Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. Kõik pidi õnnestuma. Õpetaja oli koolis reaalsuste vahel liikumist sadu kordi selgitanud. Igast võimalikust vaatenurgast.. Vaja on vaid sügavat keskendumist ja täielikku emotsioonide kontrolli. Kui oskad oma teadvust õigesti häälestada, võid libiseda ühest reaalsusest teise sama sujuvalt, nagu astuksid lumisest metsast kuuma sauna ja lõdisemine asendub mõnusalt paitava soojusega.

Ma elan planeedil Kveiar ja kogu meie teadlik ruum koosneb paralleelreaalsustest, mille kihid põimuvad üksteise sees ja vahel. Neid eraldavad peened vibratsioonilised erinevused. Ühest teise minekuks piisab uue maailma kristallselgest ettekujutlusest vaimusilmas ning jalgades, kuidas need uut maapinda puudutavad ja vahetumine peaks toimuma iseenesest.

Aga midagi läks valesti.

Ma avasin silmad ja leidsin end seismas keset tänavat. Ma ei olnud seal, kust alustasin, ega seal, kuhu kavatsesin minna. Õhk hõõgus leitsakust, võõrad lõhnad tungisid ninna, taevas helkis kahtlaselt oranžina. Mu keha värises, nagu pärast esimest ujumist kevadises järves, kuigi õhk mu ümber oli kuum ja rõske. Seda maailma ma küll oma kujutluses silmas ei pidanud.

"Mis siin toimub?" pomisesin endamisi, kuid vastuseks kuulsin oma peas korraga mitut võõrast häält.

"Sa oled siin, sest sa tahtsid seda," ütles üks hääl, pehme ja rahulik.

"Ei, ta ei tahtnud. Ta eksis," vaidles teine vastu, terav ja kärsitu.

Pöörasin ringi, püüdes aru saada, kes räägivad, kuid ma ei näinud kedagi. Hallikasvalge tänav kulges järsult üles mäkke. Tee oli ääristatud igavate ühesuguste majadega.

"Kus ma olen?" küsisin valju häälega. Vastuseks sain vaid naeru. Need ei olnud enam ainult mu peas, vaid rõlged naerukraaksatused kõlasid tühjal tänaval kajana nagu asuks tänav ülisuure kiriku võlvide all.

Siis hakkas maapind mu all kummaliselt liikuma. Nägin kuidas kivid ja liiv võnkusid ja koondusid mingiteks mustriteks. Maapind paistis elustuvat. Mustritest moodustusid sõnad.

"Tere tulemast," ütlesid kivid ja liiv.

Pead tõstes nägin, et nüüd seisan ma juba rannas ja linn oli kadunud. Tuul lükkas juuksed näkku ja mu jalge alla tekkis veelomp. Ei, mitte tänu mulle. Ta lihtsalt tekkis ilma minu abita. Kuid tuul ja vesi polnud lihtlabased tuul ja vesi. Tuul sosistas väikese vilinaga nagu oleks tal nohu: "Sa oled siin, sest sa tahtsid seda."

"Ei, ma ei tahtnud!" karjatasin vastu.

Vesi mu ees hakkas keerlema moodustades väikese suule sarnaneva toru.

"Sa oled siin, sest sa eksisid," teatas ta külmalt ja ma tundsin, kuidas mu keha hakkas uuesti värisema.

Püüdsin keskenduda ja meenutada, kuidas saab kiiresti reaalsuste vahel liikuda, kuid mu mõtted valgusid laiali nagu liiga vesine puder. Emotsioonid rallisid kontrollimatult ja ma tundsin, kuidas järgmine reaalsus hakkas mind endasse imema.

Astusin sammu tagasi, kuid komistasin ja kukkusin. Maapind mu all liikus erinevates suundades ja keeras mu kõhuli. Mul polnud julgust püsti tõusta, et vaadata, kus ma nüüd olen. Ma tahaks teada miks ma siia sattusin. Ma ei ole ju mingi äsja vaimsuse avastanud kontoriametnik, kes pärast kümmet tundi mediteerimist arvab, et nüüd on ta päriselt valgustunud. Ma tegin nii nagu õpetaja ütles. Või oli see hoopis mingi süsteemiviga, kus keegi kuskil kvantreaalsuse serveriruumis vajutas valele nupule? Äkki ma olen hoopis teisele planeedile sattunud?

Ma teadsin ainult seda, et siia ma küll jõuda ei tahtnud ja tagasi minemiseks polnud mul ühtegi nuppu. Ilmselgelt olen ma midagi väga olulist ära vussinud ja mul pole aimugi, kuidas seda tagasi soperdada. Ja siis kuulsin oma peas kellegi rõõmsahäälset küsimust: "Ega sa ei maga?"

Ma ei kuulnud seda häält kõrvadega. Ma nagu tundsin seda küsimust oma peas. See polnud nagu heli, vaid pigem teadmine, mis mu peas klõpsatas. Keerasin end liival külili ja nägin teda. Ta seisis paar sammu eemal jalgupidi soojas vees, märjad juuksed lõbusa kiivrina näo külge kleepunud ja silmad naerul.

"Kaua sa mind siin lebamas vaatasid?" mõtlesin hirmunult.

"Natukene. Sa olid avatud. Ma tean, mida sa mõtled," lausus ta.

Ei, mitte lausus. Tema mõte lihtsalt oli mu peas, ilma, et ma midagi oleks kuulnud.

"Ei tea," vastasin automaatselt.

Ta naeratas: „Sa oled teistsugune. Enamik ei varja midagi. Aga sina, sa hoiad end tagasi ja oled end liivaga kokku rullinud."

Ma ei vastanud. Ilmselgelt ma ei saanud valetada. Vaikida sain, kuigi see nõudis pingutust. Tore, et ma koolis mediteerimise tunni ajal ei maganud. Nüüd kulus pea mõtetest puhtaks pühkimise oskus marjaks ära.

