Olle parkis auto, klõpsutas ukse lukku ja peatus korraks enne koridoritreppi. Milline psühholoogi jutu põhipunkt siinkohal meenutamist tasub? „Ära lase töölt kaasa võetud frustratsiooni või väsimust suhetesse puberteediealisega.“ Jajah. Pea puhtaks, muud mured minema.

Ettevalmistus on tarvilik, kuna võib kihla vedada: pojuke Mart on ignoreerinud nii koristamist kui enesele viisaka söögi tegemist, istub arvuti taga, tühi krõpsukott kõrval ja taipab umbes isa sisseastumise hetkel, et oli igasuguseid lubadusi andnud ja neid millegipärast senini ignoreerida suutnud.

Olle ohkas ja kõndis koridoritrepist üles. „Aga meie ajal… aga ma ise oma isaga…“

Vaat meie ajal ei maandunud mingid tulnukad. Psühholoogidel polnud üüratut tööpõldu, et muutunud maailm tasapisi hallatavaks kujundada, nii hästi-halvasti, kui õnnestub. Isad pidid poegadele end autoriteetseks tegema traditsioonidele toetudes, ent need püsisid. Kui meie isad-emad olid jobud, kuna kuulasid vale muusikat ja ei teadnud riietusest mitte kui midagi, siis võisid nemad kuskil sisimas loota, et läheb üle. Meie aga… oleme ühtäkki noorsoo arvates mõttetumad kui kunagi enne.

Maabunud diplomaatiline missioon kinnitas ammendavalt juba olemasoluga, et inimkond pole ei universumis ega galaktikaski üksi. Lisaks andsid tulnukad terve aukartustäratava pika dokumendi kirjeldustega, kuidas asjad galaktikas käivad. Kõige üldistatumalt aga tõid nad sõnumi: inimkonda ega planeeti Maa pole teistele galaktikas elutsevatele tsivilisatsioonidele, vähemalt praegusel kujul, millekski vaja.

Kogenud tipp-poliitikuid tabas arvatavasti deja vu, kui nad tutvusid dokumendi kultuurivahetuse, koostöö ja muu ohtrate detailidega kirjeldusega. Ideed olid riikidevahelise suhtluse semantikast tuttavad. Areneva tsivilisatsiooni huvides arenguhüpet võõra tehnoloogia tõttu tekkida ei tohi, seega tehnoloogiaid ei jagata. Teaduses viidatakse mõõdukalt juba teadaolevatele ummikteedele, kaalukaid vihjeid ei anta. Mõningased mõjutusvahendid mastaapsete otseselt destruktiivsete tegevuste blokeerimiseks valitsustele eraldatakse, selles osas oli dokument napisõnaline ja valitsused salastasid jalamaid kõik lisadokumendid. Kõik ülejäänu jätkub enam-vähem samas vaimus, Maa arenegu terviseks. Jõudke järele ja tulge kampa. Seni aga lihtsalt leppige teadmisega, et esialgu olete lollid, barbarid ja mahajäänud.

Olle keerutas näpuga taskus autovõtmeid ja võttis trepil pikema sammu. Jah, midagi igapäevast ei muutunudki kuigivõrd. Noorsugu, eriti ennegi rämpstoitu nahistav ja arvutimänge mängiv osa, teeb täpselt sedasama ja vajab täpselt samamoodi kasvatamist ja suunamist. Lõpuks pole ju raske vähemalt korteris koristada? Enda järeltki?

Kihlveo oleks isa võitnud. Mart, kuuldes välisukse klõpsu, vaatas hajameelselt arvuti tagant koridori poole ja Olle lootis, et tabas poisi näoilmes mingi süüdlaslikkuse virve. Arvatagi vaid hetkeks.

„Hei,“ ütles Olle.

„Õhtust,“ rehmas Mart. Nõjatus arvutitoolile, said-ka-viimaks-tulla väljendavasse asendisse ja küsis: „Kuidas tööpäev oli?“

„Nagu ikka.“ Nii vähesega poiss ei paistnud leppivat.

„Soetasin uusi köögiseadmeid, lugesin tagasisidet,“ loetles Olle. Leia kohti, kus nooruk on vestluspartner… Isa kohvikuteäri vastu mõõdukat huvi ta ju aegajalt ilmutab. „Käisin PK-s…“

„Keda sa sealt otsisid?“ päris Mart.

„Ettekandjaid,“ vastas isa hajameelselt. Hetk hiljem meenus talle vestluse kontekst ja ta oleks äärepealt huulde hammustanud. Isa-poja arutelu tulnukate rollidest kaasaja maailmas olekski veel puudu! Kuu aega tagasi toimunud jutuajamine näiteks kiskus väga käest ära.

