Siin on minu kolm tilka verd. Võta ja tee, mida käsin. Ei, ma ei taha mingit kratti, neid tolkameid on kogu maailm täis. Ei, mul on vaja libahunti. Mitte igasugust ja mitte mina. Libahundiks peab saama minu kooliõde Maarika. Miks, no see pole nüüd küll sinu asi, minu poolt nood veretilgad ning sina pead minu soovi täitma.
Võtan vastu teie anni ja teie soov saab täidetud. Rohkem, kui sa ise lootagi võid. Seitse aastat on sinu aeg. Pärast tulen sulle järgi ja põrgus saab sul olema ootel magus koht.
Oeh lõpuks, lõpuks õnnestus, jee… Ma poleks kunagi arvanud, et kõik nii pikk ja nii piinarikas saab olema ning tegelikult ka töötab. Mis puutub veresse: ega see minu oma olnud, naabri Pontut tuleb veel tükk aega lihaga töödelda, et taas minuga sõbraks saaks. Kättemaks tuleb magus: Maarika, kena jahti sulle soodes ja rabades AH AHA HAA!!!
Läksin rahulolevalt koju ja kerisin magama. Hommik oli kuum ja lämbe. Ärkasin hilja. Kurk kuivas, tõmbasin jalad enda alla ning hüppasin voodist maha ning läksin hüpates köögi poole. Oot-oot, mida ma teen, miks ma hüppan? Samas hüppamine tundus edasiliikumiseks ainuke ning parim viis. Raputasin segaduses pead, kuid janu oli tugevam. Avasin kraani, torkasin pea joa alla ning kaanisin, kuis jaksasin. Mõnus, mõnus. Tore oleks veel, kui saaks üle keha sellises mõnusas jahedas vees olla. Aga miks mitte? Kikerpera soo pole ju siit kuigi kaugel, seda head jahedat vett on seal lademes. Läheks ja naudiks seda mõnuga. Hmm, miks mitte. Toitu on seal ehk piisavalt, kui see vastik päike muidugi kõike ära pole peletanud.
Nii saigi hüpates mindud. Tee peal tulid inimesed vastu ja jäid minu liikumist millegipärast vaatama, millegipärast vangutasid päid – aga mis see minu asi on, Kikerpera ootab. Päike kõrvetab, jõuaks ometi kiiremini kohale. Pea poole tee peal meenus mulle, et mul on auto ja sellega oleks ammu kohale jõudnud. Millegipärast on mõtlemine üldse kuidagi hämaraks jäänud. Meenus, et eile sai hilja peale jäädud ja midagi olulist tehtud, aga mida täpsemalt…. Eh, ju siis pole oluline. Vastik päike võtab kogu mõtlemise ja ka rammu nii peast kui ka liikmetest ära.
Edasi, edasi, ei hüpetki tagasi. Õnneks jõudsin metsa alla, oli veidi lahedam olla, paar kärbestki tahtsid minu ümber tiirutada. Lõmpsasin keelega ning – näuhti! – olidki nad minu suus. Palju neist muidugi polnud aga magusaks vahepalaks, miks mitte.
Ei läinudki enam palju, kui nägin vasakul pool metsa hõredamaks ning kiduramaks jäämas. Kikerpera, armas Kikerpera, sinna tahan ma saada ja saangi, ahaa. Veel mõned pikemad hüpped ning maandusingi mõnusas pruunis vees. Uuh, mõnus… Sääski on ka lausa parvede viisi ümber, iga keelelõmpsatusega sain kümme või rohkemgi kätte. Ajataju läks päris kaduma, kui ma sedasi sääseparvest sääseparve ringi hüplesin ja mõnust krooksusin. On ikka häid kohti loodud.
