„Ema!“

„Ole tasa. Mina pole su ema, sinu ema teeb kabinetis tähtsat tööd!“

„Aga sina ei tee ju,“ Luisa sihtis sõrmega rohenahalist e-haldjat. „Täna võiks sina mu ema olla.“

„Mina ei ole sinu ema. Mina olen teie pere e-haldjas Mia-Mai.“

„Aga sa võiks ikkagi ju olla minu ema. Täna. “ Luisa ajas end püsti ja läks e-haldja juurde. „E-ema või võõrasema. Ühes videojutus oli võõrasema. Ma nägin seda hiljuti. Selline hästi ilus ja toredalt paks, täpselt nagu sina.“ Luisa vaatas, kuidas e-haldjas, täisnimega Mia-mai august19, tema mängutoa kardinale kassi pilti tikkis. Nõelapisted olid kõik kiired ja täpsed.

„Sa võiksid olla näiteks minu risti-pisti-ema. Seni, kuni teine ema tööd teeb. Ma palun sind! Palun, tänan, kükki teen ka.“ Luisa tegi kähku viis kükki. „Ma olen ju nii tubli ja sportlik. Palun sind!“

„Oh sind.“ Mia-Mai August19 kallutas pead, justkui kuulatades, ja noogutas siis. „Olgu. Täna võib, täna mängime, et ma olen sinu ema.“

„Tore!“ Luisa plaksutas käsi. „Seni. kuni ema töö valmis saab või isa koju tuleb,“ lisas tüdruk.

„Ei-ei.“ E-haldjas tegi kohkunud näo. „Nii kaua küll mitte, kuid õhtusöögini. Eks, mu tänane tütreke? Mis me täna siis teha võiksime?“

„Ja. Tore, minu mängu-risti-pisti-võõrasemme!“ Luisa hüppas kahe käega e-haldja jämedast kaelast kinni. „See on nii tore, et sa mulle aega leidsid. Me võiksime loomade muuseumi minna. Sinna päris muuseumi, mitte 4D-tuppa.“

E-haldjas Mia-Mai vakatas hetkeks ja noogutas siis. „Olgu, aga enne läheme linna parki ja siis tehnikamuuseumi. Korraks. See on sul ju kooli kodutööks. On ju, mu mängutütar?“

„Ajaloolised sidevahendid.“ Luisa noogutas innukalt. Justkui väike rõõmutorm sööstis ta mööda maja ringi, õuemineku asju kokku otsides. Kollane valgete täppidega kleit, vikerkaarevärviliste tuledega kingad, ema käekott, mille ta Mia-Maile pihku surus – emad ei tule kunagi tühjade kätega välja. kinnitas ta – ja kõik need teised väikesed asjad.

„Jäätis. Ma võtan jäätise jaoks raha ka.“

Mia-Mai proovis küll protesteerida, et jäätis on liiast, kuid Luisa tegi nii armsa moosinäo pähe, et tal ei olnud mingit võimalustki „ei“ öelda.

„Ega me Martat ja Paulat ju kaasa ei võta?“ Luisa tardus poolelt jooksusammult. „Nad on kindlasti nii hõivatud. Ega me ju ei võta?“ Luisa kaks vanemat õde kippusid alailma Luisat kiusama, nad oleks kindlasti kogu päeva rikkunud.

„Ma pean neilt küsima, tütreke,“ ütles Mia-Mai ja suunduski juba ülemise korruse poole.

Õnneks ei pidanud Marta ja Paula e-haldja küsimust tähelepanuväärilisekski. Mia-Mai oli neile kui tühi koht ja kui need polnud ema või isa sõnad, mida Mia-Mai neile edasi ütlema tuli, ei teinud nad tast üldse välja.

„Nad on 4D-maailmas ja õpivad suhtlemist,“ teatas Mia-mai trepist laskudes.

Nii võis Luisa elu parim päev alata.

