SULI, MANATARK JA KOLETIS
Keskkevadisel lõunapoolikul lonkis ühes nimetus metsas noor röövlihakatis, keda tüütu uudishimu ja liigse loba süül Kärbseks kutsuti, mööda teerada ning murdis pead, kuidas oma elutükikest õieti säästa. Ajal, mil kuningriik määras kõikidele kaubavedudele julgestust tublid korrad lisaks, polnud üksi seiklemine siinkandis kuigi mõistlik otsus, sest kartmatud teeröövlid kippusid pahatihti liialt julgeks minema. Kas põlvitada kuninga armu ees või kuuluda mõnda röövlijõuku? Üksikud teelised, kes kätte saadi, veeti linna ülekuulamisele või tehti hõlmaalused tühjaks ja lintšiti sealsamas – olenes, kelle teele juhtusid sattuma. Sellegipoolest, oma pisikese kasvu tõttu oskas Kärbes end hästi varjata ja ohtudest kenakesti kõrvale põigata.
Oh jaa, ka Kärbes uneles magusast röövlistaatusest, soovides kuuluda mõnda vägevasse klanni ja teha koledaid tegusid, mis jääksid inimeste mälestusi pikalt painama. Pool töövõitu käes, pool veel minna, sest täna koitis see viimane päev, mil ta sai enda oskused ja taiplikkuse proovile panna, vastasel korral … Noh, sellele püüdis ta mitte mõelda.
Nädala eest võttis ta sooviks liituda isand Poodumi röövliseltsiga, kuhu kuulumiseks tuli maksta viis hõbemünti liikmetasu. Seesugust raha polnud Kärbes eluski näinud, rääkimata pihus hoidmisest. Poodum seevastu naeratas ja pakkus omalt poolt lahenduseks laenu – muidugi mõista temalt eneselt –, mis oli liikmemaksu maksmiseks ka kiirem viis, ja enne, kui Kärbes mõeldud sai, jäi viis hõbemünti röövliisandale võlgu. Nüüd pidi õnnetu röövlihakatis selle raha leidma, tahtku või mitte, et maksta Poodumile võlg, mis liikmemaksu näol sai laenatud ja kohemaid ka tasutud. Kuid esimene võlg röövliseltsi värskele liikmele on kohutav häbi ja taak, manitses Poodum kurjalt. Sellest tuli kiiremas korras lahti saada ning et Kärbes liikmesust tõsiselt võtaks, lubas röövlipealik võla tasumiseks aega neljanda päeva kukekoiduni. Vastasel juhul – ärgu Kärbes südamesse võtku – pidavat seltsi esimees isand Poodum autoriteedi säilimise huvides võlgnikult karistuseks naha nülgima, lihakeha soolatünni pistma, kaane kinni naelutama ja siis kogu täiega sügavale maa sisse kaevama, et ta seal elupäevade lõpuni kahetsust mõistaks. Röövliisand mainis nii muuseas, mitte, et see määravalt tähtis oleks, et mõistab kõikjal tema silmadeks ja kõrvadeks olevate mustade lindude keelt, seega ei soovitanud ta Kärbsel tema eest arutult pageda, vaid oma oskused nüüd letti laduda ja need hõbemündid kenasti tasuda.
Kärbes arutles küll pisut endamisi, kas Poodumi üsna jõuline lähenemine oli aus ja siiras, kuid suurest lugupidamisest röövliisanda vastu otsustas kahtluste asemel tegutseda.
Kuulnud hiljuti, et kaupmeestel oli nüüd kombeks linnas peenraha hõbemüntide vastu vahetada, haudus noor röövlihakatis plaani, mis kubises samapalju hulljulgusest kui selles peituvatest eksimustest.
Sattunud kunagi ühe lobapidamatu nõiaga tema toimingutest vestlema, oskas Kärbes siinsest metsast haruldasi seeni, putukaid ja nõiataimi otsida, et neist villitud vedeliku toimel maitselt mahe, kuid tappev mürgijook valmistada. Siis oli vaja lihtsad karjapoisi riided selga ajada ja jätta mulje ohutust teelisest, leida linnast tagasi kulgev kaubavanker ja, hoolimata seda valvavast neljast armutust kuninga sõdurist, paluda linna minekuks küüti. Kärbes näitaks joogipudelis haruldast allikavett, seletades sõduritele, et soovib selle linna oma haige emakese suule viia, kuna imevesi andvat tervist ja jõudu. Sõidust väsinud sõdurid ehk kaupmeeski maitseksid uudishimu ajel tema mürginektarit ning surm haarab vikati ning hobused, vanker ja kaupmehe varandus kuuluks Kärbsele.
Nõnda plaani haududes leidis ta enda arvates paraja koha, kust võiks leida esmalt just sobilikke mürgiseeni. Äkitselt värvus taevas tohutust kuldnokkade parvest mustaks, linnud pühkisid kui kurat kannul üle Kärbse pea loodesse. Hirved, jänesed ja isegi üks metssiga rapsisid Kärbsest välja tegemata lindudega samas suunas. Või veel, eemalt kostus hirmsat valju kisa, möirgeid, käredaid raksatusi ning tuhme mütsatusi, nii et maa jalge all justkui trummina mürtsus. Kärbes ehmus, kummardus maadligi ja hiilis võsa vahelt lagendiku poole, et uurida, mis koletu sõda seal ometigi lahti läks.
Ta nägi tohutut musta elukat kõrgusesse tõusmas, justkui madu, kelle keha kattis soomuste asemel suits ja tahm, selga mööda põlesid ehtsad tuleleegid. Olendi pika keha lõpetas oletatav peamoodustis, milles hõõgus kümmekond punast täppi, jõllitamas alla oma inimese mõõtu vastase poole. Koletise mustavasse kerre tekkis ühtelugu hõõguvpunaseid pilusid, justkui liiguks seal mõni tulekera. Ühtäkki kostus kohutavaim hääl, mida Kärbes eales kuulnud oli. Selle madal ja pasundav tämber mitmekordistus, justkui neelaks mõni võimas tulemägi kogu maailma õhu hirmsa undamise kostel:
„Lõpuks jäid mulle pihku, manatark! Tea, et ka minus on väge, mis aitas sind viimaks eksiteele viia! Veel enne, kui sind kogu täiega kaasa viin, ütle mulle, mis sulle nõnda võimast kaitset pakub, et minu eest etteteadlikult minema lipsanud oled?“
Vastane hoidis kahe käega kummalist mõõka, mis temast endast koguni mitu korda pikem. Kärbes märkas nüüd vanameest, kes kandis hallil ürbil taevasinist terava kraega keepi, mis tuule käes uhkelt peksles. Vägevat habet läbistas tume triip ja mehe hõbedakarva punutud juuksed langesid seljale kahte punupatsi. Relv tema haardes paistis kui jääst tahutud, selle pinnalt tõusis külma auru.
Koletis sööstis alla vanamehe poole. Too tõstis mõõga kaitseks kõrgemale ja vahetult enne kokkupõrget lahvatas sellest eredaim leek, mida Kärbes oli kunagi näinud, meeletu tossu ja tahma laviin paiskus vastu maad, kuid jättis habemiku naha puutumata. Äkitsi tõmbas vanamees mõõgaga läbi mustja nõgimassi ning tera lõikas sellesse tuld purskava lõhe. Koletis möirgas vihast, keeras ennast eemale ja vookles ohutusse kaugusesse. Järgmisel hetkel pundus maa seest muld ning nähtavale kargasid hiiglaslikud putukad kilkide, ämblike, tuhatjalgsete, põrnikate ja skorpionite näol. Kümmekond elukat, lõgistades näljaselt suiseid, mõni neist hundistki suurem, siblisid visa kiirusega üksteise võidu vanamehele kallale, kes juba mõõka keerutas, lõikudes rasvaseid selgrootuid ründajaid loogu. Tapnud neist viimase, tõusis vanamees nüüd korraga õhku ja sööstis koletise poole, kes polnud uueks rünnakuks veel nähtavasti valmis. Otse Kärbse pea kohal algas kohutav taplus, kus raksatas piksenooli, sadas teravaid jääkilde ning kostus koledaid möirgeid.
Kärbes roomas kiiresti eemale, et kohutavas võitluses ise mitte otsa saada. Korraga prantsatas midagi tema nina ette. Kiirel pilgul märkas ta, et selleks oli kena kullakarva mustritega vööpaun. Ta haaras leiu mõtlemata ühes, tõusis nüüd kummargile ning silkas kui segane sellest koletust võimuklaarimisest eemale. Kui jalad väsimusest tuld lõid ja hing tahtnuks suisa rinnast lahkuda, keeras ta lõõtsutades pilgu tuldud teele ning märkas, kuidas taamal tohutu äikesepilv, milles sähvis musttuhat hõbeniiti, nüüdsama hoopiski üle metsa kaugemale temast eemale triivis, kuniks võis vaevu kuulda õrna ja haledat kuminat. Kui enam sedagi.
