“Inimeste antud seadustele võib vastu hakata, mitte aga loodusseadustele.”

Jules Verne, „20 000 ljööd vee all"

Läbi ajaloo kestnud sõjad ja ingoorlaste vastupealetung, mis viis maalaste kaotuseni, olid muutnud Maa sõjaväelise korra ja suletud režiimiga planeediks. Inimkonna Kaitsmise Instituut ehk IKI valitses koos sõjaväega ja reguleeris kõike planeedil toimuvat. IKI poolt olid välja  töötatud kvoodid, mis kontrollisid inimeste hõivet sõjaväes, põllumajanduses, infotehnoloogias ja muudes funktsioonides. Nende täitmist jälgiti väga rangelt. Lapsed eraldati oma vanematest täielikult, alates seitsmendast eluaastast, pärast seda lapsi testiti ja paigutati siis tulemuste põhjal vastavasse õppeasutusse. Sellega oli lapse tulevik otsustatud. Igal aastal valiti välja mõned eriti andekad lapsed, kes saadeti IKI privaatakadeemiasse, et kasvatadaneist inimkonna uued kaitsjad. Vanematel oli lubatud oma lapsi külastada selleks ettenähtud aegadel, kuid üldiselt ei julgustatud neid seda tegema. Pärast õppeasutuse lõpetamist suunati noored oma ametipostidele ning paigutati vastava piirkonna korteritesse. Ajaloole ei pööratud enam suurt tähelepanu, järel olid vaid üksikud muuseumid. IKI toetas nende säilimist näitamaks, kuidas erinevad sõjad oli sajandite jooksul Maad laastanud. See, mida nendes muuseumites näha võis, oli hoolikalt valitud. Samamoodi kontrollis IKI ka ülejäänud informatsiooni, mis inimestele kättesaadavaks oli tehtud.

(„Mäletaja kilduderaamat“ )

***

 

Lissaan oli just saanud seitsmeseks, kui vanemad kinkisid talle sel puhul ühe väga vana ning kulunud raamatu, mida oli isa perekonnas edasi antud põlvkondade kaupa. Kuidagi oli see säilinud kõigil segastel aegadel ja jõudis nüüd nende kahetoalises korteris Lissaani kätte. See oli lugu ühest veealusest maailmast.

„Mida see „ljöö“ tähendab?“ küsis ta raamatu kaant silmitsedes.

„Ma ei tea, kullake!“ vastas isa. Tegelikult polnudki selle sõna tähendus Lissaani jaoks tähtis. Oluline oli hoopis see, et nüüd oli tal midagi, mis oli väga väärtuslik ja mille säilimise eest ta pidi hoolt kandma.

Seitsmeseks saamisega kaasnes testimine. Ta pakkis oma vähesed asjad väiksesse seljakotti koos riidesse mässitud raamatuga. Testimine toimus suures hallis kivihoones, mille ukseni viis lai trepp. Sissepääsu juures registreeriti Lissaani nimi ja võeti vanematelt allkirjad. Nüüd pidid nad tütrega hüvasti jätta, sest siit edasi algas Lissaani teekond edasisesse ellu. Vanemad said testitulemused teada alles hiljem.
„Me tuleme sind vaatama,“ suudles ema teda nuttes põsele. „Ole siis tubli,“ sõnas isa ja kallistas tütart.
See jäi viimaseks korraks, kui ta oma vanemaid nägi. Ta mõtles hiljem tihti, mis neid takistas teda külastamast, kuid ta ei saanudki põhjust teada. Ta ei küsinud ka seda kunagi kirjades, mida nad vahematega vahetasid. Testi põhjal saadeti ta õppima keemiat ja meditsiini. See ei olnud halb tulevik. Mitte just sõjavägi, kuid siiski väga hea. Sellest õppeasutusest sirgusid arstid, õed ja laborite tehnoloogid ja Lissaan oli elevil. Esimest korda elus sai ta sõita bussiga. Tavaliselt liiguti linnas jalgsi, kuna korterid asusid töökohtade ja lasteaedade läheduses. Kõik lapsed vaatasid huviga ringi, kui buss linnast veidi välja sõitis ja aiaga ääristatud hoone ees seisma jäi. Sellest majast sai nende uus kodu järgnevaks kaheteistkümneks aastaks.

Esimesed kuud olid paljudele rasked. Vanematest lahusolek, palju pisaraid, range rutiin ja pikad koolipäevad. Vahel oli Lissaanil isegi hea meel, et vanemad teda ei külastanud, sest need, keda vanemad aeg-ajalt vaatamas käisid, elasid iga kord uuesti lahkumist üle. See aga tähendas alati veel rohem pisaraid. Talle piisas sellestki, et vanemad kirjutasid talle enda tegemistest ja tema vastas neile samaga.

Ingoorlaste poolt purustatud ülesehitatud linnad olid kõik ühetaolised, üksikutes kohtades võis veel näha jäänuseid minevikust, kuid enamasti oli kõik hävinenud. Elamud olid kõik ühte värvi ning koosnesid ühe- ja kahetoalistest korteritest. Kahetoalised eraldati ainult paaridele. Kõik paarid pidid ennast registreerima, et saada õigus kooselamiseks. Ka lapse saamiseks pidi olemas olema IKI väljastatud luba.

Korterid olid sisustatud elementaarse mööbliga, väike duširuum ja tualett mahutasid vaevu ühe inimese. Toa ühel seinal oli ekraan, mis oli ühendatud serverite kesksüsteemiga. Sealt oli võimalik saata kirju ja kuulata valitsuse teadaandeid. Igasugust andmesidet jälgiti. Magalate hooned olid äravahetamiseni sarnased, vaid numbrite süsteem võimaldas leida soovitud aadressi. Muul viisil ei olnudki võimalik eristada, millise tänava ja millise majaga parasjagu tegemist oli. Kellelegi ei tulnud enam ammu pähe kasvatada akendel lilli või kuidagi muud moodi oma elamist rõõmsamaks muuta. Selline tegevus võis päädida karistusega. Kõik pidi olema nii nagu IKI ette oli kirjutanud. Ajavahemikus 23:00–04:00 kehtis kõikjal komandanditund ja tänavad pimendati. Söömine toimus alati ainult selleks ettenähtud söögisaalides. Kõigile elanikele olid ette nähtud portsjonid vastavalt nende ametikohale ja panusele. Toitu omada või sellega kaubelda ei olnud lubatud.

(„Mäletaja kilduderaamat“)

***

 

Lissaan oli suureks kasvanud ja istus nüüd bussis, mis viis teda tema uuele saatusele vastu. Ta oli nutikas ning õppis kiiresti. Õpetajad olid temaga väga rahul ja soovitasid teda pärast lõpetamist Maa ühte suurimasse haiglasse. Kui kunagi seitsmeaastasena oli bussisõit olnud tema elus suursündmuseks, siis nüüd seisis tal ees lennureis. Ta kirjutas sellest oma vanematele, kellel sel aastal tuli kooli saata veel teinegi laps. Nimelt oli Lissaan saanud endale väikese venna, kes oli nüüd kohe seitsmeseks saamas ja keda samuti ootas ees testimine.

Lennujaam oli rahvast täis. Vana kulunud seljakott käevangus ja koolist saadud plastikkaart kaelas, seisis Lissaan oma elu esimese lennu järjekorras. See väike plastikust kaart oli isikutunnistus, kuid ühtlasi aitas ka salvestada kandja kõiki liikumisi. Järjekorras oli veel teisigi noori, osad neist seisid niisama ja uudistasid enda ümber toimuvat. Teised aga arutasid elavalt oma suunamiste üle.
Maal ei olnud juba sada aastat ühtegi sõda nähtud ja inimesed olid muutunud vabamaks. Noortel oli taas tekkimas julgus unistada. Lissaan ei olnud ses osas erand. Ta oli palju kordi lugenud oma sünnipäevaks saadud raamatut. See oli praegugi tema seljakotis, mässitud samasse kulunud riidesse. Ta uskus, et selliseid raamatuid oli kunagi olnud palju. Ta unistas nende kõigi lugemisest, ta unistas raamatukogust, mille kohta ta oli ajalootunnis kuulnud. Ta unistas metsadest ja ookeanidest, kuigi ta ei olnud päris kindel, kuidas need välja nägid või lõhnasid.

