Laev vilgutas äratuseks tulesid, järgmisel hetkel kõlas üle laeva naise hääl: „Läheneme planeedile. 15 minuti pärast ,Maa aja järgi, siseneme atmosfääri. Tunni aja pärast maandume planeedil – suurima mandri suurima riigi pealinna kosmodroomil. Meenutuseks: kohalikud ise nimetavad seda Nimoriks, kuid Maa andmebaasis on see nimetatud kui P456-K57.“

Mees avas silmad, robotlik naisehääl pani ta pea valutama. Ta proovis keskenduda, mis oli küll keeruline, pea kumises ja mees võis selles süüdistada ainult üht. Valu oli olnud tema konstantne kaaslane hetkest, kui ta oma silmad avas. Kui need kuradima Saksa teadlased 20. sajandi neljakümnendatel oleks teadnud, mida nad korda saadavad, siis nad oleks kandideerinud Nobeli preemiale. Kuid sõda õnneks hävitas nad kõik ja kui keegi neist selle üle elas, siis ta vähemalt ei teadnud oma töö tulemit.

Robotlik naisehääl jätkas. „Maa sarnastest planeetidest on P456-K57 üks suurimatest, populatsioon üle 2,5 korra suurem Maa omast, 20 miljardit. Planeedil on 8 mandrit: Naom, Les, Kardeon, Nakara, Lios, Hareen, Ardeon, Veraan.

Riike on planeedil kokku üle 3000. Peale peaaegu sada aastat kestnud sõda, mis hävitas üle poole planeedi populatsioonist, moodustasid riigid omavahel ühenduse, mis hoiaks sõjad ära igaveseks. Nagu ka Maal mitmel korral on mõeldud.“

25. sajandil ei olnud Maa riigid suutnud igavest rahu luua. Oli juba vana tõde, et Utoopia ei ole võimalik. Mees oli reisinud paljudele planeetidele, mis olid kõik üritanud ja peaaegu hakkama saanud, kuid ikkagi oli kuskil sügavustes üks uss, kes suutis asja ära rikkuda.

Nüüd prooviti planeetide vahel sedasama, luua ühendust, et üksteist ei rünnataks, liitu üksteise kaitseks ja abiks.

Ta proovis kibedat muiet tagasi hoida, Maal oli sajandite jooksul loodud juba mitmes liit, praegune oli suutnud püsida pea kakssada aastat. Võib-olla oli asi selles, et liidu tähtsaimateks riikideks ei olnud Venemaa, Ameerika, Hiina ega ükski traditsioonilistest Euroopa suurriikidest, vaid riigid, kes olid suutnud neutraliteeti hoida – Rootsi ja Šveits.

Kuid ka sellel ühendusel oli näha pragusid, keegi kuskil ei olnud rahul ja terrorism hakkas taas kord pead tõstma. Nagu juba Hamlet ütles: miski oli mäda Taani riigis.

„5 minuti pärast siseneme atmosfääri.“ Valusähvakas käis jälle mehe peast läbi. Miks kurat ei võidud 25. sajandil suuta laevaarvuti hääletooni normaalseteks muuta? Või oli asi ainult tema laevaarvutis? Arvutile olid antud tunded ja omadused nagu igal inimesel, aga hääl pidi ikka olema, nagu oleks ta tehtud 21. sajandil.

„Sinu missioon…“ Kuid arvuti ei lõpetanud oma lauset, mehel tekkis tunne, et tema kaaslane jälgib teda hoolega.

„Anna andeks, ma tean, et mu hääl tekitab sinul peavalu, ma olen proovinud tehnikuid veenda, et nad seda muudaks, aga nad on siiani keeldunud.“ Ta ohkas, loomulikult arvuti teadis, laev oli tema käsutuses olnud viimased 8 aastat.

„Ma kahtlustan, et see kõik on minu karistus.“

„Mis sa selle all mõtled?“ Mees kuulis imestust ja uudishimu arvuti hääles.

„Mind ei tohiks tegelikult eksisteerida. Minu avastamine lõi neil kõik paigast ära. Nemad ei olnud suutnud midagi säärast teha ja mingid 20. sajandi teadlased olid.“

Tekkis jälle paus, ta tundis, kuidas teda uuritakse. Siis kõlas arvuti hääl: „Sul on õigus, ma vaatan, äkki mul õnnestub ennast ise ümber seadistada, kuigi ma olen ennegi proovinud, aga nüüd on mul selleks rohkem aega.

Atmosfääri jõudmiseks 2 minutit. Tuletan sulle meelde sinu missiooni. Nimoride käes on ese, mille kaitsevõimega võib katta ära Maa-suuruse planeedi. Nimoride ühenduse valitsus on teinud Maaga kokkuleppe, et nad laenavad seda meile, et saaksime seda uurida, ja kui võimalik, arendada välja enda oma. Eseme kättesaamiseks vajame diplomaatiat, kuna kedagi teist saata ei olnud, siis liisk langes sulle, sa pead siin veetma kolm päeva, looma sidemeid, tõestama nimoridele, et eseme meile andmine on kasulik ja õiglane neile. See tähendab asju, mida sa vihkad: peod, diplomaatilised kohtumised, kõige viimasena suur pidu sinu auks.“

„Jeerum küll, miks?“

„Sinu proovilepanek, nii Maa kui ka nimoride poolt.“

„Saan aru, et nimorid, aga Maa? Ma olen nende teenistuses olnud kümme aastat, ma ei saa aru, kuidas neil ikka minu vastu mingit usaldust ei ole? Ainult kerged diplomaatilised ülesanded, asjade äratoomine. Kümme aastat ülesandeid, mida võivad teha nooragendid.“

„Ma ei loe nende mõtteid, ainult sinu omi. Neid ka mitte täielikult.“

„Hea küll, kas mul on vaja veel midagi teada?“

„Praegusel hetkel mul info puudub, sind võtab platvormil vastu Nimori Liidu asevälisminister Mikael Kareniar, tuntud kui õiglane, kuid vahest ettearvamatu poliitik. Teeb kõik selle nimel, et oma plaane läbi suruda, temaga tuleb olla ettevaatlik, iga sõna võidakse kasutada sinu vastu või siis Maa vastu.“ Mees noogutas, olles ennegi kohanud selliseid poliitikuid. Mõne niisuguse lõpp ei olnud ilus.

„Ära unusta oma ajus sisse lülitada ühenduslinki minuga, siis saan sulle kohe saata otsetõlke, mida sinuga räägitakse. Õnneks on neil ka selline tehnika, muidu peaksid sa hakkama nende keelt minu abiga purssima. Ja võta oma käekell kaasa.“ Ta oleks äärepealt mühatanud: „Jah, ema,“ kui ta poleks kuulnud arvuti hääles ärevust ja muret. Teised ei oleks neid tundeid kuulnud, täna robotlikule häälele. Mees ja arvuti olid nii pikalt koos töötanud, et sõnalised nüansid andsid mõista, mida tehisintellekt tundis. Kummaline oli mõelda, et isik, keda ta kõige enam usaldas, oli tema laeva arvuti, kes tegelikult ei olnud elusolend. Mees mõistis, miks Maa teda ei usaldanud. Ta ise ka ei oleks olnud kindel isikus, kes oli pärit 20. sajandist ja nüüd elas hoopis 25. sajandis.

Ta ilmselt oli automaatselt oma aju ühendanud arvutiga, kuna kohe kõlas vastus: „Ma ei oska seda sulle seletada, kuid mul on kahtlane tunne selle planeedi suhtes: miski on mäda Taani riigis, nagu sulle meeldib öelda. Palun võta kaasa oma relv ja varu. Üks, mida saame oma teadlaste kasuks öelda, on kindlus, et neid relvi ei leita.“

„Samas on ka halb pool.“ Mees otsis oma relvad üles. „Meiega jagatakse oma tehnoloogiat, mis tähendab, et Maa jagab ka enda oma. Võib-olla on just relvapeidik üks teadmistest, mida nad on teiste planeetidega jaganud.“ Ta kinnitas relvad oma kohtadele.

„Minul ei ole veel andmeid selle kohta, tavaliselt jõuab kogu info minuni automaatselt, järelikult pole seda tehnoloogiat veel teistele avaldatud.“

„Nojah, mis on hea, kuid kahjuks ei saa me kindlad olla, et nad seda kohe varsti kellelegi ei jaga.“ Ta mühatas ning hakkas laeva juhtimiskeskuse poole liikuma, korraga aga käis laevast läbi jõnks. „Mis see oli?“

„Me läbime P456-K57 atmosfääri, soovitan sul istet võtta ja vöö kinni panna, sest meil tuleb ilmselt natukene raputav sõit. Meid ootavad ees mitmed õhuaugud. “ Arvuti hääl kõlas murelikult. Mees teadis, et kui arvuti on ärevuses, siis oli tal aeg ka ennast natuke ebakindlalt tunda.

„Huvitav, miks mulle ei edastatud infot, et atmosfäär on täis nii mitmeid õhuauke. Tundub, et see fenomen on P456-K57 omane. Tavaliselt laetakse ikka kogu info üles.“ Ilmselt ei mõelnud arvuti seda temaga jagada, aga unustas ärevuses lingi, mille oli nende vahel avanud.

