Üks

Kulus aega, et mõista: hall asi silme ees on taevas. Sinine taevas ilma ühegi pilveta. Veider. Mingi aeg tagasi lendas taeva all soomuk. Hall muutus siniseks, siis kadus kõik. Jälle hall, jälle arusaamine, et on sinine taevas ning jälle olematus.

Oli külm. Külm ja hääletu. Püüdsin liigutada sõrmi, varbaid, pöörata pilku. Nüüd tekkis kontrast: sinise taeva all olid puude ladvad. Külm, aga ma ei lõdisenud.

Siis ilmus vaatevälja kogu. Tavaline sõdur: kiiver, taktikaline näokaitse. Rakmed. Õlakud ja lõkmed ilma eraldusmärkideta – aga kes neid praegu kannab?

Sõdur vaatas mind, vaatas. Kummardus alla, Mind tiriti üles, ma takerdusin millessegi, tekkis valu. Siis pandi mind maha. Oli paha. Külm. Paha. Iiveldas. Mind raputati. Ilma sõbralikkuseta, ilma vaenulikkuseta, ükskõikselt. Siis vajutati mu suu lahti ja sinna valati vett. Neelatasin kange ja kuiva keelega, tõmbasin vee kurku ja hakkasin läkastama. Oli valus.

Mind tiriti istuli, toetati kuhugi. Läbi vatja helina kõrvus hakkasid tekkima hääled. Tundsin, et suudan liigutada sõrmi. Veelkord tõsteti mulle pudel huultele, sedapuhku suutsin paar lonksu alla neelata.

Lasin pilgul ringi käia. Paarkümmend meetrit eemal tossas meie soomuk. Lömmis, puruks rebitud, juba roostekarvaliseks kärsanud. Minu ees seisis sõdur. Üllatav - kasvult minust väiksem, kuidas ta suutis mind mulla alt välja sikutada? Sinine isoleerpael taktikalise eraldusmärgina ümber käsivarre. Just nagu omad.

Läbi kumina peas lülitus sisse kuulmine.

„Kas sa käia suudad? Kui sa jalgu alla ei võta, lasen su siinsamas maha!“

„Kohe“, vastasin masinlikult. Proovisin liigutada käsi, jalgu, tõusta. Kukkus välja kehvasti. Vajusin külili. Upitasin end neljakäpakile. Siis ajasin end kuidagi põlvili. Maailm kõikus ja püüdis õõtsutada mind öökima. Siis sain kuidagi jalad alla.

„Sinnapoole“. Mind tõugati õlast ja näidati käega suunda. Astusin edasi, sest paigale jääda tähendanuks kukkuda.

Nii me siis läksime, meie kaks. Mina paarkümmend meetrit ees ja valvas kogu, sõrm päästikul, minu kannul. Astudes samm sammult täpselt minu jalajälgedesse. Tuntud trikk, mida õpetasid meile psühholoogid. Kui olete tundmatul maastikul ja teil on vang või vähemväärtuslik meeskonna liige – siis kasutate teda elava miinitraalina. Psühholooge see millegipärast vaimustas. Igasugu selliste „kill’em all“ õpetuste ajal hakkasid neil silmad särama ja nad suutsid vaevu rikkalikku sülge alla neelata.

Sapööriohvitserid keerutasid selliste õpetuste peale vaikides sõrme meelekohal.

Möödusin soomukist. Sellest tuli jälki kõrbenud plastmassi, masuudi ja põlenud inimihu lehka. Sees ja väljas lebasid need, kes täna hommikul olid olnud meie jagu.

Kaks

Jõudsime pihta saanud varustusdroonini. Lõksuks oli kõik liiga ehtne. Sõja tavaline argipäev. Tuulasime konservides ja veepudelites.

Minu saatja tõmbas omavahel kokku mõned vitsad ja heitis nende peale termoneutraalse maskeerimiskanga. Selle all olime me infrapunasensorite eest kaitstud. Jääb üle pime juhus, et mööduv droon meie improviseeritud telki lihtsalt näeb.

Sõime. Oma üllatuseks olin ma väga näljane. Minu saatja - või hoopis valvur? Ühesõnaga, minu käsutaja sõi vaikides. Siis korjasime konservid omale seljakotti. Võtsime mõned pudelid veega ja läksime uuesti teele.

Väikest viisi hakkasin orienteeruma. Me liigume üldsuunas sinna, kus on vaenlane. Kehvasti. Iga hetk võime komistada kas varitsuse või miinide või droonide või mille iganes otsa. Kõike seda surmavat ja sandistavat siin jätkub.

