Tegelikult on kogu selles jamas süüdi Indrek Teerev. Tema mind sellesse mässis. Rääkis mu pehmeks.

See oli eelmisel suvel Tartus Startup Day’l. See on selline suurem üritus, kus tähtsamad startup’id saavad kokku, Eestist ja mujalt. Me olime seal Slipsi rahvaga ja ma arvasin, et Indrek on meie Slipsist huvitatud, aga ei. Hakkas kohe peale käima, et ma tema eksperimendis osaleksin.

Ma olin enne tema ettekannet kuulnud ja arvasin algul, et see on mingi nali.

Nii, kujutage nüüd ette: suur saal, fuajee Eesti Rahva Muuseumis. Tuleb lavale selline tüüp: ümmargune, kiilas, lühinägelik, triiksärk seljas, teksad ja haisvad tossud jalas. Kaasas on tal kaks hiirt, rotti. Hoiab neid sedasi süles. Tegelikult olin teda juba varem ka näinud ühel häkatonil paar aastat tagasi, aga siis tal ei olnud veel neid rotte. Polnud mitte midagi. Kahmab mikrofoni ja hakkab sinna paugutama, et laske käia, arvake ära, mis vahet neil rottidel on, niikuinii ei arva. „Vat-vat, ei olegi vahet! Üks on täpselt teise koopia.“ Tema tellis AliExpressist jupid ja pani sellise masina kokku, millega saab inimesi kopeerida. Tartu Maaülikoolis on tal labor. Tulge kõik vaatama. Skännib sisse ja prindib 3D-printeriga välja... Tegelikult ega ta seal laval ei öelnud, et ta inimesi kopeerib. Ei, seal ta rääkis „loomadest“ või tegelikult isegi „elusolenditest“. Just! Inimestest hakkas žürii ise heietama. Et kulla laps, kas ta pole mõelnud selle masinaga inimest kloonida ja mis siis saaks. Mis isikukoodi sellele replica’le anda ja kas see replica võib siis samamoodi valimas käia. Või kui replica midagi ütleb või välja mõtleb, siis kellele intellektuaalomand kuuluma hakkab. Igasugust sellist jama, aga kui Indrekult midagi küsida, ta läheb jube ähmi täis, hakkab sõnu pudistama. „Kust te selle jutu võtate? Tehke endale selgeks, mis see kloonimine üldse on! Kui te ei tea, siis olge parem vait.“

Asi lõppes sellega, et rott hammustas teda näpust ja pani mööda lava ajama. Puges kuskile juhtmete vahele. Korraldajad terve kambaga ajasid teda taga. Indrek sai ta kuidagi kätte, aga lavale teda enam tagasi ei lastud ja ta sõimas seal kõiki, ise näost punane. Paras „Tujurikkuja“ sketš, kukemuna! Olete näinud? Plaksutati viisakalt ja mindi päevakorraga edasi.

Pärast aftekal Indrek tuli ise minuga rääkima ja ma niisama lõõpisin, et kuidas nende inimestega siis ikkagi on. Tema jäi maru rahulikuks ja ütles, et „kui me lehma kopeerisime, mis see inimene siis ära ei ole. Palju väiksem ju. Materjali kulub vähem.“

Niimoodi näost-näkku on Indrek väga sümpaatne, isegi ülemäära sümpaatne

„Opaa, nii et lehma juba kloonisite?“ imestan mina.

„Meie ei klooni kedagi, kurat! Ei klooni!“

Selle „kloonimise“ sõna peale ta läheb alati vihaseks. „Kloonida võivad tõuaretajad, hobusekasvatajad. See on täiesti eraldi instituut. Me oleme samas majas, aga meie oleme ikkagi füüsikud. Me teeme fundamentaalteadust, saad aru? Me skännime molekulid ükshaaval sisse ja teeme nano-printeriga identse koopia. Pole mingit katseklaasis plökerdamist. Kloonimine on nii iganenud tehnoloogia, seda ei jõua keegi ära oodata.“

„Te siis 3D-prindite lehmasid?“

„No muidugi noh. Neli tükki printisime. Kas sa ei kuulnud mu esitlust? Paganas, ma ütlesin kohe, et rottidega ei saa keegi aru. Tahtsin lehmad tuua, aga korraldajad ei lubanud.“

„Nad on siis elus, need lehmad?“

„Elus! See on ju kogu asja point! Kas mu mikrofon polnud sees üldse, või? Elutuid asju võid kodus printida. Aga vat-vat elusolendeid kopeerida, nii et nad hingama hakkaks, selleks meil on oma väiksed nipid. Vat-vat, ma olen natuke meditsiini ka õppinud, sellepärast ma oskan neid asju, kuidas süda lööma saada ja kopsud tööle jne.“

Ta näitab mulle telost videoid lehmalaudast ja küsib, kas ma saan aru, kes seal on originaal ja kes koopia.

„Ja kui minust koopia teha, siis kas sellest saaks aru?“ küsin mina. „Kas ta oleks nagu mina?“

„Täpipealt.“

„Mis ta teha oskab?“

„No seda, mida sinagi. Ta on täpipealt nagu sina.“

„Räägib ja mõtleb ja?“

Indrek hakkas jälle pahandama: „Sina oskad rääkida, või? Sina oskad mõelda või? Johaidii! Me teeme sulle normaalse koopia. Ta teab ja teeb seda sama, mida sinagi.“

„Teab mu PIN-koode ka, või?“

„No mis sa siis arvad? Mis see PIN-koodi kopeerimine siis olema peaks? Neli PIN-i numbrit – kui palju need sinu arust ruumi võtavad? Ajus paari närviühendust on vaja ainult. Kas tead, kui suured need on? Millimeetrised!“

Ta ajab käsi laiali, nagu oleks millimeeter laiem kui meeter.

„Ajurakud on millimeetrised, hiigelsuured. Meie kopeerime iga molekuli. Täpsuse vahe on kümme astmel üheksa, miljard korda, mõistad?“

„Kui see nii lihtne on inimest kopeerida, siis miks seda juba ei tehta?“

Selle peale pilgutab Indrek silma:

„Miks ei tehta? Mitmel pool vaikselt juba teevad. Kui sa natuke guugeldada oskad, küll juba leiad ühtteist.“

„Aga kas teie olete seda juba teinud – inimest kopeerinud?“

„Ei. Me just saime granti selle peale. Sina oleksid esimene. Kui sa oled nõus, ma saan su nime kirja panna.“

Noh, eks see tundus kõik põnev, tulevikuäri. Mõtlesin, et miks mitte proovida.

Meil oli Slipsis hästi kiire aeg. Väikest boost’i oli hädasti vaja. Runway hakkas otsa saama. Olime pikalt oma MVP kallal pusinud, aga ei saanud seda ikka nii valmis. Ingelinvestor pani meile tähtaja, et kui me jõuludeks valmis ei saa, siis on finito. Paneme poe kinni või peame omast taskust edasi tegema. „Teil võib ju äge idee olla, aga idee kõhtu ei täida. Kui te ei tee MVP-d valmis, siis teeb keegi teine, võite kindlad olla. Ja siis see keegi teine võidab ka turu. Startup’idega on nii, et ellu jääb see, kes lööb esimesena.“

Sellepärast mõtlesingi, et lihtsalt prooviks selle dublikaadiga. Eriti, kui ta on tõesti sama hea kui mina, saaksime tööülesandeid jagada. Võiks ju katsetada paariks kuuks... Aga mu tingimus oli, et see kõik oleks legaalne.

„Legaalne? Muidugi!“ lubas Indrek. „Kuidas seda üldse keelata saaks? Jumala eest, 21. sajand! Inimese keha on püha, inimese enda oma ja mitte keegi ei või öelda, mida sellega teha tohib või ei tohi. Mõni laseb ennast silikooni täis, teine süstib ei tea mida, tätoveerivad, suitsetavad, panevad tina – kas sa oled kuulnud, et keegi keelaks? Ei, seda ei saa keelata. Oma kehast võib ikka koopia teha. Kes teab, milleks võib vaja minna. Usu mind, meil on selleks juristid, terve meeskond, kes kogu selle juriidilise puruga tegeleb. Kui sul on küsimusi, siis saada neile. Mind huvitab siin ainult teaduslik pool.“

Eks Indrek seal kuskil lükkas mulle lepingu nina alla ja lasi alla kirjutada. Tagantjärgi võib ju öelda, et jah, oleksin pidanud natuke guugeldama ja läbi mõtlema. Aga näed, jäin teda uskuma. Pani mulle midagi õlle sisse võib-olla, sellepärast ma ei mäletagi. Kaine ma kindlasti ei olnud. Ma isegi ei tea, mis seal lepingus kirjas on.

