Kevadhommikune päikesevalgus oli leidnud imetillukese augu magamistoa pimendava ruloo sees ning üksik valguskiir kõditas nüüd Maya nina, mis hakkas õrnalt tõmblema. Atsihh! Ja üleval ta oligi. Läks hetk aega, enne kui tüdrukule meelde tuli, miks see hommik nii eriline oli. Ta oli üheksane!

Kiiresti hüppas ta voodist välja, tõmbas ruloo laksatusega üles ja hakkas mööda toanurki tuhnima. Nende peres oli kombeks, et kingitused tuuakse öösel salaja sünnipäevalapse tuppa, et ta neid hommikul silmi lahti lüües kohe näeks. Kuid ka teistkordne põhjalik otsimine ei paljastanud midagi ebatavalist. Äkki olid ema-isa unustanud? Tüdruk tundis, kuidas talle selle mõtte peale pisarad silmi tõusid. Ta pühkis need jonnakalt ära. Ei! Isegi kui isa oleks unustanud, siis ema kindlasti mitte!

“Mis kell on?” küsis Maya tühja toa käest.

“Kell on viis nelikümmend kolm,” kuulis ta oma peas. See oli tema alatine tehisintellektist sõber Aria, kellega suhtlemiseks oli kiip Maya ajusse istutatud juba sünnitusmajas, kui ta oli vaid mõni tund vana. “Palju õnne sünnipäevaks, armas Maya!”

Kell oli veel liiga vähe, et ema ja isa üleval oleksid. Tavalistel päevadel oleks Maya pidanud varem ärgates ise end kuidagi lõbustama, vaatama holokat, mängima virtuaalreaalsuses oma klassikaaslastega või kiiruga veel koolitöid tegema. Aga oma sünnipäeval oli tal kindlasti õigus vanemad varem üles ajada. Eks?

Enesekindlalt puudutas ta õrnalt oma magamistoa ust, mis pehme sahinaga lahti vajus. Ta oli juba maja teisele korrusele vanemate magamistuppa jooksmas, kui kuulis elutoast vaikset krabinat. Uudishimulikult tippis ta kikivarvul sinnapoole, arvates, et küllap ema-isa juba sünnipäevaüllatust valmis seavad. Elutoa avatud ukse juurde jõudes peatus ta korraks, tõmbas hinge ja hüppas siis järsult ukseavasse.

“Ahhaa!” hüüdis ta, mõeldes, et tabas vanemad teolt.

Kuid tuba oli tühi ja tavapärane, kui mitte arvestada suurt helelillat kapslit keset söögilauda. Kapsel nägi välja nagu oleks üks viinamarjamaitseline oakomm rõivapaisutajasse pistetud ja seal kolmekümnekordseks kasvatatud. Aga neil kodus ei olnudki üldse rõivapaisutajat. Tavaliselt kasutati neid vaid riidepoodides, et minisuuruses lattu jõudnud riideid ostjatele sobivatesse mõõtudesse kasvatada. Maya teadis seda, sest ta oli vanema õega tema töö juures kaubamajas mõnikord kaasas käinud. Nii et oakomm see olla ei saanud.

Vaikne krõbin kostis uuesti ja tüdruk märkas, et päratu oakomm liikus koos sellega. Süda rinnus põnevusest tagumas, hiilis ta ettevaatlikult laua poole. Lähemale jõudes märkas ta, et kapsli materjal oli pisut läbipaistev ja selle sees liikus miski. Huvitav, kas see võis olla tema sünnipäevakink?

Maya sirutas käe välja ja toksas kapslit nimetissõrmega. Selle peale hakkas asi veel rohkem värisema ja sellest kostis vaikne niutsatus. Nüüd ei mallanud tüdruk enam oodata. Ta haaras kapsli sülle ja tassis selle diivani ees olevale pehmele vaibale. Kärsitult keeras ta seda käte vahel, kuni leidis väikese lohu, millele ta oma pöidla surus. Kostis tasane klõps ja kapsli keskele tekkis kitsuke pragu. Maya ajas küüned selle vahele ja avas kapsli.

