Üldise arvamuse kohaselt olid lohed välja surnud. Arvestades nende kirjeldusi rahvapärimuses ja ürikutes, tuli see maailmale pigem kasuks, sest üksmeelselt kujutasid kroonikud ja teadmamehed  neid kui väga kehva iseloomuga ja tüütuid tüüpe. Ajastul, kui lohed veel ringi toimetasid, pidid inimesed nendega hakkama saamiseks hea hulga jõudu ja raha kulutama, mõistagi igapäevase elu-olu arvelt. Näiteks maja ehitamise tuleohutuse nõuded erinesid väga, kui  eeldada, et valvata tuleb ainult koldest lendavaid sädemeid ja paigaldada piksevarras. Kui  mõni nördinud lohe on otsustanud pool linna maha põletada, peaksid olema tulekindlamad hooned ja mitme väljapääsuga keldrid. Ajapikku lisandus mõnigi nupumees, kes tuli välja teooriaga, et kroonikate lohed on hoopistükkis välja mõeldud – kas siis ajalooline kunstiline liialdus kaugemate linnade vägimeeste tegevuse tulemuse kirjeldamisel või hoopis liiga usina kirjatsura fantaasia vili.

Nii oli üpris ebameeldiv üllatus, kui ühel päeval lohe laisalt tiibu plaksutades üle linna lendas. Linnamüürist väljapoole ehitatud majade omanike õuduseks suundus ta sirgelt ja otseteed mitte enam nii asustusest eemal asuva Lohenõlva poole, prantsatas koopasuu ette maha, vaatas ringi, purskas väikese tulepilve koopasuu pealdise suunas ja lahendas sellega ammuse vaidluse, mis objekt koopa sissekäiku kaunistab. Tulega mullast ja räbust puhtaks pühituna võis seal nüüd täies ilus näha raidkivil lohe siluetti päikese suunas lendamas. Seejärel vantsis ta koopasse. Sealt hakkas välja lendama vaheldumisi koopasse kuhjunud kraami, aurupilvi ja sädemevihureid – lohe tegeles pikalt hooletusse jäetud elamise koristamisega.

Vaatama jäänud linnaelanikud mõistsid jalamaid, et legende tuleb hoopis tõsisemalt võtma hakata – kõik peale linna mõtlemisvõimetuks jahmunud muinsuskaitseametniku, kes barbaarsest kunstieseme käitlemisest liiga šokis oli. Linna lohekindlaks muutmiseks oli kuidagi hiljavõitu, kroonikad kirjeldasid lohesid praktiliselt haavamatutena.

Pikka mõtlemisaega lohe linlastele ei jätnud. Koristustöödega ilmselt lõpetanud, lendas ta koopast välja, tegi linna kohal uhke kaare ja maabus raekoja ees. Vaatas vasemale ja paremale, sopsas sabaga, purtsatas väikese tulepilve ninasõõrmetest ja küsis siis: „Kes siin boss on?“

Linnapea taipas, et linnavalitsuse erakorraline istung peab jätkuma hiljem. Kui neid just kohe ära ei praeta… Lohe saabumise vaatamiseks olid linnavalitsuse liikmed niikuinii nagu lapsed robinal akende juurde jooksnud. Linnapea avas rõduukse ja astus rõdule. „Mina olen linnapea, Hans von …“

                „Väga hea,“ katkestas lohe üpris ebaviisakalt. „Nagu kõik ehk aru said, olen mina lohe. Te võite mind Ragnariks kutsuda.“

Linnarahvas hakkas tasapisi raeplatsile kogunema. Keegi lapsuke hõikas rõõmsalt: „Tere, Ragnar!!!“

Lohe ei vaevunud pead pöörama. „Vaadake, minul on perioodiliselt kõht tühi,“ nentis ta. „Seega pakun mõlemapoolselt kasulikku tehingut. Teie linnake saadab koopa juurde kord nädalas ühe naissoost isiku, mitte väga vana. Mina aga ei põleta teie linna koos teiega maha ja ei lähe seejärel mõistlikumat linna otsima. Väikese boonusena võin ära küpsetada igasugused vaenujõud, kes teie linna ohustada kavatsevad. Diil?“

„Miks just naissoost???“ kostis rahva seast. Linnapea lasi pilgu üle lohe tagapoolse füsioloogia ja kvalifitseeris olevuse teatavate parameetrite järgi kaheldamatult isaseks.

„Nojah, ma diskrimineerin,“ noogutas Ragnar. Naistesalgas tekkis sumin. „Kulinaarselt!“ täpsustas lohe. „Mulle lihtsalt maitsevad naised paremini. Kui teil on hüvasid nõuandeid, kuidas mehi sama maitsvaks töödelda, olen nõus kuulama, astuge koopa juurest läbi, kokandusest on ikka huvitav vestelda.“

Repliik tekitas omakorda sumina meeste seas.