Nõjatunud vastu laiaoksalise kuuse tüve, avas ta pauna nöörid. Leidnud sellest kõiksugu veidraid helmeid ja pisikesi klaaspudeleid, märkas ta muu pudi-padi vahel ühtäkki kaunist kuldmünti. Mees tahtnuks enneolematust õnnepistest lausa röögatada, kuid pidas targemaks seda mitte teha, sest nüüd oli varandust, mida hoida. Kohe unustas ta oma äsjase rööviplaani ning tegi minekut, et auväärselt võlg tasuda ja uhkusega Poodumi röövliseltsi kuuluda.
RÖÖVLIPRAAD VÕI -PIRUKAS
Viimane talumajapidamine, mida kolm röövlit heas usus rüüstasid, tekitas paraja pettumuse. Peremehel polnud ei eidekõbi ega tütart, keda kepsutada, ka mitte varanatukest, et pauna pista. Isegi toidusahver oli tühi nagu sandi kott – ei ainsamatki palakest väsinud jõhkarditele, keda ootas ees pikk kõmpimine linna suunas. Ei leidnud nad hobust, et jalavaeva vähendada, ega peni või kassiroju, et kõhutäidet saada. Lõppeks, kui nad puruvaesele kibestunud talumehele külma noatera kaela vastu surusid, kukkus too hihiitama nagu segane. Tahtvatki elust lahti saada, kriiskas ta. Pääseks vaesuse häbist, nii ta kiunus. Südametute röövlinägude au ei lubanud aga mehelt elu võtta. Võinuks ju, kuid nemad ei ole heategijad ja see piste jäänuks hinge kriipima. Viimaks hakkaks taevast vett kallama, mis tegi ka talule tule otsa panemise väsitavaks ja mõttetuks. Niisiis jäeti talumees oma muredesse punduma, sooviti talle kõige kohutavamat ja kõmbiti pettunult edasi. Noore öö hakul jõudsid roidunud ja huntnäljased mehed metsamüürini.
Poodum, neist vanim, jämedaim ja ägedaim, seisatas, asetas sõrmustest raske kämbla oma mõõga pidemele ja sõnas:
„Mitte ei mõlgu meeles, et oleksime säärases kõrges metsas varem luusinud. Metsahiiglased näikse va eriti rammusad ja mühakad, taevapaistet pole teist ollagi.“ Mehed vaatasid puude latvu, mille võrad kõrguses tihedasti üksteist embasid, jättes metsa ähvardavasse pimedusse, varjates kuu ja tähed, nende senised lahked teejuhid.
„Just, just, just,“ kraaksatas Väits, neist pikim ja kiitsakaim. „Ilma taevamärkideta eksime päris ära. Lähme õige tagasi ja kaeme teerada, mis metsast otse ja päris kindlalt läbi viib? Ja siis otsib Kärbes mürgiseened, millest joogi keedame ning kaubavankreid ootama asume. Külaeided ikka targutavad, et võõras metsas hoia jalad kindlal teel, mitte ära lahmi umbropsu.“
Poodum rohmas seepeale tigedalt: „Veame aga edasi. Mul on kõht nõnda hele, et kahma või sammalt ja näri juurikaid. Hoidke silmad lahti, ehk leiame mõne linnupesa või loomauru, kõlbaks huntide järatud korjuski. Küll see teerada, sunnik, meile ette jääb.“
Pimedus sulgus meeste ümber, justkui laskuksid nad sügavasse kaevu põhja ning ainsa kuuldava heli siin tummas metsas tekitasid röövlite rasked sammud läbi praksuva sambla ja oksarisu. Väits lõi tulekividest õlilambile elu sisse. Kui nad olid mõnda aega vaikuses kõndinud ja uue olukorraga tutvunud, teatas Kärbes kogeledes:
„Isand Poodum, mul on vist kehvad uudised. Nimelt kardan, et siin metsas neid mürgiseeni ei leidu, mille suhtes teile palju lubasin. Sedasorti seentele meeldib rohkem valgust, lisaks tundub, et pole siin metsas ka piisavalt niiskust. Äkki on see üks neist metsadest, kuhu kuningadki ei kipu jahti pidama, kaupmeestest rääkimata. Külaeided plätravad, et…“
Poodum pööras ennast äkitsi ringi ja haaras Kärbsel poole sõna pealt turjast, tõstis mehehakatise kerge vaevaga omale rinna ette ja lausus aeglaselt sõnu seades:
„Ma olen kohutavalt näljane. Ja näljasena mõistagi raevukas ja ettearvamatu. Kaotasin viisteist meest luhta läinud rünnaku näol. Viisteist! Kes oleks arvanud, et need neli kidurat sõdurit mäeharjal osutusid vaid vaatlejateks, sajapealine hambuni relvastatud vägi passis sealsamas all mäe kurus? Röövlid võitlesid visalt, vähemalt need viis, kes arutult minema ei jooksnud. Teised raiped saan ma veel kätte, küll varesed ja rongad mulle ette kraaksuvad.“
Kärbes rippus Poodumi rusikate küljes nagu märg pesu kuivatusnööril ja üritas leida sobivat hetke, kus suud paotada. Röövlipealik põrnitses teda mõne hetke ja küsis siis:
„Väits võitles, võitles hästi ja sai eluga tulema. Teised neli samuti, kuid löödi surnuks. Aga sind, Kärbes, ma ei näinud küll kusagil. Äkki, vennike, selgitaksid, millega sa sel hetkel parasjagu õige tegelesid?“
Kärbes tegi üllatunud näo ja sõnas siis püüdlikul moel:
„Isand Poodum, õnnetult langesime orki, aga ära seda minu peal välja ela. Olin sulle igati abiks ja lugesin kokku kõik kakskümmend sõdurid, kelle turvised pooldusid sinu raske mõõgaga kohtumisel. Nii sa mul palusid toimetada. Mis minusugusel pisikesel, vähese kehanatukesega mehel suurde võitlusesse asja? Mind kasuta muudel juhtudel, kus tarvis nuhkimist, varitsemist või mõnd peent vargust korda saata.“
Poodum keeras kulmud kipra, tõmbas oma villis keelega üle pragunenud huulte ja pööras silmad äkitsi üles, justkui tuli ühele vahvale ideele. „Muide, Kärbes, pabulake. Kas tead, mis mulle korraga pähe kargas, mõh?“
Kärbes vangutas pead. Kust tema röövliisanda mõtteid ette pidanuks teadma?
„Meil on terve tee olnud toitu ja kordagi pole mõttesse tulnud seda jagada. Esmalt me teeme lõkke, et saaks naha alla sooja.“ Ta noogutas Väitsi poole. „Ja siis valmistame ehtsat röövlipraadi. Kohe nii ehtsat, et minul ja Väitsal saab neid konte järades kõva tegemine olema. Ma pean siinkohal ka vabandama, sest tõesti, Kärbes, pabulake, õige teisel moel tuleb sul meile vajalik olla.“
Röövliisanda vabandus täitis Kärbse südame uhkusega. Ta ajas käed puusa, krimpsutas kulme ja sõnas õige manitseval toonil: „Miks te mulle ei öelnud, et selle hullu taluniku juurest mõne looma leidsite? Pane mind maha ja laduge toit letti. Arvate, et minu kere ei ole hele?“
Poodum hoidis Kärbest ikka veel rusikate vahel vangis ja vahtis väikest meest õite kavalal pilgul. Suur röövel irvitas ja paljastas oma koledad hambad, üks neist lausa puhtast kullast teiste vahel passimas.
„Ei, ei, ei. Vaata, Kärbes, pabulake. Ma pidasin silmas, et just sinust saab meile praad. Mis sa selle peale kostad, äh?“
Nüüd langesid Kärbsel käed puusast losakile külgedele ja röövlihakatise suu vajus lahti, kohe lausa nii, et nägu hulga jagu pikemaks venis. Ta valis hoolega sõnu, endal hirm pükstesse pugemas.
„Oi, ära seda viga tee, isand Poodum, teil on mind vaja. Viis hõbemünti pidid teie usalduse tagama, minult saite koguni ühe terve ja paganama ehtsa kuldmündi. Mis siis nüüd lahti?“ sõnas Kärbes, võttes ise näost üha rohkem paberi värvi.
„Viga? Hirmus mees oled, Kärbes, panid mul südame kohe kohkuma. Kuldmünt, mille sa pimeda õnne kombel leidsid, tagas sulle loa meie klanniga küll liituda, et sind kohe maha ei löödaks, hiljem võib kõike juhtuda,“ mühatas Poodum lõbusalt. „Väitsast saaks küll rohkem, aga vat tema, sindrinahk, oskab igast elukast maitsvat rooga valmistada, on paganama hea jäljekütt ja teab teinekord arukaid vestlusi pidada. Mitte et viimane mulle korda läheks, aga röövimiste käigus on see tublisti kasuks tulnud. Sina oled küll osav pikanäpumees, aga küll me linnast uue ja parema kutsika leiame.“
Kärbes kukkus halama ja jalgu siputama, üritades ennast lootusetult Poodumi võimsast haardest lahti rabeleda: „Ma olen väike ja kondid tigedad kui nõelad. Liha pole ollagi ja nahk on nätske. Kontidest saad vaid tigeda valu kõhtu. Väits on suurem ja vintskem, paneme tema nahka. Oskan kõike, mis temagi, sa pole mulle võimalust andnud. Pane mind maha!“
Väits lõkerdas valjul häälel naerda ja kiitis Poodumi plaanile vaid takka:
„Kui pead ennast minuga võrdseks, siis kuhu need oskused tapluses jäid, mis? Ju sa, Kärbes, meile sel moel vajalik olnud oledki, nüüd see lihtsalt selgus. Küll saame sedavõrd kehakinnitust, et Poodumiga siit metsast välja jõuda. Ka vesi sinu paunas kulub meile ära, ä’ pahanda, milleks sul seda enam vaja. Ega see sul mürgitatud pole, kurivaim?“ urises Väits kahtlustavalt Kärbse poole pilku heites. Seejärel hõõrus ta käsi kokku ja teatas: „Tuleb vardad lõigata ja tulease kuumaks kütta. Võib-olla oleks sinu plaanist ka väärt asja saanud, kes teab. Praegu on tühi kõht see esmane.“ Väits vilistas rõõmsalt ja noppis maas leiduvaid oksi sülle.
