Juss unistas alati lennust Kuule. Ühel päeval ehitaski ta valmis raketi, millega võis oma unistuse teoks teha. Rakett oli ilus, hõbedane. Juss ronis raketti ja pani mootorid tööle.
„Start!“ hüüdis ta ja kosmoselaev sööstis suitsujutt taga, taevasse. Juss vaatas illuminaatorist välja ja nägi, kuidas Maa muutub üha väiksemaks. Seevastu Kuu muutus üha suuremaks, kuni täitis terve vaatevälja. Juss tegi kõige paremat maandumiskohta otsides tiiru ümber Kuu. Äkki märkas ta all taldriku moodi kosmoselaeva, ühes küljes suur auk. Juss maandus, pani selga skafandri ja ronis raketist välja. Võõra laeva küljes avanes luuk ja sealt tuli välja roheline, kahe peaga tulnukas.
„Tere!“ hüüdis Juss.
„Tere,“ vastas tulnuka üks pea. „Kas sa oled tulnukas?“ küsis teine pea.
„Ei, ma olen maalane. Kas sa oled Marsilt? Mis su raketiga juhtus?“
„Minu laeva tabas asteroid, kui ma käisin uurimas kas Jupiteril on elu. See vastik asteroid lõi mootorisse augu,“ ütles üks pea, „ ja ma olen Veenuselt, mitte Marsilt,“ lisas teine pea.
„Sa oled Veenuselt? Ma olen kuulnud, et seal ei saa elada, see on Päikesele liiga lähedal ja seal on väga kuum.“
„Hoopis Maa on Päikesest liiga kaugel ja seal on liiga külm, ma ei uskunudki, et keegi võiks Maal elada. Aga hea, et sa tulid, kartsin juba, et külmun siin surnuks, mul ei ole tööriistu kaasas, et mootorit parandada.“
„Mul on kaasas, võin sind aidata.“
Juss aitaski veenuslasel tema laeva remontida.
„Kas ma võiksin tulla ja vaadata, kuidas te Veenusel elate?“
Veenuslane noogutas mõlemat pead. „Muidugi tule, aga võta midagi jahutavat kaasa, meil on tublisti kuumem kui Maal.“
„Ma käin kodus ja panen laeva jääd täis, siis tulen.“
„Ma ootan, aitäh sulle. Nägemiseni Veenusel.“
Mõlemad raketid startisid ja kosmoseuurijad lendasid tagasi oma koduplaneetidele. „Küll kodused alles imestavad, kui kuulevad, et ma kohtusin tulnukaga,“ mõtles Juss kodu ees maandudes ja täpselt sedasama mõtles ka veenuslane oma laevas.
Juss otsustas lennata Veenusele, sõbrale külla. Ta pani skafandri selga, istus raketti, lülitas nuppe ja sööstis taevasse. Peagi hakkaski paistma üleni pilvedesse mähkunud Veenus. Seal hõljus pilvedes suur linn. Linna ääres oli kosmodroom, kus seisid kaks kosmoselaeva. Ta maandus, avas luugi, ja hakkas kohe higistama, pilvelinnas oli väga palav, ehkki sadas suuri kollaseid vihmapiisku.
„Hei!“ kuulis ta. Tuttav kahe peaga veenuslane tuli ühest kuppelmajast välja ja tema järel veeres suur kivirahn. „Tere,“ kordas veenuslane. Tal oli ju kaks pead ja kumbki tahtis tere öelda.
„Tere,“ ütles ka kivi. Juss ajas silmad suureks. „Tere-tere, on teil siin Veenusel alles imed, kivid oskavad rääkida.“
„Ise oled kivi,“ ütles kivi. Veenuslase mõlemad pead naersid. „See on mu sõber, ta on planeet Merkuurilt.“
„Siin on nii kohutavalt külm,“ teatas kivi, „ma jään kindlasti haigeks.“
„Külm?“ imestas Juss, ta higistas oma skafandris päris tublisti. Veenuslase teine pea lausus: „Siin pilvedes on jahe, aga all pinnal on päris kuum.“
„Jaa!“ hüüdis merkuurlane. „Lähme sinna!“
„Ei!“ kisas Juss. „Ma põlen veel kuumemas ära!“
„Mannetu oled, maalane, mina siiski lähen.“ Kivi veeres kosmodroomi servani, kus hõljuv linn ära lõppes ja hüppas alla, kadudes pilvedesse. Juss aga märkas, et tema skafander hakkab suitsema. Veenusel ei sadanud vett, vaid väävelhapet, mis kõrvetas kõike oma teel.
„Appi!“ kostis kaugelt alt merkuurlase kisa. „Siin all on liiga kuum!“
„400 kraadi,“ ütles veenuslase üks pea. „Sellepärast me üleval pilvelinnades elamegi,“ ja teine pea lisas: “Lähme toome ta sealt ära.“ Nad hüppasid Jussi raketti ja vuhisesid sellega läbi pilvede alla. Seal istus merkuurlane ühe vulkaani jalamil, laavajõe ääres ja juba sulas kergelt.
„Mulle ei meeldi Veenusel,“ lausus ta kohe kui nad olid ta peale võtnud.
„Ma lähen nüüd koju ja ravin ennast, näe, kui pehmeks ma sulasin. Kodus on ikka kõige parem.“
„Jah,“ nõustus Juss. Tema skafander oli happevihma kõrvetustest päris auklik. Veel veidi Veenuse vihma käes olla ja ta jääb päris alasti. Nad jätsid veenuslasega hüvasti ja sõitsid tagasi oma koduplaneetidele.