Õnneks ta ka ei rääkinud liiga palju, ei pressinud peale. Ta lihtsalt oli. Iga kord, kui ma silmad sulgesin, tundsin ta mõtteid enda ümber. Otsustasin, et kuna ma olen üksinda võõras kohas, ei jää mul muud üle, kui teda usaldada.

"Kas see on Kveiar?"küsisin ma lootuses, et olen jätkuvalt oma koduplaneedil.

„Jaa, muidugi, kus siis veel? Miks sa enda mõtteid vägistada püüad?"

Ohh, õnneks olen jätkuvalt oma koduplaneedil! Ma teadsin küll, et nii lihtsalt planeetide vahel liikuda ei saa. Ainult reaalsuseid saab vahetada. Aga sellisest mitmekordsest vahetamisest ei räägitud koolis midagi. Ma olen jätkuvalt koduplaneedil. Kveiar, mu kodu!

See reaalsus, kus ma olin siiani elanud, oli suhteliselt tõsine. Peamine lõbu oligi reaalsuste vahetamine. Näiteks ajastu vahetamise trikki oskasin ma väga hästi. Mediteerid natuke ja saadki kakssada aastat edasi või tagasi reisida. Ilma asukohta muutmata. Lõbus. Kuid täna harjutasin kuidas vahetada vibratsiooni ja minna teistsuguse vibraga reaalsusesse. Ma proovisin kõrgemat ja mul polnud vähematki aimu, et selles saab teiste mõtteid kuulata. Minu linnas mõtete lugemise trikki ei osatud. Minu maailmas olid sõnad vaid pooltühjad kestad, mille taga võis peituda ükskõik mis: vale, manipulatsioon, varjatud kavatsused. Kunagi polnud kindel, kas naeratusse peitis end sõprus või kaval plaan. Kasvasin üles maailmas, kus usaldus oli luksus ja tõde pigem kokkulepe kui midagi kindlat. Kuid nüüd tundsin oma peas võõraid hääli, sain esimest korda aru, kui pime ja kurt oli minu reaalsuse kodulinn. Mõtlesin seda kõike, et võõras minust paremini aru saaks, sest ta tundus nii eriline, et ma tahtsin temast rohkem teada.

"Sa ei pea kartma," tuli tema mõte nagu loojanguvalgus.

Aga ma kartsin end täielikult avada, kuigi mu ehmatus võõrasse kohta sattumise pärast oli haihtunud. Kui ma avaksin end täielikult, kas ma oleksin siis veel mina? Või muutuksin kellekski teiseks?

Ta astus lähemale, liiv laulis ta jalge all. „Ma tahan ka teada, kes sa oled."

Umbes nagu ma ise tunneksin ennast! Ma tean, et elasin oma majakeses ja erinevate reaalsustega mängides jõudsin kogemata ei tea kuhu. Võimalik, et olen praegu kodu kõrvaltänaval, aga see tänav pole enam üldse mingi tänav, vaid hoopis tundmatu mere rand. Minu reaalsuses asus meri kilomeeter kaugemal. Ma polnud kindel, kas ma tahan, et keegi võhivõõras seda teaks, aga ega mul ühtegi päästeplaani niikuinii pole.

Tõusin püsti, sulgesin silmad ja lubasin ta enda sisse. Pähe, minu pähe, et ta näeks ja kuuleks kõike. Kõike. Seda, kust ma tulin. Seda, mida ma olin kartnud. Kogu pimedust ja heitlust ja iha ja segadust. Ja kui ma silmad avasin, ta ei olnudki kadunud. Ta seisis ikka seal. Ja ta naeratas.

"Sa oled ilus."

Soe säde jooksis mööda mu selgroogu üles. Ilus? Nojah, seda ma teadsin, aga kuulda seda nii tutvuse alguses polnud meil küll kombeks. Vaatasin teda. Ja siis vaatasin uuesti, ega tal endal ka viga ei olnud. Ta näos olid kõik mu lemmikud näojooned. Jah, mul on selline nimekiri! Ja need jooned olid kokku pandud nii, et tulemus oleks mõistusele täielikult hoomamatu, aga süda tunneb kohe ära, et tahaks kauem uurida.

Kas ta silmad on tumedad või heledad? Need tundusid olevat mõlemat, sõltuvalt sellest, kuhu valgus langes. Ta suu? Liiga täiuslik. Tema suu oskas nii salapäraselt muheleda, et ma tundsin end kohe natuke lihtsameelsena.

Ta liigutused olid täpsed ja sujuvad. Nagu kass, kes võib käia üle asjadega kaetud laua ilma, et midagi puudutaks. Kuid ma ei osanud ta ilmest midagi välja lugeda. Mul pole oskust niisama kellegi peas istuda, ma sain ainult seda infot, mida mulle saadeti. Ma olin juba aru saanud, et mõtted liikusid selles reaalsuses nagu tuul ja kui sa üritasid neid varjata, oli see umbes sama efektiivne, kui peita hunnik kookospähkleid rannaliiva alla ja loota, et keegi ei näe.

"Sa oled ilus," ütles ta uuesti, nüüd juba väikese muigega.

Ilus? Jälle. Ma ei teadnud, miks ta ennast kordab. Minu kodulinnas olid komplimendid hea võte millegi väljapressimiseks. Ma hoidsin näo tõsisena ja vaatasin teda hindavalt: „Kas sa testid meelitusega kõigi uute tuttavate piire või sa lihtsalt täidad niiviisi ebameeldivat vaikust?“ Ma naeratasin kergelt, et viisakana mõjuda.

Tema mõtted tegid väikese huvitava lainetuse. Umbes nagu too hetk, kui meri otsustab su paati kergelt loksutada, et näha, kas sa kukud ümber või mitte: „Sa alati omaette mõtled nii palju?"

