Ärkamine justkui hetk pärast liiklusõnnetust, mõtles Mart. Kondid terved? Terved. Kusagilt verd ei voola? Tundub kuiv. Riided ... tõesti, riided. Mitte haiglapidžaama, samas ka ei midagi tuttavat. Miski, mis võiks pärineda odavkaupade poest universaalosakonnast.

Liiklusõnnetuse sarnasus oli õige ja loogiline pähe tikkuma, kuna Mart teadis täpselt: ta on surnud, vähemalt tolle, mahajäänud maailma kontekstis. Millegi muuga olnuks keeruline seletada nii haiglapidžaama puudumist kui ka oma keha üle ühtäkki taastunud kontrolli. Mart sirutas sõrmi ja need liikusid, vajutas pöidla vastu nimetissõrme ja tundis naha vetrumist. Esimest korda peale neid lõpmatuid nädalaid, ehkki lõpmatus oli mõõdetav vist kolmega. Mida arst seletaski? Tromb, vist südametegevuse rike, olid need vähesed arusaadavad sõnad, mis meedikute jutust talle kõrva jõudsid. Nad ei rääkinud talle, reageerida poleks ta niikuinii saanudki – arst selgitas patsiendi seisundit õele. Mart lihtsalt lebas seal ja nentis enda jaoks – jah, ma tegelikult tajun ümbrust, ehkki sellest märku anda ei saa, meedikud näisid teadvuse olemasolus kahtlevat. Arstide vastu Mart ei protesteerinud, askeldasid nad vist pädevalt. Saatuse vastu? Ma läksin rikki nagu kulunud mehhanism, resümeeris mees kõrvalt kostvatest lausekatketest pilti kokku pannes. Elus, vägagi peaaegu, mitte kauaks, seda natukestki tänu rakendatud masinavärkidele ja valgekitlitegelaste toimekusele.

Nüüd siis enam pole. Või – cogito, ergo sum – mingis teises elus? Mart näpistas ennast igaks juhuks. Jah, toimis ja valus oli ka. Mees vaatas ringi.

Ta oli end istuli ajanud, küllap automaatselt. Ümberringi voogas hall vine, kuid istus ta tugeval pinnal, selle võis kvalifitseerida näiteks põrandaks. Mart ajas end püsti, hindas ringi vaadates erinevaid suundasid ja, arvates nägevat vasakul tumedamat laiku, astus selle poole. Paari sammu järel joonistus juba selgemini … väljapääs? Sissepääs? Igal juhul midagi, mis polnud ebamäärane vine.

Mart ei kartnud, küllap sellepärast, et revolutsiooniline muudatus keha kontrolli tagasi saamisel tundus ükskõik millele järgnevale täiesti piisava avansina. Ta sammus otsustavalt tumedasse avausse.

Ruumi võinuks iseloomustada kui talveaeda: potipalmid-dekoratiivtaimed seinte ääres, erinevad siia-sinna paigutusega pillutatud toolid, istmed, lauakesed. Mart otsis pilguga väljapääsu ja leidis tagaseinas üsna konventsionaalse ukse, Ahaa, ei ole järgmine tume plekk. Mart nuhutas õhku. Tavaline, resümeeris ta. Kontoriventilatsioon, tuli termin kusagilt ajusopist.

Siis jõudis tema teadvusse, et ühe kõrgema seljatoega toolil, sellega end veidi vasakule-paremale keerutades, istub temast veidi noorem dressides sell, vaatab teda ja muigab. Mardi suunurk tuksatas.

„Tere, Mart!“ lausus tegelane rõõmsa optimismiga selges eesti keeles. „Meeldiv kohtuda teispoolsuses! Mina olen Edgar Savisaar…“

                Kui ütleja oleks suutnud tõsisena püsida, oleks Mart võib-olla hetkeks väite tõepärasuse üle mõtlema jäänud. Nüüd aga ühmatas ta: „Oled sa jah.“

                „Ohjah. Tegelikult mu nimi on Valter Ojalind ja ma olen Tartust,“ tunnistas vale-Savisaar jalamaid. Pööras siis peopesa ülespoole ja jäljendas lugemist nagu paberilt: „Mart Rästas, keskmisest edukam ettevõtja, ületöötamine käsikäes vanusega.“

                Mart noogutas.

