.

Täpselt sel hetkel astus minu juurde teenindaja, kes närviliselt ruudulist põlle silus. Neiu naeratas ebalevalt.

„Vabandage, preili. Kas kõik on korras? Kui midagi ei sobi, võime sellega kohe tegeleda.”

Raputasin pead. Ilmselt arvas teenindaja, et mind viis endast välja nende tee, kuigi seda tegi hoopiski see vana siga Idril Schmidt.

„Ei, teie piparmünditee on suurepärane. Kuigi, kui te juba siin olete, telliksin ma ühe brownie, palun.”

„Jaa, kohe tuleb.” Noor teenindaja kritseldas minu tellimuse märkmeplokki, ent lahkumise asemel jäi silmitsema minu vesti. Neiu vältis mulle otsa vaatamist. Ta vist tundis mind ära.

„Kui tohib küsida, ega teie vest Isla Nektli kollektsioonist pole?”

Vaatasin alla, nagu paneksin musta, tikitud mesilaste ja meekärgedega vesti tähele alles nüüd. Huvitav, et tüdruk minu loomingu enne mind ennast ära tundis. Aga eks see ongi üks moekunstniku eesmärke – luua meeldejäävaid riideid või kostüüme. Tõmbasin käega üle pehme kanga ja mesilasemotiivid hakkasid vaikselt sumisema.

„On küll,” vastasin. „Ma kannan ainult enda loomingut.”

Teenindaja punastas ning oleks ilmselt vabandanud, kui üks vanematest töötajatest teda leti tagant hõiganud poleks.

Mesilased jätsid veidi aja pärast sumisemise, ent mina ajalehte kahjuks kõrvale jätta ei saanud. Süvenesin Surnute Festivali tutvustavasse artiklisse. Mõne minuti pärast saatis mind ebaõnn lugeda Idril Schmidtiga korraldatud mini-intervjuud:

„Ravitseja kujutamine on minu jaoks tõeline au ja väga suur kordaminek karjääri alal. Ma ei taha siinkohal üleolevalt kõlada, kuid mõnikord vaatan oma kunagise kooli aastaraamatut ja mõtlen, kuidas ühestki minu kunagisest klassikaaslasest pole midagi kuulda olnud. Kuid minust on ilmselt paljud neist kuulnud, tegin hiljuti kaasa ka Täiskuu Ööde Filmiauhindade galal ning…”

„Neetud kretiin selline!” pahvatasin valjult välja. Ettekandjaneiu kiirustas brownie'de taldrikuga leti tagant välja, et teada saada, keda tuntud disainer Isla Nektli õigupoolest kretiiniks peab. Peaksin Schmidtile sellesama ajalehe saatma, järgmisel lehel oma nimele ning kollektsioonile ring ümber tõmmatud.

***

„Preili Nektli, telefon!” kostis minu assistendi Catrine’i hääl koridorist. Tõstsin pilgu ekraanilt ja nägin naist uksel seismas, käe all korratu väljanägemisega mapp ja seljas üks minu eelmise hooaja lemmikutest kuldkollastest pliiatsseelikutest. Kollasele keskendunud kollektsiooni osaga olin kavatsenud kandja panna nähtavalt särama. Seeliku alläärde punutud peenikesed maagiaga immutatud niidid tekitasid nüüdki Catrine'i ümber õrna kuma, kuid mulle tundus, et materjal hakkab oma võimet tasapisi kaotama.

„Mis kanalil?” küsisin, tõmmates lauatelefoni üle poolvalmis jooniste lähemale. „Ja kes helistab? Mul pole järgnevaks kaheks päevaks midagi plaanitud ja ma panin tahvlile kirja, et ei ilmu ühelegi koosolekule. Suvine kollektsioon ei saagi muidu valmis.”

„Kolmandal liinil. Helistab keegi sündmusekorraldaja, seoses Surnute Festivaliga.”

Telefoni hoidev käsi poolel teel kõrva äärde, jäin Catrine'ile üllatunult otsa vahtima. „Oled sa kindel, et õigesti kuulsid?”

„Jaa. Nad tahavad sulle pakkumist esitada.”

Mul polnud vaja arvatagi, mis pakkumine see olla võis. Võtsin kõne vastu ja lehvitasin Catrine'i välja. Kohe, kui naine läinud oli, keerutasin end toolil akna poole. Kõne läbiminekut oodates vaatasin alla linna peale. Minu kontor ei asunud mitmekümnendal korrusel, ent üheksandalt nägi nii mõndagi. Pärastlõunane taevas oli kaetud õhukeste pilvedega, mis muutsid päikesevalguse hallikaks. Majade kohal hõljusid õhuvagunid ning all tänavatel pakkisid müügimehed väikeseid putkasid kokku ja lahti. Keegi vastas kõnele.

„Tere päevast, kas ma räägin Isla Nektliga?”

Köhatasin. „Jaa, mina.”

„Siin Cassio Estrella, tänavuse Surnute Festivali peakorraldaja. Ma helistan teile Festivali traditsioonilise näidendi asjus. Festivali tiim on juba mõnda aega teie loomingul silma peal hoidnud ja me sooviksime teile teha pakkumise disainida ning valmistada kostüümid kõigile näidendis osalejatele. Nagu te ilmselt lugenud olete, siis Surnute Festival leiab aset augustis. Sellega kaasnev etendus toimub 15. augustil. Andke teada, kui teil on mõtlemiseks aega vaja, kuid kuu lõpuks sooviksime me teie vastust saada.”

Sellise pakkumise üle mõtlemine ei tulnud kõne allagi. Surnute Festivali taaselustamiseks kostüümide disainimine võib olla viimase kolmekümne aasta kõige olulisem moealane võimalus. Amaneceri Impeeriumi seitse legendaarseimat moeloojat said tuntuks Surnute Festivali jaoks kostüümide tegemisega. Minu valdkonnas võetaks keeldumist kui hulluksminemise kinnitust.

„Olen nõus,” teatasin kindlalt. „Mul on suur au olla valitud kostüümide disaineriks. Teie pakkumisega võin kohe järgmisel nädalal alustada, kuid hetkel tuleb mul suvekollektsioon lõpetada.”

„Loomulikult, me oleme sellega arvestanud. Ma edastan teie assistendile kontaktandmed ja lisainfo.” Peakorraldaja Cassio kõlas rõõmsalt. „Ma lasen teil edasi töötada ja lähen annan tiimile ja juba väljavalitud näitlejatele teada, kes Festivali jaoks loodetavasti imepärased kostüümid valmistab. Olete kuulnud, et ühte peaosadest mängib Idril Schmidt?”

Ah sa Taevane Madu. Siga nimega Idril oli mul juba ununenud. Tõmbasin käega üle näo ja liigutasin telefoni pisut kaugemale, et peakorraldaja minu ohet ei kuuleks. On selge, et nüüd pean ma temaga lõpuks, üle kuue aasta, jälle kohtuma. Loodetavasti ei tule mul Schmidtiga liialt pistmist. Ma pole kindel, kui imepärase kostüümi suudan ma kujundada inimesele, keda ma aastaid põlanud olen, ent viimase viie aasta parimat võimalust ma ainult ühe indiviidi tõttu käest ei lase. Naeratasin sunnitult, kuigi Cassio mind läbi telefoni näha ei saanud.

„Jaa, ma olen viimaste uudistega kursis. Jään siis edasist infot ootama ja kena päeva teile!”

Õnn on mind vist maha jätnud.