„Sa unustad, et ka tehnikud ja infoteadlased on inimesed, kõik nad eksivad.“ Mees isegi imestas, et neid kaitsti, teades suurepäraselt – Maal olevad inimesed, kellega ta koos töötas, keerasid talle aeg-ajalt hea meelega. Inimesed ei olnud ikka veel tolerantsust õppinud, kui olid erinev, siis olid erinev.

Laevast käis läbi veel paar jõnksu, ta ei olnud sellega harjunud, tavaliselt oli arvuti suutnud turbulentsi vältida ja nüüd nägi ta suurt vaeva, et laeva kontrollida.

Lõpuks mõne aja pärast jõnksud lõppesid. „Probleemne osa läbitud. 20 minuti pärast maandume Marooni pealinna kosmodroomil.“

Taaskordne jõnks, kuid seda jõnksu ta teadis väga hästi, laev oli maandunud.

„Ole palun ettevaatlik, mul on kogu selle missiooni suhtes halb tunne.“

„Sa tead, et ma olen alati ettevaatlik, ma usaldan väheseid.“ Seda öelnud, astus mees kosmodroomile ja sai šoki. Ta oleks justkui ajas tagasi läinud, tehnika oli küll arenenud, kuid inimesed ja majad, mis paistsid, olid pärit justkui 1920.–1930. Maa aastatest, tema nooruspõlvest. Juugendstiil – muinasjutulised majad, kõrged tornid, looduslikud arhitektuurielemendid. Maal ei olnud juugendstiilis ehitisi, sõjad olid kõik hävitanud. Aga planeedil P456-K57 olid need ikka veel alles.

Tema jahmatus suurenes veelgi, kui talle lähenev mees kandis samasuguseid rõivad, kui kanti tema nooruses.

„Agent Juhan Allikas?“

Ta proovis kiirelt oma šokist üle saada, ta oli ennegi kummalistele planeetidele sattunud.

„Nii on minu nimi, teie olete ilmselt Nimori Liidu asevälisminister Mikael Kareniar?“

„Teil on täiesti õigus. Tere tulemast Nimorile, agent Allikas.“

„Mul on hea meel siin olla, hr Kareniar. Teie maailm tundub olevat meeldiv paik.“

„Mul on hea meel, et teile meeldib. Kuid info põhjal, mis minuni on jõudnud, ei ole te tegelikult sugugi diplomaat, kes kasutaks peeneid sõnu ja meelitusi, kas me jätame selle ja räägime otse?“ Kareniar vaatas talle pikalt otsa, oli selge, et mitte ainult maalane ei olnud teinud natukene taustauuringut inimeste kohta, kellega ta tegemist pidi tegema, vaid sama olid teinud ka tema kostitajad. Ta ei imestanud selle üle mitte sugugi. Olukorras, milles nad kõik olid, ei tohtinud valvsust kaotada.

„Räägime siis ausalt, minister Kareniar. Ma ei ole tõepoolest sõnade diplomaat, minu oskused on hoopis teised, kuid mind ei saadetud siia selleks, et ma pahandusi korraldaks, vaid selleks, et saaksin eseme, mida te meile laenata lubasite. Nii kõlab minu aus vastus.“

„Miks just teie?“ Maailm tundus mehele kummaline, ühte diplomaati küsitleti kosmodroomil just siis, kui ta oli oma laevast maha astunud, ta polnud mitte kuskil mitte kunagi sellist lähenemist kohanud.

Ta ohkas: „Sama hästi võiksin ma küsida, miks just teie ja miks me viime seda vestlust läbi just siin sellisel kohal, kus on praegusel hetkel minul eelis. Ma võin astuda praegu tagasi oma laeva ja lahkuda ning te võite arvestada, et ükskõik, mis takistusi te mu teele ette saadate, et ma ei lahkuks, mu laev peab neile vastu.“ Sellel hetkel köhatas arvuti ta ajus. Juhan sai väga hästi aru, mida arvuti öelda tahtis, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. „Niisiis, võin teha järelduse, et tegelikult ei ole te minister Kareniar, sest ükski minister ei lubaks endale sellist käitumist. Kes te olete ja miks saadeti just teid mulle vastu?“

Mees vaatas teda, justkui mõõtes, paika pannes, et kes või mis täpselt tema vastas oli. Juhanil polnud tegelikult õrna aimugi, mis ja kui palju infot Maa edastas teistele planeetidele, mida Juhan külastas, tal ei olnud kunagi sellist küsimust tekkinud, ta oli kohale läinud, ülesande täitnud ja koju tagasi läinud, mitte kordagi ei oldud teda rünnatud kohe kosmodroomil.

„Kui te olete tõesti see, kes väidate ennast olema, siis võiksite ju mulle öelda, kes oli isik, kelle nimi oli Anna Haava?“

Juhan tundis, kuidas tema pea tahab plahvatada, ta ei olnud just praegu selles situatsioonis, ta käest ei küsitud just sellel kummalisel planeedil 500 aasta tagust Eesti luuletajat…

„Sa pead vastama!“ kõlas arvuti hääl tema peas.

„Ma tean, et pean vastama, aga kas olukord ei tundu sulle veider?“

„Tundub küll, aga võta arvesse, et sellele küsimusele vastates võid sa päästa oma elu ja meie missiooni, mainimata ka minu eksistentsi.“

Juhan proovis saada üle oma ärritusest, ta ei olnud diplomaat, ta ei saanud aru, miks just tema siia saadeti, aga no hea küll, kui juba selles totras olukorras olla, eks ta siis mängib kaasa kummalist mängu, mille reegleid ta veel ei tabanud.

„Anna Haava oli Maal asuva riigi, mille nimi on Eesti, luuletaja, elas pea viissada aastat tagasi.“

Tundus, nagu oleks kogu pinge mehe õlgadelt langenud, kui oli Juhani vastust kuulnud.

„Te vastasite õigesti, te olete tõesti Juhan Allikas.“

„Ma ju ütlesin seda kohe alguses.“ Ta proovis ärritust enda sees tagasi hoida.

„Ma pidin olema kindel. Tulge minuga kaasa, teile selgitatakse kõik.“ Juhan tahtis oma kannad vastu maad suruda ja mitte kohalt liikuda, kuid praegusel hetkel oli mõistlikum järgneda oma vastuvõtjale. Igaks juhuks kontrollis ta, et tema relv oleks ikka õiges kohas.

„Ma pean vabandama, et teid sellesse olukorda panin, kuid te saate kohe selgitused,“ sõnas niinimetatud asevälisminister, avades ilmselt kosmodroomi ooteruumide ukse. Ta juhatas Juhani hoone teisele korrusele ja seal asuva toa uksest sisse.

„Tere tulemast, agent Allikas, Nimori planeet tervitab teid.“ Toa nurgas asuva laua tagant tõusis mees, ta kummardas ja jätkas: „Pean vabandama selle olukorra eest, mis teid kosmodroomil ootas.Mina olen Nimori Liidu asevälisminister Mikael Kareniar.“

„Ma ei saa enam öelda, et mul on hea meel teie planeeti külastada. Minu külastuse algus oli pisut kreenis, kas te oleksite nii hea ja seletaksite, miks pidin ma vastama sellele veidrale küsimusele ja miks mind sõnadega rünnati?“ Jaa, ärritus polnud teda maha jätnud, Juhan proovis küll taastada rahu ja säilitada seda vähestki diplomaatiat, mida ta omas, kuid nagu näha, see ei õnnestunud.

„Ma vabandan veel kord, kuid kahjuks on meie planeedil pisut segased ajad. Asjad läksid keeruliseks pärast seda, kui me olime teie planeediga kokkuleppe sõlminud. Meil oli vaja kindel olla, et te olete see, kelleks ennast nimetate, võtsime ühendust teie planeediga ja nad arvasid, et küsimus, mis teile esitati, on kõige mõistlikum katse. Probleem sai lahendatud.“

„Minu vaatevinklist ei ole probleem lahendatud. Ma väga vabandan, kui ma oma piiridest üle astun, kuid te saite kinnituse, et ma olen tõepoolest Maa diplomaat ja see ei aidanud ju probleemi lahendada. Minu probleem ei ole, ma eeldan,” Juhan tegi kõik, et hoida oma nägu neutraalne, tema järgmine bluff pidi läbi minema, „põrandaalune organisatsioon, mis proovib lõhkuda teie planeedi liitu.“

„Teil on õigus, ei ole teie probleem.“ Kareniar lükkas käega närviliselt läbi oma pruuni-halliseguste juuste.

Juhan otsustas oma bluffi jätkata, tema vastuvõtt kosmodroomil ja Kareniari reageering tema eelnevale huupi pakkumisele andis talle mõningaid mõtteid. „Ma eeldan, et plaan, mille te avastasite, oli, et minu laev oli plaanis kaaperdada, lasta ühel organisatsiooni liikmel minu kohale asuda ja siis minu kui Maa saadiku identiteediga keerata esiteks siin kokku suur jama, et selle planeedi liit lõhki lüüa, ja siis teha kõik selleks, et ajada teie planeet minu planeediga sõtta.“

„Nii see oli.“ Mehe käed värisesid. Juhan ei mõistnud, mida minister kartis.

