Oktoobrikuu pimedas õhtus hiilgas halloweeni’laat nagu jaaniussid jaaniööl. Kui aga jaaniussid oma eksistentsiga suurt lärmi ei tekita, siis laadakära oli kuulda juba kilomeetri kaugusele. Kadri ja Mart ei plaaninud sel tuulisel ja kõledal õhtul nina kodust üldse välja pista, kuid kõrvaltänaval püsti pandud pidu ei lasknud neil koduseinte vaikust ja rahu nautida.

Pärast veerandtunnist asjatut pingutust raamatusse süveneda andis Kadri alla ja pani ohates köite käest.

„Mis sa arvad, kas lähme vaatame selle laada üle? Äkki on seal isegi midagi lahedat?”

Mart tõstis pilgu arvutiekraanilt ja kissitas naise poole silmi. Lõpuks ta noogutas. „Olgu. Lähme siis. Hüppame tagasiteel poest ka läbi, meil pole hommikusöögiks mune.”

Nad pakkisid end soojalt riidesse ja astusid tänavale. Neid tervitas lisaks tugevale langevate lehtedega tantsu löövale tuulele ka tihe jahe vihm, nii et mõlemad tõmbasid kapuutsi mütsile peale.

„Ma vist hakkan sellise poole öö ajal väljas käimise jaoks liiga vanaks jääma,” kurtis Mart abikaasa kõrval mööda tänavat tammudes.

Kadri hakkas helisevalt naerma. Ta oli alati olnud oma mehest elujaatavama suhtumisega.

„Ah, mis sa lorad, “ ütles ta, „ise oled alles kolmkümmend seitse. Kell on vaevu pool üheksa, mis ööst sa siin räägid. Tunneme hoopis elust rõõmu! Juhan on esimest korda elus paar ööd kodust ära, ega me siis ei saa kogu selle aja kodus istuda. Me oleme ju alles noored!” Ta haakis käsivarre mehe käevangu ja naaldus talle lähemale. „Mine tea, äkki teeme koju jõudes midagi mõnusatki,” sosistas ta mehele kõrva ja itsitas nagu plikake.

Mart turtsatas ja tõmbas naise endale ligemale. Tema suudlus oli pikk ja tuletas Kadrile meelde aegu enne Juhani sündi. Sügisõhtu ei tundunudki enam nii jahe.

Laadaplatsil lõpetas parajasti kohalik bänd üht rokilugu ja tegi väikese pausi. Kadri ja Mart kondasid mööda tänavat erinevate putkade vahel, uurides käsitöömeistrite kaupa ja maitstes siit-sealt midagi isuäratavat. Ehk ei olnudki see laat nii nõme, kui nad alguses olid arvanud.

Veerand tunni pärast hakkas bänd jälle pihta ja kümme minutit hiljem oli Mardil mõõt täis. Ta sikutas naist käest.

„Lähme nüüd tagasi koju, kallis, mul on sellest jamast villand.”

Kadri kergitas kulmu. „Kas juba muutus jamaks? Aga olgu, lähme siis pealegi, poes ka veel vaja käia.”

Poe poole jalutades möödusid nad laada kaugemast nurgast, kuhu nad varem sattunud polnud. Seal seisis kummaline musta värvi akendeta treiler, tõmmunahaline vuntsidega mees selle kõrval. Treileri uksel laiutas lihtne must-valge silt „Üuduste maja”. Sildi kirjutaja oli ilmselgelt hiljem aru saanud, et oli vea teinud, sest Ü oli paksu musta markeriga maha tõmmatud ja asendatud Õ-ga.

Mart oleks konteinerist niisamuti mööda kõndinud, kuid Kadri jäi uudishimulikult selle ette seisma.

„Kas on siis päriselt õudne?” uuris naine vuntsidega mehelt, jättes Mardi rahulolematu nihelemise tähelepanuta.

„Ma’i tea. Ma olen ainult müija,” tönkas mees vähimagi naeratusevineta. „Kas soovid?” Ta pistis vanamoodsa paberpileti Kadri nina alla. „Teie jauks kaks ühe hinnaka.”

Kadri vaatas Mardile anuvalt otsa.

„Kas lähme? Viis minutit, siis hakkame minema. Ma luban!”

Mardil oli raske oma naisele „ei“ öelda, kuigi tal polnud mingit soovi selle mõttetu atraktsiooni eest raha välja käia. Ta heitis pilgu kellale, mis näitas kaheksa nelikümmend kuus. Ehk võisid nad kümme minutit oma õhtust veel raisata.

„Olgu peale,” ütles ta lõpuks, otsis taskust viieeurose ning ulatas vuntsidega mehele.

Too noogutas mornilt, tegi konteineriukse lahti ja paar astus sisse. Enne veel, kui nende silmad pimedusega harjuda jõudsid, paugatas uks nende selja taga kinni. Hetkega lõigati nad kogu maailmast ära. Läbi konteineri ei jõudnud nendeni ühtki valguskiirt ega heli, nad oleksid justkui vaakumisse astunud.

