„Ema! Ema! Kus sa oled?“ Edasi valguva rahvamassi kohal õõtsus väikese tüdruku roosajuukseline pea. Oli ta kellegi kukil või mööda kehasid sinna üles roninud, kes sellest aru sai. Roosad juuksed lehvisid siia-sinna. „Emaaa!!!“ kostus juuste varjust karje.

Rahvamass valgus meeleheitliku järjekindlusega edasi, tihenes laiast sissepääsust läbi trügides klimpi ja, ootealale jõudnud, plahvatas ainsa kinnismõttega karjaks – kohe võib tulla viimane hetk.

Roosa pea kadus. Vaid Lapse kiljuv: „Aaa!“ tõusis hetkeks kõrge maalingutega laeni

 

Mõni päev varem, ühe stardijaama lähedase linna ühel inimtühjal väljakul, puhus kevadöine tuul. Õrnalt kergitas see tolmu väljakult, nii palju kui koristusrobotid olid seda alles jätnud, silitas lilli haljasaladel ning tõusis siis taevasse uudistama sinna ilmunud rohelisi sõbralikke tähti, mis ütlesid: „Naudi kevadet ja järgi juhiseid. Planeedi valitsus teeb kõik sinu päästmiseks. Kõik saab korda.“ Tähed värelesid veidi ja kadusid siis, et kuskil mujal uuesti taevasse tekkida. Võib-olla olid seal kuskil mujal sõnad teised, kuid sisu oli ikka sama: „Ära muretse, meil on plaan“.

 

III klassi eluüksus kuuenda robottehase elulinnakus, päev -3

„Tulge kõik siia. Istuge.“ Lapsed jätsid asjade kottides kohendamise ja tulid tasakesi lähemale. Ka Leena, sinine paljude taskutega reisikleit seljas, tuli tagumisest toast.

„Sellest tuleb meie viimane öö siin. Kõik jutud tuleb täna lõpuni rääkida. Homme läheme me välja ja rohkem me siia tagasi ei tule.“

„Kas me peame kindlasti minema, isa?“ Bertra hääl oli vaikne, kuid isale vaatas ta kindlalt otse silma. Vanuselt keskmine laps, kuid kõige kindlameelsem neist, mõtles Yorgos.

„Eloria rääkis, et nende pere ei lähe kuhugi,“ jätkas Bertra, „et see kõik on vaid mäng ja selle eesmärk on saada päriselt vabaks. Hüljatud linnadest, sealt ei tule vist üldse keegi kaasa. Aga miks siis meie?“

„Hea küll.“ Yorgos tõstis käe. „Räägime ühe korra veel. Istuge siia, diivanile.“

Lapsed sättisid end ritta, Jolante emast vasakule, Bertra paremale nagu alati. Leena pani tütardele käe ümber. Diivaninurgal teistest eraldi kössitades nägi Joonas nii lapseohtu välja.

Ta näeb välja, nagu täna tahaks temagi hellitusi, mõtles Yorgos poega vaadates.

„Ma ei küsi, kes teist hüljatud linnades käis, et nende asju teab.“ Yorgos märkas, kuidas tüdrukute pilgud viivuks vanema venna suunas pöördusid. „Nendega on eraldi lugu, meisse nemad ei puutu. Mis puutub Eloriasse… Ma arvan, et ta on asjadest lihtsalt valesti aru saanud. Ta kogu pere töötab juba nädalaid laevade juures, vennad on ülal orbiidil, isa ja ema kolmeteistkümnenda laeva ehitamisel. Sõbrannad ja robotkasvataja pole sama, mis oma pere. Ma proovin ta vanemaid kätte saada.“

„See pole mingi vastus!“ ütles Bertra.

„Oota. Vastus tuleb kohe.“ Yorgos hoidis suure vaevaga pilgu rahuliku ja sõbraliku. „Melikeerid ütlesid inimkonnale, et seni, kuni neile Maa tsivilisatsioonist piuksugi ei paista ega kosta, võivad inimesed Maal edasi elada nagu kõik taimed, hiired ja kalad ka. Kui aga kostab, pühivad nad planeedi kõigest puhtaks. Nii on lood. Meile anti väga vähe aega. Nii vähe, et laevu peame me rännu peal paremaks ehitama ja kõik lahkuda soovijad ei mahu laevadesse. Jah, tõesti. Kõik ei taha lahkuda. Kui keegi teist tunneb, et tahab ja suudab elada nagu ahv puu otsas, siis see on tõesti meie pere valikus. Ei mingeid masinaid, ei sideseadmeid, ei ravimeid. Võib-olla isegi lõket mitte, nüüd ja igavesti, kuni Päike kustub. Kuid te võite kindlad olla, et mõni jääjatest hakkab tsivilisatsiooni üles ehitama. Ja siis tuleb lõpp, plats puhtaks.“

Nad vaatasid toas ringi. See polnud siin mingi tippklassi elamine, Yorgos ja Leena olid vaid keskastme spetsialistid, kuid masinaid oli palju. Side, kodutööd, meditsiin, kliima, hariduse baastase, kehakultuur - kõik otse kodust, kõik masinatega. Bertra sikutas mõtlikult juukseid sirgemaks ning raputas siis pead. Vanema õe järel raputas ka Jolante oma lokke. Joonas – ta vaatas põrandale, vaid ta sõrmenukid tundusid veel valgemad ja pingul kui enne.

„Olgu siis.“ Yorgos hingas sügavalt sisse. „Nüüd homsest suurest reisist. Pange hästi tähele, see on väga oluline.“ Ta tegi uuesti pausi, et veenduda, et kõigi jäägitu tähelepanu on temal. „Mis ka ei juhtuks, me hoiame kokku. Me oleme üks pere ja aitame üksteist. Kui aga asjad viivad meid siiski üksteisest lahku, on kõige tähtsam jääda ellu.“

Jääda ellu. Milliseid sõnu tuleb oma kindlameelsele perele 25. sajandil öelda, mõtles Yorgos mõrult.

„Tähtsuselt järgmine on saada laevale. Aga asjad, pidage meeles, kui on vaja, loobuge neist kõhkluseta. Kõigepealt ellu jääda, siis laevale saada, ja kui veab, asjad alles jätta. Kuid mis iganes ka ei juhtu, pidage alati meeles, me emaga armastame teid. Alati. Ka siis, kui meid pole teie juures.“

„Meie teid ka,“ ütlesid lapsed.

Joonas tõusis, pea norus, pilk maas ning pöördus minekule. Leena sirutas käed, haaras ta püksivärvlist ning tõmbas ta endale sülle. Noormees õblukese ema süles. Yorgos nühkis kätega kihelema hakanud silmi.

„Pidage meeles. Hoiame kokku. Kuid, väga-väga oluline.“ Yorgos tõstis sõrme. „Kui juhtub, et te saate laeva minna, kuid me oleme emaga maha jäänud, siis ärge kõhelge. Minge laeva. Me oleme täiskasvanud ja tugevad. Me saame hakkama. Jätke meelde: ellu jääda, laeva saada. Nüüd. Korrake.“

„Ellu jääda, laeva saada,“ kordasid lapsed kõhkleval pominal.

Professionaalne päästekoolitaja Yorgose sees raputas pahuralt pead. „Uuesti, kõva häälega.“

„Ellu jääda, laeva saada,“ kõlas nüüd juba palju kindlamalt.

„Hästi. Veel üks oluline asi. Kui me anname emaga mingi käsu, siis te teete seda. Otsekohe. Ei jonni, ei vingu, ei küsi. Vastused tulevad hiljem. Ellu jääda, laeva saada, kohe tegutseda.“

„Ellu jääda, laeva saada, kohe tegutseda,“ kordasid lapsed. Joonas vaatas isale otsa. Tema pilgu sügavusse oli siginenud pisut usku. Tema hullumeelsesse maailma olid siginenud esimesed mõistlikud reeglid.