***

Astusin klaasuksest sisse ümberehitatud laohoonesse. Festivali peakorraldaja Cassio oli palunud mul tulla linna servas asuvasse pealtnäha suvalisse hoonesse kohtumisele, sest seal hakkavad toimuma etenduse peamised ettevalmistused ja proovid. Teatrist või stuudiost oli asi aga kaugel. Ilmselt selleks, et Surnute Festivali eel saladuskatet hoida, toimusid proovid ja koosolekud kolmekorruselises robustses telliskivimajas, mille aknaraamid ning uksed olid mustast metallist ja igal pool seisid kujunduselementidena kas potitaimed või vanad filmipostrid. Mulle meeldis. Cassio andis teada, et eraldab mulle ja mu tiimile paar ruumi töö tegemiseks ning kostüümide hoidmiseks.

Kuid sel päeval pidi aset leidma alles esmakohtumine etenduse tähtsaimate ninadega. Nende hulka kuulus loomulikult ka üks teatud ebameeldiv isik.

Avatud plaaniga esimesel korrusel seisid kaks kokkulükatud söögilauda ja nende ümber toolid. Tagapool märkasin nii riiuleid, köögitehnikat kui ka paari diivanit. Laudade ääres istusid juba mõned inimesed, kuigi olin saabunud viisteist minutit liiga vara. Üks blond vanem mees viipas mind lähemale ja tundsin oma assistendilt saadud kirjelduse järgi ära Cassio Estrella.

„Tere tulemast meie tagasihoidlikusse proovide majja. Võtke istet, varsti peaksid kõik kohal olema,” tervitas mees mind. Kõndisin lähemale ja sättisin kaasavõetud materjalid ning märkmiku ühe nurgakoha juurde. Kiirelt teisi kohalolijaid hinnates sain hea ülevaate nii näitlejatest kui ka ülejäänud taustajõust. Idril Schmidti polnud veel kohal. Valisin sellise istekoha, et teda uksest tulemas näeksin.

Järgmised kümme minutit venisid aeglaselt. Kohalolijad ajasid pealiskaudset juttu, Cassio lasi mul rääkida suvekollektsiooni edenemisest ning mina hoidsin pidevalt uksel silma peal. Ma tahan näha, mis nägu see siga teeb, kui mind näeb. Võib-olla ei tunne ta mind äragi. See poleks suur üllatus, samuti ka võimalus, et ta mängib minu mittemäletamist.

Ja siis, maagiaga tekitatud valguse kumas, astus sisse Idril Schmidt. Pead pöördusid, jutud katkesid. Olgugi, et Idril tõmbab ligi skandaale ning on minevikus korda saatnud igasuguseid sigadusi, ei saa isegi mina eitada, et ta on tõesti hea võlur ja näitleja. Kreemikas pisut lohakas ülikonnas ja mürkroheliste kingadega mees tervitas kõiki asjaosalisi laia naeratusega. Avatud liigutused panid ta välja nägema nagu stereotüüpse filmitähe.

Vahtisin Schmidti tõsise ilmega, kuni tema pilk lõpuks mulle langes.

Idrili naeratus väreles ja tema kulm tõmbles. Hoidsin põikpäiselt silmsidet. Näitleja vaatas kõrvale ning jätkas oma väikese tähelepanuvajadusest karjuva etteastega, aga mulle sellest piisas. Ta oli mu ära tundnud ja teadis, mida ma tema kohta tean.

Kogu see hetke kestnud stseen ei tähendanud tegelikult midagi olulist või nii ma endale sisendasin. Olin siin, et pakkumisest maksimum võtta ja disainida kostüümid, mis mitte ühelgi tulevasel moetudengil eksamil meelest ära ei läheks. Veel parem, kui ka stiilivaesed inimesed neist räägiksid. See oli minu ainus eesmärk. Mitte mingi ülikonnas idioot, kes Cassio kõrvale istus ja käitus, nagu oleks tema samuti projektijuht.

Surnute Festival ei saa minu jaoks lihtne olema.

Tunni aja pärast hakkas koosolek lõpule lähenema ja ma polnud veel ühtegi sõna lausunud. Inspireerituna Cassio plaanidest ning teistest korraldusalastest juhtnööridest tegin märkmeid, visandades kiirelt juurde mõningaid aksessuaare või kirjutades üles maagia kasutamise ideid. Cassio sõnul oli näidendi stsenaarium juba lõppjärgus. Kohe, kui etenduse detailid kinnitatakse, saan täpsemad juhised, et kostüümide disaini ja ühel hetkel ka proovimisega alustada. Minu kahjuks (aga mõne tüübi õnneks) avaldas Cassio soovi, et peaosatäitjad saaksid kostüümi puhul samuti sõna sekka. Mind ja minu osa Festivalil tutvustati kõige viimasena.

„Ja lisaks, olete ehk märganud, on meie tiimis tuntud moekunstnik,” lausus Cassio minu poole viibates. „Isla, ütleksid ehk paar sõna, kuidas sina Surnute Festivali taaselustamist näed või ette kujutad?”

Noogutasin ja naeratasin kohalolijatele. „Esiteks, minul kui disaineril on loomulikult hea meel näha, et moealal nii legendaarne sündmus jällegi aset leiab. Mul on suur au siin olla ja uutest sündmustest osa võtta. Teiseks, uuendustest rääkides, ma loodan siiralt, et me kõik lahkume sellest protsessist millegi uuega – olgu selleks siis teadmine, oskus, sõber, või vaenlane.”

Cassio naeratas naiivselt ja jätkas oma juttu. Ebaloomulikult roheline silmapaar temast vasakul teravnes, samal ajal kui veekann iseenesest üle laua libises ja Idrili ees peatus. Mees valas oma klaasi täis. Seda üles tõstes vaatas Schmidt mulle uuesti otsa, justkui sõnatult toosti öeldes.

***

Telliskivihoone kolmandal korrusel asusid kolm omavahel ühenduses olevat mulle eraldatud ruumi. Kolme toa peale kokku leidus neis üks laud, kaks tooli, seitse stanget, kaheksa mannekeeni ja tosin kõrget, kardinateta akent. Taoline tööstuslik õhkkond sobis mulle päris hästi. Avastasin kõrgkoolis, et mida puhtamana oma ateljee hoian, seda lihtsam on tööle keskenduda ja ideid ellu viia. Kaost võib alati vabal ajal tekitada.

Jätsin vähemtähtsad materjalid keskmisesse ruumi lauasahtlisse ja valmistusin lahkuma. Varsti hakkan siia iga päev uusi kangaid, jooniseid ning nõelu tassima, kuid praegu polnud mul muud teha, kui lõunale minna. Jalutasin alla fuajeesse. Enne ukseni jõudmist koputas keegi mulle õlale.

Ümber keerates nägin õhus hõljumas pastakat, mis kohe tagasi tõmbus ja lauale potsatas. Idril Schmidt seisis teisel pool lauda, ümmargune vääriskivi peridoot väljasirutatud saua otsas hiilgamas.

„Mul on ravitseja kostüümi osas nõudmisi.” Idril tegi dramaatilise pausi. „Isla Nektli… mul tulevad lausa külmavärinad mõttest, et saan jälle sinuga koos… töötada. Ma pean siiski küsima, mis sinu täisnimest saanud on? Ma ei tundnud sind esimese teate peale äragi.”

„Ma kahtlen sügavalt, et sa minu täisnime mäletaksid. Lühendamine oli stiilivalik, pealegi ei viitsiks keegi minu päris nime brändina meelde jätta.”

Idril langetas endiselt rohekalt kumava saua. Valmistusin talle selga keerama.

„Kostüümiga seotud ideedega pöördu palun minu assistendi poole,” teatasin kindlalt ja külmalt. „Ma loodan, et meie edaspidised kohtumised jäävad sama lühikeseks ja vastikuks kui see. Head aega.”

