1.

Kaugel-kaugel planeedil elasid antsikud. Nad olid kohutavalt leidlikud olevused, ning leiutasid kogu aeg midagi. Leidlikud olid nad seepärast, et nad olid hirmus uudishimulikud. Alati uurisid nad kõike uut, mis neile silma alla sattus. Kui nad olid kogu oma koduplaneedi ja kõik, mis sellel leidus, läbi uurinud, hakkasid nad uurima kosmost ja kõike, mis selles leidus. Ühel päeval märkas üks antsikutest, et kauge-kauge tähe ümber on tekkinud uus planeet. Silmapilk läks ta elevile. „Ma olen teinud suure avastuse,“ rõõmustas ta. Tahtes oma sõpradele üllatust teha, otsustas ta minna seda planeeti uurima ning tagasi tulles jagada oma avastust teistega. Antsik hüppas oma ilusasse roosasse tähelaeva ning pikk-pikk sõit algas. Kosmos on üüratult suur ja vastne planeet tiirles väga kauge tähe ümber, seepärast puges antsiklane talveunekasti magama ning pani äratuskella ennast äratama tuhande aasta pärast, sest just nii kaua pidi sõit kauge planeedini kestma.

Talveunekastis möödus 1000 aastat ruttu nagu silmapilk. Vaevalt oli antsiklane uinunud, kui juba kell helises. Reisimehele tundus, nagu poleks ta üldse maganud, ent laeva ümarast aknast välja vaadates nägi ta, et on kohale jõudnud. Planeet, millele ta maandus, oli vahva. Kõikjal olid hiiglaslikud sõnajalad ja dinosaurused ja pisikesed karvased ahvid. Antsiklane käis ringi, pildistas ja filmis. Ühe ahvipoisiga sai ta isegi sõbraks. See ronis talle õlale ja tahtis koguaeg kaamerat käperdada.

„Oled sina alles uudishimulik sell,“ ütles Olnukas.

„Uuk,“ vastas ahv.

„Kui sa niimoodi edasi uudishimutsed, siis oled kunagi piisavalt arukas, et minuga juttu ajada.“

„Uuk-uuk,“ vastas ahv.

Lõpuks otsustas antsiklane tagasi koju sõita ja läks tähelaeva juurde. Oma ehmatuseks nägi ta, et üks dinosaurustest oli ennast tema laeva vastu süganud ja selle lömmi vajutanud.

„On ikka lugu,“ mõtles antsik, ja tõi laevast välja remondiroboti. „Tee korda,“ andis ta  sellele käsu. Robot asus kohe usinasti laeva seest mõlki välja kloppima. Kuna antsik oli väsinud, pani ta oma ahvipoisist sõbra maha, tegi talle pai ja otsustas magama heita, kuni laev korda saab. Ta tõi talveunekasti laevast välja, pani kella 3 päeva pärast helisema ja puges magama. Ahvipoiss aga ei kavatsenud kuhugi minna. Ta hakkas uurivalt talveunekasti näppima ja keeras selle äratuskella kogemata miljoni aasta peale. Siis vibutas end palmi otsa ning kadus koos antsiku kaameraga metsa oma sõpru otsima, et neilegi pihtapandud imeasja näidata.

2.

Joosep mängis liivakastis. Ta kaevas suurt auku, et ennast sinna sisse ära peita. Auk oli suur, Joosep oli jõudnud juba mullani. Äkki kopsas plastlabidas millegi kõva vastu. See oli kasti nurk. „Varandus!“ mõtles poiss ja vahepeal väsima hakanud käed asusid kiiresti-kiiresti kühveldama. Kaevates arutas Joosep endamisi, et mis varandus see võib küll olla. Kas on ehk kuldmündid? Kõige parem, kui need oleks šokolaadimündid, siis oleks sellest varandusest rõõmu kõigile ümbruskonna lastele. Kast oli päris suur ja Joosepil läks palju vaeva, enne kui ta selle liiva alt vabaks sai. See oli pruun ja plastmassist, sama suur kui Joosep. Kaane küljes olid nupud ja võõras keeles kirjad. Joosep vajutas nuppe lootuses, et kaas avaneb. Kast hakkas surisema. Siis Joosep koputas, püüdes aru saada, kas kast on tühi või mitte. Kast lõpetas surisemise ja selle seest koputati vastu. Joosep jahmatas. Kaas kerkis üles ja kastist pahises välja külma auru, nii külma, et Joosep läks üleni kananahale. Valge auru seest astus välja pisike sinine mehike.