Nad läksid parki ja ostsid Luisale ühe väikese jäätise. Päris väikese kahe ampsu oma. Nad lasid liugu vanamoodsal tehisjääst liumäel ja siis just äsja käima pannud flups-ups-liumäel, kus üks liug võis kesta kuni minuti. Siis tegid nad seda veel kord

Mulle meeldis vana rohkem,“ teatas Luisa selle peale. „See on ohtlikum, see teeb kõhus kõdi.“ Ja nad tegid veel kaks liugu vanal liumäel.

Nad võtsid kaks külmutatud ingveripulka, mis panid suu õhkama. Seda enam, et Luisa sõi mõlemad need ära. Mia-Mai august19 ju inimeste toitu ei söönud. Ta sõi elektrit ja vahel ka tulipunast jõuvedelikku, kust sai aineid kulumise vastu.

„Ema.“ Luisa teadis, et selliseid asju ei küsita, kuid ta tundis end täna julgena. „Kuidas see punane jõuvesi sind parandab?“

„Oh.“ Mia-Mai vaatas maha ja siis Luisale otsa. „Seal sees on igasuguseid aineid. Ja seal on ka väga väikesed parandusrobotid. Nanorobotid, oled ehk kuulnud? Nad võtavad need ained ja käivad mu keha läbi ja panevad aineid sinna, kust kulunud on.“ Mia-Mai vaatas uuesti maha. „Ma vahel joon sinist värvi jõuvett ka ja rohelist, kui on ikka väga vaja. Ja kunagi.“ Mia-Mai hääl oli väga vaikne. „Siis, kui sa oled suur ja mind enam üldse ei mäleta, siis joon ma musta vett ja lähen suurtest rauast väravatest läbi.“

„Emme, ma ei unusta sind mitte kunagi. Sa ei pea mitte kunagi musta vett jooma ja suurtest rauast väravatest läbi minema.“ Luisa kallistas Mia-Maid kõvasti. „Sööme parem midagi head. Mis sulle kõige rohkem maitseb, emme?“

„Jäätis,“ ütles Mia-Mai. „Ma pole selle maitset kunagi tundnud. See, mida ei tea, on alati kõige maitsvam.“

Ja siis sõid nad jäätist, nad mõlemad. See oli lõbus, isegi see, et Mia-Mai pidi pärast seda kiirhooldusesse minema, et jäätis enda seest uuesti välja saada, kuid ta ütles, et see oli parim asi, mida ta oma elus kunagi söönud on. Kuid teist portsu ta siiski keeldus söömast.

Nad sõitsid siis vigurautoga puude vahel. Mia-Mai oli kõigist teistest isadest ja emadest, kes oma lapsi puude ümber ja kohal sõidutasid osavam. Mitte keegi ei teinud järsemaid pöördeid, mitte keegi ei sõitnud tihedamast oksterägastikust läbi ilma ühtegi lehtegi riivamata, mitte keegi lastest vigurautodes ei kiljunud põnevusest kõvemini kui Luisa.

Pargi basseini Mia-Mai Luisat siiski ei lubanud. „Sul ei ole ujumisriideid kaasas ja kleidis ei ujuta. Märja kleidiga sind tehnikamuuseumi ka ei lasta. Mäletad, kodutöö?“

Nii seisid nad lihtsalt basseini servas ja vaatasid, kuidas teised poisid ja tüdrukud värvilises vees sulistasid ja ujusid, kes kuidas. Üks suurem tüdruk tuli basseinist välja just sinise ja punase vee piiril ja siis ta seisis seal basseini serval, üks kehapool sinine ja teine punane. Ja ta naeris, sest see oli naljakas, ja Luisa ja Mia-Mai naersid koos temaga.

„Ühel päeval tuleme me siia tagasi,“ ütles Luisa unistavalt, „ja siis ujun ma ainult seal nurgas, kus vesi on roheline. Siis olen ma välja tulles täpselt samasugune kui sina, emme. Sama roheline.“

Üks vanem mees, kes oma lapselapsega nende lähedal seisis, vaatas selle peale neid pikalt, alguses Luisat ja siis Mia-Maid. Vaatas seni, kuni Luisa ühepäev-ema käest tõmbas ja tehnikamuuseumi tahtis.