„Igatahes, õhtuks ootan ettepanekuid, kumb variant teile rohkem meeldib. Kui soovite, võin demonstratsiooniks mõne maja maha põletada,“ lohe vaatas hindavalt platsiäärseid hooneid ja pööras siis pilgu uuesti linnapeale. „See oleks vist barbaarne. Te teate, kuskohast mind leida.“

Peaaegu viisakusžestina noogutas Ragnar linnapeale, lehvitas hoogsalt tiibu, tõusis ja liugles oma koopa suunas.

-     -     -

Koopasuu mustas taamal, kaugemalt polnud täna aru saada, kas elanik koduski on. Noorrüütel ja vehklemistšempion Madis tõmbas mornil ilmel näpuga ettevaatlikult üle mõõgatera. Oli äkiline küll. Mees kaalus relva käes, keerutas seda korraks – kõik nagu peab. Tulnuks mõnele rändrüütlile õpetust anda, polnuks probleemi. Elegantne relv, sobib igaks olukorraks… või peaaegu.

Sepp oli pakkunud teist, suuremat, olla spetsiaalne „Lohetapja“ mudel, aga Madis ütles ära. Kuuldavasti oli nimi patenteerimata ja viimane katsetaja just samanimelisega proovinud.  Tookord Ragnar, solvunud paarist pihta tulnud torkest, puhus argumendina tavalisest suurema tulepilve. Hästiküpsenud rüütlit pärast tema raudrüüst välja harutades porises ta  midagi konservide avamisest. Ta eelistas küll naisi, aga mõne rammusama tüki rüütlist haukas ikka, enne kui raudrüü ja vapra mehe jäänused käpalöögiga kolinal kaljuservast alla virutas. Õnneks oli lohe piisavalt ülbe ja laisk.  Temast vabanemise katsetused teda kiuslikumaks ei muutnud. Kui saabus delegatsioon järgmise söödanaise toomiseks, kasutas lohe trofeeks saadud mõõka demonstratiivselt hambaorgina.

Ragnar võttis võidelda soovijaid peaaegu alati lahkelt vastu. Kui esimene meeskond mitmekesi proovis, kommenteeris ta: „Oli juba veidi igav jah, aga sportlikkuse huvides palun mitte rohkem kui kolm korraga.“

Madis oli alati olnud just nobe ja põikleja, õige hoop õiges kohas, mitte rammu peal väljas. Lohe vastu poleks ta ikka läinud, linna poolt välja pandud autasu võib ju suur olla, aga oma nahk, teadagi, ihule lähemal. Kui mitte too munk …

Munk oli tulnud hilja õhtul ja koputanud Madise uksele. „Sina olep Madis, ülemööda-aasta turniiri vöidumiis?“ oli ta pärinud. „Ma toon sul üks äri möte…“

Munga kongus nina ja kühmus kogu ei toonud Madisele isegi mõtet ohust, ta lasi munga tuppa, pakkus talle istet ja andis isegi õlletoobi kätte.

„Lohedest on palju lugulaulusi tehtva, aga mul on üks isepärane ürik,“ oli munk pärast viisakuste vahetamist asja juurde asunud. „Ainult käest kätte ja suure saladuse varjus sihukesi antud on, sest äi lohe loll ole. Kui mõistu saap, kuidas möni neist otsa löpend, teab end kaitsta ja tarkus ongi lännu.“

„Sul on päris lohetapmise retsept?“ küsis Madis uskumatult.

„Ennam-vähem,“ ütles munk kavalalt. „Üits rull, köike välla ei loe. Seoke lugu – ma pöle, möista, miski lohetapja. Kui sul pärast au ja kuulsuse sees vana miis meelest läeb, ikka juhtub. Kui hukka saad, pole sust üldse mo leeme lauale aitajat. Nii et – väikse tasu nabiks ette küll.“

Madis jäi mõttesse. Munga nimetatud summa polnud kuigi suur, kuid äkki tahetakse teda labaselt lolliks teha?

„A sa rüütel võid isi arvata. Kui ürik päris pahnajuttu ajab, vöin raha jälle sulle ulatada,“ kuulutas munk uhkelt. „Ma isi mötle, et sest tarkusest öige mees saab lohest jägu!“

Madis hindas veelkord riski, ohkas ja otsis raha välja. Süütas lisaks kaks küünalt ja nad kummardusid ürikut uurima.

„Näe, relvade jutt… siit on kärsanud, aga siin,“ munk näitas näpuga. „Nääd?“

„Lohe purtskab tulld, aga kui tal munadest … “ luges Madis. Kohe pärast ürikus olevat auku jätkus tekst: „…igistama saab, jääb lohe kaitskümmend silmapilku jõuetuks. Terasriistaga saab körisölme …“

Munk nägi rahulolev välja. Madis pidi tunnistama, et raha tagasi pole põhjust küsida. Kui jätta tähelepanuta küsimus, mis pagana moodi lohe munadest pigistamine õnnestuks, oli juhend üsna selge.