"Ainult siis, kui keegi teine midagi piisavalt huvitavalt ei räägi," vastasin.

Tema muie süvenes: „Ja mina olen huvitav?"

Muidugi oli ta huvitav. Ta rääkis nagu keegi, kes teab, et kogu maailm kuulub talle, aga samas oli piisavalt viisakas, et teistele ka ruumi jätta. Ta mõtted olid nagu soe vesi: rahustavad ja pehmed, kuid samas piisavalt soojad, et end neisse mõnusalt ära kaotada.

"Ja sina oled müsteerium," lisas ta, nüüd juba mulle otse näkku põrnitsedes.

Tõmbasin oma jaki hõlmad tihedamalt ümber keha kui tundsin, et ta katsus mõttega mu käsi. See oli veider tunne. Umbes nagu keegi ulataks sulle nähtamatu teetassi, aga sina ei ole veel otsustanud, kas tahad seda vastu võtta või oleks parem see vastu kujutletavat seina visata.

"Kui sa nii palju mu peas tahad elada, siis äkki maksad üüri ka?" saatsin talle mõtte.

Tema silmad läksid suureks: "Kuidas see veel käiks?"

Ma hõõrusin ühte jalga vastu teise jala säärt, et liiv maha saada. "No näiteks võiksid sa mind sööma viia. Ma arvan, et ma olen ära teeninud vähemalt ühe korraliku banaanilehte keeratud kookospudingu."

Tema mõtted keerasid end minu peas veidi viltu, nagu lind, kes proovib uues õhuvoolus tasakaalu hoida. Täiesti haige tunne!

„See on parim idee, mida ma täna olen kuulnud," teatas ta oma linnumõttega.

Ta kõndis ees. Rada lookles läbi lopsaka taimestiku, mis sarnanes minu reaalsuses minu maja taga olevale troopilisele džunglile, kuid oli ühtlasi ka täiesti võõras. Kõigepealt märkasin puid. Kui neid saab üldse puudeks sai nimetada. Tüved polnud ei pruunid ega rohelised, vaid poolläbipaistvad, justkui klaasist ja tüve sees voolasid aeg-ajalt sähvatavad erivärvilised valgusimpulsid. Lehed olid peaaegu ovaalsed, kuid nad kasvasid alati spiraalselt ülespoole keereldes päikese suunas.

Maapind polnud ei liivane ega kõva, vaid pigem midagi pehmet ja vetruvat, nagu oleksin astunud suure padja peale. Iga samm tekitas lühikesi helilaineid, mis sumbusid loodusesse ja hoolega kuulates moodustasid lõbusaid viisijuppe.

Äkki jooksis meie teed ületades mööda miski, mis meenutas korraks lindu, aga sellel olid neli tiiba nagu liblikal ja sabaots helendas kergelt nagu kumav kukemari. Linnulaadne olend lasi mulle korraks otsa vaadates kuuldavale lühikese trillerdava heli.

„Ta tervitas meid,“ ütles mu kaaslane naeratades.

Kõige kummalisemad olid veekogud. Väikesed looduslikud tiigid ei olnud sinised ega rohekad, vaid muutusid värvi vastavalt sellele, mis meeleolus sa olid. Kui ma seisatasin ühe veesilma juures ja mõtlesin, kui ilus see kõik on, peegeldus vesi mulle vastu pehme kuldkollase tooniga. Mees naeris taas: „Kui sa oleksid pahur, oleks see vesi sügavsinine ja kui sa valetaksid, siis süsimust.“

Selles maailmas ei saanud isegi looduse eest midagi varjata.

Ühes kohas hõljusid maapinna kohal madalad kohevate pilvelaadsetest taimedest laigud, mis tuulega laugelt lainetasid. Kui neist möödusime, tundsin kerget tsitruse aroomi, mis muutus kohe, kui tuul suunda muutis ja nüüd oli see nagu värskelt küpsenud leib. Mu kaaslane naeris mu hämmeldunud ilmet nähes. „Need taimed kohandavad oma lõhna vastavalt sellele, mida sa hetkel kõige rohkem ihkad. Me hakkame kohale jõudma,“ selgitas ta.

Astusime sisse söögikohta, mis kandis nime „Maailma Parim Mälestus“. See oli suur, avar ja aknavaba ruum, mille seinad olid kaetud pidevalt muutuvate värviliste kujunditega. Selle loonud kunstnik pidi küll väga entusiastlik kuid samas ka mõnevõrra tasakaalutu olema.

Laua peal ootas juba menüü. See polnud tavaline ekraan ega paberleht, vaid hõljuv energiaväli, kuhu hakkasid ilmnema roogade kirjeldused vastavalt meie alateadvuse soovidele. Ta piilus mu poole ja noogutas.

„Sa hoiad oma neelusid nii kõvasti kinni, et menüü hakkab varsti särisema,“ muigas Junou kergelt. „Lase vabaks, see on lihtsalt toit.“

„Minu maailmas ei loe võõrad inimesed mu söögisoove enne, kui ma olen jõudnud neid endale tunnistada,“ vastasin jäigalt.

Menüü lugemine oli omamoodi elamus. Kõik toidud olid seotud mälestustega. Süües sai kogeda kellegi teise elamusi. Näiteks „Vanaema Parim Õunakook“ tuli koos sooja tundega, nagu istuksid suveõhtul kiiktoolis ja keegi loeks sulle unejuttu. „Karm Otsus Hommikusöögiks“ tõotas tuua närvesööva tunde, mida koges keegi, kes valis elu ja surma vahel. Väidetavalt sobib see neile, kes armastavad tõrvmusta kohvi.