 

Nimetu hüljatud linn, päev -3

Ilm rõdul oli jahedavõitu. Hanna-Sofia-Grete tõstis harja ja kastekannu ettevaatlikult rõdule. Ta polnud enam noor, ta ei saanud endale kukkumist lubada. Ta polnud seda juba ammu endale lubada saanud –kes temasuguse mittekaasatu ravi eest maksakski –, kuid nüüd olid ravijadki läinud, orbiidil või kus iganes nad oma otsaga ka polnud. Hanna-Sofia-Grete tõstis rõdule ka teise jala ning kiikas ettevaatlikult üle rõdu serva alla. Aukude ja rohulaikudega kaetud tänaval polnud mitte kedagi. Vaid peaaegu pime Paul, kes naases järjekordse laadungiga hüljatud poodide tretilt. Paul võttis ellujäämist tõsiselt, mitte nagu Hanna-Sofia-Grete. Naine vaatas korra veel vasakule ja paremale ning ohkas kergendatult. Tühi tänav tähendas, et keegi ei tundnud nende vastu ebatervet huvi. Ei korravalve ega sidususkomitee. Evakuatsioonibüroost ei tasunud aga unistadagi. Ta võttis harja ja hakkas tolmu ja kiviklibu rõdu piirde vahelt alla pühkima.

„Vaene võid sa olla, kuid puhas pead sa olema,“ oli ema talle lapsena nii palju kordi korrutanud, et puhtusest sai peaaegu tema religioon. Seda seniks, kui talle öeldi, et ta pole piisavalt võimestatud, et lapsi saada. Ah, ametnikud ja nende keel.

Alles sõbranna Helga suutis talle asjad ära seletada. „Sa oled vaene, hariduseta, tööta ehk lühidalt, sa oled võimetu lapsi vastavalt standarditele kasvatama. Kellele sinusuguse vääkse vaja on? Nii et aja aga kann paljaks, et antilapsesüst kätte saada.“

Sellest ajast peale said lilled tema tegelikuks religiooniks. Neid oli tal palju, siin, oma kodusel 6. korruse rõdul ja 7. korruse omal ka ja 8. omal. Mitte keegi neis korterites ju ei elanud, peale Hanna-Sofia-Grete lillede. Eile õhtul oli ta maja taha lagedale haljasalale peotäie porgandi ja herne seemneid puistanud. Peaaegu pimeda Pauli rõõmuks, neile kriisivaruks. Mees arvas, et see on tähtis, ja mis need paar liigutust talle siis teha polnud.

Paul ütles ikka: „Ela kõik päevad lõpuni, mis sulle antud on, ja tee kõik, et neid päevi palju oleks antud.“

Olgu siis nii. Saagu neid päevi palju. Kui selleks on herneid vaja külvata, siis külvame. Hanna-Sofia-Grete tõmbas kastekannu ettevaatlikult lähemale. Herned tulgu, kuid lilled olgu!

„Maa alla ma teid ei vii. Ma luban! Rääkigu Paul, mida iganes!“ kuulutas Hanna-Sofia-Grete oma lilledele. „Aga üks muutus ootab teid ees kahjuks küll.“ Ta sirutas end, et lillade surfiiniate mulda katsuda.

Paul oli talle üleeile hommikul plaane tutvustanud: nad peavad minema maa alla, kust neist midagi kosmosesse ei paista, nad peavad kõik ebavajalikud seadmed välja lülitama, nad peavad tee linna üles kaevama. Oh, neid asju oli veel.

Hanna-Sofia-Grete oli kõik need Pauli „peab“-id ära kuulanud, naeratas mehele, noogutas ning sõitis siis liftiga oma kuuendale korrusele. Kõik oli hästi. Kuni eilse lõunani. Siis kadus linnast vool.

„Lillekesed, ma pean teid allapoole kolima. Ma pole enam nii noor, et jala teile trepist vett tassida. Pole elektrit, pole veesurvet kraanis. Aga esimese korruse poe vitriinis oli päris piisavalt valgust. Ma arvan, et teile meeldib seal. Kuigi vaade pole nii ilus kui siin. Olen nõus.“

Hanna-Sofia-Grete käsi kastekannuga peatus. All tänaval toimus midagi. Sinna oli ilmunud heledajuukseline naine. Tal oli seljas tumekollane kleit. Ei, pigem hommikumantel. See nägi välja, nagu oleks sellel vere värvi plekid.

 

II klassi eluruumide korrus, toitlustustehase tornelamu, päev -3

„Lükka ise kohvrisse.“ Mees sukeldus tagasi kappi, heitmatagi pilku naisele, kes mehe jahikübara kohvrile tõstis. Käimiskäppadega kohver voodil nõksatas veel veidi suuremaks ja mahutas ka rohelise kübara endasse.

„Alfred. Ma leidsin sokid üles.“ Naine torkas sõrmega õhku, märkides virtuaalnimekirjas sokid pagasisse pakituks. „Kuus paari kummalegi, peaks jätkuma. Aluspesu nüüd?“

„Ei tea, naine, mis ajast sa neid veel kannad?“ Alfred kapi juures kummardus ja tõi nähtavale kollased jooksukingad. „Vot need on asjad. Nad ütlesid, et kerget ja praktilist. Mitte mingid aluspesud, päh. Paki ära.“

Tagantkätt heidetud jooksukingad tabasid seekord täiesti kogemata ootel kohvrit. Kohvrist sirutusid välja kombitsad ja paigutasid jooksukingad sobivasse kohta.

„Nad ütlesid, et pesu on ikkagi vaja,“ oli naine murelikult järjekindel. „Seal võib hügieeniga raskeks minna. Hiljem. Siis kunagi, kui me vanemaks saame. Et me peame.“ Naine tõusis ja astus kõheldes mehe kõrvale. „Et võib-olla võtaks paari pükse. Aluspükse. Mis sa arvad, Alfred?“

„No, kui sa nii ütled.“ Mees oli avastanud kapi põhjast eelmise reisi holokuubiku ja viipas salvestatud vaateid läbi. „Aga sul… Tead…“ Ta itsitas video peale, kus naine, käed-jalad laiali, õhutorust alla hüppas. „Sul polegi minu teada ühtegi paari aluspükse.“

Naine vaatas kõrvale. Ta tegi alati nii, kui ta mõttes oli. „Ma pean siis poest läbi käima.“

„Aga kõik poed on suletud, nad ütlesid.“

„Ei saa olla. Poed on alati avatud.“ Naine kohendas oma tumekollast hommikumantlit. „Ma käin nurgal ära ja toon aluspesu. Kas vajad ka midagi?“

Mees ei vastanud. Ta oli leidnud reketid ja kontrollis parasjagu nende korrasolekut. Nii ei märganudki ta, kuidas naine hommikumantli hõlmu sikutades lahkus. Rohkem nad oma elus enam ei kohtunud.

 

Fuajee, toitlustustehase tornelamu, päev -3

Trepikoda kolmiku ümber oli tühi.

„Nii põnev. Aga kuidas see täpselt käima peaks?“

„Oota, Eloria, ma püüan võrgust juhendi leida.“ Pikk vibalik tüdruk vehkis õhus kätega, et oma virtuaalvaaturisse vajalik info tuua.

„No,“ olid teised kaks tüdrukut rahutud. „Kas juba leiad?“

„Oodake nüüd.“ Veel kätega vehkimist. „Ma vist leidsin.“ Tüdrukud kogunesid kokku. „Me peame noad hankima või muu relva.“

„Miks?“ küsis Eloria, kolmikust noorim tüdruk, heledapäine ja sportlikult lihaseline.

Pikk vibalik tüdruk rehmas käega. Ta silmad liikusid virtuaalvaaturist infot lugedes kiiresti vasakule ja paremale. „Röövimisel võtame me neilt seda, mida nad ei taha anda, ja meil peab selleks olema jõuähvardus. Kõige käepärasem oleks nuga.“

„Aga see on ju keelatud.“ Eloria astus sammu tagasi. „Korravalve viib meid vestlusele ära.“

Kolmas tüdruk, sama sportlik kui Eloria, kuid juba täis-neiu välimusega, raputas kõhklevalt pead. „Ei, ümberkasvatusse viivad nad meid. Sinna…“ Ta viipas käega selja taha.

