Direktor Kuusk käskis kõik täpselt ja selgelt kirja panna just nii, nagu see juhtus. Püüdliku ja tubli õpilasena kavatsen ma seda ka teha. Nii hästi, kui ma oskan.

Kõik sai alguse sellest, kui õpetaja Toomingas tutvustas meile viimast Mõistatusmoodulit. See oli minu esimene kord Mõistatusmoodulit kasutada, aga, nii palju kui ma tean, on see tehisreaalsus - ja õppeprogramm, mis aitab õpilastel probleemilahendust harjutada. Õpetaja Toomingas on alati öelnud, et Mõistatusmoodul arendab kastist väljas mõtlemist ning see on turvaline koht, kus noored saavad maailma õppida ja eksperimenteerida.

Samal ajal on tegemist ka võistlusega. Kõik õpilased saavad oma lahenduskäigu eest punkte. See on muidugi natuke õnnemäng, sest sa ei tea kunagi, mis võistkonda sa satud – masin teeb juhuvaliku. Aga ilmselgelt, kui sa igas võistkonnas lahenduseni jõuad, saad sa kõige rohkem punke. Jõudes punktidega esikolmikusse on võimalik kasutada Mõistatusmooduli tehisaru ka oma projektide jaoks. Või vähemalt oli selline võimalus enne. Ma ei tea nüüd, kuidas-

Igatahes, minu võistkonnas olid lisaks minule Elizabeth, Aadu ja Mel. Ma teadsin neid kõiki. Eriti Aadut, kes on mu naaber, teisi aga mitte nii väga hästi. Eks õppemooduli eesmärk on ka luua ning toetada õpilaste vahelisi suhteid ja suurendada sotsiaalset võimekust. Ka seda on härra Toomingas korduvalt öelnud.

Me olime neljakesi keset kirevaid õisi täis aasa. Õielt õiele lendasid sumisevad mesilased. „Putukad!“ hüüdis selle peale Aadu ning ma teadsin, mida ta sel hetkel mõtles. Aadu sai kevadel keka õuetunnis herilaselt nõelata. Otse kõrri. Kiirabi viis ta ära ja Aadu oli nädal aega kaugõppes ja ilma kaamerapildita. Ma küsisin Aadult, ega ta ei karda. Aadu hingas mõni aeg sügavamalt, siis raputas pead ja vahetas nupule vajutusega oma riietuse. Õpetaja Toomingas selgitas juba tunnis, et mõnel on moodulis emotsioonide toetusloom või asi. Aadul on selleks riietus. Hetk hiljem seisis ta käed puusas, keep taga lehvimas. Rinnal suur A täht. Tal on väljaspool moodulit kah selline kostüüm, mida ta vahel kannab. Ise ütleb ta selle riietuse kohta Kapten Aadu, kuid teised kutsuvad teda selles kostüümis – siis kui Aadu muidugi ei kuule – Kapten Awkward. Kapten Aadu ütles, et ei karda, sest need pole päris mesilased ning ta teab, et need ei saa talle haiget teha. Et pigem isegi hea, kui ta oma hirmust siin nii üle saab. Ma kiitsin tema julget pealehakkamist.

Ühel pool lillelist lagendikku kasvas tihe mets, teisel pool paistsid talumajade katused – sellised vanad majad, mida vaid muuseumis näeb. Küla serval oli palju mesitarusid. Sel hetkel polnud meil isegi mitte ülesannet, rääkimata lahendusest. Entusiasmi üles näidates küsisin, mida kõik arvavad, et kust me alustama peaks. Aadu ütles, et tema saab igal pool hakkama. Elizabeth – tal oli muide emotsioonide toetuseks raamat kaasas – ütles, et tal pole vahet. Mel ütles, et arvatavasti saab mõistatuse külast, inimestega suheldes. Ma nõustusin, kuid pakkusin välja, et me võiks samal ajal ka metsa uurida. Kuna mõistatuse lahendamine on aja peale ja ikkagi võistlus, oli oluline võimalikult kiiresti informatsiooni koguda. Mel nõustus ja kiitis minu mõtet. See tähendas, et me pidime võistkonna pooleks tegema. Kaht tuge vajavat klassikaaslast ei tahtnud me kahekesi jätta. Seega võttis Mel küla enda peale, haarates Elizabethi kaasa. Mina ja kartmatu Kapten Aadu läksime aga metsa uudistama.