Idril ei vastanud, vaid turtsatas, nagu teeks asi talle nalja. Sammusin õue värske õhu kätte, lootes võimalikult kiiresti minema saada.

Ma mäletasin valesti. Idril Schmidt on veel eemaletõukavam kui kooliajal.

***

Viis peaosalist olid proovide maja ateljeesse üles rivistatud ja ootasid oma esmaseid kostüüme. Midagi püsivat ma veel valmistanud polnud. Igaühe soovide ning minu enda visiooni järgi olin koos disainitiimiga teinud proovimiseks üldisemad riided ja maskid.

Istusin laua peal, seljaga akna poole, ning jälgisin, kuidas abilised igale näitlejale õiged kostüümid ulatasid ja maske ette aitasid sättida. Fööniks, Noorpaar, Luukerepealik ja loomulikult Ravitseja said kõik endale maagilised kostüümid. Võluvõimega pidid Cassio nägemuse järgi olema ka paar taustariietust, seega kokku tuli mul välja mõelda ja valmistada seitse maagilist kostüümi. Mitte just kerge töö.

Mõõtsin pilguga Luukerepealiku valgeid õlakuid ja pealuud kujutavat sarvedega maski. Selle kostüümiga olin ma kõige rohkem rahul. Lõpplahendusele pidid lisanduma ümisevad platvormsaapad ning helendavad ketid. Noorpaar nägi täitsa väärikas välja, omal jõul liikuma hakkavate tiibadega Fööniks niisamuti. Kõige vähem meeldis mulle Ravitseja kostüüm.

Pingutustele vaatamata olin Ravitseja riietuse peale kulutanud kolm korda rohkem aega kui ühegi teise kostüümi peale. Minu nägemus ja Idrili tobedad nõudmised läksid omavahel vastuolusse. Näiteks tahtis mees, et kõik tema nööbid oleksid peridoodist, saua jaoks nõudis maagilist vööd, mis ise liigutaks, ning peakaunistus pidi meenutama rohkem krooni kui stsenaariumis ettenähtud roosidest pärga. Ravitseja värvimuutva keebi prototüübi olin hädavaevu prooviks valmis saanud, sest lükkasin ebameeldivat tegevust pidevalt edasi. Lisaks tundus, et kostüümi maagilised osad suutsid tunnetada, millise vastumeelsusega ma neid vormisin. Teoorias ei oleks maagilised materjalid pidanud mulle reageerima, kuna ma polnud maagilise verega. Ent kõik minu tööriistad, niidid ja isegi osad triikrauad sisaldasid mingil määral võluvõimet. Nii kõrge maagia kontsentratsiooniga nagu minu ateljees võis igasuguseid äpardusi juhtuda.

Idril Schmidt andis ühele minu assistentidest käsu eest astuda ja näitleja sammus otse laua juurde.

„Millest need nööbid tehtud on?” küsis ta, tõstes käise mansetid minu näo ette.

„Rohelisest klaasist,” vastasin kõigutamatult. Idril naeratas, ent see nägi välja liiga hapu, et olla päris naeratus.

„Sa ju nägid minu nimekirja? Peridoot on selline oliiviroheline vääriskivi, mida tihti maagiliste esemete juures kasutatakse. Minu saua otsas näiteks…”

Lükkasin Idrili käe alla ja vahtisin talle altkulmu otsa. „Ma tean, milline peridoot on. Üle-eelmises kollektsioonis esitlesin ma peridoodi puruga kaetud vesti.”

Laualt maha hüpates ulatasin Idrilile tema maski ja astusin kaugemale. „Mine pane see ette. Iga normaalne inimene saaks aru, et ma ei hakka esmaproovis materjale raiskama, aga ega ma ei eeldanudki, et sa normaalsuse tasemele küündiksid.”

„Loomulikult mitte,” ütles Idril teatraalselt oma sametpükse siludes. „Ma lihtsalt muretsen, et kõik kostüümid ikka veatult välja tuleksid. Ükski näitleja ei tahaks sajandi suurima rolli jaoks kanda poolikut või ebasobivat riietust.”

„Fööniks, kuhu su saba kadus?” hõikasin Idrilist eemale minnes ja mehe repliiki ignoreerides. Milline jultumus mõelda, et ma ei saa oma tööga hakkama. Fööniksi osatäitja kraaksatas kurvalt, elades rolli liialt sisse, ja keerutas ringi. Tulipunane sulgedest tutt lebas põrandal.

Kui Fööniks end kostüümist välja oli ajanud ning ma kiiruga tema saba asukohta korrigeerisin, kostusid teisest ruumi servast järsku Noorpaari üllatunud ahhetused. Heitsin pilgu sinnapoole, kuid kolme sõdalasekostüümiga mannekeeni tõttu ei näinud ma laua tagant midagi eripärast. Jätsin Fööniksi saba sinnapaika. Kiivrite, peakatete ja kroonidega kaetud liigutatava riiuli tagant ilmus Catrine, silmad üllatusest pärani.

„Isla, sa pead seda nägema. Ravitseja maskiga on midagi korrast ära.”

„Mis mõttes?” Tõusin ja kiirustasin Catrine'i järel kõrvalruumi, kus täies kostüümis Idril suure peegli ees seisis. Alles siis, kui mees ringi keeras, sain aru, mis viga.

Pärastlõunane päike peegeldus vastu roosalt läikivalt kärsalt, mis Idrili Ravitsejamaski triipude ja roosikujutiste vahele tekkinud oli. Pahvatasin valjult naerma. Teistele inimestele asi sama palju nalja ei teinud. Catrine aitas nukrust teeskleval Idrilil maski eest. Idril tõmbas käega läbi juuste ning tänas Catrine'i, kes sellise tähelepanu peale punastas. Noorpaari näitlejad taandusid teise ruumi, et kostüümid koos maskidega seljast võtta.

„Näed nüüd, Isla, minu küsimused polnud sugugi asjata,” lausus Idril võltsi lahkusega, nagu mina oleksin maski maagia ootamatus tujumuutuses süüdi. „Aga meil on veel aega. Ma olen täiesti kindel, et lõplikud kostüümid kukuvad välja just nii, nagu me kõik loodame.”

Kui Idril üle vaiba lähemale tuli, sahisesid tema keep ja püksid kokku. Mees haaras kätte seina vastu toetatud saua. Ma võtsin Catrine'ilt maski, et seda pisut lähemalt uurida. Kuigi ma proovesemetesse väga palju maagiat juhtinud polnud, tundus, et rooside keerlemist põhjustav loits oli tervenisti kokku koondunud ja moodustanud nina koha peale ideaalse seakärsa. Turtsatasin, mõeldes kohvikus esimest korda Surnute Festivali reklaami lugemisele.

„Tead, Idril, minu meelest on palju tõenäolisem, et mask peegeldab minu arvamuste või eksimuste asemel hoopis sinu enda tõelist olemust.” Tõstsin kärsa vastu valgust üles. “Lõppude lõpuks oled sina võlur, mina aga tavaline moedisainer.”

Võlur ja üks vana siga, oleksin tahtnud lisada. Olgu vea põhjus milles tahes, mul tekkis tahtmine kiusu pärast kärss maski külge jätta ja lasta Idrilil ise publiku ees sellisest tobedusest välja vingerdada.

Mees laiutas lääget naeratust säilitades käsi. „Nojah, kes teab, milles asi. Aga see on kõigest väike viga, pole vaja ei ennast ega kedagi teist süüdistada.”