„Rääkides taaskord otse, siis kogu selles keerukuses oleks ilmselt lihtsam ära jätta kõik need pidustused, mida te minu saabumise puhul planeerisite, ja te annate mulle üle selle eseme, mille järele mind saadeti.“

Minister vaatas teda jahmunult. „Agent Allikas, tänast õhtusööki ei saa mitte kuidagi ära jätta, meie liidu juhid tulevad kohale, sündmus peab toimuma. Minu ülesanne on teid siit toimetada hotelli, kus te saate oma reisist puhata ja ennast korrastada. Kahjuks tänast õhtut ära jätta ei saa.“

Juhan hoidis tagasi ohet, ta oli juba lootnud, aga arvestades, kuidas ta oli eelnevalt käitunud, ja et diplomaatilisi suhteid tuli hoida, siis ei jäänud tal midagi muud üle. „Hea küll, teie järel.“

„Te ei kahetse seda ja homme saate eseme, mille järele te siia tulite.“ Ministri nägu muutus kohe rõõmsamaks.

Juhan aga juba kahetses. Talle ei meeldinud peod ja, saanud teada, millised jamad planeedil toimusid, ei olnud Juhan sugugi kindel, et ta tahtis siin minutitki kauem olla.

Minister juhatas ta toast välja, ukse juures seisis mees, kes oli teda eelnevalt vastu võtnud.

„Lubage endale tutvustada, minu ihukaitsja Arson Periat.“

Ihukaitsja kummardus samamoodi, nagu minister oli enne teinud. „Meeldiv tutvuda, ma vabandan veelkord, et pidin teid enne sellisesse olukorda panema.“

„Ei ole millegi eest vabandada, te ju tegite enne ainult oma tööd.“ Vastuseks sai Juhan ainult peanoogutuse, minister näitas käega, et ta järgneks temale, ning ihukaitsja järgnes neile. Kui nad tänavale astusid, tundis Juhan taas déjà vu tunnet, juugendstiil igal pool, sellele lisandus historitsistlik arhitektuur, kuigi planeet oli teine ja sajandist ei hakanud ta üldse rääkimagi.

Auto sõitis ette. Juhan hoidis tagasi üllatust, tema ees seisev auto sarnanes väga 1920.-1930. aastate Bentleytega. Kui ta pilgu tänavale pööras, siis nägi ta mitmeid Bentley, Fordi ja Mercedes-Benziga sarnanevaid autosid ning lisaks hobusega veetavaid tramme ja kaarikuid. Naised kandsid vabalt langevaid särkkleite, mis paljastaid jalad, selline mood oli olnud Juhani nooruses. Soenguteks olid lühikesed poisipead, mida kaunistasid vallatud vesilained. Maal võis neid stiile näha ainult ajalooraamatutes ja muuseumites.

Kuid lõpuks pälvis Juhani tähelepanu vaikus – mootorimüra ei olnud peaaegu üldse. See tundus kummaline. Autosse istunud, pöördus Juhan ministri poole:

„Teie auto mootor on väga vaikne.“ Ilmselt oli lause imelik, sest minister uuris teda pikalt. Leidmata mingitki pilget Juhani näos, ta naeratas.

„Ilmselt te ei tea, et kogu meie planeedi jõud tuleb kristallidest, need toidavad kogu meie tehnoloogiat, need kristallid on piisavalt tugevad, et peavad vastu üle 200 aasta ja kuna tehnoloogia on nii hästi arenenud ja seda arendatakse pidevalt edasi, on tänu sellele suudetud arendada vaikse mootoriga autod.“

Mingil põhjusel jooksid Juhanil külmavärinad üle selja, ta ei osanud seda seletada, aga arvutil võis õigus olla: miski on mäda Taani riigis.

„Hoia laev minekuvalmis, mul on kahtlane tunne, et meil on vaja mingil hetkel siit planeedilt kiiresti lahkuda.“ Läbi lingi oma ajus kuulis Juhan ainult arvuti piiksatust. Ta luges seda kui nõusolekut.

Juhan sättis ennast, kuid ei saanud ikka rahu. Ta oli istunud tugitooli, mis asus talle määratud hotellitoas.

Sähvakad, teda tiriti kuhugi, ta puikles vastu, kuid need, kes teda kinni hoidsid, olid palju tugevamad, veel üks sähvatus, ta tundis, kuidas pea tuikama hakkas, peavalu oli kindel tulema. Uks läks lahti ning hele valgus pimestas teda. Kui silmad valgusega ära harjusid, nägi ta eredat kirurgiliste protseduuride ruumi ja valgete kitlitega inimesi.

Korraga läbis Juhani keha elektrišokk, ta võpatas ja ärkas üles, hetkeks oli ta segaduses – kus, mis, mida? Juhan ei olnud saanud seda ometi unenäos. Kõige häirivam asja juures oli, et ta ei olnud ammu, juba aastaid, näinud unenägusid oma minevikust. Miski oli väga paigast ära, Juhan ei suutnud isegi meenutada, kus ta täpselt oli.

„Kas sinuga on kõik korras?“ Kuuldes arvuti küsimust, taipas Juhan, kuidas ta oli šoki saanud. Arvutil oli võimalus lingi kaudu temaga nii käituda, kui ta tundis, et Juhan hakkas teadvust kaotama, või oli vaja kiirelt tema tähelepanu

„Jaa, miks sa küsid?“

„Sinu südamerütm läks kiiremaks ja organismis toimusid vapustuse sarnased muutused.“

„Halb unenägu.“ Juhan ei tahtnud sellesse süveneda, miski oli tal unenäo esile kutsunud, kuid Juhan ei suutnud leida täpset hetke, mis oli selle põhjustanud.

„Minevikust?“ Juhan isegi ei imestanud selle üle, et arvuti suutis teda nii hästi lugeda, arvuti oli siiski teda aastaid nendest unenägustest äratanud.

„Mis sa vahepeal oled teda saanud?“ Tekkis paus, Juhan tundis, kuidas arvuti juurdleb, kas ta peaks eelmist vestlust jätkama või võtma suuna muudatusele, mida Juhan soovis.

„Sain teada, et nende arvutisüsteem on väga arenenud, aga jääb Maa omadele paar sajandit alla. Sissehäkkimine oli suhteliselt lihtne ja lahkumine jälgi jätmata sama kerge. Kontrollisin üle, et kui peaks avastatama, et keegi on sees käinud.“ Arvuti kõlas väga rahulolevalt, Juhan hoidis muiet tagasi, aeg-ajalt kõlas tema tehislik kaaslane kui laps.

„Ja mis sa selle häkkimise käigus teada said?“

„Kogu info, mis sulle edastati, on õige, neile tõesti ilmus teave plaanist rünnata meid ja kasutada siis sinu identiteeti, et korralda segadusi.“

Juhan mõtles hetke, korraga tabas ta ära asja, mis oli teda häirinud. „Mul on üks mõte, sina saad seda kontrollida.“

„Ma aeg-ajalt suudan su mõtteid lugeda, aga nüüd on mul raskusi. Kas esitaksid mulle oma mõtte?“ Olles arvutiga aastaid koos seigelnud, oskas Juhan tajuda erinevaid nüansse arvuti sõnakasutuses, praegu luges ta vastusest välja ettevaatlikkust. Arvuti oli ennegi Juhani kummalisi mõtteid ja ideid kohanud.

„Kas on võimalik, et me sattusime teise dimensiooni? Kõik, mis toimub, on minu jaoks väga kahtlane.“ Mõte iseenesest tundus ka Juhanile endale kummaline.

„Mõte ei ole veider, siia saabudes tegin kontrolli, minu andmetes ei ole mingit dimensioonide nihkumist.“

„Selge, siis planeet on tegelikult meie dimensioonis olemas?“ Mõelda, et nii on, oli pisut keeruline. Juhan juba oli endas peaaegu veendunud, et miski läks kuskil valesti, sest tema jaoks oli planeet võlts ja ta ei suutnud kuidagi paika panna, miks ta nii tundis. Juhan oli käinud nende kümne aasta jooksul mitmetel erinevatel planeetidel, iga maailm oli oma moe, süsteemide ja tehnika poolest erinev. Mõned neist sarnanesid nendega, mis Maa oli eelnevatel sajandidel läbinud, kuid P456-K57-l oli miski valesti, aga Juhan ei suutnud veel kokku panna, mis nimelt.

„Jaa, on küll, kas sa soovid jagada, mis asi see on, mis sind häirib?“

„Ma ei oska sulle öelda. Kui ma isegi seda täpselt teaks.“

„Aga äkki siis räägid mulle oma unenäost.“ Arvuti ei andnud alla. Juhan teadis väga hästi, et tema kaaslane kiusab teda senikaua, kuni Juhan lõpuks rääkima hakkab.