„Lollakad. Te olete lollakad, täislollakad.“ Pikk vibalik tüdruk ilmselgelt nautis keelatud sõna kasutamist. „Korravalvet ei ole enam. Kõik keelatud on nüüd lubatud. Ema ütles mulle, et ma võtaks seda nagu ellujäämismängu. Ellujäämismängus on oluline olla teistest tugevam ja teada, mida me tahame teha. Ja me peame teadma, kuidas seda teha, mida me tahame teha. Röövimiseks on meil vaja näiteks nuga või muud relva. Lihtne. Võime ka vägistada. Selleks on vaja vaid hirmus välja näha. See mees siin on küll vähemalt väga hirmus.“ Pikk vibalik tüdruk osutas õhus millelegi, mida teised kaks ei näinud.

„Mis asi see vägistamine on?“ küsis Eloria. Ta häälest kostus veidi kiunuvat kadedust, sest vibalik ei lasknud kedagi oma ema töökontole ligi, kust kõike seda salainfot sai.

„Ah, jäta! Ma ei viitsi jälle uurima hakata.“ Tüdruk pühkis kätega õhus. „Otsustame nüüd ära, et kas me hakkame röövima või ei hakka!“

Kolmik vaatas üksteisele vaikides otsa. Lift fuajee teises otsas mängis kutsehäält. Nad pöörasid korraga pead. Numbrid lifti tablool kasvasid, kuni peatusid 46 juures.

„Ma viilisin hommikul küüned ilusaks. Kas sellest relvaks piisab?“ piiksatas Eloria.

 

Kosmosestardijaama esine väljak, päev -2

„Seiske üksteise järel. Ei trügi. Seis, ei trügi!“ Korravalveseersant Mahmer rapsis peaga, et silma valguvat higi eemale raputada. Rahvamass lainetas rahutult, kuid aegamööda koondus siiski uuesti järjekorraks. Asjaks, mida polnud neil juba sajandeid vaja olnud. Mahmer vaatas vasakule. Seal seisid teised tema kolleegid korravalve peakontorist hõredas rivis ja proovisid järjekordi üksteisest lahus hoida. Tuhandeid inimesi, kümneid tuhandeid. Ja see siin oli vaid üks stardijaama portaalidest. Inimesi kosmosestardijaama perimeetril pidi olema miljoneid. Laevadesse need küll kõik ära ei mahu, oli Mahmer kindel. Mis sellest, et laevu oli 12 – erinevas valmidusastmes, räägiti.

„Astuge nüüd rahulikult kaks sammu edasi,“ juhendas Mahmer. „Käituge rahulikult, kõik saavad peale. Säilitage kord, kodanikud! Kõik saab korda.“

See naine läheks kui sõbranna poole, mõtles ta, vaadates noorukest tütarlast, kes seisis järjekorras lühikeses valges suvekleidis, helekollane kübar peas, ilma ühegi pakita. Kohe tütarlapse taga seisis aga hallis ülikonnas mees, kellel oli kolm käppjalgadega kohvrit ning süles hoidis ta lisaks hiiglaslikku multimeediaekraani. Mahmer oli proovinud seda mehe käest võtta, lubades selle transpordivärava kaudu laeva saata, kuid mees keeldus.

„See on õrn, mu armas korravalvur,“ oli ülikonnas mees öelnud. „Ja teie parimatest kavatsustest ja tegudest hoolimata, mu armas, võib see sattuda laeva, kus mind pole. See oleks väga ebasoovitav. Selles keskuses on pildid minu varalahkunud naisest.“

Nüüdseks oli mehe nägu juba üsna punane ja higist leemendav, kuid pilk tema silmis ütles, et hinnalisest mälestusseadmest lahti laskma ta valmis veel ei ole. Mahmer ohkas. Jaama jaotusmeeskonnal saab temaga raske olema.

Korravalvur temast paremal puudutas Mahmerit õlast. „Üks positsioon edasi, palun.“ Korravalvurite hõre rivi liikus iga 5 minuti tagant ühe positsiooni väljapoole, kuni lõpuks jõudis iga korravalvur rivi lõppu. Sealt sai tehnosüsteemi käikude kaudu tagasi kosmosestardijaama minna ning peale puhkepausi uut ringi alustada.

Aga kui ma olen siin väljas, kui viimane grupp Maalt lahkub? mõtles Mahmer. Need kõik ju ei mahu, miks mina peaks? Aga mu tütar? Pikk, vibalik neiuhakatis. On ta juba laevas? Korravalvurite peredele lubati erikohta. Kas ta läks ikka kogunemispunkti?

 

Kosmosestardijaama esise väljaku lähedal, päev -2

Ta seisis hämmeldunult. Ta oli astunud vaid korraks järjekorrast kõrvale, et üht neist haisvatest välitualettidest kasutada, ja nüüd olid kõik inimesed võõrad ta ümber. Sellist siniste juustega meest siin kindlasti ei olnud. Naist. kass süles, teda ka ei olnud. Kõik põrnitsesid teda, kes tüdinult, kes vihaselt. Kiivris korravalvur käskis tal edasi liikuda, järjekorda hoida, kuid kuidas? Tal ei olnud kohta.

Sinises kleidis naine tõmbas oma kolm last ja abikaasa koomale, et enda ette ruumi teha. Aga neid ju ka siin varem ei olnud. See õiendav korravalvur lähenes. Mida küll teha? Ta oli paar tundi varem jälginud, kuidas kolm korravalvurit röökiva mehe ära lohistasid. Nende oma armas hea korravalve, vägivaldselt, toore jõuga. Eriolukord küll, kuid ikkagi. Võigas.

Kas nad võiks ka minuga nii, mõtles ta. Ta polnud reegleid rikkunud! Ta oli lihtsalt oma koha kaotanud. Kuid valikut ei olnud.

Ta naeratas sinises kleidis naisele ja astus tema ette järjekorda.

Oh, ta oleks peaaegu uuesti välja astunud. Mees ta ees lõhnas higiselt. Vastik. Ta proovis ennast nuusutada. Peaaegu sama vastik. Ei tea, kui kaugel pesuruum on? Väga hädasti oleks vaja. Ta polnud siiani ühtegi pesuruumi kohanud. Ta tõusis kikivarvukile, et üle eesolijate õlgade piiluda. Ainult inimesed ja kiivrites korravalvurid. Kiivrid. Ta polnud isegi teadnud, et korravalvuritel kiivrid olemas on. Mees ta ees astus kaks sammu edasi. Õhk läks kohe puhtamaks. Pikem vahe tundus hea idee.

Ta pööras pead vasakule ja paremale. Vaat seda korravalvurit. Sel on tolmutort kiivri küljes. Tolmutordikiiver.

„Vabandust.“ Keegi puudutas teda õrnalt õlast. „Kas sa jääd siia seisma? Kas me võime siis sinust mööduda?“ Naine ta selja taga naeratas vabandavalt.

„Ta, see juustega mees seal. Ta haiseb higi järgi.“

Sinises kleidis naine noogutas mõistvalt. „Kui sind see häirib, kullake, siis me möödume. Lapsed, astume edasi!“

Hetk hiljem oligi pere tema selja tagant tema ees koha sisse võtnud.

Sinises kleidis naine pööras korraks veel pead: „Mul on väga kahju. Ma vabandan meie pere nimel. Ega meie ka päris higivabad pole. Yorgos ütleb, et läbi suu hingamine aitab. Proovi, kullake.“

 

Stardijaama laiendatud välisperimeetri tõkketara, päev -2

Nad leidsid järgmise pingi, kus jalgu puhata. Tara oli kõrge, lõputu ja ilma ühegi augu või madalama kohata. Varsti pidi järgmine värav paistma hakkama.

Isabella sirutas jalad välja ja toetas pea Fjodori õlale. „Aga ehk me peaksime siiski väravaga katsetama. Ehk Meelis eksis?“

Mees vaikis. Meelis oli evakuatsioonijuhi poeg. Siin ei olnud enam midagi öelda.