Lennukis oli kõrvuti kolm rida, igas reas neli istet. Lissaanist ühele poole sattus istuma tugevalt lihaseline noormees ja teisele poole närviline tütarlaps. Noormees oli läbinud sõjakooli ja suunatud edasi pealinna. Ta oli väga uhke selle üle, et saab teenida valitsuse juures. Tütarlaps seevastu oli suunatud masinatehasesse inseneriks. Ta ei olnud õnnelik oma kodulinnast lahkumise üle, samuti ei vaimustanud teda mõte lendamisest, mis muutis teda närviliseks. Juba kolmandat korda kontrollis ta päästevesti olemasolu ja turvavöö kinnitust. Lendu tõusmise hetkel sulges ta silmad.
Lissaan avas eesistuja seljatoes oleva ekraani, et veidi malet mängida, sest see mõttemäng oli teda köitnud maast ja madalast. Male oli väga vana mäng ja Lissaanile meeldisid mõtteuidud sajandeid tagasi maletavatest inimestest. Ta oli neid vanadelt piltidelt näinud ja nad olid tundunud erilised. Hoomamatult teistsugused.
Juba enne testimist olid Lissaanile selged kõik võimalikud kaitsed ja avangud ja koolis polnud talle enam jäänud ühtegi võrdväärset vastast, seetõttu harjutas ta tihti arvuti vastu.
Pärast kuut tundi kestnud lendu olid nad pealinnale lähenemas. Lennuk alustas maandumist ja kõrvad andsid taas tunda. Vaene noormees kõrval vingerdas valudes ja hoidis peast kinni. Järsu mütsatusega puudutas telik maad. Lennukit täitis kergendusohe, oli see olnud ju paljudele esimene ja tõenäoliselt ka viimane lend elus.
Siinne lennujaam oli oluliselt suurem ja Lissaan oleks äärepealt eksinud, viimasel hetkel märkas ta aga kogunemispunkte ja võttis suuna sinnapoole. Plastikkaart registreeris tema saabumise, kui ta väravate vahelt sisse astus. Pikas koridoris avanes uks. Ta astus trepist alla terminali, kus ootas buss tema uude töökohta. Suur haiglakompleks ei olnud lennujaamast väga kaugel. See oligi see sosinate põhjal kurikuulus Haigla-087, kus lisaks haigete ravile asusid ka geeniuuringute ja ravimitööstusega seotud IKI üksused ja laborid. Inimkatsetest rääkimine oli endiselt tabu, kuid kõik teadsid, et muud võimalust lihtsalt pole. Ja nii liikuski sosinaid. Ja veel milliseid.
Selleks, et nende sajandite vältel inimkonda elushoida, oli vaja pidevalt tuua ohvreid. Maa sulgemine impordile ning loomade ja lindude massiline hukkamine olid ainult mõned näited eelmisest sajandist. Kogu toiduks vajamineva loomse ja taimse produkti kasvatamine toimus nüüd farmide kontrollitud keskkondades. Igasuguse epideemia puhkemist püüti kõikvõimalike meetmetega ära hoida, sest viimane viirus oli pühkinud planeedilt pooled selle elanikest. Läks aastaid, enne kui selle levik täielikult kontrolli alla saadi.

Lissaan ärkas mõtetest alles siis, kui buss peatus Haigla-087 tagumise sissepääsu ees, rahvas voolas seal välja ja liikus läbi avatud uste. Taas toimus registreerimine automaatselt. Nende esimene tööpäev oli alanud ja kuigi nad olid kõik reisist väsinud, tuli neil vastu pidada.

Esmalt viidi uued saabujad riietusruumi ja jagati välja vormid. Igale neist oli ettenähtud kaks komplekti. Tööle asumine tähendas täiskasvanuks saamist ja sellega seoses ka uut riietust. Meditsiini- ja laboritöötajate puhul koosnes see sinisest tuunikast ja sinistest pükstest ning kinnistest sinistest jalanõudest, mis tuli väljas liikudes vahetada siniste saabaste vastu. Talveks jagati välja mütsid, kindad ja mantel. Haiglas ja laborites tuli lisaks kanda valget kitlit.

Kord poole aasta jooksul tuli kõigil läbida tervisekontroll, mille käigus fikseeriti igaühe tervislik seisund. Vajadusel eraldati nõrgad tugevatest. Elanikud, kes tunnistati kõlbmatuteks, paigutati eraldi elamutesse, mida kutsuti vaestemajadeks ja nende toiduportsjoneid vähendati. Tänu pikkadele vahetustele tööl ja Maa saastatusele ei olnud keskmine eluiga pikk. Seega ei olnud vaestemajas eriti eakaid, pigem olid sealseteks asukateks tööõnnetuste tõttu vigaseks jäänud või mõnel muul moel sandistunud üksikud inimesed. Paari puhul langes ühe töökõlbmatuks muutumise korral kogu vastutus teisele, kes pidi tegema lisatunde, et kaaslane oma toiduportsjoni kätte saaks. Tavapärased vahetused kestsid kaksteist tundi ja ühel päeval nädalas kolm tundi, viimasel juhul oli tegemist nii-öelda puhkepäevaga. Lapseootel naised vabastati tööst kuu enne arvatavat sünnitust, tööle tuli neil naasta, kui lapse sünnist oli möödunud kolm kuud. Imikute ja väikelaste jaoks olid olemas eraldi sõimed. Kõige mitmekesisemad ja suuremad toiduportsjonid olid sõjaväelastel. Samuti said viimased ühe täiesti vaba päeva nädalas. Kõik vanemad lootsid salamisi, et nende laps pääseb sõjaväkke või kuhugi kontorisse. Kõige raskem oli töö farmides ja tehastes.

Vormi, mida tuli alati kanda, andis töökoht ja see oli iga ameti puhul erinev. Palga eest oli võimalik endale soetada kauplustest tsentraalse kontrolli läbi teinud kaupa, milleks oli peamiselt tubakas.

(„Mäletaja kilduderaamat“)

***

 

Lissaan astus desinfitseerimisruumi, pani pähe tervet nägu katva maski ja vajutas nupule, misjärel täitus ruum niiske aurupilvega – sealt edasi astus Lissaan järgmisse ruumi, kus ta eemaldas pärast kümneni lugemist maski. Edasi riietusruumi kitli järele ning siis laborisse. Nii oli ta teinud viimased kolm aastat. Ta oli juba pärast teist aastat tõusnud vanemtehnoloogiks, sellist arengut labori juhataja sõnul tihti ei kohatud. Viimased kuus kuud oli ta kuulunud töörühma, mis tegeles projektiga „N-8514“. Ta oli andnud vaikimisvande ja muutunud süsteemis märgistusega inimeseks. See tähendas, et kõik tema liigutused olid erilise jälgimise all.
Jälgijatel pidi küll vist väga igav olema, mõtles Lissaan vahel, sest tema päevad koosnesid tööst ja koju jõudmisest napilt enne komandanditunni algust. Kodus vajus ta aga surmväsinuna voodisse. Sageli kippus isegi lõunasöök vahele jääma ja õhtusöögi ajaks oli tal nii tohutu nälg, et ta kugistas oma portsjoni lihtsalt alla ning ruttas seejärel laborisse tagasi. Oma vanematele oli ta saatnud kirjaga vaid paar rida, et temaga on kõik korras ja tal on palju tööd. Vanemad ei oodanudki pikemaid selgitusi.

„N-8514“ oli aktiivne juba aastaid, kuid seni olid tulemused olnud kesised. „Meilt oodatakse palju ja meil ei ole võimalust läbi kukkuda. Ebaõnnestumise korral vahetatakse meid lihtsalt välja,“ hoiatas töörühma juht Maleco teda esimesel päeval. Nad töötasid tehisneuroni kallal, läbi mille saaks aju stimuleerida nii, et see suudaks võtta vastu piiramatult teadmisi ja neid rakendada. Püüdlus oli muuta inimese aju sarnaseks ingoorlase omaga. Samuti ootas IKI, et selle neuroni kaudu oleks võimalik jagada juhtnööre, mis tagaks sõjaolukorras võimaluse vägesid juhatada ilma verbaalsete või kirjalike käsklusteta; vajadusel panna inimesed sünkroonis liikuma, end termineerima või muid korraldusi täitma. Seni olid inimeste mõtted olnud ainuke vara, mis kuulus päriselt neile. IKI eesmärk aga oli lõpuks kontrollida kõike.

