Kirikukell lõi kaksteist korda, erk kontrast Londoni liiklusmühale, ja kui viimane kaja vaibus, kostsid piki pikka koridori kolm teravat koputust.

James rebis pilgu stuudio seina ääres reas seisvatelt pappkastidelt, ohkas ja avas ukse.

„Tere pärastlõunat, lord Montgomery,“ ütles uurija Blythe. „Vabandan hilinemise pärast. Siin on esemed, milles kokku leppisime.“ Ta ulatas talle väikese kasti.

„Kas vabandate hilise saabumise pärast või selle eest, et lasite mul seda viis aastat oodata?“

Uurija Blythe’i jämedad sõrmed tõusid instinktiivselt vuntsi siluma, kuid leidsid eest vaid kareda naha. Tema naise pidev nääklemine oli ta lõpuks sundinud sellest „surnud rotist“, nagu naine seda nimetas, loobuma. „Lord Montgomery,“ alustas ta, „mul polnud muud võimalust. Tõendid on tõendid, kuni uurimine on lõpule viidud. See on seadus. Pealegi …“

Kast kadus uurija Blythe’i käest ning James lõi ukse pauguga kinni. Koridorist kostus justkui sea kriunumine.

„Uurimine,“ turtsatas James ja suundus kööki – ainsasse ruumi, kuhu oli veel mööblit jäänud.

Kõik, mis oli jäänud naisest, keda James armastas rohkem kui oma ema, mahtus nüüd vaid kaksteist korda kaheteistkümne tollisesse kasti. Lapsest saadik oli ta pidanud tädi Agnest kummaliseks naiseks. Liiga võluvaks, et teda päris hulluks nimetada, kuid siiski liiga veidraks, et olla midagi muud, eriti pärast tema matkarännakut Hispaanias. Ja nüüd, kui Agnes oli kadunud või õigemini – politseiuurimise kohaselt – põgenenud hooldekodust oma väärikas üheksakümne aasta vanuses, pidas ülejäänud riik teda samuti hulluks. Nii nagu tema perekond ja sugulased olid alati seda arvanud.

James asetas kasti köögisaarele ja avas selle. Magus, ürdine lavendlilõhn kerkis õhku. Tema tädi lõhn. Ta võttis välja rohelise siidisalli, mida naine alati kandis, ja raamatu Hispaania kloostritest. See oli raske, leheküljed kulunud ja eriti just Navarra ja Aragóni kloostrite kohta käivates peatükkides. Raamatust pudenes välja kümneid Google Mapsi väljatrükke, mis olid märgitud punaste ringidega: Monasterio de Santa María de Obarra, Santa Maria de Montserrat, Monasterio de San Juan de la Peña, Sant Miquel del Fai… Selliseid kaarte oli James näinud Agnese elutoas rippumas ajast, mil ta Hispaaniast tagasi tuli.

„See ehitati umbes 12. sajandil. Selle sammaste kapiteelid kujutavad Piibli stseene. Legendi järgi saadeti viimse õhtusöömaaja karikas sinna kaitse alla." Üks tädi lemmiklugusid kummitas juba tema mõtteid.

Karmiinpunane raamat, mille kaanele oli pressitud Elupuu kujundus, vaigistas ta sumisevad mõtted. Tädi päevik. James oli selle talle viimasel sünnipäeval kinkinud ja vastutasuks saanud kelmika lubaduse.

„Kirjutan sinna kõik oma saladused enne, kui suren, ja siis põletan selle enne, kui hääbun," oli Agnes öelnud ja naeratanud.

„Aga mis siis, kui see on tühi?" mõtiskles James, otsides pöidlaga abielusõrmust oma vasaku käe nimeta sõrme ümber, et seda keerutada. Närviline harjumus.

Sõrmust polnud seal ja polnud olnud juba nädalaid. Jamesi elu oli pooleks aastakümneks tardunud, oodates uudiseid. Seetõttu oli ka tema naise elu paigale jäänud, kuni ta ei suutnud enam samas kohas seista ja lahkus. Ainus mälestus ajast enne seda seiskumist oli nüüd valge ring tema sõrmel. Ja seegi oli peagi kadumas Côte d’Azuri päikese käes, mis ootas Jamesi tema uues kodus. Käed värisemas, avas ta esimese lehekülje.

Kallis päevik!

Keegi, kellest ma väga hoolin, andis mulle nõu, et enne surma tuleks tõtt rääkida – isegi kui keegi seda ei näe ega kuule. Olen sinuga aus. Kui olen kõik paljastanud, Päevik, põletan su. Sa muutud tuhkaks ja ma segan su tindiga, et minu Jamie saaks kirjutada helgeid lugusid ja mälestusi, mida tasub meenutada. See, mida ma sulle nüüd räägin, on kaunis agoonia. Või ehk lihtsalt hullumeelsus. Kui kõik on öeldud, oleme mõlemad vabad.

21. juuni 1967

See oli päev, mil kõik algas. Ma olin Egiptusest naasnud kuu aega tagasi (Gamal Abdel Nasseri valitsuse olukord oli muutunud liiga plahvatusohtlikuks, et sinna jääda) ja mul oli vaja uut uurimisteemat. See tõigi mind Hispaaniasse, Navarrasse – või vähemalt arvasin ma, et olen seal.

Päike vajus kiiresti, värvides rohelise metsamere kohal kõrguvad paljad mäed leegitsevaks kullaks. Tõmbasin seljakoti rihmad uuesti pingule, kuid leevendust see ei toonud. Õlad valutasid ja alaselg tõmbus krampi.

„Veel ainult sada sammu,“ pomisesin.

Viieteistkümnenda sammu juures peatusin. Puuvoogudest kerkis esile kellatorn. Robustne ja ilmekas oma arhitektuuris: paksud müürid, kaarjad aknad ja avad. Romaani stiilis. Tõmbasin kaardi välja ja libistasin sõrmega mööda teed, mille olin läbinud Roncesvallest Pamplonasse ja sealt mitmes suunas edasi.

„See ei klapi…"

Ma voltisin kaardi kokku ja seadsin sammud kellatorni poole, mida seal ei oleks tohtinud olla. Kauged mäed muutusid üha hallimaks, kellatorn aga aina lähenes. Puude kate hajus, paljastades hoonete kompleksi, mis oli ühendatud vana kahekorruselise kirikuga –osaliselt raiutud tohutu kalju sisse, mis kõrgus selle vundamendi kohal. Kahvatust kivist müürid olid paksud ning suurejooneline klooster rääkis keskajast.

„12. sajand,“ pomisesin.

Puude varju tõttu ei näinud ma neid kohe. See polnud vaid vana klooster, vaid ka väike küla. Kivimajad katsid mäenõlva ja laotusid suure kloostri jalamile. Enne kui pimedus saabus, jõudsin kaljusse raiutud treppide ja esimese majani. Avatud aknast piilus mind paar tumedaid veidi mauri lõikega silmi aukuvajunud silmakoobastest.

„Tere,“ tervitasin oma äsja õpitud hispaania keeles. „Kas te saaksite palun öelda, kus ma …“ Aknaluugid paiskusid pauguga kinni, jättes mind hämmeldunult seisma.

Mida kõrgemale ma astmeid mööda tõusin, lootes leida mõnd silti küla nimega, seda rohkem uksi ja aknaluuke pauguga suleti. Ja enne nende sulgemist põrnitsesid mind nendest kortsus iidsed näod, mis meenutasid oliivipuu koort. Kondised käed, mille ümber lotendas nahk nagu liiga suur varrukas, tõmbasid ka ukse juures magava koera tuppa.

