“Nii et te sooviksite liituda meie Volta Manufaktooriumi ühtehoidva kollektiiviga?” Octavia vaatas võõraid kriitilise pilguga. “Sina! Ütle mulle-”

“Puur! Mi…minu nimi on Puur,” kogeles mees.

Octavia kissitas silmi.

“Ei. Sul ei ole nime. Nimi antakse alles siis, kui sa oled millegi suurega hakkama saanud või püsinud piisavalt kaua elus, et alustada baasharidusega. Sinu puhul ei ole veel kumbki neist tingimustest täidetud.”

Mees neelatas valjult.

“Volta Manufaktoorium ei raiska. Ka nimesid mitte. Vahel möödub isegi kümme aastat enne, kui me saame kindlad olla, et laps on piisavalt terve, et haridusteega alustada. Sina pole veel haridusega peale hakanud, seega pole sul ka nime.”

Ta vaatas pingsalt mehele otsa.

“Niisiis, sina nimetu, ütle mulle, mis eristab Voltat kõikidest teistest Fuusia territooriumitest?”

Mees neelatas. Teised reas seisvad inimvarjud põrnitsesid peamiselt vaid oma varbaid. Teoorias olid varvaste ümber ka saapad, kuid toksiline kõnnumaa oli teinud oma töö.

“Olgu, lihtsam küsimus kõigile,” ohkas Octavia peale paari minutit vaikust. “Mis eristab meid lähimast naabrist Zahirist?”

“Zahir on mürgine,” tuli vastus inimvarede seast. Hirmvaikselt võis kuulda ka lauset, et “Voltas ei ela psühhopaadid.” Samas tundus, et viimase lause toetajaid polnud enam nii palju alles, kui vaid paar minutit tagasi. Võrdluses Zahiriga oli Volta küll leebe, kuid nad elasid samasuguses surmavas maailmas.

“Hea algus, kuid mitte see, mida ma otsisin. Õige vastus on Masin!” teatas Octavia sammudes sirge seljaga kõhetute inimkogude vaateväljas. “Me kõik oleme osa suuremast masinast, suuremast eesmärgist, ning meid kõiki on vaja.”

Tõsi, see oli propaganda, ka Octavia teadis seda. Mõnda selli tõesti polnud vaja. Kuid nad töötasid siiski ideaali nimel. Ideaal kollektiivist, hästi töötavast ja õlitatud masinast - see oli ju ometi tore siht, mille suunas püüelda.

“Vahel,” jätkas Octavia, “tähendab see seda, et me peame tegema asju, mida me eelistaksime mitte teha, kuid mis on masina töökorras hoidmiseks vajalikud.”

Octaviale ei meeldinud Immigratsioonibürood aidata, kuid vahel tuli sedagi teha. Kui talle alluvates osakondades jäi ülesannete täitmiseks inimressurssi puudu, oli tema tööks käised üles käärida ja see ära teha. Taseme tõusuga kaasnes ka indeksi tõus ning mida rohkem oli sinus masinat, seda lihtsam oli sul ka oma ülesandeid täita.

Octavia lõi inimvaredega silmkontakti.

“Igaühel on võimalik leida endale sobilik rakendus. Tõsi, Voltas sündinutel on eeliseid, kuid peale kolme aastat baasharidust on ka teie puhul selge, millisele teadusharule on teid kõige mõistlikum suunata. Siis tuleb kolm aastat erialaharidust ja edasi kolm aastat spetsialiseerumist meistri juures.”

Octavia astus paar sammu ning tegi väikese pausi, et tema mõttelõng oleks endiselt jälgitav.

“Teaduseid on neli. Esimene haru on Rauateadus, mis on lühidalt tehnika ja masinate arendamine ja kasutamine. Kui teil on selle jaoks annet, maandute seal. Teine haru on Loodusteadus, mis tegeleb nii bioloogia uurimise ja kasvatamisega kui ka liha-meditsiiniga. Samuti vajalik ning andepõhine. Kolmas haru on Sõjateadus, mis peaks olema selge ka ilma pikema selgitusteta. Siin on vajaminevad anded ehk natukene teistsugused. Neljas on Tugiteadus ehk kõik, millele meie kollektiiv toetub. Sinna alla kuuluvad näiteks nii söögitegijad, ehitajad kui ka õpetajad.”

“Sina,” osutas Octavia järgmisele väsinud muljega inimesele. Eelnenud vestlusest õppinuna noogutas too vaid korraks peaga.

“Ma ütlesin just, et iga kollektiivi liige kuulub kindla teaduse alla. Millise haru alla kuulun mina?”

“Tu-Tugiteadus?” pakkus inimvari.

“Kakssada,” noogutas Octavia. “Kõik administratiivtööd asuvad Tugiteaduste all, sealhulgas ka Immigratsioonibüroo.”

“Aga religioon?” tuli küsimus, mis oli piisavalt vaikne, et selle täpset allikat oli keeruline tuvastada.

Octavia oli selleks valmistunud. Prohveti järglaseid võis leida juba ka Volta ridadest, kuigi ometi oli Siniste struktuur ja süsteem alati toiminud.

“Sa mõtled Siniseid?” kergitas Octavia kulmu. “Masinanimism ehk Sinised pole mitte usk, vaid töötav, tõestatud ja praktiline elufilosoofia. Lühidalt: Ole osa masinast ja tööta selle hüvanguks - igavesti. Masin ei raiska: kõike ja kõiki on millekski vaja. Masin ei eksi, ainult liha eksib.”