Ühel õhtul sööklas, kui nad Malecoga olid mõlemad viimaste hulgas, kes oma portsjoni kätte said, küsis Lissaan: „Kas keegi on uurinud, kuidas ingoorlaste aju tegelikult töötab? Kuidas me loodame midagi sellesarnast luua, mille kohta meil tegelikult teadmised puuduvad? Võib-olla ei olegi see võimalik, meie aju ei ole selleks loodud. Ingoorlased sünnivad ja arenevad teistmoodi kui meie.“

„Jah, nii ta on. Kui meil oleks võimalik uurida nende aju ja teadvust, siis ehk saaksime targemaks. Sellist võimalust aga ei ole ja arvatavasti ka ei tule, sest meie invasioon Ingorile lõppes teadupärast, nagu ta lõppes,“ vastas Maleco.

„Kas sind ei häiri, et see tähendab, et me kaotame kontrolli ka oma mõtete ja teadmiste üle?“

Maleco jäi mõtlikuks.
 „Häirib ja kuidas veel. Agameie ühiskond on juba niigi selline, et meile ei kuulu ju tegelikult mitte midagi. Projekt on lihtsalt järgmine samm.“

„Mis sa arvad, mida inimesed sellestarvaksid?“

„Ma arvan, et lõpetame selle jutu. Meil võib juba senisegi eest kehvasti minna - väga kehvasti.“
Lissaan kohmetus ja jätkas söömist, rohkem nad seda teemat ei puudutanud.

Kõik katsed olid seni lõppenud isiku surmaga. Pärast neuroni paigaldamist tõusis paari tunni jooksul palavik, mis ravimite mõjul küll taandus, kuid kui asuti aju stimuleerima ja andmeid lisama, siis haarasid katsealust krambid ja ta kaotas teadvuse. Nüüd oli jõutud nii kaugele, et inimene suudeti taas teadvusele tuua, kuid ta oli kaotanud mingi osa ajufunktsioonidest. Kes ei suutnud enam rääkida, kes oli jäänud pimedaks. Kahjustuse ulatus oli igakord erinev ja prognoosimatu. Järgnevate päevade jooksul funktsioonide kadumine jätkus, kuni lõpuks tekkis ajusurm. Aju keeldus võõrkehaga leppimast ja tõukas seda ära kõikvõimalikel viisidel.

Taas tuli otsast alustada. Lissaan polnud varem surmaga kokku puutunud. Koolis oli sellest räägitud, ta oli näinud videoid sõdadest ja epideemiatest, kuid kõik see tundus kuidagi kauge, see ei puudutanud teda. Nüüd toimus aga surm tema enda silme all. Suri täiesti terve inimene. Miks ta pidi surema? Kas ta ise ka teadis, mille nimel ta suri? See, mida katseisikute värbamisel neile räägiti, ei saanud kindlasti olla tõde. Kas see tõesti aitab tervet inimkonda? Lissaanil hakkasid tekkima kahtlused. Mis on lõppude lõpuks tõde?

„Vana raisk,“ sõnas Maleco pärast viimase katsealuse surma aja väljakuulutamist, „ka sel korral ei õnnestunud!“
Ta käed värisesid, kui ta järjekordse katsejänese musta odavast sünteetikast tehtud linaga kattis. Kogu meeskond oli löödud, surve iseendale muutus iga surma järel aina tugevamaks.

 

***

Käes oli kauaoodatud puhkepäev. Lissaan tegi ära oma miinimumtunnid ja sel korral ta tõesti lahkus laborist kella kukkudes. Maleco oli andnud sellise käsu.

„Me kõik oleme üleväsinud. Minge ja tegelege mingite muude asjadega.“

„Aga millega, meil pole midagi muud peale selle siin,“ kõlas üldine nurin.

„Ma ei tea, minge magage ennast välja või minge jalutama. Tehke midagi.“

Linn oli Lissaani jaoks endiselt võõras. Tal polnud aimugi, kuhu minna või mida teha või mida seal üldse oligi teha. Polnud ju enam parke ega puiesteid, mida mööda saaks kasvõi jalutada.
Magada ta ei tahtnud. Käsi mantli taskusse surudes astus ta haigla uksest välja ja seadis sammud üle tee, et sõita bussiga linna teise otsa ja sealt koju kõndida. Füüsiline koormus teeb mõtetele head, uskus ta.
Ühesuguste tänavate ja identsete majade rägastikus kodu poole tüürides pidas ta seda omamoodi mänguks. Ta oli labürindis ja pidi sealt tee välja leidma. Numbrid olid tema kaaslased ja sõbrad, kes juhatasid teed. Järjekordselt numbreid vahtides komistas ta järsku oma lahtitulnud saapapaelal, mis vabalt ja kontrollimatult ümber jala lipendas. Lissaan kummardus seda siduma, kui tema tähelepanu köitis midagi kummalist. Midagi, mis justkui ei sobinud sellesse labürinti. Mingi kummaline heli, väga vaikne ja monotoonne. Ta jäi kuulatama. See kostis sellestsamast majast, mille ees Lissaan oli peatunud, et saapapaela siduda.
Vaikselt hiilis ta trepikojauksest sisse ja sattus kitsasse koridori. Heli oli peaaegu kuuldamatu, ent kindlasti olemas.
Samm-sammult mööda koridori edasi liikudes muutus heli järjest valjemaks. Koridori lõpus paremat kätt oleva ukse juures peatudes oli heli juba selgesti kuulda. Lissaan ei suutnud vastu panna ja koputas uksele. Kõik vaikis järsku.

„Kes seal on?“ küsis hääl.

„Ma vabandan, ma ei tahtnud häirida. Kas ma saaksin teiega korraks rääkida? Minu nimi on Lissaan, ma töötan Haiglas-087.“

„Mis teil vaja on?“

„Ma palun, see ei ole koridorijutt, aga ma usun, et meil oleks hea rääkida.“

Uks avanes ja hallipäine habemega mees piilus sealt vahelt välja. Otsest ohtu nägemata avas ta täielikult ukse ja Lissaan lipsas sealt sisse.

„Ma vabandan veelkord, aga ma kuulsin mingit heli, mis oli minu jaoks võõras, kuid ... see nagu vedas mind siia, teie ukse taha.“

„Kui te otsite materjali pealekaebamise jaoks, siis seda te siit ei leia,“ vastas mees. Tema süvahallid silmad tõmbusid kissi ja ta asetas käed rinnale risti.

„Ei, ma ei otsi midagi sellist. Ma ei otsi üldse midagi. See, mida ma kuulsin, tekitas minus uudishimu.“

„Tüdruk, tead, uudishimu toob kaasa vaid pahandusi,“ kortsutas vanamees kulmu.

„Aga hästi,“ leebus ta siiski, „ma arvan, et sa kuulsid seda.“ Vaikse plõksatusega lülitas ta sisse ühe aparaadi ja sellest hakkas kostma heli.

„Mis see on, mis sellist hääl teeb?“

„See on vesi, mis voolab kosest alla.“

Lissaan jäi talle küsivalt otsa vaatama.

„Kallis laps, sa ei tea, mis asi see kosk on,“ muigas vanamees.

Lissaan raputas pead. Vanamees avas nurgas seisva kapi, tõmbas sealt hetke pärast välja ühe raamatu ja lehitses seda, kuni leidis õige lehekülje.

