Rochefortide mõisas oli täna tegus päev. Valdused kihasid nagu mesilaspesa. Teenrid jooksid ringi ja täitsid Maximilian Rocheforti ja tema pikaaegse abikaasa Eleanor Fitzroy Rocheforti ülesandeid. Juba hommikust saati olid majja hakanud saabuma külalised. Terve Rochefortide suguvõsa pidi täna mõisa kogunema, sest Maximilian Rochefortil oli neile tähtis uudis.

Nagu ikka jõudis esimesena kohale Maximiliani noorem õde Sinaida von Zähringen, koos tütre ja tolle perega. Nicholas Ravenscroft lükkas oma tusast ratastoolis ämma kõige ees. Tema naine Anastasia järgnes talle, hoides kõvasti kinni kahe krutskeid täis poja kätest.

Varsti pärast neid jõudis pärale Maximiliani vanim poeg Leopold koos oma naise Camillaga. Nad olid kohal oodatust varem, kuna Leopoldi käekell näitas valet aega – ta oli just tulnud välismaalt ärireisilt, ega olnud ajanäitajat õigeks keeranud.

Lõuna paiku saabus Leopoldi vanem tütar Amalia Rochefort Rotschild koos oma abikaasa Sebastiani ja väikese poja Nathaniel Rotschildiga. Nendega koos, rõõmsalt vesteldes, tulid ka Maximiliani teise poja Theodori poeg Gregory ning tema naine Giselle. Nendesse kahte perekonna harusse kuulujad olid viimasel ajal väga lähedasteks saanud. Võis olla, et nood olid mõistnud, et nad on Rochefortide pangandusimpeeriumi pärimise liinist niivõrd kaugel, et imele loota pole mõtet. Sebastian Rotschild oli ise eduka hotelli omanik, mis tegi ta Maximilianiga peaaegu võrdväärseks.

Vaikselt tagumisest väravast sisse hiilida üritav mees osutus aga Gabriel Rochefortiks, Gregory nooremaks vennaks. Erinevalt ülejäänud Rochefortidest kandis ta kehvasti istuvaid rõivaid ning kogu tema olek kajastas soovi olla nähtamatu. Kuid keegi siiski nägi teda. Rochefortide mõisas töötav teener Elias Schneider peatas ta esmalt röövli pähe, oma eksitust taibates lasi ta aga mehel kiiresti minna.

Kogu suguseltsi saabumisega kaasnevat segadust pööningukorruse ümarast aknast jälgiv Evangeline, Leopold Rocheforti noorem tütar, pidi tõdema, et suguvõsa kokkutulekud on selles perekonnas alati katastroofilised. Õhtu hakuks, kõikide saabumise kokkulepitud kellaajaks, oli ta näinud kolmeteistkümmet saabunut. See oli ebaõnne arv. Kuid polnud karta, et lauas istuks kolmteist külalist, sest lisaks olid kohal veel ju ka tema ise, kes ta oli saabunud kaks päeva varem, ning veel isakodus elav Maximiliani ainus tütar, Beatrice Rochefort. Too ei olnud mehele läinud ning arvatavasti ei tee seda ka kunagi.

Lõpuks ilmusid mõisa ka viimased pereliikmed. Theodor Rochefort koos oma naise Seraphinaga jõudsid koos pimeduse ja lumesajuga, kui ülemteener Percival Sterling Elias Schneideriga mõisa sissesõidutee ääres tõrvikuid süütas. Theodor oli tahtnud oma saabumisest etendust teha, kuid jäi siiski alla nooremale vennale. Saabunud biplaani tekitatud tuulehoog pani virvendama juba süüdatud tõrvikute leegid. Mõisa ees maandunud lennukist hüppas välja Frederick Rochefort, lükkas lenduriprillid pealaele ja naeratas säravalt.

Kõik ootasid veel vaid viimaseid külalisi – Leopoldi ainsat poega Alaric Rocheforti, kes pidi kohale tulema oma kihlatuga. Viimast polnud keegi Rochefortidest veel näinud. Kuid keda polnud, oli Alaric. Rochefortid ja nende lähisugulased olid juba lauda istunud, kui lõpuks ühines nendega ka viimane pereliige. Kuid ta oli saabunud ilma kihlatuta. Temaga oli kaasas vaid tema kurikuulus politsei jäljelohe Linnuk.

“Vabandan oma hilinemise pärast,” lausus Alaric oma vanaisa poole pöördudes. “Ootamatult kerkisid üles perekondlikud probleemid.”

Maximilian noogutas. “Arusaadav. Juhtub ka parimatega.” Ta oli alati tollesse lapselapsesse soojalt suhtunud. Sel poisil olid omad ambitsioonid ja oma elu, mis ei keerelnud Rochefortide pangandusimpeeriumi ümber. Vanemaks saades oli ta ennast tõestanud riigi politseijõudude väärtusliku liikmena ja oli nüüdseks saanud mõrvarühma uurijaks. Maxililian imetles Alaricut selle tõttu, kuigi ta poleks antud tõsiasja tollele kunagi tunnistanud.

Suguseltsis oli vähe inimesi, kellest perekonna patriarh lugu pidas. Alaricu kõrval võis ta vaid kahte nimetada: tolle noorim õde Evangeline ja tema enda noorim poeg Frederick. Evangeline oli küll alles 22, pealegi veel naine, kuid juba omale eduka ajakirjanikuna nime teinud. Frederick seevastu teenis õhujõududes. Ta oli osav piloot ning ohvitseri nimetuse auga ära teeninud. Ainus, mis Maximilianile kummaline tundus, oli Fredericku alatine soov teatraalselt käituda. Tema tänane saabumine polnud samuti erandiks. Seesugune teatraalsus polnud kuidagi tema elukutsega kooskõlas.

Maximilian ajas oma vanad kondid toolilt püsti. Abikaasa toetas teda käe alt. Maximilian võttis šampanjaklaasi kätte ja kõlksas lusikaga kolm korda selle vastu, et kõigi kohalviibijate tähelepanu saada.

„Ma tänan teid kõiki siia kohale tulemast,“ alustas ta. „Ma tean, et see ei olnud teile kõigile kerge. Mõned teist pidid selleks terve nädala reisima.“ Ta heitis pilgu Evangeline’i poole ja naeratas. „Ma olen teie kohalolu üle äärmiselt õnnelik. Me ei tea kunagi, mida elu meile toob, millal on viimane kord, kui me üksteist näeme. Kuid ma olen teid siia kokku kutsunud asja pärast. Mul on teile teatada midagi äärmiselt olulist.“

Ukse vahelt pistis pea sisse ülemteener Percival Sterling. Ta näol oli küsiv ilme.

„Kuid kõigepealt, pidusöök!“ hüüatas Maximilian. „Me ei saa ju lasta sellel jahtuda!“

Kolm teenijatüdrukut astusid sisse, kandes rikkalike roogadega täidetud liudasid. Need jõudsid õnnelikult külaliste ette lauale, vaatamata sellele, et köögitüdruk Celestine Ironwood vaiba serva taha komistas. Tema ema, kokk Rosalind Ironwood, heitis talle kurja pilgu, kuid paistis, et keegi teine polnud Celestine’i äpardust tähele pannud. Teenijannad Iwona Carpathia ja Karolina Petrova tõid lauale ülejäänud road. Rosalind oli käskinud tütrel pärast esimest ringi kööki jääda.

Kõik sõid ja jõid, kuid enne pidusöögi lõppu palus Maximilian end vabandada. Talle oli järsku nõrkushoog peale tulnud.

„Kallis, kas soovid, et ma sind saadaksin?“ küsis tema naine Eleanor murelikult.

„Pole vaja,“ rahustas teda mees ja suudles naist laubale. „Ma olen varsti tagasi.“

Kuid ta polnud varsti tagasi. Lärmis, mida nii suur perekond tegi, ei kuulnud keegi lasku, mis katusel istuvad tuvid õhku ehmatas. Kahekümne minuti pärast läks Eleanor Fitzroy Rochefort uurima, kuhu tema abikaasa jäänud on. Ta leidis magamistoast oma mehe jahtuva surnukeha, mille peas haigutasid kaks inetut kuuliauku – üks kuuli sisenemisest, teine väljumisest. Tema järgnev karjatus oli piisavalt vali, et äratada kõigi pereliikmete tähelepanu, kes nüüd joostes Maximilian Rocheforti magamistoa poole suundusid.

 

Ei saanud öelda, et ma oleksin ennast leidnud ääretust melanhooliast. Arvestades fakti, et surnukeha, mis mu jalge ees maas lamas, kuulus minu isale, ei olnud ma enda arvates üldsegi piisavalt kurb. Ma polnud kindel, kas see tõsiasi ütles rohkem minu või mu isa kohta.

„Eemale, eemale!“ kostus kusagilt tagantpoolt kellegi kamandamine. „Te rikute kuriteopaiga!“ Alaric. Ainult tema võiks seesuguses olukorras midagi niivõrd pragmaatilist öelda.

Vennapoja käed lükkasid mind eemale. Eirates kõiki instinkte, lasin ma sellel juhtuda. Selles peres polnud kombeks lasta ennast teistel kamandada.

Alaric keeras end kokku kogunenud rahvasumma poole ja pani käed puusa. „Kas keegi teist on laipa puutunud?“ küsis ta.

Kõik Rochefortid, kaasa arvatud mina, raputasime kui üks mees pead. Selles tegevuses oli midagi tuimastavat. Nagu polekski ma eraldi isiksus, vaid osa mingisugusest suurest mitmepealisest loomast.

“Vanaema?” pöördus Alaric nüüd mu ema poole, kes ikka veel oma abikaasa surnukeha kõrval põlvitas. Tema heleroosa pärlitega kaetud kleidi saba oli mu isa verest läbi imbunud.

“Ei,“ kähistas too ja luristas ninaga.

„Sa pead siit eemale minema, vanaema,“ sõnas Alaric ja ulatas naisele käe.

„Ei, ma ei saa,“ nuttis Eleanor. „Ma ei saa teda siia niiviisi jätta.“

„Sa ei saa tema heaks enam midagi teha,“ lausus Alaric vastuvaidlemist mittesallival toonil. „See on nüüd kuriteopaik ja peab jääma politseile uurida.“

Ta aitas Eleanori püsti ja suunas ta õrnalt Beatrice’i käte vahele. Mu õde nägi välja, nagu oleks ta kummitust silmanud. Kuid eks me kõik paistsime hetkel üsnagi kahvatud. Arvestades olukorda oli see loomulik.

„Minu vanaisa, Maximilian Rochefort, on tapetud,” lausus Alaric taas rahvahulga poole pöördudes. Ma ootasin Alaricult lahendust, mitte ilmselgete faktide korrutamist. “Väljas on kiskunud lumetormiks.” Ma ei saanud aru, kuidas see minu isa mõrvaga seotud oli. “Kõik maja juurde viivad teed on kinni tuisanud. See tähendab, et kes iganes vanaisa surma eest vastutab, pole saanud majast lahkuda. Te kõik olete kahtlusalused tema mõrvas. Kui ka olud seda mõne aja pärast lubavad, pole teil lubatud siit ära minna enne, kui mõrvar on tabatud.”

Ja nii lihtsalt oligi mu vennapoeg juhtimise enda kätte võtnud. Me kõik olime tema silmis kahtlusalused. Vähemat polekski ma Alaricult oodanud.

“Telefoniliinid on maas,” lausus Evangeline treppidest üles jooksmise tõttu hingeldades. Ta oli saadetud alla korrusele, et politseisse helistada. “Tundub, et lumi on ka seal oma töö teinud.”

“Mida me teeme?”

“Me ei saa ju laibaga ühes majas elada!”

“Mis siis, kui mõrvar veel kellegi tapab?

“Me ei saagi siit siis ju lahkuda!”

“Aga kui mina olen järgmine?”

Küsimused ja hüüded paisusid kiiresti lärmiks.

Mulinat lõhestas läbilõikav vile. “Hei, vaikust!” hüüdis Alaric. “Olge mureta. Ma lahendan selle mõrva nagu iga teisegi.” Ja vaiksemalt, nii et ainult talle ligemal seisvad inimesed seda kuulsid: “Ka siis, kui sellest majast ei jää kivi kivi peale ning perekond üksteist vihkama õpib.”

„Kuule, mis teeb sinust juhi?“ Küsijaks oli muidugi Leopold. „Minu enda poeg ei peaks mind kamandama.“

„Ma ei ole juht,“ selgitas Alaric. „Ma olen politsei uurija. Ma usun, et olen siin ainus isik, kes on kvalifitseeritud olukorda lahendama.“

„Sa ei saa seda uurida, Alaric,“ lausus Evangeline. „Sa oled juhtumiga isiklikult seotud.“

„Keda meil siis veel uurimisse kaasata on?“ pani Alaric vastu.

„Jah, kes vabastab sind kahtlusalune olemisest?“ tahtis ka Anastasia teada.

Selle peale ei osanud Alaric midagi kosta.

„Mis oleks, kui Alaric poleks ainus, kes asja uurib?“ panin ma ette. „Siis oleks võimalik leida erinevaid vaatepunkte ja uurida kõiki kahtlusaluseid.“

„See on väärt mõte,“ nõustus ka Alaric. „Kas pakud ennast vabatahtlikuks, Frederick?“

See polnud küll mu tagamõte olnud, kuid kui ma nüüd järele mõtlesin, siis tundus see igati loogiline. Ma naeratasin.

„See oleks mulle au,“ laususin ma teatraalselt. „Töötada kõrvuti politsei parima uurija ja tema eksimatu jäljelohega.“ Alaricu jalge ümber kerra tõmbunud loom tõstis pisut oma rohelist pead ja lingutas kõrvu. Kuuldu meeldis talle ilmselt.

„Nii palju, kui meie teame, võisite te selle jama kahekesi korda saata!“ käratas vanatädi Sinaida. Ta ei kuulnud enam kuigi hästi ja rääkis seetõttu valjemini, kui vaja.

Oli tõsi, et me Alaricuga saime teineteisega hästi läbi. Me olime koos üles kasvanud ja mänginud, kuid ma poleks kunagi aidanud tal oma isa mõrva korraldada. Kuid teiste südamete rahustamiseks võisin ma ju midagi välja pakkuda.

„Me võiksime siis veel kellegi kaasata,“ laususin ma. Üks lisapaar silmi tuleks kindlasti kasuks.

„See peab olema keegi, kelle süütuses me täiesti veendunud oleme,“ sõnas Alaric.

„Kes see küll olla võiks?“ Mu ema oli kuidagi ülepaisutatult hüsteeriline. Õde oleks nagu kummitust näinud, kuid samas paistis ta ka kummaliselt kergendatud olevat. Leopold oli vihane, Theodorit ei suutnud ma üldse leida. Igaüks neist paistis mulle süüdlasena.

„Kas mina võiksin teiega ühineda?“ Küsijaks oli Alaricu noorim õde Evangeline. Ta oli ajakirjanik. Sellest elukutsest õpitud nippidest võiks antud juhul isegi abi olla. „Kui te kahtlete, kas ma äkki ise mõrvar ei ole, siis teadke, et ma veetsin terve õhtu oma ema ja õega beebi Nathanieli järele vaadates. See on minu alibi.“

„Alibite kontrollimiseks on veel vara,“ lausus Alaric. Mulle tundus, et ta ei taha oma õde asjasse segada.

Ma naaldusin Alaricule lähemale ja sosistasin talle kõrva: „Mul on tunne, et Evangeline on hetkel meie parim võimalus.“ Alaric kortsutas kulmu. „Keda veel sa siit piisavalt usaldaksid, et talle uurimisest detaile anda?“ jätkasin ma.

