Hobuse seljast värava juures maha hüpanud ja ratsu selle kõrval oleva lasila külge sidunud, märkas Ehalill kohe Kreetu. Teadjanaine istus maakividest väliahju juures, seljaga tulija poole, ning popsutas piipu. Ilmselt oli Kreet tubakasse mingeid maarohte seganud, sest peaaegu tuuletus õhus hõljus omapärane magus-mõrkjas hõng.

„Jõudsidki kohale, ma juba ootasin sind,“ sõnas istuja pead pööramata. „Et siis rävalased on rünnakule asunud ja Vormsi juba oma valdusse võtnud. Luuraja tõi Pealikule teate, et nad koonduvad Förbys, kust peagi otse üle Hari kurgu tulevad, et Tähva ninal maabuda. Paanikaks praegu õnneks põhjust pole – näen, et täna-homme oht veel ei ähvarda. Täna tähistavad rävalased Vormsi langemist ja homne päev kulub neil kaineks magamisele, ka koondumine ja laeva lastimine võtavad oma aja. Ülearust aega muidugi ka pole – 58 tunni pärast on rävalaste laevad meie rannal. Seega tegi Pealik õigesti, et silmapilk saarlastele sõna saatis – nüüd tuleb pöialt pidada, et saarlased piisavalt kiiresti siia jõuaksid, sest ilma nendeta pole meil vähimatki lootust vastu panna, rävalaste ülekaal on selleks liiga suur.“

Kreet vakatas ning, piibu vastu kingakontsa tühjaks koputanud ja vööl rippuvasse kotti pistnud, tõusis ja pöördus näoga Ehalille poole.

„Paraku on õigus ka Vanemal, kes arvab, et saarlaste abist üksi ei piisa, ja sind seetõttu minu jutule saatis. Meeleheitel inimesed on sageli valmis äärmuslikeks tegudeks ja rävalaste meeleheidet ei tohi kindlasti alahinnata. Me kõik teame, et pea viiekümne aasta eest leidis aset Ülemiste järve saastumine, millest saadik selle vett enam millekski kasutada ei kõlba. Osa saastest imbus ka pinnasesse ja edasi põhjavette, millega kaasnesid tõved ja mutatsioonid, suremus kasvas kordades ja sündivus vähenes äärmuseni. Kuigi rävalaste hulk kiiresti drastiliselt langes, jäi neid ikkagi liiga palju, et Rävala põhjavee soontest neile piisanuks – need koormati üle ja veevarusid on järk-järgult üha vähemaks jäänud. Viimase paugu pani tunamullu fekaaliümbertöötlemistehases toimunud leke – lekkisid nii tooraine kui ka selle ümbertöötlemiseks kasutatavad ained ning saastumata maa ja vee hulk Rävalas muutus väga kasinaks. Viimase paari aastaga on paljud Rävala elanikud lihtsalt vee- ja toidupuudusesse surnud, nad vajavad hädasti kasutuskõlblikku maad ja vett ning seetõttu sõjaretke alustasidki.“

„Aga miks nad Saaristut pidid ründama? Vormsil ja Hiiumaal ju viljakat mulda ei ole, puha kiviklibu ja liivasoss, mida adruga väetada tuleb, kui üldse midagi kasvatada tahta. Saaremaalgi pole pinnas palju toitainerikkam. Miks nad Sakala või Ugandi vastu ei läinud, kus laial alal saagikad põllumaad laiuvad?“ küsis Ehalill Kreedu jutule vahele.

„Aga seepärast, et rävalaste hulk on sedavõrd kokku kuivanud, et sakalastele poleks neist vastast, ugandlastest rääkimata. Isegi virulastega läheks neil raskeks – rahvaarv on umbkaudu sama, aga virulased on terved ja tugevad, haigustest ja näljast kurnamata. Nii ei jäänudki neil muud üle, kui Saaristu vastu tulla. Jah, meie pind on küll vaene, aga rikkumata ja puhas. Rikkumata ja puhtad on ka maapõues voolavad veesooned.“

Ehalill ohkas: „Aga meid on nii vähe! Ja rävalastel on ka paremad relvad, ma kuulsin, et nüüd on nendegi käsutuses sellised kaugrelvad – ründedroonid ja muudki – nagu need, millega Põhjala Russia alistas. Meil selliseid pole, meie kasutada olevad mudelid on sisuliselt vaarisade aegsed. Kas meil peale kangelasliku surma muud väljavaadet üldse on?“

Olukorra tõsidusest hoolimata Kreet turtsatas ja tema silmisse ilmus kaval tuluke: „Rävalaste hulk ja meeleheitest toidetud sõjakus on loo miinuspool, kuid lool on ka plusspool. Selleks on just sõjaretke põhjus. Kuna rävalaste eesmärk on oma valdusse saada maa ja vesi, ei või nad endile lubada jalatäiegi maa kahjustamist, sest looduse hävitamisega muudaksid nad ise oma retke mõttetuks. Seega saavad nad kasutada vaid inimeste hävitamiseks ja võitlusvõimetuks muutmiseks loodud relvi. Neil võivad küll olla head ründedroonid ja muud kaugrelvad, kuid nende kasutamine on välistatud just saasteohu tõttu. Sõdalane sõdalase vastu võitluses pole meist tõesti rävalastele vastast, aga kangelaslikku surma minemisele me siiski panustama ei pea – me saame kasutada unustatud teadmisi ja vahendeid.“

„Unustatud teadmisi ja vahendeid?“ imestas Ehalill. „Kuidas me neid kasutada saame, kui me need unustanud oleme?“

„Eks tuleb need meelde tuletada ja üles otsida,“ vastas Kreet. „Üht-teist ma mäletan ja tean, nii et algusotsa saan sulle kätte anda, aga lõpptulemus sõltub sinust kui hõimu juhtide tütrest ja tõenäoliselt järgmisest Vanemast. Loodan, et sul on piisavalt nutikust ja edu, et puuduv teada saada ning rävalaste rünnak tagasi tõrjuda aidata. Istu,“ osutas Kreet ise uuesti istet võttes väliahju juures olevale teisele pingile, „räägin sulle kõik, mida minu ema mulle vanadest aegadest rääkida oskas.“

Koidma Kreet pärines põlisest teadjanaiste ja nägijate soost – tema pilk ulatus kümnete kilomeetrite kaugusele ruumis ja mitme päeva kaugusele ajas nii nagu omal ajal tema ema, vanaema ja vaarema omagi. Ehkki Kreetu peeti veidrikuks – tal polnud elektritki, telefonist või muudest elektroonikaseadmetest rääkimata –, austati teda tema teadmiste ja oskuste tõttu väga ning Koidma külla tõtati nõu ja abi saama samal moel kui Hiiumaa asustamisaegadel.

Nüüd avaldas Kreet Ehalillele teadmised, mida tema esiemad juba sajandeid olid hoidnud ja seni vaid oma tütardele edasi andnud.

***

„Kes arvab, et Leigri ja Tiiu aegadel vaenlastest pelgalt kehajõu, liikmete osavuse ja heade relvadega jagu saadi, see eksib. Teadmisi ja vaimuteravust läks kõvasti tarvis.

Pärimus räägib, et iidsetest aegadest saadik elavad Näkimadala lähistel hiiu merimaod, teadusliku nimega Hydrophis dagoensis. Kuuluvad nad sugukonda merimadulased, mille tänapäeval teadaolevaid esindajaid võib leida vaid Vaiksest ja India ookeanist. Hiiu merimaod on ühtede teadlaste arvates välja surnud, teiste arvates pole neid kunagi olemas olnudki. Mõlemad eksivad. Reliktse liigina on nad praegugi täiesti olemas. Valdava osa aastast elavad nad meres, aga nagu lõhed ja meriforellid käivad jõgedes kudemas, nii peavad hiiu merimadude emasloomad järglaste saamiseks varakevadel piki Vanajõge Õngu sohu jõudma, kus nad siis Tihu Kolmanda järve kallastel oma järglased ilmale toovad ja rännuvõimeliseks kasvatavad. Hilissügisel ujuvad nad ühes järglastega sama jõge pidi tagasi. Soojal aastaajal on merimaod rohekassinised, kevadise rände ajaks muutuvad aga talvekülmade tõttu täiesti läbipaistvaks, veel läbipaistvamaks kui klaasangerjad – sel ajal suudab neid märgata vaid nägija. Nende sügisrändeks sobivaim ilm on aga enamike inimeste meelest eriti jäle – just see, mille kohta öeldakse, et sajab pisikesi poisse ja pussnuge. Oma loomuselt on nad väga tähelepanelikud ja inimpelglikud – soos uitaja ei suuda reeglina nii vargsi liikuda, et maod teda ei märkaks ja järve pakku ei pageks. Seetõttu nende olemasolust laiemalt ei teatagi. Lisaks on nende kasv aastatuhandete jooksul kängu jäänud justnagu inimestelgi. Kui põlisajal olid merimaod kümne meetri pikkused või üle sellegi, siis praegu küünib ka suurimate isendite pikkus napilt meetrini. Meie tavalistest madudest nastikust ja rästikust erinevad nad lisaks värvusele ka kehakuju poolest. Merimadude keha on eesosas ruljas, kõhu kohalt neli kuni viis korda jämedam kui kaelast, tagaosas aga külgedelt lamendunud ning lõpeb võimsa loivataolise sabaga. Pea on neil keha kohta pisike, kuid ülalõualuus on lühikesed ja kergelt tahapoole kõverdunud paarilised mürgihambad.