Ma olen võõras, kahvatu ja kummaline võõras nende jaoks, kordasin endamisi. Lugematuid trepiastmeid hiljem jõudsin kloostri suure ukse ette. Selle tohutud puidust paneelid olid kaetud raudneetidega ja mustunud sajandite tolmust ja tahmast. Minu selja taga laius kiviterrass ning selle all haigutas kuristik, millesse ma ei söandanud alla vaadata. Seisin seal, vahtides seda tumedat, vana ust ja kloostri suursugust fassaadi, öö sulgumas minu ümber. Mind läbis külmavärin. Olin reisinud ja näinud rohkem fantastilisi asju, kui enamik iial näeb, kuid see aukartustäratav ehitis – kalju sisse raiutud, kahvatu leegina kuuvalguses helendav – võttis mul hinge kinni. Kujutlesin, et just nii pidid suured Giza püramiidid vanal ajal täiskuu all kiirgama, kui nende pindasid veel katsid siledad lubjakivi paneelid.

Kui selle pimestav võlu lõpuks hajus, ei suutnud ma öelda, kas olin seda kloostrit imetlenud ühe minuti või terve tunni. Mu jalad valutasid ja nelja päeva matka väsimus ähvardas mind jalust niita. Ma ei soovinud midagi muud kui magada, isegi kui see tähendas magamist kirikupingil. Mõte mäest alla laskumisest ja telkimiskoha otsimisest tundus mõeldamatu.

Ma lõin kolm korda roostes lõvihambulist rippuvat rasket koputusrõngast vastu ust ja jäin ootama. Aeg venis lõputuna. Mõtlesin hüüda, kuid kiviseinad tundusid liiga paksud, et keegi mind kuuleks. Kui olin taas kolm korda koputanud ja järjekordse lõpmatu hetke oodanud, korjasin seljakoti maast ja pöörasin minekule. Raske kriiksatusega hakkas massiivne uks avanema. Ehmunult astusin sammukese tagasi.

Lävele ilmus lühikene naine, riietatud musta rüüsse. Ta silmad olid teravad ja hallid nagu hõberist tema kaelas. Ta vaatas mind pealaest jalatallani, kortsus suu triibuks kokku surutud. Ta ütles midagi, kuid ma ei saanud aru, mis ta ütles. Tema hispaania keele murre oli mulle võõras. Kuid pilk, mille ta mulle heitis, rääkis enda eest. Kes sa oled? Mida sa tahad?

„Ma olen Agnes Montgomery. Matkan Camino de Santiago teed. Kas te pakute öömaja?“ küsisin inglise aktsendiga hispaania keeles, hääldades iga sõna aeglaselt.

Nunn ei vastanud, kuid jäine pilk tema hallides silmades andis mõista, et ta võis mind mõista.

Vaadates talle otsa, proovisin mõnda lihtsamat sõna. „Cama. Dormir.“ Voodi. Magama.

Ta vastas midagi pikalt ja kiiresti. Ma ei saanud aru, aga toonist oli tunda, et see võis olla solvang. Sellegipoolest viipas ta mulle, et järgneksin. Ta liugles läbi suure saali nagu sihikindel madu, must rüü lainetamas tema ümber. Mul oli raske sammu pidada, kuna kõikjal oli nii palju vaadata - suurjoonelised võlvlaed, küünaldega valgustatud kaarjad käigud, massiivsed keskaegsed kirstud. Õhus oli tihe, vaigune aroom, püha viiruki lõhn, üks kolmest kingitusest, mille Kolm Kuningat tõid Jeesusele tema sünni puhul. Jumalikkuse sümbol.

Nunn juhatas mind mööda looklevaid treppe alla, läbi kitsa käigu, suurde saali ja siis jälle trepist üles. Minu matkasaabaste kõmin vastu kivipõrandat saatis meid kogu tee. Tema sammud olid hääletud. Ainult ta rüü vaikne kahin ja kiire kõnnakuga tekitatud tuul reetsid ta kohalolu. Tema kingad olid pehme tallaga nagu meie pere ülemteenril, kes täitis oma kohustusi Hawthorne Hallis hääletult.

Madala puidust ukse juurde jõudes tõmbas nunn oma rüü alt välja suure võtmekimbu ja keeras ukse lukust lahti. Ta ütles taas midagi kiiresti ja mulle arusaamatut. Alles siis, kui ta suu viltu tõmbus ja ta kondised sõrmed mu küünarnukist haarasid, mind jõuliselt ukse poole tõmmates, sain aru ja astusin rutakalt sisse. Tuba oli väike, aknad trellitatud. Seal seisis lihtne puust ase ja seinal rippus rist.

Ta astus minu kõrvale ja sulges ukse. Seejärel keeras ta võtit, korrates hispaania keeles: „Jah, jah,“ ja siis, kui ta luku avas, „ei, ei.“

„See peab olema lukus?“ küsisin ning kordasin lauset hispaania keeles, kui taipasin, et olin temaga ekslikult inglise keeles rääkinud.

Ta jättis mu küsimuse tähelepanuta ja osutas aknale. Seejärel ütles ta taas midagi arusaamatut, viibutas sõrmega minu ja ukse suunas.

„Ma pean koidikul lahkuma?“ püüdsin tema sõnadest aru saada.

Tema hõbedased silmad puurisid mind hetkeks. Need näisid vajuvat veelgi sügavamale ta kahvatusse kolpa. Siis pöördus ta sõnagi lausumata ringi ja lahkus. Liiga väsinud, et tema käitumist pikemalt analüüsida, keerasin ukse tema järel lukku, lasin matkakotil põrandale kukkuda, viskasin saapad jalast ja heitsin kõvale asemele pikali. Unenäota uni haaras mind kiiresti.

Kui ärkasin, paistis läbi väikese akna noorkuu. Keerasin külge ja mõistsin, mis mind üles ajas: vastupandamatu tung end kergendada. Otsisin voodi alt ööpotti, kuid ei leidnud. Mõte sellest, et võiksin öösel koridoris tusase nunnaga kokku sattuda, andis mulle jõudu vastu pidada. Ent kujutluspilt tema hommikusest avastusest – märg voodi ja sellele järgnev reaktsioon – kihutas mind siiski toast välja.

Kivipõrand oli mu sokkis taldade all jäine, kuid ei teinud mingit heli. Seintele kinnitatud laternates värelesid küünlad, heites õõtsuvaid varje põrandale ja lakke. Otsisin märki tualettruumist – ehk mõnd suuremat ust, veidi paokil –, kuid kõik uksed olid madalad ja suletud.

Ma ei söandanud neid avada ega riskida, et segan mõnd magavat nunna. Selle asemel laskusin trepist alla, liikusin pimedas koridoris edasi, kompides seinu, et teed leida ja jõudsin küünlavalgel valgustatud saali, kus laius reas hulk identseid suuri uksi. Proovisin neid kõiki. Kõik olid lukus. Mida pakilisemaks mu vajadus muutus, seda kiiremini jalad mind edasi viisid. Haarasin ühe laterna seinalt, laskusin kitsast keerdtreppi mööda allapoole, kõndisin läbi suure saali ja sisenesin veel ühte lõputuna näivasse koridori, mille uksed olid täpselt samasugused ja kõik suletud. Rapsisin mõnda neist ja rammisin teisi. Viimane uks avanes kriiksudes.