„Pilt ei anna palju edasi, aga mingi ettekujutuse ikka,“ sõnas ta raamatut Lissaanile ulatades. „Kui ma noorem olin, võtsin ma ette retke linnast välja. Mitte väga kaugel, ehk päevateekonna kaugusel, jookseb jõgi, millel vähemalt toona oli suur kosk. Vee alla langedes tekkis keerlev ja mässav vaht. Ma ei ole ennast kunagi nii vabana tundnud, kui siis seal seistes.“

„Kuidas te sinna minna saite? Linnast väljumine ja linnade vahel liikumine käib kindlate reeglite järgi.“

„See on minu väike saladus. Eks ma nooremana olin päris kaval ka. Kus on tahtmine, seal on võimalused.“

„Ma tean lapsest saati, et linnast väljas ei eksisteeri midagi peale kõrbe.“

„Eksisteerib ikka, mitte enam küll midagi nii kaunist, kui ammustes raamatutes kirjeldatud, kuid siiski, üht-teist on veel alles.“

„Kui ma tahaksin seda kohta näha, kas te siis aitaksite mind? Ma olen hakanud paljuski kahtlema, mis minu ümber toimub.“

„Nii nagu liigne uudishimu, nii võivad ka kahtlused saatuslikuks saada. Me elame ajal, mil iseseisev võime mõelda on vastunäidustatud. Inimestes ei ole enam julgust. Teis, ma näen, on seda veel säilinud. Ei ole minust enam aitajat, aga ma võin võtta ühendust oma pojaga. Ehk tema on nõus seda tegema. Te oleks nigu suti sarnased.“

Lissaan oleks tahtnud veelgi kauemaks selle kummalise vanamehega vestlema jääda, kuid miski muutis teda rahutuks.

„Ma pean nüüd minema, olengi liiga kauaks peatuma jäänud. Millal ma võiksin teid uuesti külastada, et teie pojaga rääkida?“

„Tulge järgmisel nädalal samal ajal.“

Lissaan oli tänavale astudes uimane ja segaduses. Toimunu, oleks justkui unenäos aset leidnud.
Kuskil peitus veel teinegi maailm, millest tal seni oli väga vähe aimu olnud. Või õigemini üldse polnud olnud. Koju jõudes otsis ta üles kingituseks saadud raamatu. Ta mässis selle ettevaatlikult riide seest välja ja luges mõned leheküljed. Endiselt jäid talle mitmed sõnad arusaamatuks, kuid nüüd soovis ta nende tähendust teada rohkem kui kunagi varem ja seega oli sild minevikku hetkega olemas, see tuli vaid kildudest kokku panna.

Öösel magas Lissaan kokku vaid mõne tunni - mõtted ei lasknud tal uinuda. Hommikul tööle jõudes ja kapist kitlit haarates oli ta rohkem kui kindel selles, et see projekt ei tohi õnnestuda.

„Uus katseisik on leitud,“ teatas Maleco hommikusel koosolekul. „Asugem tööle!“
Pärast viimast ebaõnnestunud katset olid nad pikalt tulemusi analüüsinud, teinud laboris teste ja muutnud lõpuks ka tehisneuroni koodi. Nüüd valmistati järgmist vabatahtlikku ette tema protseduuriks.

„Uus plaan,“ sõnas Maleco, „sel korral kasutame anesteesiat ja viime ta pärast neuroni paigaldamist kunstlikusse koomasse. Jälgime teda seni, kuni tulemused kinnitavad, et neuron on omistatud ja siis toome ta teadvusele. Anname ajule sel korral rohkem aega harjuda.“

Protseduuride ruumis valitses vaikus. Lissaan seisis Maleco kõrval, olles valmis ulatama talle süstalt neuroniga. Ta vaatas katseisikut, kes kaitsetult nende kõigi pilkude all lamas.
Tegemist oli noore mehega, kelle segaduses silmad ekslesid maskides nägudel. Ta silmad pilkusid aina kiiremini, kuni ta lõpuks magama jäi. Anestesioloog andis Malecole märku. Süstla sisestamiseks oli terve pea eelnevalt paljaks aetud. Hele nahk paindus, kui Maleco süstla sellest läbi surus. Neuron oli paigas ja katseisik koomasse viidud.

Pärast paari tunni möödumist olid näitajad head, kuid mitte suurepärased. Teda tuli pidevalt jahutada, et ta üle ei kuumeneks. Kõik olid endiselt pinges, ebaõnnestumine võis juhtuda igal hetkel. Nädala möödudes ei olnud näitajad endiselt nii head, et oleks võinud kasvõi mõeldagi katseisiku koomast välja toomise peale.

„Me ootame,“ oli Maleco lakooniline vastus kõigile.

Miski ei läinud kaotsi ega jäänud vedelema. Surnud utiliseeriti ja muudeti väetiseks. Kui inimene lahkus siit ilmast, suunati ta maised jäänused ringlusesse, temast sai väetis. Väetise abil sai kasvatada köögivilju. Nendest sai valmistada toitu, millega toita uusi inimesi. Uued inimesed said kunagi uueks väetiseks.

(„Mäletaja kilduderaamat“)

***

 

Lissaan astus taas bussi peale. Ta oli ärevil. Kas selle kummalise vanamehe poeg on nõus teda linnast välja viima? Uksele koputades avas selle noorem mees. Tema punane harjasjuus tundus pealelangevas valguses oranžina ja tema sisnisilmade pilk oli kahtlustav.
Lissaan sattus segadusse.

„Tule edasi! Isa rääkis sinust,“ sõnas noormees, kui oli mõne viivu Lissaani põrnitsenud ja sulges Lissaani järel ukse. Lukud krigisesid kinni.
 Habemik vanamees istus akna all toolis, noogutas tervituseks ja lausus:
„Te rääkige omavahel, mina sellesse ei sekku. Ma olen juba liiga vana, minu tegemised on tehtud.“

„Eh, isa! Ära ennast veel maha ka kanna,“ vastas noormees ja pöördus siis Lissaani poole. „Minu nimi on Haal. Olen sõjaväelane, kuid tänu isale olen ma alati teadnud, et see, mida meile räägitakse... et see ei vasta paljuski tõele. Pärast viimast sõda ja epideemiaid olid laastatud nii maa kui ka inimeste vaim. Sellest tekkinud mässude tõttu võeti kasutusele rangemad meetmed ja linnad suleti. Väljaspool eksisteeriv vaikiti maha, paljud ajaloolised dokumendid ja raamatud koguti kokku. Inimestel õnnestus peita ja säästa vaid üksikuid eksemplare. Linnad ei ole enam ammu lihtsalt linnad, vaid massiivsed vanglad, kus inimesed sünnivad, elavad oma elu ja siis surevad. Liigsed küsimused võivad lihtsalt kogu protsessi kiirendada ja sammukese surmale lähemale viia.“ Ta vakatas hetkeks, ent jätkas enne, kui Lissaan jõudis midagigi öelda.
 „Ometi on seal väljas olemas ka teistsugune maailm, mida me ei tunne, kuid mille vastu – kui ma ei eksi – ka sina nüüd huvi tunned. Aga tea, et üks eksimus ja meil mõlemal on pilet unustusse.“

Lissaan noogutas. Ta oleks olnud kui palavikus, see kõik oli liialt uskumatu.

„Nüüd räägi, miks sa seda teha soovid. Miks sa tahad näha, mis on linnast väljas?“

„Ma olen hakanud mõtlema, ei, kahtlema, kas see, mis meiega toimub, on ikka õige? Ma tahan teada, kes me oleme ja kust me tuleme, millist elu elati enne meid. Enne meie aega.“

„Hästi, ma mõistan sind,“ noogutas Haal ja jätkas. „Kui sa seda soovid, siis me lahkume linnast täpselt enne komandanditunni algust. Sul on vaja ühte vaba päeva, see tähendab, et su toiduportsjon on järgneva nädala jooksul väiksem. Selleks, et vaba päeva saada, tuleb meil sind haigeks muuta. Mul on programm, mis saadab keskusesse teate hommikul koos sinu näitajatega, mis viitavad sellele, et sul on viirus seedetraktis. Sinu korter läheb automaatselt karantiini ja sinna ei ole lubatud siseneda enne, kui su näitajad muutuvad kriitiliseks. Seda need sul muidugi ei tee. Enda ID tuleb sul koju jätta, selle järgi kontrollides oled sa kodus haigevoodis. Tööl tuleb sul eelnevalt teeselda, et sa ei tunne ennast eriti hästi, et kelleski kahtlust ei tekiks. Tagasi oleme vahetult pärast komandanditunni lõppemist. Järgmisel hommikul saadan juba su õiged näitajad ja sa saad tööle tagasi. Me oleme võitnud juurde kakskümmend neli tundi. Me kohtume ülehomme sinu juures kell 21:30.“

„Kust sa tead, kus ma elan?“ imestas Lissaan.