                „Vaata, uustulnukate vastuvõtmine on selline poolvabatahtlik värk, me võiksime ka üldse lasta teil sisse marssida ja ise vestluspartnereid otsida, nii et natuke nalja võib vist andeks anda.“ Ta sirutas ühe jala pikalt välja. „Üleüldse, korraldasid meil siin ükskord mõned täismängu, vastuvõtt vanakuradi kostüümis, tuled leegitsemas, väävlihais, pärast oli küll pidu ja möll, aga mõned tulijad olid ilgelt pikalt solvunud. Meil on küll natuke andmeid, kes tuleb, aga selgus, et hoolimata reklaamitud usuleigusest on inimestel ikka traditsioonilisi hirme.“

                Keskmisest edukam ettevõtja, mõtles Mart hajameelselt. Käib definitsioonina küll. Ta oli õppinud Tehnikaülikoolis, veel TPI-s, perioodil, kui tehnilised erialad tõotasid kapitalistlikus tulevikus hakkajatele kõrget lendu. Amet tuleb siduda ettevõtlusega! Otsiski mees endale pärast TPI lõpetamist  ventilatsioonisüsteemide paigaldamise niši, rajas koolikaaslastega firma, sai erinevate välisfirmade maaletoojaks. Peaaegu tööstur, mitte mingi torujüri. Sente lugema ei pidanud, rahapakke kühvliga ka ei lükanud. Esimene miljon jäi teenimata ja kujutlused hiljemalt kolmekümnendateks vanuseaastateks saabuvast rantjee-elust uppusid firma püstihoidmise igapäevatoimetuste kuhjuvate kihtide alla. Mis ma ikka oskaks ilma tööta niiväga teisiti teha, kuulutas ta endale. Pole need viinamarjad nii hapud ka, kõik lootsid-plaanisid tulevikku tont teab mida. Ma võisin endale vähemasti liisinguta uue auto osta.

                Valter vaatas Marti hindavalt ja lausus siis: „Võta parem istet. Kui sa ilmtingimata ei taha kõike ise ja tükkhaaval avastada, siis – tere tulemast Vabatahtlikku Orientatsiooni, olen siin, et aidata teil praeguses olukorras selgust saada!“

                Mart vaatas ringi ja sikutas siis eemalt enam-vähem sama kõrge seljatoega tooli vastuvõtjale lähemale. Tundes tahtmist äreva metsloomana serva peale istuda, sättis ta end peaaegu õpilaslikku asendisse.

                „Küsi. Tulista!“ ässitas Valter.

                „Kas … tervitada saab?“ ütles Mart, püüdes siirast ilmet manada.

                Valter turtsatas tunnustavalt. „Hea,“ kinnitas ta. Ajas siis selja sirgemaks ja tegi „noh?“-näo.

                „Mis andmed teil tulijate kohta on?“ päris Mart.

                „Ehee. Su saladused on hoitud, kui sa seda mõtled. Meie infoteek sisaldab elanike kohta andmeid, säänseid entsüklopeedilisi. Kes ametilt, kes hobidelt, kust suguvõsast. Armukesed paraku ka.“ Valter kehitas kergelt õlgu. „Andmed tekivad umbes sel hetkel, kui sealpool asjad … sedapidi kisuvad. Ühel momendil: plaks, saabumiskuupäev. Meie taibud konstrueerisid päringud ja nende järgi teame, et tulijaid võiks vastu võtta. Kui keegi ei võta, oleme ise süüdi, kui mingid tüübid tänavail uduse pilguga tondivad.“

                 Mart seedis kuuldut. Võiks arvata, et kui te olete surnud ja – surnust üles tõusnud? – ei lähe korda pisiasjad, näiteks kellelegi püüan-olla-äge suhtumisega tüübile jäetav mulje. Tuhkagi. Kui vahetut ohtu pole, lülituvad sotsiaalsuse mehhanismid sisse tagasi. „Olen ise tark ja taibukas ja võin teha näo, et jagan igasuguse abita olukorda!“ Sellepärast arvutitega suhtlemisel ongi võlu. Ah et infoteek. Selle kohta küll jutuvormis seletust taga nõudma ei kiirusta.