Kärbes seoti kinni ja tõsteti puu najale istuma. Poodum ihus oma jämedat pussnuga tuha ja rasvaga määritud nahkrihma vastu teravaks, et luude küljest lihapalad hõlpsamalt maha lõigata. Väits süütas tõrvikuga paraja lõkke ja meisterdas toorest puust harkide vahele tugeva varda, kuhu õnnetu vargapoisi liha tulele sättida. Nüüd tuli oodata, et halud söeks põleks ja lihale küpsemise tarvis head kuuma annaks.
Korraga adus Kärbes, et meestel on kole tõsi taga ja juba järgmisel hetkel võibki ta küüliku kombel varda otsas küpseda, leides tee nende kõhtu, keda veel sõbraks pidas.
„Oleme paljut ja hullematki koos korda saatnud, terve nahaga pääsenud ja pärast kõrtsides sarvi kokku löönud seda meenutades,“ nuuksus Kärbes. „Mis teile korraga ometi sisse läks? Oleme röövlid, mitte inimsööjad. Küll leiame lahenduse!“
Poodum külitas oma müraka kerega lõkke paistel ja torkis noa teraga küünealuseid. Ta sõnas mõtlikult:
„Tapsin oma koera, sest va elajas kiskus mu vastu kurjaks. Tahtsin looma maha matta. Nii ju tehakse. Kuid siis tabasin ennast mõttelt – miks jäetakse liha mullale, kui sellest saaks inimene hoopiski söönuks?“
„Sest koer oli su sõber ja sõpra pole sünnis süüa,“ proovis Kärbes Poodumi juttu kuidagi enda kasuks pöörata.
„Sõbrana ma teda maha ei löönud. Sellegipoolest – miks ei võinuks teda süüa? Loom oli ju tapetud, liha veel noor ja värske, kõht ka tühi,“ arutles Poodum edasi.
„Ma ei tea…“ piiksus Kärbes lootusetult. „Koera ja inimese söömisel on tubli vahe. Kui veel vähegi jumalasse usud, siis tea, et säärast teotust karistab looja karmilt. Ja kui põrguisandasse, siis ega temagi sellist tegu heaks ei kiida. Enda liigikaaslase söömine on kõigi pühakute silmis patt. Sugeda saad igal juhul.“
Nüüd istus ka Väits Poodumi kõrvale lõkke äärde, sobras paunast maitseaineid ja vürtse, millega lihale mekki anda, ning sekkus vestlusesse:
„Kärbes, ära nüüd kurvasta, ikka ülla eesmärgi nimel. Tead, meiesugused röövlid ei saa olla mõnest kõrgemast vaimust kammitsetud. Ilmselgelt peame jääma valikute ette, mis parasjagu kõige soodsamad näivad. Ei usu jumalasse ega kuradisse. Iseendasse tuleb uskuda. Praegu olen täiesti veendunud, et sina, Kärbes, pabulake, lähed vardasse. Meie isand Poodumiga saame sinu kontide vahelt midagi ehk kere täiteks, et rammu koguda ja siis linna jõuda. Ja pealegi – kas sa tõesti arvasid et kõlbad röövliseltsi meiesuguste kõrvale räpast leiba teenima? Oled arg, ei oska sa tapelda, kasvult kidur. Mõni väiksem nudisabagi kahtleb, kas su teelt kõrvale astuda või mitte.“
Mõne hetke täitis vaikuseminuteid tule praksumine. Siis tõusis Poodum püsti ja astus Kärbse juurde. Ta lõi Kärbsel mütsi peast ja haaras õnnetul ühe käega juustest, asetas teises käes oleva noa tolle lõua alla ja sõnas:
„Kärbes, pabulake. Ma tapsin oma peni, sest ta pööras minu vastu. Sinu aga tapan, sest vajan kõhutäit. Nii lihtne see ongi. Hundikarjas ei vaielda, kes keda sööb. Tuleb ellu jääda.“
Väits sobras samal ajal Kärbse reisipaunas ja koukis välja pisikese nahkkaantega raamatu.
„Nii, Kärbes,“ teatas ta võidukalt, „mida, mida, mida ma siin näen? Väike armas raamatuke, mis? Kellel kulda, hõbedat, teisel peotäis paberit. Oleks ma seda varem teadnud, poleks pidanud oksi ihuma, et tuld saada, raibe!“
Kärbes silmitses väikest raamatukest ja kehitas nõutult õlgu. Ta mõistis lugeda ja veel mitmes keeles, kuid kartis sellest röövlitele rääkida, kuna targad kombed röövlijõugus tihtipeale põlu alla väänati.
Siis meenus, kuidas ta leidis juhuse tahtel pauna koos kuldmündiga – see oli siis, kui eriskummaline vanamees ja teab kust siia ilma ennast vedanud koletis ägedat võitlust pidasid. Ju kukkunud kõnealune paunake kindla peale vanamehe vöö ümbert, kust mujalt? Raamatukese kohta, mida Väits tema nina all lahti kiskus, ei osanud ta tõesõna midagi arvata.
„Viska lõkkesse! See ei ole söödav, müüdav ega karatav,“ möiratas Poodum ükskõikselt.
Kirjaoskamatu Väits seevastu keeras lehti, vahtis arusaamatul moel mitmeid kirjutisi ja sügas mõtlikult oma habetunud lõuapuhmast. Siis surus ta avatud raamatu Kärbsele nina ette ja lausus:
„Kärbes, kas sa oskad lugeda? Milleks sulle see raamat?“
Vaatamata eelarvatule taipas Kärbes ehk viimast võimalust pääsemiseks ja hüüatas kiiresti: „Jah, oskan lugeda! Nüüd mind säästma peate, röövkäikudel võiks see suureks abiks olla!“
Väits hoidis lahti raamatu viimast lehte ja jäi Kärbse äsja öeldut seedima.
Kärbes veeriski vaikides ja paraja kohkumusega viimast lauset raamatu päris viimasel lehel: „Kui tahad tervelt pääseda, siis loe silmadega ja pane hästi tähele. Siit kakskümmend sülda jalavaeva, hütt hea ja paremaga kutsub kaema.“
Kärbes luges ega mallanud neid sõnu kohe mõista. Küll aga silmas ta ka teisi tekste, mis ridu eespool kirja pandud. Korraga ta taipas. Kõik koosnesid lühikestest lausetest, hoiatades või jagades hüva nõu olukordades, millesse ta peale raamatu leidmist oli sattunud. Veel hiljaaegu soovitas tekst raamatus hullu taluniku juurest versta jagu lõunasse kõmpida, kus väike külake, kõrtsi ja öömajaga; hoiatati metsa sisenemast, pakkudes lähedal turvalist teekonda, metsas aga põgenemist õigel hetkel, et salakavalate ja kannibalistlike teekaaslaste käest pääseda. Nõnda lugenud, Kärbes vaikis ja sattus parajasse segadusse. Kas need kirjutised puudutasid tõesti tema teekonda? Võimatu! Võimalik?
Eelnevaid lehti ta ei saanudki lugeda, Poodum tõmbas raamatu Väitsi sõrmede vahelt eemale ja viskas selle hoolimatult tulle, laskis Kärbsest lahti, irvitas ning sõnas: „Ninatarku mulle vaja pole! Aitab lollustest! Oleks teadnud, et sa saasta varanduseks pead, tõmmanuks sind ammu teibasse. Meil on aeg ta kodinatest koorida, nuga kõrri susata ja nülgima asuda.“
Väits, kes oli nüüd ametis tule segamise ja muude kulinaarsete ettevalmistustega, millele tal taipu jagus, teatas: „Kui me naha maha saame ja kere maitseainetega sisse määritud, siis selleks ajaks peaksid söed parajad olema. Nüüd on küsimus, kas ajame ta tervenisti vardasse või lõikame lahti ja küpsetame paremad palad eraldi. Mis arvad, isand Poodum?“
Poodum mudis lõuga, mõõtis hirmust kanget Kärbest pilguga siit ja sealt ning lausus:
„Pistame tervenisti vardasse. Aga nahk maha! Kust siit pesemiseks vett võtta? Nahk on raipel kibe kui tõrv. Aga süda jääb mulle. Muud rupskid, Väits, võid endale saada või viskame loomadele kostiks. Ma seon ta lahti ja alustame.“
Need sõnad lausunud, vabastaski Poodum Kärbse puu küljest ning hakkas nuga tõstma, et mehel kõrialune läbi lõigata, kui Kärbes, kes senisest rabelemisest väsinud, korraga ninaga õhku vedas ja hüüatas:
„Pidage, elajad, oh pidage! Kas te ei tunne küpsetiste lõhna?“
Poodum tõmbas mitu rohmakat korda õhku sõõrmeisse ja tunnistas:
„Vaata aga, õigust räägib, va tõhk. Ehedamat piruka lõhna annab ette kujutada. Kust see tuleb?“
Ka Väits ajas ennast püsti ning kinnitas: „Paganama tõsi! Mul on sellest juba rasvamaitse suus. Kes siin metsas keset pilkast ööd ahjusoojasid pirukaid veab? Ehk mõni pagari õpipoiss, kes samuti linna poole teel ja metsa eksinud?“
„Tasa!“ sosistas Poodum. „On, kes on, aga siin lähedal peab ta olema.“
Siis näitas Kärbes käega otse ja mehed nägid ahtakest valgustäppi eemal pimeduses kumamas. Enne minekule seadmist tõukas Kärbes raamatu lõkkest, mässis mütsi sisse kummalisel moel tulest puutumata imeraamatukese ja pistis salamahti põue. Nad hiilisid osavalt röövli kombel nähtule lähemale, kuni öö hämarusest kerkis esile majake, mille aknast nähtud valgus soojalt võbeles.