 

 

Kõik muu oli Indreku kulul. Mina pidin ainult lennupiletid ostma.

„Meil Hiinas on uuem printer, spetsiaalselt inimeste jaoks disainitud.“ Nii Indrek ütles. Kurat, tundus loogiline jutt.

„Tartus pole mõtet teha,“ rääkis ta. „Siin on palju väikseid inimesi. Ainult ootavad, et saaks kaikaid kodarasse loopida. Virisevad iga asja kallal. Segame neil lüpsigraafikut ja ma ei tea mida. Meil on maailma tipptegijad praegu siin. Ma ei taha neile mingeid jamasid kaela. Milles nemad süüdi on?“

Niisiis septembris lendasin Hiina. Läksin GPS-i järgi kohale. Mingi suhteliselt suvaline maja nägi välja. Aga sees on muidugi tipp-topp nagu mingis haiglaseriaalis. Vastu võtsid punnis põskedega tüdrukud, pilusilmad, riides nagu geišad. Purssisid mõne sõna oma puuinglise keelt. Ma ei tea, mis PR-trikk see neil on? Geišad on ju Jaapanis.

Indrek ilmub ka välja. On end ära maskeerinud, valehabe ees ja lai riisikorjaja müts peas. Täitsa tsirkus, ei no päriselt!

Võtavad mu osavalt paljaks. Torgivad käed-jalad juhtmeid täis. Järgmisel hetkel seovad voodi külge kinni. Ega mul varianti pole vastu hakata.

Okei, lükkavad mu torusse, skännerisse. Rohkem ei näinudki eriti. Kui tahate teada, siis Indrek peab rääkima, mis neil seal toimub. Mulle suruvad maski näkku ja ongi kõik. Pilt läks eest. Magan.

Ah, pagan, ega mul sinnamaani polnud õieti võimalust magada. Ma olen Slipsis algusest peale olnud, CEO, kaks aastat üksinda kogu admin- ja HR-poolt vedanud, kuni me Maria tööle võtsime. Maria tervet nime ei hakka ütlema, sest tema ei puutu üldse asjasse. Ta ei tea kopeerimisest üldse mitte midagi.

Ühesõnaga, me töötame välja selliseid andureid, mis teie ajuimpulsse mõõdavad ja neid siis teie seadmetesse edastavad, nutitelefonidesse ja sinna, kus vaja. Firma muudkui kasvab, kogu aeg vaja uusi inimesi leida, välja koolitada. Kõik lepingud ka on minu peal. Ülikoolist tulin ära. Lõpuks olin ööd ja päevad kontoris ja siis see Ingli tähtaeg ka veel. Ega ma ei kurda, aga eks ma olen noor mees, tahaks vahel natuke fun’i ka, kui te aru saate, mis ma mõtlen.

 

 

Indrek ütles, et kõik see skännimine ja printimine kokku võttis kolm tundi. Ei tea. Minu arust magasin mitu ööd jutti.

Kui ärkasin, polnud enam mingit ajavahet tunda. Tahtsin kohe voodist välja ronida, dublikaati otsima minna, aga ei lubatud. Pidin veel mitu tundi juhtmete all olema. Õhtul alles võisin püsti tõusta. Järgmisel päeval lubati linnas ka väike tiir teha. Ega ma seal suurt ei näinud.

Dublikaadiga meid kokku ei lubatud. Võisin ainult läbi akna vaadata. Oligi täitsa minu moodi, ainult kole kõhn. Pikutas seal, tõstis käe ja näitas pöialt.

„Palju õnne!“ kiitis Indrek. „Sind on nüüd kaks.“

Ta jutustas, et kõik olevat ideaalselt õnnestunud, ainult et dublikaat oli maru nõrk. Vajas mitu päeva toibumist. Vahel tuleb sellist asja ette. Muidu meil oli plaan, et tema tuuakse esimesena Eestisse, mina lendan hiljem järgi nagu aus mees. Aga nüüd pidime ära vahetama.

Noh, see kojutulek oli täitsa omaette lugu. Pikalt sellest ei räägi. Türgis tulid kaks tüüpi lennujaama vastu ja võtsid peale. Alguses olime autos, nagu normaalselt, siis topiti Transporteri kasti. Seal oli eraldi peidik. Sõin ja jõin ja sittusin seal peidikus, nagu öeldakse. Välja ei näinud midagi.

Nimed olid tüüpidel vist Dima ja Serjooža. Sellised pikad ja kiilakad tüübid nagu Taavi Veskimägi. Vene keeles rääkisid, aga pidid leedukad olema. Äkki teate neid? Nad võiksid teile huvi pakkuda. Teadsid väga täpselt, mida teevad.

Tallinnas lasid mu ühel ehitusplatsil autost välja. Jalutasin koju.

 

 

Okei, ja nüüd alles algas see kõige vaevalisem osa.

Pidin ennast kodus peitma viis päeva, tegema, nagu mind ei oleks siin: akendest eemale hoida, duši all mitte käia, vetsus nii harva kui võimalik. Süüa ka ei julge teha, äkki lõhn reedab ära. Kuivaineid sõin ja purgisuppe, ilma keetmata. Õnneks olin neid varunud teisikule mitmeks nädalaks. Nälga ei surnud, aga ega juurde ka ei võtnud. Internetis paar korda käisin, VPN-iga. Mine hulluks! Vaatasin kirjad üle. Kui midagi postitasin, siis katsusin niimoodi sõnastada, nagu kuskilt puhkuselt kirjutaksin. Kuulasin kõrvaklappidega muusikat ja filme.

Kogu aeg jälgisin, kus mu telo on. See jäi ju Indreku kätte koos minu passiga kogu selleks ajaks.

Jah, ega ma ikka enne ei saanudki aru, mis mängu see kodanik Indrek Teerev õieti mängib. Mis siis, kui dublikaat ikka pole selline nagu mina? Äkki ei tahagi Eestisse tulla? Või just tuleb, aga keerab mingi pasa kokku? Indrek lubas mulle, et võin dublikaati kasutada 3-4 kuud, pärast seda ta kustutatakse. Aga kas dublikaat ise sellega nõus on? Kui täpne olla, siis ega tema pole ju lepingule alla kirjutanud. Mina kirjutasin, tema on vaba mees. Mis siis, kui ta pole nõus, kelle poole ma pean siis pöörduma?

Aga ei, telo hakkas Hiinast õigel päeval liikuma. Lennujaamas kadus pildilt, siis maandus Tallinnas.

Ja siis – tuli uksest sisse. Oli täiesti tipp-topp: asjalik, terane, hakkaja. Polnud vaja talle midagi seletada. Teadis ise, kus asjad on ja mis tegema peab.

Trepil õnnestus tal kokku sattuda esimese korruse mutiga. On üks selline noor pensionär, jõlgub trepikojas ringi ja tahab kangesti juttu rääkida. Mutt küsis, et kas ma olen haige, mitu päeva pole korterist väljas käinud, äkki koroonas või midagi. Tahtis juba häirekeskusse helistada.

Dublikaat vastas talle rahulikult, et ei, tema teeb kaugtööd, aga kõik teised on Slipsis pikali koroonaga, osad haiglas, mingi uus tüvi. Meie oleme terved, aga kui peaksime haigeks jääma, siis kindlasti tuleme talle näitama.

 

 

Eks ikka alguses oli imelik iseendale otsa vahtida ja „tere hommikust“ öelda ja isegi lihtsalt koos kohvi juua. Mitu nädalat kulus harjumisele.

Me jagasime omavahel päevad ära. Ühel päeval oli minu õuepäev, järgmisel päeval temal. See, kelle õuepäev parasjagu oli, võis käia kontoris ja kohtumistel ja poes ja trennis ja igal pool, kus vaja oli. Teine, kellel kodupäev oli, ei tohtinud nina korterist välja pista ega häält teha, selle me leppisime väga selgelt kokku. Kodust võis siis admin-tööd teha: postitusi sorteerida, koosoleku aegasid panna, allkirju kirjutada jne. Ostsime selle jaoks eraldi telo ja läpaka.