Mets oli tihe. Puud kõrged ja üllataval kombel oli seal ka väga palju putukaid. See oli ilmselgelt tähtis, kuna enamasti Mõistatusmoodulis putukaid polnud – nii olen ma vähemalt kuulnud. Jah, tehisreaalsus imiteerib küll päris maailma, kuid ainult mingi piirini. No kes tahaks imiteerida suviseid sääsepunne?

Ei mina ega Aadu polnud väga päris metsas käinud, ega me skautides pole, seega ei osanud me midagi otsida. Me uitasime tükk aega ringi, kuni Aadu keep jäi äkki okstesse kinni. No ikka korralikult. Nagu lõksu. See ei saanud olla AI töö. Mõistatusmooduli AI emotsionaalselt tähtsaid objekte ei puutu. Seega pidi see olema mingi metsaolevus. Kiskusime koos keepi, mis oli kui puu külge kinni kleebitud. Siis kuulsin ma madalat naeru. Hüppasin naeru suunas ja asusin jooksma. Seal oli üks väike inimesemoodi sell, kes mind märgates hakkas kibekähku jooksma. Küllap tema selle lõksu üles panigi. Ma oleks selli peaaegu kätte saanud, kui ta poleks ühe puu all asuvasse käiku hüpanud. No ja käik oli minu jaoks liiga väike.

„Kes sa oled?“ hüüdsin ma käiku järgi.

„Ükskord prahvatab vimm, mis kogunen’d salaja!“ kostus vastus.

Ma ootasin urusuu ees veel tükk aega, kuid väikesest sellist polnud kippu ega kõppu.

Viimaks lõime käega ja uitasime edasi.Kui me mitu tundi hiljem lagendikule tagasi jõudsime olid Mel ja Elizabeth juba kohal. „Teil läks kaua,“ märkis Mel meid märgates. Elizabeth aga luges järjekordselt raamatut.

„Läks,“ kinnitasin üle, jätmata mainimata, et me proovisime väikest inimese sarnast võõrliiki täpsemalt tuvastada – no punktide jaoks -, kuid alati jäid tee peale ette lõksud ning peale seda põgenes väike sell jälle kitsasse käiku. „Mis te leidsite?“ uurisin, proovides teemat vahetada.

Mel ohkas. „Polnudki külas väga kedagi. Enamus olid põllul tööl. Ainult üks kotiga peas mees askeldas tarude juures ja rääkis mesilaste pidamisest. Temaga rääkisime tükk aega. Mida te metsast leidsite?“

Lükkasin märkmiku AI logi lahti. Õnneks oli see pannud tähele rohkem, kui ma ise. „Metsas elavad tötskääbused ja putukad,“ tegin ma logidest kokkuvõtte. „Väga palju metsmesilasi. Lisaks konnad ja maod, aga suuri loomi pole.“

„Oled sa kindel, et suuri loomi pole?“ päris Mel üle.

„Kindel. Märkmik ei näinud ühtki jälge. Mina samuti mitte. Aadu...?“ Juba raputas Aadu pead.

„Huvitav,“ sügas Mel lõuga. „Sest mesinik rääkis, kuidas igal öösel käivad hundid või karud küla mesitarusid rüüstamas.“

Ma pidin nõustuma, et see oli tõesti väga huvitav, samas ka ebatõenäoline, kuna loomi metsas kindlasti polnud.

Meid oodates oli Mel välja mõelnud ka juba järgmise sammu – heinakuhjadest peidukad mesitarude läheduses. Heinakuhjad olid lähedal nii ehk naa. Sinna vahele auk teha ning end peita ei tundunud liiga keeruline. Ma nõustusin selle plaaniga kiiresti.

Elizabeth ütles samas, et see on ebaloogiline. Miks on siin heinakuhjad, kui väljas on soe ja tehakse põllul tööd. See detail tundus nagu AI faktiviga kui tahtlik lisa.

Kuna aga päikese loojumiseni oli veel aega, uurisin kuidas mu võistkonnakaaslastel eelnevate ülesannetega läks. Tõsi, punktidest polnud ilus rääkida, kuid lahenduskäike võis jagada. Noh, pealegi Aadu oli eelmise mooduli ajal haiglas – sama herilase nõelamise pärast. Mina aga ei saanud osaleda... see puudumine on juba ühes eelnevas seletuskirjas.