„Ma ei usalda ka teda,“ sosistas mu vennapoeg vastu. „Terve elu on ta toppinud oma nina kohtadesse, kuhu vaja pole. Kui ta ka ise selle taga ei ole, tahab ta sellest kindlasti oma järgmise suure loo kirjutada.“

„Kelle sa siis valiksid?“ tahtsin ma siiski teada.

„Ma ei usalda neist kedagi,“ pomises mees.

„Sa tead, et nad ei jää enne rahule, kui keegi meil ja juurdlusel silma peal ei hoia.“

Alaric noogutas. „Olgu, Evangeline, sa võid appi tulla. Aga sa kuulad minu sõna. Ei mingit isetegevust ja nina toppimist sinna, kuhu see ei kuulu.“ Alaricu nägu oli seda öeldes sünge. Evangeline’ile seevastu kerkis näole väike naeratusevine. Ta pani käe südamele.

„Ma luban, vend, sa ei pea minus pettuma,“ lausus ta.

„Sellisel juhul Frederick, Evangeline – sulgege kõik siinviibijad eraldi tubadesse ja keerake uksed lukku,“ andis Alaric käsu.

Sellele järgnes sugulaste pahameeletorm.

„Pole vaja meiega niiviisi käituda,“ kurjustas Leopold. „Me pole ju mingid mõrtsukad!“

„Selles osas sa eksid, isa,“ sõnas Alaric. „Üks meist siiski on mõrtsukas. Sa parem looda, et ma ei avastaks, et see oled sina.“

 

Veerand tundi hiljem seisime me taas Maximilian Rocheforti magamistoas, tema elutu laip meie jalge ees lebamas.

„Ma võtsin endale vabaduse laipa uurida,“ lausus Alaric. „Surma aeg: umbes üheksa paiku. Aga vaadake seda.“ Ta keeras õrnalt oma vanaisa pead. „Kael on turses. See on siit punane.“ Ta osutas laiba kõrisõlmele. „Silmade ümber on täppverevalumid.“

„Kas teda kägistati siis?“ ei saanud ma aru.

„Miks oleks keegi pidanud teda kägistama?“ küsis ka Evangeline. „Keegi, kellel ilmselgelt oli relv.“

„Selles asi ongi,“ lausus Alaric. „Vanaisa oli tulistamise ajal kas suremas või juba surnud. Pealegi, tegu pole mitte kägistamisega. Kaelal pole verevalumeid. Teda on kas mürgitatud või on tegu mingisuguse allergilise reaktsiooniga. Sellisel juhul on väga võimalik, et meil on tegemist mitme erineva isikuga, kes tema surma ihkasid.“

„Või siis tahtis see üks olla täiesti kindel, et töö tehtud saab,“ pakkusin ma. See tundus igati loogiline. Oma mõttelt oli see sama, kui pärast lahingut haavatute ja surnute seas ringi käia ning neid täägiga läbi torgata.

„Sellisel juhul, milleks valida kõigepealt vaikne, salajane moodus?“ pomises Alaric. „Ja siis riskida lasuga kõikide tähelepanu mõrvale tõmmata?“

Keegi ei osanud selle peale midagi kosta. Kuulda oli ainult Evangeline’i pliiatsi sahinat, kui ta kõike oma märkmikusse kirja pani.

„Kas toas on teie arvates midagi imelikku?“ küsis Alaric pärast seda, kui ta oli pilgul aeglaselt üle ruumi lasknud käia.

Ka mina uurisin põhjalikult isa magamistuba. Ma polnud seal ammu käinud. Tegelikult ei käinud ma seal kunagi tihti. Tegu oli luksuslikult sisustatud ruumiga. Keset tuba seisis lai tumedast tammepuidust voodi, mida ümbritsesid rasked punased kardinad. Need olid eest ära tõmmatud, nii et oli näha voodis olevaid siidist voodipesusid. Need olid kärtsus, nagu oleks seal keegi juba lebanud. Toa ühes servas asus riidekapp, teises kirjutuslaud. Mõlemad tuleks meil põhjalikult läbi uurida. Avatud aknast sisse puhuv tuuleiil kergitas laual olevaid pabereid ja puhus ühe neist lausa maha. Kui järele mõelda, oli toas üsna jäine.

„Miks aken lahti on?“ küsis Evangeline.

„Ma ei tea,“ vastas Alaric. „Kuid suure tõenäosusega ei avanud ta akent ise. See võib olla tee, mida kaudu mõrvar ruumist väljus.“

„Või siis tahab ta meid uskuma panna, et ta seda tegi,“ laususin ma. Olin just akna juurde läinud ja pea sealt välja pistnud. Pimeduses ja lumesajus polnud peaaegu mitte midagi näha. Ainult surmasooviga inimene roniks sellise ilmaga niivõrd kõrgel asuvast aknast välja. „Enamikul siinolijatest ei jätkuks jõudu ja osavust, et siit seda teed pidi elusana välja pääseda.“

„Mis sa arvad, kes seda suudaksid?“ tahtis Alaric teada.

„Mina, sina, Gregory, Gabriel,“ loetlesin ma. „Võib olla ka Nicholas. Ehk isegi Evangeline?“ Ma heitsin pilgu vennatütre poole. Too kehitas õlgu.

„Kas tahad, et ma prooviksin?“ küsis ta.

Raputasin pead. „Keegi ei hakka oma süütuse tõestamiseks eluga riskima.“

„Toapoiss,“ sõnas Alaric. „Elias Schneider. Ka tema saaks arvatavasti sellise ronimisega hakkama.“

„Miks peaks toapoiss tahtma mu isa tappa?“ ei saanud ma aru.

Alaric kehitas õlgu. „Me ei saa midagi välistada. Kõik siinsed isikud on kahtlusalused, kuni nad on kahtlustest vabastatud.“

„Kui me juba teenritest ja naistest rääkisime, siis mida te arvate köögitüdruk Celestine’ist?“ tahtis nüüd Evangeline teada.

Alaric mõtles hetke. „Ta on liiga kohmakas. Kui mina oleksin tema, siis ei riskiks ma isegi aiaplangust üle ronida.“

„See võib ju olla ka teesklus.“

„Võib,“ nentis Alaric, kuid ei muutnud oma arvamust.

„Niisiis,“ laususin ma, et asjas selgust saada. „Maximilian Rochefort on tapetud. Tema surm saabus kella üheksa paiku. Suure tõenäosusega siiski lasu tagajärjel. Kas me teame, millisest relvast see tulistati?“

„Üsna kindlalt püstolist,“ vastas Alaric „Tõenäoliselt 9mm kaliibriga, kuid seda on nii väheste vahenditega keeruline selgeks teha. Me peaksime kuuli üles leidma.“

„Nii minu kui ka sinu püstolid on 9mm-sed,“ sõnasin ma. „Kas siin on üldse kedagi peale meie kahe, kes relva kannaks?“

Alaric ei vastanud midagi, kuid vaatas mind kortsus kulmul. Tundus, et ma olin tema silmis järsku muutunud kahtlusaluseks number üks. Ja ega tema minu silmis samuti just puhas poiss olnud. Aga sellegipoolest.

„Alaric, mina ei lasknud oma isa maha,“ laususin ma tõsiselt. „Sa tead seda. Kui tahad, võid mu püstolit kontrollida – sellest pole täna lastud. Ja mina usun, et ka sina ei tapnud teda. Et tõeline mõrtsukas leida, peame me teineteist usaldama. Selge?“

Alaric noogutas aeglaselt. Ta sirutas käe ette. Ma ulatasin oma püstoli talle, tema aga andis enda oma minu kätte. Mitte kummastki neist ei paistnud olevat lähiajal tulistatud.

„Linnuk, kelle lõhna sa toas tunned?“ pöördus Alaric nüüd oma lohe poole.

„Ma pole suuteline teie kõigi lõhnasid üksteisest eristama,“ vastas lohe. Ma ei suuda vist kuidagi harjuda tema madala hääletooniga. Kuidas sai nii väikese olendi kurgust selline sügav hääl tulla?

Lohe kõndis toas ringi ja nuhutas läbi kõik nurgatagused. Tema roheline saba lohises tal järel, kuid ta vaatas ette, et see vereloigust läbi ei läheks. Ta peatus voodi juures ja nuhutas seda põhjalikult. Siis hüppas ta kassiliku graatsiaga voodisse ja uuris seda lähemalt.

„Fredericku lõhn on siin väga tugev,“ lausus ta.

Ma ei saanud aru. „Ma pole seal olnud,“ sõnasin ma. Miks oleksin ma pidanud olema oma isa voodis? „Kas ei või olla, et sa ajad minu lõhna mu isa omaga segamini?“

Lohe raputas pead. „Te lõhnate sarnaselt, aga mitte identselt.“

„Ma ei oska seda seletada.“ Läksin ise voodi juurde. Oli ilmselge, et keegi oli seal olnud, kuid see ei saanud olla mina. Vähemalt mina ise oleksin seda sellisel juhul teadma pidanud. Ma tuhlasin linades lootuses leida midagi kasulikku. Mu pilk jäi pidama millelgi sinakal.

„Värske veri,“ tõdesin ma. „Aadliku veri.“

Linnuk lükkas oma soomuselise koonu lähemale ja nuhutas plekki.

„See on sinu veri,“ lausus ta.

Nüüd mulle aitas. „See ei ole minu veri! Ma teaksin, kui ma ennast vigastanud oleksin. Aga ma ei ole. Võite mu alasti koorida ja üle vaadata. Ma ei jookse kusagilt verd!“

„Alasti koorimiseks pole vajadust,“ sõnas lohe rahulikult. „Sul ei ole värske vere lõhna juures.“

„Kuidas seda siis seletada?“ ei saanud ma aru.

Lohe keeras nõutult pea viltu. „Ma ei tea,“ vastas too. „See on ääretult kummaline.“

Me vaikisime mõnda aega.

„Olgu peale,“ murdsin ma vaikuse. „Jätkame sellega, mida me teame. Enne maha laskmist oli Maximiliani kas mürgitatud, või oli tal tekkinud allergiline reaktsioon. Ma ei tea, et mu isal oleks millegi vastu allergiaid olnud. Ta oli alati terve kui purikas. Seega jääb üle vaid mürgitamine. Aga kas see oleks osutunud talle saatuslikuks? Ning kas see oli üldse tahtlik? Igal juhul surus midagi tema kõri kokku ja ta oli ilmselt lämbumas enne, kui ta tapeti. Linnuk, kas sa oskad lõhna järgi midagi selle mürgi kohta öelda?“

Lohe hüppas vaikse põntsatusega voodilt alla ja tatsas laiba juurde. Ta nuhutas surnukeha mitu korda, kuid raputas siis pead.

„Ma tunnen lavendli lõhna ning selle taga veel midagi, kuid ma ei oska öelda, mis see on,“ sõnas lohe. „Ma pole kunagi midagi sellist nuusutanud.“

„Kõik oleks justkui loogiline,“ pomises Evangeline, „kuid lõhnad ei klapi olukorraga üldse.“ Ta kritseldas midagi märkmikusse. „Mida me järgmiseks teeme? Kas küsitleme kahtlusaluseid või uurime laual olevaid pabereid?“

„Sina uurid pabereid, meie läheme sugulaste ja teenritega rääkima,“ vastas Alaric.

Evangeline paistis pisut pettunud olevat.

„Sa pole rahul?“ küsis Alaric kulmu kergitades. Ta oleks justkui oodanud, et õde seda tunnistab.

Kuid Evangeline raputas vaid pead. „See sobib mulle,“ ütles ta.

„Olgu, sinu järel,“ sõnas Alaric ja osutas uksele. Ma hakkasin sinna poole minema. Panin tähele, kuidas ta enne minekut veel midagi Evangeline’ile vaikselt ütles, kuid ei kuulnud, mis see oli.

 

Kahtlusalune: Eleanor Fitzroy Rochefort, abikaasa

Uurija: Alaric Rochefort

Protokollija: Frederick Rochefort

Ülekuulamise algus: 3. veebruar, 22.15

Ülekuulamise lõpp: 3. veebruar 22.42

Uurija: Kus sa olid 3. veebruari õhtul pool tundi enne kella üheksat ja pool tundi pärast seda?

Kahtlusalune: Te ju nägite mind. Ma olin teistega. Sõin, vestlesin. Kõik nägid mind. Ma käisin vahepeal köögis. Rosalind nägi mind.

(Kahtlusalune hakkab ohjeldamatult nutma. Järgnevad kakskümmend minutit kuluvad tema rahustamisele.)

Uurija: Kell 21.18 lahkusid sa seltskonnast, et minna oma abikaasat kontrollima. Miks sa seda tegid?

Kahtlusalune: Ta ütles mulle, et on varsti tagasi, kuid teda polnud.

Uurija: Kas märkasid tema juurde minnes midagi ebatavalist?

Kahtlusalune: Ei midagi tavalisest erinevat. Ei, oota. Ma nägin koridoris toda ajutist teenijat, Karolina Petrovat. Ilmselt oli ta seal kaminates tulesid süütamas.

Uurija: Mis juhtus edasi?

Kahtlusalune: Ma koputasin oma kalli Maximiliani uksele. Ta ei vastanud. Mõtlesin, kas ta on üldse seal, kuid kuulsin toast kolistamist. Avasin siis ukse ja leidsin ta sealt. Maas lebamas. Surnud.

Uurija: Sa ütlesid, et kuulsid kolistamist. Kas ruumis oli veel keegi?

Kahtlusalune (raputab pead): Ma ei näinud küll kedagi. Aga mul oligi ainult silmi oma mehe jaoks.

Uurija: Olgu, aitäh sulle, vanaema.

 

„Mis sa sellest arvad?“ küsis Alaric, kui ma olin ema tema tuppa tagasi juhatanud.

„Kolistamine ühtib Linnuki teooriaga, et toas oli keegi. Ja kuna mu ema kedagi ei näinud, pidi see keegi akna kaudu põgenema,“ arutlesin ma.

„Sa ikka tead, et sellisel juhul oled sina meie tõenäoliseim kahtlusalune?“ pidi Alaric mainima.

Ma noogutasin. „Aga sa tead, et ma ei saanud kuidagi seal olla. Me mängisime ju kaarte. Ma ei lahkunud pärast õhtusööki kordagi kaardilaua tagant.“

„Mitte miski siin ei tundu loogiline.“

 

Kahtlusalune: Leopold Rochefort, poeg

Uurija: Alaric Rochefort

Protokollija: Frederick Rochefort

Ülekuulamise algus: 3. veebruar, 23.00

Ülekuulamise lõpp: 3. veebruar 23.20

Uurija: Kus sa olid 3. veebruari õhtul pool tundi enne kella üheksat ja pool tundi pärast seda?

Kahtlusalune: Ma liikusin seltskonnas ringi. Paljud nägid mind.

Uurija: Mina mitte. Vähemalt mitte pärast õhtusööki. Kas sina nägid teda, Frederick?

Protokollija: Ei. Viimane kord nägin ma teda lauast lahkudes.

Kahtlusalune: Te kaks veetsite muidugi kahekesi aega. Kes ütleb, et teie kaks seda jama ei korraldanud?

Uurija: Praegu pole aeg süüdistusteks. Me kuulame ainult ära loo erinevatest vaatepunktidest.

Kahtlusalune: Muidugi. Kas te ka teineteist kahtlusalustena kaalute? Või oleme meie lihtinimesed ainult süüdi?

Uurija: See pole praegu teema.

Kahtlusalune: Kui te just teadma peate, siis läksin ma vahepeal mõneks ajaks rõdule. Ma pidin oma mõtteid klaarima.

Uurija: Kas siin on kedagi, kes seda kinnitada võib?

(Tundub nagu tahaks kahtlusalune midagi öelda.)

Kahtlusalune: Ei. Ma olin seal täiesti üksi.