Kusjuures, me ei suutnud otsustada, kelle õuepäev on esimene, ja siis juhtus selline nali, et viskasime kulli ja kirja. Mul kukkus münt peost maha, veeres köögilaua alt läbi ja jäi põrandaliistu vastas seisma serva peal. Nojah, teisel korral viskas teisik ja siis sain mina esimeseks. Selle pärast minu asjadel ongi üks kriips peal (I) ja tema asjadel kaks (II). Noh, hambaharja otsikutel ja alukatel. Enamus asju kasutasime kordamööda, riideid ja jalanõusid, et vahele ei jääks.

Eks sellega sai pidevalt nalja. Pidevalt üks lubas või leppis midagi kokku, aga unustas teisele öelda, ja siis teine muidugi ei teadnud midagi. Siis tuli teha süütud silmad ette ja vabandada ja vabandada.

Algul juhtus seda iga päev. Siis õppisime. Läks lihtsamaks. Kodus ma muudkui korrutasin, et peame kõigest üksteisele rääkima. „Lugupeetud Mark II, ei ole ebaolulisi asju!“

Mis te naerate? Jah, me panime endale varjunimed, tegelt kohe alguses. Lihtsalt igaks juhuks. Mina tahtsin olla Mark, aga tema tahtis jällegi ka Mark olla. Ma ei mäleta, kas see tuli meil kuidagi Metaga seoses. Tegime siis nalja, et hea küll, oleme siis Mark I ja Mark II.

Mul polnud ammu olnud sellist logelemise aega nagu nüüd kodupäevadel. Eks ma siis vahel seal ikka tõstsin kangi ja mängisin mänge ja õppisin kokkama. Ja see oli nagu tõeline puhkus, et kui ma järgmisel päeval kontorisse läksin, siis teadsin täpselt, mida vaja teha on ja mida mitte. Tüdrukud panid seda tähele.

Ja siis meil hakkas Mariaga ka susisema. Noh, meie ingelinvestor leidis ta kusagilt, tõi üks päev kontorisse. Tuli, lühike särk seljas, teksad jalas, sõjaingli tätoveering nende vahel, jäi kohe silma. Ta on selline inimene, kes kunagi ei ütle „Ei saa“. Ikka saab! Võtsin ta appi personali tegema. Lõpuks me arutasime temaga kõik asjad läbi, käisime lõunal ja poes ja jutustasime niisama.

Saate aru, meil neid meditsiiniliste erivajadustega nohikuid on ikka omajagu. Mul polnud aega neil kõrval istuda ja neil kätt hoida, aga Maria – lihtsalt kuulas nende plära ära ja pühkis pisarad ja siis poisid olid nagu ringi tehtud. Hakkasid tööd lõhkuma nii, et seda nägu.

Saime oma MVP tähtajaks valmis.

 

 

Indreku juures hakkasime tervisekontrollis käima regulaarselt, iga kuu. Ühel päeval mina, järgmisel dublikaat. Mõõtmised, kaalumised, vereproovid – täismäng. Nädalavahetusel. Hommikul tuli auto tumedate akendega maja ette, Serjooža või mõni tema sõber võttis peale. Teate, ma arvan, et äkki nemad ongi see „juristide meeskond“, kellest Indrek rääkis, kes pidid kõik asjad korda ajama.

Okei, viisid Tartusse. Neil on seal erakliinik Lõunakeskuse lähedal, väike. Üks-kaks õde või arsti. Eesti keelt nad ei räägi. Ma arvan, et nad on Ukraina põgenikud, aga eks te näete ise, peate seal korralikult läbi otsima. Seal peaks olema kõik need videod ka, mis Indrek tegi.

Ega see tervisekontroll tegelikult kedagi ei huvitanud. Näidud olid meil alati korras ja aina paremaks läksid. See oli rohkem bürokraatia pärast. Indrekut kangesti huvitasid just need olmelised detailid, kuidas me oleme oma elu ära jaganud. Kutsus ühte kabinetti. Kellegi teise nimi oli ukse peal. Seal filmis kõik üles.

„Vat-vat, selle peale ma pole tulnud,“ kädistas ta. „See on väga oluline, jah, väga oluline. Seda pean kõigile soovitama.“

Las näitab teile need videod ette.

 

 

Ühel päeval Ingel lihtsalt hüppas kontorisse sisse, torbik peas, vilistas ja kamandas: „Viie minuti pärast kõik see mees maja ette rivvi! Hakkame tähistama!“

Okei, tuli välja, et ta oli meile posu investoreid välja ajanud Hollandist, ühe agentuuri kaudu. Oli lasknud Marial meile üllatuspeo korraldada ja kui Maria juba midagi korraldab, siis on ka korraldatud. Mulle ta ei iitsatanud ka sellest. Pani endale sätendava kleidi, napi ja lukuga. See oli üldse esimene kord, kui ma teda kleidiga nägin.

Pärast tuli välja, et kogu sellel investorite asjal oli mitu konksu. Esiteks nad tahtsid, et me oma toote ümber disainiks. Nende fookus on naudingutel – täiskasvanute mängud ja muud sellised asjad. Nad tahtsid, et meie andureid saaks VR-prillide sisse panna. Okei, see on tehniline asi, lahendame ära.

Keerulisem, et nad nõudsid, et me nende juurde koliks kogu täiega. Ei usalda meid või mis neil häda on. Aga meie tahame, et know-how jääks Eestisse. Oleme kõik Eesti patrioodid, mina eriti. Siis tegime kompromissi, et okei, peakontori kolime Amsterdami, aga arendus- ja laboritöö jäävad Eestisse.

Aga okei, sellest me saime alles pärast teada.

Tookord siis maja ees oli buss. Sõitsime linnast välja, spaasse. Seal läks alles lahti: õhtusöök, õlled, siidrid, snäkid.

Maria võttis kleidi ära ja selle all olid tal bikiinid, samasugused läikivad. Tüdrukuid vähemalt hoiatati ette. Meie, mehed, pidime alukatega või rätikutega ringi laskma.

Ingel oli kaasa toonud mitu kastitäit pudeleid ja avas oma konkureeriva kokteilibaari. Seletas iga joogi juurde, mis see on, rüüpas siit ja sealt, kuni jäi ise päris purju. Muutus pealetükkivaks, eriti tüdrukutele.

Päästsin Maria ta käest ära. Viisin mullivanni, sauna. Rääkisime pikalt, tema tätoveeringu saamisloost ja muudest asjadest. Teate, see mõõkadega ingel muutub tal allpool hoopis kuradiks. Aga vot kuhu kuradi saba ulatub, seda ma esimesel korral ei jõudnudki näha. Läksime minu tuppa. Ta pistis mulle kondoomi pihku ja siis juba ratsutasimegi.

Meil klappis kohe esimesest korrast. Mõned naised hakkavad jubedalt jutustama, aga temaga ei olnud mingit seletamist.

Järgmisel hommikul aitasin tal koristada. Buss tõi Tallinnasse tagasi. Käisime Mariaga söömas ja siis läksime tema juurde. Ta arvas, et võiksime selle teemaga edasi minna. Jah, muidugi mul oli sama tunne ja ma ütlesin talle ka, et see tunne on mul olnud sestsaati, kui teda esimest korda nägin, onju?

Ise aga mõtlesin, et kuidas sellest teisikule rääkida. Hulkusin mitu tundi mööda linna. Lõpuks otsustasin, et räägin ära, nii nagu on. Ma ju võtsin teda kui võrdset partnerit, inimest.

Ja kusjuures, ega ta ei imestanudki eriti. Kuulas mu rahulikult ära, jõi kohvi, mõtles.

„Kas te seksisite Mariaga, või?“ küsis ta ja vastas ise: „Jah, seda ma arvasin.“

„Mis selles imelikku on siis?“ küsisin ma vastu. „Ma meeldin talle.“

Oli selge, et pidime selle asja diskreetselt ära lahendama.

„Ta ei tohi millestki aru saada,“ selgitasin ma. „Pead lihtsalt kaasa mängima. Teeme nii, et sina ei ütle talle ühtegi halba sõna. Räägite ilusti. Kui vaja, kallistate või musitate. Kui ta midagi rohkem tahab, siis ütled, et ootaks homseni. Kui on minu õuepäev, küll ma siis temaga tegelen. Kontoris jäägu kõik ofitsiaalseks.“

„Sa kavatsed temaga veel seksida?“ küsib tema.