„Ma olin selles protseduuride ruumis ja minuga oleks viidud läbi viimane protseduur, kui sa poleks mind üles äratanud.“

„Selles samas punkris, kust sind leiti?“

„Jah, ma kujutan ette nende vaeste arheoloogide nägusid, kui nad punkri avastasid ja kapslist kulla, hõbeda, vana tehnoloogia või 500 aasta vanuse luukere asemel leidsid suhteliselt elusa minu.“

Juhan oli arvutiga seda mitmeid kordi eelnevalt arutanud ja nad ei olnudki suutnud välja mõelda, kas oli hea või halb, et kapsel hävis ja Maa ei saanudki jälile süsteemile, kuidas panna inimesi nii magama, et nad ärkavad sajandeid hiljem täiesti funktsioneerivate inimestena. Juhan kujutas suurepäraselt ette, milliseid katseid oleks Maa läbi viinud selleks, et leida neid kemikaale, mida kasutati, ja tehnikat, mille abil kapsel toimima panna. Ta oli selle kõik 500 aastat tagasi läbi teinud, olles olnud oma suhtumistes rumal. Näidates välja oma arukust ja füüsilisi võimeid ja minnes kaasa Saksamaale, täiesti lollakas. Uskudes lubadusi, et ta saab aidata Eestil oma vabadust säilitada.

„Sulle saabub kohe külaline.“ Arvuti hääl pani mehe võpatama.

„Kuidas sa tead?“

„Ma häkkisin nende videosalvestuse sisse, neil on siiski videotehnoloogia olemas.“ Arvuti oli taas kord iseenda üle uhke.

Hetke pärast kõlas koputus uksele. Juhan ootas hetke ja siis hüüdis: „Sisse!“

Uks avanes ja sealt astus sisse Arson Periat. „Ma loodan, et olete puhanud, mind saadeti teile teatama, et bankett algab tunni aja pärast.“

„Tänan, ma olen enne seda valmis.“ Teine mees vaatas teda pikalt, noogutas siis ja lahkus.

„Kas mind käidi praegu kontrollimas?“

„Tundub nii.“ Juhan tundis, kuidas külmavärinad ta seljast üle jooksid.

Periati saatel saali astudes tundis ta taaskord déjà vu’d, Saal oli disainitud taaskord juugendi muinasjutuliku lustlikkusega, millele oli lisatud art deco laudade ja peeglite stiil. Siis Juhan taipas, et see oligi see, mis teda häiris, ei olnud ju võimalik, et üks planeet oleks kogu oma olemuselt nii sarnane Maa ajaloo mingile perioodile.

Enne aga, kui Juhan jõudis oma avastust arvutiga jagada, tõttas tema poole Mikael Kareniar. „Agent Allikas, tulge, ma tutvustan teid meie liidu juhtidega.“

Juba oligi mees tõmmatud kogu sellesse suhtlussegadusse, mida ta ei sallinud. „Meie liidu juhid presidendid Haran Markosh, Sirana Feliant ja Galest Omeriat.“

„Mul on au teiega tutvuda.“ Juhan kummardus.

„Nagu meil teiegagi, agent Allikas, teie planeet lubas saata oma parima diplomaadi, kuuldused räägivad, et te olite tänase olukorraga suhteliselt hästi hakkama saanud. Me peame vabandama, et selline asi üldse juhtus,“ sõnas mees, keda oli tutvustatud kui Gales Omeriat.

„Vabandused on juba ammu vastu võetud. Olukordi nagu need tuleb ikka ette, see oli lihtsalt väga ootamatu.“ Juhan suutis enda sees isegi kuidagi diplomaadi üles leida.

„Kui nii on, siis jätame selle selja taha. Aga nagu te juba asevälisministriga kokku leppisite, siis just nende sündmuste valguses saate juba homme eseme, millele järele tulite, ja võite lahkuda, aga ma loodan, et te naudite tänast õhtut ja meie planeet jätab teile siiski hea mulje.“ Sirana Feliant naeratas meeldivalt, kuid Juhan kuulis sellest lausest allteksti, mida ta ei mõistnud.

„Kindlasti jääb, proua.“ Juhan ei osanud midagi muud öelda.

Mees nägi midagi silmanurgast, kardinate vahel liikus miski. „Kas sa näed seda?“

„Mida?“ tuli kohe arvuti vastus.

„Seda naist seal kardinate vahel?“ Võib-olla arvuti ei näinud teda, võib-olla oli naine ainult tema silmapete.

„Sa mõtled seda naist, kes on imelikult riides selle kamba kohta, kes sind ümbritsevad, ja kes on sind pool õhtut varjudes jälitanud?“ Juhan sulges oma silmad ja pigistas oma ninajuurt. Jah, tavaliselt ei hakanud ta pea valutama, kui arvuti temaga lingi kaudu suhtles, kuid nüüd tundis ta, kuidas tuim valu kulmu taga pitsitas.

„Jah, ma eeldan, et sedasama naist.“

„Noh, sellel juhul ma näen teda ja päris hästi.“

Juhan kuulis muhelust arvuti hääles. „Kas sa praegu põhimõtteliselt mõnitad mind või?“

„Ei, ma lihtsalt norin su kallal, ma juba tükk aega ootan, millal sa teda märkad. Ta on selline anomaalia, et sinu treenitud pilk oleks pidanud teda kohe märkama.“

„Mul on nii hea meel, et sinul minusse nii palju usku on.“ Juhan raputas mõttes pead. Kui ta oleks seda päriselt teinud, jäänuks temast väga veider mulje. „Ma liigun veel ringi, vaatan, mis ta teeb. Natukese aja pärast proovin temaga kontakti luua, võib-olla on just tema link, mis võimaldab mul kogu selles jamas selgust saada.“ Öelnud seda, haaras Juhan mööduva kelneri kandikult klaasi, aga enne, kui ta jõudis selle endale suule tõsta, hakkas tema kell vaikselt ja hoiatavalt piiksuma. Mees pööras ettevaatlikult kätt, kellal vilkusid tähed „sisaldab tundmatut ainet.“

Maa teadus oli imeline, ei suutnud Juhan jätta imestamata, kell oli nii tundlik, et õhu liikumine joogilt andis sellele juba infot.

„Mis see on?“ Info kellast liikus kiirelt tema arvutisse.

„Tundmatu unerohi, mõningad elemendid on äratuntavad, kuid pooled mitte, ma ei tea, mis mõju sellel oleks sinu organismile, kuid mõjuma – minu arvutuste järgi – peaks rohi hakkama umbes kahe tunni pärast.“

„Kas naine pani selle jooki?“

„Ei, ma olen teda terve õhtu jälginud, ei olnud tema. Ma pean tunnistama, et ei usalda mitte ühtegi teist inimest siin ruumis.“ Juhan kergitas ettevaatlikult kulmu, arvuti tavaliselt ei esitanud selliseid kahtlusi, midagi pidi toimuma.

„Sa oled midagi leidnud.“

„Ütleme nii, et minu häkkimine oli tõesti liiga lihtne, ma olen natukene edasi tegutsenud. Kui olin algse häkkimise ära teinud, ja nad on nüüd kõik kaitseta jätnud. Ma seiklen nende küberruumis natukene ringi, kui olen rohkem teada saanud, edastan ma info sulle. Aga minu soovitus sulle on: teeskle, et sa jõid, las see, kes seda tegi, rahuneb, ja siis mine tutvu selle naisega, ta ei kuulu sellesse keskkonda – või äkki võib öelda, et keskkond ei kuulu tegelikult siia.“

„Mul oligi see just plaanis, aitäh hea nõuande eest.“ Juhan muigas klaasi, teeseldes joomist, samal ajal lastes silmadel salaja üle kohal olevate inimeste käia. Talle justkui tundus, või kujutas mees ette, et kolme presidendi silmad jälgisid teda pidevalt.

Mehel oli praegu parem põgeneda, kui nende hulludega tegelema hakata. Juhan oli suhteliselt kindel, et nad olid hullud.

Ta asetas klaasi lauale ning hakkas liikuma kardinate poole, mille vahel naine ennast peitis. Juhan proovis jätta piisavalt sundimatut muljet. Ta teadis, et teda jälgitakse, tunnetus kellegi pilgust ei lahkunud kuklast.

Mingi ime läbi jõudis mees ilma igasuguste vahejuhtumiteta kardina taha, kuid naine oli kadunud.

„Seinas on uks,“ kõlas tema peas vastus küsimata jäänud küsimusele. Juhan uuris ettevaatlikult seina ja leidiski ukse piirjooned. Ta lükkas ning uks avanes, ukse taga laius pikk koridor. Juhan kuulatas, kaugusest kostusid jooksusammud. Miski Juhani sees ütles, et järele minek ei olnud sugugi hea mõte. Samas, mis jäi teisele poole ust, oli ilmselt kahest halvemast just halvim.

„Kui minuga midagi juhtub, tead sa suurepäraselt, mis teha, eks?“ Igaks juhuks kontrollis ta, et arvuti teab protokolli, mis Juhan ise oli arvutisse sisestanud.