Mel ja Elizabeth olid Mõistatusmooduli veteranid ja jagasid meeleldi oma kogemusi. Selgus, et õpetaja Toomingas oli Mõistatusmoodulisse lisanud vihjeid pea iga aine kohta. Viimane mõistatusmooduli ülesanne toimus virtuaalruumis, mis nägi välja kui tavaline elumaja. Kuid seal oli püsivalt elektriga probleeme – küll see vilkus, küll kadus täielikult. Mel oli välja joonistanud kogu maja elektriplaani ning selle järgi tuvastanud probleemi põhjuse – pea-elektrikapi. Tõsi, ta oli veendunud, et oleks kapini jõudnud ka ilma joonisteta, kuid tegi seda lisapunktide jaoks. Kuid kapi tuvastamine polnud lahenduskäiguks piisav. Selgus, et keegi käis iga öö elektrikapis, kruvis välja sealsed vanad elektrikaitsmed ja pani asemele kuldmündid.

Ma vaatasin selle selgituse peale Aadule otsa ning ta kehitas õlgu, olles sama segaduses kui mina. Elektrikapi probleemi sisu rääkis Elizabeth, kes tõstis nina raamatust välja, kuigi tema silmad paistsid endiselt raamatulehtedel ringi käivat. Selgus, et majas toimetas amneesia ja halva silmanägemisega hambahaldjas. Vanad elektrikaitsed nägid natuke hammaste moodi välja ning seepärast ta neid koguski, jättes asemele vaid mündid. Kuid see polnud samuti veel piisav lahendus. Probleem oli tuvastatud, kuid lahendamata. Mina polnud kindel, kuidas ma oleks sellist olukorda lahendanud. Kapten Aadu kah mitte.

Mel rääkis, et nende võistkond rääkis hambahaldjale lihtsalt augu pähe, et oleks aeg erru minna. See läks õnneks. Mõned värvisid kaitsed siniseks – nii ei meenutanud need hambaid. Samas osad läksid ka vägivaldsemat teed. Siis vaatas Mel Elizabethi poole ka küsis, mida nemad tegid. „Me kinkisime hambahaldjale kasetriibiku,“ sõnas Elizabeth oma nina raamatusse peites. „Lemmikloomaks. Ja siis polnud hambahaldjal enam aega kapiga mässata.“

Ilmselgelt oli tõesti lahendusi seinast seina. See oli õppetund mulle ja Aadule – Mõistatusmoodulis polnud üht õiget lahendust. Tuli mõelda kastist välja. Me kavatsesime ikkagi saada punktitabelis esikoha!

Saabus öö. Peidus olles nägime me tõesti, kuidas karu taoline olevus sammus metsast välja ning asus mesitarusid rapsima. Mel ütles, et me ei segaks, seega vaatasime me seda tegevust, kuni karu keeras otsa ringi ja läks metsa poole tagasi. Me hüppasime talle kohe sappa, kuid mida me nägime – niipea kui karu astus puude vahele, muutus ta mitmeks miljoniks putukaks – peamiselt metsmesilasteks.

„Ahaa!“ teatas selle peale Kapten Aadu. „Mateeria jäämise seadus. Karu mass on kogu metsa putukates.“ Tal võis õigus olla.

Veel samal ööl jaotasime me järgmised ülesanded. Mel ja Elizabeth pidid uurima külas olevate mesilaste tausta kohta – neil oli mesinikuga juba tutvus tehtud - mina ja Aadu aga otsima võimalikku lahendust metsas.

Hommikul asusime ülesande kallal tööle. Mina ja Kapten Aadu käsime metsas ringi, proovides leida lahendust. Seda üsna tulutult. Isegi kui me nägime veel paari tötskääbust, kordasid need vaid sama juttu ja peitusid urgudesse. Peale paaritunnist jalutuskäiku tuli Aadul aga suurepärane küsimus. „Kas mateeria jäämise seadus kehtib kõige kohta?“ Ning ma jäin mõtlema. Tõsi, lahendust see küsimus ei pakkunud, kuid Mel sai eelmise ülesande juures lisapunkte ka elektriskeemide eest. Seega pakkusin ma välja, et me peaks tegema eksperimendi. Nii nagu õpetaja Toomingas on alati öelnud, kui kindel pole, siis tee eksperiment. Pealegi oli Mõistatusmoodul ju just turvalise eksperimenteerimise jaoks mõeldud.