„Mis sa siis arvad?“

„No kuule!“ vaidleb tema vastu. „Ainult tänu minule sa ta voodisse said. Ega see lihtsalt niisama suvaliselt ei juhtunud. Ma olen teda juba pikalt töödelnud, sellest ajast, kui sind polnud veel olemaski. Nüüd on nii, et hoopis sina räägid temaga ilusti ja ütled, et ta ootaks homseni, kui tal isu peale tuleb.“

„Käi persse!“ põrutan talle. „Mina ju töötlesin teda ikka ka ja mitte vähe.“

See üllatas teda. „Miks sa sellest midagi rääkinud pole?“

Millest rääkinud? Siin pole ju midagi rääkida! See on meie-vaheline asi. Ja pealegi – „Miks sa ise ei rääkinud?“

Ta polnud sellele niipidi mõelnud. „Seda küll,“ ütles ta. „Ega meil siis muud varianti ei ole, kui et peame teda jagama.“

„Hakkame temaga kordamööda seksima, või?“

„Jah. Jagame teda nagu kõike muud, võrdselt. Kui on minu õuepäev, siis käin mina tema juures. Kui on sinu päev, siis sina.“

Ma vaatasin teda päris pika pilguga.

Tema noogutab: „Enda juurde me teda tuua ei saa ju. Kuidas see peaks toimuma? Üks peidab ennast niikaua teises toas, kuni teine temaga paugu lahti saab? Ja siis vahetame? Peame temaga ikka ausad olema ja tema juures käima. Või hotellitoa võtma. Eks kelle õuepäev on, see ise otsustab, kus temaga käib.“

„Ta pole mingi idioot,“ arvan mina. „Ta saab ju aru, et meid on kaks. Me peaks siis kõigist asjadest üksteisele ette kandma, mis me temaga oleme teinud või rääkinud.“

„Loomulikult peame kõik ette kandma!“ läheb tema vihaseks. „Sa oled minu koopia. Ma pean kõike teadma, mida sa teed, kellega sa räägid. Sa ei või mu elu persse keerata.“

 

 

Ma polnud sellele varem mõelnud, aga eks dublikaat teab kustutamisest täpselt sama palju kui mina. Teab, et dublikaadid on vaid ajutised, mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks, kolmeks-neljaks kuuks.

Aga nad ei tea, et nad ise ongi dublikaadid. Tema uskus kogu see aeg, et hoopis tema on originaal. Õnneks oli Indrek mind selleks ette valmistanud.

„Dublikaadile jätame mulje, et tema on originaal,“ ütles Indrek. See oli Hiinas, pärast kopeerimist. „Muidu ta võib plehku pista, kui kustutamisaeg kätte jõuab. Aga kui ta arvab, et ta on sina, siis ta ei hakka lollusi tegema. Siis ta kalkuleerib nii, et peab pärast edasi ka elama, ei saa endale rumalusi lubada. Nii et lase tal rahulikult uskuda, et tema on originaal, siis on kõigil lihtsam.“

Pärast printimist pandi dublikaadi sisse väike kiip, umbes nagu koertele pannakse. Selle järgi tunnete ta ära. Talle endale pole öeldud, et tal see on. Minule ka Indrek ei öelnud enne, alles pärast kopeerimist ütles. Nii et ma ei tea ka, kuhu nad täpsemalt selle kiibi panid ja parem ongi, et ma ei tea.

Ennast ma tšekkisin ammu üle. Ühe CEO-ga tuli jutuks, et tal on kodus metallidetektor. Palusin tal kontorisse kaasa võtta. „Otsid midagi konkreetset?“ „Too kaasa, siis vaatame.“ Lasin end mitu korda detektoriga üle, igaltpoolt. Oleks mul kiip, oleks piiksuma hakanud. Aga ei piiksunud! Kontrollige üle, kui ei usu.

 

 

Jäin rahulikuks. Lasin teisikul arvata, mis ta soovis.

„Millal mina midagi persse olen keeranud?“ vastasin ma, rüüpasin kohvi ja lisasin juba väheke lõbusamalt: „Vaata, et sa ise midagi persse ei keera. Muidu räägin Mariale ära.“

Soovisin talle head ööd ja läksin magama.

Und mul muidugi ei tulnud. Mõtlesin, mida teha, kas poleks õige aeg tulla politseisse asja rääkima. Aga noh, tol ajal ma usaldasin ju täielikult Indrekut. Mõtlesin, et ah kannatan need viimased nädalad veel ära. Aastavahetuseks plaanisin nädalaks Amsterdami minna ja tundus, et näe, see olekski suurepärane moment Indrekul oma töö ära teha.

Tegin sellest ise juttu, kui mul viimane tervisekontroll oli.

„Miks sa seda küsid?“ küsis Indrek. „Kas kustutamisega on mingi mure?“

„Ei, muret pole,“ arvasin mina. „Aga mind huvitab, kuidas see käib.“

„No mis ta käib. Ega see meeldiv protsess ei ole. Tulevad kohale ja, noh, kustutavad ta ära lihtsalt.“

Ta tegi, nagu imeks lutipudelist haput jooki ja siis sureks ära, keel suust väljas. Siis patsutas mulle põlve peale ja pilgutas silma: „Kustutamise jaoks on meil spetsiaalse väljaõppega inimesed. Jätame selle professionaalide mureks, nagu öeldakse.“

„Eks see on selge,“ jätkas Indrek siis, „et kui olete mõnda aega koos elanud, siis hakkavad pinged tekkima. Kas on midagi sellist?“

„Ei. Mis pinged meil saavad olla?“

„Vat-vat just!“ kiitis Indrek. „Ma ju näen, et teil tegelikult pinget pole. Ja sellises olukorras, mina ei sunni kellelegi midagi peale. Kui temaga pole probleeme, siis mis tast kustutada? Las ta olla veel natuke. Küll vaatame uuesti.“

Siis kummardus ta mulle lähemale ja teatas:

„Tead, mul on üks uus klient tulemas. Üsna mõjukas mees. Ta ei taha mitte ühte koopiat, vaid mitut. Kaalub praegu mitme firma vahel. Mõtlesin, et võiksite replica’ga koos ühe video teha. Sellise, kus koos olete ja räägite, kuidas teil asjad sujuvad ja üldse kogu protsessist. Inglise keeles räägite. Mees ise on araablane, aga saab aru. Las ta siis nuputab, kumb on kumb. Jah, ja siis võite ju meie uurimisgrupi kohta ka ühe lause öelda, et meil on väga diskreetne ja personaalne teenindus. Kvaliteet on suurepärane. Soovitate kõigile.“

Ma poleks tohtinud Indrekule järgi anda, aga ta oskas kuidagi jälle nii ilusti rääkida, et mul hakkas temast isegi natuke kahju, ja olin nõus.

Pealegi tahtsin, et Mark II hoiaks kontoril nii kaua silma peal, kuni mina Amsterdamis olen. Mõtlesin sinna Maria kaasa võtta. Kui tagasi tuleme, siis tegeleme Mark II-ga. Paar nädalat ees või tagasi, mis seal vahet. Noh, päeva lõpuks võib öelda, et see päästis mu elu.

Läksime siis muudkui sama graafikuga edasi, terve novembri ja detsembri. Jagasime kõike kordamööda ja Mariat ka. Korraldasime Mariaga küünlavalgusõhtuid ja uisutamisõhtuid ja kokkamisõhtuid. Käisime Draamateatris ja PÖFF-il, vaatasime „Avatari“. Dublikaat muidugi proovis mind kogu aeg üle trumbata. Vedas ka Mariat igale poole, vahel täitsa mõttetutesse kohtadesse. Tüütas ära lõpuks. „Kuidas sa nii palju jaksad?“ hakkas Maria juba ette heitma. Ma ütlesin, et tema paneb mind jaksama. Tahan kogu aeg temaga koos olla. Aga lõpuks tal sai kõrini. Nõudis, et võtaksime hoogu maha. „Võib-olla ma tahan mõni päev ise ka midagi teha, šopata või natuke omaette olla?“ küsis ta.

„Sul on õigus,“ ütlesin mina. „Iga päev on tõesti liiga palju. Kas sulle sobiks, kui kohtume ülepäeviti? Täna teeme midagi koos, homme peame pausi, ülehomme jälle koos jne. Teeme sellise graafiku?“

Maria hakkas selle peale naerma. Ta ütles, et tahab mind armastada, aga tahab ise valida, mis päevadel ta seda teeb.

