Laura ja Isabel olid üksi kodus. Ema ja isa olid läinud sünnipäevale ning teinud Laurale kohustuseks noorema õe eest hoolt kanda. Väljas hakkas hämarduma ning Laura süütas laual küünlad.

„Mul on igav,“ kaebles Isabel.

„Oota, ma näitan sulle midagi,“ lausus Laura ja läks enda tuppa.

Naastes oli tal käes üks karp. Ta eemaldas kaane ja tõstis sisu lauale. See nägi välja nagu üks veider lauamäng mitmete vidinatega.

„Sellega saab vaimusid välja kutsuda. Kardad?“

„Ei karda. Vaimusid pole olemas,“ tegi Isabel trotslikku nägu.

„No olgu. Vaatame, kas sa siis ka nii julge oled, kui vaim kohale tuleb,“ naeris Laura. „Aga kelle me võiks välja kutsuda?“

„Vanaisa?“ pakkus Isabel pärast mõningast mõttepausi.

Tüdrukute vanaisa oli surnud mitte väga kauges minevikus, ka Isabel mäletas teda veel selgesti.

„Aga kutsume. Vanaisa vaim võib veel suhteliselt värske olla ja ei usu, et ta ohtlik võiks olla.“

Laurale tundus, et mida hiljem inimene on surnud, seda lihtsam peaks tema kohale meelitamine olema. Pealegi oli vanaisale tee tuttav. Ta oli elanud neist ainult mõni kilomeeter eemal ning tihti külas käinud.

Laura seadis kõik valmis ja asus tegutsema. Ta oli varem vaid korra vaimude väljakutsumist sõbrannaga proovinud, kuid siis polnud miskit toimunud. Ta oli üsna kindel, et ka nüüd ei ilmu välja ükski vaim. Seda enam, et ta ise ka väga vaimudesse ei uskunud. Kui, siis vaid õige pisut. Kuid noorema õe hirmutamiseks oli plaan igati hea. Ta kummardus laua kohale ja lausus võlusõnad. Ja siis veelkord.

„Noh, kus vanaisa vaim on?“ päris Isabel.

„Oota, nüüd. Natuke on kannatust ka vaja. Ega siis vanaisa vaim keldris ei ela, et kohe vupsti kohal on, kui kutsutakse.“ Laura lausus maagilised vaimu väljakutsumise sõnad veelkord.

„Vanaisa, oled sa siin?“ küsis Laura õõvastava häälega, et ões hirmu tekitada. Ikka valitses veel vaikus.

„Nojah, ilmselt on vanaisal muudki tegemist,“ sõnas Laura.

Kuid äkitselt küünlad laual kustusid. Uksed-aknad olid kindlalt suletud ja mingit tuult polnud tunda.

„Mis see nüüd on?“ ehmatas Laura.

„Vanaisa?“ päris Isabel arglikult.

Kostis vaikset mörinat. Polnud selge, kust see tuli – hääl oleks olnud nagu igal pool ja samas mitte kusagil.

„Miks te mind kutsusite?“ kostis järsku selgelt, kui mörin lõppes.

„Nii-niisama…“ kogeles Laura.

„Mis tunne on surnud olla?“ kilkas Isabel elevusega.

„Mis surnud? Kust otsast ma surnud olen? Olen Egiptuse valitseja! Ja väga võimas pealekauba. Oot, ma ei saa aru, kus ma olen. Vist eksisin ära…“

„Oih. Vanaisa asemel kutsusin vist vaarao vaimu välja. Mis me temaga peale hakkame? Hääl ei kõla ka eriti vanaisa moodi.“

„Räägi meile endast,“ palus Isabel arglikult. „Kuidas Egiptuses elu on?“

„Kohe-kohe, tulen enne pisut teile lähemale.“

„EI!“ karjusid tüdrukud ühest suust.

Järsku käis ilge pauk. Tundus, nagu oleks pomm plahvatanud. Tüdrukud pugesid diivani taha peitu. Natukese aja pärast julgesid nad pea välja pista ja toas ringi vaadata.

„Olete veel siin?“ küsis Laura. Vastust ei järgnenud.

„Tead, lähme vaatame parem aeda, toas on kuidagi pimedaks läinud,“ tegi Laura ettepaneku. Õues tundus tõesti märksa julgem olla. Oli ilus õhtupoolik ja ka ühtki vaimu ei paistnud silmapiiril ega kuuldekauguses. Järsku silmas aga Isabel aia tagumises sopis helendavat rõngast.