Ma pole kordagi ennast süüdistanud, mõtlesin, kuid ei öelnud mõtet välja. Selle asemel panin maski lauale, teiste probleeme tekitanud asjade juurde. Lubasin kõigil näitlejatel oma kostüümidest välja pugeda ning lahkuda, et tööd viimistleda. Kui uks Fööniksi taga sulgus, pöördus Catrine minu poole.

„Ma ei tea, kas ma võin seda küsida, aga oled sa Idril Schmidtiga varasemast ajast tuttav?” küsis naine. „Te paistsite end üksteise seltskonnas päris mugavalt tundvat.”

Keerutasin pastakat ja kriipsutasin Ravitseja maski kavandilt valesti toiminud loitsu nimetuse maha. „Mis sulle sellise mulje jättis? Viis, kuidas Idril viisakust teeskles? Ta on väga hea näitleja, aga see ei tee temast head inimest.”

„Nii et te tunnete üksteist lähemalt?” jätkas Catrine.

„Päris nii ma ka ei ütleks. Kunagi kahjuks küll, enam õnneks mitte. Meeldib ta sulle?”

Minu assistent lõi silmad maha ja haaras laualt oma joonised ning nimekirjad kaasa. „Ma arvan, et ta meeldib paljudele.”

„Mulle igatahes mitte.”

***

Ukselt kõlas kolm koputust. Sa Taevane Madu, isegi kodus tullakse mind tülitama. Olin ateljeest plaanitud ajast hiljem tagasi jõudnud ja riided vahetanud, kavatsusega teha üks tee ning viimase aja lemmiksaate vaatamisega järje peale jõuda. Valasin tassi keeva vett ja suundusin muserdatult ust avama. Loodetavasti ei oota ees keegi oluline. Mul oli seljas temperatuuriga kohanduva T-särgi minimalistlikum prototüüp ja disainikooli lõpukollektsiooni kuulunud õhukesed erkkollased suvepüksid.

Küünitasin uksesilmast välja vaatama. Idril Schmidti kongus nina nähes oleksin peaaegu pildi taskusse pannud. Tegin ukse võimalikult vähe lahti, et ta mu pükse ei näeks.

„Ma ütlesin, mul ei ole veel sinu peridoodist nööpe.” Uurisin tema peenetriibulist pluusi ja tumerohelisi pükse. „Kust sa mu aadressi said?”

„Aadressi sain sinu kenakeselt assistendilt. Pidin ainult küsima, ta ei soovinud isegi selgitust. Aga ma ei ole siin nööpide pärast.” Idril pistis käed taskutesse ja vaatas üleolevalt trepikojas ringi. Olin sunnitud küsima, sest see ennast täis sindrinahk ise seletada ei kavatsenud: „Miks sa siis siin oled?”

„Mul on sulle üks ettepanek. Esiteks sooviksin ma sisse tulla, sest seda juttu ei kannata trepikojas rääkida.”

Proovisin Idrili kavatsusi läbi näha, ent see ei läinud korda. Mul polnud aimugi, mida ta peale nööpide või kostüümi veel tahta võiks. Jäi üle vaid Idril esikusse lasta ja loota, et ta minu veidrat riietust kommenteerima ei hakka. Poleks esimene kord.

Siiski ei öelnud Idril kollaste pükste kohta sõnagi. Ta sammus korterisse, nagu oleks tal kirjalik luba, ning peatus elutoa akende juures, vaadates tumeneva taeva all säravaid linnatulesid. Panin ukse kinni, tegin oma tee valmis ja istusin tugitooli.

„Parem hakka oma ettepanekuga pihta. Mul pole mingit tahtmist sind siin nii hilja vastu võtta ja ma usun, et ega sa isegi sellest külaskäigust vaimustuses pole.”

„Seda pole ma öelnud,” vastas Idril, aknast ära keerates. Märkasin alles nüüd, et tal pole saua kaasas. Suuri võlutrikke ta täna igatahes ei tee, ent näitlejaannet ei hoia Idrili puhul miski tagasi. Lonksasin kuuma magusat teed.

„Mulle ei pakugi?” küsis mees teisel pool diivanilauda seisma jäädes.

„Ei.”

„Hästi. Ma teen siis kiiresti. Maskile tekkinud kärss oli ilmselgelt osaliselt sinu tagamõtete ja tunnete manifesteering, mis tähendab, et vigase kostüümi nähtust saab korrata, kui sa ise seda tahad. Minul on aga väikene… probleem Kindralit mängiva näitlejaga. See tähendab, et väga tore oleks teda näha hoopis näiteks puu rollis, mitte keset lava ringi ratsutamas. Kuulsin Cassiolt, et Kindrali kostüüm on üks vähestest, mis samuti maagiline peaks tulema. Teatud trikiga oleks väga lihtne teha nii, et nimetatud kostüüm Kindralile peaproovis vastu hakkab ja mees vihastumise tõttu ebaolulisse rolli määratakse. Ma tean kindlalt, et ta taolise ettenägematuse peale endast välja läheb.”

Otsustasin, et kärss jääb Ravitseja maskile külge. Ma ei suutnud uskuda, et Idril tõsimeeli minult sellist sigadust palub.

„Vale inimese valisid, Schmidt. Ma ei teeks seda kunagi, veel vähem sinu kasuks.”

„Ma tean, kuidas sa Teemantruudu Moe- ja Kujunduskunsti Kooli sisse said.”

Tee magus maitse muutus järsku vastikuks ja ma asetasin tassi lauale endast kaugemale. Köhatasin, proovides välja mõelda, mida järgmiseks öelda. Kummaline külastus oli väga kiiresti katastroofiks muutunud. Kui ma praegu õigeid samme ei tee, viib Idril meid mõlemaid hukatusse.

„Ma ei tea, mida sa arvad, et sa tead, aga see ei saa olla samaväärne faktidega, mida mina tean.”

„Nimeta mulle üks fakt, mis kaalub üles peretuttavast sponsori poolt ostetud koha disainikooli.” Idril pani käed puusa. Hüppasin tugitoolist püsti.

„Kuidas sa seda tead? Kaua sa teadnud oled?”

„Gümnaasiumi lõpust saati. Juhtusin sinu sponsori telefonikõne peal kuulma, kui ta üht esilinastust vaatama tuli. Ära muretse, ma pole kellelegi rääkinud, ja ei kavatsegi, kui…”

„Kui ma ühe kostüümi meelega valesti valmistan,” lõpetasin Idrili lause. „Miks sa seda tüüpi ise ära ei võlu, kui ta sulle ei meeldi? Ja kust ma tean, et sa edaspidi… ostetud koolikohta minu vastu kasutama ei hakka?”

„Esiteks on teised asjaosalised näinud, kuidas maskid või kostüümid trikke teha võivad. Minu loitsud oleksid koheselt äratuntavad, ent kostüümi vea pärast vihastunud näitleja intsidenti ei hakkaks keegi lähemalt uurimagi. Mis edaspidisesse puutub...” Idril muigas, „siis sa just ütlesid, et sul on ka minu vastu teatud infot. Ma ei tea, mida sa silmas pead, aga ju on see siis tähtis.”

Jõudis kätte minu hetk oma relvi kasutada. Istusin näilise rahuga tagasi tugitooli ja jõin enne vastamist teetassi tühjaks.

„Pinnapealseid skandaale antakse sulle võib-olla talendi, välimuse ja käitumise eest andeks. Siiski ma usun, et sinu pooldajatele ei meeldiks teada, kuidas sa kooliajal maagilisi loomi kiusasid, oma esimeste rollide ajal kaasõpilaste kohta kuulujutte levitasid ja asjaolu, et sa petsid omaenda tädilt terve mõisa välja. Sa oled oma näitleja katte all südametu, valelik ja üleolev.”