Uurija: Aitäh sulle, isa, et mu küsimustele vastama vaevusid.

 

„Ma olen kindel, et ta tahtis midagi veel öelda,“ laususin ma.

Alaric noogutas. „Ma arvan, et ta polnud kindel, kas see keegi tema rõdul olekut kinnitaks, ükskõik, kas nad siis olid seal või mitte.“

 

Kahtlusalune: Beatrice Rochefort, tütar

Uurija: Alaric Rochefort

Protokollija: Frederick Rochefort

Ülekuulamise algus: 3. veebruar, 23.30

Ülekuulamise lõpp: 3. veebruar 23.48

Uurija: Kus sa olid 3. veebruari õhtul pool tundi enne kella üheksat ja pool tundi pärast seda?

Kahtlusalune: Te teate, et mulle ei meeldi eriti teie seltskond. Üldse seltskond. Inimesed. Ma sõin laualt jääke. Kui need ära koristati, läksin ma kööki. Ja sõin veel.

Uurija: Kes veel peale sinu köögis oli?

Kahtlusalune: Kokk. Ta lõpetas parajasti magustoidu valmistamist. Me polegi veel magustoitu söönud! Te peaksite lubama meil oma tubades selle ära süüa. Oleks patt nii head magustoitu raisku lasta.

Uurija: Kas peale koka oli köögis veel kedagi?

Kahtlusalune: Iwona. Tema oli seal. Me ajasime tsipa juttu.

Uurija: Kas selle ajani, kui Eleanor laiba avastas?

Kahtlusalune: Ei. Ma läksin enne tagasi üles.

Uurija: Aitäh, Beatrice.

 

See küll palju juurde ei andnud.

„Kas võtame järgmiseks Theodori?“ küsisin ma.

Alaric noogutas.

Kuid Theodorist ei paistnud olevat kippu ega kõppu. Teda polnud oma toas. Teda polnud kusagil.

„Kas sa suudad Theodori leida, Linnuk?“ küsisin ma lohelt.

Roheline sisalik kergitas ogalist kulmu. „Kelleks sa mind õige pead? Mingiks rumalaks jäljekoeraks?“ Hetkeks arvasin ma, et olin looma solvanud, kuid ta jätkas häälitsusega, mis kõlas nagu turtsatus. „Muidugi suudan ma ta leida. Kui ta just haihtunud pole.“ Tema sõõrmetest pahvis välja musta tossu.

Lohe tõstis nina püsti ja tõmbas sisse suure mahvi õhku. Siis hakkas ta jälgi ajama. Nina viis ta taas ülemisele korrusele. Otse Maximiliani toa poole. Ta jäi segaduses ilmel ukse ette seisma.

„Mis on?“ päris Alaric lohelt.

„Ta käis siin,“ vastas Linnuk.

„Ja siis? Me kõik käisime siin.“

„Ei, tema lõhn on vanem,“ selgitas lohe. „Ja selle juures… värske veri. Aga mitte päris hiljutine.“ Ta läks nina maas uuesti tuppa. „Siin on see kõige tugevam,“ lausus ta keset tuba seisma jäädes.

Me vaatasime nõutult põrandat.

„Võib-olla on siin kusagil mingisugune luuk?“ pakkusin ma.

Alaric raputas aeglaselt pead. „Vaip,“ pomises ta. „Vanaisa toas oli alati maas see inetu vaip, mille ta ühelt oma reisilt koju tõi. Kus see vaip on?“

Ma uurisin põrandat ning nägin seal tõepoolest märke, et seal kunagi midagi ristkülikukujulist pikka aega maas oli olnud.

„Ma mäletan seda vaipa,“ sõnas ka Linnuk. „Sel oli väga tugev kitse hais. Selle tagant on väga keeruline midagi muud tajuda.“ Ta nuhutas taas tuba ja järgnes mingisugusele ainult temale tajutavale lõhnale koridori.

Me peatusime paar ust eemal oleva väikese panipaiga uksel. Ma katsusin linki. Uks avanes vaikse kriiksatusega. Panipaiga põrandal lebas rulli keeratult mägikitse karvadest valmistatud eksootiline vaip. Me tirisime selle Alaricuga koridori. See oli kummaliselt raske. Me keerasime vaiba lahti. Selle seest ilmus välja inimese keha. Theodor.

Vaip oli verest läbi ligunenud. Erinevalt Maximilianist ei paistnud Theodori mõrv eriti läbimõeldud olevat. Teda oli mitu korda kõhtu pussitatud. Tõenäoliselt oli ta surnud pigem verekaotusesse, kui asjatundlikult sihitud löökidesse.

„Selle mõrva käekiri küll teisega ei ühti,“ tõin ma välja.

Alaric raputas pead. „Või siis tahab mõrvar meid just seda arvama panna.“

Me vaikisime mõnda aega ja vaatasime nõutult mu venna laipa. Kõigepealt mu isa. Siis vend. Mis edasi? Ma oleksin tahtnud kurb olla, kuid teadsin, et kui me tahame mõrtsuka tabada, peame me mõlemad külma närvi säilitama.

„Mida me nüüd siis teeme?“ murdsin ma oma küsimusega lõpuks vaikuse.

„Mitte midagi,“ vastas Alaric.

„Mis mõttes mitte midagi?“ Me pidime ju ometigi teistele ütlema, et üks meie seast on veel tapetud.

„Me keerame ta uuesti vaiba sisse ja paneme kappi. Mõrvar võib tagasi tulla, et laibast lahti saada,“ selgitas mu vennapoeg. „Kui me kellelegi midagi ei ütle, peaks tema olema ainus, kes laiba asukohta teab. Kui tema huvides on mõrva varjata, püüab ta surnukehast vabaneda enne, kui see haisema hakkab.“

Tema jutus oli iva, ehkki see ei meeldinud mulle. Mässisime mu venna taas vaiba sisse. Mu kõhus keeras. See näis vale, aga ma ei osanud ka ühtegi paremat plaani välja pakkuda. Vaip tundus käte all külm ja ligane. Theodori aadlikuveri oli põrandale jätnud sinised plekid. Me pidime põranda üle pesema, et sellest lahti saada, kuid põrand paistis selle koha pealt ikkagi kuidagi pisut tumedam.

See tehtud, seadsime me sammud Evangeline’i toa poole, et vaadata, kuidas tal Maximiliani toast leitud paberitega läheb. Keegi ei tulnud koputuse peale uksele. Ma proovisin veelkord. Seekord tugevamalt.

„Evangeline! Oled sa seal?“ Keegi ei vastanud. Külm jutt käis mul südame alt läbi. Mis siis, kui mõrvar on ka temani jõudnud?

Ma katsusin ust. See avanes vaevata. Evangeline istus kössi vajunult laua taga. Ta ei liigutanud. Paberid olid tema ees laual laiali. Neiu pea toetus ühele kõrgemale hunnikule.

Järsku kajas läbi toa vali norse. Me Alaricuga hingasime mõlemad kergendatult. Evangeline oli kõigest pabereid uurides magama jäänud.

Alaric heitis pilgu käekellale. „Pole ka ime,“ lausus ta. „Kell on juba kõvasti üks läbi. Ma arvan, et ka meile kuluks pisut puhkust ära.“

Noogutasin. „Tõstame ta vähemalt voodisse,“ laususin ma. Evangeline paotas küll silmi ja pomises midagi arusaamatut pärandusest, kuid ei ärganud päriselt ka selle peale, kui me teda voodisse kandsime.

 

Järgmisel hommikul ärkasin ma mingisuguse kolistamise peale. Harjumusest hüppasin ma voodist püsti kui keravälk ja lasin silmadel mööda tuba ringi käia ning ohte otsida. Leides ohu asemel hoopis pooleldi alla kukkunud kardinaga maadleva Celestine Ironwoodi, ma rahunesin.

„H…, h…, härra,“ pudistas neiu ehmunult, ise näost üleni punane olles. „Ma kogemata…“ Ta vakatas äkitselt. Kui ma poleks seda oma silmaga näinud, poleks ma uskunud, et keegi võiks näost veel tooni võrra punasemaks minna, kui Celestine just ennist, kuid nii see juhtus.

„Vabandust,“ laususin ma, istusin taas voodile ja katsin ennast tekiga kinni. Celestine piiksatas vaikselt.

 „Mida sa siin teed?“ Mulle meenus, et Alaric polnud lubanud kellelgi oma toast väljuda. Tegelikult olime me kõik toad lausa lukku keeranud. Kuidas ta välja oli saanud?

„Ma… ma püüdsin kardinat eest tõmmata,“ vastas tüdruk. „Et teid äratada. On juba hommik ja… ja…“

„Ma mõtlen, mida sa oma toast väljas teed?“ täpsustasin ma küsimust.

„Härra Alaric ütles mulle, et ma võin kõigi tubade asukate eest hoolitseda,“ vastas neiu. „Mu ema on samuti ärkvel ja valmistab toitu.“

„Kas ta lasi kõik tubadest välja?“ tahtsin ma teada. Sellisel juhul oleks kõigi üksteisest eraldamine eile üsna mõttetu olnud.

Celestine raputas pead. „Ainult mind ja mu ema. Ta ütles, et keegi peab ju siinse rahva eest hoolitsema ka, ja kes oleks selleks veel parem, kui ema ja tütar Ironwood.“

Tundus, et Alaric oli juba tegutsema asunud. Ka mul oli aeg tööle hakata. Ma hüppasin uuesti voodist püsti, nii et tekk lendas. Celestine viiksatas taas ja kattis silmad kätega.

„Võid kellegi teise juurde minna,“ ütlesin ma. Neiu kummardas kergelt ja väljus mu toast, jättes kardina vaid poolte aasade külge tilpnema.

Piduliku vormi asemel, mida ma eile kandnud olin, panin ma selga riided, millega saabusin: kulunud püksid ja lendurijaki. Püstoli riputasin ma kabuuriga vööle. Sellise perekonnaga nagu mul, ei võinud kunagi teada, millal seda vaja läheb.  Vähemalt viimaste sündmuste valguses oli nii.

Läksin alla kööki ning leidsin Alaricu ja Evangeline’i sealt juba eest. Nad sõid muna ja peekonit ning jõid kohvi, samal ajal, kui Rosalind köögi teises nurgas ülejäänud Rochefortidele suuremat hommikusööki valmistas. Linnuk lebas Alaricu jalge ees ja näris mingisugust verist konti.

„Nagu näha, olete te kaks tööga juba ilma minuta alustanud,“ laususin ma. Võib-olla oli asi selles, et nad siiski kahtlustasid mind?

„Tere hommikust ka sulle, onu,“ ütles Evangeline sarkastiliselt.

„Ja-jah, sulle ka,“ tulid ka minu hommikutervitused, kuigi minu arvates ei oleks see hetkel pidanud olema primaarne. „Kuhu me siis jõudnud oleme? Ja mida me edasi teeme?“

„Ma kontrollisin hommikul, see oli ikka veel seal, kuhu me selle jätsime,“ alustas Alaric. Mul läks hetk mõistmaks, et ta pidas silmas Theodori laipa. Ma noogutasin mõtlikult. Niisiis oli tema mõrtsukas öösel oma ruumi suletud.

„Mina jällegi jõudsin paberid üle vaadata,“ seletas Evangeline. „Lõpetasin sellega hommikul. Need osutusid väga põnevateks. Enamik neist olid panga dokumendid. Väljavõtted raha liikumisest. Kas sa teadsid, et vanaisa kahtlustas, et läbi tema panga töötab mingisugune rahapesuskeem?“

„Rahapesuskeem?“ See oli tõesti üllatav. Kui mu isal oli üks omadus, mille üle ta ise ääretut uhkust tundis, siis oli see tema kristalne ausus ja viha petturite vastu. Ta poleks iialgi lasknud millelgi sellisel oma pangas läbi minna.

„Jah, rahapesuskeem,“ jätkas Evangeline. „Vanaisa oli hakanud seda ise uurima. Nii palju, kui mina sealt välja suutsin lugeda, viitasid enamik juhtlõngu minu isale. Teiste dokumentide alt leidsin ma ka testamendi koopia. See oli alles kolme päeva taguse kuupäevaga. Selle alusel pidi Leopold pärandusest ilma jäetama ja panga omanikuks oleks saanud Theodor.“

„Ma ütleksin, et see on kohutav, aga ma valetaksin,“ laususin ma. „Lõpuks ometi on meil kindel kahtlusalune, kelle süüdi mõistmiseks on rohkem tõendeid, kui et „oli tol õhtul Rochefortide mõisas“.“

Alaric noogutas. „Tõesti. Aga me ei tea veel, kas Leopold üldse teadis sellest, et isa tahtis ta pärandusest ilma jätta. Me ei tea ka seda, kas mu isa päriselt üldse ongi mingisse rahapesuskeemi kaasatud. Samuti ei saa me välistada teisi kahtlusaluseid, keda me veel küsitlenud pole.“

Tema jutus oli iva. „Olgu. Kas alustame taas ülekuulamistega?“

 

Terve päeva jagu vestlusi sugulaste ja teenritega hiljem, ei olnud meil ette näidata kuigi palju. Enamikul neist ei olnud kaljukindlaid alibeid. Samas ei paistnud enamikul neist olevat ka motiivi.

Eleanor ei saanud Maximilianit tulistada, sest sellel ajal oli ta teistega. Võimaliku mürgitamise kohta see aga ei käinud. Samas polnud tal mingit põhjust oma abikaasat vihata. Nende abielu oli kestnud juba üle viiekümne aasta ja oli üleüldiselt abielu musternäidis. Kuigi tihti juhtus, et just sellistes suhetes oli kappides kõige rohkem luukeresid.

Leopold oli kõige tugevama motiiviga kahtlusalune, kuid me ei saanud kindlalt väita, et ta ise uuest testamendist teadis. Mu vennal oli ka võimalus olnud. Kui ta rõdul pead tuulutas, polnud teda vahepeal keegi näinud.

Beatrice tundus isa surmast tõeliselt muserdatud olevat. Vähemalt neil hetkedel, kui ta suutis kookide peale mitte mõelda. Kuid ma teadsin, et magusasöömine oli minu õe viis segaste tunnetega toime tulemiseks. Kahju ainult, et see ta niivõrd paksuks oli muutnud. Ta ei olnud selle tõttu siiani meest leidnud ja elas vanematega, mis omakorda võis olla üles kiskunud nii mõningaidki tülisid, mille tagamaadest ja tagajärgedest meil aimugi ei olnud. Sellegipoolest ei tundunud Beatrice mulle mõrvarina. Ta oli liiga hea südamega. Pealegi kinnitas Iwona tema alibit. Ta ütles, et Beatrice oli otsinud Celestine’i. Iwona oli ta saatnud teisele korrusele, kus Celestine tubades tulesid süütas. Beatrice polnud ennast Celestine’ile näidanud, kuid silmanurgast oli tüdruk teda siiski tähele pannud. Ta kinnitas, et Beatrice oli mõrva toimumise ajal teda jälginud.

Theodor võis olla Maximiliani mõrvar, kuid me ei saanud seda kuidagi temalt küsida. Samas paistis tema surmaaeg ühtivat isa omaga. Meie praegune teooria eeldas, et Theodor oli mõrva pealt näinud, mille eest ta vaigistatud oli. Sellele viitas ka rohmakas pussitamine, mis talle osaks oli saanud. Sellega seoses olid siiski üles kerkinud kaks probleemi. Me polnud leidnud mõrvarelva ning mul ei olnud siiani õrna aimugi, kuidas oli mõrvar vedanud Theodori vaipa mähitud keha panipaika ilma, et sellest oleks järele jäänud vererada.