Siin jõuame me asja tuumani: just merimadude mürk on see, mille abil muiste vaenuvägedest jagu saadi. See on väga kange närvimürk, mis mõjub kiiresti ja tõhusalt. Mõned merimaoliigid kuuluvad maailma kümne kõige mürgisema mao hulka, hiiu merimaod on aga kõigist laiemalt tuntud madudest mürgisemad. Praeguse hiiu merimao puhul piisab ühe inimese tapmiseks ühest hammustusest, millega ta väljutab umbes 0,1 milliliitrit mürki. Ohvril ei teki ei paistetust ega põletikku – mürgistuse esimeseks tunnuseks on nõrkus, seejärel tulevad koordinatsioonihäired, krambid ja hingamisraskused ning kui paari minutiga vastumürki ei leita, on ohver mõne tunni pärast surnud.

Kuivõrd iidsed merimaod olid tänapäevastest kümme korda suuremad ning mürgi hulk kasvab eksponentsiaalselt mao kasvuga, siis väljutasid nad ühe salvamisega kordades rohkem mürki – umbes kakssada kaheksakümmend milliliitrit, millest piisaks kuue tuhande neljasaja tänapäevase inimese tapmiseks. Kusjuures – kuna elukeskkond oli toona soodsam, oli ka mürk kangem, nii kange, et tänane inimene tunneks peapööritust juba paari minuti pärast, liikumis- ja hingamisraskused tekiksid umbes kümnega ja surm saabuks hiljemalt tund pärast mürgiga kokkupuutumist.

Muidugi ei tule ei praegused ega ammugi mitte iidsed merimaod sõjaväljale vaenlasi salvama, ei teinud nad seda ka toona. Mürk koguti nahklähkritesse ja kasutati enne lahingut relvade töötlemiseks – kuna mürk on oma olemuselt pisut kleepuv, kasteti mõõkade, odade ja noolte otsad lihtsalt mürgi sisse. Mürgi kanguse tõttu piisab kergeimastki tabamusest, pisimastki kriimustusest, et surmav kogus mürki verre satuks.

Lühidalt – rävalastest jagusaamiseks on vaja koguda võimalikult palju hiiu merimadude mürki ja just tuhandeid aastaid tagasi elanud madudelt.“

Ehalill oli Kreetu kuulanud üha kasvava hämmeldusega ja päris nüüd pead raputades: „Sa ei taha ometi öelda, et mina peaksin minema nendelt mürki koguma?“

„Seda ma enda arvates just ütlesin.“

„Kuidas ma seda koguma peaksin? Eriti veel nii suurtelt elukatelt! Mul pole nahklähkreidki, oskust ammugi mitte! Ja tuhandeid aastaid tagasi elanud madudelt? Mil moel? Ma peaksin ajas tagasi rändama? Kuidas?“

„Sul on küsimusi rohkem kui minul vastuseid. Vastata oskan ma vaid kahele neist ja sedagi poolikult. Jah, sa pead ajas tagasi rändama. Ajas rändamiseks on vaja ajaauku ja päevasaare lenddraakoneid. Täpsemalt ma ei tea. Misasi on ajaauk, kus see asub, kuidas seda ära tunda või kasutada, pole mul õrna aimugi. Päevasaare lenddraakonitest natuke tean – nad elavad Kaibaldi liivikul.

Lenddraakonid on oma olemuselt sisalikud. Nende omapäraks on keha külgedel olevad nahakurdudest ja pikenenud roietest moodustunud tiivad, mis on enamikel liikidel kohastunud lendamiseks, üksikutel aga liivas liikumiseks. Teada- ja allesolevad lenddraakonid elavad Kagu-Aasias ja elutsevad peamiselt puudel, muudes piirkondades elanud liigid on kas välja surnud või unustuse hõlma vajunud. Viimaste hulka kuuluvad ka päevasaare lenddraakonid, teadusliku nimega Draco insulae-diei, kes on harukordsed selle poolest, et suudavad nii lennata kui ka liivas liikuda. See omapära on seotud nende eluviisiga – nad võivad küll puudel peatuda kas saagi varitsemiseks või puhkamiseks, kuid elupaik on neil maapinnas, kuhu nad kaevavad mitme meetri sügavuseni ulatuvaid käike ja koopaid. Välimus on päevasaare lenddraakonitel silmatorkav – keha ülapool oranžpunane mustade laikudega ja alapool helesinine, rinnaesine on emasloomadel samuti ühtlaselt helesinine, kuid isasloomadel kulgevad helesinisel põhjal mustad kolmnurkjad vöödid, mille tipud on suunatud jalgade vahele. Selle järgi saab sugusid eristada. Praegusajal ulatub päevasaare lenddraakonite kehapikkus koos sabaga, sõltuvalt soost, vanusest ja kasvuoludest 25 kuni 40 sentimeetrini, kuid aastatuhandete eest olid nemadki kümme korda suuremad.

Enamiku ajast veedavadki meie lenddraakonid oma käikudes-koobastes, maapinnale tulevad nad toitu otsima ja muid tagavarasid koguma. Muudel kuudel on nende maapinnale tulek juhuslik, vastavalt varude hulgale, kuid juunist augustini, kui on nende kurameerimise ja nii-öelda mesinädalate aeg, ilmuvad nad igal õhtul päikeseloojangul. Räägitakse suisa draakonimängust, mis pidavat mingil moel sarnanema metsisemängule. Mil moel, ma ei tea, mina pole seda näinud, ei olnud mu emagi ega osanud sellest rääkida. Igatahes tulevad lenddraakonid praegusel ajal igal õhtul maapinnale ja siis pead sa nendega kuidagi kontakti saama, et nad sind aitaksid. Kuidas kontakti saada ja kuidas neist võiks abi olla, mina ei tea. Võib-olla selgub midagi Leigri pärandusest, mille ma nüüd sinu kätte toon.“

Seda öelnud, tõusis Kreet püsti ja suundus aida poole, Ehalill jäi talle ammuli sui järele vaatama. Mõne minuti pärast oli Kreet tagasi koos portfelli meenutava suure paksust nahast kotiga. Seda Ehalillele ulatades sõnas ta: „See on Leigri vöötasku, mida kõik mu esiemad täpseid juhiseid järgides hoolega on hoidnud. Mida see sisaldab, ma ei tea, avada tohib seda vaid Vanema ja Pealiku tütar. Pärimus räägib, et kui keegi teine selle avab, siis pudeneb see kohe koos kõige selles sisalduvaga tolmuks, aga kui avaja on õige isik, saab ta vastused keerulistele küsimustele ja ohtlikul ajal ka abi.“

Ehalill võttis koti ettevaatlikult vastu ja põrnitses seda umbusklikult: „Vöötasku ... see Leiger pidi ikka tõesti suur mees olema, mulle on see seljakotikski suurevõitu.“

„Muidugi oli Leiger suur mees, tema kalm on ju umbes kaksteist meetrit pikk ja üle kolme lai. Seljakotiks vöötasku tõesti hästi ei passi, ainsa vöörihmaga oleks seda ka keeruline selga kinnitada, aga nii nagu postiljonid oma kotte kannavad, peaks ju küll saama ja ratsutamise ajal võid selle ka oma kõrvi sadula külge siduda.“

„Kas ma pean seda avades üksi olema või võin ma seda sinu nähes teha?“

„Hmh, seda pärimus ei räägi, kas keegi teine sisu tohib näha. Ainult, et avada ei tohi ... hmh ... Ma arvan, et sa ei pea üksi olema – kotti ennast ma ju tohin vaadata ja isegi puudutada.“

„Ma teen selle siis lahti. Võib-olla ma ise ei saa arugi, mis asjad siin sees on, sina mõistad vast paremini.“

Ehalill toetas koti hoolikalt jalalabadele ja keeras koti klappi kinni hoidvat pööra, et see aasast välja saada. Seda tehes tundis ta korraks sõrmedes kummalist surinat ja meeltest lipsas läbi tundmus, justkui kontrolliks miski tema sobivust selleks toiminguks. Koti klapi avanud, hakkas neiule esimesena silma rulli keeratud ja naharibaga seotud kasetoht. Ta võttis selle välja, eemaldas nahariba ja keeras rulli lahti. Tohu sisekülg oli tihedalt kaetud märkidega, mis pisut tänapäevaseid tähti ja mõnevõrra rohkem omaaegseid ruune meenutasid, kuid üks-ühele kummalegi ei vastanud.