„Jääme siia,“ jätkas Isabella. „Ehitame endale onni, kuhugi metsa sisse. Melikeerid ei pruugi meid märgatagi. Meie kaks, metsa sees või vanas lagunevas hüljatute linnas kuskil keldris. Mis?“ Isabella pööras veidi pead, et Fjodori nägu paremini näha. „Kui kohe minema hakkame, jõuame sügavamale hüljatud alatele. Kiirgus pole seal enam nii suur, nad räägivad. Me võime isegi terveid lapsi saada. Oleksime uue elu Eedam ja Aava.“

„Jah.“ Fjodor muigas. Eedam ja Aava. See oli kuidagi teisiti olnud. Ta tõmbas jalad koomamale ning tabas kandadega midagi pingi all. Midagi, mis libises ja tegi metalset häält.

Nad tõusid mõlemad korraga ja vaatasid pingi alla. Seal oli… Fjodoril ei tulnud kohe nimi meelde. Seal oli üks tubli vanamoodne minimootoriga labidas. Mullane, kuid täiesti töökorras. Taraehitajad olid selle ilmselt pingi alla unustanud.

„Labidas, see on ju kaevamiseks?“ Isabella tõmbas selle pingi alt lagedale.

„Kui ei saa läbi, saab üle,“ ütles Fjodor.

„Ja kui ei saa üle, saab alt,“ lõpetas Isabella nende ühise hüüdlause.

Nad embasid. Neil oli jälle lootust. Nad võivad tara taha pääseda, võivad järjekorras etteotsa hiilida, mängides just tualetist tulnuid või midagi muud. Võib-olla saab isegi Meelis neid tehnilist käiku mööda stardijaama sisse lasta. Neil tuleb vaid auk aia alla kaevata. Auk, millest nemad ja asjad läbi mahuvad.

Esimesel katsel selgus, et tara ulatus ka maa sisse ning enne, kui nad auguga kuhugigi välja jõudsid, tuli vastu kivi. Selle vastu oli labidas jõuetu. Teisel katsel vedas neil rohkem. Pehmet mulda oli sügavalt, nad jõudsid otsapidi tara alla välja, kuid kuidas siitpoolt tara teisele poole auk kaevata? Tara alt paljaste kätega? See oleks valus ja Meelis oli neile öelnud, et neil on vaid üks või kaks päeva aega. Ütles ta seda eile õhtul. Fjodor vaatas labidat enda käes. Võib-olla siiski hüljatud aladele minna, seni kuni saab ja rahvas pole meeleheites hullunud. Meelis hoiatas selliste asjade eest ka.

„Tule siia!“ Isabella lehvitas eemalt. „Tule ruttu, ma leidsin lahenduse!“

Nii see oli. Tara läks siin läbi madalama koha ja täpselt tarataguse suunas kallaku peal. Tuli vaid mõõdukalt madal auk kaevata. Teiselt poolt tara, sealt tuli muld järk-järgult auku varistada ja välja kühveldada.

Näod mullased, käed mullased ja kaevamisest valusad, riided mullased ja veidi katki, seisid nad viivuks augu serval ja olid üdini õnnelikud.

„Sa oled mu elupäästja, Isabella!“

„Ja sina minu, Fjodorike!“

Nad embasid üksteist. Ja siis suudlesid. Väike pruuni-hallikirju linnuke maandus tara posti otsa, põrnitses kaht embavat inimest, pööras pead, et ka teise silmaga vaadata, ning lendas siis minema.

„Kumb esimesena läheb? Ja asjad, lükkame või tõmbame?“ küsis end viimaks suudlusest vabastanud Isabella.

Fjodor mõõtis silmadega auku tara all, siis nende kahte seljakotti ja siis neid endit.

„Ma arvan.“ Ta sügas lõuga. „Ma arvan, et ma lähen esimesena. Sa lükkad siis kotid auku, ma tõmban nad tara alt läbi ja siis sinu.“

Peale veel üht augulaiendamist oli Fjodor teisel pool. Seljakottidega läks tõrgeteta ning viimaks oli Isabella kord.

„Pea ees, käed ees, nagu mina tegin.“ Fjodor laskus põlvili ja sirutas käed auku, et kallima käsi tabada. Seal nad olidki, mullast karedad. Mees sikutas ettevaatlikult. „Aita ise kehaga kaasa ka. Jalgadega ka.“

„Seis, teie seal!“ hüüdis keegi kolmas mehe selja taga. Hüüdja hääl värises. Fjodor sikutas Isabellat ja piilus üle õla. Naine, Korravalve vorm seljas. Tal oli käes hall relv.

„See on ebaseaduslik,“ teatas naiskorravalvur väriseval häälel. „Siseneda tohib vaid väravast!“

„Mis toimub, Fjodor?“ küsis Isabella ja vingerdas end augus edasi.

„Seis, ma pean teid takistama!“ Hall relv korravalvuri käes vappus.

„Ära karda, mingi kontorist välja aetud paksuke.“ Fjodor kummardus üsna madalale. „Ma varjan sind. Sa vingerda välja. Siis paneme jooksu. Ta kardab meid rohkem kui meie teda. Tule nüüd.“

Isabella pea ja õlad olid juba vabad. Ta tõmbas jalad teiselpool tara auku.

„Nii ei tohi teha. Kord ei luba nii. Kõik peavad olema võrdsed!“ Korravalvur oli kuhugi kõrvale liikunud, ta hääl tuli Fjodorist paremalt. „Minge kohe tagasi.“

Fjodor kummardus ja võttis tugevamalt Isabella käed pihku. Ta tundis, kuidas naine jalgadega tõukab.

„Nüüd!“ Ta tõmbas.

Kõlas pauk. Isabella õlale tekkis väike punane laik. See laienes kiiresti ja hakkas tilkuma punast-punast verd.

Fjodor tõstis käe. Surus selle punasele laigule. Veri pulbitses ta sõrmede vahelt. „Pea vastu, tüdruk.“

„Mida ta minuga tegi, kallis?“ Isabella toetas pea maapinnale. „Miks… ta… tegi?“

Mees pööras pead.

Korravalvur seisis, käed näole surutud. „Nii ei tohi teha. Ei tohi, ei tohi.“ Hall relv vedeles ta jalgade ees maas.

„Oota, kõik saab korda, kullake.“ Mees haaras seljakoti. „Ma panen plaastri peale. Annan sulle rohtu. Me ju võtsime rohtu kaasa. Võtsime ju. Kohe saab kõik korda. Me läheme laeva.“ Ta kallas mõlema koti sisu murule laiali.

„Fjodor.“ Isabella hääl oli väga vaikne.

„Mis on, kallis?“

„Ma armastan sind, Fjodor. Väga armastan.“

 „Mina sind ka, kallis.“

 

Tuul heljutas rohukõrsi nende lõppematus tantsus. Ülal taevas sõudsid aga pehmed valged pilved aeglaselt üle suvesinise taeva. Üks pilvedest nägi väga pikaks venitatud mängujänese moodi. Teine, nii kilomeetri jagu lääne poole, nägi välja kui kaks raketti.

Mõnisada meetrit siit eemal ilmusid taevasse rohelised sõbralikud tähed: „Inimesed, nautige kevadet. Planeedi valitsus teeb kõik inimeste päästmiseks. Järgige juhiseid ja kõik saab korda.“ Tähed värelesid veidi, kadusid, et kuskil uuesti taevasse tekkida.

 

Stardijaama ülemine koosolekuruum, päev -1

Evakuatsiooni juht Aksel Mets tõusis püsti ja silmitses hetke kogunenud inimesi vaikides.

„Ma pean teile teatama. Kolmkümmend viis minutit tagasi katkes kosmoselifti Karu teine tugitala. Avarii hetkel Reisijaid gondlis polnud, kuid meeskond on hukkunud.“

Ka kõik teised kohalviibijad tõusid. Nad langetasid vaikides pea.

„Aitäh neile vapruse ja ennastsalgavuse eest. Meeskond teadis täpselt, kui ohtlik lift on, kuid ikkagi päästsid nad paljude elu.“

Kõik istusid tagasi.

„Mul on üks halb uudis veel. Kümme minutit tagasi jõudis minuni see dokument.“ Aksel Mets võttis mapi vahelt kimbu vanamoodsaid paberilehti ja jaotas need laiali. „Lugege läbi.“

Koosolijad sirutasid käe, et oma paberileht võtta.