„Isa jättis meelde su ID ja sõjaväelasena on mul teatavad privileegid, mis puutub kodanikega seotud infosse. Ma loodan, et sa ei pane seda pahaks.“

Lissaan raputas pead. Vastu tahtmist, ent siiski.

„Nüüd pead sa lahkuma.“Haal haaras Lissaanil käest ja suunas ta leebelt ukse poole.

„Kohtumiseni,“ kogeles Lissaan.

„Kohtumiseni,“ noogutas Haal ja sulges ta järel ukse. Ukse vaikse klõpsatuse järel hakkas korterist kostma see sama vabastav heli, mis oli Lissaani nädal tagasi siia ukse taha meelitanud.

***

 

Lissaan tegi nii, nagu Haal oli käskinud. Ta kurtis kolleegidele, et ei tunne ennast hästi. Koju jõudes riputas ta oma ID lambi külge, mida voodile istudes pikalt silmitses. Täna ta kaob hetkeks. See oli põnev ja hirmutav üheaegselt.

Haal ilmus täpselt kokkulepitud ajal, ta ühendas kaasaskantava seadme Lissaani koduse raaliga ja käivitas arvutiprogrammi. Seejärel olid nad valmis teele asuma. Aega ei saanud raisata, vahetult enne komandanditundi oli tavaliselt kõige rohkem rahvast tänavatel, kõik kiirustasid koju. See oli ideaalne aeg märkamatuks jääda. Bussi nad kasutada ei saanud, sest selleks oleks olnud vaja seda õnnetut plastikkaarti, mis vaikselt lambi küljes kõlkus.
Haal juhtis ja Lissaani ülesanne oli sammu pidada. Ta tundis, kuidas kiire tempo teda hingeldama pani. Väljas oli pimenenud, tänavad hakkasid tühjenema.
Nad jõudsid linna ümbritseva müüri juurde. Haal lükkas eemale tumeda katte, mille alt tuli nähtavale sissekäik müüri all olevasse tunnelisse. Tunnel paistis vana ja mitmeid kordi toestatud. Osaliselt oli see täis prügi ja sealne lehk oli hingemattev. Lisaan kattis oma näo varrukaga. Teisel pool müüri tunnelist väljudes ahmis ta õhku, öine jahedus pani ta köhima, kuid leevendas tekkinud iiveldustunnet.

Haal haaras tal käsivarrest ja nad liikusid edasi. Prügi ja jäätmed vedelesid igal pool. Nad pidid jälgima, et nad jalgu ei murraks või mõnda süvendisse ei kukuks. Kahel korral paiskas Haal nad ootamatult pikali, nii et Lissaan oigas valust. Üle nende peade liikusid valguskahurid. Prügi varjas neid hästi. Ühel hetkel maastik muutus. Tekkisid kidurad taimed ja jändrikud kõverad puud. Lissaan tundis Haali käe pigistust oma pihus. Nad olid liikunud kaua, hakkas koitma. Lissaani silmad eraldasid maastikus aina rohkem, ta polnud midagi sellist varem kogenud. Pehme pinnas jalgade all vajus iga sammu puhul. Taimed takerdusid saapaninadesse. Lissaan kikitas kõrvu ja ta suule ilmus naeratus. Nad liginesid, kuidas vanamees oli seda nimetanudki, kosele. Kõverdunud puude vahelt läbi laveerides jõudsid nad platoole, mis kõrgus tohutu sügaviku kohal. Lissaanil käis südame alt jõnks läbi, kui ta alla vaatas. Haal haaras tal õlgadest ja tõmbas ta eemale. Vesi voolas vilkalt jõesängis ja langes siis platoole jõudes vahutava müürina kohinal alla. Hääl oli palju tugevam, kui oli tulnud masinast. Õhk oli täis piisku. See oli valge vee mühin, mis Lissaani justkui endasse haaras. Ta sirutas käed välja ja tundis mingit sõnuseletamatut kergust.

„Hoiame veidi kaugemale, jõe vesi on küllaltki saastunud.“ Haal võttis uuesti naise käest ja nad istusid kõrgemale künkale maha. Seal avanes vaade tervele platoole, mis laius nii kaugele, kui silm suutis näha, ja sulas siis silmapiiriga üheks. Vee kohin oli võimas, piiskadest moodustus valguse mõjul õhku värviline lint. Taevasse vaatamine pani neid mõlemaid silmi kissitama. Linnas ei olnud inimesed juba ammu päikest näinud, sest taevast kattev sudu mattis kõik endasse ja ümbritses linna tiheda halli kupliga.

„See siin on vabadus. See on koht, kus ma saan aimu, mis võis kunagi olla.“ Haal võttis taskust sigaretipaki ja pakkus Lisaanile. Too raputas pead. Haal kehitas õlgu ja süütas sigareti. Ta puhus pahvaku suitsu eemale, kuid tuul kandis selle tagasi.

„Miks inimesed ei tohi teada või mõelda, mis linnast väljas toimub? Miks meile räägitakse, et siin ei ole peale tühja kõrbe mitte midagi?“

„Sellesama vabaduse pärast,“ vastas Haal. „Kui inimesed teaksid, mida see tunne tähendab, siis ei oleks võimalik neid sel viisil kontrollida. Siiski, neid inimesi tekib aina juurde, kes on hakanud kahtlema.“

Lissaan vajus mõttesse. Haal korjas eemal midagi, pakkis selle hoolikalt riidest koti sisse ja pistis oma mantli sisemisse taskusse.

„Me peame minema hakkama.“

„Ma ei tahaks.“

„Me peame, aga mõtle sellele, et sa oled nüüd tundnud midagi sellist, mida keegi ei saa sinult ära võtta. See siin jääb sinuga.“

Ta võttis uuesti Lissanil käest ja nad alustasid teekonda tagasi. Tunneli juurde jõudes teadis Lissaan, mida oodata ja tõmbas kopsud korralikult õhku täis. Komandanditund oli just lõppenud, kuid tänavatel liikus veel vähe inimesi. Nad pidi olema ettevaatlikud. Patrullid võisid juhuslikult tänavatel liikujatel ID-sid küsida ja see oleks tähendanud vähele jäämist. Kõige lõppu.
Lissaani juurde koju jõudes eemaldas Haal arvuti küljest seadeldise ja likvideeris sellega kõik jäljed, mis oleks võinud anda aimu nende äraolekust.

„Kuidas sa seda oskad, sa oled ju sõjaväelane?“

„Mul on IT-s üks sõber, see siin on tema teene.“

Enne lahkumist embas Lissaan meest tugevalt.

„Aitäh, et sa näitasid seda mulle.“

„Me võime sellest rääkida mõnel teisel korral. Ma ootan sind siis haigla väravas. Nüüd tuleb meil mõlemal rutata, uus tööpäev on kohe algamas.“

 

***

Lissaan vahetas kantud vormi uue vastu. Välja tormates oli tal vaevu meeles haarata kaasa oma ID. Tööle jõudis ta napilt õigeks ajaks, hommikusöögiks ei jäänud enam aega. Hoolimata matkast ja magamata öödest oli adrenaliini tase tänu kogetule nii kõrgel, et ta ei tundnud väsimust.

Katseisik oli endiselt koomas. Näitajad olid kesised, kuid vähemalt oli ta elus. Maleco oli muutunud närviliseks. Kohviplekid kitlil, paistes silmad ja sassis juuksed viitasid, et ta oli öö tööl veetnud, Lissaanil oli temast kahju. Maleco närvilisuse tagamaad peitusid kõrgemalt tulnud vihjetes, et järgmise ebaõnnestumise puhul võib see jääda tema viimaseks katseks selles positsioonil. Et tema asemele asub keegi uus, kellel on omakorda võimalus õnnestuda või läbi kukkuda.