„Mingi kummaline kiri vist. Ma ei oska seda lugeda.“

„Mina ka mitte,“ silmitses Kreet tohtu üle Ehalille õla. „Ilmselt on see põliskiri. Põliskeelt rääkida ma oskan, kuid selle kirjamärke ma ei tunne.“

Järgmistena võttis Ehalill kotist puust pulga, mida läbis rööpselt kaks ümarat auku, ja pisut küütleva köiejupi, millesse oli seotud kolm sõlme.

„Mis need küll olla võivad?“ imestas Ehalill üht eset ühes, teist teises käes käänates.

„Pulk näeb välja nagu suur pöör, aga vabalt võib olla ka midagi muud. Ma ei tea,“ raputas Kreet pead, „aga see kolme sõlmega on mäluköis.“

„Mäluköis?“

„Jah, oled ju kuulnud küll, et vahel taskurätikusse või nöörisse millegi meeles pidamiseks sõlm seotakse. Kui mälestusi kellelegi teisele edasi anda tahetakse, siis kasutatakse mäluköit. Sa näed, et see helgib, tavaline kanepist köis niimoodi ei helgi. Ma ei tea, mis materjal see täpselt on, selle saladust nägijatele ja teadjatele ei avaldata, ka loitsijatele ja lausujatele mitte, selle koostist ja valmistamisviisi teavad ainult aimearbujad. Kasutada saavad seda aga kõik, kellel vähegi vanu teadmisi on. Ühte mäluköide tehakse alati kolm sõlme – mitte kunagi vähem ega rohkem. Kui on vaja edasi anda rohkem mälestusi, siis võetakse teine mäluköis.“

Ehalill vaatas uuesti kotti – teist köit seal polnud, küll aga leidis ta kaks kokkuvolditud nahklähkrit, kumbki silma järgi umbes kolm liitrit vedelikku mahutav, üks siledast, teine isevärki kurrulisest nahast. Lähkrite vahel lebas nelja silmaga prees, muidu selline nagu hiiu naiste piduriiete juures ikka on kantud, aga väga suur – täismehe kämblastki jupi suurem. Tüdruk jättis lähkrid kotti, pani köie ja pulga kasetohule, nii et too avatuks jäi, ja võttis preesi.

„See on nii ilus! Ma pole nii suurt preesi näinudki – sama suur kui setode kuhiksõled! Ma võin selle ju rinda panna?“

„Ma arvan küll.“

Ehalill kinnitas preesi kleidi rinnaesisele ja vajus hetkeks mõttesse.

„Me leidsime kirja, mida me lugeda ei oska. Mis edasi? Kas ma peaksin nüüd mäluköie sõlmed lahti tegema?“

„Kindlasti mitte sõlmed! Ühe sõlme ehk võid. Vaatame, mis selle peale juhtub.“

Ehalill avas ühe sõlme ja tundis äkitselt meelekohtades teravat valu, nagu oleks keegi tulise ora oimudest läbi torganud. Tal läks silme eest mustaks ja pea hakkas ringi käima ning vähe puudus, et ta pingilt maha oleks kukkunud. Mõne minuti pärast nägemine õnneks taastus ning pearinglus ja valu hakkasid ka kaduma. Igaks juhuks pööras tüdruk ettevaatlikult pead ning vaatas kaugemale ja lähemale, enesetunne sellest hullemaks ei läinud. Ümbruses polnud sõlme avamine aga esmapilgul midagi muutnud – kogu maastik oli igas pisiasjas endine. Siis aga langes Ehalille pilk süles lahtiolevale kasetohule ja ta ahhetas: „Ma ... ma saan neist märkidest aru! Ma oskan seda kirja lugeda!“

Neiu pani mäluköie ja aukudega pulga kotti lähkrite juurde, võttis kasetohu kätte ning asus häälega lugema:

„Selle säki sisemusse,
koti kindla kaitse kätte,
tumma tuleviku tarvis
kätken kuusi kallisasja.

Kui kord kiuslik kallast katsub,
vihavägi valda vaenab,
tuleb tarkust tarvitada,
abimeesi ammutada.

Kasetohu kõverkirjast,
ürikute ütelustest
võta vaimu vägevusi,
pista pähe pärimusi.

Mäluköie meeles mõlgub
kolme käibelt kadund keelta,
muistsest majast manamisi,
sõnu suisa salajasi.

Esimesse sõlme seotud
kõverkirjad kasetohul.
Teisel knoobil keerdudessa
laused lohe lõugadelta.

Kolmandasse kinni köidet’
sõnad siu sisinasta.
Targalt teadust tarvitades<
tõstad tulu teistelegi.

Preesi pärit põlisperest,
esiema enda ehe.
Keha keetis küla kange,
silmad seadis saaresõsar.

Silmad silmisse sihivad,
keha kaimusid kõnetab.
Lohe leiab lähedase,
madu mõistab meenutada.

Lähkrid loodud leemelised.
Kortsudetu kihvti kasuks.
Viiruline vastuvurhvi
tiivulise tummi tarvis.

Kihvtikaika kasutusel
siult saad saagi sõjalise,
vahva verevangistaja,
söaka surmasaadiku.

Truuist tundeist tiivuline,
sõprusesta suurisugu
lohe leenta loovuteleb,
vägev verda voolutab.

Taipa tähtsat, tiiutütar.
Nõua nõukust, neiukene.
Mõista, mis mul meeles mõlgub.
Adu aru ajateldu.

Kaibaldissa kõrge kivi,
raske ränka, ränirahnu,
katab kinni kallist koobast,
ammuaegset ajaauku.

Kerkib kivi keisri kõnnil,
põlisrahva puudutusel,
liigub lahti lohe lennul,
tiivulise taganttõukel.

Vanarahva verda võta
esmakordselt emakssaanult.
Noorikulta nestet nõuta
hõimurahva hoidmiseksi.

Seitse sinisiugu soossa,
merimadu mättal märjal,
vaenajate vaigistajad,
ründajate roiutajad.

Tõtta-tõtta, tiiutütar,
kiirel kõrvil Kaibaldisse.
Rutta-rutta, rannapiiga,
liigu loheliivikulle.

Kiirelt kuugi kuju kaotab,
peatselt päike palet pöörab.
Vihavägi vahvust võtab,
laevad laintel’ lahti laseb.

Laulu looja lõpurida
keelab kõne Koidma kaimul,
keelepaelad kinni köidab,
kuni kõrbi Koidmal kõnnib.

Selle säki sisemusse
kätkin kuusi kallisasja.
Tõtta-tõtta, tiiutütar,
hõimurahva hoidejaksi.

Rannarahva rahustajaks.
Saarerahva säilitajaks.
Vanemate valu vastu.
Pealikute piina pärast.

Tõtta-tõtta, tiiutütar,
rutta-rutta, rannapiiga,
tormi-tuule tallermaale,
raevuka raju rajale.

