Kontmees limpas vaevaliselt sauna poole. Kapten ootas kannatlikult kuni koolja kohale jõudis ja sauna uks kinni vajus. Seejärel vaatas Kapten ringi. Rohkem võõraid silmi nende läheduses polnud.

Nad pidid kiiresti tegutsema, enne kui mõni lummutis neist haisu ninna sai.

“Minek!” hüüdis Kapten koopasuusse ning peagi vedasid mehed piraka masinavärgi välja. Mono-universaalne laev, nagu liba-lummutis selle instrumendi kohta ütles.

Kapten ei teadnud kuidas sellist hiidpoti kujulist asja nimetada, kuid sel olid purjed, ankur, rool ja isegi nende vana hea pealuuga lipp vaatekorvi kohal vardas.

Preester oli kindel, et see töötas ning tõi neile suurt kasu. Kapten selles nii kindel polnud. Samas, mida oli neil kaotada. Elu oli kõigil juba antud ning vaikselt kuluda, kaotades igapäevaselt järgmisi juppe ise-endast, oli tüütu ja väsitav. Koolja elu polnud lihtne.

Ebasurnutest laevameeskond vedas masina mulla sisse kraabitud rituaaliringi keskele ja ronis pardale.

Viimasena saabus koopast Preester, vedades liba-lummutist hõbeketi otsas järel.

Liba-lummutis oli vaim, kes tahtis tõusta lummutiseks - kohalikuks jumalaks. Rituaal läks aga nässu. Nii nägi ta kõikehõlmavat universumit ja läks peast segi. Teadmisi tal küll oli, kuid need olid segatud luulude ja hullustega. Sellepärast oli ta ka kogu aeg ketis - vahel ajasid segased mõtted teda vägivallale.

“...kuivanud kiluvõileib konutas külmikus…” pomises liba-lummutis lähemale jõudes.

Kapten tõstis kulmu üles. Või vähemalt proovis seda teha. Kulm, va kurivaim, oli taaskord kinni kuivanud. Ta ohkas. Koolja elu. Kuid see ei tundunud nii hull kui liba-lummutise saatus. Mõistus oli ainus asi, mis Kaptenil veel terve oli. Liba-lummutisel polnud enam sedagi.

“Vähemalt ei räägi enam värsis,” täheldas Kapten vaadates piinatud hinge.

“Heksameetris.”

“Ahh?”

“Lib-Lumm rääkis heksameetris, mitte lihtsalt värsis,” täheldas Preester, endal sõrm püsti. “Vä-ga suur erinevus.”

“Kui nii ütled.”

Preester lähenes laevale, tõmbas noaga sügava soone oma käsivarde ja lasi verel väeringile tilkuda. Ta näol oli lai irve. “See saak saab olema midagi erakordset. Kogu maailma tulevik on sinu kätes", ütles Preester. Ta niisketes kutsikasilmades säras lootus.

Kapten proovis end vaos hoida. Preester oli peast põrunud. Teistmoodi, kui liba-lummutis, kuid mõlemad olid ilmselgelt täiesti segi.

Nüüd oli hilja alt ära hüpata. Kapten oli oma sõna andnud ning kui see midagi ei tähendanud, siis mis tähendas. Pealegi, mis valikut tal tegelikult oli. Kõduneda siinsamas Iidmaal oma surmapäevade lõpuni? Tänan ei. Väikseimgi lootuskiir paremale elule oli suur asi. Ning nende lootuskiir oli tõesti väga väike, kuid mitte olematu.

“Laevale!” andis Kapten käsu, raiskamata aega sõnadele.

Masin oli küll võõras, kuid laevameeskond kogenud. Peagi olid kõik positsioonidel. Tüürimees Ats võttis rooli juures oma asendi sisse ja tõmbas harjumuspärase punnsuutäie muskaatveini hinge alla. See oli Atsi üks ja ainus muskaatveini pudel, mis oli teeninud teda juba aastakümneid. Vedelik libises läbi ta roiskuva liha ja sorises Atsi kõhtu pistetud purki, kust ta seda vahel jälle oma pudelisse tagasi kallas. Igavene pudel. Maitset ta ju nii ehk naa ei tundnud.