Mu kaaslane valis midagi, mida menüü kirjeldas kui „Esimene Armumine Maasikakooki“. Mina võtsin „Ebaõnnestunud Eksperiment Porgandiga“, kuna mulle tundus, et see on tegelikult too kookospuding, mille järgi mu neelud käisid.

Kelner, kelle pea ja käed olid inimese omad, aga vööst allapoole asus lihtne riiulitega kapp rattad all, muutis iga kord oma nägu vastavalt sellele, kellega ta suhtles. Mind vaatas ta heasüdamliku memme näoga, aga mu kaaslase jaoks kaotas ta nägu kolmkümmend aastat ja silmad särasid natuke liiga kelmikalt. Ma lihtsalt pidin oma kaaslaselt uurima: „Kuule, milleks selline näomoondamine hea peaks olema?!“

„See on niisugune teenindusrobot, kes üritab peegeldada kedagi, keda sa praegu oma ellu võiksid vajada. Nii muutub iga suhtlus meeldivaks ja inimesed on paremas tujus. Isegi meil juhtub, et keegi kipub kelneriga vaidlema või kokka süüdistama.“

Kohe peale tellimist ilmusid toidud riiulitele ja kelner tõstis nad meie ette lauale. Ma rullisin lahti rohelise lehe ja seal oligi porgandikujuline kookospuding. Appi kui maitsev! Banaanileht krabises mu sõrmede vahel, kui ma sellelt viimase suutäie välja kraapisin. Olin valmis oma elu parimat toidukorda lõpetama, kui järsku juhtus midagi ebameeldivat.

"Nii et sulle maitseb?" küsis keegi võõras hääl mu peas.

Mitte tema mõte. Keegi teine. Palju krabedam. Palju häirivam. Ma võpatasin ja piilusin ringi. Mitte keegi ei rääkinud. Loomulikult. Aga mõtted, mõtted olid siin vabad nagu meretuul ja see tähendas, et kui keegi tahtis end su ajus sisse seada, siis palju õnne, tal polnud isegi võtmeid vaja.

"Muidugi talle maitseb, ta mõtleb sellest juba viis minutit," ütles kolmas hääl.

"Ja ta tahaks veel," lisas neljas.

"Aga ta ei julge küsida," imestas viies.

"Mis siis? Las küsib! Meil on kookospähkleid piisavalt."

Ja korraga oli mu pea täis võõraid inimesi, kes kõik arutasid väga põhjalikult minu söömisharjumusi. Ma vaatasin oma kaaslast ja leidsin ta muigamas.

"Harjud ära," ütles ta.

"Ma EI TAHA harjuda!" mõtlesin ärritunult tagasi ja olin täiesti kindel, et kõik kuulsid seda.

Keegi naeris. Tundus, et pool saart oli minu mõtetest teadlik. Ma panin käed meelekohtadele ja pigistasin silmad kinni. Kuidas nad niimoodi elada suudavad? Kas keegi ei taha kunagi lihtsalt omaette mõelda, ilma et terve restoran kohe analüüsima hakkaks?

Aga enne kui ma jõudsin veel midagi öelda (mõtlesin küll, aga üritasin seda mõtet võimalikult väikseks ja varjatuks jätta, mis muidugi ei toiminud), tundsin midagi veel hullemat.

Ühe inimese mõtted olid kummaliselt valjud. Ja need olid suunatud väga otse mulle.

"Ma arvan, et ta ei kuulu siia."

See polnud enam sama kerge ja humoorikas mõttevahetus, mis enne mind ümbritses. See oli jäine. See lõikas. Vaatasin ringi. Keegi ei paistnud mind otseselt jõllitavat, aga ma tundsin, et keegi kuskil kaugemal mõtles seda täiesti siiralt. Mu kaaslane vaatas mulle otsa ja ka tema silmad polnud enam lihtsalt mängulised.

"Ära muretse," ütles ta. "Ma tean, kes see oli." Ta tõusis püsti ja sirutas mulle käe: "Lähme."

Ma ei teadnud kuhu. Aga ma tundsin, et kui ma siia paigale jään, siis see mõte, jäine ja lõikav, jääb koos meiega. Ma eelistasin pead, mille sisse ei puurita vastiku mõtte jääpurikat. Võtsin ta käe ja me läksime.

Kõndisime läbi tiheda palmilehtede varju ja kuigi ta ei hoidnud enam mu kätt, tundsin ma kogu kehaga tema kohalolu. See oli nagu soe laine, mis sind ümbritseb, aga samal ajal hoiab sind natuke tagasi, et sa ei läheks liiga sügavale.

Ma piilusin teda kõrvalt. Ta liikus enesekindlalt, aga see polnud selline enesekindlus, mis nõudis teistelt tähelepanu. Nii liigub inimene, kes on liiga palju näinud, et enam mitte üllatuda.

"Sa kuulsid seda mõtet ka, eks?" küsisin lõpuks.

Ta noogutas: "Kuulsin."

"Kes see oli?"

Tema mõtted sulgusid nagu tormipilved. Mitte otseselt vaenulikult, aga piisavalt karuselt, et ma sain aru, ta ei taha rääkida. "Ma arvan, et sa tead, et ma ei ütle," vastas ta lõpuks.

Ma turtsatasin: "Kas nüüd on sul mingi salapärane mõtete vägistamise tuju?"

"Ei. Ma lihtsalt ei taha, et sa hakkaksid praegu valesid inimesi kartma."

See ei olnud kuigi lohutav.

Jõudsime lõpuks väikesele rannale, mis oli ülejäänud saarest eraldatud kaljuseina ja paksu džungliga. Tundus, et see polnud tavaline koht, kuhu inimesed kogunesid. Siin polnud hängivaid igavlejaid, kes sulle arutult küsimusi pähe pilluksid.

"Siin on vaikne," ütlesin.

Ta noogutas: "Ma tulen siia tihti."