Püüa pilgud päripidi,
kuula kõnet kikkis kõrvu,
siiral’ sündinut seleta,
läida lootus Leigri lastel.“

Ehalill lõpetas lugemise, istus paar hetke liikumatult, siis vangutas pead, keeras tohu uuesti rulli, sidus naharibaga kinni ja pistis kotti. Veel hetke mõtisklenud, alustas ta: „Ma ...,“ kuid vakatas kohe, kui Kreet sõrme hoiatavalt huultele pani. Tüdruk mõistis, et tal pole mõtet Kreedult enam midagi küsida, Kreet ei vasta niikuinii, ei tohi vastata. Tohurullilt loetu peab ta ise lahti mõtestama, teadjanaine teda selles aidata ei saa. Üht-teist suutis ta juba lugedes Kreedu jutuga kokku viia, aga samas oli tal tunne, et sündmused mitte kronoloogilises järjekorras polnud kirja pandud, vaid nii nagu kirjapanijal meelde tuli – sellest juba kirjutasin, sellest ka, oih, see läks meelest, lisan siiasamma.

Aga paigal istudes selle üle juurelda polnud mõtet ega ka mahti – kirjarull kiirustas takka, kõnelus Kreeduga oli mitu tundi võtnud ja kui tolle arvamus rävalaste tuleku aja suhtes paika pidas, siis oli Ehalillele ülesande täitmiseks antud veidi rohkem kui kaks ööpäeva. Päikeseloojanguks pidi ta juba Kaibaldi nõmmele jõudma ja selleni polnud enam kahte tundigi. Tüdruk tõusis, lehvitas Kreedule hüvastijätuks, sammus hobuse juurde, köitis koti tolle seljale sadula külge, vabastas ratsu lasipuust ja suundus kiirel kapakul põhja Kaibaldi nõmme ja selle keskmes paikneva liiviku poole.

***

Kui Ehalill liivikule jõudis, hakkas päike juba laskuma ja maad andma täiskuu kumale. Ilm oli pilvitu, jätkuvalt peaaegu tuuletu ja nii soe, et õhk virvendas. Harvade kanarbikutupsude, kõrrelisepuhmikute ja samblikulaikude ning üksikute kidurate männikõverikega ilmestatud paarikümnehektariline liivalagendik laius neiu ees ja tal polnud aimugi, kus võiksid avaneda lenddraakonite käikude suudmed. Ainsaks juhiseks oli tohurullilt loetud salm rändrahnust. Nii otsiski ta pilguga suurt kivi. Esimesel hetkel ei hakanud silma midagi kivilaadset, kõikjal võimutsesid liivalained – madalamad ja kõrgemad, kurrulisemad ja siledamad, vandlikarvalised, nisukollased, hallitähnilised ja mustjaspruunide triipudega kirjatud. Liivalaineid ümbritses kõigis külgedes ebakorrapäraste sakkidena, kohati liivikusse lõikudes, nõmmemännik. Silmi kissitades kammis tüdruk veelkord pilguga kõik nägemisulatusse jääva läbi – pingsamal silmitsemisel osutuski üks varjudest rohekashalliks kivirüngaks. Ta köitis kõrvi liiviku servas oleva lähima nõmmemänni külge, heitis Leigri vöötasku endale kaela nagu postikoti ja seadis sammud rünga suunas. Pärale jõudnud, sättis ta ennast, selg vastu rändrahnu ja silmad õhtutaeva poole, ootele. Hetkel, mil loojuva päikese viimased kiired liival värelesid, märkas ta äkitselt, et liiv liigub. Aeglaselt ja krudisedes hakkas liiv voolama ning paljastas Ehalillest vast viie meetri kaugusel ühe käigusuu, sellest samavõrra hüval käel teise ja kurakäel kolmanda. Ühtäkki tundus Ehalillele, et kogu nägemisulatuses liiv lausa keeb. Peagi ilmusid järjest nähtavale ka lenddraakonid. Draakonite soomuselised kehad küütlesid kuuvalgel punastes, ruugetes ja kuldsetes toonides ning omapärast kurisevat häält kuuldavale tuues kummardasid loomad üksteisele justkui tervituseks. Kummardused läksid aegamisi üle tantsuks. Ehalill mõistis, et see, mida ta praegu näeb, ongi legendaarne draakonimäng – metsisemängu oli ta paaril korral näinud ja suure vaimustusega vaadanud, kuid draakonimäng, mille tunnistajaks ta praegu oli, haaras teda jäägitult. Draakonid liikusid kord aegluubis, siis äkiliselt; kord võtsid maapinnal keerukaid balletipoose, nii et jalad liikusid ülikiiresti, kuid kehad püsisid paigal, siis liuglesid liival nagu luiged lainetel; kord tegid õhus surmasõlmi nagu õppinud hävituslendurid, siis puhkasid pea olematutel õhuvoogudel nagu saaki varitsevad kotkad. Mängu käigus purskasid nad suust kõrvetavaid tulekeeli, mis põletasid tuhaks kõik nende lähikonda jäävad liivikutaimed.

Leekides hääbuvaid taimekesi vaadates adus Ehalill, et tuhandeid aastaid tagasi pidi lenddraakonite mõju olema mõõtmatult suurem. Ta tundis end ääretult tillukesena ega olnud üldse kindel, et ta tahab teada, kui suur on võimalus, et ta suudab oma ülesandega edasi minna, et ta söandab nii suurte loomadega silmitsi seista. Paraku oli see üks neid hetki, mil ei saa soovidest ega söakusest hoolida – ta pidi seda tegema, pidi suutma, sest oli Vanema tütar. Tüdruk kogus end ja sundis mõtlema. Kuidas saada lenddraakonitega kontakti ja kuidas peaks saama ajas rännata? Sellest polnud tohurullil poolt sõnagi. Ehk aitab mäluköis? Tasahilju õngitses Ehalill Leigri vöötaskust mäluköie ja sõlmis lahti teise sõlme. Taas tundis ta justkui tulist ora läbi oimude tungivat ja pead pööritama hakkavat. Nägemine seekord ei kadunud, selle asemel hakkas kõrvades kohisema ja tasakaal kadus täielikult, nii et tüdruk kivi najalt maha libises ning poolküljetsi-poolselili lamama jäi.

See äratas lähima lenddraakoni tähelepanu. Loom tardus, otsekui olles kahevahel, kas põgeneda või püüda sissetungijat tuhaks kõrvetada. Ei teinud aga kumbagi, sest märkas ühtäkki Ehalille rinnas olevat preesi, mille silmadelt kuukiired tagasi peegeldusid. Draakon pilgutas hetke hämmeldunult silmi ja kurises siis nii valjusti, et see üle kogu liiviku kajas. Draakonimäng liivikul katkes nagu noaga lõigatult. Kõik loomad pöörasid end kurisenud kaaslase poole, too kurises uuesti, mispeale kogu lohede hulk tema ja Ehalille poole suundus. Tüdruk hakkas peapööritusest vaikselt jagu saama ja ajas end kivi najale istuli. Lenddraakonid olid selleks ajaks tema ja kivi ühtlase ringina ümbritsenud – Ehalille vaatevälja jäävas poolkaares võis tema hinnangul olla vast poolsada looma, seega oli lohesid kokku ehk sadakond. Ehalille esimesena märganud lenddraakon tuli tüdruku juurde, kummardas talle samal moel kui ennist liigikaaslased üksteisele ning sõnas kuriseval häälel: „Tunnen ära emand Tiiu preesi. Sina ei ole emand Tiiu. Pead olema keegi tema kojast. Seda preesi võõras kanda ei saa. Veri tunneb verd ja kord lubatu ei unune. Millega saame sind teenida, nooremand?“

Ehalill taipas, et peab tervitusele vastama, aga keel oli kange ja kurk otsekui liiva täis. Tüdruk köhatas ja püüdis tuima keele ja krambis kõri kiuste sõnu seada. Esimesi helisid, mis ta kuuldavale tõi, ei saanud küll kuidagi sõnadeks nimetada, need kuulusid täiesti artikuleerimata häälitsuste kilda. Veelkord köhatanud, õnnestus tüdrukul katkendlikult kähiseda: „M-ma o-olen E-ehalill. R‑rävalased r-ründavad. M-maomürki o-on v-vaja. V-vastumürki k-ka.“

Lenddraakon noogutas: „Mõistan. Aga kas ka sina oled mõistnud? Me saame sind aidata ainult siis, kui õige isiku poole pöördud.“