                Kui naljameeste korraldatud vanakuradi-tüng oli olnud ülekäte läinud huumor, tähendab, klassikalises mõistes põrgu ja taevas langevad ära, analüüsis Mart. Hää, et niigi läits, ehkki üsna tavalise eesti mehena ei osanud Mart kumbagi karta ega loota. Kodumaine maksupoliitika ja muidu igapäevaelu kogemused olid veennud, et lause „õige hõlma ei hakka keegi“ leiutasid kas vanarahva reklaamispetsialistid või unikaalsed optimistid.

                „Nii et Jumal?“ küsis Mart ikkagi igaks juhuks.

                „Jah, mina!“ ei suutnud Valter kiusatusele vastu panna. Siis tõmbus korraks tõsisemaks. „Isiklikult pole teda kohal, ei valges hõlstis vanamehe ega põleva põõsana. Samas meie veendunumad väidavad, et meie eksistents praeguses vormis ongi kõige veenvam Jumala olemasolu tõestus.“ Ta ristas käed rinnale ja nõjatus vastu tooli seljatuge. „Meil valitseb üleüldine usuvabadus, nii et tere tulemast mõnda kirikusse või sünagoogi. Samas tohib neid ka ignoreerida.“

                Kaua ühes asendis Valter olla ei suutnud, peatselt kummardus ta jälle ettepoole. „Õige, vaade on ikka veel kinni.“ Ta kahmas kusagilt oma toolist puldi ja vajutas paari nuppu. Suur paneel seinas hakkas end üles kerima, avades järk-järgult panoraamakna.

                Valter kargas toolilt ja kõndis hoogsalt akna juurde. „Tallinn, palun!“

                Mainitud kirikute tornid olid omal kohal. Linna siluett laiutas esmapilgul täiesti hariliku taeva all, pilvekesed hõljusid korrapäratus sinas. Pika Hermanni tornis lehvis lipp, detaile polnud kaugelt näha. Mart lohutas end, et küllap punane värv oleks ära paistnud.

                Midagi oli teisiti ja Mart jäi korraks mõttesse, taibates siis: vaade pidanuks avanema mere poolt, seal aga poleks tohtinud olla ühtki hoonet.

                Mart ühmatas mõttes – aknakatte eemaldamine oli liiga dramaatiline, et olla juhuslik. Valteri omapoisilik toon ja olek peitis strateegiat. Mart viipas käega ja vaatas teist nõudlikult.

                „Siin tahab igaüks küsida, kus on siis Lasnamäe,“ teatas Valter võidukalt. „Meie teispoolsus – muide, pigem edasi-poolsus, on omamoodi soovide puu. Kui inimene sellisesse keskkonda heidetakse, tahavad miskipärast väga vähesed justnimelt Lasnamäe paneelikates elada.“

                Mart naeratas. „Soovide puu? Ikkagi mingi paradiisi vorm?“

                „Ei maksa jalamaid religioosseks minna,“ noomis Valter. „Soovidega kaasneb alati konks, paradiis pidavat kompromissitu õndsus olema … ma nii täpselt ei tea,“ ta viipas taamal paistva Oleviste poole, „nagu juba mainitud, astu läbi ja võib saada nende põhjaliku ülevaate.“

                „Ühesõnaga, ei tea, aga arvame veendunult,“ võttis Mart kokku. „OK, mida siis selle edasi-poolsuse kohta teada on?“

                Valter osutas mõlema käega nagu kandikut ulatades linnale. „Täiesti tajutavalt see maailm eksisteerib,“ kuulutas ta. „Võib-olla illusioonina, võib-olla tõsteti meid ühest maatriksist teise. Füüsikaseadused kehtivad, välja arvatud inimeste loodu osas: see tekib … ütleme, infopõhiselt? Tahad Koplis rõduga korteris elada, jalutad Koplisse, seal on tõenäoliselt sulle sobilik.