Idril Schmidt kehitas õlgu, nagu poleks need süüdistused kuigi kaalukad. „Sul on õigus. Ja miski ütleb mulle, et süüdistusi on sul veelgi varuks. Eks pole muud teha, kui et sina ajad Kindrali kostüümi maagiaga lolliks ja mina tõotan, et hoian suu altkäemaksu osas kinni.”

Idril lahkus diivanilaua tagant ning sammus esikusse. Järgnesin talle, tühi tass käes. Endiselt šokeeritud Idrili teadmistest, ei osanud ma isegi midagi uut ja salvavat välja mõelda, millega vestlust lõpetada. Juba uksest väljas, nõjatus Idril hetkeks kergelt ukseraami vastu.

„Olgu kindrali kostüüm eelprooviks rikutud, eks?”

Võitlesin tahtmisega tal uks nina ees kinni lüüa. „Ma vaatan, mis teha annab. Aga kohe, kui keegi kahtlustama hakkab, teatan, et sina võlusid kostüümi ära eesmärgiga teist näitlejat tõsiselt vigastada.”

„Mina tulen väikese kuulujutuga toime,” vastas Idril vaikselt. „Sinu kukkumine oleks tunduvalt kõrgem. Ära ennast ohtu sea, Isla.”

Viimane lause oleks kõlanud hoolivalt, kui Idril ise ohuks poleks olnud. Mõne sekundiga oli mees juba korrus allpool ja ma keerasin ukse lukku. Elutoas vajusin tugitooli. Kustutasin kõik tuled, nii et ainsaks valgusallikaks jäi aknast paistev kollakassinine kuma. Kokkusulavad tulukesed moodustasid smaragdrohelise tooni ning meenutasid Idrili jälgivaid silmi.

***

Kindrali kostüümiga jamamine osutus murettekitavalt lihtsaks. Vea tegemise eelduse tõttu ei pidanud ma korralikku tööd tegemagi. Ainsate maagiliste osadena sooritasid Kindrali riietuse juures trikke kuldset kuma tekitavad õlakud ja käiseotsad, mis kandja tahtmise peale pikkadeks nöörilaadseteks riideribadeks muutuma pidid ning lühikest aega õhus hõljusid. Probleemi tekitamine sellise kostüümi juures ei vajanud pikemat mõtlemist.

Istusin telliskivihoone teisel korrusel väikese harjutuslava ees. Minust paremal jälgisid proovi Cassio ning tema peamine tiim. Vasakule oli üles sätitud improviseeritud grimmi-, riietus- ja rekvisiidiala. Ettetõmmatud kardinatega ruumis heitis hetkel valgust vaid kuldsesse riietatud sõdalaste salk, kes laval marssi harjutas. Kuigi Idril Schmidtil polnud tegelikult sellesse proovi asja, oli ta teab mis ettekäändel sisse libisenud ja kohvitassiga platsi võtnud, jutustades kohati liiga valjult stsenaristiga, kes iga detaili seletamisse süvitsi laskus. Mina kõlgutasin närviliselt jalga, heites pilke Kindralile, kes just oma kostüümi selga oli ajanud. Tema etteaste polnud enam kaugel. Nagu ka kostüümi oma mitte.

Sõdalaste salk lõpetas marsi elava hüüatusega, mis tähendas midagi vapruse ja kõigutamatuse kohta. Lootsin, et Idrilil on Kindrali näitleja – härra Roswelli – iseloomu koha pealt õigus. Juhul, kui Roswell ei vihastu, olin mina valmis püsti hüppama ja Idrilit süüdistama. Teoorias loomulikult. Vaatasin paremale ning märkasin, et rahulikult saua keerutav Idril juba uuris mind pilguga.

Lavalt kostis vihane karjatus.

Hüppasin püsti, aga mitte Idrilile näpuga näitamiseks, vaid et kostüümi selgemalt näha. Varem polnud ma kunagi meelega maagilise materjaliga töötamisel vigu teinud.

Kindral Roswelli käised olid õige liigutuse peale pikenema hakanud, kuid ühe sõdalase poole küünitamise asemel mässis purpurpunane riie end ümber Roswelli jalgade. Kätega vehkiv näitleja kaotas vonkleva maagilise riideriba tõttu jalgealuse ning prantsatas lavale selili. Sõdalaste salga seast kostis itsitamist. Näost punasel Roswellil läks korda oma vähese allesjäänud kontrolliga käised katki tõmmata. Kohe, kui mees püsti sai, hakkis ta võrdlemisi nüri mõõgaga purpurse materjali tükkideks, röögatades kahjutuid sädemeid pilduvale riidele paar krõbedat sõna.

Idrili ennustus läks meie mõlema õnneks täide. Roswellil oli oma viha taltsutamisega tõsine probleem. Juba siis, kui Kindral pikali maas siputas, lähenesid Cassio ja tema tiim lavale. Peakorraldaja kortsutas kulmu ega paistnud olevat tema ees lahti hargneva pildiga rahul. Idril ise istus end vabalt tundes mitte kuigi mugaval metalltoolil, kummutades alla viimast tilka kohvi ja turtsatades lõbustatult, kui Roswell pahameelest peaaegu suitsedes lavalt maha hüppas.

Nägin oma ehmatuseks, et uksest välja tuiskamise või riideid vahetama minemise asemel tuli Roswell otse minu poole. Taganesin paar sammu. Pungis silmadega Kindral torkas mind sõrmega õlga ega näinud enam kuigi vapper või kõigutamatu välja.

„Sina valelik, salakaval uss! Arvad, et on naljakas näitlejaid nende endi kostüümidega häbistada, ah? Kuhu sa sellest teatada kavatsesid, et mina oma riietega hakkama ei saa, mõnesse ajakirja? Uudistesse? Või plaanisid sa mind päris etenduse ajal lolliks teha? Vasta, sa…!”

Seisin tummalt ja tühja peaga paigal, kuni Roswelli jutt poole lause pealt katkes. Idril Schmidt oli roheliselt hõõguva sauaga Kindrali selja taha ilmunud. Mehe loitsusõnade käsul tekkis Roswelli pea ümber läbipaistev mull, mis summutas näitleja edasise kaeblemise.

„Kostüümi sa ehk kontrollida ei saa, aga oma viha võiksid õppida taltsutama,” lausus Idril rahulikult. „Hinga sügavalt sisse-välja ja nooguta, kui oled valmis preili Nektli ees vabandama. Väikeste äpardustega toimetulekuks on peale kolleegide sõimamise ka teisi viise.”

Roswelli suu tõmbles. Kindral noogutas, ent kui Idril mulli katki torkas, ei öelnud mees sõnagi. Aeglaselt normaalset värvi omandama hakkav Roswell kiirustas Cassio juurde, kes juba näitlejate rollivahetuseks juhiseid jagas ning üht sõdalast enda juurde kutsus.

Idril ilmus minu kõrvale.

„Üllatavalt hea töö. Sa nagu oleksid mu mõtteid lugenud,” teatas mees, tõstes peopesa ootavalt üles.

Korjasin ebameeldiva tundega oma koti põrandalt üles. Minupoolne tahtlik disaini hävitamine oli üks asi, maagilise riide brutaalse puruks lõhkumise ja veidra vihapurske vaatamine aga midagi muud. Tahtsin vaid vaikselt lahkuda, isiklikku ateljeesse taanduda ning võib-olla tassikese pingeid alandavat teed juua. Mina erinevalt Idrilist konfliktidest eluvaimu juurde ei saanud.

„Peridoodist nööbid on kolmapäevaks olemas,” pomisesin Idrilist mööda kiirustades. Schmidt ei teinud minu tõsisusest väljagi, vaid hõikas vastuseks: „Imeline”. Cassio lähenes talle, tänades Roswelli vaigistamise eest.