Poodum koputas tugevalt uksele, kuid avama ei tulnud keegi. Siis kloppis ta juba nõnda, et hingerauad raksusid ja tarekese uks vajus sissepoole lahti. Mehed kõõritasid enese ümber ringi vaadata ega suutnud oma õnne uskuda.
Tareke näis soe ja hubane. Leivaahjus põles tuli ja keset ruumi seisis lauake, kus lahmakal vaagnal oli hunnik krõbepruuniks küpsetatud pirukaid, mille lõhn kõhud niivõrd hulluks ajas. Ahju nurgas märkasid nad lisaks leivalabidat ning söeraudu.
Kohemaid kargasid röövlid ahjupalu järama, sest väljakannatamatu nälg pigistas kere mis hirmus.
Poodum ja Väits röhitsesid ja sõid ahnelt. Lisaks leiti tare sahvrist kümme pudelit veini, mis korraga hinge alla kallati, Kärbes, vaeseke, aga lükati eemale ja näidati hoiatuseks noapidet, kui too samuti heast joogist osa saada soovis. „Said lihapirukaid. Head veini sinu, sita peale raisata ei ole sünnis,“ mühatas Poodum, kui mehikese nurka lükkas ja samas uuel pudelil korgi hammastega maha tõmbas. Kärbes lonksas viimased piisad oma veepaunast ning vastikusest ja pettumusest, mis hinge kogunud, hoidis ta meestest heaga eemale.
Kõhud täis, janu kustutatud, ajasid röövlid ennast püsti ja märkasid ruumis ka teist kambrit, kus leidus mugav ja hubane säng lohakalt seatud linade, teki ja patjadega. Seda nähes laskus meestele peale maailmaraskune uni ja Poodum teatas:
„Elamine siin on veider – leivaahi ja kamber sängi tarvis, rohkem ei miskit. Olgu kuidas on – öö veedame siin! Kõht on nii punnis, et jalad ei jaksa vedadagi, unekate pigistab silmalaud vägisi kokku. Muide, sinust, Kärbes, oleks saanud vaid hamba vahele. Mõnel uruhiirel on ka rohkem luudepolstrit.“
Kärbes vaikis mõne hetke, taludes mõlema röövli parastavat naeru, ja lausus siis tõsiselt: „Vot ei mahu pähe, et te oleksitegi mulle otsa peale teinud ja kogu täiega lausa ka nahka pistnud.“
Väits kiikas üle õla Kärbse poole ja sõnas irvitades: „Nüüd, kui kere täis, ei tahaks sinu küljest karvagi. Päris ausalt. Ära võta südamesse, nälg teeb kurjaks ja ajab mõtted peas keerdu.“
Seevastu Poodum, kelle suu ümber läigatas rasv ja hingeaurud haisesid veini järele, võttis oma suure kämblaga Kärbsel näost kinni nii, et väikse mehe pea kenasti selle pihku mahtus, ja sõnas: „Sina, koer, kuula nüüd mind. Mis olnud, see olnud, praegu on parem. Mina oleksin sind kõhu tarvis järanud küll, seega jätan edaspidi sinu hooleks, et meil eales toidust puudust ei tuleks. Vastasel juhul kordub see, mis täna metsas, ja järgmisel korral sa enam nii hästi ei pääse, Kärbes, pabulake.“
Kärbes vahtis enese ette, põsed lihavate sõrmede vahel vorpis, ega lausunud sõnagi. Väits uuris ja katsus tarekest siit ja sealt ning teatas: „Kes iganes siin elab, sellel on varandust meie eest peita. Seda minu röövlinina juba haistab. Ootame, kuni ta koju saabub ja vaatame, kellega tegu. Kui naisuke-virsikuke, siis saame lisaks kõigele heale ka vallatleda.“
„Nõus! Ja nüüd ongi paras aeg tukastamiseks,“ tõmbas Poodum joone alla ja vabastas Kärbse haardest. Mees haigutas jõehobu kombel ja laskis kuuldavale paraja röhitsuse. „Mina ja Väits keerame ennast sängi pikali, sina, Kärbes, pabulake, jääd valvesse.“ Röövlipealik sammus magamiskambrisse, Väits tatsas tema järel, üle õla veel Kärbse poole vaadates ja parastavalt irvitades.
Peagi müristasid mehed rehepeksumasinate kombel norsata. Kärbes istus vaikselt ahju ees soojas ning asetas paar halgu tulle lisaks. Rikkalik kõhutäis ja tule praksumine sooja paistel surus ka tema silmalaugudele raskuse ning mehe lõug vajus ainiti rinnale. Siis meenus talle raamat. Ta koukis selle põuest ja märkas üllatusega, et viimase lehe viimasel real seisis hoopiski kaks täiesti uut rida lauseid:
„Kui tahad tervelt pääseda, siis loe silmadega ja pane hästi tähele. Siin süüa võid, kuid joogist hoidu.“
Ja otse tema silme all tekkisid justkui nõiaväel samale lehele uued tähed, sõnad ja lauseread, mis algasid ühel moel: „Kui tahad tervelt pääseda, siis loe silmadega ja pane hästi tähele. Nüüd oht on ligi, varja end, poe ahju otsa, ei sealt näe ta sind.“
Kärbes puges kiiresti ahju peale ega teadnud, mida või keda oodata. Seletamatul kombel ellu ärganud raamat ühtaegu hirmutas, teisalt ei suutnud ta seda ka kuidagi käest panna, tundes siin nõiduslikus hütis raamatu väest rohkem kaitset kui mis tahes relvast või turvisest.
Korraga vajus tare uks õige vaikselt avali, tegemata ainsatki kriuksatust. Kärbes muutus hetkega valvsaks. Öö pimedusest kerkis üle lävepaku esile pikk, puunotisarnane jäse, siis teine ja kolmaski. Viimaks pressis tuppa härjasuurune ämblikuvolask, mispeale Kärbes esmalt õhku ahmis, kuid siis hiirvaikselt end ahjumüüri varju nihutas, et salamisi vastsaabunu tegemist jälgida. Eluka suiste vahel rippus lõhki rebitud kits, kelle üks jalg õnnetult tühja äsas.
Nüüd korjas ämblik oma koivad kõhu alla kokku ja oh imet, vähenes, kahanes, justkui ennast sisse imedes, kuniks moondus hoopiski inimeseks. Libaämblik seisis toa keskel alasti inimese kujul, nahk sammalhall, kortsus ja lõtvunud; kahvatus ja laikudega näos jooksid sügavad vaod ning vähesed juuksed näisid hõredad, hallid ja sassis.
Kärbes tundis üle kere hirmupisteid ja korraga – kuigi võinuks ju ahjult maha hüpata, mõõga haarata, ebardile kallale karata ja ta hea õnne korral surmatagi – otsustas ta vaikselt ja liikumatult jälgida, mida hüti õõvastav perenaine teha kavatseb, kui oma sängist kaks röövlivolaskit avastab.
Vanamoor tõi kuuldavale pika kurguhäälitsuse ja kössitas küüru, justkui muutunuks ta luud vedelaks. Otsekui väljapääsu otsides liikusid tema selgroo lülid naha all ning nõnda ebaloomulikul moel praksus ja väänles korraga terve tema kerealune luustik.
End sirutanud, astus ta üle õnnetu kitsekorjuse tühja vaagna juurde laual, kus ainsamatki pirukat enam alles polnud. Ta nohistas ja turtsus. Siis tõstis pikkade luiste sõrmedega veinipudelid ükshaaval üles, vedas oma kongus ninaga mööda neid edasi ja tagasi ning tõi kuuldavale madala norina, sülgas klombi mürkrohelist ollust enese jalge ette ja keeras äkitsi magajate ruumi poole. Ta lükkas aeglaselt kambriukse lahti ning mökitas midagi naerusarnast, astus siis õige hiilival sammul tuppa, tõusis Poodumi kohale õhku kui vaim ja kukkus oma pika keelega röövli nägu lakkuma. Mehed aga magasid kui notid, ei liigutanud vurrugi. Siis määris hull eit oma ilaga meeste ihud kokku ega jätnud ainsatki verssokit puutumata, hõõrudes, masseerides, silitades ja oma jäledat võiet ikka üha juurde sülitades.