„Mis see siis on?” küsis Mart pahaselt, kuid ei saanud ainsatki vastust. Ta kobas käega enda ümber, kuid ei leidnud Kadrit enam kuskilt. „Kadri!” hüüdis ta, kuid tema hääl kõlas õõnsalt ja kajata. Ta pöördus kiiresti, sirutas käed enda ette ja astus sammu sinnapoole, kus teadis olevat ukse. Tema käed ei puudutanud aga seina, nagu ta oli oodanud. Ta tegi ettevaatlikult veel mõne väikse sammu, siis mõne suurema, kobades pidevalt enda ümber ringi, kuid ta ei jõudnud seinani ega leidnud ka oma naist.

„Laske meid välja!” karjus ta kogu jõust ja hüppas jõuliselt üles-alla. Oodatud metalse kõla asemel kostus tuhm tümps-tümps. Ta tõstis vasaku randme, et kella vaadata, kuid hoolimata ekraani toksamisest ja nuppude vajutamisest ei näidanud kell pilti. Siis haaras ta jopetaskust telefoni, kuid ka see püsis mustana, keeldudes ekraani sisse lülitamast. Ometi teadis Mart kindlalt, et mõlemal seadmel oli veel piisavalt akut.

Mardile tundus, nagu oleks ta selles pilkaselt pimedas haudvaikses kastis olnud päevi. Veel ja veel käis ta ringi, püüdes leida seinu ja ust, kuid tulutult. Lõpuks istus ta lootusetult põrandale maha ja haaras pea käte vahele.

Ja siis nägi ta valgust. Kuid see ei olnud uks ega ka mõni valgustatud halloween’itegelane, nagu oleks võinud oodata. Täiesti ootamatult ilmus temast mõne meetri kaugusele õhku midagi ekraanilaadset, mis aeglaselt ümber tema venis, kuniks ta ise sai osaks ekraanil toimuvast. Järgmisel hetkel levisid ruumis ka helid ja lõhnad.

Seal ta oligi, istus arstikabinetis, Kadri tema kõrval. Arst oli väga tõsise näoga ja Mart teadis instinktiivselt, mis tulemas on.

„Analüüsid näitavad, et teil on eesnäärmevähk. Tuleb teha edasisi uuringuid, et näha, millisesse staadiumisse see arenenud on ja millist raviplaani koostada.”

Kadri Mardi kõrval hakkas nutma ja mees tundis, nagu oleks kogu tema maailm kokku varisenud. Seda ta kogu elu kartnud oligi. Peljanud, et ühel hetkel avastatakse temalgi haigus, mis oli hauda viinud juba kaks tema klassikaaslast. Haigusest veelgi enam kartis ta, et ei suuda vähiravi taluda, vaid peab selle pooleli jätma ja surema, jättes Juhani ja Kadri üksi.

Mart ei märganud, millisel hetkel ekraan tema silme eest kadus, sest ta oli nuttes katnud oma silmad kätega. Ilmselt oli konteineri uks juba mõnda aega lahti olnud, enne kui mees välismaailma helisid lõpuks kuulis, püsti kargas ja ruumist välja tormas.

Ukse lähedalt leidis ta nutva Kadri. Naise meik oli mööda nägu alla jooksnud ja juuksed sassis, nagu oleks ta tahtnud neid peast kitkuda.

„Ma nägin, et Juss sai autoõnnetuses surma!” oigas naine Mardi käte vahel. „See oli kõige kohutavam asi, mis minuga kunagi on juhtunud.”

Mõnda aega seisis nad seal kahekesi, Mardi käed õrnalt naise ümber. Kui nad lõpuks rahunema hakkasid, vaatas mees kella. See näitas üheksa null üks. Mart ei suutnud oma silmi uskuda. Kogu see lõputu õudus ei võtnud rohkem aega kui kümme minutit?

„Mis asi see selline on?” pöördus ta pahaselt vuntsidega mehe poole.

Too kehitas õlgu. „Põle aimugi. Mina aint müün siin pileteid.”

„No see on vastuvõetamatu!” teatas Mart. „Selle kuradi asja peab kinni panema, see tekitab inimestele psühhotrauma. Ma kutsun teile politsei!”

Ta haaras oma jälle töötava telefoni ja valis häirekeskuse numbri. Telefoni kõrva äärde tõstes pööras ta pilgu tagasi mehele, kuid too oli läinud. Läinud oli ka suur must konteiner, mis veel kaks sekundit tagasi punakuldse vahtrapuu all oli seisnud. Jahmunud mees lasi käel langeda, jättes tähelepanuta telefonis kostva dispetšeri hääle.

Pärast pikka vaikust sosistas Kadri mehele: „Lähme lihtsalt koju, kallis.”

Ja nad läksid. Läksid peaaegu jooksuga ja hingasid kergendatult, kui hubase ja sooja kodu kaitsvate seinte vahele jõudsid. Tol ööl ei maganud neist kumbki, vaid nad rähklesid voodis rahutult kuni hommikuni. Kuid hommikul pani Mart endale perearstile aja kirja ja Kadri läks ja tõi Juhani rattaga sõprade juurest koju. Oli parem karta, kui kahetseda.