Ma istusin liivale ja panin jalad vette. Lained tulid ja läksid ja esimest korda sellest hetkest, kui mu mõtted laiadele massidele meelelahutuseks läksid, tundsin, et võin neid lihtsalt enda teada hoida.

Ta istus minu kõrvale ja ma tundsin tema mõtteid minuga kohanemas. Ta ei surunud end peale, ei püüdnud mind lugeda. Ta lihtsalt oli.

"Mis su nimi on?" küsisin lõpuks.

Ta naeris vaikselt: „Sa oled minuga juba tundide kaupa aega veetnud ja alles nüüd küsid?"

Ma kehitasin õlgu: "Sa pole minu oma ka küsinud."

"Ma juba tean," vastas ta. "Ma kuulsin seda esimesel hetkel, kui sa mu mõtete vaatevälja sattusid."

Ma kissitasin silmi: "Muidugi sa teadsid. Aga mina sinu oma ei tea."

Ta vaatas mind pikalt, nagu kaaludes, kas ta tahab mulle vastata. "Junou," ütles ta lõpuks.

Ma veeretasin seda kiire häälitsusena oma peas: Junou. See ei kõlanud mulle kohalikult, aga ma ei oska ka mõelda kaugel ma oma kodust olla võisin. Ja vaevalt ma sinna enam tagasi saan, kui ma isegi ei tea kuidas ma siia sain ja Junou ei paistnud reaalsuste vahetamist oskavat. Siin reaalsuses oskasid kõik hoopis telepaatia-asja.

"Mida sa teed siin saarel, kus kõik üksteise mõtteid loevad?"

Tema nägu tõmbus hetkeks tõsiseks: "Ma võiksin sama küsida sinult."

Ja just nii, vastuseid saamata, istusime edasi, kaks mõttekaaslast vaikuses, mis oli ainus tõeline luksus siin maailmas. Junou vaatas merd, aga ma tundsin, kuidas tema mõtted pulseerisid, nagu lained, mis üle rannaliiva jooksevad ja siis tagasi kiirustavad. Ta hoidis midagi tagasi. Midagi suurt.

"Sa ei küsi rohkem?" vaatas ta mulle tõsiselt otsa.

"Ma annan sulle võimaluse ise rääkida," vastasin. "Aga ära arva, et ma ei ole uudishimulik."

Ta naeratas nõrgalt: "Hea taktika."

Siis ta ohkas ja lükkas oma jalad liiva alla, nagu üritaks endale juuri kasvatada, enne kui midagi rasket välja ütleb.

"Ma ei sündinud sellisena nagu teised," alustas ta. "Ma ei õppinud telepaatiat nagu enamik. See lihtsalt oli alati seal. Aga erinevalt teistest on mu kuulmisväli väga lai ja ma tean ka seda, mida teistele räägitakse."

Ma vaatasin teda hoolikamalt: "Sa kuuled alati kõike?"

"Alati kui tahan," ütles ta ja libistas sõrmedega läbi märja liiva. "Kui keegi on toas, ma kuulen teda. Kui keegi on linnas, ma kuulen teda. Ja kui keegi mõtleb minust teisel pool saart, ma kuulen ka seda."

Mõistsin äkitselt, kui väsitav see pidi olema. Inimeste peades liigub ju igasugust pahna, mida on parem mitte teada. Kui kõik maailma mõtted on pidevalt saadaval, on päris suur võimalus kogu maailmas tõsiselt pettuda.

"Kas sa ei saa seda blokeerida?" küsisin vaikselt.

"Ma õppisin," ütles ta. "Aga ainult osaliselt. Mul läks aastaid, et ehitada endale kaitsed. Et eristada ebavajalikke mõtteid olulistest. Aga mõned nõmedused tulevad ikka läbi."

Ta hääles oli midagi sellist, mis pani mind tajuma, et see polnud lihtsalt ebamugavus. See oli vastumeelsus.

"See ei ole lihtsalt tüütu, eks?" ütlesin ettevaatlikult. "See on midagi enamat."

Junou vaikis pikalt. Siis ta pöördus ja vaatas mulle otse silma. Tema mõtted olid korraga palju selgemad, nagu ta oleks tahtnud, et ma saaksin tema järgmistest sõnadest aru mitte ainult nende tähenduse, vaid ka kogu taustaga.

"Kui sa kuuled kõike, kuuled ka seda, mida inimesed ei taha, et sa kuuleksid."

Külm jutt käis mul üle selja: "Mida sa kuulsid?"

Ta langetas pilgu.

"Varem," ütles ta. "Kui ma elasin teisel saarel, kuulsin ühte mõtet, mida ma poleks pidanud kuulma."

"Ja mis see oli?"

Junou naeratas, aga see polnud rõõmus naeratus: "Et mind tuleb kõrvaldada."

Ma neelatasin. "Kes seda mõtles?"

Junou vaatas mind pika pilguga: "Sama inimene, kes just mõtles, et sina ei kuulu siia."

Ja just sel hetkel sain ma aru, et ka see osa maailmast ei kujutanud endast vaid lõbusaid mõtteid ja rahulikku elu. Ka siin leidus saladusi ja mõtteid, mida mõned inimesed tahtsid igaveseks peidus hoida.

"Oota nüüd," tõstsin käe ja lasin sõrmedega läbi oma juuste. "Keegi mõtles just, et mina ei kuulu siia? Kas sa võid mind rahustada ja öelda, et see oli mingi vanaproua, kes lihtsalt ei talu uustulnukaid?"

Junou kõhkles. Ja ausalt, kui keegi, kes loeb pidevalt teiste mõtteid, jääb vastamisega jänni, siis see pole kuigi hea märk.

"No ütle juba!"

"See ei olnud vanaproua," ütles ta lõpuks.