Rinnet enam ei ole. On poolesaja kilomeetri laiune riba sõjajõude vastastikusel kokkupuutel. KZ, nagu seda veel nimetatakse, Kill Zone. Surmatsoon, kuna kaua siin ei ela. Nagu ütlesid mobiliseerijad, kes mind tänaval kinni pidasid: „Ära jõllita meid midagi! Ei ole veel keegi sealt tagasi tulnud, et meile kätte maksta. Head teed!“

„Kuhu me läheme? Seal on ju vaenlane! Ja kes te üldse olete?“

„Infiltraator mudel TX-807, seersandi aukraadis. See tähendab, et te allute praegu mulle. Küsimusi – ei ole!“

Inflitraator… mnjaah… Mul ikka veab enne surma. Milline tehnorariteet õnnestus veel ära näha, et susi teda sööks! Infiltraatoreid kutsus rahvas kunagise ulmeloo järgi „terminaatoriteks“. Robotid-sisseimbujad, robotid-diversandid. Poliitikutele meeldisid nad väga. Eriti alguses. Massimeedia maalis juubeldavaid pilte mehhaaniliste sõdurite massist, mis vastase oma raudsete jalgade alla trambib. Tõsi, pärast mõnesid katsetusi terminaatoritest koosnevate väeosadega vahetult „nullis“, nagu räägiti, juhtkonna vaimustus jahtus. Inimsõdurid ja spetsialiseeritud ühekordse kasutamisega droonid tulid palju odavamad.

Terminaatoreid saadeti vastase tagalasse. Ka meie pool olid kõik seinad täis plakateid: „Kuidas tunda ära infiltraatorit?“ Rääkimata informatiivsetest klippidest meedias.

Kolm

Seda kanti oli korralikult kassettidega tümitatud. Pilbasteks puud, tüükad püsti. Meie soomustehnika hunnikus koos. Püüdsid pääseda, kiiludes end juba põlevate masinate vahele. Sedapuhku aitas vähe. Vastane ei hoidnud kaliibriga kokku ja mürske ei haletsenud.

Infiltraator-terminaator valis puhkekoha põlenud soomustehnika keskel. Mõistlik, termokangast pole varjust peaaegu näha ning igasuguse superoptika eest oleme ka peidetud.

Jäin magama.

Ärkasin küllaltki valusast rusikahoobist ribidesse.

Oli juba hommik. Ajal, mil iga droon omab termoviisorit ning öönägemise seade on tavalise sõduri varustuskomplekti osa, kaotas öine liikumine mõtte. Varjatust ei ole niikuinii. Öise eksleja jaoks aga tekivad mitmed probleemid.

Hommikusöögiks olid konservid. Jõime vett peale.

„Minul on kõht tühi, aga miks sina sööd? Selleks, et inimesena paista?“

„Ei, miks,“ terminaator puhastas konservleiva tükikesega konservikarpi rasvast. „Minu biofüsioloogiline konstruktsioon on täpne koopia inimese omast. Elavad rakud, taastumiseks ja töötamiseks vajavad toitu.“

Astusin masinlikult mööda ala, mis kunagi oli olnud külatee. Vänderdasin lehtrite vahel, möödusin segi pekstud tehnikast. Tee ääres roiskusid erinevad lagunemisastmes laibad.

Meenutasin kõike, mida teadsin terminaatoritest. Terminaatorite peamine probleem oli soojusvahetus. Nagu naljatasid instruktorid – terminaatori annab lahingus ära kärsahais. Mehaanilise võimsuse vabastamine tekitab soojust. Paks kattekiht lihastest, rasvast ja nahast tekitab peamise probleemi: vabaneva soojuse äraandmise. Terminaator, kes liigub oma aatomipatareidel, on alati kuumem kui tavaline inimene. Ning, parema jahutamise huvides, tilgub higist. Sellele juhtisid tähelepanu kõik plakatid ja infoklipid. Veel enam, kui sundida terminaatorit kasvõi paar minutit täisvõimsusel töötama, siis hakkab ta lihtsalt küpsema. Valgud kalgenduvad, veri tahkub. Veel suurema koormuse juures aga algab kudede söestumine. Seetõttu eelistavad terminaatorid liikuda bioloogilisel jõul. Oma lihaste abil. Söögiisu puudumise üle nad ei kurda.

Minu olukord oli lootusetu. Eluga olin ma juba ammu, peaaegu nädal tagasi, jumalaga jätnud. Mis iganes ideoloogiline udu ka oli nekruti peas enne, juba esimesed tunnid KZ-s ei jätnud sellest mitte midagi alles. Sõda, see on suur kainestaja. Elu oli juba ammu kaotatud. Kas tõesti pole ka minu surmast midagi muud kui väike kasu sellele minu taga tümpsuvale tapamasinale!? Masendav.

Tapadroonide sääsepinina peale ei viitsinud ma enam ammu reageerida. See on infiltraatori mure. Peab ütlema, et ta sai nendega suurepäraselt hakkama. Tema poolautomaatne haavlipüstol paukus ning üle ühe lasu drooni allatoomiseks ta ei teinud.

Oli aeg eelmistes sõdades, kui oli kombeks FPV droonidele naeratada ja lehvitada. Miks ka mitte? Seal sidekanali otsas on viimane inimene, kes sind elavana näeb. Miks ka mitte. Aga praegu, kui droone juhib Tehistaibu – kellele praegu naeratada? Kõik ükskõik.