Tal oli õigus. Leppisin sellega, kuid mul tekkis tunne, et Mark II kahtlustab midagi ja jälitab mind. Ükskord Mariaga kohvikus olles nägin, kuidas Mark II tuli tagantuksest sisse, vaatas meid, siis lasi jalga. Ma ei saanud talle järgi minna. Arvasin, et küllap ma nägin valesti, oli lihtsalt keegi väga sarnane. Uskusin, et ta on kodus.

Kurram, aga siis ma nägin teda paar korda tänaval ka, kui ta pidanuks kodus olema. Ma ei kujuta tavaliselt selliseid asju endale ette. Aga lasin ennast Mark II-l alati ära rääkida, et ju oli keegi teine.

 

 

Amsterdami lennupiletid ma lasksin osta Kerttul, meie raamatupidajal. Ütlesin talle kuupäeva. Lend oli hommikul kell 7:20, nii et see jäi minu õuepäeva lõppu, sest „teatepulga vahetus“ on meil kell 9. Kerttu on natuke bitch, selline, kes oma palga maksab alati kõige esimesena välja, alles siis teiste omad. Alati uurib, kas see on tal ametijuhendis kirjas või ei ole, aga lõpuks teeb ikka ära kõik, mis vaja.

Ma ei hakanud teda kontrollima. Aga kuidagi juhtus nüüd nii, et ta oli ostnud meile eelmise päeva piletid.

Välja tuli see alles viimasel õhtul. Mark II läks Maria juurde. Mina pakkisin kodus kotti ja äkki avastan, et mu pass ja ID-kaart on kadunud. Kuskil pole. Okei, Mark II võttis kogemata ID-kaardi kaasa, aga milleks talle pass? Kahtlane! Pass ja ID-kaart pidid alati kodus olema.

Järgmiseks hakkasid Ingel ja Kerttu sõnumeid saatma ja blokkisid Maria lennu ära. Tal Vene kodakondsus ju. Hollandis see teema oli suureks läinud, ei tahetud, et Maria seal meile mainekahju teeb. Las mina lähen üksi. „Küll me Mariale Eestis ka rakendust leiame.“ Ühesõnaga, tõmbasid Marial tooli alt.

Selle peale Mark II tegi, nagu avastaks alles nüüd, et piletid on juba samaks hommikuks. Hämas midagi, et tegelikult tahaks lükata järgmisele päevale, aga mina kirjutasin siis vastu, et ah ei, lähen üksi, kui vaja, aga lähen, nagu kokku lepitud sai. He-hee! Ma arvan, et ta ise ütles Kerttule, et ta muudaks kuupäeva ära, et minu asemel minna. Lootis, et ma ei saa enne teada, kui ta on juba Hollandis koos Mariaga. Nüüd ta ei saanud enam vastu punnida, see oleks päris imelik olnud. Läks siis üksi, otse Maria juurest, nende asjadega, mis tal parasjagu kaasas oli. Paras!

Amsterdamis hakkas ta aga õige veidralt käituma. Ta ei jaganud mingit infot, mis ta seal teeb. Pärast aastavahetust ta oleks pidanud koju tagasi tulema, aga ei tulnud. Kirjutas ainult, et jääb kauemaks, vaja veel mõned otsad lõpetada.

Ta oli Slipsi kontolt suuri summasid välja võtnud. Aga sellest ma kuulsin alles hiljem. Siis ma ei osanud midagi erilist kahtlustada. Ta telo oli Amsterdamis ja arvasin, et ju ta ise on ka seal, kuhu tal minna. Aga eks ta teadis, et ma teda jälgin. Jättis telo hotelli, ise sõitis minema.

Alles tagantjärgi saan aru, kuhu ta võis minna ja mille peale see raha kulus. Lootis mind ära kustutada, aga selleks oli tal ju vaja kedagi, keda minu asemele panna. Hakkate taipama? Selline tüüp siis.

Tol hetkel oli mul mure aga selline, et polnud kapis midagi süüa. Ma ei teadnud ju ette, et pean koju jääma.

Ühel õhtul panin ülikonna selga. Läksin poodi, päris avalikult. Mark II pidi ju ära olema.

Mul on üks hoiukapp, kuhu ma olin hakanud raha koguma. Võtsin pangaautomaadist raha ja panin sinna. Enne poodi või sööma minekut, et teisik aru ei saaks. Mulle käis juba ammu närvidele, et ta alati nägi, kus ma käin, mille peale raha kulutan. Lõpuks on see ju minu raha ja võin ise otsustada, mis ma sellega teen!

Võtsin õhtusöögiks sushi. Roosid näppu, väike kingitus, kõndisin Maria juurde ja andsin kella. Ta oli juusteotsteni üllatunud, kui mu häält kuulis.

„Kas sa ei peaks Hollandis olema?“ küsis ta läbi fonoluku.

„Peaksin küll,“ nõustusin. „Nagu sinagi. Aga ma teen poppi. Tahtsin sind nii väga näha.“

Ta ei teadnud, mis see popitegemine tähendab, nii et saime naerda.

„Tean küll, mida sa tahtsid,“ ütles ta. „Tule üles!“

 

 

Maria tahtis mind hullult välja viia, Raekoja platsi jõuluturgu vaatama. Aga mina kindlasti ei tahtnud kuhugi minna. Polnud vaja, et keegi mind näeks. Parem lihtsalt istume diivanil, sööme sushi’t, teeme vesipiipu jne.

Maria rääkis, et Ingel oli mitu päeva kontoris käinud ja hakanud teda ahistama, korraldusi jagama, ebameeldivalt. Maria arvas isegi, et niimoodi ta ei taha Slipsis edasi töötada. Hakkab uut kohta otsima.

„Ei-ei-ei,“ veensin mina. „Ära pane tähele! Ma räägin Ingliga. Saame korda. Ta on lihtsalt armukade vms.“

Ja siis – korraga – koputab keegi uksele. Koputab teise korra veel.

Maria läheb vaatama. Teeb ukse lahti. Siis kiljatab. Või tegelikult karjatab.

Mina piilun nurga tagant. Maria seisab uksel, ühes käes lillekimp, teises väike pakk sushi’t. See keegi, kes need talle andis ja tema vastas seisis, pistab jooksu, trepist alla.

„Mis juhtus?“ küsin mina.

Maria käed värisevad ja suu ei seisa koos, nii ehmatanud on. „See mees oli täpselt nagu sina!“

„Mis sa ajad!“ pahandan mina. „Oota siin!“

Tõmbasin kingad jalga. Jooksin trepist alla, tänavale. Ta oli juba kadunud. Väljas oli lumi maas, aga ma ei näinud, kuhu jäljed läksid. Ta võis kaduda emma-kumma nurga taha või üle tee parklasse või kes teab kuhu. Tegin väikese tiiru, aga ei leidnud teda.

Mariale ma muidugi midagi välja ei näidanud. Rahustasin teda: „Eks tüüp eksis uksega. Igal juhul on ta nüüd jalga lasknud ega julge tagasi tulla.“

„Jah, aga miks ta nii sinu moodi oli? Täpselt nagu sina oli.“

„Trepikojas oli pime,“ ütlesin mina. „Küllap sa nägid valesti. Mina näen ka sinu nägu igal pool, aga kui lähemale lähen, siis saan aru, et see on ikkagi keegi teine. See tuleb sellest, et sa mõtled minust kogu aeg.“

„Miks ta siis need tõi?“ küsis Maria sushi ja lillede kohta.

Viskasime selle sushi prügikasti. Lilled pani Maria siiski vaasi.

Seksist ei tulnud midagi välja, sest mõtted keerlesid kogu aeg dublikaadi ümber. Oli ta salaja Eestisse tulnud? Arvas, et mina peidan ennast kodus ja tema võib käia Maria juures oma vajadusi rahuldamas?

Hommikul arvasin millegipärast, et küllap teisik on koju läinud ja ootab mind seal. Sõitsin temaga rääkima. Aga teda polnud kodus ei sel päeval ega järgmisel.

Saatsin talle sõnumi, justkui oleksin valele inimesele saatnud, aga ta ei vastanud kunagi. Telo oli endiselt Amsterdamis.

 

 

Ma tükk aega ei teadnud, mida teha. Lõpuks hiilisin jälle kodunt välja. Võtsin hoiukapist raha. Ostsin uue telefoni ja kõnekaardi. Helistasin Indrekule. Konkreetselt nõudsin, et ta Mark II-e ära kustutaks.