Mulle näiteks meeldib kontseptsioon teadvusest kui informatsiooni kogumist, musta või valge jõuga taustas seotust. Kui on kogum, saab seda arhiveerida ja kopeerida. Järelikult on võimalik võtta Mart Rästas tõmmisena ja … liigutada järgmisse maailma.“ Valter tegi pausi.

                „Isegi kui eksisteerib selline võimekus, peaks olema eesmärk, vähemalt üldine.“

Silmanurgast kontrollides, et publik ikka kuulab, žestikuleeris Valter pöidlaga keerutades.

                „Eesmärki plakatile kirjutatuna väravas ei paistnud? Vähemalt ei lugenud kusagilt, et Arbeit machts frei?“

                Mart nõksas õlga kehitada. „Ei märganud,“ nõustus ta.

„Seep’ see on. Saame ainult oletada, igaüks omasoodu. Siin ei ole materiaalseid vajadusi. Meil on harjumus süüa ja me sööme; harjumus juua ja me joome – kuid saame ilma. Siinne maailm on tolle eelmise ligilähedane koopia, kus elu tagamine tekib ise. Viivitusega ja maskeerudes tavapäraseks. Näiteks soovides suitsuvorsti, tuleb selle järele poodi minna ja seal ei pruugi vorsti täna olla; piisavalt tahtele keskendudes homme poes on …“

Mart neelatas. Valter irvitas, kõndis üle toa, avas seal seina integreeritud külmkapi, võttis ja asetas suitsuvorsti lauale. Sirutas käe veelkord kappi ja tõi sealt välja hästijahutatud viinapudeli.

„Õige jah, väike vaheldus veenisisestele lahustele,“ nentis ta. Mart sirutas käe ja võttis jämeda seibi. Valter oli kusagilt viinapitsid leidnud.

„Nii, eesmärgist. Keegi selle maailma eesmärki kuhugi autoriteetselt kirja pannud pole,“ Valter nõksas peaga kiriku poole. „Nemad küll püüavad, aga tõestada oma väiteid pole neil millegagi.“

Mart mälus suitsuvorsti ja tegi kolm järeldust. Maitsemeel on samuti säilinud, vorst tuleb heaks hinnata ja härra Ojalinnu vabatahtlikutööd motiveerib osaliselt küllap pikemat aega peetud vaidlus teise maailmavaatega, „Terviseks,“ tähendas ta siis viinapitsi haarates.

„Konks on ka. Meil on need kehad, arvatavasti viimane koopia sellest hetkest, kui me viimati terved olime. Haigusi pole. Me pole võimelised paljunema. Juurdekasv on ainult mehhaaniline, sealtpoolt. Me vananeme … kui tervena püsimist üldse vananemiseks nimetada saab. Kõigi tunnuste järgi otsustades me ei sure.“

„Tohoh!?“

Valter muigas veidi nukralt. „Tunnuste järgi seepärast, et absoluutne enamik ei proovi. Samasugune koht, kus sa sisse tulid, eksisteerib sel hetkel, kui sa veendunult soovid – ja sinna astudes lähed sa ära.“

„Las ma pakun – keegi ei tea, mis sealtmaalt edasi saab?“ arvas Mart.

„Täpselt,“ ütles Valter. „Siit algabki teoretiseerimine. Kas me oleme puhastustules, kas meid premeeritakse millegi eest eelmises elus, on see kõik psühholoogiline ettevalmistus järgmiseks tasemeks, kõlblikkuse proovile panek mingi konkreetse ülesande jaoks? Ei tea.“

Hoolimata äsja läbielatust, mis oleks ehk pidanud Mardi globaalsete teemade üle innustuma panema, tundis mees hetkel hoopis suuremat ihalust järgmise vorstilõigu ja pitsitäie järele. Sooviks sinna külmkappi ühe hästimarineeritud hapukurgi või ehk vastava mõtte tõttu seal juba on. Vestluskaaslane luges ilmselt neid mõtteid mehe näost ja viipas käega: „Lase muudkui hea maitsta. Kalla või terve pudel keresse, võid siin hiljem välja magada.“