„Mis see on? Kas UFO?“ päris ta vanemalt õelt.

Laural polnud aimugi ja ta ka kartis pisut, aga ta ei tahtnud seda nooremale õele välja näidata. Seda enam, et ta enda salakaval plaan oli hoopis õde hirmutada.

„Lähme vaatama,“ pakkus ta õele välja, lootes salamisi, et Isabel vastu põikleb ja kartma hakkab. Paraku oli väike õde hoopis julgem. Juba ta jooksiski helendava rõnga poole. Laural ei jäänud muud üle, kui talle järgneda. Isabel jäi mõned meetrid enne rõngast seisma. Äkitselt hõljus ta õhus ning enne kui Laura miskit öelda või teha jõudis, kõlas vaikselt lurtsuv hääl ja Isabel oligi rõngasse imetud.

„Oi raisk, mida ma nüüd teen?“ vandus Laura isa moodi, kui ta haamri maha pillas, ja jooksis rõngale lähemale, et nooremat õde leida. Kõlas lurtsuv hääl ja temagi oli rõngasse imetud. Aeda saabus vaikus ja helendav rõngas hakkas vaikselt tuhmuma. Kuni hääbus sootuks. Maale laskus öö.

***

„Isabel! Isabel!“ hõikas Laura lootuses, et õde vastab.

„Kuulen,“ vastas õde. „Tule parem vaata, mis ma leidsin.“

Laura jooksis hääle suunas ning nägi, et õde on leidnud mingi pallilaadse asja, mida ta tähelepanelikult uudistas. Pigem oli see pall küll kallerdav roosakas-lillakas plönn.

„Pane see plöga kohe ära, see võib mürgine olla!“ käsutas Laura.

„Aga vaata, kui huvitav see on,“ protestis Isabel, ent pani ometigi kera käest.

„Kus me üldse oleme?“ taipas Laura lõpuks küsida. Seda küll rohkem iseendalt kui õelt, sest vaevalt viimane täpsemalt teadis. Ümbrus oli igatahes täiesti võõras. Selliseid taimi polnud ta kunagi varem näinud. Isegi Kanaari saartel mitte, kus ta koos ema ja isaga oli talvisel koolivaheajal käinud.

Roosakas-lillakas kera, millega Isabel mänginud oli, võttis jalad alla ja jooksis minema.

Sellest kõigest võib veel üks suuremat sorti jama tulla, mõtles Laura endamisi. Samas endalegi üllatuseks ta ei kartnud.

„Tere, tüdrukud!“ kostis selja tagant tervitus.

Laura ja Isabel pöördusid ehmunult ringi, et teretajat uudistada. Nende ees seisis väikene rohekas karvakasvanud olend. Laurale meenutas ta üht tegelaskuju iidsest Eesti muinasjutust, mida vanaema talle kunagi ette oli lugenud. Krõll vist oli tolle tegelaskuju nimi olnud.

„Mina olen Nähvik. Teie ei ole vist varem minu kodus käinud? Mina Maal olen korduvalt.“

„Maal? Kas me siis ei olegi maal?“ küsis Laura üllatunult.

„Oh ei, mis te nüüd. Olete Niburul. See on minu koduplaneet. Siin elame meie, niburulased. Aga ka teisi mõistusega olendeid on siin palju. Nägin, et saite juba tuttavaks trahhiga. Trahh on meil lemmikloomaks, umbes nii nagu teil Maal kassid. Aga ta on huvitavam, muudab värvi ja vahel ka kuju. Aga erinevalt kassidest on ta väga sõbralik ega hammusta peaaegu kunagi.“ Nähvikule meenus tema viimane Maal käik, kus ta oli kassi käest päris kõvasti pureda saanud.

Isabel sikutas Laurat käisest: „Küsi, kuidas me koju saame.“

„Oota nüüd, ega siis iga päev ei saa teisel planeedil käia. See on elu võimalus. Küll jõuame ka koju minna,“ seletas ta õele. Aga küsis siiski Nähvikult.

„Eks koju ikka saate, see pole üldse keerukas. Aga natuke on vaja oodata. Meie õhulaev on remondis ja portaal tänaseks juba kinni. Kuidas te üldse siia saite?“ tundis Nähvik huvi.