Ehalill hakkas palavikuliselt mõtlema. Õige isiku poole pöördun? Selleks, et lenddraakonid mind aitaksid, pean ma välja valima õige looma. Tohurullil oli kirjas: ... kerkib kivi keisri kõnnil ... Kreet rääkis pikalt lenddraakonitest, muuhulgas ka nende sugude eristamisest ... Käes! Ma pean abi küsima isasdraakonilt, draakonite karja juhilt ... Aga see pole kindlasti see, kes minuga praegu räägib – see on emane. Ma pean leidma isase, õige isase. Ehalille pilk libises üle lenddraakonite rivi – isaseid oli seal pea sama palju kui emaseid, vanemaid ja nooremaid, kogukamaid ja kiitsakamaid. Kes on õige isane? Kes on juht? Intelligentsed loomad, ja lenddraakonid seda kahtlemata on, valivad juhiks autoriteedi. Kellegi, keda nad austavad ja usaldavad. Kellegi, kes on kindlameelne, aus ja rahulik. Kuidas sellist ära tunda? Kas tohurullil oli midagi selle kohta? Vist mitte. Või siiski: ... püüa pilgud päripidi ... Päripidi tähendab tavaliselt päikese liikumise suunda, aga päripidine ka õiget ja ausat ... Kindlameelse, ausa ja rahuliku olevuse pilk on ka kindel ja rahulik. Ehalill uuris tähelepanelikult kõigi lenddraakonite silmi ja suundus siis ühe keskmist kasvu looma juurde. Draakonite kombel tervituseks kergelt kummardanud, vaatas ta valitud loomale otse silma ja ütles, küll kangel keelel, kuid juba ilma kähisemata: „Olen Vahtrepa Ehalill, Vanema Lemmi ja Pealiku Väärdi tütar ning toon sulle, lenddraakonite juht, terviseid Leigri lastelt. Rävalased on asunud Saaristut ründama ja me palume vanarahva abi.“

„Ole sinagi tervitatud,“ vastas kõnetatu samuti kergelt kummardades, „oled tark ja tähelepanelik, me aitame sind ja sinu hõimu. Nagu sa ilmselt juba tead, tuleb ette võtta ajaränd. See ei kesta kaua, kuid sa pead tegema kõik täpselt nii, nagu ma ütlen, muidu võid Ajas kaduma minna. Ma lendan kivile, sina kükita minu kohale ja aseta käed mu turjale. Kui tunned, et Aeg voolama hakkab, hoia mu turjasoomustest kõvasti kinni. Kui sa seda suudad ja ühtki sõna ega häälitsust kuuldavale ei too, enne kui ma ütlen, et kohal oleme, läheb kõik hästi. Oled sa valmis?“

Saanud Ehalillelt jaatava vastuse, lendas juhtdraakon kivile ja jäi seisma, tiivad poolavatud. Ehalill ronis kivi otsa, kükitas draakoni kohale ja asetas käed tolle turjale, valmis kõvemini haarama, kui midagi peaks juhtuma. Lenddraakon hakkas tiibu aeglaselt liigutades laulma. Laulma laulu, mis kätkes eneses peamiselt loodushääli ja helletusi, kuid nende vahele oli pikitud ka põliskeelseid sõnu, millest pidevalt kordus üks – „aeg“. Laulu edenedes tuul tõusis, taevas kattus pilvedega ja kuu kadus. Kui Ehalill poleks teadnud, et on juuli esimene veerand, oleks ta arvanud novembri olevat – draakon oli vaikinud, tema asemel laulis nüüd tuul. Peagi rebis maru Ehalille lahtisi nisukarva juukseid ja õhukest linast kleiti ning külm tungis üdini. Neiu klammerdus sõrmedega draakoni soomuste külge, et tuul teda kivilt maha ei puhuks, ja tajus, kuidas need suuremaks kasvavad. Kogu draakon kasvas, peagi ei tundnud tüdruk oma jalge all enam kivipinda, vaid mõistis, et istub draakoni seljal ja klammerdus ka jalgadega tema külge. Raske oli sellistele iilidele vastu seista ja end mitte minema kanda lasta. Pingutusest pigistas Ehalill silmadki kinni, pimeduses polnud niikuinii midagi näha. Järsku maru vaibus ja hetk hiljem kostis juhtdraakoni hääl: „Me oleme pärale jõudnud, nüüd võib jälle rääkida.“

Ehalill avas silmad ning hakkas külmast krampi kiskunud sõrmi ja varbaid liigutama, see andis tasapisi sooja ning ta suutis ringi vaadata. Nad olid endiselt Kaibaldi liivikul, kuid hilisõhtust oli varahommik saanud. Endiselt ümbritses teda ja juhtdraakonit lenddraakonite ring, kuid need polnud enam mõnekümne sentimeetri suurused loomakesed, vaid majesteetlikud hiiglased, kes kogu oma olemusega aukartust äratasid. Juhtdraakon jätkas: „Enne kui merimadude jutule läheme, pead võtma vastumürki. Maomürgi kogumisel võib kergesti juhtuda, et sa mõne piisaga pihta saad. Tervele nahale ei tee see midagi, kuid pisimalegi kriimustusele sattudes läheb see sealtkaudu verre ja sa oled ise surmalaps. Mine ja küsi vastumürk endale ja oma hõimule.“ Draakon laskus kõhuli, et Ehalill tema seljalt maha saaks.

Mine ja küsi – lihtne öelda. Et see juhiste kirjapanija ka nii kaootiliselt ja mõistu, kogu aeg seda totakat algriimi kasutades kirjutas, torises Ehalill mõttes. Mis selle vastumürgi kohta õieti oligi? ... lohe leenta ... vägev verda ... Vastumürgiks on ilmselt lenddraakoni veri. Kas siin on jälle see trikk, et ma pean õigelt loomalt küsima? Milliselt? Kas selle kohta oli tohul midagi? ... esmakordselt emakssaanult ... Kust mina pean aru saama, milline neist sisalikest esimest korda munenud on? Jälle pilgu järgi? Äsja poeginud lehma või lamba silmavaade on tõepoolest teistsugune kui järglasteta loomal, kuidagi pehmem. Võib-olla kehtib see ka lenddraakonite puhul. Aga kas esmakordselt munenu pilk on teistsugune kui korduvalt munenu oma? Oeh! Seekord puuris neiu oma pilgu järjest kõigi emasloomade silmisse – ühe korra, teist korda, kolmandat korda ... ja astus siis pisut kõheldes neist ühe juurde.

„Austatud ... eee ... madonna! (Loodetavasti see tiitel sobib. Kust, kurat, mina peaksin teadma, mismoodi neid roomajaid õieti kõnetatakse!) Leigri lapsed tervitavad sind ja sinu ... eee ... (Mune? Kutsikaid? Vasikaid? Talli? Munenud ta juba on, aga järglased on ilmselt veel koorumata ...) järeltulijaid! Ma olen teel merimadude juurde ja palun sinult oma hõimule vastumürki.“

„Tervita oma hõimu meiegi poolt!“ kurises emadraakon sõbralikult vastuseks. „Otsi oma kotist õige lähker.“

Ehalill võttis küljel rippuvast kotist kurrulise lähkri. Emadraakon noogutas rahulolevalt ja juhendas edasi: „Lähkri suu serva on põimitud pael, mille otstes on puupulgad. Keera pulkadel otsad maha –ühe otsa küljest seestpoolt leiad terava oga, teiselt samblatuusti. Pane lähker mu esijala veeni juurde ja torka ogaga veeni. Kui lähker hakkab täis saama, püüa viimane tilk verd oma keelele ja suru seejärel samblatuust sõrmedega tugevasti vastu veeni.“

Ehalill tegi nagu õpetatud: aegamisi ja tukslevalt – lenddraakoni südame rütmis – täitus lähker mustjaspunase verega. Kui neiule tundus, et lähker on piisavalt täis ja rohkem võtta ei riski, et see sulgemisel üle ajama ei hakkaks, püüdis ta viimase tilga verd oma keelele ja surus seejärel samblatuusti vastu veeni.

„Hästi tehtud,“ sosistas emadraakon. „Hoia samblatuusti kolm minutit, siis pane pulgale ots tagasi – siis on veri kinni jäänud. Kui koju jõuad, jaga igale hõimlasele, kes maomürgiga kokku võib puutuda, üks tilk minu verd. Vastupanuvõime püsib ööpäeva. Mina pean nüüd kolmeks päevaks magama heitma, et verekaotusest taastuda. Edu su hõimule!“

Emadraakon jäi vait ja sulges silmad. Ta tuikus kergelt, kuid püsis istuli. kuni Ehalill samblatutti ta veenil hoidis. Kui neiu oli selle eemaldanud, vajus loom aeglaselt külili.