“Hiivata ankur!” andis Kapten käsu, kui Preester liba-lummutisega laevale jõudis.

Aega polnud raisata. Kui mõni lummutis nende tegevusest haisu ninna sai, oli nendega lõpp. Nende liba-elu oli praegugi piin, kuid see sai muutuda veelgi hullemaks.

Roiskuvad mehed jooksid käsku täitma. Silmapilk ning Iidmaa oli kaugel nende seljataga.

Kummaline laev liikus, kuid mitte mööda merd, vaid maailmu. Nad läbisid esimese ilmarõnga ja olid ümbritsetud pilkasest pimedusest. Sellele järgnes tähistaevas ning peale järgmist kumavat ilmarõngast olid nende ümber vaid paksud pilved, mis meenutasid kujult ja värvilt värsket aju. Preestri jutu järgi pidid nad enne oma suurt saaki läbima viis ilmarõngast. Enamik reisist oli möödas ja seda ilma probleemideta. Kapten vaatas tüürimehe poole. Tundus, et nõiutud laevakompass polnud veel otsi andnud ning näitas suunda. See oli hea.

Justkui tema mõtteid lugedes kostis äkki vali kriise ning lähimast pilvest ilmus suur tiibadega sisalik, kes võttis suuna otse laeva poole. Esimesele lohele järgnes teine ja peagi ka kolmas.

Kui üks mees tõmbasid surnud piraadid relvad välja. Peamiselt saablid, kuid mõnel mehel oli ka oda. Kaptenil polnud aimugi, kust viimased välja tõmmati ja ausalt öeldes eelistas ta mitte teada. Iga mees vastutas oma varustuse eest ise.

Kapten tõmbas oma roostes saabli välja, kuid ei asunud sellega vehkima. Ta oli kogenud koolja, seega vältis ülearuseid liigutusi, et keha mitte liialt kulutada.

Lohed tiirutasid laeva ümber ja kohal. Kapten jälgis.

Laev ega selle meeskond ei paistnud lohedele väga huvi pakkuvat, vaid Ats kelle suunas nad aina piketeerisid. Ats oli seepärast teinud mitu päris äkilist pööret. Piisavalt äkilist, et üks noorematest madrustest kaotas äkilise kallutuse ajal oma pea - viimane kolises mööda laevatekki edasi-tagasi.

“Kuhu peata kana oma pea kaotas,” oli küll tore mäng, mida kooljad tihti pikal merereisil aja veetmiseks mängisid, kuid seda tehti alati siseruumides. Väljas ja keset lahingut ei tohtinud pead kaotada!

Õnneks oli meeskond kogenud ning põgenev pea peagi võrguga kinni püütud, samas kui keha ise hoidis end kramplikult masti küljes kinni.

Põrutav reis polnud aga veel läbi. Juba kihutas järgmine lohe Atsi suunas. Kapten haaras reelingust, et mitte üle parda lennata, kuid peata kana polnud nii õnnega koos. Ta oli just oma käed masti küljest lahti teinud, et pea järgi haarata. Roiskunud keha ei jõudnud reageerida ja loperdas üle ääre, jättes seekord vaid pea pardale.

Kapten urises, siis polnud tal enam ka selleks mahti. Üks lohe oli löönud oma hambad otse Atsi kehasse. Tüürimees võitles oma liba-elu eest, kuid rool jooksis ja laev vajus kreeni.

“Preester!” röökis Kapten üle tuhiseva tuule. Ilma häälepaelteta oli raske karjuda, kuid olukord sundis. Isegi kui ta pidi pärast pikalt kähisema, et üldse midagi öelda.