Laura ja Isabel seletasid vanaisa vaimu väljakutsumist ja mis sellele järgnes.

„Njaa, vaimude väljakutsumine võib ohtlik asi olla. Tundub, et see vanaisa vaim tekitas võimsa energialaengu, mis rebestas aegruumi augu, mille kaudu siia jõudsite.“

Tüdrukud ei saanud Nähviku jutust just palju aru, aga mõistsid, et vaimu väljakutsumise ja nende siia sattumise vahel oli seos.

„Tundub, et vanaisa aitas meid veel pärast surma sellist põnevat reisi korraldada. Või siis vaarao,“ ütles Laura õele. Õde ei osanud sellele miskit vastata.

Nähvik näitas õdedele oma koduplaneeti. Seal oli palju huvitavat. Veidrad taimed, mägine ja kivine maastik. Aga eelkõige hästi palju roboteid. Tundub, et kogu töö oli viimaste õlul.

„Miks teil nii palju roboteid on?“ päris Isabel.

„Niburulasi on vähe. Ja me oleme vanad. Ja keegi peab töö ära tegema. Nii on lihtsam.“

„Kas robotid räägivad ka?“

„Mitte ainult. Nad ka mõtlevad. Ja üldse on nad peaaegu nagu meie. Või teie. Ainult nad on masinad. Kuigi uuemad mudelid on osalt ka bioloogilised. Küborgid. See tähendab siis nagu looma ja masina segu.“ Nähvik taipas, et lapsed ei pruugi liiga keerulistest sõnadest aru saada, seega jättis ta seletamata nii Niburut tabanud demograafilise kollapsi kui ka tehisaru juhitavate robotite loomise kirjelduse.

„Siin ma elangi,“ näitas Nähvik avausele, mis viis koopasse.

„Maa all?“ imestas Laura.

„Maa all,“ vastas Nähvik. „Siin on soojem ja pole kahjulikku kiirgust. Kui pikalt väljas olla, siis võib saada päikesepõletuse. Aga natuke võib, see on ohutu. Umbes nagu teil Maal.“

Nähviku kodu oli hubane ja soe. Õhtuks sõid nad kuubikuid, mis Nähviku kirjelduse kohaselt pidid eriti tervislikud ja toitvad olema. Tüdrukutele need küll väga ei maitsenud, ent viisakusest sõid nad kõik ilusasti ära. Toidu raiskamist pidasid tüdrukute vanemad suureks paheks ja nii olid Laura ja Isabel juba harjunud, et toit tuleb alati ära süüa, isegi kui see vastikult maitses.

Hommik algas tegusalt. Nähvik andis robotitele käsu portaal reisivalmis seada. Kindluse mõttes plaanis ta tüdrukutega kaasa reisida, et kõik saaks sujuvalt toimima. Vahepeal vaadati veel Niburul ringi ning korjati kaasa taimi, millest Nähviku kinnitusel pidi suurepärast ning tervendavat teed teha saama. Õhtuks olid kõik ettevalmistused tehtud ning koos roniti rännukapslisse.

„Ilma kapslita reisida, nii nagu teie siis tulite, on päris ohtlik,“ seletas Nähvik. „Portaal võib vahel vigureid teha ja su hoopis soovimatusse kohta või ajastusse maha panna. Või siis võid kellegi teise reisijaga kokku põrgata. Kapsel on ohutum ning sellega saab ka iseseisvalt sõita, aga see võtab kõvasti rohkem aega kui portaali kasutades. Portaaliga on supsti ja valmis. Saad sinna, kuhu tahad.“

Reisijad kinnitasid rihmad ja reis võis alata.

***

„Oi-oi, see näeb küll kole välja,“ imestas Nähvik, kui kapsli aknast välja vaatas.

Ka Laura ja Isabel olid ehmunud. Väljas olev ei meenutanud kuskilt otsast Maad. Vähemalt mitte sellisena, nagu see olema oleks pidanud.

Maa oli must ja põlenud. Õues oli hämar, kuigi kapsli näidikute järgi oli keskpäev.

„Me ei saa ometi asukohas eksinud olla. See peab olema Maa,“ oli Nähvik kindel.

„Laura, kus emme ja issi on?“ küsis Isabel nutuselt.

„Oota, küll me nad leiame,“ lohutas Laura õde.