Ühe järjekordse droonirünnaku ajal märkasin poolpurustatud teetruubis metalset läiget – seal oli „maduuss“ – suure lõhkelaenguga poolallmaadroon. Üks selline likvideeris meie soomuki koos kogu meie jaoga. Üksikute jalakäijate peale nad ei reageeri, kui just patareid päris tühjenemas pole. Kuid kui teda õigesse kohta tulistada… Haarasin maast ühekordse granaadiheitja ja kavatsesin talle sütiku pihta piraka ära panna: „Aitab piinlemisest – on aeg minna olematuse tühja pimedusse…“

Sain tugeva löögi selga ja lendasin pikali. Granaadiheitja väänati mul käest ära ja visati minema.

Korraks olid meie näod väga lähestikku. Nägin lopsakaid higipiisku mis jätsid vonklevad vaod tolmust hallile nahale. Siis tõsteti mind järsult püsti ja ropsiti tolmust puhtaks: „Poisu! Ära kiirusta! Surra jõuab alati. See tähendab, et sa sured nii, nagu mulle kasulik!“

Neli

Küla, nagu neid KZ-s on tuhandeid. Põlenud sõjamasinad tänavatel. Purustatud majad. Metsistunud sead ja koerad tegemas hävitustööd surnukehade kallal. See on lihtsalt hämmastav, kui kiiresti sead ja koerad õpivad miiniväljal elamise ära.

Vaatasime mõned majad üle. Terminaator otsis dokumente. Nagu ikka, olid elanikud, tasa ja targu, enne konflikti muretsenud endale isikutunnistused nii ühelt kui teiselt poolt. Aitas vähe. TX vaatas dokumendid metoodiliselt läbi ja valis välja mõned, mis kõlbasid edasiseks tööks. Ühe maja keldripeidikust tõi ta välja konteineri. Avas selle ja hakkas seejärel dokumentide kallal nõiduma.

Nõnda sai minust, kindlameelsest patrioodist, kes õnnelikus noorpõlves isegi vaenulike tähti nähes põlastusest vappus, vastase riigialam. Lisaks veel reeturite hulgast. Legend, mida pidin pähe tuupima ja mida terminaator mul lasi isegi une pealt korrata, oli lihtne. Kohalik elanik meie maa piirialal. Ei tea. Ei ole osalenud. Ei oma. Ei valda. Kodusest elust suurt midagi ei tea. Olin võõrtööline kaugetes maades. Kuni sõjani. Kodus redutasin kuni sain. Hoidsin mobilisatsiooni ja evakuatsiooni eest kõrvale.

„Miks ma pean seda tegema?“

„Kuna selline on minu käsk!“

Viis

Veel kaks küla edasi hakkas TX tuulama riidekappe säilinud majades.

„Pane selga!“ viskas ta mulle töötunked ja pesu. „Võta kõik riided viimseni seljast. Samuti kõik muud esemed ja pane siia kotti.“ Tegin seda.

Terminaator vaatas mind hoolikalt üle. Erilist tähelepanu pööras ta õlgadele ning vööle. Tulemustega jäi ta rahule. Tätoveeritud veregrupp kaenla all mul puudus. Iseloomulike sõjahaavade armid samuti. Vöö ja õlad on mul ilma iseloomulike jälgedeta püssirihma ja padrunitaskute pikemast kandmisest. Millest need pidanukski tekkima? Alles kolm kuud tagasi olin veel tavaline linlane ja tsivilist. Pehmekäeline kontoriplankton.

Karva kasvanud, habetunud, kasutatud tunkedes ja lääpas töösaabastes. Dokumendid – tasku. Nüüd ei olnud enam tagasiteed. Kui ma sellisel moel omadele pihku sattun, kuulatakse mind üle ja minuga on kiire lõpp.

Istusin rõskes toas, vana tuhmi peegli ees, oma muredesse uppunud ja isegi ei märganud ümbritsevat.

Äkki seisis minu ees noor naisterahvas. Samuti tröösatud tööriietes, rätik pähe seotud. Aga igal juhul naine. Mul oli vist väga tobe ilme.

„Reamees Allan! Kuulata minu käsku!“ täristas see naisesarnane figuur harjunud metalsel toonil. Terminaator. Mnjahh. Ma polnud teda ilma kiivri ja taktikalise kaitseta näol kordagi näinud.

„Lähme, lähme…“ äkki oli ta hääl naiselik. Tavalise külatüdruku-töörügaja hääl. Ilma kätte õpitud mesisuseta. „Me oleme ju ühe küla inimesed. Käisime koos koolis. Üleaedsed. Meil on vaja veel täna siit eemale jõuda.“

Terminaator põletas meie riided. Puhastas hoolikalt relvad sõrmejälgedest ja kõigest, mis võis kanda meie DNA-d ning viskas need sõjarusude hunnikusse.

Olime valmis minema.

„Edasi, kui õgida tahad!“

Kuus

Järgmine külaase võttis meid vastu lipuga külaserval kõrguva töökoja vare küljes. Vaenlase lipp oli pleekinud ilmetuks kaltsuks. Rebitud tuultest ja kildudest, laperdas see meie kohal.