„Jumal tänatud!“ hüüatasin ja tormasin ühte vetsukabiini.

Pärast kätepesu naasin saali. Tõstsin laterna ja uurisin freskot, mis ulatus ühest kaarjast ukseavast teiseni. See oli vähemalt kolmekümne jala pikkune. See kujutas Jeesuse viimast õhtusöömaaega, apostlid tema ümber. Mitmes kohas oli värv mullitama hakanud ja koorus maha, jättes maalile valged laigud. Oma lineaarse perspektiivisügavuse, detailitäpsuse ja realistliku anatoomiaga oli see renessansi musternäide. Kuigi seda stseeni olid paljud kunstnikud kujutanud, oli see fresko ikkagi ainulaadne. Jeesus istus keskel, hoides ühe käega kuldset karikat kõrgel õhus, ning teine käsi hoidis mustade voogavate juustega poisi kätt.

„Kummaline…“ pomisesin, pöördudes lahkumiseks, kuid heitsin siis uuesti pilgu freskole ning lasin pilgul sellest veel ja veel üle rännata.

Lugesin neliteist meest – üks apostel rohkem, kui vaja. Olin liiga väsinud, et sellest midagi arvata, kehitasin õlgu ja lahkusin saalist. Rändasin mööda looklevaid treppe, läksin läbi veel ühe saali, laskusin jälle trepist alla ja astusin valguseta saali, mis oli nii tohutu, et mu laterna hämar valgus ei ulatunud seinteni. Kas ma poleks pidanud hoopis üles minema? Pöörasin otsa ringi, ronisin tagasi üles, kõndisin läbi koridori ja laskusin seejärel kitsale keerdtrepile, kus küünaldega laternad muutusid üha harvemaks, kuni lõpuks oli vaid pime lõputuna keerlev trepp.

„Kuramus,“ vandusin vaikselt ja pöörasin ringi. „Juhi mõistusega, mitte tunnetega!“ Kergelt irooniline naeratus libises mu huulilt, kui kordasin oma lemmikmõtet – nõuannet, mida olin alati jaganud esmakursuslastele enne nende esimesi välitöid.

Mu sääred kippusid krampi minema, hingamine muutus aina raskemaks ja trepid aina venisid ja venisid. Ma polnud kindlasti enne eksimist nii palju trepiastmeid läbinud ? Või ehk olin? Kui jõudsin vaheplatvormil asuva suure musta ukseni, olin kindel, et ma olin kusagil, kus ma polnud varem olnud. Aga kus oli koridor, kust ma sisenesin? Proovisin ukselinki, kuid see oli lukus. Laskusin uuesti trepist alla, kuid seekord ei lõppenud küünaldega laternad. Need viisid mind hoopis tohutu ukse juurde, mis oli tugevdatud sepistatud rauast ribade ja neediga.

„Kas ma näen und?“ Puudutasin sõrmeotstega jahedat, roostetanud võtit. Näpistasin end valusalt. „Siis on asi vedelikupuuduses,“ pomisesin ja heitsin pilgu tagasi trepile.

Olin valmis lahkuma, kuid pilk peatus võtmel ja iidsel lukul. Kui mitte nüüd, siis millal? Keerasin võtit. See tõrkus, peatus poolel teel. Tõukasin ust puusaga, seejärel rammisin seda kogu oma keharaskusega. Võti liikus veel natuke ja klõpsatas. Kui ma ust lahti lükkasin, avanes see kriiskava raginaga, pannes mu südame metsikult põksuma.

Mu vaateväljal avanes lõputu kivisammaste rivi. Rida õlilampe ulatus uksest hämarasse kaugusse. Lagi kõrgus pimedusse ja ümbritsev tühjusetunne andis aimu, et see kivisaal oli tohutult pikk ja lai. Kivisambad olid palju lihtsamad kui ülejäänud kloostris. Võib-olla sajandi või kahe võrra vanemad. Astusin hämarasse galeriisse ja hingasin sisse niisket õhku, milles segunes midagi magusat, vürtsikat ja tuttavat.

„Kyphi.“

Olin tundnud seda lõhna iga päev nädalate kaupa, mil viibisin Egiptuses arheoloogilistel väljakaevamistel. Doktor Mansour, muististe inspektor, põletas seda ebausu tõttu, et puhastada pühapaiku nii enne sisenemist kui ka pärast lahkumist. Aga miks kasutada seda siin katoliikliku kloostri pinnal? Uudishimulikult kõndisin valgustatud galeriis paarsada jalga, kuid lõppu ei paistnud. Ees ootas vaid veel rohkem võbelevaid õlilampe, mille halastamatu pimedus endasse neelas.

Vaikne sahin tegi mind ärevaks. Minu selja taga liikus õhk. Pöördusin järsult ringi. Nägin vaid virvendavaid laternaid. Mu ihukarvad tõusid püsti. Nähtamatud silmad justkui riivasid mu kukalt, saates üle keha judinaid. Ma pillasin õlilambi ja keerasin end ringi – otse näkku mehele, kes kandis lihtsat musta rüüd.

Ta jälgis mind pealaest jalatallani oma tumedate, mandlikujuliste silmadega. Ma uurisin ka teda. Tema pikad juuksed – kergelt hõbedaga triibutatud – läikisid nagu lakk. Tema oliivikarva nahk ja kotkanina viitasid Põhja-Aafrika päritolule, kuid tema vanus jäi saladuseks. Ta võis olla nii neljakümnendates kui ka kuuekümnendates. Tema hoiak oli majesteetlik, kuid silmis peitus nälg.

Ta lausus midagi võõras keeles ja sööstis minu poole.

Karje tõusis mu kurgust, kuid ma neelasin selle. Enne kui ta käed jõudsid mu nägu puudutada, haarasin ta randmest, pöörasin end ja lükkasin puusad üles. Olin seda võtet teinud tuhat korda meeste peal, kes olid minust suuremad, kuid tema – sihvakas, vaevu peajagu pikem kui mina – lendas üle mu õla sama raskelt, nagu oleksin paisanud põrandale tünni täis rauda. Kui ta kivipõrandale maandus, kaotasin ise tasakaalu ja komistasin.

Uimaselt ajas ta end istuli. See näljane metsik pilk oli ta silmist kadunud.

„Jää paigale.“ Astusin sammukese tagasi ja tõstsin rusikad, südamelöögid kõrvus pekslemas.

„Te olete inglane.“ Ta hääldas iga vokaali nii täpselt, et oleksin võinud teda peaaegu britiks pidada. Peaaegu.

„Ja teil puuduvad kombed.“

„Palun võtke vastu minu sügavaimad vabandused. Ealeski ei olnud mul kavatsust külvata teie südamesse hirmu. Ei, ma tahtsin vaid veenduda, kas mu silmad petavad mind.“

„Mind rünnates?“ Ajasin end sirgu.

„Teid puudutades, sest see on alati olnud täpsem tundemeel kui vaatlemine,“ naeratas ta. „Üht võib kergesti petta, teist märksa vähem. Palun, kas tohin nüüd tõusta?“

Ma vaikisin hetkeks. Kuigi tema hoiak ja kõneviis kuulusid möödunud sajandisse – aega, mil härrasmehi veel eksisteerisid –, ei usaldanud ma siiski pilku, millega ta mind hetk tagasi vaatas.