***

Kella kaheteistkümne paiku, kui ma Catrine'iga väikeses koosolekuteruumis istusin ja kõigest mõne päeva pärast aset leidvat Surnute Festivali etendust arutasin, toodi mulle kiri.

Üks assistentidest ulatas mulle kreemika paksust paberist ümbriku. See olevat mõne minuti eest vastuvõtulauda toodud ning kästud mulle edasi toimetada. Võtsin kirja vastu, kuid asetasin selle mapi vahele, teiste ülevaatamist vajavate dokumentide juurde. Catrine esitles kokkuvõtet kõigist spetsiaalselt Festivali jaoks valmistatud riietusesemetest ja ma ei tahtnud oma tähelepanu ise kõrvale juhtida.

Catrine lõpetas ning istus maha. Tegin talle omapoolse kokkuvõtte detailidest, mis tuleks veel enne peaproovi üle vaadata. Virsikuroosat pintsakut siludes kuulas Catrine tegevuskava ära, kuid uuris terve aja dokumentide vahelt välja paistvat ümbrikut.

„Kas sa seda lahti ei teegi?” küsis ta, kui lõpetanud olin. Kehitasin õlgu.

„Ma ei usu, et see oleks sama kiireloomuline kui fakt, et Fööniksi saba ei taha endiselt kostüümi küljes püsida. Mis sa arvad, kas sulgniit ajaks asja ära või on midagi vastupidavamat vaja? Ükssarviku jõhvidest kinnitusi äkki?”

„Arvestades saba pikkuse, kaalu ja maagiahulga vahekorda ülejäänud kostüümi suhtes tundub mulle, et ilma ükssarviku jõhvidest niidita kukub see jälle lihtsalt ära,” vastas Catrine, ikkagi kirja vaadates. „Kas see on Idrililt?”

„Sa Taevane Madu, ma loodan, et mitte. Minu mäletamist mööda sul oli poiss-sõber, Catrine. Ta peab kas väga rahulik olema või siis meeldib Idril talle sama palju kui sulle.” Andsin oma assistendi uudishimu tõttu alla ja torkasin kääride otsa ümbriku vahele. Selle peal polnud ühtegi märget, välja arvatud rohelise tindiga kirjutatud „Ichlaloni Nektli”. Minu täisnimi.

Catrine sai minu spekulatsioonist sädet ning seletas nüüd, kus ta esimest korda Idrilit näitlemas oli näinud, kuidas oma poiss-sõpra kohtas ja nii edasi. Kuna ma tema vestlusharjumustega ammu tuttav olin, ei pannud ma seda Catrine'ile kunagi pahaks, tavaliselt ka mitte tööajal. Catrine oli illusionist ning andis maagiliste materjalide suhtes väga head nõu.

„No ja kuna Idril tol ühel päeval sinu tehtud kevadkollektsiooni ülikondi kiitis ja avaldas soovi see meekärje mustriga lips ära osta, on terve osakond hakanud teie kahe suhtlusel silma peal hoidma. Kaugelt on ju näha, et te vanad sõbrad olete ja…”

Katsin käega silmad, mitte ainult Catrine'i ebaõige järelduse, vaid ka kirja sisu peale. Silusin paberi sirgeks, asetasin tagurpidi mapi peale ning panin käed enda ees kokku.

„Catrine, ole palun nii kena ja jäta mind hetkeks üksi. Kuigi… sul pole vist enam põhjust tagasi tulla. Mine vaata siis palun üle, kas meil on ateljees piisavalt ükssarviku jõhvidest niiti.”

Kui assistent pisut pettunud ilmel oma asjad kokku pakkis, pidasin veel vajalikuks lisada: „Vana sõber ma Idriliga ei ole. Pigem vastupidi. Võid seda julgelt kõigile küsijatele või spekuleerijatele mainida.”

Kui Catrine'i virsikuülikond koridori nurga taha kadus, vajutasin enda ees laual nuppu. Koosolekuruumi kaks klaasist seina tõmbusid läbipaistmatuks, jättes mind üksi pika laua, kahe kaarakna ja markeritahvliga. Akende ülaosas olevast vitraažist paistis valgus otse tagurpidi lebavale paberile. Keerasin selle aeglaselt ümber ja lugesin uuesti läbi uskumatult jultunud ning samavõrra segadust tekitava kirja.

Isla,

mul oleks suur au, kui Sa nõustuksid minuga 14. augusti õhtul, päev enne Surnute Festivali traditsioonilist etendust, liituma Kuldse Allee ja Skarabeuse Tänava nurgal Igavese Püramiidi restoranis. Tahaksin Sulle nii mõndagi rääkida. On arusaadav, kui Sa kohale ilmuda ei suvatse, aga kui Sa pahameelest vaatamata minust veidi paremini aru saada sooviksid, siis anna mulle see üks võimalus. Väljaminekute eest maksan mina.

Parimate soovidega,

Idril S.

PS! Mul OLI sinu täisnimi meeles :)

Jah, ta oli tõesti kirja lõpu naerunäo joonistanud. See siga.

Ma lähen siiski.

***

Igavese Püramiidi restorani kuldne pöörduks avanes ümmarguste laudadega ruumi poole ja ma leidsin Idrili esimese pilguga. Mees istus peaaegu keskel, jälgides ootavalt ust. Selga panekuks oli ta valinud lihtsa musta ülikonna ning minu disainitud meekärjega lipsu, millest Catrine koosolekul rääkinud oli.

Jalutasin aeglaselt laudade vahelt läbi, mõeldes, kui väga see kohtumine ametlikku kohtingut meenutas. Ma olin Igavese Püramiidi restoranis varem käinud vaid korra, ent mäletasin, kui esinduslikuna koht mõjus. Väikese, tumesinise linaga kaetud laua peal seisis püramiidi kujulise ookerkollase leegiga küünal. Idril vaatas üles minu poole ja naeratas. Kissitasin silmi ja võitlesin tahtmisega vastu naeratada.

Selleks kohtumiseks riiete valimise peale kulutasin vähemalt tunni, mis minu puhul oli pigem ebatavaline näitaja. Tahtsin kanda elegantset ja temaatilist riietust, kuid mitte midagi sellist, mis Idrili egole hüppelauana mõjuks. Lõpuks valisin tumerohelise, valgete detailidega kleidi, lisaks valged kingad ja lehti kujutavad kõrvarõngad.

Istusin Idrili vastu. „Tere õhtust.”

„Ma ei arvanud, et sinu täisnimi nii suurt mõju avaldab,” teatas Idril toolil taha nõjatudes. „Või oli asi lubaduses, et mina maksan?”

Ma ei vastanud kummalegi tema väitele. „Mis sul siis enda kaitseks öelda on?”

„Telliks äkki enne ühe tee, mis sa arvad?”

Tundus, et nii meie edasine kohtumine jätkubki – kumbki ei vasta teise küsimusele. Kui ettekandja saabus, tellisin ühe musta tee. Mingi ainult temale teadaoleva taktika tõttu võttis Idril sama. Kuni teede saabumiseni ei vahetanud me omavahel sõnagi.

„Ma kuulsin, et Cassio on sinu kostüümidega väga rahul. Peaproovis jäi isegi Fööniksi saba esimest korda paigale,” avaldas Idril arvamust. Panin käed risti.

„Palun mine asja juurde.”

„Hästi.” Mees vaatas mujale ja hakkas küünlaleegiga mängima, nii et sellest kirbet vingu tõusis. Üks kõrvallauas istuvatest prouadest kortsutas meie suunas kulmu.