„Nii et joove on olemas?“

„On-on, päris harilikul moel. Pohmell muide ka. Organism ravib siin ennast kiiremini, aga mitte hetkeliselt.“

Mart rüüpas pitsi põhjani, hingas sügavalt sisse ja haukas vorsti peale. Jäi seejärel silmitsema Tallinna siluetil sadama osa. „Laevad?“

Valter noogutas. „Laevad, lennukid. Suuremas jaos juhivad end ise ja on inimestest tühjavõitu. Muu maailm on olemas, vähemalt mingisugusel kujul. Meil on tõeline hajaasustus. Seda, tõsi, pead sa vist ise tunnetama, mis ma kirjeldan. Oli seal viissada tuhat tallinlast ? Meil on vast mõned tuhanded. Infoteegis on täpsed andmed. Proportsioonid üle maailma on enam-vähem samad, nii et New Yorki kui miljonilinna sa siin külastada ei saa.“ Valter muigas kõiketeadvalt. „Suur osa rahvast käib ära, sest pilvelõhkujat on ikka tore vaadata, miskipärast Tallinnasse pole neid juurde ehitatud või ehitunud.“

Mart jäi mõttesse. „Kui edasiminek on vabatahtlik ja pole teada, mis selle sisu on – kuidas siis nii vähe?“ küsis ta siis.

Valter ohkas. „Kokku võtta võib ehk ühe sõnaga: üksindus,“ lausus ta täie tõsidusega. „Suurem osa meist tuleb keskkonnast, kus kaaslased kuuluvad lahutamatult Elu juurde. Pikemalt jäävad pidama need, kellel on midagi süstemaatilist teha. Mõtle korraks – kas sa tunned ihalust paigaldada ventilatsioonisüsteeme? Võib-olla natuke aega proovid.

Tagasisidestus on ka oluline. Rahulolevaid kliente sul olema ei saa, ventileerib niigi. Näiteks Tammsaare kirjutas enne kolmkümmend köidet, kui edasi läks, need viimased neli, oh issand! Võib-olla oleks kiiremini läinud, aga kuuldes, et pärast surma klassikuks sai, sattus veel eriti hoogu. Viimast kahte, no ma ei tea, keegi neid järjest kah luges, isegi lehitseda oli raske!“ Märgates, et on teemast kõrvale kaldunud, tõmbas Valter korraks hinge.

„Üksindus. Meie lähedased figureerivad infoteegis nappide andmetena, uued tuttavad tekivad, aga endine elu jäi sinnapoole. Kui praegustes tingimustes saab tehtud kõik, mis eelmises pooleli või päris proovimata jäi … Saavutusvajadused soovide puu all hakkavad kahanema, uudishimu edasise suhtes kasvab. Nõrganärvilisemad leiavad mõne kultuse ja kasvatavad endasse veendumuse – vaid üks samm ja ohoo!“

„Vägivaldset surma polegi?“ uuris Mart. Nagu tutvuks müügiloleva elupaketiga, mõtles ta irooniaga.

„Natuke ikka, näiteks sõidavad striitreisserid kogemata üle, kuni veel õpivad. Satud samasse kohta tagasi. Meeldivalt  on paradoks,“ muigas Valter. „Päris rikkis eksemplarid meile ei jõua. Ehk jätavad siinse vahele või lähevad kuhugi mujale. Mõtle, milliseid vägevaid deliirseid maailmu võib olemas olla. Või näiteks psühhokillerite eri. Õnneks mitte siin, isegi kõige usinamad ringireisijad pole leidnud. Oleks üsna tüütu pidevalt revolvrikangelasi kohata ja hallis pasas ärgata.“

„Revolvrit siis ei saa soovida?“ imestas Mart.