Ma tõusin püsti ja pühkisin liiva maha: „Kas ma peaksin hakkama muretsema? Sest kui jah, siis ma tahaksin, et see oleks ametlikult välja öeldud, et ma teaks, kas ma kasvatan endale hallid juuksed või lihtsalt mängin muretut ja loodan, et nad muudavad meelt."

Junou kergitas kulmu: „Sa ei tundu just tüüpiline paanitseja."

Ma kehitasin õlgu: „Ma olen harjunud mõtlema, et kõik probleemid saab lahendada hea plaani ja võib-olla natukese veenmisega. Või vähemalt on abi, kui naiivset blondiini mängida."

Ta ohkas: "Kahjuks see pole selline probleem, mis lihtsalt ripsmete lehvitamisega lahendatakse."

Suurepärane. "Kes see oli?" küsisin uuesti.

Junou niheles ja vältis mu uurivat pilku. „Keegi, kes on mind juba pikka aega otsinud. Ja nüüd, kui sina siia ilmusid, oled sa muutunud osaks sellest loost, tahad või mitte."

Ma panin käed puusa: „Ma arvan, et ma EI taha. Aga ma kahtlustan, et see pole enam minu otsustada?"

Junou muigas kergelt: "Nutikas tüdruk."

See oli muidugi natuke masendav kompliment, sest see tähendas, et ma tõesti olin mingi jamaga seotud.

"Nimi?" küsisin.

Ta vaatas oma liivaseid varbaid, nagu kaaludes, kas seda on turvaline öelda.

"Kaurel," ütles ta lõpuks. "Ta oli kunagi nagu mina. Ülitundlik, liiga võimekas, suutis kuulda rohkem kui keegi teine. Aga erinevalt minust otsustas ta, et see teeb temast kellegi tähtsama kui teised. Et kui sa kuuled kõike, siis sa peaksid ka kõike kontrollima."

Ma vaatasin teda kahtlustavalt: "Kas sa loed mulle praegu ette kurjami monoloogi esimesi ridu?"

Junou naeris lühidalt: "Kui sa tahad, võin ka dramaatiliselt käsi taeva poole sirutada ja kurvalt ohata."

"Ei, aitäh," ütlesin kuivalt. "Aga mida see Kaurel siis tahab?"

Junou vaatas mulle otsa ja seekord polnud tema silmis naljasädemeid.

"Ta tahab olla ainus, kes kuuleb kõike."

Ja korraga hakkasid mul peas klõpsuma need lood, mida saare elanikud olid Junoule rääkinud. Inimesed kadusid. Inimesed, kes läksid mere äärde jalutama ja enam tagasi ei tulnud.

"Oota, oota," tõstsin käed. "Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis see Kaurel on mingi eriti peenhäälestatud raadio, kes tahab kõik teised sagedused kinni keerata?"

Junou ohkas: „Lihtsalt öeldes, jah."

"Ja kuidas see mind puudutab?" küsisin. "Ma elan täiesti õnnelikult oma väikeste mõtetega, ma pole mingi üli-telepaat. Mind võiks ta vabalt rahule jätta."

Junou raputas pead: „See pole nii lihtne. Ta teab ka inimeste potentsiaalseid võimeid. Tema jaoks on igaüks, kes suudab midagi liiga palju tajuda, kasvõi tulevikus, ohtlik. Ja sa tead ju, mis ohtudega tehakse?"

Ma vaikisin hetkeks ja mõtlesin talle siis: „Pakun, et nendele ei jagata tasuta spaapakette?"

"Pigem vastupidi," vastas Junou sünge ilmega.

See ei meeldinud mulle. Ma ei olnud suurem asi surmahirmu tundja. Peamiselt seetõttu, et mul oli tänase päevaga tekkinud tunne, et kui midagi väga halba peaks juhtuma, siis see oleks ilmselt midagi nii jaburat, et isegi mina ei suudaks seda tõsiselt võtta. Aga nüüd hakkas ka see lõbusavõitu reaalsus vaikselt muutuma.

"Kas sa tead, kus ta on?" küsisin.

"Ei," vastas Junou. "Aga ma usun, et ta teab, kus meie oleme."

See ei meeldinud mulle. Just sel hetkel hiilis mu mõtetesse midagi imelikku. Mitte päris hääl, mitte päris tunne, vaid rohkem nagu kõditav kahtlus, mis kraapis vaikselt aju tagumist nurka.

"Kas sa oled kindel, et sa tahad siin olla?"

Ma võpatasin ja vaatasin ringi.

Junou tõusis ka püsti, tema silmad kitsenesid: „Sa kuulsid seda?"

"Ma ei tea, mida ma kuulsin," sosistasin.

"See oli tema," ütles Junou vaikselt.

Mul hakkas korraga väga palav ja väga külm. "Sa tahad öelda, et ta rääkis minuga? Jälle?"

Junou noogutas: „Ja see on halb märk. Varem pole siia teiste mõtted ulatunud."

Ma tõmbasin sügavalt hinge: "No olgu. Nii et nüüd ta teab, kus me oleme. Mis on meie järgmine samm? Kas me peaksime kuhugi end ära peitma? Või on see üks neist olukordadest, kus inimesed üritavad oma normaalset elu jätkata, kuni pahalane nende ukse jalaga maha lööb?"

Junou nägi välja, nagu ta ka täpselt ei tea.

Ma ohkasin: "No tore. Kui ma kunagi mõtlesin, et tahaks rohkem põnevust, siis ma ei mõelnud seda nii sõna otseses mõttes."

Junou naeratas kergelt, aga ta silmad olid tõsised: "Me peame temani jõudma enne, kui tema siia jõuab."

Ja just siis, kui ma tahtsin küsida, kuidas me seda teha kavatseme, tabas mind teine mõte. See polnud enam peen kõdistamine mu ajus, see oli käsklus, nagu keegi oleks mu sisemisse raadiosse sisse loginud ja vajutanud "Mängi" nuppu.