„Võite küll,“ viipasin, astudes samas veel kaks sammu temast eemale. „Hoidke vahemaad, muidu teen enamat kui üle õla heide.“

„Siis, teie loal, teen ma seda.“ Ta tõusis aeglaselt, nagu kuningas, kes oma troonilt tõuseb. „Lubage mul veel kord alandlikult väljendada oma siiraimat kahetsust viisi üle, kuidas end ennist ülal pidasin. Pean tunnistama, et ma ei osanud sel õhtul oodata kohtumist kellegi auväärsega,“ lisas ta kiiresti.

„On juba hilja. Ma pean tagasi minema. Nad juba kindlasti otsivad mind.“ Ütlesin seda nii veendunult, kui suutsin, ning vaatasin talle külma ükskõiksusega otsa. Samal ajal kasvasid mu rinnus paanika ja hirm.

„On tõepoolest hiline õhtutund.“ Ta naeratas lahkelt, kuid see ei meeldinud mulle põrmugi. See oli seesama naeratus, millega mu lapsepõlves õpetaja mulle otsa vaatas, kui püüdsin seletada, kuidas mu essee kadumisega oli kuidagi seotud mu Yorkshire’i terjer Nellie. „Kuid enne, kui te lahkute, lubage mul siiski küsida – mis oli see atleetlik vägitükk, mida te minu persooni peal sooritasite?“

„Te mõtlete üle õla heidet?“

Ta noogutas.

„See on judo.“

„Jud-oh?“ Ta nägu väljendas segadust.

„See on viis end kaitsta, kasutades üksnes oma keha.“ Mu hääl oli külm ja kindel. Mitte nagu mu süda, mis ikka veel metsikult mu rinnus tagus.

„Ah,“ naeratas ta. „Seda te tegite tõepoolest.“ Ta astus mu poole ühe rahuliku sammu, justkui poleks kivipõrandale viskamine teda üldse mõjutanud. Kui olukord oleks olnud teistsugune, oleksin juba mitu korda vabandust palunud.

„Daam, kes tunneb enesekaitsekunsti – milline õnnetu ajastu see peab küll olema. Palun öelge, kas Suurbritannia Kuningriik püsib veel?“

Ma silmitsesin teda pikalt. Tema tõsidus ei kadunud hetkekski. Kas see oli osa mingist kummalisest mängust või hoidis see klooster end maailmast täielikult eraldatuna? Olin näinud sellist teadmatust Amazonase hõimude seas, kuid seal tundsid nad vähemalt oma keelt, kultuuri ja ajalugu.

Otsustasin kiiresti ja vastasin tõsise näoga: „Suurbritannia Kuningriik? Pole kunagi midagi sellist kuulnud. Te peate küll silmas Inglismaa Demokraatlikku Rahvavabariiki?“ See oli esimene nimi, mis mulle pähe tuli ilma naerma purskamata.

„Ja nõnda kordub ajalugu …“ pomises ta, raputades pead.

Kas ta oli tõepoolest maailmast nii eraldatud? Või hoopis parim valetaja, keda eales kohanud olin? Ma ei osanud öelda.

„Palun veel kord alandlikult teilt andestust. Tundub, et meie kohtumise tulisuses olen kahetsusväärselt unustanud viisakuse ja jätnud end tutvustamata. Olen Masinissa.“ Ta kummardas õukondlikult. „Kas mul võiks olla au teada saada teie nime?“

„Doktor Montgomery.“

„Daam arstiametis? Kas see ei viita mitte sellele, et teie Demokraatliku Vabariigi olukord polegi nii nukker, vaid pigem osutab valgustunud vaatele, mis võimaldab naistel asuda ametitesse, mis traditsiooniliselt on kuulunud meestele?“ Tema näoilme polnud pilkav ega irooniline. Kui ma poleks paremini teadnud, oleksin tema sõnu tõepoolest uskunud.

„Oo jaa, naised on nüüd kirurgid, isegi poliitikud, ning võivad ka hääletada,“ laususin terava sarkasmiga.

„Tõesti, missugune epohh naissoo jaoks! Palun, kas need uutmoodi vabadused laienevad ka Preisimaa, Osmanite riigi või Qingi keisririigi naistele?“

„Loodan, et sa oled oma naljadest nüüd küllalt saanud! Head ööd!“ Pöörasin kannal ringi ja marssisin mööda valgustatud käiku minema.

Ta oli hetkega mu kõrval, jättes meie vahele kaks kaalutletud sammu.

„Vabandage, kuid kas ma solvasin teid?“

„Oh, palun. Pole vaja seda farssi jätkata. Me mõlemad teame, et ma ei peaks siin olema, aga pole ka mingit tarvidust mind ninapidi vedada ja teeselda, et te olete 18. sajandisse kinni jäänud.“

„Ma mõistan,“ ütles ta ja jäi hetkeks vait. „Ent oletagem, intellektuaalse mõttevahetuse huvides, et ma tõepoolest ei tee nalja ning et mul on keelatud juurdepääs teadmistele, mis ulatuvad väljapoole 18. sajandi piire, kuid olen olnud tunnistajaks kogu inimkonna ajaloole kuni selle punktini.“

„Siis ütleksin ma, et te olete kas hull või on inimesed, kellega te üles kasvasite, olnud teie suhtes kohutavalt julmad – ning mõlemal juhul peaksite te abi otsima,“ vastasin ja kiirendasin sammu. „Ja surematus? Päh!“

„Olen tundnud omajagu nii julmust kui ka hullumeelsust. Ent kas ei võiks ühe arsti auväärne mõistus, kasvõi põgusalt, kaaluda võimalust uurida hüpoteesi, et mees, kes elab kloostri all labürinditaolistes koopas, võib tõepoolest omada erakordset võimet trotsida surelikkust?“

„Esiteks, ma ei ole seda tüüpi arst. Mul on doktorikraadid arheoloogias ja antropoloogias Oxfordist. Ja teiseks – nii paeluv kui see teema ka poleks teadlastele nagu mina – ei näe ma mõtet sellise hüpoteesi kaalumisel, sest ma lihtsalt ei soovi absurdsel teemal arutleda.“

„Kas ma tohiksin teha ettepaneku, et arutleksime sellel teemal teel ukseni? Kaalul pole ju muud midagi peale sõnade ning ma kinnitan teile, et ma pakun meie intellektuaalses sparringus kosutavaid kontrapunkte. Kui te lõpuks leiate, et meie vestlus oli vaid tühine ajaraisk, pakun ma teile seda kui heatahtlikkuse märki.“ Ta ulatas mulle kullast sõrmuse, mida ehtis sinine kivi. „Olen kindel, et teie ajastu kogenud antiigimüüjad kinnitavad selle ehtsust ja märkimisväärset väärtust.“

Ma aeglustasin sammu, et seda lähemalt uurida. Selle kulunud tumesinine kivi – lapis lazuli, poolvääriskivi – oli tahutud skarabeusekujuliseks ja helendas kutsuvalt, mitte oma rahalise väärtuse, vaid ajaloolise tähenduse poolest. Kogenud arheoloogina suutsin pelgalt pilguga eristada, et tegu võis olla tõelise muistse Egiptuse ehtega. Või siis erakordselt hea võltsinguga.