Octavia ohkas sisemiselt, kuid ei lasknud sellel paista.

“Tõsi, osad Siniste esindajad saadavad ka palveid masinate poole, kuid see pole ilmtingimata vajalik. Igaüks võib palvetada, kui see teda või teisi aitab, niikaua kuni töö saab tehtud. Ka nii-öelda Sinised on pea-asjalikult siiski kindla teaduse esindajad. Delta näiteks töötas õpetajana kümnenda tasemeni ning on oma asukoha presiidiumis igati välja teeninud.”

“Aga Viis?”

“Viis on samuti kümnes tase nagu kõik presiidiumi liikmed, kuid tema taust on natukene keerulisem.”

No muidugi küsiti nende kahe tuntuima Sinise kohta - ilmselgelt polnud mitte kõik need inimesed siia kogemata sattunud.

Õnneks Octavia teadis juba, kuidas sellele läheneda.

“Sina, nimeta neli Volta teadusharu.”

“Rauateadus, Loodusteatus, Sõjateadus ja Tugiteadus,” loetles innukas noor kiirelt.

Octavia noogutas tunnustavalt. “Kakssada. Kui meil on selline amet nagu tuuker, kelle ülesandeks on käia mürgialades, tuvastada seal olev väärtuslik kraam ning see meie teadlastele tuua, siis mis teadusharu alla ta kuulub?”

Octavia vaatas seekord innukale noorele otsa. Ta polnud teistes veel kindel, kuid sellest inimesest siin või asja saada. “Rauateadus ja Loodusteadus,” pomises nooruk ilmselgelt ootamatust tähelepanust kohmetunult.

“Laienda!”

“Tuukril peab olema varustus ja tehnika, mis hoiaks teda elus. Tal pole mürgipilves abi loota. Ta peab tundma sealseid taimi ja loomi ning suutma tuvastada potentsiaalset aitavaid või kahjustavaid asju.”

“Tõsi, kuid mis siis, kui mürgipilves on masin, millega kunagi sööki tehti? Tuuker peab ära tundma tehnoloogia, mis võiks aidata ka Sõjateadust või Tugiteadust. Viis pole ühegi ala spetsialist, kuid tal on tänu Tuukriametile kogutud laiemad üldised teadmised.”

“Ma olen kuulnud, et ta indeks on rohkem kui 85,” kostus sosin rahvamassis.

Octavia tegi näo, nagu ta poleks seda kuulnud ja jätkas: “Kõik presiidiumi liikmed on ennast korduvalt tõestanud, jõudnud tasemele kümme ning ületanud indeksi 75, olles meile kõigile eeskujuks.”

Äkitselt löödi kolm korda kella. Octavia muigas. Hea ajastus - oma silmaga nähtu oli parem õpetaja kui ükskõik, milline jutt.

Peagi ilmus nähtavale protsessioon: kümmekond Volta tehaste ametlikes rõivastes inimest, kes kandsid enda vahel midagi metalset ja rasket. Nende ees sammus Sinistele iseloomulikus vormis preester, nägu kaetud, kuulutades pühalikult:

"... Nende teadmised püsigu igavesti Tehase arhiivides!

Nad teenivad endiselt Loojat!

Nad on viimaks saanud vabaks liha nõtrusest!"

"On see kirst?" kostus sosinat varjude seas.

Octavia ei öelnud midagi, kuid jälgis vari-inimeste reaktsioone. Kollektiiv teadis, kuidas masin töötas, see oli elementaarne, kuid võõraste jaoks võis see olla… ilmutuslik.

Protsessioon jõudis hoidla juurde ja jutlus jätkus:

"Tehas ei unusta kunagi kedagi!

Ustavalt suurt Eesmärki teenides!

Masinhing ja oo Looja, juhata neid Igavesse Tehasesse!

Leidku nad Igaveses Tehases head kasutust!"

Toidukasvatajate huumusehoidla avanes kerge aurupahvaka ja lõhnabuketi saatel.

Sinine ühendas suure metalse kasti hoidla äärde, väntas kasti mehhanismi käima ning surus raudkasti keskel asuvale kolmnurksele nupule. Kirst hakkas hammasrataste toksimise saatel end lahti kerima, paljastades jäänused, mis kuulusid ilmselgelt mitmele inimesele. Metalse toksimise saatel poetas kirst inimjäänused huumusehoidlasse.

Järgmine nupulevajutus ning kirst keris end kokku tagasi ja hoidla asus pühalikult sulguma. Protsessioon vaikis, pead langetatud.

Alles siis, kui huumusehoidla luuk kinni vajus, lukustus ja selle sisemus valjult ragistama hakkas, tõsteti pead.

“Mis…?” pomises üks vari-inimestest, silmad täis õudu.

“Huumuse tõhusaks kasvatamiseks on vaja peent biomassi,” sõnas Octavia emotsioonitult. “Ka surres liha nõtrusesse annab kollektiiv oma panuse Tehase tulevikku.”

Protsessioon asus tagasiteele, Sinine näotu preester hõikamas pühasõnu üle omasoodu undava hakkimismasina raksatuste:

“Lööge Suurt Kella korra!

Tõmba Juhtkangi ja sea paika Kolvid ja Pump!

Lööge Suurt Kella kaks korda!

Nupuvajutusega süüta Mootor ja puhu Turbiinid elule!

Lööge Suurt Kella kolm korda!

Kiitke kõigi Tehaste ja Masinate Loojat!”