„Nii et rännulaeva kaptenid esitasid meile ultimaatumi,“ konstateeris Aksel Metsa kõrval istuv punapäine naine loetut. „Kas me saame midagi nende vastu teha? Korravalve, sõjavägi, Distsiplinaarkomisjon?“

Kõik vaikisid. Mida siin öelda olekski olnud.

„Teine kosmoselift, mis olukorras see on?“ Punapäine naine vaatas evakuatsiooni juhile otsa.

„Tehnikud olid üsna kindlad, et hoopis see langeb esimesena rivist välja.“

„Ja rännulaevade kaptenid ütlevad…“ Punapäine naine kohendas paberilehte enda ees: „Järgmisel tunnil peale ka teise kosmoselifti käigust välja langemist alustame meie, allakirjutanud, lõplikke stardiettevalmistusi, sest meie ametieetika ja isiklik moraal ei luba viivitamisega ohtu seada miljonite juba orbiidil olevate inimeste elu, et päästa veel mõnisada inimest. Melikeeride rünnaku oht rännulaevadele kasvab päevade ja tundidega. Allakirjutanud…“ Punapäine naine peatus. „Kõigi kaheteistkümne laeva kaptenid. Kuid viis neist on juba Maa orbiidilt lahkunud?“

Aksel Mets noogutas. „Jah, viis on Maa orbiidilt juba läinud, kolm on minemas, nelja alles lossitakse, kuid alla kirjutasid paberile kõik kaksteist. Neil pidi see paber juba varem valmis olema.“

Nad põrnitsesid koos Maa-kosmos transporditabelit seinal: kosmoseliftid, süstikud, kosmoselennukid. Kõik, mis vähegi suutis kasvõi kosmose piirini tõusta, oli rakendatud. Vajadusel laskusid ülalt laevad vastu, et kaup ja inimesed vahejaamadesse toimetada. Kuid ilma mõlema kosmoseliftita oli seda Maa 500 miljoni elaniku kõrval vaid väike kübe. Neil nappis aega üliväga.

„Aga kolmeteistkümnes laev?“ küsis seni vaikinud hallipäine vana mees laua teisest otsast. „See, mida otse Maa peal ehitatakse.“

„Kolmeteistkümnes laev.“ Aksel vaatas oma käsi, tõstis siis taas pilgu koosolijatele. „See meil on. See on juba hermeetiline, peamine sisevõrestik on olemas ja mootorid ja juhtmoodulid on ka stardivalmis. Kuid see on raske. Orbiidile saamiseks vajab see kosmoseliftide abi, millest järgi on meil vaid üks. Nii tuleb lisamootoriteks ülejäänud transpordivarustust kasutada. Peale kolmeteistkümnenda laeva starti mingit muud lahkumist planeedi pinnalt enam ei ole. Kuid veel üks „kuid“.“ Aksel vaatas jälle oma käsi. „Praeguses olukorras on katastroofi tõenäosus 25%. Ja meil on veel nii paljud vaja üles viia, keda me viimase hetkeni siin all vajasime, stardispetsialistid, laevaehitusspetsialistid, arste ja teisi ning kosmosekõlbulikud ajulaenajad. Ärge unustage, meie ise ka.“

„Kas lift, kuni seda on, või kolmeteistkümnes laev,“ ütles hallipäine vana mees laua teisest otsast. „Kas mutantkatku osas tuleb meil midagi otsustada või on see valitsuse asi?“

 

Stardijaama üks personalisaunadest, päev -279

„Viska leili. Viska veel korra! Küpsetame kõik salamikrofonid ära, kui neid siin on.“

Veelkord kerist veega kostitanud, kolis neljane seltskond põrandale istuma.

„Me oleme viimaks kokku leppinud, et me peame midagi tegema. Keegi ei tea, kui võimsad melikeerid tegelikult on. Nad võivad lihtsalt bluffida. Inimkond hävib vaid sõna peale.“

„Põgeneb,“ täpsustas teine rääkija esimest.

„Misasja?“ küsis esimene rääkija.

„Inimkond ei hävi, põgeneb vaid öeldud sõna peale. See ei ole sama.“

„Palju neisse käputäide laevadesse mahub, mis? Kümme tuhat, viisteist? Inimkonna miljardist,“ lõikas esimene teise jutu vahele.

„Ühte laeva mahub unesektsioonidesse 800 tuhat ja Maal on inimesi vaid 463 miljonit.“

„Kuule, sina! Kui sinu meelest on kõik hästi, kui 99% inimestest sureb, võid kohe minema hakata!“

„Olge nüüd, teie kaks.“ Kolmas kohalolija viskas uue sahmaka vett kerisele.

Nad vaikisid ja vaatasid elektrileegi värelemist ilukoldes.

„Tuumarakette nende vastu Maa ei saada,“ ütles neljas kohalviibija. „Isegi meie enda tehnika avastab need päevi enne kohale jõudmist ja kui nad ka ei märkaks, jõuaks need liiga hilja kohtumispaika Saturni taha.“

„Ja kui nad ei bluffinud ja mistahes rünnak tähendab kogu inimkonna hävitamist, lahkuvad rännulaevad kaasaarvatud?“ Kolmas kohalolija vangutas pead. „Me peame midagi uut välja mõtlema. Panused on liiga kõrged.“

„Laseme kõik rännulaevad õhku,“ teatas esimene resoluutselt. „Kõik, korraga!“

„Miks?“ „Milleks?“ „Hull oled või?“ hüüdsid teised.

„Vaiksemalt!“ Esimene rääkija joonistas õhku kõrva märgi. „Lihtne. Kui pole rännulaevu, pole võitlusega midagi kaotada, kuid võita on, inimkond läheb võitlusse ja võib juhtuda, et melikeerid bluffisid. Ma tunnen, me võidame neid. Meie kaugluure pole nende kummagi laeva juures midagi hüperarenenut avastanud.“

„Ma hakkaks lausa kartma, kui sa minu kohal töötaks,“ ütles kolmas. „Sinu ametikohal pole sul õnneks ligipääsu nii võimsatele relvadele.“

„Aga nad tahavad tegelikult Marssi, seda terraformida, mitte Maad. Teeme Marsiga midagi, et neil poleks enam sihti tulla?“ pakkus neljas.

„Mina maksaks kätte, kui minuga nii tehtaks. Kindlalt,“ ütles esimene. „Nii pikk tee tulla, tuhandeid või kümneid tuhandeid aastaid ja siis mingi ahvide lapselaps laseb nina alt sihtpunkti õhku. Selliseid ei saa usaldada, seda ei saa andestada. Meie põgenemist see ära ei hoiaks, hoopis kiirendaks.“ Esimene raputas kindlalt pead. „Laseme parem enda rännulaevad õhku. Muudaks vähemalt inimkonna käitumist.“

„Aga sokutame Marsile viitsütikuga miinid. Bakterid või midagi muud,“ pakkus neljas.

„Jah, bakterid, mis töötaks nende terraformimisele vastu. Või nakataks neid? Kumba sa mõtlesid?“

„Mõlemat,“ neljas rääkija vaatas maha. „Värske mõte alles. Peab vaatama.“

„Mahajääjad peavad maa alla peitu minema ja surnud tsivilisatsiooni mängima. Aitame parem neid?“ pakkus teine rääkija.

