Vaade planeedile oli paljulubav, kindlasti sobilikum paarist pulbitsevast tuulisest taevakehast, mida varem uurisin. Paljuvõitu vett – ega me mingid kalad pole. Maismaad siiski küllaga. Skaudi analüsaator siristas hingatavast atmosfäärist ja tuvastatavatest eluvormidest. Kõigepealt aga tuli leida orientiirid. Skaudi otsingusüsteemid tabasid õige koha alles kolmandal tiirul ümber planeedi. Käivitasin maandumisprotseduuri.

Maandumiskoht pidi orbiidilt leidmiseks olema piisavalt lage. Sellest loogilisena paigutati orientiirid ja marker mõnda kõrbe, kõrgemale alale. Liiv on kõrbetega paraku kaasnev ja selle liikumine ja kuhjumine võib pikema aja vältel matta ka võimsad struktuurid. Skaut lösutas peaaegu ühe orientiiri kõrval, vaatasin kohta, kus marker olla võiks, ja tundsin korraga nii kergendust kui nördimust. Orientiiride, hiiglaslike kividest laotud rajatiste suhtes õiges kohas paistis esmapilgul lihtsalt üks korrapärane kaljutükk. Suurem osa sellest oli liiva mattunud. Vaatasin õhus lendlevat liiva ja ohkasin. Mul oli küll varustus; arvestades missiooni olulisust käis natuke rabelemist asja juurde.

Võis ka hullemini minna; puhuks kui loodus on ikkagi võimust võtnud, kandis skaut ka põleteid ja lõhkeainet  – ega kõrbe kestvustki saa lõpmatuseni usaldada. Praegu vajasin pumpasid. Mõõtsin tuule suuna, avasin skaudi varustusboksi ja asusin pumbakonteinereid lahti pakkima.

Töö oli ideeliselt imelihtne, aga kurnav. Keera puur paika, voolikud pumba ja puuri külge, lase puuril ennast mõõdukale sügavusele liivasse sukeldada ja käita pumpa, vaadates, kuidas liiv laias kaares eemale lendab. Muidu tore, aga … nii sada korda järjest. Lohutusena pidi protseduur mõne aja pärast veidi automatiseeruma, kui voolikuid enam liigutama ei pea. Markeri ülemine osa hakkas aga järjest vähem kaljurünka ja üha enam looma selga meenutama. Pahvakutena liiva purskus väljaviigutorudest nagu pisikesi liivatormikesi.

-

Nad olid meid läkitanud kosmosesse just nagu hoiukappi – „kuni keerulised ajad mööda lähevad“. Oleme kenasti hibernatsioonis, sõjatsoonidest eemal, nad tulevad meile järele. Kui mõõdetava aja järel ei tule, aktiveerib kosmoselaev äratamisprogrammi ja oleme omapead. Hibernatsioonilaev suudab tähtede vahel liikuda, meil on info teiste rasside samasuguste hoiulaevade orienteeruvate koordinaatide kohta ja ligikaudne kaart, kus paiknevad meile loodetavasti ette valmistatud planeedid.

Keerulised ajad nähtavasti ei lõppenud meie emarassile hästi. Võib-olla madistasid nad senini kusagil seal kaugemal galaktilistes avarustes. Meid võisid oodata sobilikult terraformitud planeedid, ääremaadel, piisavalt kaugel galaktiliste suurvõimude omavahelisest kraaklemisest – sealsed pisikeste ja kaugete tsivilisatsioonidega aega ei raisanud. Oli ka oht, et emarass ei jõudnud valmis ja meil tuleb kohaneda hoopis võõras keskkonnas.

Pärast väga rahutuid kuid saabus rõõmusõnum: üks sõsarpere leidis nende uuritud planeedilt enda markeri. Vähemalt mingil kujul pärandust oli meil oodata, leia ainult üles.

-

Viimase pumpamistsükli ajal olin skauti tukkuma jäänud, sest silmi avades nägin märkimisväärseid muudatusi. Küllap ma kräunatasin.

Liiva alt pääsenud marker oli kaheldamatult koer. Kui külje pealt võis veel norida, siis koon ei jätnud kahtlusi ja suunurgast rippuv keel pani i-le täpi. Mu saba vonksatas automaatselt.

Kas me tõesti peame planeedi lihtsalt loovutama? Natuke raiumistööd markeri kallal … kuidagi kavalalt, näiteks muljeks, nagu mingisugused pärismaalased oleks talle oma suurima ülemuse näo pähe kujundanud. Seame ennast vaikselt sisse, elame …

Me jääme sellega vahele. Kusagil siinsamas võis leiduda mõni või mõnikümmend markeri mudelit, muid viiteid. Tuleneks aga sõda. Nähtus, millest emarass meid nii suurte jõupingutustega hoida püüdis. Ei.

Lasin pumpadel veel mõnda aega käia ja mõtlesin, mis nurga alt pilt teha. Pärast rassimist oleks kurvavõitu teatada sõsarlaevale lihtsalt koordinaadid ja „edu teile uues kodus“. Vähemasti piltsõnum kesiseks lohutuseks – mina olin enne siin.

Torkasin kaamera toki otsas eemale liiva sisse, silusin vuntsid, sirutasin end pikaks, tõmbasin lohu selga ja ajasin pea kuklasse. Hiidkoer ja uhkeldav mina. Proportsioonid teevad küll koera veel suuremaks… aga tema on lihtsalt marker.

Vaatasin pilti ja jäin kompositsiooniga rahule. Natuke kergendust selles ilmas, kus tahaksin tegelikult kräunuda kogu häälel läbi vaikuse.

Kusagil peab olema meile ette valmistatud planeet, arvukate puudega, mille otsas turnida ja küüsi teritada, loomade-lindudega, kes maitsevad head, võib-olla isegi mõne sõbraliku rassiga, kellega üksteisele kasulik olles koos eksisteerida !

Planeet, kus orientiiride vahel vaatab kaugusse soliidne ja uhke kassi kuju.