Eh, need lipud. Meenus, kuidas meie kompanii teine rühm täiskoosseisus lipumissioonil jumalariiki läks. Sõdurid kartsid ja vihkasid neid austavaid ülesandeid. Murda läbi surmatsooni mingisse punkti, heisata seal lipp ja teha proof – geolokatsiooniga video, mis kinnitab meie „kindlat kontrolli“ antud punkti üle. Harva kui keegi selliselt ülesandelt tagasi tuli.

Seetõttu mõtlesin – paljugi mis lipp. Kontaktini on siin veel aega.

Kontakt tuli kiirelt ja proosaliselt.

Terminaator tõstis hoiatavalt käe. Tardusin jalg õhus. Siis kuulsin ka mina luuredrooni sääsepininat. Õhus läigatas korraks, seal see oligi. Droon tegi meie ümber ringi ja ilmselt skaneeris ka meie ümbrust. Seisime liikumatult. Pinin hajus kaugusse ja me jätkasime teed.

Tampisime mööda roobasteed järgmise küla poole. Palav! Peatusin loomuliku vajaduse rahuldamiseks. Lõpetades avastasin, et vaatan otse objektiividesse. Tee kõrval oli kuulipildujapositsioon. Seljale monteeritud kuulipildujaga küberkoer kontrollis siit suunda, kust olime tulnud. Tähendab, oleme juba vastase territooriumil. Ohkasin sügavalt ja vantsisin edasi, üks sünge mõte teist taga ajamas.

Järgmises külas hõigati meile: „Seis!“

Dokumentide kontroll. Seisin, erariietes, võltsitud dokumendid pihus, vaenlase sõdurite ees. Nad vaatasid kiiresti meie dokumendid üle ja skaneerisid meid relvade ning lõhkeaine otsijaga. Seejärel vaenlane, surudes maha haigutust, näitas pikki külatänavat edasi: „Seal algab tee. Minge võrkude alla.“

Nii lihtsalt ja proosaliselt olimegi vaenlase tagalas.

Kõndisime mööda droonivõrgust tunnelit kaugusesse. Võrke oli korduvalt valge fosfori ja termiidiga rünnatud ning sama hoolikalt lapitud. Kumav päike lõikas silmi. Oli lämbe ja tolm krigises hammaste all.

Mitmete hoolikalt maskeeritud tugipunktide vahelt jõudsime uude külla.

Siin nägime esmakordselt jälgi rahulikust elust. Vähem pihtsaanud maju oli remonditud, kasutades teisi hooneid materjalidoonoritena. Tänav oli rusudest puhtaks lükatud.

Patrull kontrollis meie dokumente ning võrdles hoolega meie nägusid ja biomeetriat vastu andmebaase. Terminaator vastas kiiresti ja täpselt küsimustele. Kui ma paar korda enda vastustega takerdusin, tuli ta mulle appi: „Ärge pange tähele, ta sai põrutada!“

„Kust te tulete?“

Terminaator vastas ladusalt, eksides oma kõnes kogu aeg kirjakeelelt kohalikule murdele.

„Olime peidus, kui paugutamine käis. Kes tapeti, kes kuhu. Mõtlesime siia välja tulla. Seal ei ole midagi teha. Süüa pole midagi ja droonid lendavad kogu aeg.“

„Kuhu edasi?“

„Linna, läheme tööd otsima.“

„Head teed!“ Patrulli ülem märkis ära kontrolli ja me liikusime edasi.

Kohalikud seisid abipunkti juures sabas. Võtsime samuti järjekorda. Saime kumbki pudeli vett ja kaks päevase ratsiooni pakikest. Terminaator suhtles elavalt kohalike mutikestega. Saime teada, et külast käib isegi autobuss.

Minu suureks üllatuseks buss isegi tuli. Ajast arust, roosteplekiline ja killujälgedega. Logisesime 20-30 km tunnikiirusega linna poole.

Terminaator kangutas õhuakna irvakile ja avas oma näo päikesele ja tuulele. Tema heledad kiharad lendlesid tuules.

Seitse

Linn võttis meid vastu õhurünnakuga.

Ootasime ühistranspordipeatuse killuvarjendis selle lõppu, näsides toitu ja rüübates vett peale. Trasseerivate mürskude piitsad peksid tihenevas hämaruses droone taevast alla. Õhutõrjerakettide suitsusabad põimusid loojangukumas eriskummaliseks mustriks.

Tuli ja tabavate droonide kõmatused vaibusid pisitasa. Võtsime oma kotid selga ja väljusime varjendist.

Paarkümmend meetrit varjendist põlvitas klaasistunud pilguga mutike, ilmselt vanaema, kes ei olnud jõudnud joosta varjendisse ja kussutas last oma kätel. Poolt last. Kild oli 3-aastase pooleks raiunud. Sukapükstes jalad lebasid vereloigus.