„Nad ütlesid jah, et neid ei huvita, mis kolmandal planeedil on, seni, kuni tsivilisatsiooni seal ei ole.“

„Vaevalt, et nad ainult teleskoobiga Marsilt meid vaataks. Nad paneks ikka midagi Maa orbiidile ka. Käiks paar korda ehk all pinnalgi.“

„Mis sellest. Neid, kes maha jäävad, peame me nii või naa aitama,“ oli teine kindel. „Kui meil õnnestubki neid Marsilt minema ajada, ei tule rännulaevad ilmselt tagasi. Mahajääjad ehitavad uue inimkonna. Neil peab olema vahendeid enda varjamiseks ja arenemiseks. Elektrivabaks tsivilisatsiooniks või midagi.“

„Hea mõte. Priima!“ Esimene noogutas energiliselt pead. „Seni sokutame midagi asteroididele. Kui nad Marssi terraformima hakkavad, on neil lisamassi vaja. Ja saja aasta pärast selline väike üllatus siis.“

„Mina isiklikult arvan, et nad tahavad vaid Päikesesüsteemi oma sõjalist tugipunkti ehitada ja nad ei taha, et nende laskesektoris midagi ees koperdaks või kodupõõsas sissindust arendaks.“

„Siis ehitavad nad midagi ka Kuule kindlasti.“

„Võimalik, aga midagi tuleb meil ikkagi teha.“

„Aga see mutantkatk, mis on jääjate likvideerimiseks ette valmistatud.“ Kõik vaatasid kolmandale otsa.

„Õige, see ka veel. Selle ajame korda. Raputame liiva hammasrataste vahele.“

 

Kosmosestardijaama esine väljak, päev -1

Leenal oli olnud õigus. Kui evakueerimine polnud enam kutsetega, tulid kohale miljonid. Nad olid hiljaks jäänud. Yorgos, laeva turvamoodulite programmeerija, vabal ajal kesktaseme päästeinstruktor, oli oma perele aina korrutanud: „Ellu jääda, laeva saada, asjad vajadusel jätta“ ning jäänud siis mingit paremat päeva ootama. Ta oli omaenda pere inimkonna evakueerimisele hiljaks jätnud.

Pooleteise päevaga olid nad jõudnud perimeetri väravast stardijaama esisele väljakule. Täpsemalt öeldes selle enam-vähem keskpaika. Hea, et järjekordade kõrval olid lihtsad välitualetid, hea, et neil olid kaasas magamiskotid. Need aitasid järjekorras palju edasi. Kuid seda oli liiga vähe. Nad pidid üles orbiidile saama. Kosmoseliftini jõudma.

Yorgos vaatas, kuidas Leena, ikka oma sinine rännukleit seljas, kõval sillutisel istus ning oma ning veel kümnekonnale võõrale lapsele lugusid jutustas. Ta oli rääkinud punasest kassist, kes tal lapsena oli, siis intelligentsetest kaladest, keda ta isa instituudis aretas. Nüüd rääkis ta rebasepojast, kes armastas porgandeid.

Eemal karjus keegi. Inimesed pöörasid pead, et näha, mis seal toimub. Yorgosel tekkis ebamäärane tunne, et toimus midagi halba. Ta pidi oma vigadest õppima, selle kõige jaoks pidi ta olema parem.

„Leena. Lapsed. Tõuske püsti.“ Leena vaatas alt üles, ta pilk oli küsiv. Jolante ja Bertra vaatasid kord ema, siis isa. Joonas hakkas end aeglaselt püsti ajama. Järjekord nende ümber nihkus kõrvale, kõik küünitasid päid.

„Leena, lapsed. Kohe!“

 

Kosmosestardijaama esine väljak, päev -1

Hoper tõmbas mind tugevalt käest. „Tule juba. Me ei tohi siia jääda. Sa ei tea, kui halb olukord on.“ Ta tõmbas mind uuesti, veel tugevamalt.

„Ai, valus on.“

Hoper läks, õlg ees, seisvate inimeste vahelt läbi, mina järgi. Inimesed, tülpinud näod peas, tõmbusid tõrksalt eemale.

Keegi haaras mul õlast: „Kuhu te lähete?“

„Jaama,“ piiksatasin.

Hoper rebis mind, nii et pidin peaaegu kukkuma. „Ole vait,“ sisistas ta mulle kolm sammu hiljem kõrva. „Ma ütlesin sulle, et kui keegi küsib, siis me läheme koju kassi järgi.“

„Aga meil pole kassi ju.“

Hoper hingas sügavalt sisse. „Ei ole, ei ole. No mis siis sellest.“ Hoper haaras mu valusasse embusse ja surus suu mulle peaaegu kõrva.

„Mul ükskõik, täiega ükskõik, kas tead. Läheme siis su lemmikkleidi järgi. Selle kollase ja pika lõhikuga vasakul küljel.“ Ta raputas mind, nii et mu pea pendeldas. „Mis sa arvad, mis siis saab, kui kõik need inimesed otsustavad, et ka nemad tahavad enne teisi jaama sisse saada?!“ Hoper astus eemale, et kätega teatraalne ring üle kõigi ümbritsejate teha. „Meie jääme maha ja me saame surma. Võib-olla selle ajudeta massi jalgade all. Võib-olla meil veab ja alles siis, kui tulnukad platsi puhtaks lükkavad. Võib-olla sureme lihtsalt nälga ja vigastustesse?“ Hoper oli jälle lähemale tulnud ja pigistas nüüd mu mõlemat õlga. „Kas sa tahad seda? Kas sa tõesti tahad seda? Ei taha? Siis me läheme sinu kassi järgi või kleidi. Usu mind, ma olen massikäitumise spetsialist. Üks parimaid kogu Maal. Ma tunnen koletist masside südames.“

Hoper vabastas mu keha. Hoper oli tark, väga tark. Kuid ka tal olid närvid. Ta oli teinud vea. Ta oli minu peale karjunud. Aga ajudeta massil olid kõrvad. Suured kõrvad, suur suu ja hirmusuured silmad ka.

See ajudeta mass läks liikvele.

 

Toimumisaeg teadmata

Kosmosestardijaama esise väljaku kohale ilmus taevasse roheliste sõbralike tähtedega:

„Inimesed, nautige kevadet. Planeedi valitsus teeb kõik inimeste päästmiseks. Järgige juhiseid ja kõik saab korda.“

 

Korrus 12, ajulaenajate maja, päev -1

Minu ajju ilmus uus käsk: „Praegune töö jätta, alustada uut. Kiire!“

Kohe saabusid ka töö andmed. Hiiglaslik ala, mille ühes servas olid üsna kõrged hooned. Alal oli palju rahvast. Antud oli rahva tiheduse jaotus horisontaal- ja vertikaallõikes. Olemas olid jälgimiskaamerad, ukseandurid, aknaandurid, gaasiandurid, liftiandurid, õhuandurid, ohuandurid ja veel palju andureid. Peoga juhtimissüsteeme peale ka. Töö eesmärk: hoida inimesed liikumises, sest liikudes nad loodavad läbipääsu. Mitte lasta neid ohualale, skeemil tähistatud punase joonega.

Olemas oli ajaaken ja muu, kõik, nagu see ajulaenaja töö puhul ikka käis. Kaasatud meeskonna suurus? Üks. Sellise töömahu juures? Kontrollisin uuesti. Ikka vaid mina. Olgu siis.

Suunasin andureid: uste andurid kaelanaha närvidele, õhu- ja ohuandurid traditsiooniliselt ninna, ülejäänu ka, kus vaba närvilõpmepinda oli. Abianalüüsijad raporteerisid varvastesse oma valmisolekust. Mu keha, meeled ja aju olid uueks tööks valmis. Siis saabus veel viimane täiendus

Eesmärgi saavutamiseks on lubatud kõik mitteletaalsed vahendid. Juhuslikud surmajuhtumid on andestatavad. Ohoo! tegi mu aju kõnelemiskeskus.

 

Avasin esimese portsu kaamerate vaateid.