"Sa oled siin võõras. Sa ei kuulu siia. Miks sa ikka veel siin oled?"

Ma panin käed meelekohtadele. Junou silmad läksid suureks.

"Ta üritab sind välja suruda," ütles ta kiiresti.

"Kuidas ma seda peatada saan?" küsisin, üritades tekkivat ärevust vaigistada.

Junou haaras mul randmetest ja surus oma otsaesise vastu minu oma. Järsku, nagu raadiokanal, mis vahetub, kuulsin ainult tema häält: "Sa kuulud siia. Sa oled siin vajalik. Ainult sa ise otsustad, kus sa olla tahad.“

Ja mõtted, mis üritasid mind eemale lükata, hakkasid hajuma.

Ma avasin silmad. "No vot," ütlesin hingeldades. "Tundub, et minu olemasolu käib tõsiselt talle närvidele."

Junou naeratas väsinult: "Tere tulemast klubisse. Nüüd ma tean, kust me ta leida võime. Lähme! Saare kõige kõrgemale kohale on ehitatud iidne tempel. Ma usun, et ta peab seal olema.“

Kui söögikoha suminas oli veel võimalik end natuke inimesena tunda, siis templisse viiv rada andis kiirelt mõista, et siinne maailm ei kavatse mulle lohutavat normaalsust pakkuda.

„Kas sa oled kindel, et see on tee templisse?“ küsisin hetkel, kui jõudsime sillerdava väljani, mis meenutas rohkem tardunud vedelikku kui midagi, mille peal võiks kindla jalaga kõndida. See kentsakas pinnas ilmus nähtavale kohe, kui olime rannast natuke kaugemale liikunud.

„Saa juba üle,“ naeris Junou. „Lõdvestu ja usalda!“

Hingasin paar korda rahulikult nina kaudu sisse ja suu kaudu välja ning püüdsin mõelda rahulikke mõtteid („Ma ei kuku… ma ei kuku… OOTA, ÄRA MÕTLE KUKKUMISEST!“) ja astusin uuesti. Seekord tundus, et pinnas aktsepteeris mind lõpuks ja liikusin edasi vähem hüplevalt.

Edasi viis rada läbi tunneli, mille seinad ei olnud tavalised kivid, vaid midagi elusat. Need pulseerisid aeg-ajalt ja õhus susisesid sosinad.

„Kas need seinad räägivad?“ küsisin kahtlustavalt.

„Ei räägi. Nad ainult kuulavad,“ ütles Junou ja lisas: „Seetõttu ära mõtle midagi rumalat.“

Sel hetkel, kui ma tahtsin mõelda midagi võimalikult intelligentset, jooksis mu aju tühjaks. Ja kuna loodus tühja kohta ei salli, täitus see automaatselt kõige suvalisemate mälestustega. Näiteks sellest, kuidas ma kord poes liiga palju banaane ostsin ja pidin nädal aega ainult neist toituma.

Seinad hakkasid naerma.

„Väga vaimukas,“ ohkas Junou, haaras mu käest ja kiirendas sammu.

Lõpuks jõudsime avarasse sisehoovi, kus kõrgus templimoodi hoone. See oli muljetavaldavalt kõrge, kaarja kujuga struktuur, mille sile pind helkis õrna pärlmutterläikega, justkui oleks keegi seda hoolega läikima lihvinud. Massiivne sammastik meenutas küll muistsete tsivilisatsioonide pühamuid, kuid nende peale oli graveeritud võõraid mustreid, mis pulseerisid aeg-ajalt vaevumärgatava valgusega. Kogu ehitis tundus olevat korraga nii kummituslikult vaikne kui ka täis nähtamatut suminat. Hoone ühendas endasse vana maailma kivisse raiutud väärikuse ja tulevikutehnoloogia kummalise sujuvuse.

„Okei,“ ütlesin hingeldades. „Me jõudsime kohale. Mis nüüd?“

Junou naeratas mulle külmavereliselt: „Nüüd hakkame tegutsema.“

„Mida te siin teete?“ küsis templi sissepääsu kõrval istuv vana ja kortsuline naine, kelle silmad olid kahtlaselt tühjad.

„Otsime Kaureli,“ ütles Junou otse.

Naine pilgutas silmi, justkui püüdes aru saada, mida Junou üldse ütles. „Kaureli? Pole kuulnud. Te eksite.“

Ma vaatasin korraks Junou poole ja küsisin naiselt häälega: „Kuidas pole kuulnud? Ta elab siin! Inimesed teavad teda!“

Naine raputas pead: „Siin saarel pole kunagi olnud kedagi sellenimelist.“

Hetkeks valitses täielik vaikus. Ma tundsin, kuidas miski mu sees hakkas külmaks muutuma.

„Kas sa saad aru, mis toimub?“ küsisin Junoult telepaatiliselt.

„Jah,“ vastas Junou. „Ta on siin lähedal.“

Ma tajusin, kuidas mu mõtted muutuvad aina raskemaks. Inimesed ütlevad selle kohta paanikahoog, kus kõik tundub tapvalt hirmus ja loogika on terves koosseisus sääred teinud.

„On sul kõik hästi?“ küsis Junou. Ilmselt ta luges seda ventilaatorit, mis mu pea sees vedelat ringi pritsis. Lisaks Junoule rääkis keegi veel midagi, millest ma aru ei saanud, sest mu aju analüüsiv aju pool oli pausil.

„Oota, kas sa just ütlesid, et templi perenaine on ära läinud?“ küsisin ma templivalvurilt ilmetu häälega, et ta ei saaks aru, et mu aju on umbes sama segaduses kui hommikune kohvikruus, millesse keegi oli kogemata soola pannud.