Nähvik lõi kapslile hääled sisse ja tegi tiiru Maa kohal. Kõik oli hävinud. Tema vanad tuttavad kohad olid kõvasti muutunud, tundus nagu oleks tõsisemat sorti häving Maad laastanud. Ka seal, kus oleks pidanud olema Laura ja Isabeli kodu, olid vaid lagunenud majavaremed ja õues lokkasid ohakad.

„Rahu, ainult rahu,“ ütles Nähvik. „Olen kindel, et kõik saab korda.“

Tüdrukud selles nii kindlad polnud.

„Mul on üks mõte,“ sõnas Nähvik. Äkitselt olid nad tagasi Niburul.

„Ma arvan, et me sattusime paralleelreaalsusesse. Robotid on vahel lohakad või siis nad mõistavad asju pisut valesti. Või siis me ei oska neile piisavalt selgeid käsklusi jagada. Ühesõnaga, see, mida te nägite, oli küll teie koduplaneet, aga samas ei olnud ka. See oli üks võimalik variant teie koduplaneedist, mis eksisteerib paralleelreaalsuses. Seal aga on juhtunud katastroof ja planeet sisuliselt hävinud.“

Tüdrukud vaatasid talle ärevil näoga otsa ning olid iga hetk nutma puhkemas.

„Ah, vahet pole. Kõik on korras. Kalibreerime kapsli pisut ümber ja läheme Maale tagasi. Sellele Maale, kus kõik on korras ja kust te lahkusite. Selle aga, mida nägite, võite unustada. Ema ja isa on kindlasti väga rõõmsad teid nähes. Kindlasti nad juba muretsevad. Nimelt aeg kulgeb Maal kiiremini kui Niburul. Ilmselt nad juba otsivad teid.“

„Kas teil ajarännu masinat ei ole?“ küsis Isabel äkki. „Et kui su kapsel saab lennata teise reaalsusesse, siis kas ta ajas tagasi minna ei saa? Niimoodi, et emme ja issi kunagi teada ei saaks, et me ära olime?“

Laura vaatas õde üllatunult. See küsimus oli väga intelligentne. Laura oli pettunud, et ta ise selle peale polnud tulnud, vaid hoopis ta noorem õde, keda ta alati oli veidi lihtsameelseks pidanud.

„On ikka. Tegelikult sellesama kapsliga saab rännata nii minevikku kui tulevikku. Hämmastavalt nutikas mõte. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud,“ pomises Nähvik.

Kapsel kalibreeritud, võeti ette korduskatse. Maanduti Laura ja Isabeli kodu tagaaeda.

„Tead, Nähvik. Tore oleks teine kordki seigelda. Rännata ajas tagasi. Siis saaksime kohtuda ju elusa vanaisaga ega peaks enam vaimu välja kutsuma. Ja tulevikku oleks ka tore näha. Kas saad meid veel külastada?“ küsis Laura.

„Jaa, mina tahaks ka elusat vanaisa näha. Ja veel tema vanaisa ja tema vanaisa ja üldse kõiki endiseid vanaisasid ja vanaemasid,“ elavnes ka Isabel.

„Eks ma siis tulen teid külastama. Kui te kutsute. Ega Niburul on suht igav robotitega…“

„Tule ikka jaa,“ kinnitasid tüdrukud Nähvikule, et ta on oodatud.

„Selge pilt. Kohtume tulevikus!“ sõnas Nähvik ja hüppas kapslisse. Ta ei tahtnud Laura ja Isabeli vanemaid šokeerida. Varasemad kokkupuuted inimestega olid tihti lõppenud dramaatiliselt ja sekelduste vältimiseks oli mõistlik valida selline aeg ja koht, kus kohata võis vaid valitud inimesi.

Laura ja Isabel lehvitasid lahkuvale kapslile järele ja sammusid tuppa.

„Siin te oletegi! Laura, vaata oma õe järgi ja mängi temaga, me isaga oleme niigi juba sünnipäevale hilinenud. Tuleme tagasi õhtul hilja, ärge väga kaua öösel üleval passige. Tule nüüd, Arvo, mida sa seal kohmitsed!“ hõikas ema.

„Nii, läksime, toit on külmikus, sööge ka miskit. Olge siis tublid!“ lehvitasid ema ja isa ukselt ja asusid teele.

„Hmmm… Kas peaks ehk täna vaimude väljakutsumisega tegelema?“ käis Laural mõte peast läbi.