Mina ja Alaric andsime teineteisele alibi. Me olime õhtul koos kaarte mänginud. See ei pruukinud meid vabastada teiste kahtlustavatest pilkudest, kuid me ise teadsime, et oleme süütud. Teine lugu oli meie püstolitega, mis mõlemad sobisid mõrvarelvaks. Meie mõlema relvad olid olnud meie tubadesse luku taha jäetud. Tehniliselt oleks keegi saanud tubadesse sisse murda ja need võtta. Probleem oli aga selles, et kummastki püstolist ei oldud hiljuti tulistatud.

Leopoldi naine Camilla ning nende tütred Amalia ja Evangeline olid üksteise alibid. Ühtlasi oli seda ka beebi Nathaniel. Nad olid kolmekesi pisikest valvanud ja omakeskis jutelnud. Samuti polnud kellelgi neist Maximiliani tapmiseks motiivi. Kuigi ei saanud ka välistada, et nad oleksid olnud kaasosalised.

Amalia abikaasa Sebastian Rotschild oli aga hoopis teine tera. Evangeline oli dokumentides veel kaevamist teinud. Tuli välja, et rahapesuskeem viis välja Rotschildi hotellini. Ilmselt oli see olnud põhjus, miks Maximilian Leopoldi kahtlustas. Et äiapapa ja väimees koos skeemitavad, tundus ka talle ilmselt üsna tõenäoline. Samuti ei olnud Sebastianil alibit. Nii tema ise kui ka Amalia olid öelnud, et Sebastian oli enne õhtusöögi lõppu kurtnud peavalu ja läinud varakult voodisse.

Theodori naist Seraphinat, poegasid Gregoryt ja Gabrieli ning Gregory naist Giselle’i ei paistnud miski kogu looga siduvat. Kui tegu oleks olnud krimiromaaniga, oleks nad olnud lihtsalt kõrvaltegelased. Nad olid olnud seltskonnas, kuid meil ei olnud õrna aimugi, mis oleks motiveerinud neist kedagi mu isa tapma. Samuti oli keegi neid kogu aeg õhtu jooksul näinud. Erandiks oli ainult Gabriel, keda keegi peaaegu kordagi silmanud ei olnud. See polnud aga Gabrieli puhul midagi ebatavalist. Too ei olnud eriline seltskonnahing.

Liikudes Maximiliani järeltulijate juurest tema õe juurde, siis Sinaida von Zähringen tundus mulle äraütlemata kahtlane. Kogu ülekuulamise aja oli ta olek olnud kinnine ja vaenulik. Oli kohe aru saada, et ta oma venda vihkas. Samas polnud ta ka ei minu ega Alaricu suhtes kuigi sõbralikult meelestatud. „Te võite mind Maximiliani surmas süüdistada,“ ütles ta, „aga te ei suuda mult röövida rõõmu, mida selle värdja lahkumine siit ilmast minus tekitab.“ Ma oleksin hea meelega näinud teda mõrva eest võllas rippumas, kuid tema viha ei olnud piisav põhjus, et teda süüdi mõista. Tegelikult ei saanud ta kuidagi mõrva toime panna. Fakt, et mu tädi ratastooli kängitsetud oli, tähendas seda, et ta ei saanud iseseisvalt treppidest üles ega alla. Ta poleks saanud Maximiliani toas olla. Ka mu venda tappa ta ei saanud: pussitamise nurk ei klappinud. Me ei saanud aga välistada, et ta oleks tõelisele mõrvarile kaasosaline olnud.

Nagu näiteks tema tütrele Anastasiale. Too oli kuidagi äraolev ja hüplik. Ta paistis iga väiksemagi küsimuse peale ehmuvat, kuid ei andnud meile enda kahtlustamiseks ühtegi muud põhjust. Väidetavalt oli ta hoolitsenud oma haige ema eest, teda ringi sõidutanud ja poputanud. Isegi abikaasa ja laste jaoks polnud ta kogu õhtu jooksul minutitki leidnud.

Tema sõnakuulmatuid lapsi, üheksa-aastaseid kaksikuid Victorit ja Vincentit, oli püüdnud valvata tema abikaasa Nicholas. Too oli terve õhtu väsimatult poistel järel käinud ja vaadanud, et nood ühegi pahandusega hakkama ei saaks. Mida nad siiski tegid. Marakratid olid joostes ümber ajanud Maximiliani hiiglasliku idamaa vaasi. Tolle oli mu isa oma järjekordselt reisilt koju toonud. Nicholas, olles ise surmani ehmunud, oli vaasi killud kokku korjanud ja ära peitnud. Ülekuulamisel oli ta teo aga puhtsüdamlikult üles tunnistanud. Surnuna polnud Maximilianil ju ühest vaasist enam tolku. Siiski poleks see olnud piisav motiiv tema tapmiseks. Lisaks võisime me kõrvale jätta võimaluse, et Nicholas midagi koos oma naise ja ämmaga plaaninud oleks. Nad ei saanud Anastasiaga just kuigi hästi läbi. Tundus, et see jooksis neil kahel naisel veres. Ka Sinaidal polnud abikaasaga just kuigi sooje suhteid olnud, kuni too veel elas.

Mis puutus teenijatesse, siis nemad olid terve õhtu töötanud ning olnud pidevalt kas üksteise või härrasrahva vaateväljas. Kokka olid kõik köögis sisse-välja saalijad näinud. Beatrice oli rääkinud Iwonaga. Celestine aga näinud Beatrice’i ennast jälgimas. Miks, seda me ei teadnud. Beatrice seda meile ei avaldanud, kuid ei eitanud ka tegevust.. Ka Karolina ja Elias olid pühendunud oma töökohustustele. Vincent väitis, et oli mingil hetkel Eliast tallis hobuste eest hoolitsemas näinud. Millal poiss ise aga sinna jõudis, polnud kellelgi õrna aimugi. Karolina ja Iwona seevastu olid olnud koos tulesid süütamas. Nad olid pikalt lobisenud. Iwona oli olnud õnnelik, et tal vahelduseks mõni samast seisusest eakaaslane on, kellega vestelda.

Ülemteener Percivaliga oli seevastu hoopis teine lugu. See mees oli enamiku õhtust kadunud olnud. Alaricu arupärimise peale oli ülemteener vaid vastanud: „See puudutab ainult mind ja lahkunud härra Rocheforti.“ Rohkemat me temalt välja pressida ei suutnud. Mis jättis ta üheks äraütlemata kahtlaseks tegelaskujuks.

„Enamikul meist on mingisugune saladus,“ sõnasin ma frustreeritult. „Ja see ei tee mõrvajuurdlust lihtsamaks.“

„Jah,“ nõustus Alaric. „Nad püüavad võtku mis võtab oma saladuste ilmsiks tulekut takistada. Ja see ei aita tõesti kuidagi kaasa. Ma ei tea, kes neist varjab mingisugust muud saladust, kes aga fakti, et ta Maximiliani ja Theodori tappis.“

„Me peame need saladused kätte saama.“ Evangeline’i hääl oli enesekindel.

„Kuidas sa seda teha kavatsed?“ tahtsin ma teada.

„Ma olen peaaegu kindel, et igaüks siit, kellel on saladus, kaitseb selle varjamisega ka kedagi teist. Selliseid asjaolusid on mul ajakirjanikuna palju kordi ette tulnud. Ükskord…“

„Asja juurde!“ Me Alaricuga teadsime, kuidas Evangeline’ile oma töödest heietada meeldib.

„Olgu, olgu!“ Evangeline’i nägu vajus veidi mossi. „Kui me suudame välja mõelda, keda keegi kaitseb, võime me üles seada lõksu, kus kumbki osapooltest on sunnitud teise päästmiseks loo välja laduma. Kui seda hästi teha, ei pea me isegi kindlad olema, kes omavahel seotud on. Nad räägivad selle ise välja!“

„Su jutus on iva,“ pomises Alaric mõtlikult. „See meenutab mulle veidike tehnikat, kus ühel kahtlusalusel lubatakse teise ülekuulamist pealt vaadata.“

„On sul ka kindlam plaan?“ tahtsin ma teada.

„Me võiks nad kõik ühte ruumi kutsuda ja kedagi süüdistada,“ pakkus Evangeline.

„See võib töötada ainult ühe korra,“ sõnas Alaric. „Kui nad ka ühe korra seda uskuma jäävad, siis teades, et me esimesel korral valetasime, uuesti see enam ei toimi.“

„Sellisel juhul peame me hoolega valima, keda süüdistada.“ Tundus, et plaan hakkas ilmet võtma.

„Percival tundub mulle kahtlane,“ lausus Alaric, „kuid ainus, keda tema hetkel kaitseb, on Maximilian ja tema on juba surnud.“

„See asi Beatrice’i ja Celestine’iga on samuti imelik,“ sõnas Evangeline. „Ma tahaksin sellest rohkem teada saada. Ma tean, et kumbki neist ei saanud olla mõrvar, aga kuidagi peab see kummaline käitumine ju sündmustega seotud olema.“

„Samuti kerkib üles Theodori probleem,“ jätkasin ma. „Võis juhtuda, et hoopis tema tappis mu isa ja keegi maksis talle selle eest kätte. Sellisel juhul ei saa me mõrvarit küsitledagi.“

Linnuk jälgis meie vestlust nagu tennisematši, keerates muudkui pead ühelt rääkijalt teisele. „Kas te pole kaalunud võimalust, et hoopis Maximilian nägi pealt Theodori mõrva,“ pakkus ta. „Olid ju asjalood nii, et Theodori laip oli peidetud, Maximiliani oma aga kõigile näha. Mõrvar poleks nagu teise laiba peitmiseni jõudnud.“

„Tõesti, Linnuk, ka see on võimalik,“ arutles Alaric. „Kuul pähe on kindlasti kiirem viis tapmiseks, kui pussitamine. Kui vanaisa tõesti mõrvale peale sattus, võis mõrvar paanitseda ja tema kõrvaldamiseks kiirema kuid valjema lahenduse valida. Seda muidugi eeldusel, et nad tapeti sama inimese poolt.“

„Kuidas mahub sellesse stsenaariumisse võimalik mürgitamine?“ tuli mulle pähe. „Keegi pidi ikkagi mu isa peale hammast ihuma.“

„Jätkame nüüd palun plaaniga,“ tõi Evangeline meid ülesande juurde tagasi.

Ma noogutasin. „Tädi Sinaida ja Anastasia plaanivad kindlasti midagi koos. Aga ma ei kujuta ette, kuidas oleksid ratastoolis vanamemm ja tema liialt kondine keskealine tütar suutnud toime panna sellise mõrva.“

„Ja mille pärast?“ esitas Alaric küsimuse.

„Võib-olla on see kuidagi seotud sellega, kuidas vanatädi mehele pandi,“ pakkus Evangeline. „Ma olen kuulnud, et ta tahtis tallimehe pojaga jalga lasta, aga pandi siis hoopis Zähringeni krahviga paari.“

„Kas ligi viiskümmend aastat tagasi toimunud paaripanek oleks praegu toimunud mõrva jaoks piisav motiiv?“

„Tema puhul ehk küll. Vanatädi on päris kibestunud naine.“

„Miks tütar teda aitama peaks?“

„Ta ei tahtnud Ravenscroftiga abielluda, kuid isa sundis teda.“

„Naised,“ pomisesin ma. Ikka ja alati pidid nad olema nii kangekaelsed.

„Aga mis oleks, kui me mängiksime Leopoldi ja rahapesuskeemi peale,“ pakkus Alaric. Me Evangeline’iga kuulasime tema edasist selgitust ise kaasa noogutades. Kui see plaan läbi läheb, on meil mõrvar käes.

 

Järgmisel hommikul kogusime me kõik oma sugulased ja teenrid suurde saali kokku. Varsti oli saal täis kannatamatuid ja pisut vihaseid hääli.

„Miks meid siia on taritud?“ ei pidanud Leopold enam vastu.

„Kannata, isa,“ lausus Alaric. „Kui me alustame, saad teada.“

Kui ka Amalia koos beebi Nathanieliga kohale jõudis, pani Evangeline ukse kinni ja keeras selle lukku. Alaric köhis kurgu puhtaks ja hääled vakatasid.

„Me oleme kogunenud täna siia, et lahendada Maximilian Rocheforti mõrv,“ alustas mees.

„Sa tahad öelda, et te olete kõigest ühe päevaga leidnud piisavalt asitõendeid, et kedagi süüdi mõista?“ Camilla hääletoon oli üllatavalt agressiivne.

„Selleks pole mingit vajadust,“ kraaksatas Sinaida, andis käega märku, et tütar ta ratastooli keset tuba lükkaks ja jätkas: „Minu hing juubeldab, et mu vend surnud on. Kes iganes seda tegi, on mulle osutanud suure teene. Minu teeneks talle on, et võite mind tema asemel kinni võtta.“

„See hävitaks kogu õiglase kohtumõistmise mõtte,“ sosistasin ma Evangeline’ile. Naine noogutas mõtlikult.

„Me oleme välja kaevanud piisaval hulgal teavet, et teha põhjendatud oletusi,“ lausus Alaric. Perfektselt umbmäärane lause. „Kui lubate, siis ma sooviksin teile ette kanda oma versiooni üleeile õhtul toimunud sündmustest.

Hommikust saati jõudsid Rochefortide mõisa sinna kutsutud külalised. Maximilian oli kohale kutsunud terve suguvõsa, et teatada neile tähtsat uudist. Enne seda õhtut ei teadnud sellest keegi peale tema enda ja ülemteener Percival Sterlingi, kellega koos nad antud teate üle arutlenud olid ja kes teda selle ettevalmistamises kõvasti aidanud oli.“

Ma heitsin silmanurgast pilgu ülemteenrile. Tema ennist liikumatu ja tõsisena püsinud näole oli ilmunud pisut hirmunud, kuid rohkem isegi vihane ilme.

„Teil ei ole õigust seda praegu välja öelda,“ sõnas ülemteener üllatavalt rahulikult. Ka tema näoilme oli hetke möödudes taastunud.

„Kas tõesti?“ pöördus Alaric Percivali poole ja kergitas kulmu.

„Kas ma võin teiega hetkeks omavahel rääkida?“ pakkus mees.

Alaric noogutas. „Oodake meid hetkeks.“

Plaani esimene etapp oli korda läinud. Nüüd oli lootus Alaricu bluffimisoskusel. Suudab ta ülemteenrit võimalikult paljusid detaile avaldama panna? Või reedab, et ta tegelikult päris kindel ei olegi, mis oli see sõnum, mida Maximilian meile avaldada tahtis?

Aeg tundus kõigi nende inimestega koos istudes justkui venivat. Keegi ei teinud häält. Isegi Nathaniel oli magama jäänud. Ma kuulsin kella tiksumist.

Kümnekonna minuti pärast olid Alaric ja Percival tagasi. Ülemteener ei paistnud olevat eriti õnnelik, kuid ta vantsis jalgu lohistades taas oma kohale. Alaricu näolt polnud võimalik midagi välja lugeda. Oh, kuidas ma oleksin teada tahtnud, kuidas see vestlus läks!

„Niisiis, jätkame,“ sõnas Alaric.

Evangeline libistas mulle pihku väikese paberitüki. Ma avasin selle vaikselt, püüdes mitte teiste tähelepanu püüda. „P. aitas rahapesu uurida. M. tahtis avaldada. Uus testament. Seal tundmatu – B. laps!“

B. laps! See ei saanud tähendada muud, kui Beatrice’i laps. Aga mu õde ei olnud ju abieluski! Ta oli 36 aastane pisut ülekaaluline ebakindel naine, kes elas koos vanematega. Kuidas sai tal olla laps? Ja sellisel juhul veel kellega? Ning kes ta oli? Samal ajal, kui Alaric jätkas, töötas mu mõte palavikuliselt lahenduse kallal.