Sõda. Meie igapäevane reaalsus. „Ammu oodatud, ihaldatud ja korduvalt endas läbi elatud olukord,“ rääkisid meile psühholoogid preventiivse rehabilitatsiooni kursusel. „Võtke seda kõike kui teadlikult soovitud ja ainuvõimalikku tegelikust.“

Kõndisime mööda tänavat edasi. TX astus ühe puu juurde. Ulatas mulle oma seljakoti – hoia - ja toetus käega puuharule. Motiveeritult. Just nagu selleks, et leida tuge jalanõude kohendamise ajaks. Oli puhas juhus, et märkasin tema peos pangakaarti, mille ta kiiresti taskusse libistas. Peidik. Hästi töötavad meie eriteenistused.

Jõudsime võõrastemajja. Elu on täis uskumatuid juhuseid. Esimest korda viimase kolme kuu jooksul pärast mobilisatsiooni sõin ma õhtust restoranis. Mingit oma ülesannet täitva tapamasina seltskonnas. Vaenlase maal.

TX aasis minu kallal. Parandas mu lauakombeid. Ma olin selle kolme kuu jooksul tõesti unustanud, kuidas noa ja kahvliga süüa. Tellis toidu juurde isegi veini: „mulle annab see palju energiat, sind aga lõdvestab! Kui sa praegu näeksid oma pässis nägu. Isegi sõnad ei tule sul suust.“ Esmalt ei taibanud mu organism üldse, et tegu on alkoholiga. Siis aga lõi vein äkki pähe. Maailm omandas värvid. Kolm kuud oli elu olnud hall nagu betoon, rohekas nagu hallitus kasarmu keldrilöövis, pruun nagu pori ja beež nagu pleekinud kulu. Tuhm nagu tahma ja tolmuga kaetud lehed puudel. LED valgustite kuma hubises äkki nagu küünlavalgus.

Läksime meie numbrisse. Terminaator lippas poodi: „ostan meile midagi selga.“

Dušinurk töötas ja torudest tuli isegi sooja vett. See oli uskumatu. Viimati käisin duši all kuu aega tagasi. Enne „nulli“ saatmist. „Äranullimist“ nagu naljahambad õppekeskuses ütlesid. Too dušš oli külmas keldris, jäiste veeniredega roostes torudest. Üks ühiskasutatav ruum kõigile 157-le ametlikule genderile.

Keerutasin end veejugade sees ühte ja teistpidi. Seebitasin end mitu korda, lastes tulistel veejugadel kohevat vahtu maha uhta. „Raiskame vett, kahjustame vaenlast“, parafraseerisin sünge huumoriga meie massimeedia hüüdlauset. „Lõpeks, see on ju nende vesi!“

Terminaator naasis, ostukott näpus, kui ma juba istusin laua taga ja jõin teed. Suhkruga. Otsustasin, et ei piira end milleski. Kui on teekann ja teepakid, miks mitte juua teed. „Kõik vaenlase kahjuks!“

Terminaator läks samuti pesema. „Sul kontaktid ja kuullaagrid vee all rooste ei lähe?“ mõtlesin veinist tingitud lõbususega. Kõik see oli nii absurdne, arusaamatu ja mõttetu, et ajas mind naerma.

Selles meeleolus leidis mind TX duši alt tulles. Plätad paljaste varvaste otsas, kuivatades ennast koheva saunalinaga. Märjad juuksed õlgadel, üksikud veepiisad sätendamas nahal.

„Meil tuleb täna seks.“

„Millepärast!?“ pursatasin automaatselt, suures segaduses.

„Esiteks, kuna ma seda tahan. Teiseks, kuna ma olen sinust palju tugevam.“

Kaheksa

Rongisõit möödus vahejuhtumiteta.

TX surus mind akna alla istuma, võdistas täiesti naturaalselt õlgu. Pani pea mulle sülle, tõmbas end istmel looteasendisse ja kattis end jopega. Tundsin, kuidas ta võttis mu käe ja silitas sellega oma juukseid. Sain vihjest aru. Täna öösel ütles see küborg mulle: „Ära püüa vältida paratamatut. Lõdvestu ja püüa saada rahuldust.“

Vaatasin mööduvad maastiku ja paitasin tasakesi tema kohevaid juukseid ning pehmet nahka. Kui abstraheeruda reaalsusest, oli isegi meeldiv.

Pealinnas leidis TX „Kutsu mind lihtsalt „Tessy““, mingite ainult talle teadaolevate kuulutuste järgi üürikorteri. Elukoha registreerimine möödus probleemideta. Keeleoskajate ja kultuurikandjatena saime kiirkorras naturalisatsiooni ja uued, kodakondust tõendavad dokumendid. Lihtsalt, labaselt, ilma mingite probleemideta.

See ei tähenda, et elu oleks ilma muredeta. Tessy tiris mind supermarketitesse, ehituspoodidesse. Tassisin korterisse lugematuid kotte pahtlitega, värvipotte ja tööriistu. Me tegime remonti. Seadsime sisse pesakest. Ma ei saanud mitte millestki aru. Miks me seda teeme? Maskeerime ennast? Etendame tavalist armunud noorpaari, kes on sõjapiirkonnast pealinna pääsenud ja end sisse seab?