„Aitäh sulle ja edukat taastumist!“ sosistas Ehalill ja läks juhtdraakoni juurde tagasi.

Kui Ehalill oli kontrollinud, et lähker on korralikult suletud, selle kotti pistnud ja uuesti kindlalt juhtdraakoni seljal istus, tõusis too õhku ja võttis suuna Õngu soo poole. Jõudsalt tiibadega õhku tallates kõneles lenddraakon tüdrukule: „Päris järve kaldale ma sind viia ei saa – järveäärne õõtsik on minu jaoks liiga pehme ja vetruv, kindlasti ei suudaks ma sealt enam lendu tõusta, halvemal juhul vajuksin mõnda laukasse. Ma maandun järvest päikesetõusukaares õõtsiku ja männiku piiril, sealt pead üksi edasi minema. Ma ootan sind kolm tundi – kui kõik läheb ladusalt, on sul sellest ajast piisavalt ja enamgi veel. Kui sa milleski eksid, siis ... tagajärgi aimad isegi.“

Soo serval end lenddraakoni seljalt maha libistanud, hakkas Ehalill ettevaatlikult järve suunas sammuma. Minna polnud palju, ehk kolmveerandsada meetrit, kuid neiu pidi jälgima, et ta õõtsiku kandvalt osalt kõrvale ei astu ja mõnda salakavalasse laukasse ei satu. Tal polnud see kaugeltki esimene kord soos liikuda, seega ta teadis, mida jälgida, kuid tähelepanu ei tohtinud hajuda lasta. Soos liikumise pärast ta hirmu ega ärevust ei tundnud, küll aga tekitas temas kõhedust eesseisev ülesanne. Kümnemeetrised mürkmaod ... Palju neid on? On nad kaldal või järves? Kuidas ma nende poole peaksin pöörduma? Nojah, mäluköie kolmas sõlm, aga ikkagi ... Hakkan nende jutust aru saama ja ise nende keeles kõneleda oskama, aga mil moel ma neid kõnetama peaksin? Mürgi võtmiseks läheb ilmselt vaja seda aukudega pulka ... hambad läbi aukude, siis voolab mürk lähkrisse. Palju mürki vaja on? Tohurullil kirjutati seitsmest sinisest siust. Ilmselt pean ma mürki võtma seitsmelt maolt. Aga milliselt seitsmelt, kui neid peaks rohkem kohal olema? On sellel tähtsust või on see suva? Kas kõik on ühtviisi sinised? Kas ...? Kuidas ...? Mõtted Ehalille peas keerlesid nagu karussellil ja ta hakkas iga sammuga üha enam pabistama.

Õõtsiku ületanud ja järve kaldal seisatanud, vaatas Ehalill madusid otsides murelikult ringi. Mingeid madusid ta ei näinud, isegi mitte ühtegi tavalist nastikut või rästikut, seitsmest hiidmaost rääkimata. Ilmselt olid nad järves või teisel kaldal või ... Ehalill ohkas. Tal polnud aimugi, kuidas madusid ligi kutsuda, pealegi vaevasid teda nälg ja janu – ta polnud pärast kodust lahkumist ivagi hamba alla saanud ja lend läbi jäiste ajavoogude oli teda tublisti kurnanud. Muidugi olid tal sadulataskus nii veepudel kui ka pisut suupisteid, aga ta oli unustanud need Kreedult saadud kotti ümber tõsta, seega olid need sealsamas, kus hobunegi – Kaibaldi liiviku serval. Pealgi hoopis teises ajas. Nii et süüa polnud tal midagi. Selles suhtes ei olnud ka soost kõige vähematki kasu – isegi jõhvikad polnud veel küpsed. Vett oli vaid tema ees laiuvas rabajärves. Ehalill teadis, et mineraalainetevaene vesi päriselt janu ei kustuta, kuid otsustas, et parem on see ikka kui üldse mitte vesi. Nii ta kükitaski ja rüüpas mitu kamalutäit pisut mõrkjat pruunikat vett. Aga edasi? Niisama passida polnud vähimatki mõtet – aeg liikus halastamatult edasi. Ehalill tegi ainsat, mis pähe tuli – sõlmis lahti mäluköie kolmanda sõlme.

Jälle oleks otsekui tuline ora ta meelekohtadest läbi tunginud, kuid peapöörituse, nägemiskaotuse või kuulmishäirete asemel tundis neiu tugevat südamekloppimist ja iiveldust. Poleks ta magu toidust täiesti tühi olnud, oleks ta kindlasti oksendama hakanud. Nüüd piirdus lugu mitu minutit vältavate spasmide ja nende taktis kõõksumisega. Kui enesetunne normaliseeruma hakkas, ammutas tüdruk järvest veel paar kamalutäit vett, jõi ja niisutas tulitavaid meelekohti. Kolmanda peotäie järele küünitades märkas ta madu. Õigemini mao pead, õigemini – madude päid. Kehad olid vee all, aga rohekassinised pead olid püsti ja paarkümmend ümmarguste pupillidega silmapaari uuris uudishimulikult Ehalille. Ehalill kõõritas neid ja mõtles, et peab nüüd otsustama, kuidas ja kelle poole neist pöörduda. On sellel tähtsust? Tohurullilt seda välja lugeda polnud võimalik. Kust saada selgust? Ükskõik, millist vana müüti või legendi ma meenutan, pole sellest teragi tolku – kõik maod on vaid ühe peaga, ainsalgi pole kolme või veel enamat. Ka pole ühelgi peas ei kuldkrooni ega harja. Nojah, ega siin ussikuningat olla saagi – Kreet ju rääkis, et ainult emased maod tulevad Õngu sohu. Nende kuningas, kui neil sellist üldse on, viibib ilmselt praegugi kusagil Näkimadalate kandis. Miskist kuningannast ei tea ma midagi. Võib-olla on emasloomad kõik võrdsel positsioonil. Kõnetaks kõiki korraga? Daamid? Prouad? ... Ma olen mingis kuramuse eelajaloolises ajas, seega pigem emandad.

Ehalill sundis ennast rahulikuks ning sisistas keelt vastu esihambaid surudes: „Piisssaku vett teie pesssadesss, aussstatud emandad! Olen Vahtrepa Ehalill, Vanema Lemmi ja Pealiku Väärdi tütar ning tulnud kõrgeaulissselt ussssssisssoolt abi paluma. Vägev vaenlane on maale tulemasss, meid on nendega võrreldesss tühine hulk ja me vajame tõhusssamaid relvi.“ Ta ei söandanud otsesõnu mürki paluda.

Vastuseks kostis mitmehäälne sisin, millest Ehalill suutis välja kuulda: „Sssoosssigu sssajud sssinugi sssugu!“

Seejärel vahetasid maod pilke, ujusid kalda äärde ja vongerdasid veest välja. Kõik olid üleni üsna üht tooni rohekassinised, värvuse järgi polnud küll võimalik nende hulgast seitset välja valida. Mille järgi siis?

Endid kaldale kõrvuti pooleldi kerra seadnud, kaelad ettepoole kaardus, susisesid siud kooris: „Näeme sssinu preesssi. Mäletame lubadussst. Kasss sssul on kihvtikaigasss ja lähker ühesss? Asssu asssja juurde!“

Ehalill kõhkles veel hetke – paarkümmend merimadu on ootel, aga kellelt siis ikkagi mürki võtta? Siis meenus talle Kreedu jutust – mürgi hulk kasvab eksponentsiaalselt mao kasvuga. Ehalill otsustas mürki koguda seitsmelt kõige suuremalt maolt. Ta võttis kotist siledast nahast lähkri ja aukudega pulga, asetas pulga risti üle lähkri suu ning, seda kummaltki poolt paigal hoides, sirutas lähkri suurima merimao suunas. Siug salvas pulka – tema hammustus oli täpne, hambad tungisid läbi pulgas olevate aukude ja mürk voolas lähkrisse. Kui esimene madu oli tagasi tõmbunud, kordas Ehalill toimingut veel kuue suure mao juures. Kõik mürki loovutanud maod kerisid endid lõpuni kerra ja asetasid pea keerdudele. Teised olid jätkuvalt loovutusvalmis, kuid Ehalill mõistis, et seitsmest annusest tõesti piisab – lähker oli peaaegu täis, kaheksas ports poleks enam ära mahtunud. Ta sulges lähkri hoolikalt, pistis kotti ning öelnud madudele tänusõnad: „Olge te tuhandessst tänatud! Sssinetagu sssoo sssadudesss ja voolaku Vanajõgi vääramatult!“ asus tagasiteele männiku poole, kus lenddraakon teda ootas.