„Häid pühi sulle ka!“ pahandas ta. „Kas midagi on halvasti, või?“

„Kui kaua sellega läheb? Millal sa saaksid peale hakata?“

„No mis sa küsid kogu aeg sama asja? Ega me enne ei hakka peale, kui vaja on.“

„No aga mul ongi nüüd vaja!“

„Kui on vaja, siis peate ametlikult teada andma, et on vaja. Siis ma hakkan korraldama. Praegu pole mõtet selle peale mõelda, eriti veel telefoni teel.“

Ma väga rahulikult selgitasin, et ma helistangi selle pärast, et annan ametlikult teada.

Tundus, nagu Indrek ei kuuleks üldse, mis ma räägin. Taustal vilistas ja kõne hakkis. Ta vabandas, et on laboris, masinad töötavad.

„Alles te käisite siin ja kinnitasite, et kõik on hästi,“ imestas Indrek. „Pidime ju video tegema. Pidite kahekesi koos tulema ja rääkima oma eduloost. Teen just video jaoks ettevalmistusi. Miks sa hakkad nüüd seda paanikat tegema? Täiskuu segab või? Kuulge, te olete mõistlikud inimesed, ma ju tean seda. Kas te ei oska tülisid lahendada? Saage kokku, arutage asjad omavahel läbi.“

„Indrek, ma ei tea, millest sa räägid. Indrek, ma ei tea, kus ta on.“

„Mis mõttes? Kus ta siis on?“

„Ma ei tea. Ma ju räägin sulle, et ma ei tea. Ta on jooksus. Sa pead ta üles otsima ja ära kustutama.“

Rääkisin talle siis kogu loo ära, mis oli juhtunud. Indrek läks järjest rohkem närvi, hakkas jälle sõnu pudistama.

„No aga kui sa nägid valesti? Trepikojas oli pime, sai ise olid kuskil nurga taga. See oli keegi teine.“

„Ole vait! Maria ei saanud terve öö magada. Seal polnud mingit kahtlust ka.“

Indrek mõtles natuke ja rääkis siis rahulikumalt edasi: „Tead, kas sa oled talle lihtsalt helistanud? Praegu me ei tea ju mitte sittagi, kus ta on või mis ta teeb. Sina lihtsalt arvad midagi. Võta telefon, helista talle ja küsi, kus ta on! Küll sa näed, asjad on palju lihtsamad.“

„Ta ei vasta mulle!“

„No kas tahad, ma helistan sinu eest?“ pakkus Indrek. „Kui te ei saa omavahel räägitud, äkki ma korraldan teile terapeudi? Päriselt, ma tean üht head terapeuti. Lähete ja lahendate oma asja ära.“

Mulle tundus, et Indrek ei saa üldse aru, millest ma räägin, aga võib-olla ta ei tahtnudki saada.

„Indrek,“ ütlesin ma. „Indrek, ma tahan selle ekskremendi-eksperimendi nüüd ära lõpetada. Oli tore, aga nüüd aitab. Otsi ta üles ja kustuta ära. Ja ära talle helista, mitte mingil juhul, muidu ta saab aru, mis meil plaanis on.“

„No ega see nüüd niimoodi ei käi, et nipsutad sõrme ja mina kohe kustutan. Selleks peab hindamiskomisjonile taotluse tegema. Nad peavad selle läbi vaatama.“

„Kust see nüüd siis välja hüppas, see komisjon? Ma pole sellest midagi kuulnud.“

„See on kogu aeg olnud. Sa pole lihtsalt küsinud.“

„Aga kui nad ei ole nõus?“

„Komisjon? Küll nad ikka on. Alati on olnud. Peame lihtsalt ära näitama, et replica eipea mingit stressi taluma.“

„Misasja!? Mis stressi? Kurram, ta on täitsa ülbeks läinud. Ta arvab, et võib kõike teha. Peame ta kohe ära kustutama.“

„Aga kumb sina üldse oled?“

„Indrek, lõpeta! Ma olen muidugi mina, originaal. Saad aru?“

„Hea küll,“ ütles Indrek. „Järgmine kord pidite niikuinii kahekesi koos tulema. Teeme video ära, siis teeme kindlaks, kumb on kumb, lepime kustutamise aja kokku.“

„Ei,“ nõudsin mina. „Kustutame ta kohe ära.“

„Olgu,“ ohkas tema. „Teeme video ära ja pärast seda kohe kustutame.“

Lõpetasin kõne, sest nüüd oli mul selge, mis mees see Indrek on.

Ta pole vist üldse mõelnud, kuidas dublikaat ära kustutada. Lootis, et poeb mingi hindamiskomisjoni taha peitu, küsib dublikaadi käest nõusolekut või midagi. What the fuck! Kas saite ta kätte? Täiesti kriminaalne vend!

 

 

Siis ostis dublikaat lennupileti ja hakkas Amsterdamist kodu poole liikuma.

Tellisin meile lõunasöögi. Jäeti maja ette ukse kõrvale. Dublikaat tõi üles.

Ta oli kõvasti vatti saanud. Tõi šokolaadi ja komme. Pooled andis mulle, pooled tahtis Mariale viia. Ma ei neelanud midagi alla. Küsisin sissejuhatuseks, kuidas läks jne. Ta lõi käega. „Läks kah,“ ütles. „Ma olen väsinud. Räägime sellest hommikul.“

„Misasja?“ vihastasin mina. „Mul on su sitakeeramisest kõrini! Kuidas sa eile Maria juurde said?“

Ta tegi, nagu imestaks, aga ma arvan, et ta oli seda küsimust oodanud. Vastas nagu ma loll oleksin: „Eile ma olin Amsterdamis.“

„Tõesti, või?“ küsisin mina.

„Mis sa siis arvasid?“

Ta hakkas selgitama, kuidas oli tahtnud investoritele näidata, kui tõsiselt me seda äri võtame. Sellepärast jäi kauemaks. See polnud jutt ega asi.

„Sa olid eile Maria juures,“ kähvatasin ma lõpuks. „Ma nägin sind oma silmaga. Kus sa veel oled käinud?“

„Kuidas sa said mind Maria juures näha?“ pööras ta kogu asja pea peale. „Sul olid ju kodupäevad! Kas sa ei ole sellest kuulnud, või? Kurram, millega sa tegelesid siin? Kus sa veel oled käinud? Räägi! Kas ma helistan kohe Indrekule, või?“

„Helista jah Indrekule. Räägi, kus käisid.“

„Sa tead, kus ma käisin. Mina tegin tööd. Panustasin Slipsi. Aga mida sina tegid?“

Ta jõi kohvi ja siis tuli uue looga lagedale. Nüüd ta rääkis, et tegelikult oli Amsterdamis investoritega koos joint’ i teinud, linnaga tutvunud. Oli lasknud end punaste laternate kvartalisse viia. Kohalikud teadsid paremaid tüdrukuid, mitte neid kõige tavalisemaid mutte. Eks ta siis laskis rihma lõdvaks ja unustaski ennast sinna. Miks ma ei kirjutanud talle, et kiire on, või midagi? „Ma ei suutnud ahvatlustele vastu panna,“ ütles ta nipsakalt ja proovis seda siis naljaks pöörata. „Tundub, et sul oli sama lugu.“

Minu arust see ei olnud naljakas.

„Okei, see mind ei üllata, et sa Maria juures käisid,“ vahetas tema jälle teemat. „Aga miks sa selle üles tunnistad, see on küll imelik. Noh, igatahes, vaata, et sa rohkem lollusi ei tee. Pole vaja, et nüüd veel midagi persse keerad.“

Tõusis püsti, soovis head ööd ja läks oma tuppa.

Ma tean, et ta valetas. Ei rääkinud kõike. Niipalju ma enda peegelpilti ikka tunnen.

Mõtlesin terve öö sellest, et mis siis, kui ta räägib Indreku pehmeks, et see hoopis mind ära kustutaks. Tal on hea suuvärk. Kuidas ma ennast siis kaitsen? Siiamaani olin temasse suhtunud kui normaalsesse inimesesse, uskunud, et ega ta päris häbematult valetama ei hakka, aga nüüd teadsin, et see oli olnud suur rumalus. Ei, rohkem ei julgenud ma teda silma alt ära lasta.

Õnneks pakkus ta ise, et võib järgmisel päeval minu eest kodus olla: „Olen väsinud, olen kogu sellest jandist väsinud.“ Kurat, ei uskunud. Aga jätsin ta sinna, läksin kontorisse.