Tessy saavutas oma tahtmine. Oma? Tahtmise? Programmi käsu? Igatahes… „Lõdvestu ja saa rahuldust“ juurest jõudsin selleni, et haarasin ise tema järele. Ta lobises, naeris, laterdas maast ja ilmast ja ma tundsin, et unustan, millega mul on tegu.

„Sa oled igavene patukott“, sõnas Tessy raugel häälel, puus minu embuses, „sa teed pattu. Rahuldad oma lihahimu minu küberorganismiga nagu seksinukuga. Aga – mina? Kas sa armastad mind? Mõtled sa iga päev õnnes ja armastuses oma kalli naisterahva peale?“

Ma ei teadnud, mida vastata.

„Millal sa teed midagi meie perekonna heaks? Millal sa tööle lähed?“

Nagu ikka ja alati – piraki, kuvaldaga otse silmade vahele.

„Noh, ma mõtlesin, et sa täidad oma ülesande ära ja me… ma… meie… sina, noh…“

„Millise ülesande? Ma ei tea, mis on minu ülesanne. Ma tahtsin tulla siia ja hakata siin elama. Ma ei tea, mis on minu eesmärk ja kas mul üldse on eesmärk.“

„Jäta nüüd. Ma nägin ise, kuidas sa võtsid peidikust vahendid dokumentide tegemiseks. Ma nägin, kuidas sa võtsid peidikust pangakaardi… Sul on peidikud, sidekohad, kontaktid, ülesanne…“

„Mina ei tea sellest midagi. Ma otsisin majadest dokumente ja vahendeid, et minna surmatsoonist ära. Ma nägin, et puu praos on midagi. See oli pangakaart. Juhuslikult ma arvasin selle PINi ära.“

„Juhuslikult! See on sinu programm!“

„Siis oled sina ka minu programm! Mul ei ole programmi. Mul on käitumismudel. Mul on keelemudel. Ja ma õpin nende baasil ise. Ma olen küberneetiline organism. Keegi ei anna mulle väljapoolt käske. Vähemalt ei tea ma ise sellest mitte midagi. Äkki paneme fooliummütsikesed pähe?“

„Sind tehti tehases. Sa oled masin. Sul ei saa olla vaba tahet. Sa pead järgima etteantud algoritme.“

„Ja sina oled selle fakti tõttu, et sa sündisid emaihust ja arenesid kui bioloogiline organism igasugu etteantud algoritmidest vaba?’

„Jah!“

„Ja tegutsed alati vabal tahtel, oma isiklikest ratsionaalsetest ja teadvustatud huvidest lähtuvalt?“

„Jah! Ma olen elav inimene. Mul on oma, vaba tahe.“

„Ja kui palju sa selliseid vabu, sõltumatuid, tugevast isiksusest tulenevaid vabasid valikuid oled teinud?“

Vaikisin. Aga mida sellisel juhul öelda? Ära kunagi vaidle lolliga. Rahvas ei tee teie vahel vahet. Masin, protsessor, programm, olgugi keeruline programm, esitab mulle kontekstist tulenevaid „parimaid võimalike vastuseid“.

„Sa valimas käisid?“

„See on minu kui kodaniku kohus,“ mühatasin ma süngelt.

„Ja kelle poolt sa hääletasid?“

„See on minu kui kodaniku saladus! Ma ei pea seda mitte kellelegi…“

„Ahhaa… Saladus. Aga – mitu korda sa hääletasid kandidaadi poolt, kes on sulle majanduslikult ja isiklikult ning kõigile sinusugustele kasulik? Kui tihti aga nende poolt, kellest on ette näha ainult probleeme ja isiklike hädasid? Hääletasid, kuna olid arvamusel: „Nii peab! Ma olen kohustatud!“, mitte aga sellepärast, et sa neid uskusid ja pidasid nende programmi enda jaoks parimaks? Sa ju hääletasid alati oma huvide vastu. Kuna „nii peab.““

Te proovige masina loogikaga vaielda! Kuidas ta aru ei saa, et tõde on alati teistsugune. Tegelikult on kõik teistmoodi kui päriselt. Aga masinale seda selgeks ei tee.

Märkasin, et Tessy vaatab mind oma säravate silmadega. Neelatasin, lasin pea longu ja kõndisin tema juurde. „Ma olen suur poiss. Ma ei taha mitte midagi otsustada. Ma tahan 200 grammi konjakit ja peita pea su rindade vahele.“

Üheksa

Täna on palgapäev. Minu palgapäev. Töötan supermarketis, tohutus supermarketis letitöötajana. Värske kala osakonnas. Täna on minu esimene palgapäev.

Töögraafik on paindlik: üks pikk päev tööl, kaks päeva vaba. Palk, täiesti üle keskmise. Üle ametliku keskmise. Töö on raske ja paljude jaoks vastik. Pidev külm ja rõskus. Ma teenindan kliente – kaalun neile kala. Kala on palju, mitukümmend eri sorti ja veel mereannid. Põhipalk pluss boonus läbimüügilt.