Päev möödus ja see kuradima vastik päike laskus madalamaks ning viimaks kadus kuhugi, kust ehk ta kunagi enam ei tõuse. Jäin väsinuna kusagile lauka servale lösutama ning mõttesse: miks teised inimesed siin ei käi, ometigi on ju siin mõnus ja palju süüa ka. Kogu päeva jooksul ei näinud kedagi teist, aga ometigi on ju inimesed enamjaolt parves liikuvad olendid, mitte küll nagu sääsed, aga samas ega midagi suurt paremat ka mitte. Meenus, et need inimesed, keda hommikul (kui see ikka oli hommik) kohtasin, liikusid kuidagi imelikult, ei hüpanud, nagu normaalsed seda teevad. Ah lollakad, mulle jääbki kõike rohkem.
Jäin magama. Ärkasin, kui kuulsin kauguses hundi ulgu. Raputasin hämmelduses pead, hundid ju ei käi soo peal ulgumas, nii palju ma mäletasin. Pole viga, siia ta ikka ei tule. Mul on mõnus lomp külje all ning valmis murakaski otse suu juures, ainult ava suu ning ampsa. Mõeldud-tehtud, mõnus murakamaitse suus, tegin paar laiska hüpet ning sukeldusin laukasse.
Nii möödusid päevad ja ööd. Enamjaolt leidsin, et õhtul peale päikese laskumist on parim aeg putukaid, närilisi ja muid jahtida, kes ette jäävad. Ma olen vist kehalt veidi suuremaks paisunud, ei tea, aga laukad kipuvad väikseks jääma. Eks peab vist varsti kuhugi paremasse kohta minema. Igaöine hundiulgumine käib ka juba närvidele. Tundub iga kord ligemale tulevat, aga mine tea, eks ma olen ise ka ringi liikunud.
Nägin inimest ringi kakerdamas. Too vist ei saanud üldse aru, mida teeb, astus paar sammu ja istus mingi mätta ligidusse, uhas esijäsemetega midagi oma anumasse ja tegi jälle paar sammu suvalises suunas, mõnikord ka tagasi minnes. Ümises midagi totralt ja ei teinud mõnusast sääseparvest enne väljagi, kui ta parve sisse sattus ja sääsed tema peale laskusid. Seepeale kukkus ta ümberringi lahmima ja mitte ühtegi ei pannud suhu – lollakas. Seepeale sain ma vihaseks ning hüppasin laukast välja ning virutasin talle keelega hea laksu vastu pead. Nõrgad on inimesed ja maitselt üsna vastikud, kuid samas mingi meeldiv kõrvalmekk on siiski man.
Aeg läks, nüüd kutsusin ma ise inimesi siia, lastes välja niinimetatud kutse-hüüu. Nad tulid, algul ühekaupa ja eksinud olekuga, aga mida paremini ma oskusi lihvisin, seda rohkem ja sihikindlamalt nad tulid – otse vastu oma hukule. Hundi ulg on aga nüüd juba väga ligidale jõudnud ja see on vihane ulg – ängi täis ning vihkamist. Ma ei tea, miks, aga tekitab minus hirmu. Jah, on aeg edasi minna. Üks öö veel ja ma lähen. Sinna, kus on rohkem neid inimesi, mäletan, et kusagil oli neid ikka hulganisti koos.
Öö on käes ja seekord ei ole enam mingit ulgu. Minu ees saalib edasi-tagasi vihaselt urisev suur hunt, kes valmistub mind ründama. MIND ründama, mind, kes ma söön hulgaga inimesi, nagu oleksid nad kärbsed! Aga hunt – see hunt tundub millegipärast tuttavana. Ma olen vist teda kusagil näinud!! Ei, ei, ma ei ole teda kunagi näinud, aga siiski on ta tuttav. Miks? Saadan tema poole oma parima kutse-hüüu, et ta langeks minu võrku nagu inimesedki ning tuleks ise minu lõugade vahele. Aga ei, see elajas hoopis ründab mind oma ilaste kihvadega. Äigan talle esijalaga, aga ei taba. Proovin talle peale hüpata, et ta laiaks litsuda, kuid see tõbras hoopis kargab mulle kõrri kinni ning teeb seal tõsist tööd. Proovin muudki, aga mu liigutused jäävad aeglasemaks ja aeglasemaks. Mulle meenub üks nimi: Maarika.
Tekst on kirjutatud 5. mail Tallinna ulmekirjutamise töötoas.
