Kaksteist tundi tagasi arvasin naiivselt, et mind lubatakse varsti puhkusele.
Olin ju üksipäini kogu tagumise fondi silikive täis tassinud. Paigutanud ja sildistanud. Mul olid korralikud värvilised tähistused, nimestikud ja leiulogid. Saali võinuks homne päev uurijatega üle valada ning teaduse pillerkaar oleks pidanud kenasti käima minema, ilma et keegi märkaks kurta mõne ilmikust labidamehe puudumise üle. Pakkisin põhimõtteliselt juba kapukaid reisipauna ja unistasin soojast karvasest tekist mõne postijaama kaminasaalis koos tummise oaroa ja maheda õllega… Ahhh…! Aga mis nüüd enam sellest. Kogu rahva hüvanguks, kuid minu isiklikuks ebaõnneks oli keegi väliarheoloogidest äsja komistanud Suurele Leiule. Värskele ja ennustamatust kohast välja ilmunud esimese ajastu peitaardele, mingile arhiivile. Nüüd istun koos munkadega siin varjestatud keldrikongis ja nokin teri.
Mungad isegi ei laulnud enam, mis oli imelik. Tavaliselt võis neid ümisemas kuulda just seda rõõmsamalt, mida kauem nad olid juba pusinud järjekordse sogasevõitu, kuid metoodilise ülesande kallal. Eks see eristaski neid meist, väljas käijatest. Meie laulsime tavaliselt kaevamise alguses. Aga noh, meie töö tavaliselt kaevamisega piirduski ja mina võisin ennast üsna äravalituna tunda, et mind üldse tubast laotööd tegema oli lubatud. Sedagi rohmakate ja tugevate silikivide osakonnas, kus mul midagi ära lõhkuda ei õnnestuks. Aga siin me nüüd kõik olime, pool keldritäit teadusemunki ja teine labidamehi, kõik küürus oma kastikeste kohal ja vaiksel sahinal terasid sõkaldest eraldamas.
“Sõeluge, sõeluge,” õhutas Hildegard, ilmikute pealik, aga temagi hääl oli väsinud ja kuiv. Keegi ei hakanud kiiremini liigutama, isegi mitte need teadustempli usinad pärismesilased oma helesinistes pühavennarüüdes, mis selle värske partii Psii dünastia mäluteradega nii sobivalt ühte karva olid. Ja ega see kiirustamine ju olekski aidanud – täpsust oli vaja, mitte tempot! Mul küll vaka põhi juba paistis, aga mida rohkem see paistis, seda tasemini tohtis seal kühvlit kiigutada. Mäluterad olid muidu üsna kõvad, aga neid siin ei olnud ajastute jooksul austusega koheldud. Alumised kannatasid kenasti ülemiste survet, küll aga mitte ajasurvet, mille all me kõik nüüd vaevlesime. Nimelt, mida kauem meil kulus terakeste sortimiseks ja päästmiseks, seda rohkem rikkis ja kustunud pallikesi leidsime. Kustunud teradel puudus aga üksteist tõrjuv kaitseväli, nii võisin neid kogemata vigastada või mitmekesi mõne säravama külge kleepida. Olin väga ettevaatlik. Võtsin aga kühvlikesega väikese portsu, tegin paar õrna ringi dünamo käivitamiseks ja sihtisin siis anduriga peale, et kas on kontaktseid. Kui nägin mõne sees sädet, nokkisin pintsetiga välja ja tõstsin ümarate pesadega kandikule, vaevaliselt kosuvasse ritta. Kui midagi enam ei näkanud, kallasin jäägid teise kaussi ja siis jälle otsast peale.
Võiks küsida, miks Templil selle sortimisega nii tuli takus oli. Olid terad tuhat aastat seisnud, seisaks teise veel? Paraku kadus halvasti pakitud arhiivide stabiilsus kohe, kui need välja olid kaevatud. Meie ajastu olla liiga ründav vanade arhiivide sisu jaoks. Meie infoväljad, tehnohõllandus ja kõik see, mida lihast ja luust olendid kasutasid oma argielu hõlbustamiseks. Tuli välja, et hapra antiikelektroonika jaoks oli meie igapäevane eeter kuidagi liiga interaktiivne või kippus tundmatuid üksusi liiga agressiivselt rikkevaraks tembeldama… Võii noh, umbes midagi sellist, ega mina seda täpselt tea. Niigi olid need andmed, mida praegu veel välja kaevata suutsime, kõik juba tagantjärele teadus. Mitte tolle ammuse ajastu originaalsalvestised, vaid historiaanide poolt päästetud ja uuesti talletatud palju, palju hiljem. Ajal, kui maailmas polnud parajasti nii palju inimesi järel, et eelmiste ajastute kombel ühismeediat püsti hoida. Esimese ehk Psii dünastia arhiividega oli aga see täbar lugu ka, et juba kustuvad pallikesed kippusid üksteist kergesti edasi nakatama. Mungad rääkisid midagi andmeraku apoptoosist, mis pidada olema veel külluseajastu pärand. Selletõttu ei saanud me oma leidusid lihtsalt suurte portsudena konser-vaati toppida ja loota sealt hiljem veel midagi päästa. Niipea kui leiukoht oli ettevaatamatute avastajate käe läbi meie uue aja õhku ja kiirgust saanud, hakkas üks ja sama rike nagu viirus seal sees pallilt pallile levima. Tegime kibekiiresti tööd. Julgesin korraks heita pilku veel läbi töötamata kastide rividele ja ohkasin – isegi väga askeetlike unepausidega jätkus seda päästmist ühe pika nädalakese jagu kindlasti. Ja kõik see vaev lihtsalt selle pärast, et järjekordne Psii dünastia arhiiv ei oleks meie kätes mandunud kasutuskõlbmatuks voolimismassiks, milles inimandmestiku, iidse poeesia ja vahest koguni teadusmõtiskluste asemel lasusid… Lõputud ja lõputud variatsioonid kassipiltidest, kassivideodest, kassinäoga avataridest ja eriti magedatest kassimeemidest. Kus selle häda ots!
Tekst on kirjutatud 8. septembril Tallinna ulmekirjutamise töötoas.