Pagulaskeskuse olemust teadsid kõik. Diskussioonid peeti ammu maha, piketeerijad tüdinesid, protestijad sõimlesid sotsiaalmeedias oma gruppides edasi. Olle jaoks polnud töötajaid pagulaste hulgast võtta probleem … kui Mardi suhtumine välja arvata.

Pagulased olid tegelikult üks lepingu väheseid käegakatsutavaid tulemeid igapäevaelus. Lepingu seletuskirja vastav lõik deklareeris, et nende kohalolu ei mõjuta Maa tsivilisatsiooni arengut mitte mingil moel. Maa poliitikud võtsid vastu kõik kontaktid, mis planeedi võiks ääreala seisusest välja tõsta. Pealegi andsid tulnukad pagulastele kaasa näpuotsaga oma tehnoloogiat.

Kokkuleppe kohaselt said Maal varjupaika taotleda kusagil galaktikas loodusele, elule või täpsustamata millistele asjaoludele jalgu jäänud põgenikud. Maa andis nõusoleku vastu võtta võõraste tsivilisatsioonide esindajaid, paigutada need pagulaskeskustesse ja tagada keskuste varustamine energia ning tarvilike toitainetega. Tulnukad tarnisid kohale kohandumisskafandritena defineeritud tehnika. Saadetised osutusid tehisinimesteks, kellesse sai tulnuka füsioloogia sisse paigutada. Keskusi haldasid tulnukate diplomaadid, kuuldavasti põhitegevusena tõstsid nad pagulasi skafandritesse ja neist välja.

Tulnukatega sai arveldada ainult vahetuskaubandusena. Pagulaskeskuste loomine ja ülalpidamine oli tulnukate arvates tasustatav tööga, mida pagulased teha võiksid. Tulem võiks kulud katta.

Esmapilgul võiks arvata, et kohalikke olusid totaalselt mitte tundvat ja keeleoskuseta tulnukat, kellel küll on inimkeha, polegi kuhugi rakendada. Lähemalt vaadates leiab rolle aga küllaga. Ühiskonnas on alati töid, mida peaksid tegema balansseeritud lollpead: täpselt parajalt taibukad, et lihtsatest ülesannetest aru saada ja neid täita, ja samal ajal millegipärast nii ambitsioonitud ja vähesega rahul, et mitte rohkem tahta. Kunagi sobisid neid töid tegema peamiste pürgimuste kõrvalt noored. Ülikooli kõrvalt hamburgeriputkas müümine annab tarvilikku elukogemust!

Nagu selgus, saab inimese laadi kehasse paigutatud võõras intelligents ettekandja, koristaja, piletimüüja, käskjala ja nii edasi ametiga hakkama, vajaliku keeleoskuse kiiresti ja, kui taust unustada, sobib funktsionaalselt rolli masinatest oluliselt paremini. Skafandrid olid realistlikud, vaadates ja suhtlemises töiste teemadega piirdudes võis neid harilike noorte inimestega segi ajada.

„Ega vist meil peres hirmsat rahapuudust pole?“ päris Mart süütut kavalust näideldes.

„Oleneb…“ mühatas isa ootavalt.

„Eks me oleme tulnukatest nii ja naa rääkinud…“ alustas Mart veidi ääri-veeri. Kõhkles siis ja ütles: „Ma siin mõtlesin, et ega ma ei tea ka täpselt, mismoodi need pagulased on…“

„Jaah?“

„Surfasin ringi ja uurisin hindu… Äkki me jaksame endale koristaja palgata? Ma saaksin nendega harjuda.“

Olle lasi pilgu toas ringi käia. Pagan võtaks, mõtles ta ebapedagoogiliselt.

Poisi jutul oli sisu. Maksumus polnud probleem. Tööd siin, hm, jagus ja, enesele ausalt tunnistades, mitte ainult poisi järelt…

Kui ainult siin mingit salaplaani ei ole. Noored võisid oma foorumites arutada ja juhendada jumal teab mida, näiteks pagulaskeha koost lahti võtmist või … mine sa tea. Lillede ja liblikate juttu polnud kunagi nii-öelda juhust tulnud rääkida, nii et poisi intiimmõtisklustest ei teadnud isa tegelikult midagi. Aega on, kus mul kiiret, lohutas ta end alati.

Samas, elamine saaks korda. Psühholoog rõhutas ka, et puberteediku kasvatamisel usaldus olla oluline, ei tohi automaatselt kahtlustada.

Mõttepausi pikaks laskmata ütles Olle: „Täiesti kaalumisväärt mõte. Räägin emaga läbi. Aga ainult juhul, kui hetkel hakkad koristama!“

Mart noogutas, sirutas jalad välja ja ajas siis end arvuti tagant püsti.

Mine võta nüüd kinni, kas ta on lihtsalt laisk või on tal ikkagi lisaks ka plaan, mõtles isa sisimas ohates. Mind oli ikka kindlasti lihtsam kasvatada.