„Ma tahan, et sa saaksid minu kunagiste tegude põhjustest aru, isegi kui need ei ole täielikult vabandatavad. Sa võid peale seda minu peale pahane edasi olla ja võib-olla läheb jälle aastaid, kui me peale Festivali lõppu uuesti kohtume. Aga ma tahan, et sul oleks võimalus ümber mõelda. Minu arvates võiksime sõbrad olla ja peale Surnute Festivali lõppemist edasi suhelda. Kas sa annaksid mulle võimaluse?”

Tegin ühe käega žesti meie laua suunas. „Ma juba andsin.”

Idrili jutt kõlas mulle veidi fabritseeritult ja dramaatiliselt, kuid lootsin, et saan selle mehe elukutse ning iseloomu arvele panna. Kui tal on ükskõik milline ebasiiras tagamõte, ei räägi ma temaga enam kunagi.

„Tänan sind.” Idril silus oma tumedad juuksed taha. „Sa tead päris hästi, milline sõpruskond mul koolis oli. Ja millisest perest ma pärit olen.”

Noogutasin kannatlikult.

„Teatud surve taolistelt inimestelt on vältimatu. Ma sain sellest alles hiljem aru, kuid ma olin kooliajal kohutava surve all. Erinevatel asjaoludel kujutasin ma endale ette, et kui ma endaga sarnastest peredest isikutega kaasa ei lähe, nendega aega ei veeda, nende moodi ei käitu, pole mul tulevikus kõrgemasse seltskonda enam asja. Ma tahtsin juba väiksena näitlejaks saada, kuulsaks ning oskuslikuks. Mu pere toetas seda, aga teatud tingimustel. Need kaks asja – halvas seltskonnas olemine ja perepoolne surve olla nende intriigide ning tegemistega samaväärne – mõjutasid mind rohkem, kui oleksin pidanud end mõjutada laskma. Mulle ei saa andeks anda nende kordade eest, kui ükssarvikutele koos teistega plekkpurke sappa sidusin, mõne häbelikuma klassikaaslase auditooriumisse lukustasin või maagiaga ühel peol lühtri snäkilaua peale kukutasin. Kuid ma kahetsen. Ja ma palun vabandust selle korra eest, kui ma su joonised põlema panin.”

„Ma ei andesta sulle.” Need joonised moodustasid poole minu viimase klassi kunstihindest ja Idrili tõttu tekkinud ajanappus ei lubanud mul uusi ning korralikke teha. Mu hinne langes tervelt kahe ühiku võrra. See oli üks põhjustest, miks disainikoolis esmalt joone alla jäin.

„Ma ei lootnudki väga.”

Arvatavasti Idrili maagia tõttu oli ruum meie laua ümber tõmbunud pisut hämaramaks, vaiksemaks ja vähem segavaks. Mul ei jäänud muud üle, kui mehe loole täielikult keskenduda. Ta jätkas.

„Ma tean, et ma pole praegu eriti parem, vähemalt selles osas, mis puudutab skandaale ja intriige. Näitlejana on pidevalt vaja esineda. Pean pildis olema ja kõige parem viis meelde jääda on see, kui inimesed minust räägivad. Positiivsetest juttudest pole rahvas kuigi pikalt huvitatud. Konflikte võib aga kuude kaupa arutada. Siiski, ma annetan regulaarselt võluloomade varjupaikadele ja annan ühes võlukunsti koolis vahetevahel tunde. Kummast sa rohkem kuulnud oled, minu hobidest ja kordaminekutest või sellest, kuidas ma veebruaris hertsoginnale klaasi veini sülle ajasin ja tema meest austriks nimetasin?”

Nüüd ma naeratasin. „Austriks nimetamine mulle isegi meeldis. Artikli juures oli mehe pilt ja ma ausalt öeldes nõustun sinuga.”

„Eks ole?” Idril lükkas küünla kõrvale, nii et meie vahel laual ei olnud ühtegi takistust. „Kokkuvõtteks on sul õigus. Ma olen südametu, valelik ja üleolev. Aga ma annan endast parima, et see jääks ainult minu kuvandiks, mitte aga minuks endaks.”

Jõin oma tee lõpuni. Idril ootas minu reaktsiooni, mingeid mõtteid või tegu. Mul oli raske näha asja Idrili vaatepunktist, sest minu enda oma põhjal tehtud otsused tundusid pika aja jooksul kinnistumise tõttu kaalukamad. Ent tema jutt oli veenev. Ma ei andnud talle andeks, aga ma uskusin tema lugu ning kui õigesti aru sain, siis muud Idril Schmidt minult ei oodanudki.

„Kui sa tahad, võid nüüd lahkuda,” lisas Idril tõsiselt.

„Ei. Mulle meeldib see valik, mille sa mind kutsudes tegid.”

Restorani tavapärane õhkkond naasis tasapisi.

„Mul on hea meel,” lausus Idril.

„Minul ka. Kuna sa nii pikalt endast rääkisid, on mul tunne, et minagi peaksin ühe asja üles tunnistama.”

Idrili rohelistes silmades oleks nagu tuluke põlema läinud. „Lase käia. Mina olen alati huvitatud.”

„Selles pole mul kahtlustki. Esimesel korral Surnute Festivalist lugedes istusin ma kohvikus ja sinu nime nägemine tuletas väga palju mälestusi meelde. Kui ma selle intervjuuni jõudsin, hüüatasin üle kohviku : „Neetud kretiin selline!”, ja mulle tundus, et ettekandja postitas minu ütluse kuhugi. Lisaks kutsusin ma sind kuni tänaseni terve protsessi käigus „vanaks seaks”. Nii et see kärss…”

Idril hakkas kõva häälega naerma, tõmmates meile mitmeid uudishimulikke pilke. „Minu meelest see isegi sobis mulle.”

Jäime tükiks ajaks restorani ning tellisime õhtusöögi. Nagu Idril lubas, maksis ta kõik ise kinni. Ta rääkis mulle kummalistest tegelastest, kes näitlejate ja muidu kuulsate maailmas ringi liikusid, ning mina jutustasin erinevatest disainesemetest, millega mul karjääri jooksul mõni naljakas lugu on juhtunud. Lahkusime restoranist sõpradena. Viimase asjana kiitsin Idrili lipsu.

***

Käes oli Surnute Festivali kõige oodatum päev. Kesklinna tänavad kubisesid kolpadest, skelettidest ja suvalistest üksikutest luudest. Rahva seas olid kõige populaarsemateks kostüümideks ülestõusnud surnud, erinevad jumalad, varesed, sõdalased ja muud surmasümboolikaga seotud tegelased. Müügilettidel leidus peaaegu kõike, alates maagilistest amulettidest ning mängusauadest kuni suhkrust hauakivide ja söödavate pitslinikuteni välja. Uste ümber rippusid mustast nöörist spetsiifiliste sõlmedega kinnitatud vanikud – nende ülesandeks oli sisse lasta vaid nende surnute hingi, keda päriselt majja oodati. Päike lõõskas, küttes tänavad ja ehitised kohati põletavalt kuumaks.

Festivali etenduse toimumispaigaks osutus linnapark ning kõrgete igihaljaste puude vahele oli püstitatud suurejooneline lavakomplekt. Spetsiaalsetele tribüünidele vooris rahvast kohale juba hommikul, kuigi etendus algas keskpäeval – Surnute Festivali tipphetkel. Mina kui etendusesse panustanud isik sain endale erilise koha tribüünide ääres platvormil.

Tundus, et kõik sujub plaani järgi ja suuremaid apsakaid ette ei tule.