Kuidas sa aga sellist teooriat testid? Viia konnad ja maod metsast välja ja vaadata, kas need kah äkki muutuvad üheks olevuseks, kes isukalt putukaid sööb? Ma jagasin seda mõtet ka Aaduga, kes jäi äkki seisma kui soolasammas. „Aga miks proovida seda konnadega? Miks mitte ise-enda peal?“ pakkus minu klassikaaslane, kes oli alati igatsenud supervõimeid omada. Mõttel oli jumet.

Seega oli meil plaan olemas. Küll aga polnud me valmis seda oma võistkonnakaaslastega jagama. Noh, et neil oleks kah üllatus.

Igatahes me saime peagi jälle aasal kokku. Mel jagas informatsiooni, et taludes peetavad mesilased on nõiduse abiga kunagi metsast toodud ning talumehed pole mingi hinna eest valmis neist loobuma. Meie aga jagasime oma mõtet hiidkonna kohta – oma tegeliku plaani jätsime meelega saladuseks. Siis küsisime, kuhu Elizabeth jäi, sest teda polnud näha. Mel ohkas ja ütles, et Elizabeth jõudis raamatus põneva osani ning sulges end ühte aita kinni, et keegi teda ei segaks.

Mel oli nõus, et me konnaplaani õhtul katsetaks. See polnud kõll kõige ilusam lahendus, kuid parem, kui lasta mesitarudel järjest hävineda. Seega oli Mel õhtul taaskord heinakuhjas peidus. Ka Elizabeth oli tagasi ja peidus, näost kergelt roheline – olevat pika seeria läbi saanud. Ega see liigne raamatute lugemine tervislik tegevus pole. Mina ja Aadu läksime metsa ja asusime plaani täide viima. Konnade asemel hakkasime aga hoopis usse püüdma. Need polnud pirakad. Umbes keedetud spageti pikkused, paksust natuke rohkem. Miks just usse, mitte konni? Sest kui me tahtsime neid enda peal katsetada, oli tarvis, et need oleks osa meie kehast, aga mitte katkised. Ussid olid küll ebameeldivad, aga neid oli võimalik tervelt alla neelata. Meeldiv see polnud, aga me olime teaduse nimel kannatama. Mina neelasin alla kolm ussi. Aadu, kes väga tahtis supervõimeid, ning ussidesse lausa romantiliselt suhtus, neelas hellalt üksteist.

Selleks ajaks oli öö juba käes ning me astusime, ussid kõhus, metsast välja.

Järgmine hetk olime me juba Mõistatusmoodulist väljas ja õpetaja Toomingas karjus, et me oleme ikka igavesed tolvanid ja meil on nüüd ussid ja nüüd ta peab AI restardi tegema, seda uuesti õpetama hakkama ja kõikide õpilaste massid uuesti meie pärast ümber kalibreerima. Ma küsisin, kas AI ei oska õppida ja härra Toomingas ütles, et miks ei oska. Oskab küll, aga vot unustada ei oska. Ja et tema peab nüüd võtma vana seadistuse, selle üles laadima ja uuesti õpetama hakkama. Pool aastat tööd luhtas ühe teo pärast.

Ma siis ütlesin, et ega see AI polnud kah väga õppinud, et seal olid heinakuhjad keset suvist põllutööd.

Härra Toomigas surus selle peale hambad kokku, punnitas silmi, siis ohkas sügavalt ja pidas meile pika ja intensiivse loengu sellest, mis me kõik valesti tegime. Seejärel saatis ta meid direktori kabinetti, öeldes, et ootab seletuskirja, kuidas me sellise rumaluseni jõudsime ja mis me sellest õppisime.

Meil on nüüd kõigil igatahes meeles, et usse ei tohi neelata. See on väga ebatervislik ja lõhub kooli vara. Kuigi Aadu ütles, et kui Ämblikmees oleks kohe kiirabisse viidud ja terveks ravitud, poleks ta supervõimeid saanud, seega äkki oli asi hoopis selles, et härra Toomingas tõi meid liiga vara Mõistatusmoodulist välja.

Igatahes kirja ma kõik nüüd panin, nii hästi kui oskasin.

Lugupidamisega,

A. Sihvka