Elas kord üks lohe. Ta orjaelu ei tundunud talle endale lahe. Aga mingil tulesülgajale mõistmata põhjusel paistsid kõik teised arvavat, et ta on huvitav ja eksootiline.
Me kõik teame, kuidas seda trikki etendatakse. Kojanarrid võtavad suutäie piiritust ning sülitavad selle võimalikult suure kaarega välja. Siiamaani tundub lihtne. Samal ajal on lohemeestel käes tulekivi või tikk, mis koomilisel moel alati puht kogemata alkoholijoa teele ette jääb. Auditoorium hingab kiiresti ja häälekalt sisse „aaaah!”, esiread tunnevad millisekundi vältel kuuma leigatust oma nägudel ning korsettides-kübarates õuedaamid minestavad.
Lahedal lohel ei olnud selliseid nipsesemeid tarvis. Maagilist tuld leidus meie tiibadega sisalikul lõpmatult. Teadlased polnud sinnamaani suutnud täpselt seletada, kust see lohetuli pärineb. Ringlusesse lastud teabe alusel paiknes lohede igilõõmav allikas hingepõhjas. Kahekümne esimese sajandi Rävala valitsus leidis seitsmeaastase maksumaksja kinni taotud uuringu tulemusena, et ei ole efektiivne hoida alalisel palgal töötajaid, kes alatasa virisevad, palgatõusu ja tööergonoomika parendamist nõuavad. Lõppude lõpuks põletasid nad, asja eest, teist taga, lihtsalt meelelahutuseks väärtuslikku kanget alkoholi. Olnuks siis tegu joomisega, ei mõistaks valitsus seda hukka. Välja sülitamise puhul aga oli tegu puhta kulureaga. Kõiksugused kulud, millest valitsusel endal isiklikku kasu ei sünni, tuli likvideerida.
Kärbete tulemusena vallandati lohemehed ning kojanarriks võeti tööle lahe, huvitav ja eksootiline lohe. Jah, tegu oli sammuga tagasi keskaega: hoida Kiek in de Köki käikudes orjapõlves „ühe triki” lohe. „See kõik on üldsuse hüvanguks,” kinnitas valitsuse esimees päevameedias. Mida kõike polnuks valitsus valmis üldsuse heaolu nimel tegema.
Ilmmõista oli nüüd tööta jäänud inimestel jälle uus asi, mille üle viriseda. Töötuse määr oli Rävalas suur. Ühtäkki ei tundunudki lohemeestele möödunud kuu palgatase nurisemisväärselt madal. Null on ikka väiksem kui see, mis eile tengelpunga kõlisema pani. Ja mida tegid inimesed, kes ei olnud rahul: nad läksid valitsushoone ette protestima.
Neeme maalis tütre guaššvärvidega ööl peale kinga saamist valmis plakatid. Olev tiris vanaema aiast välja teibad, mille külge needsamused plakatid kinnitada. Mart läks oma libeda keelega Töötuameti kõrvalhoonesse, mis reklaamis end koduste toitude pakkujana.
Jah, Töötuameti kõrval tegutses täiesti avalik asutus, mille tegevus veel valitsuse kõrvu ei olnud jõudnud. Seal olid inimesed, keda oli võimalik värvata oma meeleavaldusüritustele massifaktoriks. Nad kandsid silte, hõikasid erinevaid loosungeid, mida tellijad neile ette andsid. Kuna massifaktori rahvas tööd ei teinud, oli neil aega küllaga, et Neeme, Olevi ja Mardi aktsioonis osaleda nii, et tasu selle eest laekus valges ümbrikus täiesti maksuvabalt.
Endised lohemehed olid pannud kõrvale terve portsu raha, mida neil oli õnnestunud teenida ühe kindlustusriuka abil. Nimelt olid härrased omal algatusel määrinud sellesama tööandja tellitava kange piiritusega kokku oma juuksed ja kulmud. Nad oleks habemed ja vuntsid ka kokku määrinud, aga neid neil enam polnud — tööalased iseärasused. Korraldatava šõu käigus võtsid tuld ka need karvad, mida nad olid hakanud oma minapildiga samastama. Vähemalt nii sai kirja kindlustusele tehtud avaldusse.
Pärast lavastatud õnnetust nägid Neeme, Olev ja Mart välja nagu identsed tahmatondid. Nende identiteet, maine ja tervis olid rikutud. Rahvakohtu arvates oli juhtunu tõepoolest õnnetus ja nii need kukrud kindlustusrahadega täienesid. Rumalad lohemehed tegid siiski ühe targa otsuse: nad panid suurema osa väljapetetud rahast kõrvale.
Meeleavalduseks täielikult ette valmistunud, mindi üheskoos Toompeale. Olev ja Mart olid terve öö liivapaberiga aiateibaid nühkinud. Vanaemale aeda paigaldades ei pidanud ju sellisele asjale mõtlema, et poste peaks olema võimalikult ergonoomiline käes hoida. Olev sügas oma paljast lagipead ja mõtles, et oleks möödunud aastal pidanud vanaemale ikka kasepuidust aia ehitama, et raisad pindu ei ajaks. Mida teha – rasked ajad, puit oli kallis. Ja kes võinuks ette aimata, et neid kuradi aialippe millekski muuks vaja läheks kui oma kirjude kanade peitmiseks sindri rebase käest?
Kus oli Neeme? Neeme oli sõprade katte varjus suundunud loomulikult tegema seda, mis oli tegelikult oluline. Kuna ta oli tõmmanud lühima tiku, oli tema oli juba keskööl asunud patrullima Kiek in de Köki sissepääsu juurde, et narrile lohele ligi pääseda. Orja kohta oli too sunnik väga hästi turvatud — rahvuslik aare või nii.