Lisaks hulgale vabale ajale ja rahale on sellel tööl veel plusse: ebastandardne kala ja mereproduktid. Samasugune värske kraam. Aga kas transpordil või püügil purustatud või muidu ilma kaubandusliku välimuseta. Seetõttu tugeva allahindlusega.

Täna lahkun, käes rasked pakid: vahuvein, merivähid, krabid. Värsket leiba otse ahjust. Kõhklesin lilleleti juures, kõhklesin. Tundsin iseennast idioodina: robotile lilli. No mida veel. Müüja, nähes minu kahevahel olekut, „haakis mind“. Küsis välimuse, maitse, stiili kohta… Lahkusin suure kimbu punaste lõhnavate roosidega.

Avasin korteriukse. Tessy kiikas mind ühe silmaga, märkas lilli ja pakke mu käes ning ületas tühja maa üheainsa hüppega. Surus näo roosidesse, hingas nende aroomi sogavalt sisse. Siis riputas end mulle kaela. Suutsin vaevu jalgel püsida.

Hea, et olen treenitud. Hästi treenitud. Igapäevane laadimisleht laost letile sisaldab tonne ja tonne. Aga see pole kõik. Tessy võttis mu vabadel päevadel oma šefluse alla. Ta õpetab mulle relvata võitluse võtteid. Võtteid, mida ta töötab käigult välja. Täpselt minu jaoks. Arvestades minu keha ja liikumise iseärasusi. „Painduvust pole ollagi“ ütles ta pärast paari katsetust. „Püüame siis luua mõned lihtsalt liigutused, et sind kakluses kohe puruks ei murtaks.“

„Milleks?“

„Ma olen kena tüdruk,“ naeratas terminaator, oma rinnapartiid kohendades. „Mis saab siis kui meile tänaval pätid kallale tulevad? Lülitan sisse lahingrežiimi, teen neist hakklihamassi? Anname politseile mõtlemisainet: „Kes siin virutab rusikaga nagu suruõhuhaamriga? Kes see selline küll olla võiks. Ega siin ometi mõni infiltraator ringi ei kõnni?“ Ei kullake. Oma tüdruklast tuleb sul endal ise kaitsta. Seksistlike müütide ja stereotüüpide paljastamise aga jäta psühholoogidele.“

Kümme

Nii me elamegi. Töö, treeningud, õpingud. TX-807 kiusab mind igal rindel. Ta istutas mind raamatute taha. Õpin matemaatikat ja füüsikat, majandusteooriat ja sotsiaalfilosoofiat. Ja veel kuradima palju kõike muud.

Minu protestid suruti maha nagu tänavarahutused. Kus toore jõuga, kus meelituste ja kallistustega. „Kavatsed sa oma kalaleti igaveseks jääda?“

Ma ei tea, mida ma siin teen või mida ma kavatsen. Võõra nime all. Võõra maa pealinnas. Koos masinaga, kes (mis?) näeb välja nagu ilus väga küps noor naine. Millal mul üleüldse oli oma tahe? Oma vaba tahe? Kui ma võin otsustada nii või otsustada naa ja minuga ei juhtu selle eest mitte midagi halba?

Aga see jääb mu enda teada. Istun ja ületan ühe koolikursuses vahele jäänud teema teise järel. Õppida on isegi mõnus. Ajalugu, avaneb mu ees täiesti uuena. Alguses paiskasid vahetult ajalooliste sündmuste järel kirjutatud raamatud mu mõistuse kaosesse. See, mida kirjutasid sündmuste osalised ja kaasaegsed, see kuidas nemad toimunut mõistsid erines väga sellest mida mulle koolis õpetati. Sündmused, millest ma mitte midagi ei teadnud, ajaloolised isiksused, kellest ma mitte kunagi ei kuulnud. Protsessid, mida ma isegi ei kujutanud ette.

Tessy kontrollib, suunab, parandab. Kiusaja, manipuleerija, innustaja. Kuidas me ka ei vaidle, ikka jääb nii, et tal on õigus.

„Nad oleks pidanud sulle tehases parema iseloomu panema!“ plahvatas mul ükskord üle huulte.

„Mul ei ole iseloomu“, nähvas Terminaator: „minu käitumismudel on superpositsioon 4096 maailmaajaloost ja maailmakirjandusest võetud tuntuima kangelanna isikuomadustest.“

Hakkasime mõlemad naerma.

Autotreening „õnnes ja armastuses mõtlemisega“ töötab. Ma ei suuda Tessy peale vihastada ja pikalt pahane olla.

Üksteist

Käin ülikoolis. Kaugõppes.

Ülikooli raamatukogu ja kohalik internet üllatavad mind. Siin saab isegi lugeda kodumaa uudiseid. Tooni põhjal otsustades ilma korrektuurideta. Kui siin ei ole tegu just süvavõltsinguga, mis ülihästi matkib meie kodust meelsust ja esitusstiili.