Kärbes piilus raamatusse ja luges: „Kui tahad tervelt pääseda, siis loe silmadega ja pane hästi tähele. Nüüd hiili majast kärmelt välja, kuid tea, et põrandalauad sulle lõksu seavad.“
Ühtäkki, eneselegi ootamatul moel, otsustas Kärbes oma kamraadid saatuse kiuste vanamoori meelevalda jätta. Ta hiilis õpitud vilumusega kassi kombel üle toa, oskuslikult vältides nagisevaid põrandalaudasid. Õnneks oli tare uks irvakile jäänud. Kärbes vaatas veel vilksamisi magamisruumi poole ja nägi, kuidas alasti vanamoor hullunult meeste otsa ronis, koleda ihalusega lihalusti nautis, käsi lae poole tõstis ja ebamaiseid häälitsusi huilgas. Väike ja luider röövlihakatis lipsas läbi ukseprao öisesse metsa. Ta jooksis vaiksel sammul eemale ja kui üle õla tagasi vaatas, nägi tohutut kahvatuhalli jämedate niitidega ämblikuvõrku, mis mässis majakese tihedalt enesesse ning juba hetk hiljem polnud ka ukseava enam näha. Sedamaid kadus Kärbes öise metsa sügavusse nii kiiresti, kui jalad veel võtsid.
***
Kärbes ärkas ühe tupiktänava varjulisel küljel hobuste heinasööda künas, kuhu ta võis ennast noore koidu eel vahimeeste eest peita. Imekombel polnud mets enam nõnda pime kui varem, meenutas Kärbes, kui metsast pages. Nõnda võis ta raamatut lugeda ja leidis kiiresti linna suunas õige tee, kaitsemüüride vahelt salateid kaudu linna pugeda ning leida olude sunnil esialgu parima ohutu paiga, kus veeta öö.
Nüüd pidi olema õige aeg linnamelusse sulanduda. Ta peletas näljased koerad, kes tema varrukaid näksama kippusid, kus seda ja teist ja otsustas esmalt midagi kiiresti hamba alla leida.
Raamatu abil võis nüüd ta lugeda täpseid juhtnööre, kuidas ja millistelt härradelt rahakukrud vöö vahelt naksata, et head ja paremat enesele kehakinnituseks otsida. Linna keskväljaku turuplatsil kihas elu kui kiluparves. Käsitöölised, talupojad, õpipoisid, sulased askeldasid lettide, kottide ja kandamite vahel; rändkaupmehed sättisid vürtse, siidi ja veinipudeleid lettidele. Siin leidus värsket puu- ja köögivilja, kala, liha, leiba, juustu ja kuivatatud toiduaineid. Kärbes kogus jõudu et väikestviisi oma päevaplaani juurde asuda. Ta peitis pea kapuutsi varju ja jälgis pingsalt valvurite kohalolu, oodates, et iga hetk tõuseb varguse tõttu kisa. Kuid seda ei juhtunud. Ka jälgis ta pinevusega, kas kamraadid on samuti linna sattunud ja teda maruliselt taga otsimas. Polnud märgata. Õnn seegi.
Ühtäkki nägi ta tohutu rahvamassi tunglemist leti ääres, kust tõusis neetult tuttavlik hea pala lõhn. Ta puges inimeste vahelt läbi ja jõudnud leti juurde, nägi kuhjade viisi kuldpruune pirukaid, mis nõretasid rasvast ja lõhnasid nii kuratlikult hästi. Maitsva lihaga täidetud pirukas, mille ta letilt pennigi tasumata haaras, maitses imehea. Kui ta aga viimase ampsu haukas, hammustas ta miskit tugevat hamba vahele. Vandudes otsis ta suust konditükki, kui hoopiski priske kullast valatud hamba enese peopesale sülitas.
IMERAAMAT JA PEREMEES
Aeg möödus ja Kärbsest sai ilma peal kõige rikkam ja edulisem varganägu, keda ei õnnestunud kinni nabida ei kuningatel ega ka kogenumail röövlipäälikel. Ta teadis alati õigel ajal õiges paigas olla, teha täpseid rehnungeid vastukaaluks tihtipeale iseenda lollustele, varjuda kõikvõimalike ohtude eest, leida kõikse õigemaid tutvusi ning trotsida mängeldes või surma ennast. Järk-järgult kasvas temas tuline seiklusjanu ja tal tekkis üha enam võimalusi panna proovile oma hindamatu imeraamat.
Kõigest üheainsama päevapoolikuga suutis ta vabastada mõne järjekordse metsa lootusetust nõiduskütkest ja selle manaja koos ihu ja karvadega kuninga ette toimetada ning tuua ilma mõõka tõstmata kuningriigile mõne häda tekitanud koletise pea. Lisaks oskas ta keeta nõiajooke ja meisterdada imerelvi. Kärbes usaldas raamatut pimesi ja see ei vedanud teda kunagi alt. Ta oskas sättida nõnda, et teiste kadedus ja võimuiha sellele mingil moel otsa ei sattunud.
Tema salapära sulatas ka kõikse edevamad ja uhkemad, naised andusid mehe lummusele. Aadlitütred, kõrgest soost parunessid, printsessid ja tippu ka uhked kuningannadki, kellest valida võis sängisoojust või võimuiharust, et imeraamatust loetud loomuvastast õnne üha kõrgemateks eesmärkideks ära kasutada.
Paljud röövlid ja piraadid passisid tihtipeale nõutul ilmel tühjade aukude ees, kust aarded ja rikkused imeväel kaduma olid läinud.
Raamat võimaldas lisaks vargatööle sulanduda suurte härrade seltskondadesse, lausa kuningate kodadesse ilma, et nood arugi said, ning vajadusel süüa, juua, lustida selle eest pennigi tasumata. Kuid ükski kaev ei olnud tema jaoks küllalt servani täis – aegamisi kasvas mehe peas kiusatus suuremateks tegudeks.
***
Mööda laia mereranda aeti püsti kuue kuningriigi suured ja uhked liputelgid, kus seadsid ennast sisse kuus kuningat ja nende tublid väejuhid. Telkidesse sätiti ka armukesed või lõbunaised ning loomulikult ei tohtinud teenijaskonnast puududa veinikallajad ja kojanarrid.
Pärlina laiutas sõjalaagri keskel selle uhkeim telk, mis koosnes lausa kuuest eraldi osast ning kus küdes mitu vägevat ahju. Selle sisemine pool nägi oma suursuguste detailide külluses välja kui palee, kus leidusid kõigele lisaks pesuruum, vaibad, kardinad, mööbel ja isegi akvaarium. Telgi külgesid kaunistasid kuningriikide vapid, selle nurkades lehvisid pikkade mastide otsas kuue kuningriigi lipud ning keskel, kõige kõrgemas tipus, Valitsejate Liidu ühine lipp, millel võis tähelepanelik vaatleja aimata herilase ja astelde abstraktset kompositsiooni oranžis, punases ja valges värvitoonis. Siin valmistus sõjaks viimaste aastate vägevaim keiser, diktaator ja vallutaja, keda kutsuti tema enda käsul isand Võitmatuks.
Lihtsamate sõjatelkide vahel kihas vilgas tegevus, kus askeldasid sõdurid, käskjalad, vankrimehed, hobusehoidjad, sepad, puusepad, pesunaised, arstid ja velskrid, moonavarustajad ja veekandjad. Meri seevastu mustas sõjalaevadest ning tuhanded võimsad transportalused valmistusid täituma sõduritega, et alustada sõjateekonda viimasele iseseisvale kantsile – Udumere saarestiku rahva pühale maale.
Isand Võitmatu lamas alasti oma kolme kõige kaunima naise vahel, kellest vanim kuulus seaduslikult veel hiljaaegu Ida-Põlislaane kuningale, nooremad, Rohelise-Kõrbe oaaside valitseja kaksikutest tütred aga leidsid ise tee mehe külje alla, sest Isand Võitmatu oli pälvinud üle ilma lausa jumalalähedase staatuse. Keegi ei julgenud tema valikutes kahelda, ka kuningad enam mitte. Teda rünnata kavatsenud palgamõrvarid tabati kiiresti ning sedapuhku karistati mõlemaid karmilt ja halastamatult, nii mõrvatöö tellijaid kui ka mõrtsukaid – lootusetu, justkui püüdnuks tuld õliga kustutada. Kuid keisri ahnus ei rahuldunud küllaga, talle oli tarvis rohkemat, rohkemat ja veel rohkemat.
Rohelise Kõrbe oaaside valitseja tütred laulsid kui ühest suust:
„Oo, me arm ja ihaldus, kas sa soovid veel lustida, nii nagu vaid sina oskad meid taevasse viia, või võime me ihu kasima minna?“
Mees piilus piigasid, klimberdas sõrmedega mõlema šokolaadikarva tuharaid mööda kuni üles puusadeni ning heitis siis pilgu Damarale, kes ajas ennast püsti, et minna peegli ette juukseid kammima.