„Õhtu kulges nagu perekondlikud koosviibimised ikka…“

Beatrice’i enda vanust arvestades ei uskunud ma, et tema laps oleks olnud üle kahekümne aasta vana.

„…Söödi, joodi, jutustati. Kuid Maximilian sõi midagi, mis tema kõhuga koostööd ei teinud…“

Kas võis olla, et me tundsime seda inimest? Mu isa igal juhul tundis. Ja paistis temast piisavalt hoolivat, et teda oma testamendis mainida.

„…Ta palus end vabandada ja läks mõneks ajaks üles oma tuppa. Kus ootas teda ees mõrvar…“

Pealegi polnud ta Beatrice’i välja visanud. Võib-olla tundis ta ennast kuidagi vastutavana. Millal oli Beatrice muutunud selliseks, nagu ta oli?

„…Te võite küsida, kes sai see mõrtsukas küll olla? Vastus on, et vaid väga vähesed sobivad püstitatud kriteeriumitega. Arvestades võimalikke motiive, olemasolevaid alibeid ja kahtlusaluste üldist iseloomustust, võime me väita, et oleme juhtumi lahendanud…“

Celestine! See kõik oli loogiline. Celestine oli Beatrice’i tütar! Selle pärast oligi ta tüdrukut üleeile õhtul jälginud. Kui järele mõelda, oli ta teda kogu elu jälginud.

„…Meil on piisavalt tõendeid, et neid kohtule esitades mõrvar ja tema kaasosaline süüdi mõista.“ Kõlas ahhetus. See oli esimene kord, kui keegi mainis sõna kaasosaline. „Maximilian kavatses tol õhtul avaldada, et ta on uuendanud oma testamenti. Ta oli aus mees, ega sallinud pettust. Sellepärast kavatses ta oma pärandusest ilma jätta kaks isikut.“ Veelgi valjem ahhetus. „Need olid Leopold Rochefort ja Amalia Rochefort.“

„See ei saa tõsi olla,“ kisas Leopold. „Miks oleks pidanud ta meid testamendist välja jätma?“ Amalia seisis lihtsalt tummalt ja jälgis olukorda.

„Sellepärast, et Leopold ja Amalia abikaasa Sebastian pesid läbi Rochefortide panga Rotschildi hotelli raha,“ selgitas Alaric.

„Ennekuulmatu!“ hüüatas Leopold. Tema nägu oli vihast punaseks läinud. „Mõelda vaid, et mina kasutaksin oma positsiooni pangas niivõrd omakasupüüdlikel eesmärkidel! Kelleks sa end õige pead, poeg? Hernestele põlvitama peaks sind sellise jutu eest saatma.“

Kuid Sebastian Rotschild oli seda juttu kuuldes näost valgeks läinud. Ta püüdis vaikselt seina äärde hiilida. Mulle tuli meelde, et Alaric ei olnud tagasi tulles ruumi ust uuesti kinni pannud. Sebastian sööstis ukse poole. Sama tegi ka Linnuk. Pisike lohe hüppas ennast mehele jalga kinni. Too kukkus näoli põrandale.

„Võtke see ära! Võtke see elukas ära!“ karjus ta, keeras end vääneldes selili ja tagus lohet teise jalaga. Loom põikles oskuslikult tema hoopide eest kõrvale ja astus talle rinnale.

„Kui liigutad, siis purskan tuld,“ ähvardas ta. Selle peale jäi mees liikumatuks kui laip.

„Aitäh, Linnuk,“ lausus Alaric, kes nüüd Sebastiani kõrvale astus. Ta keeras mehe kõhuli ja sidus tal käed selja taha kinni. Siis taris ta Sebastiani seina äärde istuma. „Valva teda, Frederick,“ ütles ta mulle.

„Niisiis, isa, tundub, et oma põgenemiskatsega on su kaasosaline teid paljastanud. Kas vaidled ikka veel vastu?“

„Jah!“ Leopoldi hääl oli vihane. „Ma ei tea midagi mingisugusest rahapesuskeemist ja kohe kindlasti ei tapnud ma oma isa.“

„Mina ka ei tapnud Maximilianit,“ lausus Sebastian hädiselt. „Ma ei eita rahapesu, aga ma ei ole kedagi tapnud.“

„Teil mõlemal oli motiiv. Teil kummalgi pole alibit.“ Alaric kõndis toas edasi tagasi. „Järeldus: te olete süüdi.“

„Pole tõsi,“ kostis seina äärest arglik hääleke. See oli Gabriel. Ta oli näost punane. „Leopoldil on alibi.“

„Kuidas nii?“

„Mina olin koos temaga rõdul. Me vestlesime.“

„Miks tuleb see välja alles siis, kui Leopoldi on juba mõrvas süüdistatud?“ tahtis Alaric teada.

„Sest…“ Gabrieli hääl katkes ja ta neelatas kuuldavalt. „Mina ei tahtnud, et keegi sellest teada saaks. See oli isiklik teema.“

„Mis teema?“

„See ei ole sinu asi, poeg,“ lausus Leopold kurjalt Alaricule.

„Mis teema?“ kordas mees oma küsimust.

„Ma küsisin talt nõu,“ lausus Gabriel vastumeelselt. „Kuna teadsin, et teda võib usaldada.“ Leopold poleks minu jaoks küll nimekirjas esimene olnud, kellelt nõu küsida, kuid ma pidin tunnistama, et tema usaldusväärsuses küll kahelda ei saanud.

„Mis teemal?“ kordas Alaric kolmandat korda.

„Suhete kohta,“ piiksatas Gabriel. „Ma tahtsin teada, mida ta arvab minu kaaslasest.“ See oli midagi uut. „Asi on komplitseeritud. Ta ei ole selline inimene, keda te ülejäänud ootaksite. Aga minu jaoks on ta just see õige. Ja te ei saa öelda, et ma olen imelik värdjas. Või noh, saate. Aga see ei huvita mind. Mina olen oma valiku teinud. Isegi, kui te ei taha siis enam minuga läbi käia.“ Noormehe hääl muutus iga lausega aina kõrgemaks. Iga järgnev lause tuli tema suust aina kiiremini, kuni lõpuks tundus, et tema sõnade vahel pole enam vahesid.

Toapoiss Elias oli käed üllatunult suule löönud. „See on nii armas Gabriel,“ ahhetas ta.

Üle Gabrieli näo valgus südamlik naeratus. „Tänan, Elias,“ lausus ta, astus noormehe kõrvale ja heitis talle käed õlgade ümber.

Nii et mu vennapoeg Gabriel oli siis armunud mehesse. See oli küll ootamatu sündmuste pööre. Või siis mitte nii ootamatu. Nii palju, kui mina kuulnud olin, ei olnud Gabriel kunagi tüdrukute vastu erilist huvi üles näidanud.

„See on jumala tahte mõnitamine, poisid!“ kisas tädi Sinaida.

„Ahh, ole vait,“ kõlas nii Evangeline’i, kui ka Giselle’i suust.

Kuid vanamemm ei jätnud jonni. „Pealegi pole ta sinivereline.“

„Minu vanaemal oli sinine veri,“ sõnas Elias ettevaatlikult.

„See ei loe,“ kurjustas ka Gabriel oma vanatädiga. „Mina armastan teda ja see on tähtis.“ Nad vaatasid Eliasega teineteisele sügavalt silma.

„Selle eest jääd sa veel pärandusest ilma,“ urises Sinaida.

„Õnneks ei ole see sinu otsustada,“ võttis Alaric vestluse kokku. „Sellisel juhul, Leopold Maximilianit ei tapnud, kuid see ei vabasta teda veel kaasosalise süüst. See, kes vanaisa tema toas ees ootas, oli Sebastian.“

„Ei, ei!“ kisas mees. „Ma ei ole kedagi tapnud. Ma arutasin oma järgmist käiku rahapesuskeemis, kui mõrv toimus.“

„Seda ei saanud sa teha, kui Leopold Gabrieliga vestles,“ mainisin ma.

„Mitte Leopoldiga,“ ohkis Sebastian. „Temaga ei ole mul midagi tegemist. Gregoryga. Tema on mu partner.“

Gregory läks näost punaseks. „Sa igavene…“

„Ma ei lase ennast mõrvarina üles puua, et sinu kaasosalust varjata!“

Gregory läks maas istuvale Sebastianile kätega kallale. Vaesel mehel polnud võimalust ennast kaitsta, kuna ta käed selja taha olid seotud. Ta sai näkku kaks rusikahoopi enne, kui ma neile vahele jõudsin. Selle teo eest sain ka mina põsenukile kauni sinika ning huule veriseks, kuid varsti olid mehed eraldatud.

„Talitse end,“ pahandasin ma Gregoryga. „Sa ei taha endale ju tahtlike kehavigastuste tekitamise eest süüdistust saada.“

„Niisiis, Gregory Rochefort ja Sebastian Rotschild,“ sõnas Alaric. „Te kaks olete tunnistajate ees võtnud omaks süü rahapesu korraldamise eest. Kas tuleb ka mõrva ülestunnistus?“

„Ma ei ole kedagi tapnud!“ tuli mõlema mehe suust. Sebastian sülitas pärast seda välja vereklombi.

„See võib teie karistust kergendada,“ meelitas Alaric.

„Lõpeta see lahmimine, onupoeg,“ ütles Gregory. „Tunnista, et sul ei ole mingisuguseid tõendeid, et meid süüdi mõista. Neid tõendeid ei saagi olla, sest me pole seda teinud. Rahapesu – jah, mõrv – kindlasti mitte. Sellega on kõik.“ Ja ta sammus pea püsti ukse poole.

Keegi ei läinud teda takistama. Keegi ei näinud ka seda, kuidas Evangeline hetk hiljem Gregoryle järgnes.

„Tal on õigus,“ lausus Alaric. „Meil ei ole tõendeid. Veel. Kuid me saame teada õige pea, kas Gregory on süüdi või mitte.“

„Kuidas?“ kostis mitmelt poolt hüüdeid.

„Kas te olete tähele pannud, et meie seast puudub keegi?“ esitas ta retoorilise küsimuse. „Theodorit ei ole, sest ka tema on surnud. Tapetud. Sama mõrtsuka poolt, kes tappis mu vanaisa. Siiani on tema laiba asukoht teada ainult mulle, Frederickule, Evangeline’ile, Linnukile ja mõrvarile, eeldusel, et too ei ole seda kellelegi avaldanud. Kui Gregory läheb Theodori laibast lahti saama, teame me, et tema on mõrvar.“

Mitu sekundit valitses saalis vaikus. „Ja kui ei lähe?“ Küsijaks oli Gabriel.

„See ei tõesta veel tema süütust, kuid ei anna alust ka tema süüdi mõistmiseks.“ Alaricu hääl oli seda öeldes kaastundlik. Me mõlemad teadsime, et Gabriel hoolis sügavalt oma vennast.

Me ootasime. Ja ootasime veel. Tunnike oli juba möödunud, kui Evangeline lõpuks tagasi tuli. Ta raputas pead.

„Gregory läks aeda. Ta istus pingile ja nuttis,“ selgitas naine.

Ruumi läbis üksmeelne ohe. Mõne puhul oli see kergendusest, teise puhul frustratsioonist.

„Ma arvan, et meil on õigus nüüd sellelt nõiajahti meenutavalt ülekuulamiselt lahkuda,“ lausus Leopold nipsakalt. Teised nõustusid temaga. Kõik hakkasid vaikselt toast lahkuma, kuni ruumi jäime vaid mina, Alaric ja Evangeline.

„Noh, see oli nüüd küll informatiivne kogunemine,“ lausus Evangeline.

„Kuid me pole mõrvari leidmisele sugugi lähema,“ torisesin ma.

„Otse vastupidi,“ tuli Alaricu suust. „Me teame, kes seda suure tõenäosusega ei teinud. See vähendab oluliselt meie kahtlusaluste ringi.“

„Ja me teame, kes Beatrice’i tütar on,“ tuli mulle veel meelde.

„Teame või?“

Ma seletasin neile oma mõttekäiku.

„Siis peame me rääkima Beatrice’i, Celestine’i ja Rosalindiga.“

 

Me jagasime ülesanded ära. Mina pidin minema Beatrice’i juurde, Alaric Rosalindi küsitlema ja Evangeline kui Celestine’i eakaaslane, temaga vestlema. Kuid Beatrice ei lasknud mind enda tuppa. Ta oli ukse lukustanud ja vahutas vihast. Lõpuks oli ta nõus hoopis Evangeline’iga rääkima. Seega läksin hoopis mina Celestine’i juurde.

Ma koputasin vaikselt uksele.

„Kes on?“ kostus toast vaikne hääleke.

„Frederick,“ vastasin ma. „Ma tahaksin sinuga pisut vestelda, Celestine. Võin ma sisse tulla?“

Tüdruk avas ukse ja kutsus mind edasi. Tema tuba oli tilluke. Seal polnud eriti palju isiklikke esemeid. Toa keskel oli rohmakas puidust voodi, selle kõrval öökapp. Öökapil lebas raamat. „Kohtumine sünge härrasmehega“ seisis raamatu kaanel. Ilmselt mingisugune kergemeelne armastusromaan.

Ma istusin ainsale toolile, mis toas oli. Celestine sättis ennast voodile istuma.

„Mida te minult küsida tahtsite?“ päris neiu. „Kui te arvate, et ka mina teie eest midagi varjan, siis te eksite. Mul ei ole juhtunule midagi lisada.“

„Teadlikult võib-olla mitte,“ laususin ma. „Mis su ema nimi on?“

Tüdruk paistis küsimusest segaduses olevat. „Rosalind. Rosalind Ironwood,“ andis ta vastuse, mida kogu oma elu sellele küsimusele vastates andnud oli.

„Kes on su isa?“ jätkasin ma.

„Ma ei tea,“ vastas neiu. „Ma pole teda kunagi näinud. Ei tahaks ka. Ta pole kunagi minu vastu huvi tundnud. Ema ei ole mulle isegi tema nime öelnud.“

„Kas see ei tundu sulle pisut kahtlane? Et sa oma isa kohta midagi ei tea.“

Celestine raputas pead. „Ma pole kunagi huvi tundnud. Kui te seda teada tahate, miks ei räägi te siis mu emaga?“

„Ka temaga räägitakse. Nii sinu päris emaga, kui ka naisega, kes su üles kasvatanud on.“

Tüdruk läks näost valgeks. „Mis mõttes üles kasvatanud? Mida te sellega mõtlete? Rosalind on mu ema ja tema kasvatas mu ka üles.“

Ma raputasin pead. „Mis värvi su veri on?“

Nüüd oli Celestine’i kord pead raputada. „Sinakas,“ vastas ta.

„Ja Rosalindil?“

„Punane. Aga see ei tähenda veel midagi. Minu isa pidi lihtsalt aadlik olema. Aadlikud on vastikud.“ Tüdruku palgeid määrisid nüüd pisarad. Ta ei paistnud mäletavat, et räägib hetkel ühega sinivereliste seast. „Endil on nii palju raha ja võimu, aga ühe väikese tütre jaoks armastust ei jätku. Ma vihkan, vihkan, vihkan teda!“

„Rahune, Celestine.“ Mulle ei meeldinud, et mu jutt ta nutma oli ajanud. Ma ei teadnud, mida nutvate tüdrukutega teha.

„Ei rahune!“ karjus ta vastu. Teda raputas vali nuuksatus. Ma haarasin ta oma embusesse. Tüdruk ei punninud vastu. Ta nuttis mõnda aega, kuni lõpuks rahunes.

„Rosalind käskis sul alati oma veritsevaid haavu teiste eest varjata. On mul õigus?“ jätkasin ma küsitlemist.