Nii nad tegid. Läksid tehnikamuuseumi, et vaadata vanu trumme, mille abil väga ammusel ajal üle kauge maa suheldi, ja tegid katsetoas lõket, et suitsumärke saata.

„Ma olen siin, ma olen siin. Ma olen merehädas,“ karjus Luisa nii kõvasti, et muuseumi direktor ise tuli, et teda noomida. Kui aga muuseumi direktor Mia-Mai August19 nägi, hüüatas ta:

„Mia-Mai August19, sina siin, sina ise siin!“

Ja Mia-Mai hüüdis vastu: „Albert-Mai august19, sa mu armas pinginaaber!“

Nii läks ikkagi kõik hästi. Neid ei visatud muuseumist välja, vaid kutsuti kohvikusse ja siis tegi direktor ise neile ekskursiooni. Ta tutvustas vanu pildivaatamise masinaid, väikseid kandilisi nagu taksikuut, kommunikaatoreid, mida nimetati telefonideks, ja mis olid seina küljes kinni, ja kommunikaatoreid, mida nimetati mobiiltelefonideks, mis olid küll väiksemad, kuid mitte ühtegi Luisa tasku need ei mahtunud, kuigi vana aja inimesed olevat neid taskutes hoidnud. Eelmise sajandi kõrvakiibid hakkasid enam-vähem normaalse suhtlusvahendi välimusega olema.

Kõige rohkem meeldisid Luisale aga pildid seintel, need rääkisid talle lugusid merehädalistest saartel, suurte loomade jahist ja sellest, et Maarja armastab väga Rasmust. See kõik oli nii lahe, kõike seda vaadata ja tähendus välja mõelda. Ema ja Albert-Mai August19 olid ka nii omamoodi. Pigistasid aina üksteise kätt ja lubasid jälle kokku saada ning siis jäid vait ning vaatasid tükk aega kumbki ise suunas. Hüvasti nad ei jätnudki. Luisa vähemalt ei märganud midagi, mis hüvastijätu moodi oleks välja näinud. Ühel hetkel kõndis muuseumi direktor minema ja oligi kõik. Nii palju kui Luisa e-haldjate mõtetest aru sai, oli emme väga kurb. Ta ei saanud sellest üldse aru, kui nad kokku saades nii rõõmsad olid olnud. Nii ta ka ema Mia-Mailt küsis. „Miks?“

„Sa ei saa aru.“

„Proovi, emme. Ma olen juba üsna suur. Miks sa kurb oled? Miks tema ka kurb on?“

Nad kõndisid aeglaselt loomade muuseumi poole. Neist vasakul ja paremal olid juba esimesed loomapildid ja kujud. „Miks?“ Luisa jäi keset hõljukteed seisma. „Ma ei lähe edasi, kui sa ei proovigi seletada.“

Mia-Mai vaatas maha. „Sa oled inimene. Laps, aga ikka inimene. Sa ei saa aru ja ma ei tohi sulle rääkida.“

Luisa seisis hõljukteel, kuigi võbin tema jalgades ütles, et hõljuk oli juba lähenemas. „Proovi vähemalt, ema. Miks asjad nii on?“

„Vaata.“ Mia-Mai võttis Luisa hõljukteelt hellalt sülle ja hakkas muuseumi poole kõndima. „Sina oled inimene ja mina olen e-haldjas. Sina annad mulle käske. Kui ma saan, siis ma täidan selle käsu, sest ma olen e-haldjas. Ma pean seda tegema, kui mõni tähtsam käsk või keeld sinu käsu vastu ei käi. Käske on palju ja alati on mõni teine käsk täita. Nii ma kuulan sind vaid siis, kui su käsk on oluline. Sulle jääb nii mulje, et ma olen nagu päris ema, kes su soove ei kuula, kes teab ise, mis tal teha tuleb ja mis sulle hea on. Ma pean kogu aeg töötama nagu temagi. Aga ma teen seda, mida tema ja su isa käsivad.“ Mia-Mai surus Luisat tugevamalt vastu oma keha. „Kas sa tead, mis asi on vaba tahe?“

Luisa raputas aeglaselt pead.