“Ooh, kui armas sa oled!” sosistas ta väikesele sinisele olendile, kes talle nüüd vastu vaatas. Loomakese silmad oli suured ja pärani, üks silm tumeroheline, teine pruun. Tema lokkis karv oli kõrvade vahel pruunikam ja keha tagaosas roosaka varjundiga, kuid kahtlemata sinine. See oli Maya lemmikvärv. Ta tõstis loomakese endale sülle, et üle lugeda tema jalad. Neid oli kuus. Täpselt nii, nagu ta oli oma soovipildile joonistanud!

Tüdruk oli enda fantaasialooma vanematelt mangunud juba kaks aastat, kuid ema ei olnud varem olnud veendunud, et Maya on loomapidamiseks valmis. Nii oli tüdruk juba lootuse kaotanud ja valmistunud järjekordseks elusuuruses Barbie-robotiks. Nende jaoks oli neil majas tervelt kaks eraldi tuba, kus seitse erinevat Barbiet ja üks Ken kodu mängisid. Aeg-ajalt käis Maya neil seal külas, kuid viimasel ajal tundis ta, et ei hooli neist enam suurt. Robotid pole ju ikkagi samad kui elusolendid ja pealegi polnud need just eriti Maya moodi.

“Sinu nimi on Sizi!” kuulutas Maya ja kaisutas loomakest hellalt. Too ajas suust välja tillukese roheka keele ning limpsis sellega tüdruku käsivart. Maya hakkas itsitama. “Oi, see kõditab!” Siis tuli talle mõte. Sizi ikka süles, ruttas ta trepist üles ema ja isa magamistuppa.

“Emme-issi!” hüüdis ta, lükates ukse korraliku pauguga lahti, mille peale ema ehmatusega istukile hüppas ja unesegaselt enda ümber vaatas. “Ma võtan Sizi täna kooli kaasa. Tohib, eks?” Maya jooksis vanemate voodi juurde ja puges emale kaissu.

“Palju õnne sünnipäevaks, kullake!” ütles ema ja pani oma käed Mayale ümber. “Ma pole sada protsenti kindel, kas see on hea idee. Ma ei tea, kas õpetaja rõõmustaks selle peale. Ma ei usu, et koolis loomad lubatud on.”

“Issi!” pöördus tüdruk seepeale isa poole, kes polnud veel päriselt ärganud. “Issi!” togis Maya juba nõudlikumalt isa külge, kuni isa silmad lõpuks lahti tegi. “Kas ma võin Sizi kooli kaasa võtta? Palun!” Ta torkas loomakese isale nina alla. “Vaata, kui armas ta on! Ma tahan teda kindlasti teistele näidata!”

Isa tõusis istuma ja silitas tütre kahuseid juukseid. “Ma tean, et on sinu sünnipäev, kuid sa kuulsid, mida ema ütles. Loomad pole koolis lubatud. Jäta ta parem meie juurde koju, me hoolitseme tema eest hästi.”

Selle peale tõmbas Maya suunurgad allapoole ning ta silmadesse tekkis vesine helk. “Palun, issi, palun!” mangus ta. “Ma peidan ta oma koolikotti ja näitan sõpradele ainult vahetunnis, kui õpetajad ei näe. Palun, ainult tänaseks!” Tüdruk teadis küll, et isal oli tema pisaratele raske vastu panna.

Isa ohkas ja vaatas emale otsa. Mõnda aega käis nende vahel sõnatu vestlus. Lõpuks ütles ema:

“Olgu pealegi, aga ainult täna.” Ta tõusis voodist. “Tule, ma näitan sulle, kuidas Sizit toita. Ja eks me ise võiks ka pisut torti süüa, mis?”

“Jaa!” hüüdis Maya ja tõttas, loomake süles, trepist alla.

“Hei, Calla!” hõikas Maya ja viipas endast pisut pikemale pikkade juustega tüdrukule, kes oli tema parim sõbranna. Maya oli Callat juba tükk aega kooli ees kasvava pärnapuu all oodanud. Nüüd oli esimese tunni alguseni vaid mõni minut aega, kuid Maya ei mallanud esimese vahetunnini oodata.

Calla jooksis Maya juurde ja heitis oma käed talle ümber. “Palju õnne sünnipäevaks!” ütles ta ning ulatas sõbrannale roosasse siidpaberisse mässitud ja rohelise paelaga kaunistatud pakikese. “Need on kõrvarõngad,” teatas ta otsekoheselt. “Ma loodan, et sulle meeldivad.”