„Mis te arvate, mu sõstrad? Kas kurikuulus Udumeri allub mulle või mitte? Räägitakse, et seni pole ükski valitseja suutnud sealseid merealasid võita?“
Kaksikud kihistasid naerda, mispeale keisergi turtsatas suu irvele, kuid Damara tõmbas tugeva ragina saatel kammi läbi kinniste juuste ning sõnas peeglist mehe poole piieldes:
„Mu isand, mu armsam, mu valitseja. Ütle mulle, kas teed seda lõbust või kasust? Sääraste sõjardite marru ajamine tooks meile veel hukatuse. Sajandid on näidanud, et Udumere klannid ei kujuta meile ohtu, kuigi neid peetakse võitmatuks. Kui nii, miks nad siis ometi pole maismaale tunginud, et siin võimu haarata? Miks sa alustad rünnakuga, aga ei paku liitu, et saada ise tugevamaks?“
Keisrile meeldis hullumoodi, kui kaksikud korraga ühel häälel sõnu laususid või naeru lõkerdasid, see ajas teda koguni kiima. Kuid veelgi enam tundis ta alateadlikku naudingut Damara julgusest omal naiselikul veetleval moel temale vastu hakata, nii nagu seda keegi teha ei julgenud.
„Kallis, kas mõni minu otsustest, mis sulle varem kahtlusi tekitanud, on ebaõnnestunud või minu õnnele vastu pööranud? Suurema osa rahutustest, lahingutest ja sõdadest olen osanud elegantse kavalusega enda kasuks pöörata nõnda, et selles osalejad siiani ei mõista, millisel moel alustatu lõppes. Üldsus on rahul, alati on, aga mina tahan enamat. Kas sa arvad, et tänaöine mõõnaaeg siin rannas on juhuslik? Udumere rahva kohta tean nii mõndagi. Vot et kui meri kallastest taandub, siis on nende jõud raugenud. Jah. Ja rünnata ei tohi siit mandripoolsete kallaste suunast, sest Udumere kindluste kaitse on maismaa poole kõige võimsam, meretagused kauged alad seevastu nõrgemad. Igal koletisel on pehme koht, kuhu mõõk torgata. Ja usu mind, Damara, kõik laabub parimal viisil, küll ma seda juba tean.“
„Sa tead tõesti palju ja sinu teadmised on toonud sulle edu. Oled üks salapärane mees, mu arm.“
Damara keeras ennast mehe poole. Õrnade näojoontega naise pikad lahti kammitud kastanpruunid juuksed ulatusid üle puusade, tema suured väljendusrikkad silmad võisid näida küll haavatavad, kuid neis peitus kirglik poolehoid meestele, kel oli rohkelt võimu. Ta tõusis püsti ja hakkas midagi lausuma, kui korraga astus telki ja otse nende magamiskambrisse pika habemega vanamees.
Keiser vahtis vanameest hullunud pilgul ega teadnud, mida teha. Nähes taevasinist uhket keepi ja habemesse jooksvat musta pikuti triipu, tundis ta vastsaabunu ära – vägev ja salapärane võlur, kellest ta seni enam kuulnud polnud.
„Sa kuradi ussike!“ sajatas manatark külmal ja kalgil toonil. „Tõenäoliselt sa tead, miks ma siin olen. Justnimelt! Raamat, mille sisse on peidetud kõik maailma tarkused, sealhulgas ka nõiaraamatud, maagide ja võlurite õpetused, iidsed teadmised, tuleviku ning mineviku maagia! Ma andsin sellele elu ja hinge, iseenda hinge, et see teaks ja oskaks mind õpetada ning kaitsta kõige jubedama eest siin ilmas. Said piisavalt trallida, Kärbes? Nüüd kohemaid see tagasi anna või muudan sind vaglaks nagu su hingele kohane ja need teised kaagutajad kanadeks, küll siis hästi kokku sobite!“
Kaksikud vahtisid küsivalt keisrile otsa ning Damara, kes oli mugava siidikleidi selga sättinud, astus sirmi tagant välja, pani käed pahaselt puusa ning sõnas:
„Ah siin su vägi peitubki, kõigest ühes raamatus? Kas see on tõsi? Kui seda enam sinu valduses ei ole, mis siis saab?“
„Valvurid!“ kraaksatas keiser ja püüdis mõõga järgi haarata, kui viskus võõra väe sunnil selili voodisse, naised tema kõrvalt pöörlesid aga nähtamatu jõu tõukel prantsatades põrandale. Manatark laskis käed alla ja mudis randmeid, kuna säärase jõu kasutamine tekitas pisut kõdistavat surinat.
„Valvurid magavad raskelt, ära muretse.“ Manatark võttis paunast kotikese ja puistas pihule roosat pulbrit, viskas selle kaarega õhku ja kohe tekkis telgiruumis nähtavale kümneid ruunimärke, mis olid erinevatele esemetele nähtamatult joonistatud.
„Vaata, aga vaata, näen, et oled kõikjale enese kaitseks lõksukesi mananud, mis? Tubli, kaval. Hmm, see peab sul siin lähedal olema. Mis?“
Manatark ajas silmadega taga ruumi iga detaili, kuniks viimaks leidis kirstu, mille küljel helendas hoolikalt joonistatud keerulisema kujuga ruunimärk, astus siis kärmelt kirstu kõrvale, ajas sõrmed enese ette sirgeks ja tõmbas nähtamatul jõul tükkideks kümme suurt lukku, justkui oleksid need kuivanud oksaraod. Kirstu kaas avanes ja selle põhjast tõusis õhku pisike raamat, mis hõljus vanamehe peopesale. Ta silitas hellalt raamatu kaasi ja nuuksatas, vanadest hallidest silmadest pressis välja pisargi. Manatark istus otse õhku eimillegi peale ehk nähtamatule võlutoolile ja silitas raamatut hellalt. Tema hääletoon meenutas ühtäkki mõne vanamammi heldimust, kelle kadunud kass on taas elusalt ja tervelt koju jõudnud.
„Anna andeks. et sinust nõnda kaua eemal pidin olema. Tol saatuslikul päeval, mil kaoseisand mind kõige kiuste üles leidis ja halastamatult ründas, sest ta vihkab võlureid kogu oma mustast hingest, ma su kaotasin. See muutis mind sedavõrd ebakindlaks, et järgmisena lisaks sinule pillasin võitluses oma mõõga, võimsa Jäälausuja, mis kaose isandale märkamatult mere põhja vajus. Siis olin koletisele lihtne saak. Vähe sellest. Ta mängis minuga nagu kass elusa hiirega, pekseldes ja viseldes oma kohutavas mustas massis, kõrvetades teravate piksenooltega mu ihu, kuniks viimaks kogu täiega alla neelas ja oma impeeriumisse vangikambrisse lukustas.“
Kaksikute huulilt kostus meelas ohe, nende silmad muutusid suureks ning põsed tõmbusid üheaegselt punaseks kui taevalaotus loojuva päikese käes. Näitsikute hinges, kes varem polnud päris ehtsa võluriga eales kohtunud, kogus põnevus vaid tuure. Ka Damara piidles ainiti manatarka kui ilmutist.
Manatark märkas naiste elevust, segatuna hirmu, aukartuse, põnevuse ning ehk pisikese sensuaalse erutuse pistega. Vähemalt nii ta arvas. Võluri hinge kõditas paras annus edevust ning ta tundis ühtäkki vastupandamatut soovi oma lugu edasi pajatada. Tõstnud näpu, küürutas ta keisri poole ja hüüatas:
„Kolm aastat, neli kuud ja seitse päeva tuli mul nuputada, kuidas sealt vaimu ja keha painavast pimedusest välja pääseda! Ei suutnud ma end murda läbi kohutava ja kõige vägevama vanglamüüri, mida eales näinud ja kogenud. Kaoseisand lubas armu anda, nii ta ütles, seda juhul, kui ma paljastan selle elemendi, mis oli mind aidanud temast alati sammu võrra ees olla. Just nimelt, sellesama raamatu. Ma murdusin, oeh, kuidas ma murdusin, häbi mul olgu. Ja pole ma pääsenud ühti. Ma reetsin oma hinnalise raamatu, oma ihu ja liikme ja nüüd soovib too koletis seda nii või teisiti enesele.“
Manatark vakatas ja piidles midagi oma ürbi rinnaesisel. Keiser tundis, et kontrollimatu jõud teda parasjagu voodi küljes enam kinni ei hoia ja proovis tasahilju kätt mõõga poole sirutada. Damara nägi seda, kortsutas kulmu ja vangutas keelates pead. Korraga kõlas plaksatus ja vanamehe jalge ette kukkus surnud kärbes. Keiser karjatas, tema käed väändusid võikal moel seljataha ning Damara proovis naeruturtsatust alla suruda. Manatark tõstis pilgu ja ohkas. Tema silmi ümbritsesid punased niisked laigud, kuid ta jätkas suisa rõõmsamal ja enesekindlamal toonil:
„Kuid siis leidis keegi kaoseisanda teenritest minu armastatud Jäälausuja ja tõi selle otsemaid Kaose Kantsi, et võluritelt kogutud imerelvad kokku korjata ja nende abil kaoseisanda võimu tarvis miskit kujuteldamatult hävitavat luua. Kuna Jäälausuja oli pikalt mere sügavuses puhanud ja rammu kogunud, suutsin ma selle tugeva tahte ja loitsude näol õigel momendil enese kätte haarata, põrmustada kaose kantsi müürid enda ümbert ning lendava jõuna kasutada oma riietust põgenemiseks. Kaoseisand, rumaluke, ei teadnud, et ka riietus võib manatargale kaitset pakkuda. See õnnestus mul, ma suutsin põgeneda. Kuid pimeduses sündinud kurjus ei jäta minu hinge iial rahule, enne kui on saanud mõõga, minu riided ja raamatu.“
Viimaseid sõnu lausus manatark mõtlikult, jäi hetkeks lahti kistud kirstu jõllitama ja tõmbas habemest peoga üle, justkui püüaks ta seda siledaks vormida.