Mis iganes see ka polnud, ma võtsin tema väljakutse vastu ja küsisin: „Hüpoteetiliselt – kui te tõesti olete see, kelleks end nimetate, surematu, siis kuidas kavatsete seda mulle tõestada?“

„Ma võiksin teile anda ülevaate kõigest, mida olen näinud ja kogenud. Mu kroonikad ulatuvad sumeritest kuni auväärsete iidsete egiptlasteni, mis hõlmavad Jeshua-nimelise targa tähelepanuväärseid tegusid ning sukelduvad tormilistesse Puunia sõdadesse. Ja ma paljastaksin tõelised motiivid templirüütlite ordu veretööde taga.“

„Siis ütleksin ma, et teil on suurepärane mälu ja veelgi imelisem kujutlusvõime.“

„Milline suurepärane vastuväide! Te olete kahtlemata erakordselt terane.“

„Ja teie olete meister meelitamises,“ vastasin. „Ent te lubasite mulle intellektuaalset ergutust.

Mis peitub teie niinimetatud surematuse taga? Kuidas on võimalik, et te ei vanane ega sure? Ja kuidas te seda tõestada kavatsete?“

„Ma võin teile öelda vaid seda: ma ei mäleta, millal ma sain selleks, kes ma olen, surematuks, ega oska ka öelda, kui vana ma olen.“

„Üsna mugav, kas pole?“

„Tõepoolest, see võib näida mugavana, kuid tõesti – see on ilustamata tõde,“ vastas ta viisakalt, eirates mu pilkavat tooni. „Ma ei tea oma päritolu. Vaid oma näojoonte ja jume põhjal võin oletada oma päritolu. Ent mu pea on siiski säilitanud ühe kõige varajasema mälestuse – hetkest, mil kohtasin meest, kellele oli omistatud sügav tarkus ja kes kuulutas end Jumala pojaks.“

„Oh-oh – ärge öelge, et ta oskas vett veiniks muuta, Laatsaruse surnuist üles äratada ja vee peal kõndida?“

„Ješua? Ma mõtlen selle all Jeesus Kristust, nagu teie, tänapäeva inimesed teda kutsute – tema ei suutnud midagi taolist teha. Tõsi, ta tervendas tõbiseid, ent üksnes tänu sellele, mis voolab minugi soontes. Ent noormees, kellest ma räägin, eelnes Ješua sünnile vähemalt kümne aastatuhande võrra ning tema teadmised ületasid kaugelt minu mõistmisvõimet. Tol hetkel oli mu mõistus kui lapse oma – kõik see tarkus, mille ta mulle andis, venitas seda ning tekitas valu. Mäletan tema õpetusi, kuid need on mu mälestustes vaid ähmane kujutis. Ent üks and püsib minus sellest hetkest saadik: igavese elu kingitus ja võime kinkida lõputut noorust teistele – see voolab mu veres.“

Ma puhkesin valjult naerma. „V—vampiir! Kas te suudate nahkhiireks muutuda? Kohe praegu?“ küsisin ja vaatasin talle otsa.

Tema nägus nägu oli kuidagi veelgi nägusam ja väga pahane.

„Te pilkate mind. Mina ei ole mingi selline olend naeruväärsest rahvapärimusest. Sääsk! Neetud olgu ta! Neetud olgu ta ja needus, mida ma kannan!“

See metsik pilk ta sügavmustades silmades pani mul kuklakarvad püsti tõusma.

„Vabandan,“ pomisesin end kogudes. „Mul polnud kavatsust teid solvata.“ Nüüd oli mulle täiesti selge, et ükskõik kui veidra hüpoteesi ta ka esitas, uskus ta sellesse sama kindlalt nagu päikese tõusu idast.

„Palun võtke vastu mu siirad vabandused,“ ütles ta leebel toonil. „Mul ei olnud kavatsust oma tundeid sedavõrd metsikul moel teie peale välja valada. Sajandite jooksul on inimesed mulle ebaõiglaselt andnud valenimesid ja levitanud õudusjutte, mis on võrsunud nende ärevatest meeltest. Ma ei toitu kellegi verest ega röövi lapsi. Ei, ma ei tee kellelegi kahju ega kanna endas kavatsust seda teha. See on needus, mis minu tahte vastaselt imeb nooruseaastad neilt, kel neid veel rohkesti ees, ent laseb neil, kelle aeg on peaaegu otsas, jääda elama ja vinduma. Vaid mõne tunni jooksul muutuvad roosapõsised lapsed, särasilmsed mehed ja naised kortsus vanuriteks, kelle silmad vajuvad auku ja kehad koolduvad. Aga need, kelle ihu kannab juba liiga paljude möödunud aastate jälgi, kelle silmi katab kaeloor – need ei lagune enam edasi, vaid jäävad vaevlema purgatooriumi, kus Surm neist enam ei hooli.“

„See on kõige fantastilisem asi, mida ma kunagi kuulnud olen.“

„Võib-olla küll, ent see on miski, mida ma suudan tõestada. Teil pole vaja teha midagi muud, kui vaadata mulle otsa.“

Ma vaatasin.

Kurb väike naeratus kaunistas ta punaseid huuli ning pikk must juus, mis raamistas ta kaunist palet, säras laternavalguses nagu must siid.

„Teie juuksed…“ pomisesin.

„Kas need ei kanna enam vananemise märke? Ja minu nägu? Kas aja jäljed pole sealt mitte taandunud?“

„See on…, see on,“ raputasin pead. „See on aju seisund. Ma näen lihtsalt seda, mida te olete mind uskuma pannud.“

„Siis vaadake iseennast. Kas vananemislaigud nagu tähetolm on alati olnud laiali puistatud teie vägevatele käsivartele? Ja need rusikad, mida hoidsite kindlalt ja otsustavalt, et end kaitsta – kas need ei meenuta teile närtsiva roosi kroonlehti? Ja teie armas nägu – ikka veel armas –, kas see on alati kandnud niivõrd palju kortse? Või teie jalad, kas need on alati liikunud nii vaevaliselt?“

Ma vaatasin oma käsi. Need ei näinud välja nagu minu omad, vaid nagu mu vanaema omad ja mu põlved tundusid olevat rauast ning roostes.

„Ma olen viimased neli päeva matkanud mööda Camino de Santiagot, Prantsuse teed. Muidugi tunneb mu keha end nõrga ja väsinuna!“ püüdsin end veenda. „Pealegi teeb see neetud valgus siin kõik veel viletsamaks, kui see tegelikult on.“

„Teadlane ja palverändur – te ei väsi mind üllatamast.“

„Palverändur?“ küsisin põlglikult naeratades. „Ei, ma matkan seda oma järgmise uurimustöö tarbeks, mis käsitleb palverännakuid ja identiteeti. Ma ei seosta end ühegi usulise institutsiooni ega doktriiniga. Need on kõik ühed toksilisest maskuliinsusest õhutatud veresaunad üksteise järel.“

„Te olete küünik.“ Ta hääles helises huumor.

„Võib-olla küll, aga just seepärast püüangi mõista ja seletada, kuidas religioon on kujundanud inimühiskondi ja kultuure. Ja ehk saavad inimesed sellest õppida ning paremini toimida.“

„Tõepoolest, mitmete aastatuhandete jooksul on intellektuaalid kirjutanud ja jaganud elu kõige sügavamaid filosoofiaid ja tõdesid,“ mõtiskles ta.