„Head uut aastat kõigile!“

„Mis siis Amsterdamis ära tegid ka?“

„Ooh, mitte vähe! Ei ole kõik enam meeleski.“

Ma olin unustanud teisikuga Hollandi muljete osas kokku leppida. Patrasin käigu pealt kokku kaks poolikut versioonikest, mõlemad liiga lühikesed. „Ma olen väsinud. Küll ma homme seletan pikemalt.“

Teised vaatasid mind kuidagi altkulmu. Noogutasid. „Jah, homme tuleb Ingel ka,“ ütlesid nad.

„Mis see Ingel siia puutub? Milles asi on?“

„No küll siis kuuleb.“

Nad ei tahtnud sellest ilma Inglita rääkida. Küsisid ainult firma krediitkaardi tagasi.

Ma ütlesin, et muidugi annan selle tagasi, aga milleks see on vajalik? Mul oli see ilmselt kodus. Unustasin teisikult küsida.

„Too siis ära,“ ütlesid nad. „Räägime homme.“

Hiljem tuli üks hea co-founder ja temalt ma kuulsingi, et dublikaat oli krediitkaardi tühjaks tõmmanud.

„Varastab ka veel, värdjas!“ kähvatasin mina.

„Kes?“ küsis Co-founder.

„Noh, on üks.“

Ma ei saanud talle ju seletada, aga oli selge, et teisik saboteerib kogu üritust, töötab minu vastu. Pidin sellele kiirelt lõpu tegema.

Sõitsin koju. Panin end valmis igasugu variantideks, aga seal tuli välja, et teda polnudki kodus. Ma olin telo tööle jätnud, nii et ta ei saanud teada, et ma tulen. Oli kuskile ära läinud. Aga mina ka ei teadnud, kuhu ta läks, miks ta läks, millal läks.

Ma ei jäänud teda ootama. Valmistasin talle väikese üllatuse. Otsisin oma unerohud välja. Kui mul dublikaati veel polnud, ma tarvitasin neid. Sain sellised kangemad, mida apteegis ei müüda. Purustasin need kohvimasinasse. Külmkapp oli ikka tühi, toidu sisse ma ei saanud panna. Ega ta poleks ju söönud ka. Aga kohvile ta ehk ei mõelnud. Seda jõin ma palju. Mida unisemaks jäin, seda rohkem jõin. Ükskord see pidi ometi mõjuma.

Siis kontorisse tagasi.

Marial oli kiire, aga korra sain tal varrukast kinni. Uurisin, mis ta õhtul teeb. Ta oli nagu pahane, väga segaduses kõigest. Lubasin talle viimseni ära seletada. Leppisime kokku, et lähen tema juurde kell 21. Märkisin meil mõlemal kalendris õhtu busy’ks, et teisik näeks ja teeks omad järeldused.

Siis läksin erootikapoodi. Ostsin hunniku helendavaid rihmasid, piitsasid, suutropi jms.

Redutasin natuke linna peal. Enne kella 21 läksin Maria juurde. Sisse sinna ei läinud, ainult peitsin telo vihmaveetorusse.

Istusin mitu tundi kinos, siis alles läksin koju.

 

 

Ma ei tea, mitu tassitäit ta oli joonud. Küllap päris palju.

Ta istus elutoas tooli kõrval põrandal ja magas. Telekas mängis. Ta hingas aeglaselt, nagu tahaks norsata. Ootasin natuke aega, et äkki ärkab. Ei ärganud.

Panin asjad valmis. Tahtsin, et kõik käiks hästi kiiresti, et tal ei jääks aega karjuma või vastu punnima hakata. Mõtlesin kõik oma liigutused läbi. Tsahti käed rihmadega kinni! Tsahti jalad kinni! Kummipall suhu! Kui olen ta kinni sidunud, siis helistan 112. Tulete ja menetlete teda. Mis see minu asi on.

Esimesed liigutused läksidki kiiresti, käed sain kinni. Aga jalgade peale ei tahtnud need kuradi rihmad üldse minna. Pusin ja tirin. Siis ta hakkab ennast liigutama, teeb silmad lahti, vaevaliselt. Okei, jätsin rihma sinnapaika ja hakkasin kummipalli suhu toppima, aga selle peale ta ärkab kuidagi täiesti üles. Rabeleb, möirgab nagu hull. Kõhu alt võttis õõnsaks, et kisub rihmad ära, lihtsalt lööb mu maha. Karjub, noh. Naabrid kuulsid seda raudselt.

Okei, aga mina taganen teisele poole lauda, pliidi juurde, aga ta on ka püsti juba, tuleb järgi ja tuleb ja tuleb…

Ma ei tea, ma ei ole varem kunagi midagi sellist tundnud. See oli nagu mingi suur vaip, mis haaras igalt poolt, mattis mind kinni. Ja Mark II oli nii kuradi vihane ja ma tunnen, et okei, siit ma muidu eluga ei pääse. On selline asi olemas? Te peaksite teadma, kas on. Mu onul on seakasvatus, seal ma olen näinud, kuidas sigadel kõri läbi lõigatakse ja noh, eks ma tegin nüüd umbes samamoodi, kurat, valisin ühe kööginugadest, mul on korralik komplekt…

 

 

Edasi? Edasi ma olin ikka täitsa šokis. Saan aru küll, et seda dublikaati ei ole päriselt olemas. Et on kõigest üks prinditud asi. Pealegi veel ajutine. Niikuinii läheb kohe kustutamisele. Aga ikkagi. Mind ajas täitsa segadusse, et ta oli ju ikka raske ja kui verd hakkas voolama, siis see nägi välja täpselt samamoodi nagu inimese veri. Ma ei tea, mismoodi nad verd õieti prindivad ja neid teisi kehavedelikke? Jõle hea nägi välja. Oksele ajas.

Helistasin Indrekule. Miks, ma ei tea. Nii suur segadus oli. Ütlesin, et nüüd on asi korras. Tulgu järgi. Ta ei saanud midagi aru nagu alati. „Ära paanitse! Kohe jõuab mees sinna. Siis ajame selle asja korda.“ Kuhukohta? Mis mees? „Indrek, ta ei liiguta, ta ei hinga. Kõik on korras.“ Ma muudkui rahustan teda, aga ta läheb järjest rohkem närvi.

„Mis sa tegid temaga? Hukkasid ta ära, või?“

„Kustutasin.“

„Kustutasin!“ Jah, mis sa siis arvasid? „Sa kuradi mees, sa hukkasid ta? Kas sul luba on või? Ilma loata ei tohi replica’t hukata. Jumala eest, sul tuleb jamasid. Nad võivad meil granti ära võtta, panevad labori kinni. Paganas, kas sa üldse tead, kumb sa oled?“

Eks tulgu kohale ja vaadaku järgi.

„Persse küll, sa paar minutit ei võinud oodata?“ kisendab Indrek, aga siis ma pean kõne ära panema, sest juhtub midagi nii imelikku, et selline tunne, nagu ma oleks endal kõri läbi lõiganud, aju on verest täiesti tühi. Vajutab keegi välisukse lingi alla. Unustasin lukku panna, kui pihta hakkasin, kuradi kurat. Teeb tasakesi ukse lahti, astub sisse. „Tere,“ ütleb vaikselt. Siis tuleb köögi poole. Ei võta kingi jalast.

Ma arvasin esimese hooga, et Indrek, aga ei olnud. Vahime näost näkku. See on Mark II. Või Mark III. Või Mark IV. Ma ausalt ei tea, kui palju minust koopiaid tehtud on.

Siis ta nägi laipa, Mark II või see tüüp seal, noh, aga ei öelnud alguses midagi. Rääkis rahulikult, nagu oleks see tühi asi tema jaoks.

„Mul läks kuradi kaua aega. Pidin mitmes kohas käima, igal pool oli midagi puudu.“

Tal on mu trennikott kaasas, aga see on raske, palju raskem kui muidu.

„Mark I tuli koju, või?“ küsib ta siis.

„Tuli koju jah Mark I,“ ütlen mina. Teen täitsa tavalist häält, et ega jah pole midagi erilist juhtunud.

Nüüd hakkab Mark II häält väristama. Paneb koti käest ära, läheb krampi. Uurib seda eelmist Mark II-te.

„Oh põrgut! Surnud juba, kurat! Sa said temaga üksi hakkama! Kust need rihmad tulid? Kas tema tõi, või?“

„Tal olid kaasas need,“ ütlen mina.