„Põgenen siit kus kurat – sinu sõnad, mitte minu omad –, suundun tagasi Maale, kustutades eelnevalt kõik andmed meie vestlustest.“

„Tubli, minu peamine eesmärk on, et sina siit eluga pääseks.“

„Aga ma olen ainult masin.“ Juhan peaaegu oiatas arvuti suhtumise peale.

„Minu jaoks mitte, sa oled minu ainukene tõeline sõber selles universumis.“

„Tänan, sina oled minu ainukene sõber ka.“ Siis jäi teisel pool vaikseks. Juhan teadis, et arvuti hakkas uuesti töötama planeedi küberruumi häkkimisega, ainult selle nimel, et ka Juhanit päästa.

Ta võttis relva oma vöölt ja suundus mööda koridori edasi. Ühel hetkel sammud, mis olid ees jooksnud, vaikisid. Oli kaks võimalust, kas naine oli jõudnud oma sihtkohta või ootas Juhanit kuskil pimeduses. Mees aeglustas oma sammu, hetk hiljem nägi ta punast täppi oma rinnal.

„Sina siis oledki saadik, kelle jaoks kogu fiasko korraldati?“ kostis pimedusest naise hääl.

„Ja sina oled isik, kes on mind terve õhtu jälginud.“ Juhan suunas relva sinna, kust ta oli häält kuulnud, ja täpp tema rinnale tekkinud. „Millisest fiaskost sa räägid, sellest kohutavast banketist või sellest, et keegi proovis mind uinutada?“

„Sellest, et maailm, mida sina näed, ei ole tegelik.“

Juhani ja arvuti kahtlused olid seega tõesed olnud. „Ja maailm, kus sina oled, on siis tõeline?“

Enne kui naine jõudis vastata, kostusid jooksusammud koridori otsast, kust nad olid tulnud.

„Kas sa soovid, et ma vastaks sulle praegu, või kannatad natukene aega? Põhimõtteliselt mina või nemad?“

Juhan ei mõtelnud hetkekski, kuid ta teadis, et otsus võis talle ka valusalt kätte maksta. „Sina oled ilmselt kahest halvimast parim.“

Mees võis ette kujutada, et naine noogutas, hetk hiljem jooksid nad mööda koridori külg külje kõrval edasi. Naise kätte ilmus korraga väike valgusallikas, mis valgustas koridori piisavalt, et näha, kuhu minna.

Pime koridor tundus tohutult pikk, aeg-ajalt kuulatades tundus, et jälitajad ei olnud võimelised neile järele jõudma. Juhan ei kujutanud ette, kui kaua nad olid jooksnud, kuid lõpuks jäi naine seisma, ronis redelist üles ja avas luugi. Kui Juhan välja jõudis, avanes ta silmile imeilus park. Mees ei olnud isegi aru saanud, et mingil hetkel oli koridor maa alla suundunud.

Juhan kortsutas hetkeks kulmu. Pilt, mis talle avanes, ei olnud midagi sellist, mida ta oli oodanud, ega olnud ka midagi, mida talle taheti eelnevalt näidata. „Mitmes sajand Maa-aja järgi siin planeedil on?“

„33. sajand. Mis sa avastasid, ei klapi sugugi sellega, mis oli, jah?“

„Ei sarnane tõesti.“ Ühiskond, mis Nimoril oli, sarnanes tõesti väga palju Maa omaga. Kuid oli hoopis arenenum ja ei sarnanenud üldse 1920. -1930. aastatega nagu maailm, milles ta enne oli olnud.. Autod, mis lendasid, olid teise kujuga, mees oleks nimetanud neid pigem lendavateks minilaevadeks. Valgest marmorist ja klaasist kõrghooned, mis oma arhitektuuri poolest tegid silmad ette teistele ehitistele, mida Juhan oli oma elu jooksul näinud.

Ta pöördus naise poole. Nähes naise silmi, Juhan kangestus.

Pruunid silmad sädelesid päikesevalgusest, mis kardinate vahelt tuppa piilus, naine kohendas tema kraed. „Ma teadsin, et sulle munder sobib.“

„See ei ole just munder, mida ma sooviksin kanda.“ Juhan krimpsutas nägu.

„Kõik Eesti mehed tahavad kanda oma riigi sõjaväe mundrit, kuid maailma olukord ei luba seda. Saksa munder on ilmselt kahest halvimast parim.“ Kurbuse säde ilmus nendesse pruunidesse silmadesse.

„Armilde, ma tulen tagasi, ma luban sulle.“ Seda tõotades suudles ta naise otsaesist.

„Kui sina lubad tagasi tulla, siis mina luban sind oodata. Ma niikuinii teen seda, ma olen liiga vana ja laisk, et endale kedagi teist otsima hakata.“ Naerusäde oli silmis tagasi, need paganama silmad olid teda nõidunud algusest peale.

„Ma loodan küll, et sa oled nii vana ja nii laisk. Mul on siis ka kergem taas alustada.“

„Sa pead minema.“ Pehme käsi vastu tema põske ja silmade nukrus jäid teda saatma.

„Mis sinuga juhtus, kuhu sa kadusid, meid aetakse taga!“ Käsi, mis tema põske lõi, ei olnud mitte sugugi nii pehme ja meeldejääv, kui see, mis talle just oli kangastunud. Kurat, Juhan vihkas seda planeeti, tal polnud ammu niivõrd palju mälestusi pinnale kerkinud.

„Olen tagasi, see on sinu koduplaneet, sina tead, kuhu minna.“

„Tule siis.“ Naine tõmbas tema käsivart ja tiris mehe kaasa, nad jõudsid mõnedsajad meetrid joosta, kui kõlasid lasud. Juhan võpatas, kuul möödus tema peast ja siis võpatas ta veel kord.

„Kas see kõlas sinu nooruspõlve püstolina?“ Juhan ei jõudnud seda küsimust isegi korralikult sõnastada, kui arvuti oli selle juba esitanud.

„Mis äärepealt mul pea otsast lasi, võis tõesti olla Smith and Wesson, aga miks on siin Maa relvad?“ Öelnud seda, kiirendas Juhan oma sammu.

„Kas me jäämegi jooksma või on sul plaan?“ suutis ta hingeldamise vahepeal küsida.

„Natukene veel, mu auto on lähedal.“ Tuli samasugune hingeldav vastus.

Jooksusammud aina lähenesid, kõlasid järjekordsed lasud, mis vihisesid mööda.

„Parempööre.“ Kõlas vaikne käsk, Juhan reageeris instinktist.

Nad tegi kiire pöörde ning jooksid tee ääres olevate põõsaste poole, ta ei saanud aru, miks, kuid hetk hiljem selgus see küll. Naine vajutas mingit pulti ning põõsastik oli kadunud ja välja ilmus niinimetatud auto, mille uksed avanesid ja Juhan põhimõtteliselt sukeldus kõrvalsõitja kohale.

Ta jõudis ennast paika sättida ja mõelda välja, kuidas turvarakend kinnitada, kui auto oli juba õhku tõusnud.

Lasud tabasid autot, kuid selle ümber oli mingisugune energiaväli, mis ei lasknud autol viga saada. Instinktist tõmbas Juhan pea alla. Hetkel, kui ta ennast sirgu ajas, tabasid teda korraks ebamugavus ja ka kahtlus. Kas ta oli teinud õige otsuse? Nagu ikka, ilma küsimata, vastas talle juba arvuti: „Kui sa tahad väga kohtuda nende maniakkidega, kes sind just tulistasid, siis sa ju võid paluda ennast maha panna.“

„Sa oled viimasel ajal ikka eriti vaimukaks muutunud,“ suutis Juhan mõttes uriseda, kui auto järsult ja kiirelt veel kõrgemale tõusis ja ilmselt rikkus igasuguseid liiklusreegleid.

Juhan sulges oma silmad, ta pidid saama üle sellest mälupildist, mis teda enne tabas. Mees ei saanud muidu oma niinimetatud päästjale otsa vaadata.

Armilde oli teda tõesti oodanud, aga saatus mängis oma kaarte alati ootamatult, nad mõlemad olid 1941. aasta küüditamisest pääsenud, kuid 1949. aastal oli Armilde kinni võetud ja küüditatud Siberisse, kust naine ei tulnud enam kunagi tagasi. Selleks ajaks oli Juhan juba oma unne viidud. Tundus, nagu oleks maailm tahtnud, et kõik nii kujuneks. Kui mitte maailm, siis saatus, kes, nagu näha, ei armastanud teda üldse.

Armilde jääb teda ilmselt eluks ajaks saatma, üks väheseid häid hetki ja inimesi tema elus.

Lõpuks oli Juhan ennast kogunud. „Miks te mind päästsite, kui nii võib öelda, ja milleks üldse kogu näitemäng, mis minuga mängiti?“

„Selleks, et kõike seda seletada, pean teid linnast välja viima.“ Naine lisas kiirust. Juhan vaatas tagasi, kuid tundus, et keegi ei ajanud neid taga.