Õhtul koju jõudes oli Lissaan lõpuks surmväsinud. Ta oli saanud sööklas kätte oma vähendatud portsjoni, millest ta suutis süüa vaid poole. Ta varises voodisse ilma ühtegi riiet seljast võtmata ja jäi koheselt magama. Järgnevad päevad möödusid kui udus. Lissaan täitis ülesandeid jutskui mehhaaniliselt. Tema mõtted uitasid ringi. Haal oli öelnud, et seda tunnet ei saa keegi ära võtta. Kui nende projekt õnnestub, siis võib juhtuda, et millegi kohta ei saa enam nii öelda. Siis on võimalik võtta inimeselt ka see viimane privaatsus. Lissaani mõtted keerlesid aina rohkem ümber projekti, ta ei teadnud, mida teha. Ta teadis vaid seda, et midagi tuli ette võtta.

Lõpetanud taas ühe tööpäeva, suundus Lissaan sööklasse. Toit ei tahtnud kuidagi alla minna, ta võttis paar ampsu ja lükkas siis kandiku eemale. Hoonest välja astudes märkas ta Haali. Mingi kummaline tundeväratus käis Lissaanist läbi, sarnane sellele, mida ta oli tundnud kose juures. Need emotsioonid, mida ta viimastel päevadel oli kogenud, olid tema jaoks täiesti uued ja veidi hirmutavad. Ta ei saanud neist veel päris täpselt aru.

Haal viipas talle ja näitas, et ta järgneks talle bussi peale. Lissaan ruttas üle tee ja hüppas samale bussile, kuhu mees oli sisenenud. Nad istusid vabadele istmetele.

„Ma pean sulle midagi rääkima projektist, milles ma töötan.“

„Nimelt?“

„Juba mõnda aega oleme proovinud katsejäneste ajudesse istutada tehisneuronit, mille abil oleks võimalik infot edastada. Seni on kõik katsed luhtunud, kuid nüüd selle viimase puhul võib toimuda läbimurre. Ta on endiselt elus, kuigi kunstlikus koomas.“

„Nad üritavad meie pähe tungida?“

„Jah, selline plaan on tõesti.“

„See ei tohi õnnestuda. Midagi tuleb ette võtta.“

„Ma võiksin ehk proovida neuroni koodi muuta ja läbi selle aega juurde võita.“

„Kui see on võimalik, siis tuleb seda proovida. Selle projekti õnnestumine on ju sisuliselt inimeteadvuse täielik lõpp.“

Haal pigistas tugevasti Lissaani kätt. Üksteisele head aega öeldes asetas mees oma käed hellalt Lissaani ümber ja suudles teda. Naise jaoks oli see esimene kord, kui kellegi huuled tema suud puudutasid. Ta tundis üle keha levivat soojust.

Tööle jõudes ootas Lissaani ees erakorraline koosolek. Katseisik oli valmis üles äratamiseks. Maleco näol võis märgata kergendust, kuid hoolimata sellest olid ta tumedad kulmud endiselt kipras. Protseduuride ruum valmistati ette ja subjektsõidutati sinna. Maskides näod ootasid vaikides. Ärkamine oli vaevaline, kuid lõpuks oli üliinimene teadvusel. Peale mitmeid teste selgus, et kõik ta oskused olid säilinud, kuid ta ei mäletanud oma eelnevast elust enam midagi. Ta ei teadnud, mis on tema nimi või miks ta siin viibib. Samuti ei salvestanud tema aju uusi mälestusi. See oli edasiminek. Juubeldada polnud veel põhjust, kuid toimunud läbimurre oli suur. Sündinud oli uue teadvusega inimene.

Haal oli lubanud viimasel kohtumisel, et ootab teda paari päeva pärast taas haigla juures. Lissaan kibeles juhtunut temaga jagama ja tal oli heameel, kui juba kohale jõudes tuttavat punapead märkas.

„Siis tuleb kiiresti tegutseda,“ sõnas Haal, olles ära kuulanud Lissaani ülevaate toimunust. „Ma tõin sulle selle.“ Lissaan tundis, kuidas mees talle midagi taskusse poetas. „See on lõhkeseadeldis. Paiguta see tööpäeva lõpus kuskile laboris ja aktiveeri punasest nupust. Külje peal läheb põlema tuluke. Aga jäta meelde, et sul on vaid 15 minutit lahkumiseks. Ma leian viisi, kuidas süsteemis olevad raportid ja andmed kustutada. See peaks neil hoogu maha võtma.“

Lissaan vaatas talle suurte silmadega otsa. „Inimesed saavad nii ju viga.“

„Ohvrid on paratamatud,“ kehitas Haal õlgu.

See mõte jäi see Lissaani vaevama. Ta soovis midagi ette võtta, kuid inimlikumalt, selline hävitustöö tundus kohutav.
Ent Haal oli ju öelnud, et tal tuleks mõelda suuremalt...

Igasugustele korrareeglite rikkumistele järgnesid alati karmid karistused, mis tähendas kas toiduportsjoni vähendamist või äärmuslikel juhtudel isegi Maalt väljasaatmist. Pealekaebajatele lubatud preemiad tegid inimesi närviliseks ja paranoiliseks. Kardeti valesüüdistusi ja naabritesse suhtuti umbusklikult. Valitsuse liikmed, kõrged sõjaväelased ja IKI ametnikud elasid eraldi linnaosades, mis olid müüriga piiratud ja mille sissepääsu valvasid sõjaväelased. Tavakodanik sinna ei sattunud.

(„Mäletaja kilduderaamat“)

***

 

„Ma ei tea, millest te räägite,“ karjatas Lissaan pisarsilmil, „ma ei ole midagi teinud!“

„See veel puudus, et te oleksite jõudnud midagi teha. Sellest piisab, et oli olemas kavatsus.“

Lissaani vastas istuv nimetu ohvitser vaatas talle tuimalt otsa, tema näos ei liikunud ükski lihas. „Me leidsime teie juurest selle.“ Laual lebas must neljakandiline lõhkeseadeldise karp, millele ohvitser nüüd viitas. „Kodust aga selle,“ ja ta osutas samuti laual lebavale väikesele riidest kotile.  Lissaan nägi seda esimest korda, see ei olnud kindlasti tema oma.

„Ma ei tea, mis see on. Ma ei ole midagi valesti teinud,“ jäi Lissaan endale kindlaks.

„Need taimed ei pärine linnast. Kuid ometi olid need teie kodus,“ ohvitser raputas kotist välja kuivanud rootsud. „Teil on siiski parem oma plaanid üles tunnistada. Kuidas ja mis asjaoludel te linnast väljas viibisite? Vastake!“

„Ma vannun, et mina ei ole neid korjanud! Ma ei ole midagi valesti teinud.“

Lissaan ei saanud aru, mis temaga toimus. Järgmisel hommikul peale viimast kohtumist Haaliga olid laborisse sisse marssinud kolm sõjaväelast ning ta endaga kaasa viinud. Ta ei teadnud enam, mis oli kell või kui kaua ta oli juba selles ruumis viibinud. Ta oli otsustanud, et ta ei aktiveeri lõhkeseadeldist. Ta ei olnud midagi valesti teinud. See mõte vasardas ta peas. Ta kordas seda iga kord, kui kivinäoga ohvitser temalt midagi küsis. Ta oli väsinud ja tal oli tohutu janu. Ta ei tahtnud muud, kui minna koju ja heita oma voodisse, et siis hommikul sellest halvast unenäost ärgata.

„Hästi, kui te minuga ei räägi, siis ehk keegi teine suudab teid rääkima panna.“ Ohvitser tõusis toolilt ja avas ukse.

Sealt astus keegi sisse.

„Ta on sinu. Minul ei õnnestunud temast midagi välja pigistada.“

Ohvitser astus välja ja uks langes tema järel kinni. Lissaan tõstis pilgu ning teda tabas ehmatus. Ta ei uskunud oma silmi – seal seisis Haal. Kuid nüüd nägi mees välja karm ja võõras.

„Ma usun, et minu kolleeg viis su kurssi, millises olukorras sa hetkel oled,“ sõnas Haal teisel pool lauda istet võttes.

„Miks sa seda teed?“ sosistas Lissaan. Miski nööris ta kõri. Ta tundis häbi ja reetmisest tingitud valu. Ta oli uskunud, et Haal on keegi, keda saab usaldada. Ta oli hakanud mehe vastu tundma midagi, mis nüüd tema sisemuses kokku varises.

