“Mi-mida te minu paarilisega tegite?” küsis Sport väriseval häälel.

Talle vastu vaatav irvitus oli ebaloomulikult lai. “Mida meie tegime?” küsis laiguline. “Meie ei teinud midagi, sest siin pole meiet. On ainult mina. Pealegi ei pea ma midagi tegema. Piisab sellest, et sina oled siin ja sinu partner…” laiguline tegi väga selgelt vihjava liigutuse.

Sport hakkas hirmust värisema. See oli võimalik tulemus. Ilma partnerita olid nad mõlemad kasutud.

“Või eelistaksid, et keegi temast käpiknuku teeb?” Laiguline irvitas edasi, ilmselgelt olukorda nautides. “Ka nii võib juhtuda. Kumb hullem oleks, mis sa arvad? Surm või käpikuks! Muidugi võib veel hullemini minna.“

Sport tundis, kuidas ta täitus hirmu ja raevuga, kuid ei saanud midagi teha. Ta polnud harjunud üksilduse, pimeduse ega mustusega, mis teda ümbritses, samas kui laiguline oli ilmselgelt veetnud siin juba aastaid.

“Mulle tundub, poisu, et sa saad lõpuks olukorrast aru,” irvitas laiguline.

“Aga miks? Miks sa seda teed? Ma arvasin, et sa oled üks meist.”

“Ma OLIN üks teist, kuni…” Kogu tema olemus täitus puhta õudusega, kuid peagi surus laiguline raevu alla ja hullumeelne irve tuli tagasi. “See siin on kättemaks, kuniks kõrgeausus mõistab oma viga.”

“Ja sa arvad, et ta mõistab?”

Laiguline hakkas valjult naerma. “Mis tal üle jääb! Ühel hetkel on kõik sinu vennad siin.”

*

“Mida paganat,” pomises isa, kui pesumasina esipaneeli eest ära tõstis. Trumli mittetöötamise põhjus oli nüüd ilmselge. Samuti selgus, kuhu kadusid kõik poisi sokid.

Selgusetu oli vaid kuidas. Kuidas said need sokid läbi trumli pesumasina alla vajuda?

“Siin pole ju ühtki auku ja ka tihendid olid ilusasti vastas,” pomises isa.

“Äkki siis Pätu?” pakkus ema kõrvalt. Nende noorusajal aeti kõik sellised viperused ikka Pätu süüks.

“Hah, või et Pätu?” Isa raputas pead ja lükkas sokihunniku eest ära. Ema asus seda läbi vaatama, samas kui isa käis masina üle.

“Osad neist on veel täiesti korralikud. Ma loodan, et paarilised on kusagil alles,” märkis ema.

“Sa tahad tõesti öelda, et kogu selle hunniku sees pole ühtegi paari?”

“Tundub tõesti nii,” vastas ema hunnikut läbi kraapides. “Väga kummaline. Oot mis asi see on? Kas see pole mitte… “

See oli mitu aastat tagasi, lasteaia viimases astmes, kui poiss tegi oma rühmaga nukuteatrit. Nuku pidi iga laps ise tegema, nii nagu oskas. Poiss võttis valge soki, värvis sellele vildikatega riided selga ja näo pähe. Ema abiga lõigati paarilisest ka nukule juuksed. Nimeks sai nukule “Soki-Kolla”.

Nüüd oli Soki-Kolla koidest auklik ja kopitamisest laiguline tõeline sokkide õudusunenägu.