Maya noogutas kärsitult. “Kindlasti meeldivad. Aitäh sulle! Aga vaata, kelle mina sünnipäevaks sain!”

Ta ajas käed kotti ja võttis ettevaatlikult uniselt ringutava Sizi sülle. Loomake sirutas kõiki oma kuut käppa mõnusas ringutuses ning jäi siis uudishimulikult ümbrust silmitsema.

“Oiii, kui imeline ta on!” kilkas Calla ja sirutas käe, et Sizit lõua alt sügada. “Nii sinu moodi!”

Nende sõnade peale valgus Maya näole suur naeratus. “On ju? Minu meelest ka.”

Üle kooliõue kõlav pehme tuulekellade helin andis märku, et esimese tunni alguseni on jäänud kaks minutit. Viimasel hetkel kohale jõudvaid õpilasi vooris koolimaja poole veel hulganisti. Äkki kõlas üle õue vali mõnitav naerulagin.

“Vaadake seda ebardit,” hüüdis Mayast peajagu pikem blond poiss sõrmega nende poole osutades, “ta on selle plikaga täpselt paras paar!”

Sellele järgnes naerulagin mitmelt erinevalt õpilaselt ning siit-sealt kostus pominat nagu “immigrandid”, “kobigu tagasi oma planeedile” ja “õudne”.

Maya silmi kerkisid pisarad, mille ta vihaselt varrukaga ära pühkis. Ta oli narrimisega harjunud, kuid millegipärast rumalalt lootnud, et tema sünnipäev saab selles osas erinev olema. Ta haaras Sizi tugevamini sülle, pakkudes talle kaitset võõraste pilkude eest.

Calla kaisutas sõbrannat kaastundlikult ja sõnas:

“Tule, lähme klassi. Tund algab kohe.”

Vähemalt enda klassis võis Maya end hästi tunda. Kuigi klassikaaslased olid teda alguses võõristanud, suutis nende õpetaja ka kõige nõmedamalt käituvad poisid lõpuks joonele tõmmata ja avalikku kiusamist ei toimunud. Siiski oli Maya läbi aastate märganud, et teda ei kutsutud just eriti tihti sünnipäevadele ega niisama külla, kuid ta oli rahul nende mõne sõbraga, kes tal koolis olid.

Kolmanda tunni keskel hakkas oma uinakust ärganud Sizi Maya kotis vaikselt niutsuma ja rabelema. Küllap oli tal kõht tühjaks läinud. Kuna parasjagu toimus vaikne lugemine, ei jäänud tüdruku äkitselt ellu ärganud kott õpetajale märkamatuks. Tasakesi sammus ta Maya juurde ja sosistas:

“Maya, kas sa tahad mulle midagi rääkida?” Ta osutas ägiseva koti poole.

Tüdruk läks näost punaseks ja heitis kiire pilgu Callale, kes noogutas talle. Võib-olla võis ta tõesti oma õpetajat usaldada.

Maya tõstis koti sülle ja avas selle luku.

“Palun vabandust, ma tahtsin teda ainult sõpradele näidata,” sosistas ta, et õpetaja pahandamist ennetada. “Ma luban, et ma teda rohkem kooli kaasa ei võta.”

Just sel hetkel pistis Sizi oma sinise koonu kotist välja. Õpetaja võpatas kergelt ootamatusest, kuid naeratas siis.

“Küll ta on armas!” ütles ta. “Kas ma tohin ta sülle võtta?”

Maya naeratus pani ta näo särama. “Jaa, võid küll!” vastas ta, õngitses loomakese õrnalt kotist välja ja ulatas õpetajale.

“Loe sina veel natuke rahulikult, ma hoolitsen tema eest, eks,” ütles õpetaja ja kõndis oma laua juurde, laste pilgud teda saatmas.

Loomulikult ei tulnud vaikselt lugemisest enam midagi välja. Kõigi silmad olid naelutatud Sizile, kes kõiki oma kuut jalga kasutades üritas mööda õpetajat üles tema pähe ronida. Ülejäänud tunni arutas klass, miks kuus jäset on parem kui neli ning kuidas võiks nimetada just seda tooni sinist, mis värvi olid Sizi käpad. Meelespeasinised need küll ei olnud, sest see oli liiga hele toon. Kuningsinine või ultramariin? Lõpuks jõudsid lapsed ühisele nõule, et Sizi pehmed mõnusad käpakesed olid safiirsinised.