Celestine noogutas. „Keegi ei tohtinud teada saada, et minus on aadliku verd.“

„Kas ma tohiksin seda näha?“

„Mida näha?“ ei saanud neiu esimese hooga aru. „Ah, oh, nojah,“ tegi ta, kui taipas. „Mul ei ole siin nuga, ega midagi muud teravat.“

Ma tõmbasin saapasäärest välja oma armeenoa. „Võid seda kasutada,“ pakkusin ma talle tera.

Tüdruk võttis selle vastu. Kaalus nuga käes ja asetas tera siis käelaba pöidla poolsele küljele. Nuga läbistas nahka nagu võid ja Celestine’i nahale ilmus peenike sinine joon. Sellest hakkas vaikselt verd välja nirisema. Ma raputasin uskumatult pead. See ei olnud mingisugune segatud veri, mis oleks olnud kummalist lillakat tooni. See oli puhas sinine aadlikuveri. Celestine’i mõlemad vanemad pidid olema puhastverd aadlikud.

„Ma arvan, et sa mõistad seda ka ise,“ ütlesin ma talle. „Siin pole jälgegi punasest. Rosalind ei saa olla sinu päris ema.“

Celestine’i nägu jäi selle peale pisaratest kuivaks. Ilmselt oli ta kogu oma pisaravaru juba ära kulutanud. „Kes siis on?“ päris ta tuimalt. „Ma ei tea, kes on mu isa. Nüüd ei tea ma ka, kes on mu ema. Tundub, et nad kumbki ei taha minuga tegemist teha. Kas minust on siis nii raske hoolida?“

„Ei, Celestine,“ laususin ma. „Sinust ei ole raske hoolida. Su ema on alati sinu juures olnud. Kui vähegi võimalik, ei lase ta sind kunagi silmist.“

„Kuidas see saab nii olla? Ainsad inimesed, kes minust üldse kunagi hoolinud on, on mu ema… khm, tähendab Rosalind, proua Beatrice ja lahkunud härra Rochefort.“

„Kas sa siis ei taipa?“

„Mida ma ei taipa?“

Ma olin selles nüüdseks päris kindel. Ma leidsin, et ma võisin selle tüdrukule avaldada. „Su ema on Beatrice.“

„Beatrice,“ sosistas Celestine. „Beatrice Rochefort. Minu ema.“ Ta vaatas unistavalt kaugusesse ja mängis sõrmedega oma kaelas rippuva ripatsiga. „Kas see tähendab, et ka mina olen siis Rochefort?“

„Ema poolt jah,“ vastasin ma. „Me ei tea veel, kes su isa on, kuid ma loodan, et mu õde avaldab selle Evangeline’ile just praegu. Igatahes mainis mu isa ka sind oma testamendis.“

„Tõesti?“ Celestine’i sõrmed mudisid kaelakeed aina tugevama jõuga.

„Tõesti. Mis kaelakee see sul on?“ tahtsin ma teada.

„Härra Rochefort, puhaku ta rahus, kinkis selle mulle viieteistkümnendaks sünnipäevaks,“ vastas neiu. „Ta ütles, et see on eriline. Ja et ma ei tohi seda mingil juhul ära kaotada. See on Rochefortide perekonna vara.“ Ta jäi hetkeks mõtlikuks. Ilmselt taipas ta nüüd ka ise, et tehes sellise žesti, pidi Maximilian kindlasti teadma, kes Celestine talle on. „Ta ütles, et see võib tulla kasuks, kui mul peaks kunagi tekkima tahtmine minevikusündmusi muuta, mida iganes see siis ka ei tähendaks,“ jätkas ta.

„Kas ma võin seda vaadata?“ palusin ma. Ripats tundus mulle kahtlaselt tuttav.

„Muidugi,“ vastas Celestine, tõmbas kaelakee kaelast ja ulatas selle mulle.

Kett oli kullast, selle otsas rippumas tumesinise poolläbipaistva kiviga justkui kuldsesse puuri kängitsetud ripats. Mitte see ei olnud aga ehte juures eriline. Seda sama kivi olin ma näinud oma vanaema kaela ümber rippumas. Sellesama vanaema kaela ümber, kes hulluks oli läinud. Too oli väitnud, et rändas kivi abil ajas tagasi. Ta oli sellest kirjutanud oma päevikusse, mida ma ligi kümme aastat tagasi lugenud olin. Olin selle tol hetkel hullumeelse kirjutiste pähe kõrvale pannud. Pealegi ei teadnud ma, kus kaelakee parasjagu oli. Kuid võib-olla…? Päevik pidi ikka veel alles olema. Viimati olin ma näinud seda Maximiliani toas laua peal.

„Kas ma võin seda mõneks ajaks laenata?“ küsisin ma.

„Jah, miks ka mitte,“ vastas Celestine. „Aga ära seda ära lõhu. Ja too see varsti tagasi!“

Mul oli raske tema viimaseid sõnu kuulda, sest ma olin otsapidi juba uksest väljas.

Ma võtsin trepist üles minnes kaks astet korraga, põrkasin peaaegu Iwonaga kokku ja koperdasin vaiba serva taha, kuid jõudsin lõpuks isa magamistuppa. Ma tõmbasin lahti lauasahtleid ja tuhlasin läbi sinna tagasi viidud paberite. Kus see oli? Kiskusin raamatud riiulist välja, lootuses nende vahelt otsitavat leida. Teadsin, et ma olin seda kusagil näinud. Kui ma selle leian, võib mul olla võimalus ajas tagasi rännata, sündmusi muuta ja oma isa päästa.

„Mida sa otsid?“ kõlas mu selja tagant Alaricu hääl. Ma võpatasin selle peale, kuna polnud tema tuppa sisenemist kuulnud.

„Ei midagi,“ vastasin ma automaatselt.

„Midagi sa ju ikka otsid,“ nentis ta ilmselget.

„Ma otsin testamendi koopiat. Evangeline tõi selle ju siia tagasi?“ Ma ei osanud öelda, miks ma valetasin, miks hoidsin ma saladust oma kõige kallima sugulase eest. Pealegi sellise sugulase eest, kes oli hetkel mõrvajuurdluse eesotsas.

„Tõi,“ vastas Alaric. „See on siin.“ Ta võttis minu poolt kõrvale heidetud paberite hunniku otsast dokumendi.

Lasin kuuldavale pisut närvilise naeru. Lootsin, et tema kõrvadele kõlab see kergendatult. „Tundub, et ma ei pannud seda lihtsalt tähele,“ laususin ma ikka veel naerdes.

„Mille jaoks sul seda vaja läks?“ tahtis Alaric teada. Tema kulm oli kortsus ja ma teadsin, et ta kahtlustab midagi.

„Mul tuli üks mõte ja ma tahtsin selle kohe üle kontrollida,“ vastasin ma, võtsin testamendi koopia kätte ja asetasin selle lauale. Mu mõte töötas täistuuridel, et leida midagi, mida ma dokumendil kontrollida võiksin. Ma silmasin laual teist dokumenti Maximiliani allkirjaga. Muidugi! Ma võisin allkirju võrrelda.

„Anna mulle luup,“ palusin ma Alaricut. Too ulatas mulle mantli taskust võetud suurendusklaasi, mida ta alati kaasas kandis.

Ma uurisin mõlemat allkirja põhjalikult. Kui aus olla, siis olid nad minu meelest võrdlemisi erinevad.

„Mida sa sellest arvad?“ küsisin ma. „Kas võib olla, et allkiri testamendil on võltsitud?“

Alaric võttis luubi minult tagasi ja uuris ka ise dokumente. Ta raputas pead. „Need on küll erinevad, aga käekiri on siiski sama,“ lausus ta.

„Noh, oli vähemasti proovimist väärt,“ sõnasin ma tehtud pettumusega.

„Hmm,“ tegi Alaric. Ma polnud kindel, kas ta uskus mind.

„Mida sa Rosalindi käest teada said?“ küsisin ma, et teemat vahetada.

„Ei midagi erilist,“ vastas Alaric. „Kui Celestine sündis, oli Beatrice palunud Rosalindil hoolitseda tema eest nagu oma tütre eest. Too oli nõustunud. Beatrice maksis talle selle eest palgale lisa. Samuti tegi ta Celestine’ile kalleid kingitusi. Rosalindil pole aga õrna aimugi, kes võiks olla tüdruku isa.“

„Ega minagi kuigi palju teada saanud,“ jutustasin mina. „Celestine ei teadnud, et Rosalind tema ema pole. Ta arvas, et vaid tema isa on aadlik, kuid tema veri on täiesti sinine. Ma nägin seda oma silmaga. See tähendab, et pole just palju perekondi, kelle hulgast Celestine’i isa otsida.“

Kuuldu paistis Alaricule meele järele olevat. „Ainult kakskümmend viis perekonda. Kakskümmend kuus, kui loeme hulka ka kaugemaid Rocheforte. See ei ole tõesti palju. Lähme vaatame parem, mida Evangeline teada on saanud.“

„Sa mine ees, ma tulen kohe järele,“ laususin ma. Tahtsin enne kaelakee oma tuppa peita. Miskipärast ei tahtnud ma, et Alaric ehte olemasolust teada saaks.

Oma tuppa jõudes keerasin ma koheselt ukse enda järel lukku. Ma ei jõudnud aga veel peidukohta otsima asudagi, kui märkasin voodi peal mingisugust paberit. See oli justkui märkmikust välja rebitud. Keegi oli selle pisut laiali läinud tindiga varesejalgu täis kribinud. Mida tähelepanelikumalt ma paberitükki uurisin, seda enam paistis käekiri mulle minu enda oma meenutavat. Kuid ma olin täiesti veendunud, et midagi sellist ma kirja pannud ei olnud. Paberil seisis:

„Nooremale minule.

Mida iganes sa järgneva teadmisega ette võtad, pea meeles, et käituda tuleb alati südame järgi.

Minu mäletamist mööda oled sa praeguseks hetkeks juba Celestine’ilt kaelakee kätte saanud. Kasuta seda vaid üks kord, et liikuda isa surmapäeva. Kui oled ajas tagasi rännanud, peida see kindlasti pööningule. JA ÄRA UNUSTA KIRJUTADA KIRJA OMA NOOREMALE VERSIOONILE!

Selleks, et kaelakeed kasutada, tuleb sul see kaela panna ja siis oma verega märjaks teha ning keskenduda hetkele, kuhu sa jõuda tahad.

Edu!“

Ma jõllitasin kirja hämmingus. Tundus, et minu väike ajaränd pidi olema ette määratud. Kuidas muidu sain ma endale ise kirja kirjutada. Kui keegi just ei tahtnud mind petta. Aga keegi peale minu ja Celestine’i ju ei teadnud, et kaelakee minu käes on. Ahh, mida ma ajan! Tasub lihtsalt järele proovida ja asi ants.

Ma tõmbasin taas saapasäärest noa välja ning lõikasin endale kätte. Sinise vere nireke voolas mööda mu kätt alla ja tilkus põrandale. Lõige oli tulnud pisut sügavam, kui plaanitud. Ma panin kaelakee kaela ja võtsin ripatsi oma verisesse kätte. Sulgesin silmad ja keskendusin mõttele isa toast pisut enne seda, kui ta sinna sisse oleks astunud.

Ma ei teadnud küll, milline üks ajaränd olema peaks, aga nii ma seda ette ei kujutanud. Ma ei tundnud midagi muutumas, kuid silmi avades seisin ma keset Maximiliani magamistuba. Ja juba kuulsin ma ukse tagant samme. Pidin kähku koha leidma, kuhu ennast peita. Voodi! Viskusin sinna poole ja peitsin ennast baldahhiini taha. Unustades oma verise käe, jätsin ma linadele paar sinist plekki. Ma piilusin kardinate vahelt välja.

Sisse astus mu isa. Praegu paistis temaga veel kõik korras olevat. Ta kõndis närviliselt ruumis edasi tagasi. Tema parem käsi oli püksitaskus ja mängis seal mingisuguse väikese esemega. Ta võttis selle välja, vaatas mõne hetke ja pani siis tagasi. Minu peidupaigast vaadates paistis tegu olevat pisikese klaasist pudelikesega.

Maximilian sammus veel mõned korrad edasi tagasi, võttis siis uuesti pudelikese välja, tõmbas korgi pealt ja kallutas pudeli sisu endale suhu. Ta seisis nägu krimpsutades paigal ja paistis midagi ootavat. Tema hingamine muutus märgatavalt vaevalisemaks. Ta istus toolile ja haaras oma kõrist. Ma ei suutnud seda enam kauem vaadata ja tormasin oma peidupaigast välja.

„Isa!“ karjatasin ma. „Mida sa ometi tegid?“

„Frederick?“ kähistas mu isa vaevaliselt. „Mida sa siin teed? Hetk tagasi olid sa ju all ja mängisid Alaricuga kaarte.“

„Ma olen siiani all,“ vastasin ma.

Isa pilk langes mu rinnal lebavale kivile ja ta taipas. „Frederick, miks sa küll seda tegid?“

„Ma pidin,“ vastasin ma. „Keegi tuleb sind kohe tapma. Ma ei saa lasta sellel juhtuda.“

„Miks peaks ta mind tapma tulema?“ kähistas Maximilian. „Ta tahab mind elusalt. Ta tahab minult informatsiooni.“ Tema tursunud kõrist vallandus haukuv naer. „Seda ta ei saa.“

„Isa, isa.“ Mul polnud õrna aimugi, mida teha. Sellist olukorda ei olnud ma küll oodanud. „Me peame sulle abi otsima.“

„Ei!“ haugatas Maximilian. „Ma otsustasin surra siin ja praegu. Ma ei anna ennast tema kätte“ Ta kraapis oma kõri ja ma nägin, et ta piinles. Ilmselgelt ei olnud ta valinud sellest ilmast lahkumiseks just kõige meeldivamat moodust.

„Kes sult informatsiooni tahab?“ küsisin ma hoopis. „Mis informatsiooni?“

„See naine,“ suutis vana mees veel kuidagi endast välja pigistada. Tal oli juba tekkinud hapnikupuudus. „Victoria Reginald.“ See oli ju Alaricu kihlatu nimi. Mis tema siia puutus? „Või Karolina Petrova, nagu ta ennast praegu kutsub. Petis selline. Ma ei tundnud teda kohe ära.“

Tundus, et isa oli hakanud segast ajama. „Karolina ei ole Victoria,“ sõnasin ma. „Alaric ju teaks. Victoria ütles, et tal tekkis ettenägematu perekondlik kriis ja ta pidi tagasi minema.“

„Ta on kuratlikult hea näitleja, see Victoria,“ ütles Maximilian. Victoria oli tõesti ameti poolest näitleja, kuid mul oli siiski raske oma isa juttu uskuda.

„Mida ta sinust tahab?“ küsisin ma edasi. Mind piinas oma isa vaatamine sellises olukorras. Ma oleksin tahtnud teda aidata, kuid ta rapsas mind käega eemale.

„Lase mind lihtsalt maha!“ hüüatas Maximilian järsku ja kraapis veelgi tugevamalt oma kõri. „Ma ei suuda seda taluda.“

„Ma ei lase sind maha, isa. Me peame sulle abi otsima.“

„Ei,“ kraaksatas mu isa. „Ta ei tohi iialgi teada saada, mida ma tegin.“

„Kes ei tohi teada saada? Mida sa tegid?“

„Lase mind maha.“

„Mida sa tegid?