Keiser kuulas vanamehe juttu, tema hinge vaevas edasise ees korraga kohutav äng ja hirm. Kaksikutest õed vahetasid segaduses pilke ning olid ennast voodi kõrvale istukile ajanud. Ka Damara seedis äsja kuuldut, julgedes isegi vaiksel häälel küsida:
„Milline vägi ja tarkus teis peitub, oo võlur. Andestage minu uudishimu. Kui raamat kõike teab ja selle lugejat tõesti nõnda targalt hoiatada oskab, siis kuidas pääsesite laagrisse ja miks keiser sinu saabumist ette ei teadnud? Miks te raamatut vaid enesele kasutamiseks ei kindlustanud, võõrastes kätes, nagu näeme, võib see palju asjatut rumalust korda saata, kas pole?“
Manatark tõstis pilgu ja tema vuntsid keerdusid naeratuseks kaardu.
„Kas tõesti arvasite, et jätan selleks raamatule võimaluse? No kuulake nüüd end. Ma ei pruugiks seda eales võõrastest kätest leida, kui see minu enda vastu astuks. Minu kui looja eest ei saa raamat mitte kedagi hoiatada. Küll aga andsin ma raamatule võimaluse selle leidjat igal muul moel aidata, juhul kui peaksin enda vägeva loodu ise kaotama. See, kes kasutab raamatu võimeid, jätab maha hulgaliselt sündmusi, mis aitavad mul kiiresti tee taas raamatuni leida. Sinu teekonda jälgisin huviga, pean tõdema. Olin sul juba ammu sabas.“ Manatark vilksas muigel pilgu Kärbse poole, kes pea pahaselt eemale keeras.
„Sa, vaene loll, paljastasid ennast juba siis, kui tapsid õhupuuduseloitsuga nii mõnegi koletise, kellele inimese võim peale poleks hakanud. Tänan sind suurepärase etenduse eest, Kärbes, va vaglast sündinu. Ah jaa. Muide, siia laagrisse pääseda oli imelihtne – kes ikka pea kuklas lendavat vanameest oskab vahtida, kõigi pilgud on suunatud kas merele või oma toimetustesse.“
Damara noogutas ja tunnistas manatarga taiplikkust.
„Nõndaks!“ hüüatas manatark peale lühikest pausi ja lõi käed plaksuga kokku.
„Tavajuhtudel ma kasutan tõhusat mälupühkimise loitsu, mis aitab võluritel nende igapäevatöös märkamatuks jääda. Teie puhul ma nii helde ei ole. Lihtsalt pole sellist tuju täna. Kuna raamatust enam abi ei ole, siis lubage mul teile ise nõu anda, kas tohib?“
Keiser lohvas käega ükskõikselt, teda ei huvitanud enam, raamatuta tundis ta ennast äkitsi kohutavalt abituna justkui pisike roomav vaglapoeg. Naised seevastu vahtisid vanameest suurte silmadega ning kuulasid.
„Udumerel on võimu haaranud vägi, mida isegi minu raamat ei või nii lihtsalt alistada. Raamatut ei tohiks kasutada ainult olevikus, kui ise jätad ette mõtlemata. Võin vaid niipalju öelda, et kes iganes Udumerele seilab, sealt tagasi enam teed ei leia.“
Damara ajas käed rinnalt lahti ja proovis midagi oletada, kui manatark tema õrnast vulisevast häälest justkui saabastega vette tormates üle sõitis:
„Vait! Teil ei ole õrna aimugi, millise katastroofi võinuks inimkonnale kaela tuua, kui selle raamatu abil Udumere rahvast hävitada püüdnuks. Pöördumatu kaose.“
Manatark vaatas igale ruumis viibijale viivuks otsa ja taipas, et on heietamisega pikale läinud. Naiste ees oli küll tore eputada, kuid nüüd oli raamat taas ohutult tema valduses ja tuli tegeleda päris maailma asjadega. Ta toppis raamatu omale pauna ning astus telgist välja.
Mõne hetke ennast kogunud, kargas Kärbes püsti ja tormas vanamehele järgi ning nägi üksteisele otsa vajunud valvureid norskamas kui homset poleks. Võlurist ei haisugi. Ühtäkki tõkestas tema tee kolmanda kuningriigi kõrgeim väeülem ning keeras oma pilgu piinlikkust varjates üles, et mitte ihualasti keisrist endale soovimatut pilti mällu salvestada.
„Aloh, mu keiser! Mõõn on laevadele ohtlik, transpordilaevad on sõdureid ja vibumehi täis pikitud, ründelaevad on avamerel ootamas. Luurealused on juba ammu valmis. Me peame lahkuma, enne kui kiilud põhja kinni jäävad.“ Kärbes tormas mehest eemale ja otsis taevasse vahtides manatarka. Pikk ja laiaõlgne väeülem jäi viivuks nõutult telgi ette valvelseisakusse, kuid keeras siis ringi ja jooksis hullunud ihualasti keisrile järele.
Kärbes karjus meeleheitlikult joostes kord ühele, kord teisele poole: „Võtke ta kinni! Võtke see neetud vanamees kinni! Surnult, pekstult või elusalt, tooge ta minu ette!“ karjus ta. Siis komistas vaene Kärbes kivi taha ja kukkus näoli mudasse.
Tõsi, sel päeval otsustati siiski Udumere kindluseid rünnata, kuid ilma „isand Võitmatu“ juhtimiseta, kes salapärasel kombel kui vits vette kadus. Udumere sügavuses ei kostunud ainsatki kahuripauku, noolelaulu, mõõga kolksu või võidukisa. Sünkjasmust udu ahmis viimasegi kui sõjalaeva vaikuses endasse ning need, kes rannale askeldama jäid, võisid kaldalt kuulda vaid madalat kohinat, justkui neelaks mõni iidne tulemägi terve maailma õhu. Midagi sellist polnud inimesed veel varem kuulnud. Hirm teadmatuse ees kasvas ja rand tühjenes sinnajäänutest nõnda kiiresti, et suures pagemistuhinas ei pööratud tähelepanu ei laagri kokku sättimisele ega võimalike tagasisaabujate ootusele. Nõnda lõppes suure ja uhke meresõja lugu ning Udumerele ja selle kallastele ei tikkunud ükski inimhing. Saladus seal toimuva suhtes mattus teadmatusse.
Kärbes oli sunnitud kiusatuse suurest ja uhkest keisrielust maha suruma, kasvatas enese näo paksu karva, et teda ära ei tuntaks ja kirjutas oma seiklustest hoopiski etenduse. See kogus paljudes linnades säherdust populaarsust, et tinti tuli lausa vaatide kaupa kirjameistritele lisaks osta, sest ka raamatute müük ei tahtnud lõppeda.
***
Siia kantsi polnud võimalik surelikel niisama ekselda – lubati vaid määratud põhjusel üksikuid valituid, kes ei saanud tihtipeale enam iialgi võimalust tagasi naasta. Meri ei lõhnanud soola, vetikate või niiskuse järgi, nii nagu suurtele meredele alati kombeks. Lainete loomulikku mühinat asendas ähvardav vaikus. Veemass, kui seda nii sai nimetada, auras tõrva ja väävli lehas ning selle mustjas vaht, kohutav kui laiali valguv pigi, mässis laeva aegamisi enesesse ning suunas hirmuäratava saatuse poole.
Manatark seisis kaptenisillal ning vaatas üle reelingu tundmatusse, surmava maiguga pimedusse, kuhu laev ammu juba tuule moel ei liikunud. Alust kandsid selle paiga võõrad ja vaenulikud jõud, mille haardesse ta koos laevaga ka enda ihu ja hinge andnud oli. Manatark tundis säherdust hirmu, et ihukarvad nõeltena nahal turritasid ning südant võis lausa läbi rinna kloppimas kuulda – ihuüksinda sellises paigas, kus isegi jumalatel pole tegu.
Ühel hetkel katkestas vaikuse mööda laeva kere kostuv krabin. Soomuseliste pikkade vonklevate kehadega olendid ronisid sünkjast sügavusest välja, klammerdusid laeva külgedele, ronisid mööda seda pardale ning kogunesid valjenevate sosinate saatel vana mehe ette vööritekile, mässides ennast tasahilju mastide vahele. Kui nad aga märkasid peatekil lebamas suurt ja jäise helgiga mõõka, moodustasid nad selle ümber ringi ega julgenud relva lähedale minna, rääkimata selle puudutamisest.