„Mina ei tee midagi, need on su enda teod, mis sind täna siia on toonud. Sind hoiatati, et liigne uudishimu võib saatuslikuks saada. Minu isa teab, mille eest ta sind hoiatas. Tema vahetas oma vabaduse koostöö vastu. Nüüd kuulub ka tema organisatsiooni, mis tegeleb just sinusuguste inimeste elanikkonnast välja sõelumisega. Juhuse tahtel osutus see vägagi kergeks,“ muigas Haal.

See muie tegi Lissaanile veel rohkem haiget. Ta oli segaduses. Kõik oli osutunud valeks, püünisraudadeks, mis nüüd tema ümber kokku olid laksatanud. See heli ja Haal olid vaid osa peibutisest. Lissaanis tõusis trots ja viha Haali vastu. Ta vaatas mehele ainiti silma, otsides sealt mingitki vastust toimuvale. Haal ei liigutanud ega pööranud ka pilku ära.

„Vaikime? Hästi. Tegelikult polegi ju vahet, asitõendid on kindlad. Sa oled oht julgeolekule. Kuid sel korral ei saada me sind ingoorlastele, see oleks liiga lihtne. Sa saad osaks millestki, mille põhjustes sa ise kahtlema hakkasid.“

Haal tõusis toolilt ja lahkus ruumist. Lissaan purskas nutma, see oli meeletu viha, mis temast nüüd välja tungis.

 

***

 

Maskidega kaetud näod. See olukord oli Lissaanile nii tuttav, kuid sel korral toimus kõik justkui unenäos. Kui varem oli ta ise katseisiku kohale kummardanud, siis nüüd nägi ta kõike hoopis teise nurga alt. Ta sai teada, mida võisid eelmised tunda. Viimane, kelle mälu ei taastunudki, oli samuti lõpuks surnud. See pani Lissaani lootma, et ehk jagab temagi sama saatust ega pea enam kunagi midagi mäletama. Ta silmalaud muutusid raskemaks, anesteesia oli hakanud mõjuma. Ta vajus kui pehmesse pilve ja siis kõik kustus.

„Süstal,“ sõnas Maleco. Õrnalt vajutas ta süstla läbi heleda naha ja jälgis monitorilt selle teekonda.

„Neuron on paigas. Teie kord jätkata,“ pöördus Maleco anestesioloogi poole, kes seepeale noogutas.

Päeva möödudes oli selge, et Lissaani näitajad on head ja tõenäosus õnnestumiseks on olemas. Kõik vaatasid teda kaastundlikult. Nad ei teadnud, mis asjaoludel Lissaan siin oli. Öeldud oli vaid seda, et Lissaan oli ise vabatahtlikult soovinud seda teha. Maleco oli selle peale ühmanud: „Temast oli laboris oluliselt rohkem kasu.“ Siiski ei tihanud keegi rohkem küsimusi esitada. Lissaan oli saabudes vaikinud ja ka temalt ei tulnud rohkem selgust. Taas ei jäänud muud üle, kui oodata.

Paari nädala pärast oldi veendunud, et nüüd on aeg katseisik koomast välja tuua. Lissaan tundis värelust ja külma. Alguses ei suutnud ta oma silmi avada, valgus ruumis oli liiga hele. Ta sulges silmad.

„Lissaan, kas sa kuuled mind?“ küsis tuttav mehehääl. Lissaan noogutas ja avas ettevaatlikult uuesti silmad.

„Kas sa tunned mind?“ küsis Maleco.

Lisaan kõhkles hetkeks, kuid siis raputas pead.

„Kas sa mäletad oma nime?“

Taas pearaputus.

„Ma tahan juua,“ lausus Lissaan.
Ta suule tõsteti joogitops, kust ta ahnete lonksudega vett jõi. Osa veest nirises mööda lõuga alla ja tekitas märja joa tema kaelale. Ta ei hoolinud sellest. Ta oli elus ja ta teadis täpselt, kes ta on ja kuidas ta siia oli sattunud.

Järgnevad päevad läbis ta igasuguseid teste. Kõigile mäletamisega seotud küsimustele vastas ta eitavalt.

„Ma ei saa aru, kõik analüüsid on normis ja ometi ei mäleta ka tema midagi.“ Maleco ja ka ülejäänud meeskond olid nõutud.

„Meil tuleb testidega jätkata, et saaksime teada, kas meil õnnestub neuroni kaudu tema aju kontrollida ja panna ta mäletama.“

Esimene kord, kui Lissaanile läbi neuroni pähe tungiti, oli ebamugav, kuid valutu. Ta mäletas järsku midagi, mida polnud tema meelest kunagi olnud. Ta liigutas tahtmatult oma kätt ja tõusis püsti, kuigi enda teada ta ei olnud soovinud seda teha. Lissaanis tõusis hirm. See, mida ta oli kartnud, oli saanud teoks. Nüüd tuli tal leida viis, kuidas see uus olukord enda kontrolli alla võtta. Ta teeskles väsimust ja pearinglust. Testid lõpetati ning ta viidi palatisse toibuma. Maleco püüdis temaga iga päev vestelda, et uurida, kas tema mälu on taastumas või mitte. Ainuke mälestus, millest Lissaan talle igal korral rääkis oli see, mille nad talle saatnud olid. Ta nägi kõrvalt, et Maleco oli sel korral kõigest hoolimata arengutega rahul. Katseisik oli elus ja neuron töötas. See polnudki ehk nii paha, et pärast neuroni sisestamist inimene enam midagi ei mäleta. See tähendab, et talle saab kõik mälestused ja teadmised ehitada vastavalt vajadusele.

Tõeliselt proovile pandi aga Lissaan ühel hommikul, kui palati uksest astus sisse Haal. Lissaan võttis kokku oma kogu jõu. Ta ei tohtinud mingil viisil välja näidata, et ta teab või tunneb kuidagi seda meest. Haal istus ta voodiservale ja võttis ta käe. Lissaan tundis vastikust, kuid ei liigutanud.

„Lissaan, mäletad meie ühist matka? Mäletad seda tunnet, mida me koos kogesime?“

Lissaan raputas pead ning jäi meest silmitsema, nagu näeks teda esimest korda. Haal proovis veel mitme nurga alt. Tõusis siis lõpuks ja suudles Lissaani põsele. Lissaan oleks tahtnud oksendada. Saamata mingitki reaktsiooni, Haal lahkus. Kõik olid nüüd veendunud, et naine ei teadnud ega mäletanud midagi eelnevast.

Lissaani peas oli aga küpsenud plaan. Ta vihkas Haali, kuid oli samas ka tänulik, et mees oli talle näidanud, mis on vabadus. Selle nimel tuligi tal nüüd võidelda.

Igal aastal tuli Maa valitsusel saata Linnutee galaktikas asuvale Ingórile 6000 orja, selline oli saja aasta tagune kokkulepe, kui Maa Ühendvalitsus oli pidanud peale ebaõnnnestunud rünnakut ingoorlatega rahu sõlmima.. Enamasti määratigi selle tõttu erinevate eksimuste puhul karistuseks just Maalt väljasaatmine. Väljasaadetute  saatusest ei teadnud keegi mitte midagi.
Neist lihtsalt ei kuuldud enam.

(„Mäletaja kilduderaamat“)

 

***

 

„Ta on kadunud!“

„Mida? Kuhu ta on saanud kaduda? Teil tuli teda ju valvata! Ta ei saanud lihtsalt õhku haihtuda!“
Haal haaras Maleco kitlihõlmadest ja tõmbas ta näo enda oma lähedale.

„Sa oled selle eest vastutav, kui me teda kohe üles ei leia!“

Lasknud Maleco lahti, Haal taganes.

„Kurat, see on peres, kõik on perses! Me peame ta kiiremas korras üles leidma!“

Haiglas huilgas häire. Kõik uksed sulgusid automaatselt ja inimestel kästi jääda oma kohtadele. Sõjaväelased asusid tervet kompleksi läbi kammima. Lissaani ei leitud. Ta oligi justkui õhku haihtunud.

„Kas selle neuroniga on võimalik ühendust saada?“ pöördus Haal Maleco poole.

„Me ei ole seda veel jõudnud testida.“

„Proovige! Kohe!“

Maleco asus koos tehnikuga tööle.