„Terekest,“ ütles mehike.

„Tere,“ kogeles Joosep. „Kas sina oled tulnukas? Kas sa tulid kosmosest?“

„Ei, ma tulin siit külmakastist.“

 „Mis see külmakast on?“

„See on säärane kast, mis laseb magada aastaid, ilma et sa vanemaks muutuksid. Pugesin sellesse miljon aastat tagasi.“

„Miks sa tahtsid magada miljon aastat?“

„Ma ei tahtnudki, tahtsin magada ainult kolm kuud, aga paistab, et kastil läks äratussüsteem katki ja ma magasin sisse. Aga kes sina oled?“

„Mina olen Joosep, inimene.“

„Huvitav, kui mina magama jäin, siis siin inimesi küll veel ei olnud. Sa näed üsna ahvi moodi välja, ainult saba ei ole.“

„Inimesed ongi arenenud ahvidest, me õppisime tööriistu kasutama ja riideid kandma.“

„Vaata aga vaata, mis vahepeal juhtunud on. Saabusin siia kaugelt planeedilt uurima mõistusega olevusi. Ma  ei leidnud ühtegi, ainult ahve ja dinosaurusi. Tahtsin ära lennata, aga ahvid lõhkusid mu tähelaeva kogemata ära. Remondirobot lubas selle kolme kuuga terveks teha. Sellepärast ma magama heitsingi. Küllap lõhkusid ahvid mu talveune kasti äratuskella samuti ära.“

„Nii et sa oled ikkagi kosmosest!“

„Jah, ja mul on väga hea meel, et ma nii kaua magasin. Ma ikkagi leidsin siit mõistusega olevusi. Nüüd lendan tagasi ja räägin sõpradele ka. Tuleme teile kindlasti koos külla. Mida me võiksime teile kingituseks tuua?“

„Õpetage meile, kuidas ehitada talveune kaste, nii vahva oleks miljon aastat elada.“

„Seda võib.“

Tulnukas klõbistas randmel oleva pisikese aparaadi nuppe ning liivakastist, sealtsamast august, kuskohast Joosep oli leidnud kasti, ronis välja hiidämblikku meenutav robot.

„Laev on remonditud!“ teatas ta ja lisas: „Juba väga ammu. Mul oli sind igav nii kaua oodata. Tahaks juba midagi remontida.“

„Külmaune kasti äratuskell on katki, sa võid selle korda teha,“ ütles Joosep.

„Viimaks ometi mingi töö!“ rõõmustas robot, tormas kohe kasti juurde ning asus seda parandama. Tulnukas surus Joosepil kätt ja ütles:

„Ma jätan sulle oma talveunekasti. Mul võib tagasi tulemisega aega minna. Maga sa edaspidi seal ja siis kohtume me kindlasti, isegi kui ma peaksin tagasi saabuma miljoni aasta pärast.“

„Aitäh,“ ütles Joosep. „Küll sul võtavad kõik asjad ikka kaua aega. Tule ikka rutem.“

„Tuleksin, aga ma elan väga kaugel, ilmaruumi teises otsas.“

Siis ronis tulnukas samasse auku, kuskohast robot oli välja tulnud. Äkki hakkas maa värisema ning Joosep jooksis eemale. Liivakastist ilmus mürinaga välja pirakas kosmoselaev, mis vihinaga kõrgele õhku tõusis ja pilvedesse kadus. Joosep jäi sellele ammuli sui järgi vaatama. Äkki sikutas teda keegi varrukast, see oli remondirobot.

„Tegin korda, kus antsik on?“

„Ta lendas ära.“

„Mis? Ta jättis mind maha? Jälle pean ootama! Mida ma nüüd teen?“

Robot paistis üsna õnnetu.

„Ega sinul miskit remontida ei ole vaja? Ma ootasin juba miljon aastat, ma ei jaksa enam, käed rüpes, oodata.“

„Eee... minu jalgratta kumm on katki ja emal on triikraud katki, isal ei tööta pardel, meil on palju katkisi asju.“

„Suurepärane,“ rõõmustas robot. „Viimaks ometi piisavalt parandamist.“ Ta sibas kuuri seina najal seisva jalgratta poole ja asus kohe selle kummi parandama. Joosep vaatas robotit ja sügas kukalt. Kui antsik tõepoolest alles miljoni aasta pärast tagasi tuleb, siis jõuab robot teda oodates vist küll kõik maailma asjad ära parandada, mõtles ta.