„Ent kas olete juhuslikult kohanud nime Liang Xianwei, mees Yuani dünastia ajastust, kelle valgustav filosoofia rõhutas, et moraalne teadmine tärkab inimese seest? Või Akhenaten, Egiptuse valitseja, kes hülgas traditsioonilise uskumuse paljudesse jumalatesse ja rajas uue religiooni, mis keskendus ühele Jumalale? Nende lood pühiti ajaloo lehekülgedelt, nende kroonikad kustutati. Säärane saatus ootab kõiki, kes raputavad nende inimeste tõekspidamisi, kellel on väga palju kaotada. Ja kui nende revolutsionääride nimed on juba liiga sügavale ühiskonda juurdunud, siis kirjutatakse nende õpetused ja teod ümber, et need vastaksid valitsejate huvidele. Kui lubate mind, siis ma sooviksin teid valgustada. Ješua, kelle all ma mõtlen Jeesus Kristust, oli sugudevahelise võrdsuse suur toetaja ning tõtt-öelda olid kolm tema apostellikust kogust naissoost.“

Ma eirasin tema väljamõeldud ajaloolist tiraadi ja peatusin, et ringi vaadata. „Me oleme kõndinud terve igaviku. Kus see uks siis on?“ Pöördusin tema poole ja nägin ta näol kõige säravamat naeratust. Kas ta hambad olidki alati olnud nii valged ja sirged?

„Mu leedi, see on täpselt seal, kus tal on tahtmine olla.“

Ma turtsatasin ja hakkasin liikuma nii kiiresti, kui mu vaesed jalad vähegi lubasid. Kahtlust polnud. Ta oli hull. Ja mina veel hullem, et julgustasin teda aina sügavamale oma pettekujutlustesse vajuma, lootuses sel moel põgenemiseks aega võita.

„Kardan, et sul on tõesti põhjust kiirustada. Kui te varsti siit ei lahku, siis kardetavasti saab teil aeg otsa. Välja arvatud juhul, kui lubate mul end tervendada…“

Külmavärin jooksis mööda mu selgroogu alla ja mu süda hakkas üha kiiremini taguma nagu kirikusaali lõksu jäänud tuvi tiivad. Ma oleks pidanud end nurka kergendama, selle asemel, et tualetti otsima minna – ei, ma oleks pidanud juba siis tagasi pöörduma, nende halastamatute kaljule rajatud treppide juurest, kus tumedad vanad silmad mind põrnitsesid, ja ööbima hoopis metsa jahedas varjus. Aitab!

Siis ilmus pimedusest suur puidust uks. Ma ei tormanud selle poole – ei, ta ei tohtinud teada võitlusest, mis mu südames ja mõistuses end varjas. Ma haarasin lingist ja tõmbasin ust. Ja tõmbasin uuesti. Siis lükkasin ust ja proovisin taas tõmmata, aga midagi ei juhtunud.

„Nii nagu ma kartsingi,“ ütles hääl mu selja taga. Ma pöördusin ringi. „Sa jätsid võtme lukuauku, kui sisse tulid.“ Masinissa seisis piisavalt kaugel, justkui mitte soovides mind hirmutada, kuid ta sõnad saatsid uue külmavärinavoo mu selga mööda alla.

„Siis andke mulle oma võtit,“ survestasin.

„Kahjuks pean tunnistama, et mul ei ole seda,“ ütles ta kahetseval toonil.

„Olen ma siis teie vang?“ küsisin, andes hääle oma suurimale hirmule.

„Kallis leedi, te olete sama vaba kui mina.“

„Aga uks on lukus.“

„Jah, ja on seda olnud juba mitusada aastat.“

„Te räägite endale vastu. Kuidas teaks mees, kes on olnud sajandeid kloostri all kinni, nii palju maailma ja ajaloo kohta? Kuidas te õppisite inglise keelt? Mida te siin sööte? Joote?“

„Ma olen elanud väga pika elu. Mul on silmad, mis näevad, ja kõrvad, mis kuulavad. Ma olen kohtunud ja rääkinud paljudega, kes on püüdnud mind endale allutada. Mitte kõik neist ei olnud julmad. Tasuna oma koostöö eest olen saanud köiteid, mis andsid mulle selle sõnavara, mida ma praegu kasutan. Kui see teile meelepärane on, võime vestelda ka en Français, em Português või ka ladina, heebrea, amazighi või sumeri keeles…“

„Aitab sellest hullumeelsusest! Te teete asja endale vaid hullemaks, hoides mind siin lõksus. Inimesed otsivad mind!“

„Kõige püha nimel – ma tõesti loodan, et see on nii. Ja siiski, isegi kui see nii oleks, ei leia ükski surelik seda ust iialgi.“

„Aga mina leidsin! Oma surelike kätega avasin ja lukustasin selle.“ Proovisin taas ust, raputasin linki kogu oma jõuga, kuni vajusin trepile hinge tõmbama. Mu käed olid kondisemad kui iial varem, naha alt kumasid sinised veresooned ja kõhetud lihased. Pean olema tõsiselt vedelikupuuduses ja pooleldi omadega sassis.

„Ma ei tea, kuidas või miks te suutsite siseneda kohta, kus ma olen vangis, aga ma tean, et te vajate mu abi rohkem kui eales varem.“ Ta tuli mu kõrvale ja laskus põlvili. „Palun lubage mul teid taastada,“ ütles ta, võttes mu käed enda pihkudesse.

Ma kiskusin need ta käte vahelt ära, ent isegi see lihtne liigutus väsitas mind nii väga, et mu silmad vajusid kinni. Hirm, see metsik elukas, kes veel hetk tagasi mu rinnus raevutses, oli nüüd nõrk ja vaikne.

„Kas see on uni?“ küsisin.

„Ainult siis, kui te seda soovite. Aga esmalt laske mul teid taastada.“ Ta sahmerdas millegi kallal hetke, enne kui ütles: „Ava oma huuled, mu kallis leedi.“

Avasin silmad ja nägin ta nimetissõrme oma näo ees. Seda kattis tilluke veretilk.

„Hoidke minust eemale.“ Mu käsklus kõlas kui halin. „Ärge tehke.“

„Aga ma pean. Selles tilgas peitub elu. Teil pole vaja enamat kui vaid üksainus tilk ja te taastute tervisesse ja easse, milles te siia vanglasse sisenesite.“ Ta haaras mu lõuast. „Liiga paljud on surnud, sest nad ei usaldanud mind. Usaldage mind nüüd ja elage!“ Ta surus oma sõrme mu huulte vahele ja hõõrus seda vastu mu igemeid.

Ma püüdsin teda hammustada, kuid tema raudse haarde vastu ei olnud võimalik võidelda.

„Palun andestage, et ma teid sundisin. Te olete mulle liiga kallis, et kohtuda Surmaga just nüüd.“ Ta tõmbas sõrme ära ja surus oma kuuma pihu mu suu peale, et ma ei saaks sülitada, ning silitas teise käega mu pead.

Ma lasin oma nõrkadel kätel langeda. Halvim oli möödas. Mis iganes haigused ta mulle oma verest üle kandis, meditsiin leiab nende vastu ravi.

„Noorus ja elujõud taastuvad teis peagi,“ ütles ta. Hetk hiljem lasi ta mu vabaks. „Mis päev on täna?“ Ta silmad olid kui tõllarattad. „Mis aasta?“

Endiselt nõrk ja segaduses tema hullumeelse rituaali järel, ei suutnud ma vastata.

Ta haaras mul õlgadest ja raputas mind. „Mis päev? Mis aasta? Vastake mulle kohe!“

„21. juuni. 1967.“

„Jumal küll!“ hüüatas ta ja tõmbus minust eemale. „Nad tulevad! Ma kuulen neid.“ Ta tormas minu poole, haaras mu sülle ja suundus pimedusse. „Ma palun teid, ärge kartke mind. Kartke neid, kes sellest uksest kohe sisenevad. Nad saabuvad siis, kui nad on vanaks jäänud. Nad jätavad mu pimedusse ning teadmatusse, mis päev või aasta on. Ärge liigutage. Ärge tehke häält. Jälgige! Jälgige ning otsustage, kas tahate, et nad teaksid teie kohalolust.“

Ta asetas mu ühe samba kõrvale, mida ma pimeduses ei näinud, ainult tundsin.