„Me ei saa ühendust. Korraks tundus, et saime kontakti, kuid siis kõik kadus.“

„Saamatud pasakäkid, kas te saate ka aru, mis see tähendab!“ ärritus Haal ja andis enda ees olevale toolile jalaga jõulise hoobi. Ruumisolijad võpatasid, kui see raksatusega vastu seina paiskudes tükkideks lagunes.

Maleco teadis väga hästi, mis see kõik tema jaoks tähendas. Ta ei tahtnud sellele mõelda, mis teda ja tema meeskonda võis ees oodata. Ja ta libistas tahtmatult käe läbi oma rasvaste juuste.

„Kuhu te ta viimati jätsite?“

„Ta oli arvutiga ühendatud ning me söötsime talle teadmisi.“

„Te jätsite ta sinna üksi?“

„Me ei näinud mingit põhjust seda mitte teha. Ta oli kinnise ruumis ja masinaga ühendatud. Tehnik jälgis teda kõrvalruumist.

„Kus see tehnik praegu on? Ma tahan temaga rääkida ja kohe!“

Maleco kutsus valves olnud tehniku, kes jäi õnnetult oma saatust ootama, kui ta Haaliga tuppa kahekesi jäi.

„Sa jälgisid katseisikut?“

„Jah.“

„Ja sa ei näinud mitte midagi kummalist?“

„Ei, monitoridel oli kõik normaalne. Me avastasime ta kadumise alles siis, kui Maleco läks teda palatisse tagasi viima. Serverisse oli häkitud ja monitor ei näidanud tegelikku pilti.“

„IKI poolt saadetud IT-meeskond on teel siia, sa abistad neid igal võimalikul viisil. Said aru?“

Tunni pärast olid asjaolud selgemad. IT-meeskond kinnitas tehniku väidet, et serverisse oli tungitud ja monitorid kuvasid teatud juppi videost aina uuesti ja uuesti. Samuti olid kadunud selle päeva haiglakompleksi puudutavad erinevate liikumiste andmed. Selgeks sai ka see, et andmeid oli muudetud läbi testarvuti, mis oli olnud ühenduses katseisikuga.

Maleco oli hämmingus: „Ainuke seletus asjale oleks, et ta on õppinud oma neuronit juhtima ja kontrollima. See on saanud tema omaks. Ta mitte ainult ei saa läbi selle andmeid, aga ta oskab seda kasutada ka ise info saatmiseks. Hämmastav tulemus,“ lisas ta vaiksemalt, pigem endale.

„Ta ei saa olla kaugel. Laiendage otsinguid!“ andis Haal sõjaväelastele käsu ja pöördus siis Maleco poole: „Meil tuleb mõelda nagu tema. Kuhu on tal minna? Kuhu ta tahab minna?“

„Me leidsime veel midagi.“ IT-meeskonna juht oli ilmunud uksele. „Ma ei saa aru, miks meie osakonnaga ei konsulteeritud, aga te olete loonud enda teadmata turvaaugu ja nüüd tuleb meil nende tagajärgedega tegeleda.“
Ta vaatas etteheitvalt Malecole otsa.
„Teie katseisik on lugenud salastatud dokumente, kustutanud ära teie projektiga seotud aruanded ja omandanud hulga informatsiooni ajalooliste sündmuste kohta. Ta on suutnud seda teha oma jälgi varjates. Samuti on ta süsteemi andmetel juba viimased kaks nädalat olnud pidevalt ühenduses ingoorlastega.“

„Ingoorlastega?“ Haal ei uskunud oma kõrvu. „Mida asja on tal ingoorlastega ajada?“

„Tuleb välja, et ta sattus dokumendile, mis reguleerib planeetidevahelisi asüülitaotlusi.“

„Mida kuradit! Mis dokument see selline on?“

„Vähesed on sellest dokumendist teadlikud. Ja isegi kui see oleks avalikustatud, siis ingoorlastelt asüüli taotlemiseks on vaja konkreetseid võimeid. Ühenduse loomine sellise taotluse esitamiseks nõuab kindla sageduse kasutamist, mida tavaline inimene ei valda. Teie loodud üliinimene on esimene, kes paistab olevat seda suutnud. Ingoorlased ei olnud idioodid, kui nad selle tingimuse lisasid. Muidu jääksid nad oma orjadest ju ilma.“

„Millal järgmine ingoorlaste laev väljasaadetud peale võtab?“

IT-juht toksis enda käes olevat tahvlit ja sõnas: „Just praegu!“

Haal tormas välja. Kiirustades jagas ta käsklusi väljas seisnud sõjaväelastele, kes seejärel talle järgnesid. Nad hüppasid sõidukisse ja võtsid suuna just linna piiril asuvale maandumisplatsile.

 

***

 

Lissaani nähes noogutas ingoorlasest ametnik talle. Ta teadis, kellega on tegemist. Nad vahetasid paar viisakust, kuigi nende huuled ei liikunud selle vältel kordagi. Seepeale astus Lissaan laeva, kus ta juhatati edasi oma istekohale. Väljumiseni olid jäänud mõned minutid, kui ingoorlastest valvemeeskond järsku relvad haaras ja laeva sissepääsu poole suundus. Lissaan teadis, mis oli toimumas. Haal oli siin.

„Teil on pardal isik, kellel ei ole lubatud Maalt lahkuda. Teil tuleb ta otsekohe laevalt maha saata.“

„See ei ole sugugi nii, meil on pardal täpselt need inimesed, kes peavad siin olema. Siin on vastavad paberid selle isiku kohta, kellele teie viitate. Vastavalt Argo konventsioonile on meil kohustus viia ta asjaolude selgitamiseni endaga kaasa. Ingóris astub ta komisjoni ette ja siis selgub, kas tema palve rahuldatakse või mitte. Teil ei ole siin õigust sekkuda.“

Haal haaras kabuurist relva ja sihtis selle ametniku suunas.

Ingoorlasest ametnik puuris oma tumedad silmad Haali omadesse ja sõnas rahulikult: „Ma ei soovita teil seda teha. Esiteks ei välju te sellest ise eluga ja teiseks võib see viia palju suuremate kokkupõrgeteni, kui te arvate.“

Seepeale pööras ta ümber ja astus laeva. Haal langetas relva ja jäi vihaselt põrnitsema, kuidas platvorm neelas sulgudes kõik enda sisemusse.

Ametnik võttis Lissaani vastas istet. Sõiduk alustas õhkutõusmist.

„Teil oli õigus, teie lahkumist prooviti takistada.“

„Nad üritavad kindlasti veel.“

„Võib-olla, aga hetkel proovige puhata. Teil on siin turvaline. Tere tulemast pardale!“

Lissaan vaatas enda ümber olevaid inimesi, kes erinevalt temast olid oma istekohtadele lukustatud. Read ulatusid kaugusesse, seal oli nii mehi ja naisi. Mõni neist põrnitses enda ette, mõni nuttis. Paljud olid sulgenud silmad. Lissaan tegi sedasama ja toetas oma palja peanupu seljatoele. Enamuse aja reisist veetis ta oma peas infot läbi kammides. Ta nägi vihmametsi ja lumiste tippudega mägesid, ookeane ja sinist taevast üksikute pilverünkadega, nägi loomi, linde ja kalu. Tal küll ei olnud enam oma vana ja kulunud raamatut, kuid ta teadis nüüd selle sisu peast. Ta mäletas hoopis teistsugust Maad, kui oli oma eluajal kogenud. Valge vee mühin saatis kõiki tema mõtteid. See oli vabaduse tunne, mida keegi ei saanud temalt enam ära võtta. Inimestele inimeste poolt loodud vangla pidi langema. See siin ei ole lõpp, see on alles kõige algus.

...Meie eesmärk on ka teie eest mäletada, et teie olevik ei oleks kõik, mis teil on ja mis jääb. Me mäletame, et oleks koht, olemas see miski, kuhu te tahaksite suunduda või kasvõi miski, mida teil oleks parem vältida.
Koht teile, kuhu jõuda, koht, kus teil oleks kunagi olla. See on meie eesmärk.
Ja mäletada, mäletada teie minevikku selleks, et teil oleks tulevik ja...
Mõte.
Mõte taasmäletada.

(”Mäletaja kilduderaamat,” järelsõna lõpp)