Võimas. Laia tänava mõõtu koridor oli rahvast tihkelt täis. Inimesed vehkisid kätega, trügisid, nende suud liikusid. Ma oleks tahtnud osata suult lugemist, kuid mida ei oska, seda ei oska ja heliriba poldud avatud. Nägin, kuidas keegi sinises kleidis naine ronis teiste õlgadele ning jooksis osavalt allolijate peadele ja õlgadele astudes üle tiheda rahvamassi. Äkki tõusis kuskilt käsi, haaras naise jalast. Hetk hiljem oli sinises kleidis naine vaateväljast kadunud. Šõu läbi. Piilusin teisi kaameraid. Ühes roosade ja siniste seintega saalis oli veel rohkem inimesi. Paarkümmend tuhat vähemalt. Nad tagusid saali otsaseina üleni katvaid liftiuksi, kaugemad vehkisid kätega ja näisid, suud pärani, röökivat. Siin oli mul rohkem teha. Tõmbasin eelmisest koridorist tähelepanu täielikult välja. Saalist väljapääsud, liftišahtid. Üleval viisid need kitsastele vaateplatvormidele. Nii väikeste asjadega polnud mul midagi peale hakata. All viisid liftid üüratute siniste väravateni, millel ilutses kiri: „Stardisaal“. Lõhna järgi – see on siis ninna suunatud ventilatsioonisüsteemi andurite järgi – oli õhk saalis värske, järelikult oli saal tühi. Käivitasin värava avamismootorid, kui mu pähe torgati teade: „Stardisaali jaoks on rahvast liftisaalis liiga palju. Eralda sobiva suurusega osa.“

Veider. Ala plaan näitas väravate taga ikka tohutut ruumi. Kuid saagu, nagu kästakse. Suunasin tähelepanu tagasi liftisaali. Haarasin kogu oma aju ja abianalüüsijate mahuga saali kaamerate vaate ning, korra mõelnud, näitasin kummagi serva rahvale neile lähima kõrvalkoridori poole nooli kirjaga: „Ajutine edasipääs teeninduskäigu kaudu“ ning keskmistele kirja „Oodake, teenindus on liftide kontrolli lõpetamas“.

Ise sukeldusin sügavamale töö topoloogiasse. Kokkuvõte, super-hüper täishullumaja. Mitu ajulaenajat võiks sellise töö jaoks paras olla? Viiskümmend, kui olid erialase väljaõppega püsiimplantaatlased. Mina olin aga lihtne kontaktkiivrlane, kes haldas tavaliselt vaid fooride tööd. Kuid ma teen oma parima ka siis, kui minu lagi on katastroof.

Nii et tööle. Suunasin ühe teise rahvamassi liikuma, seekord majast välja hoonetekompleksi tagumise nurga juures olevasse kujude ja purskkaevudega roosiaeda. Oletasin, et seal võttis tavaliselt juhtkond tähtsaid külalisi vastu. Miks mitte inimestele veidi päikesepaistet ja silmailu lubada, kui lubatud oli kõik?

Miski mu nägemiskeskuses äratas tähelepanu. Selles esimeses, sinise kleidiga naise koridoris, oli läinud kakluseks. Mass vonkles edasi ja tagasi, seintele olid ilmunud punased plekid, inimesed komistasid ja kadusid vaateväljast, kuid ruumi sellest juurde ei tekkinud, pigem läks veel tihedamaks. Neetud. Vaagisin võimalusi. Koridor oli umbne, see algas suurest rahvast samavõrd triiki täis saalist ning lõppes otsaseinaga, kus oli vaid väike rauduks. Ukse taga oli ametitunnel jõujaama, nii et seda ust ma küll avada ei tahtnud. Miks nad selles koridoris püsisid, miks nad sealt juba ammu ära polnud läinud, jäi mulle täielikuks mõistatuseks. Kuid minu asi see polnud, minu asi oli nad liikuma saada.

Avasin koridori alguse laes tulekustutussüsteemid. Kui sealne rahvas end uputuse eest nüüd koridorist välja tagurdab, saan kaklejad lahutada. Kuid ei. Nad sööstsid sirgelt kähmlejate otsa. Vabanenud ruumi tormas saalist uus rahvamass, joonelt veejugade alla. Kähmlus küll lõppes, kuid mitte nii, nagu mina olin lootnud. Nüüd seisid inimesed seal koridoris nagu nad olid, kellel käed üleval, kellel käed all. Seal polnud enam millimeetritki ruumi, ei liikumiseks ega ka hingamiseks. Kui seal hapnikkugi veel piisavalt oli. Neetud. Lisavesi oleks siin viimasegi õhu välja pühkinud. Nad oleks kuival maal ära uppunud. Kaks korda neetud! Kolm korda neetud! Neli korda…!

Avasin helikanali ja teatasin mehisel bassil: „Pääs avatud saalist kolm. Väljuge õue ja järgige peakohal näidatavaid juhiseid.“ Miks just saalist kolm, ma ei tea. Ju mõni abianalüüsijatest lükkas info mulle ette.

Kogu rahvas koridoris nõksatas.

Kogu koridor nõksatas, saal koridori ees ka.

Kõik liikus, tormas, tungis edasi.

Proovisin nägemiskeskust sulgeda. Seda, mida ühe välisukse poole sööstev inimmass teeb, ei tohiks mitte keegi mitte kunagi näha, isegi unes mitte. Sulgesin kõik kaamerad.

„Unustust, palun.“

Suur kollane unustuse pintsel libises mitu korda üle mu vaatevälja. Hingasin sügavalt, oli kergem.

Mis see oligi nüüd, mille unustasin? Ah, küll peale tööd süsteem juba meenutab.

Selle asemel koputas üks täitmata ülesanne mulle õlanärvidele. Vaja oli piisavalt väike arv inimesi stardisaali suunata, samal ajal teisi ikka liikumises hoides.

Stardisaal, just. Vahetasin tähelepanu roosa-sinisesse liftisaali. Sinna veel jäänud inimesed suunasin liftidesse. Sobis. Veel tuhat kakssada, teatas süsteem ja võttis rahva kantseldamise ise üle.

Heitsin veerand nägemiskeskuse tähelepanust neile, kelle olin suurte liftide juurest alla minevasse koridori suunanud. Nad rühkisid visa järjekindlusega spiraalselt laskuvas koridoris. Saba viimase otsa moodustasid vanurid ja muud näost hallid tegelased. Neist eespoolne mass sörkis või lausa jooksis, olles stardisaali viivast kõrvalkoridorist mööda jõudnud. Suurepärane. Hoonete skeemi järgi otsustades lähenesid esimesed neist ohtlikke aineid sisaldavatele mahutitele. See ei olnud suurepärane. Tundsin, kuidas mu käed kuskil kaugel higistasid, kui saatsin koridori infotabloodele kirja: „Mahaloendus uste sulgemiseni 3000 sekundit.“ Läks jooksmiseks. Kui Stardisaali koridorist ülespoole jäi kolm ja pooltuhat inimest, avasin külgvärava ja üks-kaks-kolm oli mul õige arv inimesi Stardisaali suunatud ja uks uuesti kinni. Hõõrusin mõttes rõõmust käsi. See osa tööst oli tehtud. Teised lipaku edasi. Seda koridori jätkus veel kauaks. Meeleheitel massi ringi pööramine oleks olnud palju ohtlikum, teadsin juba.

Samal ajal sain teate, et mulle on avatud kaheksateistkümne väliskaamera pilt märkega „kiire“. Nägin nende kaudu hoonekompleksi täiesti uuest suunast. Kiri ütles, et stardisaali kohalt. Nägin kümneid meetreid kõrget betoonseina ning sellel seinal laskusid inimesed. Näis, et nööride või traatide toel või midagi sellist. Punane joon, millest ma inimesi üle lasta ei tohtinud, oli ronijatele üsna lähedal. Käivitasin hoone keldris mobiilsed remondirobotid, et nad läheks ja traadid tagasi üles keriks. Koos laskuvate inimestega. Kiiresti.

Uurisin videologisid. Muidugi, ma ise olin ju osad liftisaali inimesed ülespoole suunanud. Kiiremad ja hullunumad olid piirdeid ja katuseantenne rüüstanud. Mõned inimesed olid ka roosiaiast ohutusredeleid mööda üles katusele roninud ning seal antennide ja muude seadmete rägastikus hoone vastasseinani trüginud.

Näis, nagu hoone teisel küljel oleks mingi vastupandamatu meepott, mis kõik arust ära ajab. See kõik oli ebareaalne. Nagu hulluse simulatsioon. Oli see mingi õppus? Testiti midagi? Mis toimub?