„Nii palju kui kulub,“ kuulutas Valter müügimehe ilmel. „Pole kunagi ühtki jahimeest kohanud? Neid siia ikka satub, igasugust varustust unistavad kuhja kokku ja siis padinal tiigreid küttima… Kui esimene vaimustus üle läheb, tuleb neil enamasti kahtlus kallale, et infoteek korraldab neile arvutimängu. Realiteeditaju on valus motivaator, selle puudumine veel hullem.“

„Tiigrid,“ ütles Mart masinlikult.

„Aafrikas,“ täpsustas Valter. „Peidus ja kaugel ka, sellest ongi probleem, kas nad on päris või simulatsioon. Nii palju, kui me ise päris oleme, tead küll.“

„Vaat inimesi pole kombeks tulistada,“ jätkas ta. „Põhjuseks – me ei konkureeri ressursi pärast. Võim, mis alati põhineb vägivallal, on ennekõike garantii ressursile, kaitseb omandit. Pole põhjust omandit üksteise käest kiskuda – puudub vajadus võimu järele. Parteisid meil pole. Edgar Savisaar, kui aru sai, üritas mitu korda erinevaid asutada, keegi ei võtnud vedu. Nüüd kirjutab vist kuuendat raamatut sellest, kuidas ta terve Eesti poliitika lõi, vahepeal käib kõrtsis targutamas ka. Nooremad lõhverdid reklaamivad neid kordi standup’i õhtutena. Edasi ei lähe ta vist niipea, muudkui silitab oma taastekkinud jalga.“

Mees lasi teisel natuke aega mõelda. „See-eest on meil koduloomad,“ teatas ta siis. „Meiega analoogilised. Ühel hetkel ilmub infoteeki – vanatädi Marfa kass Kotik, surma põhjus: jäi rebase kätte, must, valge manisk. Soovija võib üles otsida ja kui küünistamist ei karda, saab ehk ära kodustada.“

Üksindus, mõtles Mart. Lähemast ümbruskonnast oli tal lahkunud viimati tuttav kümme aastat tagasi. Ta ei osanud esimese hooga endale tunnistada, kas ta sooviks meest selles uues maailmas üles otsida. Aastad andsid sündinule fataalsuse, nüüd avastades „Äkki on ta siin?“ vajas suhtumine vähemalt kaalumist.

Kellest ma olen ilma – või siis, mõnekski ajaks ilma? - , Katrin. Isegi siin polnud Mart kindel, mida arvata. Naine oli kui ärganud tol õhtul, kui mehe põrandalt leidis, peaaegu hüsteeriani kiirabi ja arste tagant kihutanud, olnud ühtäkki lõrisev ja võitlev emalõvi. Püüdnud välja pakkuda oma facebookiteadmisi ravist, haiguste käigust, kõikvõimalikul moel vastu vaielnud sellele, mida arstid suuremalt maskeerimata teadsid: et nüüd on kõik. Emotsionaalsus, mis nende pikalt kestnud suhtes oli juba ammu kuhugi kadunud, lausa ehmatas Marti, õnneks ei pidanud ta reageerima – ehk olnuks paremal juhul võimeline morsekoodis silmamunasid liigutama. Tundepuhang oli sedavõrd ootamatu, et Mart kahtlustas: naist võis suures osas motiveerida mitte inimese kadumine enda kõrvalt, vaid resoluutne tahtmatus muutusi tunnistada. Viimasel nädalal Mart juba teadis, vaatas kõrvalt Katrini ennast lollikstegevaid proteste ja oleks öelnud, kui suutnuks: „Lase mul minna, sina jääd, aeg alustada ilma minuta.“

Siis aga oli Mart oma parima teadmise kohaselt teel olematusse. Nüüd, mõeldes uues kontekstis … ta ei teadnud.

Neljakümnendate lõpusirgel Katrin võis sealpool elada veel kasvõi nelikümmend aastat. Mõistagi oli Mardil naisega emotsionaalne side, kuid uude maailma selle tinglikkuses, teistsugususes ta naist enda kõrvale ei tahtnud. Ehk oli ta viimasel nädalal liiga usinasti hüvasti jätnud. Kindlasti polnud Mart ka ise veendunud, kas ta ikka on jõudnud ilmtingimata paremasse kohta, seda enam olnuks ebaõiglane soovida Katrinile … Võib-olla ma olengi ainult tõmmis mingis serveris ja sellel läheb homme elekter ära.