Preester rääkis korraks midagi liba-lummutisega ja karjus vastu. “Krokodillid armastavad muskaatveini!”

See seletas.

Kapten ronis sillale, saabel valmis.

Ats oli ühes tükis, kuid vaevu. Pooled ta ribidest ja soolikatest laevapõrandal. Tema muskaatveinipurk kildudeks, vedelik laiali. Kes iganes laeva juhtis, pidi seisma otse selle loigu keskel. Kapten võttis rooli. “Ats, vein üle parda! See on käsk!”

Käsk oli vanem, kui veri. Peagi lendas muskaatveini pudel laias kaares üle parda. Kaks tiibadega krokodilli sellel sabas, kolmas jäi aga laeva juurde.

"Mitte muretseda!” teatas Preester tekil, justkui proovides kogu laevaperele jutlust pidada. “See on kõigest väike takistus. Meid ootab kerksuskeskus! Meie elu saab olema nii palju lihtsam ja kergem. Juba varsti…”

Kaptenil polnud aimugi, mida kerksuskeskus tähendas ning tal polnud ka mahti seda küsida.

Eemal kumas järgmine ilmarõngas.

Nad pidid sealt läbi saama enne, kui lohe laeva tükkideks rebis.

Ja peale seda ootas neid saak, millest ei osanud keegi isegi mitte und näha! Ta pidi seda uskuma!

*

Terje keeras võtit automaatselt. Nagu ikka oli ta esimesena kohal, mis täna oli eriti sobilik - tal polnud rääkimiseks mahti.

Turvavõrk tõusis poolenisti üles. Terje ronis alt läbi ja suundus otse tagaruumi. Tal oli paberit ja pastakat vaja ning seda kiiresti.

Tal oli mõte ja see tuli ruttu kirja saada.

“Patsient, kes ei mõistnud, miks ta naine süüdistas teda petmises. Mees magas vaid naistega Wyomingist, tundes et kõik nad olid tema naine, sest ka tema naine oli Wyomingist. Mees oli stressis, sest ei suutnud oma mehekohustusi piisavalt täita, samas mõistmata, miks talle räägiti petmisest.”

See mõte polnud Agatha Christie tasemel, isegi mitte Christina Dalcher’i, kuid kusagilt tuli alustada.

Terje oli apteekri ameti valinud just Agatha Christie eeskujul, lootes et teadmised rohtudest ja meditsiinist andsid tema kirjutistele usutavust juurde - oli Christie ju mürkide spetsialist.

Kuid kui palju Terje ka punnitas, ei tahtnud looming tulla.

Kui paljudes raamatutes olid sees keeruliste nimedega retseptiravimid mille mõjust ei teadnud tavalugeja midagi? Täpselt! Mitte üheski. Tänapäeva apteekriamet oli kirjutamiseks peaaegu kasutu.

Seda tähtsam oli see väike mõte nüüd kirja saada. Isegi, kui tegemist oli halva ideega, oli see parem kui mittemidagi. Terje kirjutas tuhinal, lisades ideele aina rohkem liha luudele.

Seepärast ei pannud ta ka tähele, kui tema kolleeg kohale jõudis.

"Miks see tühi on?" kostis tuttav hääl ukse poolt.

"Sest seal pole rohkem," vastas kirjutamisele keskendunud Terje automaatselt. Ta ei tohtinud peatuda. Veel üks lause, veel üks rida. Ja punkt. Tema idee oli kirjas!

Alles siis meenus talle kolleegi küsimus ning ta tõstis pilgu ukse poole. Kolleeg seisis seal kui lummatult.

“Mis-?” alustas Terje tõustes püsti, kuid märkas siis ka ise. Keegi oli rüüstanud sidemete ja plaastrite riiuleid - alles jäänud karbid olid risti-rästi ja segamini.

Kuid sektsioon pealkirjaga “Luud ja lihased” oli veel hullemas seisus.

See oli täiesti tühi.