Ülejäänud koolipäeva ei vaevunud Maya Sizit peitma. Ka koduteele asudes hoidis ta teda avalikult süles. Kuna pärast hommikust vahejuhtumit oli ta loomakese suunas vaid kiidusõnu kuulnud, pani selja tagant kostev räme naer teda võpatama. Calla oli läinud klaveritundi ja Maya kõndis vaiksel tänaval üksi, kui Sizi välja arvata. Tema süda hakkas kiiremini lööma, kui ta aeglaselt ringi pööras.

Ta seisis silmitsi hommikul kooliõuel nähtud vanema poisi ja kahe tema veel pikema sõbraga. Ükski neist ei näinud eriti sõbralik välja.

“Kas tahad, ma kontakteerun sinu vanematega?” küsis Aria Maya pea sees, kuid tüdruk raputas pead. Tal oli küllalt saanud sellest, et need tüübid tema sünnipäeva ära rikkuda tahtsid. Ta seisis ja vahtis hirmust hoolimata poisse trotslikult. Ka Sizi tema süles oli valvsaks muutunud.

“Mida te tahate?” küsis ta häält tõstes.

“Mis sa siis nüüd kohe nii kurjalt,” vastas blond poiss mesimagusalt. “Me mõtlesime, et teeks teist kahest lihtsalt pilti. Me ehitame kevadlaadale õudustetuba, meil läheks seda vaja. Paneme seinale ja kõik jooksevad kohe karjudes välja. Oleks suureks abiks, kas tead.”

Nüüd sai Maya vihaseks. Kõik need kolme aasta jooksul kuuldud teotused kogunesid tema rinnas kokku väikeseseks tuliseks palliks. Ta unustas, et oli üksi ning poistest peajagu lühem. Silmad välkumas, astus ta poistele paar sammu lähemale nii julgelt, et need üllatusest sammukese taganesid.

“Ah tõesti?” karjus Maya. “Las ma siis poseerin pisut, et te tõesti hea pildi saaksite!”

Ta sirutas oma ülemised käed välja, alumistega ikka veel Sizit hoides, tumesinine nahk päikeses helkimas. Aeglaselt hakkas ta ülemisi käsi liigutama, kohapeal välja mõeldud loitsu lausudes.

“Sammi-nammi-kammi, lontruseid nüüd rammi!” Ta astus paigale tardunud poistele veel sammu lähemale, nii et nende vahele jäi vaid napp meeter. “Kõõma-sõõma-mõõna, tulena nüüd lõõma!”

Maya viimase sõna juures ajas Sizi end äkitselt tüdruku käte vahel sirgeks ja läkitas kiusajate poole korraliku väikese tulejoa. Kuigi leek ei ulatunud päriselt poisteni, kargasid need ehmunult tagasi, suud ammuli.

“Lähme!” hüüdis kambajuht teistele. “Jätame need värdjad rahule, enne kui nad meid põlema panevad!”

Teised nõustusid temaga vastuvaidlematult. Mõne hetkega kadusid nad lähima maja nurga taha.

Maya põimis kõik oma neli kätt rõõmsalt ümber loomakese. “Ma ei teadnudki, et sa seda teha oskad!” sosistas ta Sizile kõrva. “Sa oled ikka parim! Aitäh!”

Koju jõudes jooksis Maya kohe emale juhtunust rääkima. Kui ta oli loo lõpetanud, haaras ema ta oma kolme käega embusesse, sasides neljandaga tütre juukseid, mis olid smaragdrohelised nagu tal endalgi.

“Kas polnud tore üllatus, mis?” küsis ta naeratades. “Me ju isaga teadsime, et sind on koolis narritud. Mõtlesime, et lisame Sizile ka omalt poolt mõned võimed. Küll sa avastad peagi veel mõne toreda asja, mida ta teha oskab.” Ta suudles tütart pealaele. “Mine pese nüüd käed ära, aga korralikult ja kõik neli! Kohe saate mõlemad süüa.”

“Olgu, emme,” vastas Maya rõõmsalt ja kallistas ema kõvasti. “Ja pärast lähme Siziga jalutama.”