„Jälgige,“ sosistas ta viimast korda ning kõndis ukse poole.

Pimeduses hakkas kõlama vaikne laulmine – või ehk oli see hoopis mu südame kloppimine. Kui uks avanes, muutus see ümin valjemaks ja ma teadsin: see ei olnud mu süda. Ükshaaval valgusid sisse naised, seljas lihtsad valged rüüd, hallid juuksed pikkade salkudena langemas õlgadele. Ruum täitus lauluga, mille sõnadest ma aru ei saanud.

Masinissa taganes nende ees, kuni pimedus ta endasse neelas. Üks naistest, tosina seast, järgnes talle. Pehme ohkega sähvatas must pimedus valgeks. Masinissa seisis keset tulerõngast ja laulmine tõusis valjemaks. Naised liikusid tema poole, kuni ümbritsesid teda täielikult. Mida valjemaks laul tõusis, seda madalamale Masinissa vajus, kuni langes põlvili.

Ma hingeldasin ning mu süda tagust valusalt. Ma tahtsin tormata nende juurde ja kõigele lõpu teha, kuid Masinissa hoiatus hoidis mind paigal.

„Jälgi!“ oli ta mulle rõhutanud. Ja nii ma siis tegingi.

Naised lasid oma rüüdel põrandale vajuda ja seisid seal Eeva kostüümis, mis vanadusest lotendas. Aastad ja gravitatsioon olid muutnud nende seljad kühmudest looklevaks rajaks ning käsivarred kahvatuiks oksaraagudeks, mis rippusid kondiste õlaluude küljest. Pikima halli juuksepahmakaga naine tõstis maast midagi hõbedast ja kummardus selle kohale, varjates mu eest, mis see oli. Seejärel muutus laulmine karjumiseks ning ta lähenes Masinissale, kes põlvitas endiselt maas, silmad suletud. Naise käsi kerkis ja langes tohutu jõuga, andes mulle vaid murdosa sekundist, et näha ta pihus hoitavat hõbedast tera.

Ma karjatasin, kuid oli juba liiga hilja. Masinissa kõri kattis verine triip, mis avanes. Ma suutsin vaid vaadata, kuidas need naised oma loitse karjusid, samal ajal kui nende juht hoidis Masinissat juustest kinni. Ta surus suure karika tema kõrile, kust purskas verd. Kui Masinissast oli viimnegi piisk välja kurnatud, lasi naine juustest lahti ja mees vajus kokku kui nukk. Ma vajusin põrandale aina lähemale ja jälgisin, kuidas eided karikast üksteise järel jõid. Mu süda tagus endiselt kui paanikas lind, kes otsib väljapääsu, ja ma ei leidnud mingit leevendust oma õudusele. Mu silmad olid justkui lahti jäätunud ja ma nägin kõike, mis järgnes.

Naised vajusid ükshaaval põrandale ning hakkasid vingerdama ja oigama. See jube hetk venis edasi rasketel, tinastel jalgadel, kuid kui see lõpuks möödus, lamasid naised kõik niivõrd liikumatult, et mulle tundus, et nad kuulevad mu hingamist – kui nad veel üldse elus olid. Üks naistest liigutas end ja tõusis aeglaselt püsti. Tema pikad juuksed läikisid mustalt kui tint. Ta ihu oli pehme ja täidlane, rinnad pringid ning nägu sile kui lihvitud kivi. Naine, kes pärast teda tõusis, nägi sama nooruslik välja. Masinissa ei olnud hull. Ent need koletuslikud naised olid. Ja Masinissa ohverdas end kui loom, et tõestada oma väidet.

Naised korjasid põrandalt oma rüüd üles ja libistasid need taas selga. Nende juht, kes seisis Masinissa kõrval, ütles midagi ja lasi igal naisel end huultele suudelda. See oli õdedevaheline suudlus. Tunnustus ja õnnitlus. Nad suundusid väljapääsu poole. Minus tekkis taas paanika. Ma vaatasin ust, mis seisis paokil, ja naisi – nad olid sellele palju lähemal.

Kui nad lahkuvad ja ma maha jään, oleksin lõksus seni, kuni nälg ja janu mind murravad. Tõusin käpuli ja valmistusin elu kiireimaks jooksuks, kui märkasin, et juht seisab endiselt tulerõngas. Tundus, et ta teeb sama, mis mina: vaatleb, kuidas ülejäänud naised lahkuvad. Kui mõistsin, et mu hetk põgeneda oli möödas, jäin paigale ja jälgisin juhti edasi. Mida iganes ta ka järgmiseks kavatses, ei osanud ma aimata, kuid seni, kuni ta üksinda maha jäi, oli mul ikka veel võimalus põgeneda.

Kui kõik teised olid lahkunud, kajas köha ja vilisev hingamine. Masinissa, kes lamas põrandal, liigutas käsi.

Jumal küll! Ta oli elus! Vaid tund aega tagasi olin valmis teda ründama, võib-olla isegi tapma, kuid nüüd täitsid mu sisemust lootus ja rõõm. Juht haaras tal õlgadest ja keeras ta selili. Masinissa ei hakanud vastu, kui naine tema rüüd lahti harutas. Ta ainult köhis ja hingas raskelt. Kui naine omaenda rüü avas, hakkas mul kõhus iiveldama. Ja kui ta käed Masinissale asetas, suutsin vaevu vaadata.

Masinissa pomises midagi võõras keeles, aga mul polnud vaja mõista tema sõnu – see oli protest. Enne kui arugi sain, mis ma teen, tormasin kassilikul kiirusel nende poole. Naise selg oli minu poole ja ta oiged summutasid kõik helid, mida mu jooksmine tekitas.

Naine tõstis pea vaid hetk enne, kui mu sõrmed sulgusid ta juustesse. Ma paiskasin ta pea vastu kivipõrandat tugevamini, kui olin kavatsenud. Kostis õõvastav raksatus. Mu kõhus keeras. Ma ei vaadanud, mis vigastusi naisele teinud olin. Ma ei suutnud. Ma haarasin naist lõtvadest käsivartest ja lohistasin ta kõrvale.

Masinissa tumedad silmad avanesid ja keskendusid aeglaselt minule. „Sina…?“ ta pomises. „Sa vaatasid?“

„Ma vaatasin,“ ütlesin ja kummardusin, et teda katta. Ta kõri kattis koorikuks kuivanud veri. Ta oli hakanud paranema. „Nad on haiged, väärastunud naised. Kui kaua sa oled olnud nende vang?“

„Siin? Ma ei tea täpselt...“ vastas ta ja köhis. „Aga kui Ješua ja tema kaaslased tabati, kui nad mu elujõudu karikast kõigile maitsta andsid… ja seejärel ükshaaval oma otsa leidsid… olen ma reisinud paigast paika, käinud keisrite ja kuningate käest läbi… kuni lõpuks ei julgenud enam keegi mind omada ega kanda needuse rasket hinda.“

Ma tõstsin ta istukile ja mässisin ühe ta käe oma õlgade ümber. „Ma vajan, et sa toetuksid mulle ja tõuseksid jalule. Täna öösel saad sa vabaks.“

Ta tegi, nagu olin palunud, ja tõusis ohkega jalule. „Meil ei ole võtit,“ ütles ta.