Ehalille lahkumist jäi saatma häälekas sisin: „Õigeaegssset naasssmissst! Sssurgu sssissssssetungijad!“

„Kas on veel midagi, milles ma sind aidata saaksin?“ küsis lenddraakon, kui Ehalill oli end uuesti kindlalt tema seljale sättinud. „Soovid sa põlisajas veel kelleltki nõu või abi?“

„Ma ise ei oska küll midagi soovida,“ oli Ehalill nõutu. „Tohurullil polnud ka rohkem juhiseid. Teist ja merimadudest ja mürgist ja vastumürgist oli juttu ... ja kiirustamisest. Sina oled vanarahva hulgast – kas sina oskad midagi soovitada?“

„Mida oskan mina soovitada inimesele? Teie teod ja tõed on ju hoopis teised kui meie omad. Kui sul minule rohkem soove pole, lendame siis Kaibaldisse tagasi.“

Õhku tõusnud, jätkas lenddraakon kõnelemist: „Kuna sul on kiire, on vast kõige õigem, kui kohe pärast maandumist sinu aega naaseme. Taas – ära kõnele enne, kui ma ütlen.“

Ehalill seadis end valmis uue raju ja külma vastu, kuid seekordne ajaränd oli sootuks teistsugune. Lenddraakon ei hakanud Kaibaldisse naasnuna laulma, vaid tardus täiesti liikumatuks, isegi tema hingamine oleks nagu seiskunud. Seni kergelt hingitsenud tuuleke soikus sootuks. Seejärel saabus palavus ja Ehalill tundis, kuidas higi mööda keha alla voolab. Peagi süvenes palavus põletavaks leitsakuks, higi kuivas ja tekkis tundmus, nagu ajaks nahk pinde välja. Kurk kuivas, sülge enam ei tekkinud, neelata ei saanud. Silmades tekkisid kipitus ja kraapimine nagu oleksid need liiva täis, pilk muutus häguseks. Kõrvetavas kuumuses polnud enam midagi hingata – vähe puudus, et Ehalill oleks õhunappusest meelemärkuse kaotanud. Tagatipuks tajus ta, kuidas lenddraakon kiiresti kahaneb. Käte ja jalgadega klammerdus neiu draakoni soomuste külge, et kuidagigi tasakaalu säilitada, peas vasardamas vastu pidada ... vastu pidada ... vaikida ... vaikida ... vastu pidada ... vaikida ...

Pärast määramatut aega jõudis Ehalille kumisevatesse kõrvadesse juhtdraakoni hääl: „Oleme tagasi jõudnud.“

Palavusest, õhupuudusest ja janust peaaegu juhmistununa ei suutnud Ehalill midagi öelda ega teha, ta ei saanud arugi, mida ta ütlema või tegema peaks või mis üldse toimub või kus ta on. Ta vaid kükitas kivi otsas, käed lenddraakoni turjal. Too mõistis olukorda ja nihverdas end ettevaatlikult, tüdruku käsi kõigi oma jäsemetega enda pealt kivile nügides, vabaks. Ehalill ei liigutanud selle kestel ise oimugi. Juhtdraakon vaatas tüdrukut, mõtles hetke ja hakkas siis tiibadega tuult lehvitama. Vast tosina minuti pärast suutis Ehalill end jälle liigutada ja talle hakkas nagu läbi udu meenuma, kus ta õieti on. Aga miks? Seda ta veel meenutada ei suutnud. Nagu unest ärgates jõllitas ta enda ees olevale lenddraakonile otsa. See jättis nüüd tuule lehvitamise ja sõnas: „Sul on aeg minna, kui tahad enne hävingut oma hõimu juurde jõuda ja neid sellest päästa. Sa küsisid ennist, mida mina sulle soovitaksin. On siiski üks soovitus, mille ma sulle teele kaasa annan. Üks, millest peaksid lähtuma kõik elusolendid – mäleta eelnenut ja kasuta seda muutunud ajas targasti. Mine nüüd.“

Ikka veel uimasena uperdas Ehalill kivilt maha, pomises ebamäärased tänusõnad ja komberdas kuidagi liiviku serval ootava kõrvi juurde. Sinna jõudnud, koukis ta esimese asjana sadulataskust veepudeli ja jõi. Siis leidsid tema sõrmed rosinanutsaku ja harutasid selle lahti. Kaks peotäit rosinaid ja veel mitu sõõmu vett parandasid olukorda niipalju, et Ehalillele meenusid ka tema Kaibaldis oleku põhjus ja vastutuskoorem. Ma pean kiirustama! Palju õieti aega järele jäänud on selleni, kuni vaenlased Kreedu arvestuse järgi rannale jõuavad? Päev? Mõni tund? Nad on juba kohal ja ma olen lootusetult hiljaks jäänud? Ajataju oli küll täielikult kadunud. Ehalill õngitses sadulakotist oma telefoni – pilk sellele tõendas, et hiljaks jäänud ta veel pole, kuid ülearusest ajast ei saa sugugi rääkida – Kreedu nimetatud hetkest puudus kümmekond tundi rohkem kui ööpäev. Selle ajaga peab tagasi Vahtreppa jõudma, peab vastumürgi laiali jagama, peab relvad maomürgiga täiustama ... võib-olla veel midagi. Kõige parema meelega oleks Ehalill sinnasamma nõmmemändide alusele samblavaibale magama keeranud, nii kurnatud oli ta. Aga seda ta endale lubada ei saanud – kogukond lootis temale. Kogu jõudu kokku võttes hiivas neiu end sadulasse ja andis hobusele käsu: „Koju!“

***

Ise roidumusest vaevu sadulas püsides, silmad väsimusest poolkinni, kihutas tüdruk ratsut sõnade ja kandadega udjades üha kiiremale kapakule. Loom mõistis teda ja liikuski üha kärmemalt ja kärmemalt kuni ... „Ptruu!“ kõlas eemalt mehehääl ja kõrb ajas end tagajalgadele. Ehalill oleks peaaegu sadulast pudenenud, teda päästis vaid see, et ta just parasjagu jälle kannad hobusele selle takka kiirustamiseks roietesse oli surunud.

Ehalill avas silmad ning nägi mõni meeter eespool metsarajal tema kõrvi peatanud hääle omanikku. Noor, vast kahekümne viie ringis hallikasrohelistes rõivastes ja päikesest põlenud näoga võõras, poolde selga ulatuvad kastanpruunid juuksed hobusesabaks köidetud, istus võigu ratsu turjal ja silmitses Ehalille säravi silmi, huulil mänglemas lõbus, ja tüdrukule tundus, et pisut pilkavgi naeratus. Misasja sa irvitad, ma olen surmväsinud, mõtles Ehalill. Oleksid sa ise selle läbi elanud mis mina, siis oleksid sa juba surnud! Kes, kurat, sa sihuke üldse oled? Ma pole sind varem näinud ... hmh ... kuramuse kena poiss tegelikult ... aga kuramuse ülbe vist ka ... Öelda ei jõudnud ta aga veel midagi, enne hakkas noormees kõnelema: „Sul näikse õige tuli takus olevat – tormad nii, et ajad teised teekäijad alla ja murrad viimaks omalgi kaela. Kuhu kenal tüdrukul nii hirmus rutt on?“

Ehalill tahtis juba midagi kähvata, aga miski selles noormehes ... Nojah, ta ei saanudki täpselt aru, mis ja miks ja .... Igatahes jättis ta kähvamata, vastus tuli vaid pisut tõre: „Olen Vahtrepa Ehalill, Lemmi ja Väärdi tütar. Kuhu mul rutt on, ütlen sulle ehk siis, kui sinagi end tutvustanud oled.“

„Või Vanema ja Pealiku enda tütar! Nii tähtsa sugupuuga mina kiidelda ei saa – olen Metsaküla Raju, Viire ja Vihuri poeg.“

Ehkki Ehalill noormeest varem näinud polnud, olid kõik kõlanud nimed talle tuttavad – Metsaküla Viire ja Vihur olid üle kogu Hiiumaa tuntud, esimene maaloitsija, teine ilmalausujana. Maaloitsija oskusi nagu teadjanaiste omigi anti edasi emaliini pidi, kuid ilmalausujad olid ajast-aega olnud mehed – Vihuri isa Torm ja isaisa Maru olid seda ametit pidanud, tema isa ja vanaisa niisamuti ning oli teada, et ka Vihuri vanim poeg Raju nende teekonda jätkab.