Olgu. Andsin käsud seitsmele hiigelliftile. Üks neist avas katuseterassil oma laiad lõuad ja üle kõige kaose helises meloodiline naishääl: „Lifti mahtuvus 600 inimest. Väljujad on kutsutud laskuma.“ Asi toimis. Kohe, kui esimene lift hakkas ilmutama täitumise märke, panin uksed kinni ja avasin sellest ülejärgmise lifti uksed. See hoidis nad liikumas, see hoidis neid lootmas. Liftide sihtkohaks valisin algse sini-roosa liftisaali. Las võtavad uue tõusu, kui soovivad. Liikumine on terviseks.

Heitsin koridoridesse skaneeriva pilgu. Mõnes väiksemas koridoris sagisid inimesed kaootiliselt siia-sinna. Kuskil olid inimesed teenindusleti klaasi purustanud ja üritasid nüüd teeninduskäikude kaudu kuhugi välja jõuda. Mingis hämaras koridoris kontrollisid kaks korravalvurid möödujaid ja utsitasid neid jooksma. Kas kuskil on eraldi sissepääs siis? Ma ei teadnud, mis eraseltskond see oli, kuid asi seal toimis. Ühes ülemise korruse koridoris administratsiooni sauna ees avastasin viis meest ja naist seinale pilti joonistamas. Andekad, pidin ütlema. Rohelise ja sinisega oli keset seina joonistatud meie planeet Maa ja selle ümber oranžid leegid. Maast paremal hõbedane poolkuu ja veel rohkem paremal kaksteist prisket rotti, tuleleegid taguotsast väljas. Seina vasakusse serva oli aga üksteise kohale joonistatud kaks punast nokkadega nägu, nokknägude ümber aga kombitsate puntrad, kombitsad omavahel sassis ja sõlmes. Kaks naist joonistasid just kombitsate vahele oranže leegipahvakaid. Teised kolm joonistasid seina paremasse serva Linnutee tähepudi. Küll koristamisrobot selle asja korda teeb. Pöördusin tagasi liftide juurde. Need tõid katuselt viimaseid meeletuid ära ja siis see juhtus.

Sisse lülitati välisheli.

Tuul, see oli kõigis mikrofonides üsna sama. Siis sireen, kime ja edasi-tagasi võnkuv, tihkelt täis hoiatust ja nukrust.

Ja siis möire, mikrofone kurdistav lärm. See venis ja venis, valjenedes valjusteni, mida ei tohiks olemas olla. Ma tundsin seda. Ma teadsin seda heli. Mu tavamälu oli jälle sisse lülitatud. Pilt ja heli katkesid samal hetkel lõigatult. Olin pimeduses ja vaikuses, ma olin kontaktruumis, eemal kõigest.

„Jumalaga. Sinu töö meie juures on lõppenud,“ kõlas mu peas jaoturmasina hääl. „Palk ja preemia on sinu kontole kantud.“

Mis see kõik nüüd oli? Mis mõttes „jumalaga“?

 

Ajulaenajate maja ja selle esine, päev +1

Ma olin tagasi. Ma olin oma kitsas tööboksis, ajulaenaja kontaktkiiver peas. Juhtpult minu ees oli täiesti kustunud. Ei ühtegi tulukest ega helendavat skaalat. Kas see kõik oli siis tõesti päris-päris? Tõmbasin kontaktõli lurinal kiivri peast. Kakerdasin tööboksist välja. Hall kitsas koridor ajulaenajate bokside vahel oli tühi ja vaikne. Pea käis ringi, toetasin käe vastu seina. Kare ja kergelt tolmune oli see nagu ikka. Jahe.

Nad on tööl, mõtlesin. Või on nad all. Puhkavad treppidel. Ventilatsioon ei töötanud, märkasin. Mis sellest. Kuulmine võib peale tööd häiritud olla. Pean lihtsalt minema ja järgi vaatama.

Tolmune trepp kaheteistkümnendalt korruselt alla välja oli tühi. Fuajee oli tühi. Liftid seisid, uksed pärani, ja olid tühjad. Keerasin end ringi, vaatasin WC-sse, valvuri ruumi ja uuesti fuajeesse, isegi fuajee nahkdiivanite taha vaatasin. Tühi, isegi tolmu polnud.

Kus nad kõik on? Majatäis ajulaenajaid. Hea küll, püsiimplantaatlased olid juhtmega seina küljes kinni, neid väljaspool oma bokse näha ei saanud, hea küll, ma ise polnud mitu päeva boksist väljas käinud, majast mitu nädalat, kuid ikkagi? Administratsioon, valve, koristajad, muidu asjatajad? Kus nad olid?

Kakerdasin tänavale. Ka see oli tühi, nii vasakul kui paremal. Rehmasin varrukaga üle oma kontaktõlise näo. Loendasin vastasmaja fassaadilt roosiõisi. Kuuskümmend kolm. Nägemine tundus korras olema. Mõte töötas, tähelepanu püsis juba piisavalt.

Pöörasin paremale, et oma puhkepäeva puhkuse parki minna. Kuskil pidi ometi keegi olema. Kõik ei saanud tühi olla.

Ajulaenajate maja nurga taga leidsingi tema. Seal kössitas pikas punases ürbis kogu. Sama kiilas nagu mina, kontaktõlijälgedega nagu mul tööpäeva lõpus. Kõikusin lähemale.

„Hei! Kus kõik on?“

Kogu osutus vanameheks ja pool tema punasest ürbist vanamoodsaks ratastooliks. Ilmselt veel vaesem kui mina, kui ta endale midagi paremat lubada ei saanud.

Astusin mehe ette. „Kus nad on? Kõik need inimesed ajulaenajate majast ja tänavalt ja kõik teised.“

„Mis asja?.“ Mees ratastoolis kallutas oma läikivat kiilaspead. „Ära lendasid, kus mujal. Mõni suri enne ära ka. Mõni on siin ka veel.“ Mees muigas. „Mõni aeg.“

„Millest sa räägid? Nad ju alles olid kõik.“ Proovisin meenutada, see oli ju ikka see kuu, kui väljas käisin? Ei olnud, üle-eelmine kuu?

„Mees, kus sina maganud oled! Supertulnukad tulevad. Kes mahtus, läks suurtele tähelaevadele. Just startis viimane. Ma ei tea, kuidas piloodid sellega hakkama said.“ Mees kehitas end. „Ega keegi seal ju viisakalt järgmist laeva ootama jää. Kasvõi hammastega mootorist kinni.“

Istusin otse tänavale. Sinises kleidis naine, roosid ja kallistav vanapaar, sireenid ja seinal ronivad inimsipelgad. Mälu tõstis silmade ette üksikuid pilte. Nokknäod ja tulesabased põgenevad rotid. Vett purskav tuletõrjesüsteem. Väike kräsupealine laps isa kukil vanaduslaigulises koridoris. Kas see laps pääses stardisaali? Või oli ta isa liiga kiire jooksja. Appi, ma ei mäletanud. Ja see lõputu stardimöire. See kumises ikka veel minu sees.

Ratastoolis mees vaatas minu poole. „Mida sa edasi teed?“

Edasi teen. Mis küsimus? Ma polnud veel praegusesse hetkegi jõudnud. Kehitasin õlgu. Mees vaatas aga ikka mulle otsa, ta vist ootas minult paremat vastust.

„Ma ei teagi. Lähen, pesen kontaktõli maha. Magan kuskil. Midagi sellist.“

„Peret või lähedasi sul pole? Mina olen muide Villu.“ Ta lehvitas mulle tervituseks.

Kehitasin jälle õlgu. „Tomassus olen, Tommiks kutsuvad,“ pobisesin.

„Tore, Tom. Kui saad, tule meile appi asju tassima. Iga abikäsi on teretulnud. Pärast vaatad juba ise.“

Ma seisin seal ja lugesin oma sõrmi kokku, siis varbaid, siis ajulaenajate maja aknaid ja antenne katusel. Arvud klappisid. Maailm tundus olema reaalne. Neetud!

„Mida sa ütlesid? Mida te kuhu tassite?“

„Tere siia tagasi, Tom.“ Mees ratastoolis naeratas mulle. „Vanasse metroosse, maa alla.“ Ta viipas enda selja taha paremale. „Sinna. Me asutame sinna uut tsivilisatsiooni. Me panime sellele nime ka, Kolmeteistkümnes laev.“