Lapsed. Kaks täiskasvanud poissi. Siin olen kaotanud – Facebooki kirjutised, sünnipäevalauad. Mõistagi tundis Mart huvi, kuidas neil läheb, oli alati valmis toetama kas hüva nõuga, mida küll viimasel ajal eriti sageli ei küsitud, või vajadusel appi tulema. Elasid nad oma elu ja nagu korralikud eesti noormehed kunagi ei rippunud vanemate küljes. Kindlasti pole neil veel siia maailma asja, hoidku sellest.

Võtan vist kassi, mõtles Mart.

Sisimas teadis mees, et mõned uue elu võimalused tundusid ahvatlevana ka täpselt sel põhjusel, et vana süsteem oli korraga läinud. Kuidas see kõlaski, „pole võimelised paljunema“, järelikult protseduurid paljunemise faktini on teostatavad. Natuke aega on kindlasti mõnus kalal käia, kui keegi kõrval selle peale vingus nägu ei tee.

„Päris vanad inimesed on siin ka?“ küsis Mart mõtlikult. Mitu aastat siis vanaemal vahepeal juurde võiks tiksunud ollagi?

„Vähevõitu,“ lõi Valter käega. „Igasugu filosoofid ja loomeinimesed muidugi, aga normaalsed vanurid valmistuvad nii pikalt surema, et täiendav ring ei paku kaua lõbu. Vaatavad „Santa Barbara“  viimase kui osa lõpuni, käivad ja sülitavad Empire State Buildingu katuseservast alla ja minek. Erandeid on, aga küllap oled tähele pannud, kuidas suurem osa vanureid hakkavad end juba sealpool sättima.“

Mart noogutas. „Kõrtsid on siis populaarne suhtluskoht?“

„Pidev happy hour!“ kiitis Valter. „Kindlasti sealpoolsest rohkem vaidlusi ja targutusi, kus ja kes me oleme. Aga elav muusika ja kõik mängud. Näiteks teatritegemiseambitsioonidega tüüpidel on hoopis raskem publikut leida, muusika õitseb paremini. Me oleme üsna lootusrikkad, mis Ozzy nüüd korda saadab, Morrisoni siin tehtud plaadid on vägevad, soovitan soojalt. Massikontsertidega on küll kesine, nagu aru saad. Vaat Lennon oli kerge pettumus, Yoko jäi sinnapoole – vist on siiamaani elus? Igatahes istub John tola näoga enamasti kusagil mäe otsas ja ootab-vaatab päikeseloojangut…“

Ahaa, muusikahuvi on kah minu infos sees, märkis Mart mõttes.

Valter ringutas. „Õige jah, Tõnis Erilaid peaks just täna soovisaadet jälle tegema, tuhnib teine juba pikalt vahepeal loodud muusikas,“ teadustas ta ja heitis pilgu kellale. „Mina käin nii üle õhtu tavaliselt „Hellast hundist“ läbi, nii et kui orientatsioonilisi küsimusi veel tekib, tule ka. Mis plaanid?“

„Mõtlesin esialgu hotelli minna?“

„Ära Olümpiasse mine, vähemalt minu arvamus.“ Valter klõpsutas uuesti pulti ja kate hakkas akna ette sõitma. „Me oleme tegelikult PERH-i esimesel korrusel,“ lausus ta siis muretult. „Sõpruse puiesteed mööda viib siin tramm, ehk sõidab ise, võib-olla juhib hoopis Kriku – noor poiss, liiklusõnnetus sealpool, nüüd proovib igasuguseid lapsepõlve unistusameteid.“

Ta astus Mardi ette ja surus tal kätt. „Veelkord, tere tulemast, ja – ole tugev!“

Soovisaade, mõtles Mart. Seda peab kuulama.