„Palun, poeg, lase mind maha. Ma ei suuda seda enam taluda.“

„Ma ei lase oma isa maha.“

„Ma tean, et sul on püstol kaasas. Ma suren niikuiniigi. Seda mürki ei saa tagasi keerata. Kergenda mu suremise piinu.“

„Mida sa tegid?“

Maximilian hüppas püsti kiiremini, kui ma seda pooleldi lämbunu puhul võimalikuks oleksin pidanud, haaras mu vöölt püstoli ja lasi endale kuuli pähe. Nägin seda toimumas justkui aegluubis. Maximilian Rocheforti sinine veri pritsis põrandale ja koledale kitsekarvadest vaibale, mis, nagu ma nüüd tähele panin, veel toas oli. Maximilian langes mürtsatusega maha. Kummalisel kombel ei tundnud ma seda stseeni vaadates midagi rohkemat, kui siis, kui ma esimest korda oma isa surnukeha näinud olin. Tegelikult täitis mind hetkel déjà-vu tunne. Olingi ma ju oma isa juba varem surnuna näinud. Ma olin mitu päeva teadnud, et ta surnud on. Nüüd oli tema mõrv vähemalt lahendatud. Maximilian Rochefort tappis ennast ise.

Ma kuulsin ukse tagant järgmiseid samme. Heitsin kiire pilgu kellale. See ei saanud veel olla Eleanor. Kes see küll olla võis? Ma ei saanud kellelgi lasta ennast laiba juurest leida ja tormasin taas baldahhiini taha peitu.

Sammud möödusid uksest ja peatusid siis. Kõlas ukse klõpsatus ja mõnda aega valitses vaikus. Siis tekkis järsku pealtnäha sileda seina sisse pragu. Seina sees avanes uks ja sisse astus mu nõbu Anastasia. Tema silmad peatusid surnukehal ja tema näol vilksatasid vaheldumisi kohkunud ja kergendatud ilme. Siis ta naeratas. Miks ta naeratas?

Ta tõmbas välja taskurätiku ja seadis sammud surnukeha poole. Ta kummardus, et korjata taskuräti sisse maha vedelema jäänud padrunikest ning toa teisest servast ka Maximiliani vere ja ajutükkidega koos olev püssikuul. Tema suunurk tuksatas nutsakut oma taskusse pistes taas ülespoole, justkui oleks ta tundnud rõõmu faktist, et saab uurimist kuidagi segada. Siis astus ta otsemat teed kirjutuslaua poole, tõmbas soengust juuksenõela ja hakkas sellega lauasahtlit lahti muukima.

Hetke pärast ta lõpetas. Tundus, et ta polnud sahtlit avanud. Ta sammus minu poole. Arvasin juba hetkeks, et ta oli mind märganud, kuid ta kummardus ja hakkas mu isa laibal taskuid läbi patsutama.

„Tundub, et sinust võib surnuna palju rohkem kasu olla, kui elavana, kus sa ainult teistele haiget oskasid teha,“ pomises ta.

Leidnud, mida otsis, väikese võtmekese, tõusis ta taas püsti ja avas kirjutuslaua sahtli. Ta võttis sealt välja väikese räsitud ilmega märkmiku, pistis selle endale põue, keeras sahtli lukku ja pani võtme Maximilianile taskusse tagasi. Mis raamatuke see küll olla võis? Ma pidin selle välja uurima.

Järgmisel hetkel kõlas ukselt kaks koputust.

„Isa, ma pean sinuga rääkima,“ kostus ukse tagant Theodori hääl. Ta avas ukse ja astus sisse. Paistis, et ta ei pannud esmapilgul avanevat õudusfilmilikku stseeni tähele. „Sa oled teinud kohutava vea. Leopold pole…“ Sel hetkel märkas ta Maximiliani laiba kohal end sirgu ajavat Anastasiat.

„Mida sa teinud oled?“ ahhetas ta.

Anastasia vaatas talle otsa. „Mina seda ei teinud,“ lausus ta, ise ähmi täis. „Ta oli nii, kui ma kohale jõudsin.“

„Mis mõttes oli nii?“ ei saanud Theodor aru. „See ei näe kohe kindlasti nii välja.“

„Mina teda ei tapnud. Ma vannun seda.“

„Räägi seda politseile.“

Mõlemad olid teineteisele vaidlemise ajal lähemale astunud. Nüüd seisid nad peaaegu nina nina vastas.

„Sa ei teeks seda,“ ahmis Anastasia õhku.

„See siin on minu isa.“ Theodor osutas Maximiliani laiba poole. „Ma tahan näha, et tema tapjale on õigust mõistetud.“

„Seda sa küll ei näe,“ sisistas Anastasia. Ma ei näinud täpselt, mida ta tegi, kuid järgmisel hetkel ahmis mu vend õhku ja vajus vaibale ristseliti maha. Tema kõhust turritas välja nuga.

„Mida sa nüüd tegid?“ pomises Theodor läbi valust kokku surutud hammaste.

„Sa ei saa mu elu ära rikkuda,“ sõnas Anastasia, tõmbas noa Theodori kõhust välja ja suskas selle siis uuesti sisse. Theodor karjatas valust. Naine kordas oma tegu. Ja uuesti ja uuesti, kuni oli kindel, et mu vend surnud oli.

Ka Theodor Rocheforti mõrv oli nüüd lahendatud. Tema tappis Anastasia Ravenscroft.

Anastasia, oma teost üsnagi ehmunud, kuid kindlasti mitte aru kaotanud, tõmbas uuesti noa välja, pühkis selle Theodori säravvalge tärgeldatud särgikrae vastu puhtaks ja pistis endale seeliku taskusse. Siis keeras ta vaiba Theodori ümber rulli ja hakkas mu venna laipa seina sees asuva salaukse poole vedama. Sedaviisi oli ta siis ilma koridori verejälgi jätmata suutnud Theodori laiba kõrvalruumi viia. Kust oli ta salatee kohta teada saanud, ei osanud ma arvata.

Anastasia tuli veel korraks Maximiliani magamistuppa tagasi, vaatas ringi, heitis viimase pilgu mu isale ning kadus siis, ust enda järel kinni tõmmates, salauksest välja.

Olin täielikus šokis. Ma poleks kunagi suutnud uskuda, et mu nõbu Anastasia Maximilianit nii palju vihkas, et tema surmast rõõmu tunda ja, et ta oleks võimeline tapma pealtnägija, kes tegelikult isegi ju ei näinud, et ta oleks päriselt mõrva sooritanud. Anastasia oli kibestunud naine, seda küll, aga kaugeltki mitte nii kibestunud, kui tema ema. Vähemalt nii olin ma arvanud. Ma poleks teda kunagi osanud mõrtsukaks pidada.

Ma ronisin taas voodist välja ja vaatasin ringi. Nüüd nägi tuba peaaegu samasugune välja, kui siis, kui ma esimest korda pärast oma isa surma seda näinud olin. Vaatasin kella. Viis minutit. Jäänud oli vaid üks asi. Ma avasin akna. Külm tuulehoog paiskas mulle näkku valgeid lumeräitsakaid. Ma ei saanud enam uksest väljuda. Eleanor oli juba teel. Ronisin aknalauale, vaadates hoolega, et ma aknaraami oma verega kokku ei määriks, hiivasin ennast välja ja hakkasin ettevaatlikult mööda maja küljes olevat kitsukest eendit edasi liikuma.

Hetke pärast, mis tundus tuules ja lumesajus mitme meetri kõrgusel tasakaalu hoides kindlasti pikem, kui tegelikkuses, olin ma jõudnud nurgatoa aknani. See oli kinni, kuid klaas ühes aknaruudus oli puudu. Victor oli selle hommikupoolikul jääkamakaga sisse visanud. Aknaruut oli klaasimeistri saabumiseni laudadega kinni löödud, kuid ma suutsin need kerge vaevaga eest lükata. Kes iganes need lauad ette oli löönud, polnud eriti head tööd teinud.

Sain käe aknast sisse libistada ja selle seest poolt avada. Varsti olingi ma jälle kindlalt maja sisemuses. Hingasin kergendatult ja värisesin kergelt. Ma polnud tähelegi pannud, kui suurt hirmu ma tegelikult tundnud olin.

Ma istusin seina äärde maha ja mõtlesin, mida edasi teha. Minna tagasi oma aega ja rääkida Alaricule ja Evangeline’ile, mida ma näinud olin? Mulle meenus kiri, mille mu enda tuleviku-mina mulle kirjutanud oli. Seal oli olnud käsk mitte kasutada kivi mitu korda. Tähendas see siis ka seda, et ma ei võinud sellega tagasi oma aega minna? Oli kummaline mõelda, et praegu oli mind siin majas kaks tükki ja teisel minul polnud sellest aimugi.

Ilmselt ei tohtinud ma veel tagasi minna. Pidin ma ju iseendale kirja kirjutama ja selle õigel ajal õigesse kohta viima. Ma olin selle osa suurte tähtedega kirjutanud, et ma seda kindlasti ei unustaks.

Lõpuks jõudsin ma järeldusele, et kõige parem mõte oleks minna pööningule ja kaelakee sinna peita, nagu ma endale soovitanud olin. Ma paotasin ust ja kontrollisin, et kedagi koridoris ei oleks. Nad kõik tunglesid hetkel Maximiliani laiba ümber, meenus mulle. Astusin koridori ja kiirustasin pööningule viiva redeli juurde.

Peitsin kaelakee korstna jalamile saepuruhunniku alla. Sinna pidi see jääma, kuni ma sellele taas järele tulen. Nüüd tahtsin ma teada, mille Anastasia mu isa lauasahtlist kaasa oli võtnud. Kuid ma ei saanud seda välja uurida. Ma mäletasin, et praeguseks hetkeks oli Alaric kõik juba oma tubadesse kinni pannud. Raamatuke oli aga ilmselt toas koos Anastasiaga. Ma pidin ootama ülehomse hommikuni, kuni kõik suurele kogunemisele kutsutud on. Seniks… polnud mul teha muud, kui laiselda.

 

Veetsin enamuse järgmisest päevast pööningul, käies all vaid selleks, et köögist pisut toitu võtta. Ma ei uskunud, et keegi toidu kadumist tähele paneks. Järgmisel hommikul olin ma valmis. Ma leidsin tee Anastasia magamiskambri juurde. See oli lukus, kuid ma ei lasknud ennast sellest häirida. Minu käes oli teenijate võtmekapist näpatud võti. Astusin sisse ja hakkasin tuba läbi tuhnima.

Pool tundi hiljem oli mul märkmik käes. Minu üllatuseks oli tegu mu vanaema päevikuga. Sellesama vanaema päevikuga, mis käsitles ajarännukivi. Kuid ma ei saanud kaua oma leiu üle rõõmu tunda, sest järgmisel hetkel virutas keegi mulle millegi raskega obaduse vastu pead. Ma vajusin teadvusetult maha.

 

Ärkasin kusagil hämaras ruumis ebamugava kõva tooli külge seotult. Mu pea lõhkus valutada ja kurk kuivas.

„On siin keegi?“ kraaksatasin ma. Keegi ei vastanud.

Ma vaatasin ringi. Peenike valguskiir imbus lae all asuvast väikesest aknapraost sisse ja valgustas üsnagi kitsukest ruumi. Seinad olid siin paekivist, uks minu vastas tumedast tugevast puidust. Ma arvasin, et ma olin maja all keldris. Ühes sealsetest pisikestest kõrvalruumidest.

Proovisin ennast vabaks rabeleda, kuid kes iganes mind kinni oli sidunud, oli teinud korralikku tööd. Mida rohkem ma nihverdasin, seda tugevamalt nöörid mu käsi soonisid. Kui ma vaid saaks kätte oma saapasääres oleva noa. Kuid alla vaadates märkasin ma, et nuga enam omal kohal polnud. Samuti oli kadunud mu püstol. Ilmselgelt ei jätnud minu vangistaja mulle relvi alles. Minu isakodu oli viimasel ajal väga ohtlikuks paigaks muutununud.

„Laske mind vabaks!“ karjusin ma kähedal häälel. „Ma olen siin! Keldris lõksus! Mingi hullumeelne on mind kinni sidunud!“

Võti klõpsatas lukuaugus.

„Vaikust!“ käratas naise hääl. „Keegi teine ei kuule sind siin, aga mulle käib see närvidele.“

„Anastasia?“ küsisin ma. Kuid hääl ei olnud tundunud mu nõo oma olevat.

„Kahju, et sa mind selleks kibestunud tohmaniks pead,“ lausus naine ja astus ukseavast sisse.

Hämaras valguses suutsin ma näha pikka tumedapäist naist. „Karolina Petrova,“ laususin ma.

Naine naeris. „Jah, see ma olen.“ Ta keeras end taas ümber, et välja minna.

Mulle meenus, mida Maximilian tema kohta öelnud oli. „Victoria Reginald,“ ütlesin ma nime, mis pidi tema päris nimi olema.

Naine keeras järsult ümber ja puuris oma sinised silmad minusse. Ma nägin, et mul oli õigus olnud. Kuid mis sellest õigusest nüüd kasu oli?

„Kuidas sa seda teadsid?“ küsis naine. „Sa pole mind kunagi varem näinud.“

Kehitasin õlgu.

„Ma kartsin, et Alaric võib mu ära tunda,“ jätkas Victoria. „See tohman oli aga niivõrd fikseeritud mõrva uurimisele. Kes ta üldse tappis? Kes vihkas teda rohkem, kui mina?“

„Ta tappis ennast ise,“ vastasin ma.

Victoria purskas heleda häälega naerma. „Kes oleks osanud seda arvata?“ lausus ta. „Maximilian Rochefort, meister teiste elude lõhkumises, pani lõpuks ise enda elule käe külge. Ma oleksin arvanud, et seda teeb mõni vihane naine.“

Ta polnud tegelikult selle oletusega tõest kuigi kaugel. Nagu ma viimastel päevadel taibanud olin, oli mu isa oma elu jooksul nii mõnegi naise välja vihastanud. Sinaida, Anastasia. Ka Beatrice’il paistsid oma isa vastu veidrad vastukäivad tunded olevat. Ja ta oli enne surma öelnud, et kardab, mida Victoria Reginald temast tahab. Ma olin üllatunud, et mu ema samasse kategooriasse ei kuulunud.

„Mida sa minust tahad?“ küsisin ma.

„Kus on kivi?“ küsis Victoria.

„Mis kivi?“ küsisin ma, nagu ei saaks aru, millest jutt käib.

„Sa tead küll, mis kivi.“

„Ei tea.“

„See kivi, millega sa ajas tagasi rändasid!“

Nii et ta teadis sellest. Ilmselgelt. Oli ju teine mina alles hetk tagasi tema enda ja teistega rääkinud.

„Mille jaoks sul seda üldse vaja läheb?“ tahtsin ma teada.

„See ei ole sinu asi.“

„See on vägagi minu asi, kui ma kavatsen selle sulle anda,“ bluffisin ma. Mitte mingil juhul ei oleks ma ajarännu kivi sellele hullumeelsele andnud.

„Ma pean minevikus mõned asjad korda ajama,“ vastas naine.

See lause ei andunud mulle just palju, millega edasi minna. „Mis asjad?“

„Ei puutu sinusse.“

„Võib-olla saaksin ma sind kuidagi aidata,“ bluffisin ma edasi. „Ma tulin ju ise ka minevikku, et oma isa mõrva ära hoida.“

Victoria purskas naerma. „Ainult selleks, et näha teda endalt ise elu võtmas,“ turtsus ta.

Ainult selleks, et näha, kuidas mu isa endale minu püstoliga kuuli pähe lasi. Mis andis mulle ühe mõtte.

„Kõik, mis on juhtunud, peab ka tulevikus juhtuma,“ pomisesin ma.