„Pole vajagi. Uks on praokil.“

Ta pomises midagi võõras keeles ja lisas: „Sellepärast sa siin oledki. Sa oled siin, et päästa mind sellest õudusest.“

Ma kohtasin ta pilku. See oli hell, ent kindlameelne. Minus kerkisid esile võõrad ja soojad tunded, ent ma ei leidnud sõnu. Ma pöörasin pilgu kõrvale.

Me liikusime nii kiiresti, kui suutsime, väljapääsu suunas ja ma panin ta trepile istuma, kui uksele jõudsime. Avasin ettevaatlikult ukse pärani ja palvetasin, et keegi üleval ei kuule selle kriiksatust.

„Me peame olema kiired,“ ütlesin ja aitasin ta taas jalule.

Ta toetus mulle raskelt, kui astusime üle ukseläve. Kuid kui hakkasime trepist üles ronima, muutusid ta sammud üha kergemaks, kuni ma ei suutnud enam öelda, kumb meist keda üles vedas.

Enne kui sisenesime koridori, pöördus ta minu poole ja ütles: „Jookse oma vabadusse. Ära peatu millegi ega kellegi pärast. Sa oled mind vabastanud!“

„Kas ma näen sind veel?“ küsisin, tundes südames mingit kummalist valu.

„Ma tõotan, et Surm ei leia sind iial. Kui su keha väsib ja su loomulikud eluaastad on otsakorral, tulen ma sinu juurde. Kõik koerad uluvad siis, otsekui oleks saabunud Viimne Kohtuotsus. Ma taastan sind ning su nooruse. Palun, osuta mulle viimset lahkust ja teata mulle, mis on sinu nimi?“

„Agnes.“ „Ah… Hagnḗ. Püha,“ ütles ta ja võttis mu käed endasse. „Seda sa oled tõepoolest.“ Ta suudles neid mõlemat õrnalt, viivuks viibides, enne kui lahti lasi. „Nüüd jookse. Tee välja leiab sind ise.“

Viimast korda heitsin pilgu tema erakordsele näole, mida ümbritses hõbesalkudega tume juus nagu oreool, ning tegin, nagu ta mul käskis. Saali, millest möödusin, ei varjanud enam hallus ega värvitus. See helendas esimestes koidukiirtes oranžikas-kuldselt. Kõikjal valitses vaikus. Rahu. See oli ilusam kui öö hõbedases kuuvalguses. Öö õudused hajusid nagu udu ja ma tundsin, et kui ma nüüd peatuksin ja vaataksin suurtest kaarakendest välja puudemerre ja kuldsete kaljude poole, siis unustaksin kõik ja mäletaksin vaid seda, kui head ja rõõmsad võivad olla koidikud.

Kui jõudsin keerdtrepist alla, lõikas minust läbi kile kriiskamine. Siis veel teine kriiskamine ja veel ... Mõned olid kauged ja summutatud nagu öine koera ulgumine mägede taga, kuid teised olid lähedal. Väga lähedal. Kaotasin tasakaalu ja kukkusin põlvili, kuid tõusin silmapilkselt püsti. Meenutades Masinissa sõnu, sööstsin uuesti edasi. Tal oli õigus – väljapääs leidis mind ise. Olin tagasi suures saalis, mille massiivse ukse kaudu ma kloostrisse sisenesin. Tormasin selle poole, kuid peatusin, kui märkasin musta kogu põrandal.

Noor naine pikkade tumedate juustega tõstis pead. Verenire voolas ta teravate hallide silmade vahelt alla.

„Loll,“ pomises ta hispaania keeles. „Sa vabastasid ta. Hingeõgija. Te kõik surete.“ Ta pea vajus tagasi põrandale ja ta silmad ei vaadanud enam mind, vaid minust läbi.

Ma kihutasin kloostrist välja ega peatunud isegi siis, kui olin jõudnud metsatukka. Sellest hetkest alates mäletan vaid jooksmist ja siis ärkamist Berga haiglas, 250 miili eemal kohast, kus ma oleksin pidanud olema. Arsti sõnul leidsid mu kohalikud karjased 23. juunil ja tõid haiglasse. Mu paljad jalad olid katki ja villis ning ma kannatasin tõsise vedelikupuuduse all. Mul ei olnud saapaid ega seljakotti. Politsei küsitles mind, sama tegi ka mu perekond ja kõik, kes kuulsid mu reisist Hispaaniasse. Ma väitsin järjekindlalt, et ei mäleta midagi pärast Roncesvallesest lahkumist. Kuidas oleksin ma saanud tõtt rääkida? Kõik, mille nimel olin töötanud, mu karjäär, mu reputatsioon, oleks sellega hävinud.

Sellest ajast peale olen reisinud Hispaaniasse rohkem kui tosin korda, lootuses leida kloostrit, kus kõik need uskumatud asjad aset leidsid. Joonistasin detailseid visandeid ja jagasin neid juhtivate Hispaania ajaloolastega. Kõik raputasid pead ja soovitasid mul uurida rahvusraamatukogu varjatud arhiive. Ma kammisin läbi iidsed dokumendid ja leidsin vaid tolmu. Tehnoloogia arenedes kasvas ka mu lootus, ent isegi kõige täpsemad satelliidipildid ei suutnud paljastada seda mõistatuslikku kloostrit – ei Navarras, ei Aragónis, ei kusagil Hispaanias, Prantsusmaal ega ka Portugalis.

Nüüd, kallis päevik, tead sa, mida olen viimased viiskümmend kuus aastat varjanud. Kuigi ma ei tea, kas miski sellest, mida kogesin, tõesti aset leidis või kas Masinissa üldse oli ohver ning kas need õudsed nunnad surid õiglaselt või mitte, palvetan ma siiski – päevast päeva, ööst öösse –, et kõik see oleks olnud tõsi. Oh, kuidas ma igatsen, et see kõik oleks olnud päris! Et Masinissa peaks oma sõna ja tuleks mu juurde, kui mu maised aastad on otsa saanud. Milline piin on olla kinni selles kulunud kehas, kui mu mõistus on endiselt selge ja ideedest tulvil!

Pean tunnistama, et ma pole kunagi kohanud meest, kes oleks olnud nii huvitav, nii paeluv (ei enne ega pärast teda). Milline uurimismaterjal oleks tema mõistus ja ihu! Milline kaaslane igavikuks! Bioloogiateaduste arusaamad variseksid kokku. Ma näen neid ümber kirjutatuna – ja see oleks minu käsi, mis neid ümber kirjutab!

Sellest ajast alates olen ma Ma näen sellest ajast alates erksaid unenägusid.

Vabandust, kaotasin järje. Kõik need neetud naabruskonna koerad uluvad ja uluvad, nagu oleks käes Viimnepäev!

James tõstis päeviku lähemale, et viimast lauset välja lugeda. See oli maha tõmmatud ja üle soditud. Ka järgmised kaks tühja lehekülge olid tindiplekkidest läbi imbunud. Ühtegi tähte ei olnud võimalik välja lugeda. James sulges päeviku, süütas gaasipliidi ja pani märkmiku nurga tule kohal põlema. Ta viskas punaselt leegitseva tulekera prügikasti, vaatas, kuidas see tuhaks põles, lõpuks kogus selle tuha kruusi sisse. Ta tegi seda kõike endamisi naeratades.