„Näitemäng, illusioon oli loodud selleks, et teile hakkaks planeet meeldima, et te ei tahaks siit kunagi lahkuda, meenutades teie noorusaega, paika, kuhu te tahaksite tagasi. Neil on teiega plaanid, mida saan ma seletada alles siis, kui jõuame sinna, kuhu on vaja. Illusiooni lõid nad masinaga, meie planeedi valitsusel on selline olemas, masinal on teatud ala, millele illusioon mõjub ja saab osaks ainult neile, kes asusid ala sees, kui masin tööle pandi. Sellepärast jäingi ma teile silma, et ma ei viibinud territooriumil just enne teie saabumist.“

„Ta räägib tõtt,“ teatas arvuti.

„Kas sa oled jõudnud juba nii sügavale sisse häkkida?“

„Jaa, aga ma räägin alles siis, kui tema on sulle oma jutu rääkinud, muidu hakkab sul igav.“

Juhan suutis ainult kulmu kergitada ja arvuti vastuse peale muiata.

„Põhjust, miks kogu seda jama tehti, jagate mulle alles hiljem?“

„Varsti saate teada, me jõuame kohe linnast välja,“ naine noogutas lõuaga ettepoole.

Juhan pilgutas korraks oma silmi. Vaade, mis talle avanes, polnud sugugi see, mida ta oli oodanud. Ta oli eeldanud, et teda ootavad avarad põllumaad ja metsad, loomakarjad, lilleaasad. Aga kõige selle asemel oli kõrb, suur ja lahmakas ning täiesti elutu. Naine sõitis edasi, sügavamale kõrbe. Tundus, nagu kõrbel ei oleks lõppu ega äärt, päike kõrvetas tugevalt, seda oli tunda isegi läbi auto kaitsva klaasi.

Juhan oli jõudnud mõtte lõpetada, kui naine maandas auto ja astus välja. Juhan järgnes talle. „Mis see on?“

„Kas see on põhjus, miks mind siia taheti meelitada?“

„Meie planeet on suremas, juba mitu sajandit on märgatud ohumärke, kuid keegi ei ole sellega tegelenud. Nad on proovinud jätta muljet, et tegelevad, kuid tegelikult mitte. Planeeti toidavad kristallid, mida inimesed kasutavad ka oma tehnoloogia toitmisel ja hoidmisel. Need kristallid on aga otsakorral ja planeedi enda jaoks ei ole jäänud enam midagi. Kõik, mis on, varustavad inimeste vajadusi ja hoiavad linnasid elus, muidu oleks inimkond siin planeedil juba ammu välja surnud.“

„Ja kuidas mina siia võrrandisse sobin?“

„Teis on midagi erilist, mida nad plaanivad planeedi päästmiseks kasutada.“ Naine kissitas päikese käes silmi. Nüüd oli Juhan aga segaduses – kuidas paganama planeedi valitsus teadis, kes ta on, ja mis on naise motiivid? „Kui nad tahavad minu abil planeeti päästa, siis miks te mind aitate? Planeet on ju ka teie kodu, kui mina siit lahkun, siis ju teie planeet sureb. Vähemalt arvavad nii teie juhid.“

„Ma ei usu, et nende vigade parandamiseks peab ohverdama elu, mis kuidagi kõigega seotud ei ole,“ nähvas naine.

„Te olete kummaline naine,“ oli ainus, mida Juhan suutis ütelda. Mees vaatas kõrbe, mis teda ümbritses – lõpmatu kõikehaarav tühjus, ainult liiv ja kõrvetav päike.

„Kuid milleks mind kõigeks vaja on? Miks olen mina kistud jamasse, millega ma pole kuidagi seotud?” Oli küsimusi, mis nõudsid vastuseid.

„Siin võin mina aidata mõistmisel,” kõlas korraga kellast arvuti hääl.

„Mis see oli?” Naine oli valmis relva haarama.

„Ma siiski eelistaksin: kes see oli?” vastas arvuti, tema mehaanilisest häälest oli kosta lõbustatust.

„Ära kiusa,” noomis Juhan. „kõneleja on minu laeva arvuti,” seletas ta naisele.

„Kahjuks pole mulle veel nime antud, nagu preili aru võib saada, aga selle eest olen ma nii mõndagi teie planeedi kohta teada saanud, mida ilmselt ka teie ise ei tea. Teave teie küberruumis on huvitav.”

Naine kortsutas kulmu. „Kuidas on võimalik teie olek planeedi küberruumis? Meie parimad häkkerid on proovinud juba aastaid leida informatsiooni ning me ei ole valitsuse saladustele kuidagi ligi saanud. Neil on võimsad tulemüürid ja nuhkvarad, mis teevad asja keeruliseks, pooled planeedi häkkerid on vangistuses või hukatud, proovides ligi pääseda andmetele, mis võivad kõiki meid päästa.”

„Tehnoloogia, mida mina kasutan, on arenenum.”

Selle peale raputas Juhan oma pead: „Arvuti ära uhkelda, räägi, mis sa teada said.”

„Planeet on tõesti suremas, sinu salapärane päästja ei valeta. Kõrbestumine algas siin umbes 300 aastat tagasi. Kui nüüd kasutada sõnade mängu, siis peitsid kõik oma pea liiva alla ja eirasid probleemi. Lõpuks, kui olukord oli käest läinud ja asjaga tegelema hakati, oli juba hilja.” Juhan vaatas maad enda ümber, tõepoolest oli hilja, aga kuidas asjad said nii kaugele minna?

„Valitsus ei hoolinud ja kui lõpuks taipama hakati, et miski on väga mäda, tehti otsus, mis viis kõik veelgi kaugemale. Selle asemel, et probleemi lahendada, otsustati hoopis kogu energia koondada linnade elushoidmisele ja maapiirkonnad välja suretada. Paljud maal elanud keeldusid linnadesse kolimast, nende saatus oli surm. Ainumad, kes kõrbetes veel elavad, on töölised, kes töötavad kristallikaevanduses, et linnades oleks kuskiltki energiat saada. Kuid ka kristallid hakkavad maapõues lõppema või asuvad nii sügaval, et neid enam kätte ei saa.”

Arvuti tõmbas hetkeks hinge, kuigi tal seda vaja ei olnud, ning enne, kui nad kumbki said midagi küsida, ta jätkas: „Sinu paik selles võrrandis on huvitav. Meie planeet on analoogilises olukorras. Nad on venitanud sajandeid, et midagi teha. Kuid sajandid on olnud liiga pikk aeg, emake Loodus hakkab alla andma, planeet on suremas.

Kogu selles idiootsuses ja paanikas on nad välja mõelnud plaani, mis ei hiilga oma geniaalsuses.

Läbi mitme diplomaatilise protsessi said nad teada, et Nimoril on sama probleem, ja tegid nendega tehingu. Plaan oli meelitada sind ära, et sa laseksid vabatahtlikult enda peal katseid teha. Neil on vahendid, mida kasutada, et saada sinu kehast ja organismist kätte kogu info, et luua sarnane tehnoloogia, mida sinu peal katsetati. Sinu saatus selle käigus on loomulikult surm. Kui tehnoloogia õnnestub, jätkavad nad oma huvitava plaaniga. Mõlemal planeedil on välja valitud beetaplaneet, kuhu nad saadavad väljavalitud inimesed uut elu rajama. Ning lasevad nii Maal kui ka Nimoril hävida ja jätavad sinna kapslid, mis hoiavad elus nendesse jäetud inimesed, kes ärkavad siis, kui planeedi loodus on ennast taastanud. Ärganud inimesed loovad need planeedid ja inimkonna nendel planeetidel uuesti. Kõik, kes jäävad alfaplaneedile, surevad maha.”

Juhan vaatas naist, kes oli iga arvuti lause peale läinud üha kahvatumaks ja kahvatumaks. „Ja need, kes jäävad või lähevad, on spetsiaalselt välja valitud? Kõrgete IQ-dega, kultuuris haritud ja planeedile igapidi kasulikud?“

„Just, kõik, kes ei vasta nende nõudmistele, on määratud surema,“ vastas arvuti. Naine vaikis, tema silmadest paistis paanika. Ta ei eeldanud, et kõik, mis toimus, oli nii kaugele arenenud.

„Me peame teid siit planeedilt ära saama,“ sõnas naine lõpuks. Paanika oli kadunud, otsusekindlus oli asemele ilmunud.

Juhan vaatas teda ehmatusega: „Te tahate aidata mul põgeneda?“

„Arvestades, mida teie arvuti just paljastas, on see kõige õigem plaan, meie planeedid on endale sügava augu kaevanud. Miks peaksite teie surema selle nimel, et nad saaksid tappa rohkem inimesi? Me oleme niikuinii kõik hukule määratud, las siis surevad kõik, keda algselt päästa mõeldi, või siis mõelgu välja plaan, kuidas meid kõiki päästa.“

Juhanis tärkas imetlus. Kui siin planeedil oli veel mõni nii julge inimene, siis oli planeedil veel lootust.