„Mida?“

Ma vaikisin. Victorial ei olnud vaja mu avastusest teada. Ajaränd ei olnud teadus. Keegi polnud uurinud, kuidas see päriselt töötab. Kui välja jätta mu vanaema, aga ma olin tema päeviku jälle kaotanud. Kuid mulle paistis, et ma olin just leidnud ajarännu kõige olulisema seaduspärasuse. Kõik, mis on juhtunud, peab ka tulevikus juhtuma. Maximilian lasi ennast püstoliga maha. See tähendas, et ka eelmisel korral olin seal olnud mina, kes oli üritanud minevikus toimunud mõrva peatada, kuid viinud enda teadmata sündmused just sinna, kuhu nad ka eelmisel korral suundunud olid. See tähendas, et Victoria ei saanud kuidagi minna ajas tagasi, et sündmusi muuta. Need ei olnud ju ka eelmisel korral niiviisi läinud.

„Mida sa muuta tahad?“ küsisin ma.

„Sa oled liiga uudishimulik,“ lausus naine. „Hüvasti.“ Ta keeras ringi ja astus uksest välja, keerates selle enda järel lukku.

Pagan. Ma olin lootnud, et ta annab mulle rohkem, mille üle mõtiskleda. Pidin ennast lahti saama ja siit põgenema. Mu silm tabas põrandal tolmu sees mingisuguse välgatuse. Klaasikild. Kui ma selle kätte saaksin, võiksin ennast kinni hoidvad köied katki lõigata.

Ma proovisin kuidagiviisi hüpeldes ja lohistades tooliga sinna poole liikuda. See saab valus olema, mõtlesin ma, kui ennast ümber kukutasin. Mu vasak õlg raksus ja pea käis kolksuga vastu maad. Vingerdasin end paremasse positsiooni ja püüdsin klaasikildu kätte saada. See võttis oodatust kauem, kuid lõpuks tundsin ma oma sõrmede all midagi teravat ja hakkasin sellega köisi nüsima.

Enda vabastamise käigus suutsin ma omale mitu korda sisse lõigata. Selleks ajaks, kui ma lõpuks vaba olin, olid mu käed üleni kleepuva sinise verega koos. Kuid see oli vabadust väärt.

Järgmiseks uks. Ma soovisin, et oskaksin lukke muukida. Samas poleks sellest hetkel mingisugust kasu olnud, kuna mul niikuiniigi millegagi seda muukida polnud. Praost tulev valgus oli muutunud kõvasti hämaramaks. Ma pidin kiirustama, et varasemale endale kiri kirjutada ja see õigesse kohta viia.

Järsku kuulsin ma ukse tagant kontsade klõbinat. See pidi olema Victoria. Ma sättisin ennast ukse kõrvale pimedasse nurka. Uks paotus pisut. Ma krabasin sellest sisse piilunud inimesest kähku kinni, võtsin ta haardesse, kus ta liigutada ei saanud ja…

„Evangeline?“ Olin avastanud, et naine, keda ma oma haardes hoidsin, ei olnud mitte Victoria vaid minu vennatütar. Ma lõdvendasin haaret.

„Jah, tohman,“ läkastas ta, ise ehmatusest hingetuks võetud. „Mida sa üldse teed siin? Kas sa ei pidanud mitte Celestine’iga vestlema?“

„Vestlengi,“ vastasin ma. „Ja saan teada mõne väga huvitava asjaolu. See on pikk lugu. Kas sul paberit ja sulepead on?“

Evangeline vaatas mind kui hullumeelset, kuid võttis sellegipoolest taskust märkmiku, rebis sealt lehe välja ning ulatas mulle ka sulepea. Ma toetasin paberi seinale ja kirjutasin sinna samasuguse kirja, mille ma oma toast leidnud olin.

„Miks sina üldsegi siin oled?“ küsisin ma, ise samal ajal kirjutades.

„Ma otsin ühte paberit,“ vastas mu vennatütar.

„Millist?“

„Varsti saad teada.“

„Olgu, otsi edasi,“ laususin ma, kui kirja lõpetanud olin. „Tulen kohe tagasi. Pean selle kähku ära viima.“ Ma olin juba otsapidi uksest väljas, kui mulle meenus. „Ole Victoria Reginaldiga, see tähendab Karolina Petrovaga ettevaatlik. Ta võib varsti siia mind kontrollima tulla.“

Ma jätsin Evangeline’i oma sõnade üle järele mõtlema ja jooksin kaks astet korraga võttes trepist üles. Ma silmasin teel Iwonat. Naine saab ilmselt väga segaduses olema, kui hetke pärast mind taas samast suunast tulemas näeb.

Ma jätsin kirja oma tuppa. Panin tähele, et tint oli pisut laiali läinud, kuna ma polnud lasknud sellel korralikult kuivada. Nii oli see ka eelmisel korral olnud. Siis tormasin ma Alaricut otsima.

Leidsin vennapoja koos lohega Beatrice’i toa ukse ees seismas.

„Kummaline, teda pole siin,“ lausus ta, kui mind tulemas kuulis. „Oh sa püha punane lohe!“ hüüatas ta, kui ümber pöördus ja mind nägi. „Mis sinuga juhtus? Hetk tagasi oli sinuga ju veel kõik korras.“

„Minu jaoks ei olnud see hetk,“ hingeldasin ma. „Pikk lugu. Tule kaasa.“ Kõik see jooksmine oli mind juba korralikult võhmale võtnud.

Ruttasime taas keldrisse ja leidsime Evangeline’i sealt, kuhu ma ta jätnud olin. Käes oli tal aga kolletunud paberileht, mida ta murelikult silmitses.

„Mis paber see on?“ küsis Alaric.

„Celestine’i sünnitunnistus,“ vastas Evangeline. „See on tema sünnist saati siin kivi taga seisnud.“ Ta osutas ruumis põranda lähedal olevale lahtisele kivile.

„Mis seal seisab?“ tahtsime me mõlemad Alaricuga teada.

„Ma ei tea,“ lausus Evangeline. „Ma pole julgenud vaadata. Kui tahate, võite seda ise teha.“ Ta ulatas paberi minu ja Alaricu poole.

Kuid me ei saanud seda vastu võtta, sest samal hetkel astus uksest sisse pahaaimamatu Victoria Reginald.

„Karolina?“ küsis Alaric. „Mida sina siin teed?“

Samal ajal viskusin mina naisele kallale, võtsin ta samasugusesse haardesse, nagu ennist Evangeline’i, kui ma teda ekslikult Victoriaks olin pidanud, ja laususin: „Enam sa siit ei pääse.“

„Mida kuradit, Frederick!“ oli Alaric minu peale pahane. „Mida sa teed?“

„See naine siin on osaliselt isa surma eest vastutav,“ laususin ma. „Kas tunned ta ära?“

„Jah! Ilmselgelt tunnen. See on ju Karolina Petrova, meie teenijanna,“ lausus Alaric.

„Vaata juuksevärvist ja meigist kaugemale,“ soovitasin ma ja tõmbasin naisel paruka peast. Tumedate juuste alt tuli välja plaatinablond juuksepahmakas.

Alaric kissitas silmi. „Victoria?“ küsis ta.

„Jah, Alaric,“ lausus naine hädalise häälega. „Tee midagi, et see hullumeelne mind lahti laseks.“

Alaric kortsutas kulmu. „Miks sa siin oled?“ küsis ta. „Sa ütlesid, et sul on perekondlik hädaolukord ja sa ei saa minuga kaasa tulla.“

„Ma…“ pudistas naine ja ohkas siis südant lõhestavalt. „Ma valetasin sulle. Sest… tõde on see, et ma vajasin hädasti raha. Mu näitlejakarjäär ei ole just meelakkumine. Ma pole tegelikult viimasel ajal kuigi palju rolle saanud…“

„Miks sa mulle valetasid?“ segas Alaric vahele.

„Ma ei tahtnud, et sa teada saaksid,“ proovis Victoria olukorda parandada.

„Mulle ei meeldi valetajad.“ Seda ma uskusin. Alaric oli ilma kahtluseta kõige ausam mees maailmas, keda ma tundsin.

„See oleks sind kurvastanud.“

„Ja selle pärast tulid sa maskeerituna minu perekonna majja?“

Victoria noogutas innukalt. Ta ilmselt arvas, et Alaric usub teda.

„Lõpeta hämamine!“ käratas Alaric ja astus sammu naisele ligemale. Linnuk järgnes talle, hambad paljastatud ja kurgust kostmas madal urin. Victoria oleks ilmselt tahtnud sammu tagasi astuda, kuid ma hoidsin teda kõvasti kinni.

„Ma ei häma,“ nuuksus naine. „See on tõde.“

„Mida ta siit tahtis?“ küsis Alaric nüüd minu käest.

„Kaelakeed,“ vastasin ma. „Väga väärtuslikku kaelakeed.“ Siis meenus mulle midagi, mida mu isa oli öelnud. „Ja ilmselt midagi Maximilianilt teada. Mingit saladust, mille mu isa pigem enesega hauda viis, kui kellelegi avaldas.“

„Nii et sa oled siis varas?“ küsis Alaric.

„Ei, ei!“ hädaldas Victoria, kuid tema sõnades ei olnud enam endist kindlameelsust. „Ma pole midagi varastanud.“

„Ei,“ sõnasin ma. „Kaelakee on kindlas kohas. Ja ajalugu on rikkumata. Aga mitte tänu sinule.“

„Ajalugu?“

„Rikkumata?“

Alaric ja Evangeline vaatasid mulle küsivalt otsa ja ma rääkisin neile ära kõik, mis alates minu vestlusest Celestine’iga toimunud oli. Kõik mida ma olin teada saanud Victoria Reginaldi ja tema motiivide kohta ning salatunnelist ja Anastasiast, keda ma olin näinud Theodorit pussitamas.

„Niisiis, Anastasia on hoopis see, kes tegelikult selles majas toimunud ainukese mõrva sooritanud on,“ lausus Alaric. „Selle tõestamiseks peaksime me leidma mõrvarelva.“

„Mis mõttes tõestamiseks,“ ei saanud ma aru. „Ma nägin ju mõrva pealt.“

„Kohus ei usuks seda iialgi,“ vaidles Alaric vastu. „Vähemalt mitte siis, kui meil on ainult sinu sõna. Nuga muudaks asjaolusid.“

„Võib-olla…“ Kaugemale ma ei jõudnudki, sest suures plaanide tegemise tuhinas olin ma oma haaret Victoria ümber pisut lõdvendanud. Naine kasutas seda ära ja virutas mulle kontsaga varbale ning vingerdas end siis vabaks.

Hetkega oli pisike lohe naise pikali hüpanud. Tema sõõrmetest pahvis tossu. „Ei lähe sa meil veel kusagile,“ urises Linnuk. „Ei tea, mis me sinuga teeme, aga puhtalt sa ei pääse.“

„Ma pole midagi teinud!“ hüüatas naine hirmunult.

„Võltsidentiteedi kasutamine, sissemurdmine, füüsiline vägivald, ligimese vastu tahtmist kinni hoidmine,“ loetlesin ma. „Tõenäoliselt ka mõrvakatse. Kas tahad, et ma jätkaksin?“

Victoria oli vahepeal näost veelgi kahvatumaks muutunud. Ta niheles lohe all, kuid too asetas vastuseks oma teravate küünistega käpa naise kõrile.

„Mis me temaga nüüd teeme?“ päris Evangeline.

„Viime ta üles ja paneme mõnda tuppa kinni. Kui lumi on sulanud ja me politseiga kontakti saame, võime ta neile üle anda.“

Seda me ka tegime. Samuti sulgesime me oma tuppa ka Anastasia. See tekitas paraja kisma nii tema enda, kui ka tädi Sinaidaga. Kui Nicholas üldse mingeid emotsioone oma naisele esitatud süüdistusega seoses välja näitas, siis oli see kergendus. Ma ei teadnud, mis nende vahel koduses keskkonnas toimus, kuid mees paistis asjaolude käiguga pigem rahul olevat. Kurb, kuid kergendatud.

Nuga ja sellega koos ka Maximiliani tapnud kuul tulid lõpuks välja Sinaida madratsi seest, kuhu need oskuslikult kinni olid õmmeldud. Ei mina, ega Alaric poleks suutnud sellise koha peale tulla, kuid õnneks oli meil olemas Evangeline, kes suutis naiseliku mõistuse keerdkäigud lahti mõtestada.

Tänasime üksteist korralikult tehtud töö eest. Ma poleks kunagi arvanud, et leian endas kutsumuse politseiniku töö poole, kuid siin ma olin – rahul sellega, kuidas me juhtumi lahendanud olime. Sellegi poolest arvasin ma, et õhuväe majori ametikoht on mulle sobilikum. Ja sellega oligi see põrgulik aeg minu perekonna mõisas peaaegu läbi saanud.

 

Keegi Rochefortidest ei saanudki teada, kes oli Celestine’i isa. Neiu sünnitunnistus oli Victoria põgenemiskatse rüsinas maha kukkunud ja Linnuk oli selle esiteks kogemata tükkideks tõmmanud ning siis tahmaseks ajanud. Beatrice väitis, et ei suuda seda kellelegi ise öelda, kuid igaühel oli selleks ajaks juba tekkinud oma kahtlusi.

Samuti ei selgitanud ei Victoria, Anastasia ega Sinaida, mida Maximilian nende välja vihastamiseks teinud oli. Kuid see pidi olema midagi üsna suurt, et panna neid kolme naist niivõrd kurjasid tegusid kavandama. Kõik ainult selleks, et saada enda kätte ajarännu kivi ja sündmusi muuta. Siiski, loo lõpu puhul võib vast avaldada, et Sinaida ja Anastasia puhul oli see tõesti seotud vanaproua abieluga juba mõnda aega tagasi surnud vana Zähringeni krahviga. Victoria aga pidas Maximiliani vastutavaks oma vanematega juhtunud õnnetuse eest. See oli juhtunud ammu, kuid naise jaoks paistis see kogu elu jooksul olevat toimunud justkui eile.

Kahe päeva pärast oli lumi piisavalt sulanud ja mõisast oli võimalik liikuma pääseda. Siis jõudis kohale ka politsei, kes kolm naist kaasa viis.

Victoria võttis ülekuulamisel omaks kõik süüdistused ja kahetses oma tegusid. Selle eest sai ta siiski kakskümmend aastat vanglakaristust. Ta võttis uudise oma karistusest vapralt vastu ja küsis rahulikult Alaricult: „Kas ootad mu ära?“

Alaric raputas pead. „Ma ei tunne sind enam,“ lausus ta. „Ilmselt pole kunagi tundnud. Ma poleks kunagi kihlunud kellegagi, kes minu selja taga sepitseb. Ei, ma ei oota sind. Meie kihlus on läbi.“

Selle peale puhkes naine nutma. Ta viidi nuuksuvana kohtusaalist minema. Sellegipoolest oli ta vanglas tugevaks jäänud, korralikult käitunud ja juba kaheteist aasta pärast tingimisi vabaks lastud. Ta ei tegelenud enam kunagi näitlemisega. Selle asemel avas ta hoopis oma pagariäri, kus ta linna maitsvamaid kardemonisaiu küpsetas.

Sinaida, keda süüdistati kuritööle kaasa aitamises, ei elanud enam kaua. Tema tervis halvenes pärast vangistamist järsult ning juba enne kohtulahendi leidmist suri ta südamerabandusse.

Anastasia püüdis hullumeelsuse kaardile rõhudes süüdistustest kõrvale hiilida. Kui see ka varem päris tõele ei vastanud, siis pärast ema surmast kuulmist pööras naine tõesti ära. Ta hakkas nägema viirastusi ja kuulma hääli. Vangla asemel pandi ta kinni hoopis hullumajja.

Ülejäänud Rochefortid ning nende lähisugulased ja teenijad olid aga läbielatud sündmuste ja pinnale kerkinud saladuste tõttu palju lähedasemaks saanud. Mõnda aega valitses perekonnas mingisugune teineteise mõistmine ja üleüldine aktsepteerimine. Tõesti, mõnda aega oli see nii. Mõnda aega…