Saan teada, et vaenlane on katastroofi äärel. Linnad ja tööstusettevõtted põlevad meie kaugrelvade katkematus tules. Rindel jätkub üks võidukas pealetung teisele. Vaenlase maal valitseb nälg ja laos. Tema linnades toimuvad pidevad vastuhakud, mis hakkavad üle minema üleriigiliseks ülestõusuks türannia vastu.

Siseuudised on tunduvalt huvitavamad. Poliitiliste jõudude ühiskonverentsil otsustati, et nüüdsest on kõik ministrid, president ja parlamendisaadikud ainult terminaatorid-infiltraatorid. „Parem oma terminaator, kui võõras infiltraator!“ kuulutasid veebiportaalide suured pealkirjad. See pretsedenditu samm tehti pärast vaenlase korduvaid katseid sokutada oma mõjuagente meie juhtivorganitesse. Nüüdsest on sellega lõpp. „Uus süsteem, kirjutasid kommentaatorid, tagab meie poliitika absoluutse stabiilsuse igasuguste mõjutamiskatsetuste vastu. Meie poliitika on kõikvõimas, kuna see on õige! Nüüdsest on tagatud meie poliitika absoluutne muutumatus aastakümneteks ja isegi sajanditeks. Mitte mingid valimised ei saa enam muuta meie poliitilist kurssi! Me vabastame valijad poliitilise vastutuse ikkest!“

Püüdes mõista nende uudiste tähendust ja edasisi arengud, läksin koju.

Kodus võttis mind vastu Tessy: „mul on sulle tähtsaid uudiseid!“

„Lase käia,“ suudlesin ja embasin teda.

„Mul on kaks triipu.“

„Eeeemm… Sa ju juba olid seersant?“ küsisin kerges segaduses ja sain küünarnukiga ribidesse.

„Lollakas. Ise oled seersant… Me saame lapse!“

Küllap oli mul väga tobe nägu peas.

„Me saame lapse. Test näitab ja ma ise tunnen ka.“

„K-kuidas, sa oled ju… sa ei saa ju…“

„Minu pehmed koed on 100% funktsionaalne analoog inimesega. Kõik organid – täisfunktsionaalsed.“

Istusin esikus tumbale ja raputasin pead. Kuskil minus oli siiamaani tiksunud tunne, et see kõik, nii ilus kui kole, lõpeb. Kunagi. Nüüd. Lähiajal. Tessy tapab presidendi või õhib sõjatehase või teeb mingi muu diversiooni… Mida iganes. Nüüd aga – see kõik on just nagu päriselt ja just nagu kauaks?

„Tee nüüd veidikene rõõmsam nägu! Sa ei ole üldse õnnelik?“

Loomulikult ma olin. Mida saab üks meesterahvas sellises olukorras öelda? Võtsin Tessy kätele ja kandsin ta tuppa, diivanile.

Kaksteist

Ma valmistun teaduskraadi kaitsmiseks. „Poliittehnoloogiliste operatsioonide matemaatiliste meetodite mõningad aspektid.“

Istun, kohvitass ees ja püüan keskenduda sisule. Köögist kostavad hääled. Maia sööb hommikust. Täpsemini: peaks sööma. Ta kõlgutab lastetoolil jalgu ja puhub pudrulusikal mullikesi. Talle ei meeldi puder ja meeldivad mullid. Tessy sekkub: „Anna lusikas siia! Niiii… selle lusikatäie sööme nüüd emme eest… selle issi eest, selle… Oh sa mu tuti-pluti-pluti…“

Kõik nagu inimestel. Kena naine. Tore laps. Mina mehena püüan vastata kõrgetele standarditele. Seisus kohustab.

Tessy on juba kohaliku pagulaste naiskomitee esinumber. Selline „emadus, see on loomulik ja ilus“ apostel. Kes ei häbene koosolekul istuda, laps kätel, seda kussutada ja rinda anda. Või tõusta plenaaristungil püsti ja minna mähkmeid vahetama. Ta on juba meedianägu.

Üleüldse kõlgub ta traditsioonilise hea tava suhtes skandaalsuse piiril. Näiteks kuulutas ta ühel naisorganisatsiooni plenaaril sealsele liidrile: „Kuna praegu jutt on meestest, siis ma pean oma mehega nõu pidama! Mida soovitan ka teistele. Küsige, mida nemad sellel teemal arvavad.“ Organisatsiooni juht, tuntud sooloseksualist, tegi sellist häält nagu oleks ta vibraatorile minetti tehes läinud liiga sügavale.

Ees on valimised ja kõik märgid näitavad, et Tessy saab valitud. Ta juba valib ekspertide kogusid, kuhu mind lülitada.

Kuulan Maia jutuvada ja Tessy sooja ning nõudliku rinnahäält ning valemiread minu kraaditöös seisavad mu silme ees risti. Mis see on? Etteprogrammeeritud paljude variatsioonidega käitumismudel? Baaskonstruktsioon suure juurde õpitud individuaalse kogemuse kihistusega? Kes seal räägib praegu meie lapsega: inimene või keelemudel?