Etendus kestis koos vaheajaga poolteist tundi. Esimene pool, mis kujutas endast peategelaste kukkumist Allmaailma ja samal ajal maa peal toimuvat segadust ning lõppes hinge kinni hoidma paneva stseeniga Fööniksi lossist, kestis nelikümmend minutit. Sellele järgnes viieteistminutiline paus ning viimaks pidi lavale jõudma suurejooneline finaal, kui Ravitseja peategelaste kehad maa peal terveks teeb ja Allmaailmast välja õngitseb. Väikese skeemitamise tõttu ei esinenud Roswell mitte Kindrali, vaid äbariku rääkiva puuna.

Paus oli jõudnud kesta kõigest paar minutit, kui lava taha määratud kostüümidega tegelev assistent tribüüni trepist üles kiirustas. Rääkisin parasjagu Cassio ja veel mõne korraldajaga lavakujundusest. Hingeldav noormees jäi minu juures seisma.

„Preili Nektli, teid on kohe lava taha vaja. Ravitseja pärja roosidel hakkasid seletamatul kombel õielehed välja langema ja me ei suutnud rahva seast teisi teie tiimi liikmeid üles leida.”

Ma polnud üllatunud. Park ja seda ümbritsevad tänavad olid kostüümidest inimesi nii paksult täis pressitud, et ainus võimalik viis ringiliikumiseks oli õhutransport. Oma pluss üks vaba kohta platvormil olin pakkunud Catrine'ile, ent ta eelistas oma poiss-sõbraga rahva seast etendust vaadata. Catrine'i leidmine tihedast massist raiskaks liialt väärtuslikku aega.

Seega pidin kohe lava taha saama. Pärg oli Ravitseja kostüümi juures kõige maagilisem osa. Roosid pidid näidendi lõpus peategelased terveks tegema. Asi tuli korda ajada.

„Millega sa siia tulid?” küsisin assistendilt, teatasin Cassiole oma ajutisest lahkumisest ja kiirustasin noormehe kannul trepist alla. Too osutas trepi ees ootavatele pilvekelkudele, millega sai inimeste peadest kõrgemal sõita vaid lühikest aega, aga piisavalt kaua, et lavani jõuda.

Lavatagusteks ruumideks oli muudetud väike ühekordne maja, mis muul ajal tegutses pargi kohvikuna. Seda ning lava ennast ühendas kokkupandav tunnel-koridor. Assistendi juhatusel maandusime koridori majapoolses nurgas ja sisenesime personalile mõeldud uksest.

Idril Schmidt seisis keset letitagust ruumi ehk näitlejatele eraldatud puhkeala, laiutades dramaatiliselt käsi kohe, kui keegi üle paari meetri tema lähedusse astus. Meest ümbritses põrandal roosadest õielehtedest ideaalne ring. Pärg ise nägi veel enam-vähem esinduslik välja, ent etenduse lõpuni maagiline rekvisiit vastu pidada ei kavatsenud.

„Isla!” tervitas Idril mind, kui uksest sisse astusin. „Just sind ma olengi oodanud!”

Tundus, et Idril on veel Ravitseja rollis sees ega tule enne etenduse lõppu täielikult oma tegelasest välja. Seda tõestasid ka saua puudumine ning kummalised võimsa kõlaga laused.

„Mul on vaja roosiõli või mingisugust roosiekstrakti laadset toodet, keskmise pikkusega nõela, roosat niiti ja sädemeniiti. Viimased kolm peaksid kostüümide juures olemas olema,” esitasin assistendile juhised, kes kohe neid täitma suundus. Peale minu ja Idrili istusid ruumi tagaosas Fööniksi näitleja ning Noorpaari vanemate osatäitjad. Üks surnud hinge mängiv neiu püüdis parasjagu veenda Idrilit temalt kohvi vastu võtma, kuid mees keeldus ja saatis noore näitleja küllaltki otsekoheselt minema. Astusin leti juurde.

„Mis ajal esimene õieleht ära langes?” küsisin Idrililt, sirutades käe ootavalt ette. „Anna pärg siia, ma tahan tagumist kinnitust uurida.”

„Ma ei saa.” Idril tuli lähemale, aga ei võtnud pärga peast ära. Maski tal ees ei olnud, seega ei näinud ma esmapilgul pärja eemaldamises probleemi. Idrili silmi ümbritses tugev must joon, mis tema välimuse tavalisest õelamaks muutis.

„Juuksur otsustas minu juuksed mõnes kohas ümber pärja keerata, et see paremini peas püsiks, kui ma kummardama pean. Kui ma soengu praegu lahti peaksin võtma, ei oleks aega seda tagasi sättida ning pärg kukuks arvatavasti ära, kui ma lõpus kummardan. Sul tuleb asi korda sättida nii, et pärg on mul peas,” selgitas Idril. „Esimene õis kukkus umbes viimase kümne minuti sees ära.”

Vahtisin Idrililie otsa. „Sa teed nalja.”

„Õielehe või pärja osas?”

Assistent naasis vajalike töövahenditega ning asetas need minu ette letile. „Kas ma saan millegagi aidata? Pausi on jäänud ainult kümme minutit.”

„On see tõsi, et ma ei tohi pärga eemaldada?” küsisin noormehe poolde pöördudes, kuigi kahtlesin, et ta midagi täpsemalt teab. Samal ajal hakkasin tavalist ja sädemeniiti omavahel kokku keerutama.

„Ma arvan küll,” vastas noormees. „Kuulsin möödaminnes, et juuksuritel tuli päris mitu soengut ümber kavandada.”

„No hästi. Õnneks ei tundu asi täiesti kadunud olevat, sest esimese õielehe kadumisest pole veel kaua aega möödas.” Pistsin keerdunud niidi nõela taha ja kastsin selle roosivee pudelisse. „Aita mind sellega, et korja põrandalt ükshaaval lehed üles ja ulata mulle. Idril, seisa siia leti äärde ning ainus asi, mida liigutada võid, on suu.”

„Eks ma proovin,” vastas näitleja. Kui assistent teisel pool letti oma ülesandega alustas, ronisin mina letile rätsepistesse istuma ja uurisin Idrili pähe kinnitatud pärga. Idril naeratas laialt ning võidukalt. Ravitseja lõhnas rooside ja aniisi järgi.  Juhendasin teda aeglaselt ringi keerama, vaadates kõik puudulikud kohad üle, sättides pärja kinnitusi ja mitmel korral Idrili pead vajalikku suunda lükates.

„Ma loodan, et sul täisid pole,” pomisesin, arvestamata sellega, et Idril nii lähedalt iga minu sõna kuulis.

„Ära muretse, ma ei kordaks seda kooliaegset täitrikki enam kunagi,” vastas Ravitseja sosinal. Kiirete ja ehk liiga järskude liigutustega õmblesin esimese roosilehe pärja külge tagasi.

„Hoia oma kulme paigal või ma torkan sulle nõelaga kulmurõnga jaoks augu.”

Peale seda Idril enam ei rääkinud. Paus sai läbi enne, kui ma mõned viimased õielehed pärja külge tagasi kinnitada sain. Idril pidi tagasi lavale kiirustama ja mina tribüünidele jõudma.

Täpselt hetkel, kui pausi lõpp välja kuulutati, tegin ma tunnel-koridori ukse lahti. Mulle koputati õlale. Pöördudes leidsin eest maskiga Idrili, kes oleks pidanud lavakardina tagant välja astuma, mitte siin poosetama.

Ta ei öelnud sõnagi. Aga piisavalt pikk pilk suutis alati öelda rohkem kui keerulised ja aeganõudvad seletused.

Iga sellele järgnenud päevaga andsin ma Idrilile aina rohkem andeks.