„Sa vaata raiska,“ ütleb tema. „Täpselt samad, mis mul. Seda ta käis ja korraldas... Vedas, et me samasse poodi ei sattunud. Poleks ikka tohtinud teda silma alt ära lasta. Kurram! Kuidas sa tast jagu said?“

Kehitan õlgu ja tema küsib:

„Mis me nüüd teeme temaga?“

„Tükeldame ära,“ pakun mina. „Enne kui Indrek tuleb.“

„Indrek,“ pahandab replica. „Mis see Indrek siia puutub?“

„Indrek peab tükid ära tassima,“ arvan mina. „See on tema töö.“

„Ei, Indrekut ärme sellesse küll sega. Teeme, nagu meil plaan oli. Tema ei tohi aru saada, et me oleme Mark I ära vahetanud.“

Okei, mul hakkasid ka peas jälle mõtted liikuma, midagi hakkasin aru saama. Asi oli veel keerulisem, kui ma arvasin. See, kelle ma ära tapsin, ei olnudki mitte Mark II, vaid tema koopia. Ta oli endast uue koopia teinud, ilma et Indrek teaks. Selleks tal raha vaja oligi.

„Kas sa juba rääkisid Indrekule?“ küsib ta. „Mispärast? Miks sa Indrekule rääkisid?“

„Ei tea, mul oli hirm,“ ütlen mina ja küsin siis otse: „Indrek ei tea, et sa tegid veel ühe koopia?“

See teine tüüp hakkab ka nüüd aru saama. Saab aru, et mina ei ole mitte Mark III, vaid ikka originaal, elus, elus. Seisame ja mõõdame üksteist, kas saaks teisest jagu. Mul juba selle esimesega oli nii tükk tööd, aga see oli vähemalt rahusteid täis ja käed kinni. Mark II on aga vaba, puhanud ja nii kurja näoga, et ühtki vale liigutust ei andesta.

Siis heliseb uksekell.

Indrek, ütleb mul sisetunne. Jee! Nagu kaitseingel helistaks.

„Kes see on?“ küsib Mark II.

„Ma lähen vaatan.“

„Ei lähe!“ klähvab tema. „Seisa paigal. Paneme tuled kustu.“

Ma tegin sammu lüliti poole, aga tegelikult haarasin fonoluku. „Tule!“ Ma ei tea, kas jõudsin üldse nuppu vajutada või mitte. Mark II kargas külge, kiskus mind eemale. Võttis kätega õlast, tahtis mind põrandale pikali lükata. Ma andsin talle piki nägu. Löön ja tunnen, et okei, polegi võimatu. Mingi krõps käib tal ninast läbi. Ta hüppab eemale, elutoa ukse juures haarab mu koti, võtab sealt relaka. Kust ta selle sai, värdjas? Tõi minu tükeldamiseks või? Panebki tööle. See on akuga ka veel, kurat. Saab igale poole järgi tulla. Ise sõimab kogu aeg.

Okei, siin pole mul enam millestki rääkida. Hüppan uksest välja ja panen jooksu, aga –

pauhti! – ukse taga on see esimese korruse mutt, kurram. Lendan talle otsa. Tema lendab pikali. Tegelt ta ise kukub. Noh, koperdab. Ma komistan talle otsa, aga seal on teine tüüp veel, sellele kukun ka otsa. Lühike mees paksu jopega, kandiline seljakott seljas, sinine müts peas. Mis tahab siit?

„Toidukuller,“ hädaldab esimese korruse mutt. „Tahtis teie juurde. Trügis vägisi sisse.“

Toidukuller pistab kisama: „Jätke järele! Jätke järele! Misasja te korraldate siin?“

Tuttav hääl. Mütsi ja valehabemega. Indrek!

Mark II on mul kannul, aga nüüd jääb seisma, relakas viliseb käes.

„Rahunege maha nüüd,“ ütleb Indrek. „Aitab sellest laamendamisest ja kisamisest. Lähme tuppa, vennakesed, kaksikud. Ega te enam lapsed pole. Naabrid arvavad, et päriselt kaklete siin, aga teie teete ainult nalja, vennakesed. Pole ammu kokku saanud.“

„Teie tellisite, jah?“ ütleb mutt. „Kuulsin, et olete kodus.“ Mutt kummardub siia ja sinna ja siis hiilib mööda treppi alla.

Indrek teeb oma kullerikoti lahti, võtab sealt viinapudeli ja klaasi. Kõik ette valmistatud. Valab klaasi täis, ulatab mulle.

 „Joo,“ ütleb Indrek. „Joo, ma ütlen, see rahustab.“

Ma nuusutan klaasi. Viin see küll ei ole. Ma ei tea, mis see on, aga viin see ei ole. Mürk?

„Joo!“ nõuab Indrek. Võtab teise klaasi ka välja. Valab täis. Ulatab Mark II-le.

„Mis see on?“

„Joo, siis näed. Sul hakkab parem. Ja sina ka, mõlemad peate jooma. Kurat, mis ei oska neelata või?“

„Miks sa ise ei joo?“ küsin mina Indrekult.

Siis näen, et ta on midagi veel kotist välja võtnud. Püstol. Kas see on päris või ei ole, kust mina pean teadma? „Kustutan teid mõlemaid ära, kurat, kui te ei joo. Prindin uue välja. Võib-olla saabki seekord parem.“

Saate aru? Tal on ju minu fail olemas. Võib mind iga hetk tappa ja uue asemele printida. Selle kohta pole lepingus ühtki punkti, et ta peaks faili ära kustutama.

Vaatame siis Mark II-ga mõlemad Indrekut. Mõõdame teda, et kas saaksime jagu temast. Kahe peale saaks vabalt, kui tal seda püstolit ei oleks.

„Ta juba tegi endast uue koopia,“ teatab siis Mark II. Jajah, et nagu mina oleksin koopia teinud. „Käis su konkurentide juures. Sai parema diili. Mine vaata tuppa põrandale. Mina olen originaal.“

Indrek ei ütelnud midagi. Vaatas aknast välja. Vaatas. Siis lasi püstoli alla. Haaras meil klaasid käest, pritsis kõik põrandale. Võtsite sealt analüüsid, või? Mis solk see oli? Noh, ega ma ei tahagi teada. Hea, et ei neelanud.

Kahmas koti ja pani siis vudinal trepist üles. Enne veel vaatas korraks meile otsa ja ütles: „Kurat, viimane kord, kui selliseid äpusid kampa võtan.“

Siis ma nägin ka, mis ta vaatas sealt aknast. Politsei! Teie kutid tulid alt sisse.

Mark II lõi vedelaks. Hakkas karjuma: „Ta on siin! Võtke ta kinni!“ Aga siis äkki, ma ei tea, mispärast, pani relaka tööle ja teise käega hakkas mind lööma. Näoni ei ulatunud, aga igale poole mujale. Lugege kokku, palju sinikaid on. Lõin vastu, niipalju kui sain, aga olime trepi peal. Relaka sain tal kuidagi käest ära, aga seda rohkem ta lõi. Oleks mu tümaks teinud, kui teie poisid poleks nii kiiresti jõudnud. Respect, ma ütlen, õigel ajal kohal, tunnete asja! Panite ta pikali lõpuks.

Jah, muidugi ma oleksin pidanud varem juba teile teada andma. Kindlasti oleksin pidanud. Aga ma ju rääkisin, jäin Indrekut uskuma. Ootasin ja lootsin, et ta teab, mida teeb. Kurram, ta on osav. Pettis mind nii ära, et ma lõpuni ei saanud aru, mis skeem tal selline on. Uskusin viimase hetkeni, et aus värk, teen teadust.

Idee ise pole ju paha. Dublikaatidest võib väga palju abi olla. Nad on targad, osavad, mõistlikud, mõnes mõttes. Toimiv MVP on ka olemas, vähemalt tehnilises osas, mis skännimist ja printimist puudutab. Aga nüüd tuleks paika saada kogu kasutuskogemuse pool. Kustutamise peab olema automaatsem ja muidugi kontroll, kontroll, kontroll. Ei saa olla nii, et dublikaat hakkab tegema ei tea mida, millegi eest ei vastuta. Peab olema kohe selge, kumb on kumb, et ta ei saaks teile puru silma ajada. Aga praegu ta seda teeb, onju?

 

 

Urmas Nimetu

2023/2024

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0392)