Kuid manatark ei peljanud neid. Teda ahistas hoopis hirm kohtumise ees selle paiga isandaga.
Nüüd keerles laeva nina ette võimas veepööris, mis üha laienes ja laev hakkas selle voolusuunaga ühes liikuma. Manatark klammerdus tugevasti reelingu külge, hoides pilku kiivalt pöörise keskmes. Vöörirooli polnud mõtet juhtida, see pöörles isepäi. Ta teadis, et isand näitab oma võimu ja laev teeb, mida ta iganes parasjagu vaid soovib.
Siis tõusis keerise keskmest ähvardav veemass kõrgele laeva kohale ning selle tipus põlesid kümmekond punast täppi, jõllitamas alla oma külalisele. Ta võinuks laeva kerge vaevaga sügavale merepõhja saata või selle kogu täiega tükkideks rebida, kuid manatargal ja kaoseisandal tuli üksteisele nii mõndagi veel öelda.
„Kas sa tõid mulle raamatu? Veel mõni ööpäev ja ma oleksin sellele ise järgi tulnud,“ mühises kaoseisand ja tema küljest sadas alla nõgimusta vihma, mis haises surma järgi.
„Säh, ma tõin sulle raamatu, mõõga ja heidan oma riidedki!“ karjus manatark ja pühkis enese näolt ollust, millega just äsja pihta sai. „Kuid ma soovin midagi vastu. Jäta lihtsalt mu hing rahule. Kas seda on palju palutud? Ma tahan vana mehena maailma eri paiku külastada. Ehk leian mõne memme, kellega koos vanadust mööda saata? Mul on üksindusest ja sellest meeletust sinu eest pagemisest tõsiselt villand saanud.“
„Sa ju tead, et ma ei saa seda lubada. Võid veel poja saada, õpetad ta välja ja siis on jälle üks sinusugune takistus juures. Saad neid veel kümmekond, kes teab. Kui sa pole õieti tähele pannud, siis ma soovin iga viimasegi kui võluri kinni nabida, oma truudeks alamateks treenida ning alustada seejärel inimkonna orjastamist, mis, tean juba ette, saab olema vaevarikas, kuid nauditav töö.“
Manatark lasi peal langeda, ta hingeldas raskelt ning hoidis üha tugevamini reelingust kinni, sest laev õõtsus laialt ühelt küljelt teisele. Aluse vallutanud olendid lähenesid ahtriteki poole, plaksutades samaaegselt oma pehmete huulte varjus hambulisi mokkasid ja nende suured rohelised pilkumatud kalasilmad jälgisid ainiti vana meest.
„Olgu, ma näen, et mul pole valikut,“ sõnas manatark ja ohkas.
Kaoseisand vangutas enda tohutut peamoodustist ja manatargale tundus, et teda koguni haletsetakse.
„Aga kui sa mu vaimu murrad, siis suretad ka kõik teadmised ja oskused, mida võiksin hoopiski sinu kasuks jagada. Olgu, jätan selle ilusa elu värvilises maailmas ja võtan vastu sinu aulise pakkumise töötada kaose kantsi pimedate müüride vahel sinu nõunikuna. Mulle see isegi sobiks, vahelduseks. Kas see tuleks kõne alla? Säästaksid sa mind?“
Kaoseisand laskus kui kohutav lainehari alla, päris laeva nina lähedale, vahtis oma näotul ilmel manatarka ja sõnas:
„Peos oled mul nagunii, eks vaatame, mida teha annab. Alustad madalalt ja kui tõelist indu näitad, siis ehk annan sulle võimaluse.“
„Ma tänan sind. Kuid nüüd tee vanale mehele, kes veel pikalt oma kaunist elu taga nutab ja kaotust tunnistama peab, üks üllas ja inimlik teene. Tule pardale ja võta endale kuuluv vara üle kui võrdne võrdselt.“
Kaoseisand tõusis taas kõrgele kui vägevamate losside tornid ja tõi kuuldavale paukuva naeru, mis meenutas koledat äikesetormi.
„Vot sellist võimu minul ei ole – olla sinuga võrdne. Aga ma võin ju proovida.“ möirgas kaoseisand ja järgmisel hetkel ta kahanes ning sööstis musta jutina otse manatarga ette, moondudes mõõtmetelt inimolendit meenutavaks siluetiks.
Veeolendid piirasid nüüd manatarga ümber ja võinuks iga hetk ka rünnata, kui kaoseisand selleks vaid loa annaks. Manatark võttiski paunast raamatu, hoidis seda väriseval käel hetke enda ees ja ulatas siis kaoseisandale. Koletis tõi kuuldavale madala kohina ning tõstis siis käe, mille ahned sõrmed väänlesid kui luupainajalikud maod.
„Ja mõõk? Ära ka oma riideid unusta, teener.“
„Mõõga leiad peatekilt, hoia seda hästi,“ sõnas manatark ja kooris ennast paljaks, voltis riided kokku ja asetas kaoseisanda ette maha. Kõige peale asetas ta eriti hoolega oma teravatipulise kraega taevasinise mantli.
Koletis võttis raamatu ja lehitses seda. Ta jäi viimast lehekülge pikemat jõllitama ja tõstis siis pilgu õnnetule manatargale, kes kätega enda kondist kehanatukest kattis, sest siin paigas õhkus koledat külma.
Nüüd tõstis kaoseisand manatarga mantli üles ja lükkas selle enesele selga. Ta jõudis just viimase nööri eest kinni siduda, kui hõlst tema ümber kirstuks moondus ja kaose kantsi isanda mürtsuga enese sisse lukustas.
Manatark kukkus õhku ahmides oma vanadele põlvedele, ta võinuks lausa minestada suurest pingest, kuid suutis imeväel vastu pidada. Õhus võis tunda taas värske mere aroome ning pimedus taandus, hiiglaslikud pilved liikusid eemale ning kuu tõi merele maheda, kaunis tuttavliku valguskontrasti.
Nüüd tõmbas ennast käte ja sabamoodustise abil tema ette pirakas Udumere kuningas, kes seni teiste mereelukate seas etendust jälgis. Ta vaatas kirstu ning eluka kaelas liikuvad lõpused ahmisid kauaoodatud, lausa unustusse vajunud mere hõngu. Teised elukad kalpsasid laevalt vette ning ujusid suures elevuses kaugemale, kadudes ükshaaval sügavusse. Udumere kuningas sõnas:
„Mul on kahju, et pidid imeraamatust loobuma, võlur. Aga mis siis saab, kui kaoseisand suudab mingil moel seda lugeda ja kirstust pääseda?“
Manatark pilgutas silma, muigas ja lausus salapärasel toonil:
„Raamat teda kindlasti ei päästa, annan oma sõna, suur Udumere valitseja.“
„Manatark, kui oled kindel, et koletis Igavikukirstust iial välja ei pääse, kindlustame meie, et see jääb aegade lõpuni merepõhja, peidetuna kõige sügavamasse kuristikku, mis meie poolt eales avastatud ning isegi kui maailm otsa lõppema peaks, ei leita seda sealt.“
Manatark sättis minekule, kuid sõnas veel kuningale: „Mida sügavamale selle sätite, seda vägevama jõuga hoiab mere raskus kirstu kinni. Kirst ise on purunematu, tabagu seda või maailmaraskune kivi või kangutagu mägihiiglaste sõrmed.“
„Heaks tänuks, et Udumere rahvale taas vabaduse kinkisid, enese elu hinnaga, kaoseisanda kantsi valduste kammitsaist päästsid ning siinsele merele uuesti elu andsid, luban levitada meiesugustele sõna üle maailma, et sind austataks ja aidataks igas mures või raskuses. Minu sõna selle peale. Nüüd aga jätan hüvasti, manatark. Tarvis kaoseisanda truid teenreid jahtima minna, et iga viimnegi kätte saada. Ilma oma isanda mõjuvõimuta on see lihtne. Sa ju tead, olime meiegi tema teenrid, kuid seda vastu enese tahtmist ...“
Udumere kuningas vonkles Igavikukirstu juurde ning kümme tema kaaslast aitasid selle vette paisata. Kirst vajus kiiresti ja kadus. Kuningas heitis veel pilgu manatargale ja vedas oma kere ka ise üle laeva serva merre, enda hirmsale vangile järele.
Manatark läks kapteni kajutisse ja ajas selga riided, mis tooli seljale valmis sätitud. Seejärel kallas laual olevast savipudelist hõbepeekri veini täis ning valas selle ühe sõõmuga suule tühjaks. Täitnud peekri uuesti, astus ta nagi juurde ja võttis sealt vööpauna, sellest omakorda väikese raamatukese. Selle õige ja päris ehtsa. Raamat, mille ta aga kaoseisandale jättis, polnud muud kui tavaline, ilma mingi väeta jäljend õigest imeraamatust. Viimasele lehele ta kirjutas ise oma käega: „Võluri mantel endal selga sea, siis maailm kohe sulle alluma peab.“
Ta kergitas nähtamatul jõul laeva veest õhku ning hõljus kõrgele pilvede vahele, lahkudes Udumere kantsist ja võttes suuna kaugele põhjamaale – kuuldavasti peatub ühes sealses linnakeses tuntust kogunud teatritrupp oma kustumatu näidendiga „Manatark, röövlipraad ja imeraamat“.