Munk sättis endisest paksema tengelpunga vööle ja astus uksest välja, soovides edu: „Ma isi tolle töpra toidukirjas  pöle, kuid naiste raiskamine peab löppema!“

Nüüd koopa lähedal noogutas Madis munga mõtte peale veelkord. Ta sirutas teise käega pikad tangid välja ja surus otsad kokku. Nädal aega harjutamist oli harjumatu relva peaaegu käepäraseks muutnud. Tangide sihtmärkideks sätitud tomatid läksid  kenasti lödiks, lihuniku käest toodud pullimunad said samuti mitu korda oskuslikult muljutud. Viimasest lohe-rüütel matšist, mida Madis  nagu ka ülejäänud linnarahvas müüridelt vaadanud oli – ootuspärase tulemusega Ragnar üks, rüütel null - teadis mees, et lohe armastab poosetada ja tantsib natuke aega väljakutsujaga, esialgu väikeste pahvakutega tuld pursates ja lõpuks ära tüdinuna registreid valla päästes. On ju lootust?

Ta juba mõtles koopasse hõigata, kui kuulis eesli häält. Madis vaatas ringi. Teed mööda vantsis üsna kõhklevalt ja perenaise poolt kannustamist vajades suuri kotte täis laotud koormaloom. Madis kissitas silmi. Eesli kannul kõndis proua Sanna, üle linna tuntud saunapidaja ja moodsa nimetuse järgi massöör.

„Mmm,“ tõi Madis kuuldavale. „Õhtust!“ hõikas ta seejärel.

Sanna peatus ja eesel jäi juhust kasutades samuti seisma.

„Sina, Madis?“ imestas Sanna.

„Eee. Sanna, mida sa siin teed?“ küsis mees üsna otse. Hindas siis veelkord kotte eesli seljas – osa neist olid söekotid, mõned veeanumad, paar suurt tekki. „Eeee… liikuv saun???“

Sanna noogutas.

Madis turtsatas närviliselt.

Proovijaid oli ka varem olnud. Kergemate kommetega daam ühest teatavast asutusest, avastades ka ennast söödanaiste loosinimekirjast, lubas laialt Ragnarile hoopis teised naiste väärtused selgeks õpetada ja suundus professionaalse uhkusega koopa poole. Midagi seal toimus, koopast kostus lohe  kohta ebatavalisi hääli, aga Ragnar oli lõpuks väga napisõnaline ja daam kõigi tunnuste järgi ikkagi lõunaroaks saanud. Oluliselt sõnakamalt iseloomustas lohe teist proovijat, veendunud taimetoitlast, kes kärutäie väärt kraamiga püüdis ka lohet oma veendumusi jagama panna. Mitte just lugupidava tiraadi lõpetas nipsakas „Kui keegi mu söögist kavatseb enne tofut tarvitada, ei lähe ta arvesse ja tuleb asendada.“. Siiski said edaspidi aiapidajad kohustuse värsket peterselli iga paari nädala järel koopa juurde tuua.

Kuidas aga saun võiks lohet söömast lepitada?

„Sinu saun on küll üle linna kuulus …“ alustas Madis.

Selle peale turtsatas Sanna. „Ära mind nii lolliks ka pea! Tule lähemale.“

Madis ei mõiganud mõhkugi ja astus Sanna juurde, nii et nende jutuajamist kuulda polnud.

„Mul on salatarkus,“ sosistas Sanna mehel kõrva.

„Äh?“

„Kuidas lohest jagu saab. Mul käis üks munk…“

Ikka ta kurivaim on suli, mõtles Madis solvunult. Teisalt ehk mitte niiväga, rohkem proovijaid, rohkem lootust.

„See munk müüb ka kõigile seda saladust,“ sosistas Madis vastu. Nüüd oli Sanna kord nördinud ilmet teha.

„Ise munk, aga ärimees,“ ohkas ka tema. Silmitses siis mehe mõõka ja tange ja tegi suured silmad. „Mismoodi sa nendega mõtled???“

„No… põiklen ja siis pigistan!“

„Ahsoo.“ Naine kaalus hetkeks. „Idioot. Munad tuleb higistama panna!“

Madis oigas mõttes. Kas neid neetud ürikuid ei võiks teha vähemalt kolmes koopias? Nojah, saladusel oleks niimoodi rohkem oht avalikuks saada.

Peaaegu korraga üritasid nad öelda sama mõtet: „Aga mis siis, kui sinul on õigus?“

„Tead mis,“ ütles Sanna esimesena. „Sa massaažis oled käinud? Teeme nii, et sina oled minu mannekeen, ette näitamiseks ja kui saunas higistamine ei aita, siis võtad mõõga ja tangid…“

Madis neelatas. „Eks siis peame minema. Daamid ees?“

Sanna mühatas.

„… aga millega sa mõtled kõri…?“ küsis Madis, kui nad koopa poole astusid.

„Tead, te ikka ei tea naistest midagi,“ nentis Sanna. „Aint lohedele sööta oskate…“

Kui nad palju hiljem eesli järel mäest alla jalutasid, jäi Madis enne linnaväravat järsult seisma. „Me ei räägi kellelegi, kuidas…“ ütles ta. „Ei taha eluaeg Madis Munamudija olla!“

„Ja mina Sanna Sepakäsi. Ei. Diskreetsus on voorus,“ kuulutas Sanna. „Üks asi veel – oled sa mõelnud, kas mungal emaste lohede kohta ka mõni ürik leidub?“