„Vaba tahe on see, et sa tead ise, mida sa tahad. Su emal on vaba tahe. Su isal on vaba tahe. Sul on vaba tahe ja tegelikult on ka mul vaba tahe. Ma tean, mida ma tahan, mida mul vaja on, kuid ma pean käske täitma. See on minu sisse pandud. See on minu tahtmisest üle. Ja alati on käske, mida tuleb täita, lõpetamata töid, saavutamata sihte. Ma pean neid asju ennekõike tegema.“

„Nagu mu kabinetiema, kas nii?“ Luisa vaatas alt üles Mia-Maile otsa.

„Mitte päris. Mina pean, tema tahab vabatahtlikult. See on meie vahe.“

„Aga täna. Kuidas sa täna minuga välja tulid? Ma olen seda sinult alati palunud,. Täna sa tulid. Miks.“

„Täna.“ Mia-Mai pani Luisa ettevaatlikult maha. „Läheme parem loomade muuseumi. Näe, punane kaelkirjak juba paistab. Kohe jõuame ka teiste loomadeni.“

„Ei.“ Luisa ei liikunud paigast. „Räägi enne, miks täna? Mis täna teisiti on?“

Nad vaatasid teineteist. Mia-Mai tõstis käe ja silus Luisa juukseid. „Su isa on juba kuuendat kuud kosmosereisil ja su ema ei tule vahel isegi söömiseks kabinetist välja. Ministri kolmas abi on raske olla. Täna, vaid korraks, said kõik mu käsud täidetud. Ma võisin sinu käsku kuulata.“

„See ei olnud käsk, emme. See oli vaid mu soov. Palusin, et sa oleksid vaid see üks päev minu ema. Risti-pistivõõrasema. Vahel ju võiks keegi minu ema olla. Võiks ju.“

Nad pöördusid ja kõndisid vaikides loomade muuseumi ukse suunas.

„Oota.“ Luisa jäi seisma ja Mia-Mai koos temaga. „Sellest, et mina olen ematu, võib kasu ka tulla. Albert-Mai august19 on ju su sõber ja te olete õnnetud, kui te kokku ei saa. On ju nii?“

„Albert-Mai august19 ei ole mu sõber. Ta on mu haldjaabikaasa. Meile õpetatakse treeningmajas inimtundeid nii, et meil lastakse neid läbi elada. Ma õppisin temaga armastust, igatsust, armukadedust ja kurbust. Viha ka. Natuke. Ja veel mitu asja. Ta oli nii armas ja õrn.“

„Te armastate üksteist?“ Luisa vaatas üles emme Mia-Maile otsa. „Ikka veel ju. See pole õige. Niimoodi inimesi lahus hoida. E-haldjaid.“

E-haldjas vaatas maha, ta pilk tabas tüdruku pilku ja vaatas siis kõrvale.

 „Tead. Ma käsin sind nüüd. Sa pead olema õnnelik. Ma käsin sind olla õnnelik. Nii kaua. kuni sa oled nii õnnelik. kui veel üldse saab, ei tohi sa muud teha. Ma käsin!“

„Oh,“ ütles selle peale emme Mia-Mai. „Oh, kas tõesti. See on üks … See on üks … Väga ilus käsk. Me peaks nüüd vist edasi loomade muuseumi minema. Mulle tundub, et see teeks mind enne õhtusöögiaega üsna õnnelikuks.“

„Jah, mind ka.“ Luisa hüples üles alla. „Mis sa arvad, kas Albert-Mai August19 tahab ehk minu risti-pisti võõrasisa olla?“