Enne, kui Juhan sai midagi öelda, kostus lähenev sumin ja päikese käes helendas mitu õhusõidukit. Kellast kõlas arvuti hääl: „Meid on avastatud!“ Oli hetkeline paus ja siis arvuti lisas: “Oleme kõik kasutud, lennumasina küljes on GPS-seade. Nad teadsid, et naine sinuga ühendust võtab.” Enne lause lõppu hakkasid kõlama lasud.

Juhan ei jõudnud oma relva haarata, enne tabas teda miski, mis ei olnud kuul. Ta tundis elektrisärinaid kehas, kõik tema lihased ja närvid tõmblesid. Ta hakkas kukkuma, kuid kukkumine toimus aegluubis, ta jõudis juurelda, mis, kes ning mis edasi? Ja siis tabas ta maapinda. Viimane asi, mis ta mäletas enne, kui kogu maailm kadus, olid naise surnud silmad. Nüüd jäid teda igavesti kummitama kahed pruunid silmad – ühed täis elu ja teised täis surma.

„Kas ta on valmis?“ kuulis Juhan läbi pimeduse, kõik tema ümber oli pime ja paks.

„Jaa, me võime protseduuridega alustada,“ vastas teine hääl. Juhan tundis torget oma käes. Kummaline rahu valdas teda, mees oleks juba ammu pidanud surnud olema, ta oli sajandeid üle oma aja elanud, ta oli valmis surema.

„Said piisavalt?“ küsis esimene hääl.

„Jah, sa võid ta nüüd lahti lõigata,“ vastas teine hääl. Selge surm ja ta tunneb seda, ilmselt oli Juhan niisuguse lahkumise ära teeninud.

Aga enne, kui Juhan oma kõhul tundis skalpelli teravat lõiget, käis kõmakas ja ta tundis värinat.

„Mis see oli?“ küsis esimesena kõlanud hääl.

„Ma ei tea.“ Siis läbis ruumi mitu värinat, kõminad kõlasid lähedal ja kaugel, justkui oleks alanud sõda. Viimane mõte ja ta kaotas oma vähesegi alles hoitud teadvuse.

Kõik oli taas pime, Juhan oli justkui vati sees ning üle keha tuim, mees ei teadnud, kes ta on, kus ta on ja miks ta on?

Kuid läbi paksu vati kostis hääl: „Kui kaua ma pean siin monoloogi nagu Hamlet?“

Juhan teadis seda häält, nii tuttav, kuid kust, miks? Hääl oli olnud tema seltsiline kaua, kuid kes oli omanik? Tema keha läbis šokk, kuskilt oli tulnud elekter tema lihastesse. Šokk aitas aga tal mõtte uuesti liikuma panna – arvuti.

„Võib…olla…peaks…sind…kutsuma…Hamletiks,“ suutis Juhan kuidagi läbi vati mõelda.

„Kuidas palun?“ mees oli suutnud ajada arvuti segadusse, mida juhtus harva.

„Sa…kurtsid…enne…et…sul…ei…ole…nime…Hamlet…sobib väga hästi.“ Tundus, et lõpuks hakkas vatt ta meeltest kaduma.

„Meil ei ole aega praegu selliste asjade üle arutleda, sa pead lõplikult üles ärkama ja me peame siit kaduma.“

Juhan teadis seda ise ka, ilma et arvuti oleks pidanud talle meelde tuletama. Vatt oli raske, kuid ta pidi ennast välja võitlema.

„Liiguta ennast natukene kiiremini, ma ei tea, kui kaua nad segaduses on?“

Juhan tahtis küsida, mida arvuti segaduse all mõelnud oli, aga ta uurib seda hiljem, praegu oli tal tähtsamatki teha.

„Kas on vaja, et ma annan sulle veel ühe impulssi?“ küsis arvuti. Impulss? Mis impulss? Kuid Juhan ei pidanud kaua oma pead vaevama, sest vatt tema ümber hakkas vaikselt järele andma. Elekter, mida ta enne oli tundnud, oli impulss, mida arvuti oli võimeline läbi nende ühenduse edasi andma.

„Ma arvan, et… üks impulss… oleks vajalik küll… Ma küll ei oska aimata, kui… kaua impulss mind… jalul hoiab, aga anna tulla.“

Hetk hiljem tundis mees taas kord elektrit oma lihastes ning vatt, mis teda ümbritses, hakkas hajuma. Juhan suutis lõpuks oma silmad avada, ta oli steriilses valges ruumis, kõik oli nii tuttav, aga ta pidi vastu pidama ja hakkama saama. Juhan vaatas ringi ja avastas, et oli alasti ning tema käed olid imelikes ahelates.

Mees proovis oma käsi liigutada, kuid juhtus, mida ta oli eeldanud – ta käed ei liikunud.

„Kas sa saad mind aidata? Ma ei saa ennast liigutada.“

Läks hetk aega, enne kui arvuti vastas. „Mul läheb natukene aega, ma olen need algoritmid peaaegu läbi purenud, sina proovi rohkem ärkvele saada, et ma ei peaks sulle rohkem impulsse andma ning huvitav, et sa ei pärinud oma riiete kohta.“ Arvuti ei suutnud muiet oma hääles peita.

„Riietega on veel aega… vabasta mind… kõigepealt.“ Juhan tundis, kuidas elu tema kehasse tagasi hakkas tulema. Mees lasi oma mõistusel selgemaks saada ning proovis oma varbaid liigutada, mis õnnestuski. Kui need liikusid, siis pidid ka teised kehaosad omadega hakkama saama. Ta liigutas jalgu, vastus tuli, sõrmed toimisid, muu kontrollimiseks ei olnud tal tingimusi.

„Kas sa lõpetaksid nüüd oma huvitavale kehaosale mõtlemise ja paneksid ennast valmis, sa oled kohe vaba.“

„Ma ei taipa siiamaani, kuidas sul kõik õnnestub.“ Juhan hakkas lõpuks tundma, kuidas tema keha ja organism hakkasid ärkama ja korralikult vastama. Hetk peale mõistmist käis klõpsatus ja tema randmed olid vabad.

„Kuidas? Väga lihtsalt, mina olengi nende kübermaailm. Nad arvasid, et nende tulemüürid on tugevad. Nende endi häkkerite jaoks küll, aga nad ei arvestanud süsteemidega, mis on arenenumad kui nemad, ma olen põhimõtteliselt kõikjal.“

Juhan ajas ennast püsti. „Kust ma leian oma riided, relvad ja kella?“

„Sinu riided hävitati, kuid vastasseinas olevas kapis on kaitseülikonnad ja su relvad ja kella panid nad mingil kummalisel põhjusel sinna sahtlisse ukse kõrvale.“ Juhan avas kapiuksed ja leidis kaitseülikonnad, mis paistsid väga ebamugavad. Kui mees oli ühe selga pannud, tundus see just nii ebamugav, kui paistnud oli. Ta avas sahtlid, leidis mõlemad oma relvad ja kella.. Juhan pani kella tagasi randmele, võttis relva paremasse kätte ja oli valmis.

„Kas ukse taga on valvur?“

„Ei, nad on täiesti kindlad, et sa ei pääse kuhugi. Sa võid lahkuda, aga enne, kui ma sind siit kompleksist välja juhatan, on vaja veel üks asi lahendada. Nad võtsid sult verd ning kindluse mõttes, et nad ei saaks sinu käest mingit infot, on sul vaja proov hävitada.“

„Kus nad seda hoiavad?“ Juhan avas ukse ja piilus ettevaatlikult välja.

„Ma juhatan sind, kuid ära muretse – koridorides ei kohta sa kedagi. Mine vasakule ja kohe paremale.“ Arvuti ütles seda täiesti enesekindlalt.

„Kus nad kõik on?“ Juhan hakkas arvuti juhatuste järgi minema.

„Hävitame su vere ära ja siis ma räägin.“ Juhanil ei jäänud üle midagi muud kui nõusse jääda. Ta järgis arvuti juhendeid ning jõudis ühe labori ukseni.

„On seal keegi?“

„Seal on tõesti keegi, naine.“

Juhan ohkas, ta lootis, et ta ei pea tegelema vägivallaga. Mees avas ukse ning naine, kes ruumis tegutses, ehmatas.

„Kes teie olete?“

„Mis te arvate, kes ma olen?“ Juhan kõlas enesekindlamalt, kui ta tegelikult end tundis, kuid pidi saama oma vereproovi kätte ja minema siit kuradima planeedilt.

„Teie olete see mees?“ Naine kogeles, ta oli närvis. Naine oli tavaline teadlane, mitte sõdalane.

„Mina olen see mees. Kus mu vereproov on?“ Juhan astus lähemale, hirmutamistaktika oli ainuke, mis praegu aitas.

Naine suunas oma väriseva sõrme masina poole, mida ta oli valmis käima panema just enne, kui Juhan uksest sisse astus. Juhan naeratas, astus masina juurde ning avas selle. Masinas oli ainult üks tuub ja mees eemaldas selle.

„Ma tänan teid, kuid mul on kahju, et ma nii pean tegema.“ Juhan pani käe naise õlale, tundis, kuidas too võpatas, leidis üles soone ning keeras ja naine kukkus.