Nii vastaski Ehalill: „Ega sinagi vääritust soost ole.“

Taas kerkisid Ehalille silme ette read tohurullilt:

... raevuka raju rajale.
Püüa pilgud päripidi,
kuula kõnet kikkis kõrvu,
siirale sündinut seleta ...

Miks? Ta ei teadnud. Kuna aga tohurullile tähendatu järgimisest seni ainult kasu oli olnud, otsustas ta noormeest usaldada ja jutustas talle väga lühidalt oma kiirustamise põhjusest. Jutu lõpuni kuulanud, vilistas noormees mõtlikult ja sõnas siis: „Rävalaste tulekust olen ma kuulnud, seetõttu ma õieti kodust nii kaugel olengi – kõik vähegi võitlusvõimelised kogunevad Vahtreppa, et kodusaare kaitsele asuda. Metsakülasse jäävad vaid allakümnesed jõnglased ja mõned memmed-taadid. Oleme kõik valmis oma kohustust ja meile antavaid ülesandeid täitma. Sinul on osa ülesandest juba täidetud ning pikk ja keeruline teekond seljataga, aga teekond pole siiski veel lõppenud – nüüd tuleb mõelda, mis edasi teha. Mürgi said sa kätte ja vastumürgi niisamuti. Tore on. Mürgiga töödeldud relvad tapaksid iga tabamusega. Ka tore. Aga kogu arsenali mürgiga üle käimine ei ole enam tore. Isegi kui seda teha jõuaks, mida ma, muide, ei usu, oleks ju võitluses ikkagi sõdalane sõdalase vastu. Relvi ega võitlejaid sellest juurde ei teki, nii et võidulootuse suurenemist ma ei näe. Kui me tahame, et sellest mürgist tõesti tolku oleks, peab midagi tõhusamat välja mõtlema. Midagi, mida rävalased ei oska ette aimata.“

Ehalill oigas: „Mina ei suuda midagi mõelda. Hea, kui ma tagasi Vahtreppa jõuan.“

„Ma näen, mis seisus sa oled. Sinu saavutatu on juba praegu imetlusväärne. Nüüd on minu kord. Mina mõtlen ... hmmm ... tegelikult juba mõtlesin. Ma arvan, et see toimib. Ega ma asjata Raju nime kanna. Aga lendame nüüd Vahtreppa ja, kui sa vähegi kuulata jaksad, kõnelen teel sulle oma plaanist.“

Ega Ehalill hästi jaksanud, aga ta sundis end selleks.

***

Mõnekümneinimeseline salk hiidlasi, enamik neist sõjaväljale minekuks kas veel noorusest nõrgad või juba vanadusest väetid, mõned ka raskejalgsusest rammetud, seisis poolkaares Kuri küla kagurannal. Kogukondlastest paar sammu eespool olid Kreet ja Raju, kõik silmitsesid, kuidas Ehalill kogukonna hoolsatest kätest kogutud ja rannaribale toodud kadakaoksakesi maomürgiga pritspudelist üle piserdab. Kui tüdruk töö lõpetanud ja teiste juurde naasnud oli, tähendas Kreet: „Nüüd jääb veel mõned minutid oodata, kuni laevad silmapiiril nähtavale ilmuvad ja siis piisavalt lähedale jõuavad.“

„Kustkohast nad nähtavale peaksid ilmuma?“ torises üks vanamees seisjate reast. „Kehva koha olete valinud – Tähva nina ja Rambirahu varjavad ju kogu vaatevälja – me ei näe siit midagi.“

Vanamehe tähelepanekut ei saanud valeks tunnistada – vaba vett polnud nägemisulatuses õieti kilomeetritki, kaugemale jääva mere peitsid otse itta jääv kruusane Rambirahu, selle lõunaserva tagant paistev rohtunud Hellamaa rahu ning nondest pisut loodes asetsev käärulise liivarannaga Tähva nina.

„Teie ei näe, aga mina näen,“ vastas Kreet. „Koht pole kehv, vaid meelega valitud – kui teie ei näe laevu, ei näe laevadel olijad ka teid ega saa meie plaani nurjata.“

„No olgu – sinu nägemisse ma usun,“ kõlas teise taadi hääl, „aga nendesse kadakaoksakestesse teps mitte. Raju suudab ehk küll tuulispea tekitada ja need sinna sisse haarata, aga et need kedagi tapaksid ... see kõlab ikka väga utoopilisena.“

„Ma ju juba seletasin…“ ohkas Raju, „kadakaoksad ise ei tapa kedagi, aga hooga vastu katmata nägu, kaela ja käsi lennates tekitavad kadakaokkad hulgaliselt pisivigastusi, mille kaudu mürk, mis neile piserdatud on, verre jõuab. Selleks ajaks, kui laevad randuvad, on paljud rävalaste sõdalased juba halvatud ja võitlusvõimeliste sõdalaste hulk oluliselt väiksem.“

„No aga,“ sekkus kolmas papi, „kui sa selle tuulispea juba lood, miks sa ei võiks seda kohe laevade kallale saata, et see need põhja viiks? Laevad põhjas, mehed uppunud, kogu mure oleks murtud. Milleks mingite mürgitatud oksakestega jännata?“

„Ka sellest oli juba juttu – ma olen ilmalausuja, mitte ainearbuja või maag – ma ei suuda tekitada olematut. Ma suudan olemasolevat koguda, suunata ja mingil määral võimendada. Praeguse kerge, napilt ühepallise tuulekese juures on ülim, mida ma teha jaksan, lähikonna õhulainete kogumine kadakaoksi kanda suutvaks tuulispeaks. Laevu uputava maru loomiseks peaks tuule tugevus rannal olema vähemalt neli palli.“

„Vakka nüüd!“ käsutas korraga Kreet. „On aeg!“

Pealtvaatajad vakatasid ja Raju alustas lausumist. See oli muistne loits, mida ta lausus. Muistne loits, mida ükski juuresolijaist polnud varem kuulnud. Muistne loits, mille sõnu keegi peale Raju enda, Ehalille ja Kreedu ei mõistnud. Muistne loits, mis alguses õhu vaikselt virvendama pani ja siis virved ühisesse tantsuringi koondas. Muistne loits, mis tuuletantsu üha kiiremini ja kiiremini keerlema kihutas ja seejärel kadakaokste juurde juhatas. Muistne loits, mis kadakaoksad keerdudesse kerkima sundis ja keerise rannalt merele pööritas. Muistne loits, mis tuulispea esmalt kagukaarde Rambirahu ja Hellamaa rahu taha suunas ning siis järsult kirdesse kamandas. Muistne loits, mis kandis merimadude mürgiga salvitud kadakaoksad rävalaste laevadele tööd tegema ja lootust looma.

Kuidas kadakane tuulispea kohale jõudis, kui edukas seesugune omamoodi rünnak oli või mis laevadel täpselt toimus, ei näinud ei loitsija ise ega loitsimist jälgima kogunenud kogukondlased. Kui keegi üldse seda täpselt teadis, siis ehk vaid Koidma Kreet, kes mõni aeg pärast tuulispea silmist kadumist teatas: „Meie tänane töö on tehtud. Edasi tuleb lahing. Lahing, kus langeb palju hiidlasi ja saarlasi, kuid veel rohkem rävalasi. Lahing, kus teevad tegusid Pealik ja tema meeskond ning Vanem ja tema naiskond. Pealik ja Vanem ...“

Kreet pööras silmad merelt Ehalille poole, vaatas talle tõsiselt otsa ja jätkas: „Kogukond vajab Pealikku ja Vanemat tänases lahingus, aga kogukond vajab Vanemat ka homses taastumises. Kogukond vajab Vanemat ... ja Pealikku, kelle see enda kõrvale valib.“

Ehalill mõistis. Mõistis kurvastuse ja ängiga, et tema vanematele pole antud järgmist päeva näha. Mõistis, et tema on see, kes pärast rasket ja langenuterohket, kuid võidukat lahingut hõimu etteotsa peab asuma. Mõistis ka seda, et ta vajab enda kõrvale tarka ja tarmukat paarilist. Põliste valitsejate ja põliste lausujate vere ühendamine tundus talle päris hea mõttena.