Aga täpselt nii, nagu plaanitud, õnnestus Neemel vahtkonna vahetuse ajal kööki kiigata ja sisse põigata, kotitäis purke järel lohisemas.
Meie narrlohe avas oma esimesed silmalaud, kui Neeme bastionisse viival trepil esimese sammu alla tegi. Seejärel avas ta sisemised silmalaud, kui mees killadi-kolladi trepist alla kolises. Ilmselgelt ei suuda ükski inimhing, nii kikivarvul kui tahes, hiilida mööda lohest, kelle uni toimib enam-vähem samal põhimõttel nagu kassil. Iga väiksemagi liigutuse peale ärkab üles. Neeme kolistamine oleks muidugi äratanud ka kogu pesakonna pruunkarusid sügavast talveunest.
Lohe mühatas. Lohemees ei olnud päris kindel, kas talle ainult tundus, või kandis see urahtus ülimalt tülpinud tooni. Ilmselgelt ei teadnud Neeme, et tal on võitluses ebaõigluse vastu ootamatu pooldaja.
Kaheteistkümnesest Saku Kulla pakist oli lohe juurde jõudes alles jäänud vaid kümme. Kaks olid kuulunud Neeme julgustus- ja motivatsioonipaketti. Nüüd tuli maha kanda veel üks purk, mille mees avas ja demonstreerivalt oma suule tõstis. Lohe vaatas ainiti veidrat meest, kel iga neelatusega paksenes vahukiht seal, kus harilikel mehepoegadel vuntsid kasvasid. Röhitsusega lajatas Neeme tühja purgi vastu seina, siiski silmas pidades, et viskaks taara väljapääsu suunas. Juhuks, kui ta lohekäikudest elusana lahkuks, ei plaaninud ta kindlasti kümmet senti niisama vedelema jätta.
Neeme vaatas kuldkollaselt hiilgavatesse silmadesse, mille kriipsjad pupillid kerget uudishimu väljendasid. Julgus oli saabunud kolmanda purgiga.
PSST PSST PSST PSST PSST PSST PSST PSST PSST
Järgmised 9 purki olid avatud. Lohemees sammus aeglaselt lohe juurde. Teravate ogadega ääristatud kiviseina sisse puuritud ahelad olid olendi kiirelt taltsaks teinud.
Neeme pistis oma käsivarre lohele koonu juurde, justkui annaks märku, et too võiks nüüd selle hambapurikaid täis suu avada. Ja lohe avas suu. Neeme valas kõikide avatud õllepurkide sisu otse lohele kurku. Lomp põhjatus kaevus helkis korraks vastu samamoodi nagu need kilavad silmad. Lohe neelas luksatusega õlle alla. Lohemees vaatas, kuidas ta konkurendil südame kohal olevad soomused helendama hakkasid. Neeme oli valmistunud kõige hullemaks. Ega polnudki enam suurt miskit, mida elus oodata.
„Sõber või vaenlane?” kuulis ta veidra aktsendiga bassihäält. Kuna mees oli keskendunud lohe rinnaesisele, ei pannud ta tähele, et see küsimus oli tulnud lohe huulilt. Kui Neeme pilgu tõstis, nägi ta, et olend kordas küsimust. Neeme vastas sellele kindlal häälel: „Sõber!”. Kui miski teda sellest täbarast olukorrast päästma pidi, oli selleks vaenlane ise.
„Lase mind vabaks,” jätkas lohe, „näitan sulle päris kulda.” Neemel käis jutt südame alt läbi ning ta tundis, et see hõõgub samamoodi nagu lohel.
„Päris kulda?” küsis mees. „Kas siin, Rävalas?”.
„Lohelennu kaugusel,” vastas lohe ning kummardas kaela Neeme poole. Neeme nägi, et ahelate võtmeauk paikneski tihedalt lohe kaelasoomuste vastas. Nüüd tuli leida vaid hiiglama suur teemandikujuline võti. Ta kobas pimedavõitu bastionis käsikaudu ringi ning leidis kahekäelise mõõga pideme. Patsutades tundis ta, et tegi võib tõepoolest olla võtmega, mis viib ta sammukese igavesele rikkusele lähemale.
Kuldkollaste silmadega pupillid laienesid ja lohe nõksatas aeglaselt peaga. Neeme tundis võtit auku surudes, et tegelikkuses oleks see mitme mehe töö, kuid temal tuli olla kiire. Ahelad klõpsatasid lahti ning lohemees astus kiirelt eemale, et priiks pääsenud koletisele mitte ette jääda.
Lohe raputas ahelad enda küljest ning sirutas oma tiivad nii laiali, kui kitsad käigud lubasid. Neeme jälgis, kuidas tulekera lohe rindmikust mööda kaela ülespoole kurku liikus. Kui tulekera suhu jõudis, kostus kõrvulukustav korin. millele järgnes äkiline rõhulaine, mis Neeme otse sabakondile kukkuma lennutas ning ta pealuu ilge raginaga vastu maad kolksatas. See, mis ragises, ei olnud õigemisi pealuu, vaid hoopis õllepurk, mis teele ette jäi. Enne teadvuse kaotamist tundis Neeme enda näol lõõmavat tule läigatust.
Mis edasi sai, seda me ei tea, sest kui Neeme kliinikus pärast kaht päeva tilgutite all toibumist ärkas, rääkis ta meile täpselt selle loo. Toimetaja lisab, et pärast meeleavaldust nähti lohet Sakus õlletehase kohal tiibu ripsutamas.
Tekst pärineb 2. juuni Tallinna ulmekirjutamise töötoast.