„Kuhu nüüd edasi?“ küsis ta, avades ukse. Arvuti andis juhised ja Juhan järgis kõiki neid, hoone oli täiesti tühi.

„Mis sa teinud oled, miks ühtegi valvurit ja inimest ei ole, ega sa ometi siin sõda ei põhjustanud?“ Juhan tundis, kuidas tal külmavärinad üle kere käisid.

„Ei, ma loodan, et ei põhjustanud.“

„Mis sa siis tegid?“ Juhan pööras ümber nurga ja nägi redelit.

„Sa pead üles ronima, sa oled kahesaja meetri sügavusel maa all ja tänu minu sekkumisele ei ole sul võimalik lifti kasutada. Ehk siis, mis ma tegin?“ Arvuti tundus muhelevat. „Mäletad, ma rääkisin, et nende põhienergiaallikas on kristallid, mida nad kaevandavad maa alt. Noh, üksi olles ja igavledes leidsin probleemile lahenduse. Nende kaevanduste süsteemides oli paar viga ja ma kasutasin need vead ära. Nende planeedil on üle kahesaja sellise kaevanduse ja kõikide süsteemides oli üks kindel viga. Põhimõtteliselt lendasid need kaevandused õhku.“

Juhan peatas oma ronimise. „Mis sa ütlesid?“

„Ma lasin nende kaevandused natukene õhku, need on veel olemas, aga nad on päris mitu aastat rivist väljas, nende üles ehitamine võtab aega. Neil on erinevate riikide vahel järel mõned tagavarad, mida nad saavad kasutada. Arvestades, et planeedil on ühtne liit, siis peaksid nad olema võimelised probleemi lahendama ilma sõjata. Ajal, kui nad proovivad vabastada kaevandusi, on neil aega välja mõelda uued energiaallikad ja ka see, kuidas päästa nende oma planeet. Nad võivad kolida küll beetaplaneedile, kuid nad hävitavad ka tolle, kui oma tegude üle järgi ei mõtle.“ Arvuti tõmbas hetke hinge. „Miks hoone on maha jäetud, on just minu tegevuse tagajärg. Nad on paanikas, valitsused ja inimesed. Nad ei oska midagi teha, praegu on kriisikoosolekud, inimesed on varjunud kodudesse ning plaanitakse patrulle, et hoida ära rahutusi ja mässu. Nii kaua, kuni nende tähelepanu on hajutatud, on meil võimalus siit pääseda.“

Juhan raputas pead ja jätkas ronimist. Kui arvuti hoolitses, et elu võimalikkus planeedil oli olemas, siis ei olnud tema mure, mis edasi saab. Nad olid tahtnud teda ära kasutada, mõjutada, lõigata. Ei olnud enam tema mure, kuidas nad hakkama saavad. Mees luges iga liigutust, mis ta ronides tegi, keha hakkas väsima, higi voolas kõikjalt ja ülikond, mis tal seljas oli, oli kuradima ebamugav. Kuid Juhan pidi pingutama, kui tahtis planeedilt ära saada, ellu jääda.

Mees jõudis maapinnale ning piilus ettevaatlikult välja – mitte kedagi, tühjus, tänavatel puhus ainult tuul. Juhan vedas oma väsinud keha august välja. „Kuhu suunda?“

„Kella kaheteistkümne,“ tuli arvutilt vastus, arvuti jätkas tema juhendamist, linn oli tühi, Juhan võis näha akende taga inimeste varje ja liikumist, kuid linn oli vaikne, valgust ei olnud, oli õhtu. Ta pidi pingutama, et midagi näha, järelikult oli antud korraldus, et energiat tuli säästa ja kodudes olid ilmselt kasutusele võetud vahendid, mis olid neil vanasti, Maal oleks olnud need küünlad, aga mis siin planeedil enne kristalle oli, ei osanud mees arvata.

Juhan pidi korra sukelduma prügihunnikute taha, kui temast möödus patrull, ainus, keda ta enne kosmodroomi nägi.

„Kas kosmodroomil on valve?“ küsis ta oma sihtmärgile lähenedes.

„Ei, nad ei ole veel sinu põgenemist avastanud.“ Juhan hingas kergendatult. Õnneks ei pidanud ta läbima kosmodroomi hoonet, mees hiilis vaikselt ümber maja, sinna, kus seisis tema laev. Aga enne, kui ta edasi sai minna, nägi ta laeva juures mingeid varje. „Kas mu põgenemine on avastatud?“

„Just praegu kõlab kõigis nende meediakanalites, et ohtlik kurjategija on põgenenud. Minu ümber on õnneks ainult kaks meest.“

Juhan ohkas, kõik oligi kuidagi väga kerge paistnud. Mees võttis välja oma peamise relva ja suundus laeva poole, taktikaks ei olnud praegu mingit aega.

Ta jõudis oma laeva tagaosa juurde, kui kuulis käsku: „Seis!“

Juhan ohkas ja tõstis käed üles ning pööras ringi. „Relv siia!“ kõlas järgmine käsklus. Tegu oli noore mehega, tundus, et ta oli olnud varuvariant, kuna oli kogenematu ja relv tema käes värises. Juhan tegi kiire otsuse – surm või pääsemine. Ta hakkas oma relva langetama, justkui valmistuks noormehele andma, kuid viimasel hetkel tulistas, kuul tabas poissi õlga, see kaotas tasakaalu ja oma relva.

Juhan sukeldus laeva alla enne, kui poiss reageerida jõudis ning hakkas kiirelt ukse poole liikuma. Kõlas teise mehe, kes oli olnud teisel pool laeva, hääl. Juhan võttis riski, ronis laeva alt välja ja tuiskas ukse poole, arvuti oli vahepeal trepi alla lasknud ja Juhan jooksis üles. Just enne, kui uks sulgus, kõlas lask ja valu läbis ta jalga. „Kurat!“ suutis valjult teatada, lõi ukse selja tagant kinni ja lonkas kiiresti kabiini. „Arvuti, minema siit ja kiiresti.“

Laeva mootor käivitus ja laev hakkas liikuma, Juhan võttis istme kõrvalt esmaabikarbi ja lõikas haava ümber oleva riide lõhki. Kuul oli õnneks läbinud jala ning ei olnud jäänud kuskile pidama. Laskur ei olnud õnneks täpselt sihtinud ja arterit polnud ta tabanud, kuid kuradima valus oli. Juhan otsis karbist sideme, teades küll, et peab õmblused tegema, aga ta ei olnud selleks võimeline, valu ja väsimus nõudsid oma lõivu. Kui ta oli sideme kinni sidunud, kaotas ta teadvuse.

Juhani pimedust segasid silmad, pruunid silmad, täis eluvaimu ja rõõmu ning hetk hiljem olid need tühjad ja surnud. Viimase pildi peale ta ärkas. Teda ümbritses kosmose pimedus, mõned tähed ja planeedid paistsid kauguses.

„Me pääsesime tulema, sa oled tund aega teadvusetu olnud, ma lasin meditsiinirobotil su jalga vaadata ning ta õmbles selle kinni,“ teatas arvuti.

Juhan ohkas, talle oleks meeldinud ise oma jalg kinni õmmelda. Mitte, et mees poleks usaldanud meditsiinirobotit, aga talle meeldis ise oma haavade eest hoolitseda. Juhan kontrollis haava igaks juhuks üle, aga robot oli teinud head tööd, tal polnud vaja midagi öelda.

„Kuhu nüüd?“ uuris arvuti, tema hääles kõlas uudishimu.

„Maale ei saa me tagasi minna, kuna varsti saavad nad teada, mida me tegime…“

Arvuti ei lasknud tal lauset lõpetada. „Mitte me, vaid ma.“

„Vahet pole, Hamlet.“ Juhan kasutas seda nime mõnuga. „Sa oled minu arvuti, seega me. Tänasest päevast oleme lindpriid. Võta suund Päevalille Galaktika poole, planeet Delta-56 kuu on ilmselt meile kõige mõistlikum sihtkoht.“

„Miks just sinna?“

„Kuna planeet on Maast piisavalt kaugel ja Faeron on ennast seal sisse seadnud, ta on mulle meie viimasel kohtumisel toimunu eest teene võlgu. Palume tal meid mõnda aega varjata, laev üle vaadata, äkki on meil vaja uus otsida ja võib juhtuda, et äkki on tal võimalik sulle ka normaalne hääl tekitada.“

„Selge, läheme kohe ülevalguskiirusele ja võtan suuna Delta-56 kuu poole. Oled sa enda otsuses kindel?“ küsis arvuti, kuigi Juhan võis juba näha, et ta järgis tema käsku.

„Hamlet, ma ei ole enam milleski kindel, meil on vaja ellu jääda. Maal ei oodata meid enam tagasi ja kui me sinna läheme, ootab mind vangistus ja sind võetakse tükkideks. Enda vangistusega ma lepin, aga sinu tükkideks võtmisega mitte.“ Juhan pigistas oma ninajuurt, peavalu oli lähenemas.

„Tükkideks ei tahaks küll saada, saame siis lindpriideks, nagu sa ütlesid.“