„Nhh!“ nuhatas vanamees läbi lahtise akna toas olevat õhku.

Loomanahkade alla peitunud perekond hoidis hinge kinni. Tuul tõusis ning keerutas läbi uberiku elamise ning peagi ei hoitud kinni ainult hinge, vaid ka enda varjamiseks peale tõmmatud loomanahku.

Puu küljes rippuvad klaasist ehted kõlisesid kui jääkristallid.

Mõnda aega oli kuulda vaid tuule ulgumist ja klaasist ehete mängu.

„Mhh!“ mühatas vanamees viimaks ja tuul vaibus.

Pereisa surus käe kõvemini oma lapse suu peale. Praegu oli kõige ohtlikum hetk. Külmavana polnud veel lahkunud, tema otsing polnud veel läbi. Samas oli tuulevilin peitunud inimeste kõrvad lukku ajanud. Tükk aega istusid nad vaikuses, siis oli kuulda eemalduvaid samme.

Kui ka sammude kaja oli juba ammu unustatud, lasi pereisa lõpuks oma käel langeda.

Poiss hingas kergemalt, kuid ei kippunud rääkima.

Enne kui nad tare akna kinni said, kostis läbi metsa kohutav kriise, mis lõppes sama kiiresti, kui algas.

Ema pani käe ehmatusega suule. „Tootsi talu.”

Isa vaid noogutas. Tootsi talu perekond oli nüüd kevadeni paksu lume alla maetud.

Alles siis saab neile korralikud kiriklikud ärasaatmised teha.

„Neil oli suvel sündinud maimuke,“ lisas pereema kurbusenoodiga hääles. „Kahju.“

Pereisa noogutas taas. Öelda, et arvatavasti sai sama maimuke neile saatuslikuks, oleks olnud liiga julm.

„Isa, kes see olevus on?“ sai poiss lõpuks sõnad suust. Muidugi oli ta ka varem peidus olnud – juhtus see ju igal talvisel pööripäeval – ning ta oli ka kuulnud vanamehest kirjeldusi, kuid need ei vastanud tegelikult tema küsimusele.

„Külmavana,“ sõnas isa.

„Seda ma tean, aga kes see Külmavana on. Miks ta meid nii nuhtleb?“

Pereisa mõtles. See oli hea küsimus ja olgugi, et saunas räägiti igasugu jutte, ei teadnud keegi kindlalt. Ei saanud ju keegi vana enda käes küsida, mis tema soov oli – niipea kui vana inimest nägi, kuulis või teda haistis, oli selle inimese eluküünal kustutatud.

„Eks ta üks tont peab olema,“ sõnas isa viimaks. „Metsatont, kes elas siin ammu enne inimesi. Nüüd otsib ta igal talvisel pööripäeval oma kodulaant taga.“

„Laant, mis on ehitatud majadeks või põletatud ahjus,” lisas isa enda peas. Inimene oli tükkinud metsatondi maale ning see oli nende tasu ebaviisakuse eest. Oli vaid õnn, et nende küla alustajate seas oli ka tark, kes selliste ohtude eest hoiatada oskas.

Poiss vaatas korra toas ringi.

„Aga kuidas see sädelevat ja kõlisevat täis puu meid kaitseb?“ päris poiss. Ta oli seda just ise kogenud, kuid miks puu Külmavanale nii mõjus, oli endiselt vastuseta.

Isa ohkas. Ta teadis vastust, kuid ometi ei tahtnud rääkida. Seda küsimust ei saanud poisile pahaks panna – poiss oli sellises vanuses, kus iga asi vajas vastuseid. Ka pereisa ise oli kunagi sama küsinud.

Isa vaikis. Ta tegi ahju tuld. „Homme saad oma vastuse,“ sõnas ta viimaks. „Lähme vaatame Tootsi talu üle.“

„Kas liiga vara veel pole?“ uuris ema.

„Poiss tahab teada. Las õpib.“

Isa mäletas, kui ta ise poisina mõistis, miks tuppa toodud ja ehitud puu Külmavana vastu töötas. Ta oleks meeleldi seda mitte teadnud ja lihtsalt lustist puukest kaunistanud, sest nüüd meenus see vaatepilt talle igal aastal pühade ajal.

Pidurüüs puu polnud tema jaoks enam ilus.

Toona langes nende naabrite talu Külmavana roaks. Naabrid olid just talukoha ostnud ja uuele maale kolinud. Nad ei tundnud kohalikke kombeid ega uskunud juttu Külmavanast, nähes seda kui paganlikku ebausku.

Seega nad ei hankinud kuuske ega riputanud sellele kõlinat.

Järgmisel hommikul kattis naabrite elamist jääkiht. Seda nii seest kui väljast. Majas endas olid hanged, mille all jäämügarikena perekond ise. Jää oli nii paks, et selle seest poleks saanud naabreid isegi mitte mitme mehega välja saagida.

Lumega kaetud ja värskelt elutühjas kodus kasvas aga kuusk täis tuules kõlisevaid jääpurikaid.

See oli Külmavana sümbol sellest, et ta oli selles kohas juba käinud.

Õnneks oli vanal halb mälu.