„Jah,“ vastas vana naine kuivalt. „Jah ta pidi ära minema.“

Ma naersin närviliselt ja mõtlesin Junoule: „Muidugi läks ta ära. Ta käis siin saarel lihtsalt meie eripakkumist nautimas: „Kaks ülemõtlevat tüüpi ühe hinnaga.““

Junou ohkas: „Ta teeb seda alati. Tema oskab ka telepaatiliselt valetada. Ja kõige ootamatumal hetkel eemaldab ta inimestelt telepaatia ja mälu ning saadab nad ühele planeedile, kus nad oma minevikku ei mäleta ja…“

„…ja siis nad hakkavad leiutama telefone, et vähemalt kuidagi suhelda,“ lõpetasin Junou mõtte.

„Jep! On üks inimestega asustatud planeet Pardipoja tähtkujus Linnuteel, mille nimi on Maa, sinna Kaurel inimesi saadabki,“ selgitas Junou mulle telepaatiliselt.

Ma olin Maast varem lugenud. Minu reaalsuses oli inimesi, kes suutsid ka planeetide vahel hetkega liikuda ja nad kirjutasid oma reisidest põnevaid raamatuid. Me koolis saime paraja kõhutäie naerda maalaste antiiksete masinate üle. Milleks ehitada liikuvaid raudkaste, millega ümber paiknedes paljud neist surma saavad, kui võib lihtsalt mõttejõul asukohta vahetada?

„Sa tahad öelda, et Maa on täis unustatud telepaate, kes ei mäleta, et nad kunagi suutsid üle maailma ilma WiFita rääkida?“

Junou noogutas. Samaaegselt tundsin kuidas ta aju tegi sama, mida mu vana arvuti alati tegi, kui ma liiga palju aknaid avada üritasin: jäi mõttesse ja hakkas imelikult sumisema.

„Aga miks? Miks ta seda teeb? Siia planeedile mahub ju rohkem ülivõimetega telepaate. Minu reaalsuses oleks telepaatiat hädasti vaja. Vähemalt mõned võiks olla, see aitaks vähendada nende bosside ülbust, kes kõigile valetavad, et meie reaalsus on parim ja seda tänu nende osavale juhtimisele.“

Junou hammustas huulde: „Ma arvan, et tal on vaja uusi energiallikaid.“

„Energia? Selleks et teha mida?“

Just siis hakkas templivalvuri pilk muutuma. Ta tühjad silmad täitusid äkitselt millelegi väga ebameeldivaga. Nagu ta oleks hakanud vaatama oma lemmikseriaali, aga just siis, kui ta on avanud küpsisepaki ja seadnud end tugitoolis mõnusalt sisse, läheb elekter ära.

„Teie aeg on otsas,“ pigistas ta vihaselt oma huulte vahelt.

Junou haaras mu käest: „Jookseme.“

Ma pole suurem asi jooksja. Tegelikult, kui keegi küsiks, kuidas ma sprindin, siis ütleksin ausalt, et see jääb kuhugi „udusse eksinud siili“ ja „diivanilt püstitõusva kassi“ vahele. Aga kui Junou mõtles: „JOOKSE!“, ei hakanud ma talle ütlema, et võib-olla peaks ta valima kellegi teise. Ma lihtsalt panin ajama. Loomulikult jooksin otse mingisse kivisse.

„Ai!“ röögatasin ma.

„Palun ütle, et see oli salajane maa-alune sissepääs ja mitte lihtsalt su halb orienteerumisvõime,“ pomises Junou, tõmmates mind püsti.

„Mõtleme positiivselt,“ vastasin ma. „Kui see oli sissepääs, siis on see väga hästi varjatud. Näiteks minu eest.“

Ta kiskus mind kättpidi edasi, samal ajal kui templivalvur meie selja taga midagi võõrapärast ja kahtlemata roppu pobises.

„Kuule, kas sa võiksid nüüd lõpuks selgitada, kuidas see Kaurel meid justkui pensionile saata tahab? Ma tahaks enne teada, kui mind kuskile ilma tagastusõiguseta välja saadetakse,“ küsisin ma hingeldades.

Junou ei vastanud.

„Junou? Ma olen juba üsna närvis, kui sa veel dramaatiliselt vaikima ka hakkad, siis…“

„Ma mõtlen,“ pomises ta lõpuks. „Kaurelil on alati olnud see muster. Ta võtab su mõtettelugemise oskuse ja su isiklikud mälestused vabast elust siin ja saadab su Maale.“

„Aga miks ta meid lihtsalt ära ei tapa?“

Junou peatus ja ma nägin esimest korda hirmu tema näos.

„Inimeste niisama mahalöömine pole talle kasulik. Meie emotsioonid on tema energiaallikad. Ta ei tapa meid, ta jätab meid töökorda, lihtsal mujal.“

„Oota, sa tahad öelda, et inimesed Maal…“

„…on Kaureli kunagised ohvrid, keda ta praegu enda tarbeks ära kasutab.“

Mu suu vajus lahti: „Mis siis, kui mõni mäletab?“

„Nad ei mäleta,“ ütles Junou kindlalt. „Inimesed Maal beebina mäletavad, aga umbes siis, kui nad rääkimise selgeks saavad, on kogu mälu eelnevatest eludest kustutatud. Elu Maal õpetab neid üksteise vastu sõdu pidama ja pidevalt midagi kartma ja see emotsioon on Kaureli magustoit.“

Tundsin külma higi mööda selga alla voolamas.

„Jessas kui vastik, mida me teha saame?“

Just siis kuulsin oma peas rahulikku Kaureli häält: „Hästi! Tundub, et teil on liiga palju infot. Pole probleemi. Infopuhastus on mu põhiteenus. Täiesti tasuta ja üheotsa pilet Maale kuulub pakkumise sisse.“

Ja enne kui ma jõudsin küsida, kas ta pakub vähemalt ärakolimise toetust, läks kõik mustaks.