Väike Rinerdon oli emata kasvanud, ent mitte orb. Tal oli kokatädi, muidugi oli isa... oli Hämarikupiiga, ehkki tüdruk ise oleks vahest võinud väita, et hoopis temal on Rinerdon. Ning Kutt oli endiselt temaga.

            Muidugi olid Rinerdonil ka teenijad, no ta isal vähemalt, ja kaks külatäit inimesi, kes kõik talle ainult head soovisid. Kui see ta ema oleks tagasi toonud - Rinerdon oleks küll kõik muud inimesed hea meelega ära minna lasknud või neil oma vaenlasteks lubanud hakata, kui see ta ema oleks tagasi toonud, aga nõnda need asjad elus ei käi. Niisiis pidi ta rahule jääma sellega, mis saadaval. Teenijad ja mõned koduloomad, kodu ja mänguasjad. Kutt, rohkem kui mänguasi; ema meisterdas enne Rinerdoni sündi selle (ta?) just poja jaoks, praeguseks oli mängukaru juba mõnest kohast viledaks kulunud, ent seetõttu veel palju tõesem; Rinerdoni tegus salarelv kõigi ähvardavate hädade vastu, ema hingusega pühitsetud kaitseloom. Isa, kes hoolitseb kõige ja kõigi eest – Rinerdoni eest sealhulgas samuti – ning sõbrad. Sõber. Hämarikupiiga.

            Varemalt, kui väike Rinerdon oli alles tõepoolest pisike – nüüd oli ta juba kuueaastane ja te­geles parajasti visalt nime külge kleepunud täiendist lahtisaamisega – võttis isa majja noori lastega teenijaid ning kutsus naabrusest pidude ajal vara ja seisuse poolest sobivaid lastega peresid külla, et poiss end üksildasena ei tunneks. Nii kaua, kui Rinerdon mäletas, oli ta sellest hoolimata, jah, võis vast lausa öelda, et selle tõttu, ikka üksi olnud ja omaette hoidnud, olnud isemoodi, püüdmata sugu­gi teistest erineda, silma torgata või tähelepanu äratada.

            Viiendal sünnipäeval andis too erisus teravalt tunda. Isa palus poja suurpäevale – ikkagi aeg, mil poeg jätab ema ja kolib elama meeste korrusele – hulga auväärsete perede poegi ja mõned tütred kokatädi oli kuulnud, et kutsutud neidude seas esimene ja tähtsaim oli kohaliku sinni kuueaastane tütar Ledana). Mitte et Rinerdon poleks juba niikuinii emast ilma ning selle rõhutamine tundus lausa mõnitusena.

            Kokku tuli peole paarkümmend poissi, viimne kui üks Rinerdonist vähemalt kolm aastat vanem, kõige uhkem lausa kümneaastane. Neidusid ei tulnud, selle üle paistis poistekamp kergelt nördinud, ent peagi unustati tüdrukud sootuks. Isa pani julgus-, osavus-, õnne- ja rammumängude võtitjatele välja uhked auhinnad rüütlipiikidest taskunugadeni; kokatädi valmistas suhkrukringli, vorpis vannitäite viisi lihapalle, segas kokku kastmeid ja küpsetas lahtisel tulel Rinerdoni lemmik­rooga: maisitõlvikuid. Õhtupoolikul andis ülemjääger poistele odad ja kutsus kõik endaga grisli­jahile.

            Seni peaaegu talutavalt kulgenud päevast sai paari tunniga luupainaja. Rinerdon ei teadnud, kust tuli mõte poisikeste kamp päris jahile kaasa võtta, ent külalised olid ideest vaimustuses ja tema soov koju jääda pälvis vaid pilkeid. Niisiis ratsutasid kütid Nõlvametsa, igal täiskasvanul poisike sadulal, seadsid varitsuse üles ja panid poisid võsasse valvesse.

            Näis, et kõik peale Rinerdoni nautisid särgi alla pugevat külma, õudsevõitu metsahääli ja mägedelt kostvat mürinat. Suuremad poisid teadsid kõnelda, et see olevat El Yarah, Maailmaloom, kes end mägede all keerab. Rinerdon püüdis uinuda ja unustada, ehkki magamajäämine oleks teda lihtsalt lapsena näidanud ning ta isa südant kurvastanud. Juba vajusid hääled udude alla, päästev uni oli käeulatuses.

            Korraga lõikasid pasunad vaikuse ribadeks. Ahelikusignaal! Jaurates ja lärmates kargasid kõik püsti, Caterron vehkis odaga nagu hullumeelne ning Andros huilgas lakkamatult: „Karuu-garuuh!” Paanikas grisli tormas üle poiste, Rinerdon märkas, et karu ägas peaaegu inimlikult, kui ta vasak jalg möödudes nende tillukesse söepesa-lõkkesse sattus ja selle kustutas.

            Kütid kihutasid loomale järele, Rinerdon nägi isa kõrgejalgset morghet ja tundis ära ülem­jäägri suure tumeda ratsalinnu, kelle noka servahambad olid grisli omadest palju teravamad ja suu haises nagu kuus nädalat mädanenud sisikonnarapped.

            Grislil polnud mingit võimalust. Vaevu klaasi jagu hiljem oli ta kinni võetud ja seotult laag­risse lohistatud ning poisid jagasid omavahel itsitades ta veel suusolevaid, kuid selgelt mitte enam karule kuuluvaid hambaid ja vedasid millegi peale kihla – Rinerdon ei kuulnud hästi ega tahtnudki kuulda. „Ema poleks niisugust asja sallinud, ta poleks seda ealeski lubanud,” mõtles end tema peas üks õnnetu mõte.

            Rinerdon oleks tahtnud plika kombel pillida. Tundus karjuvalt ebaõiglane tappa karu, kelle ainus süü on elusolemine. Aga hullem oli veel tulemas. Ülemjääger tõmbas Rinerdoni karu juurde ning ulatas vereoda, mehe nägu oli õel ja näljane, tema armastas verevalamisi ning vaatas alati naudinguga viimase hetkeni pealt, kui keegi suri. Rinerdon ei uskunud oma silmi; „Miks mina, kui­das... ma ei taha ju...” Ja meeleheitlik palve: „Aidake mind ometi keegi!”. Karu vaatas talle otsa nagu õpiks teda ära tundma. Rinerdonil läks süda pahaks.

            Poisid alustasid skandeerimist: „Tapa karu, tapa, löö sisse, südamesse sisse, veri kuumalt maasse voolaku, karuu-garuuh!” Kannupoisid liitusid ekstaatilise hõikumisega. Kõrge lõpuga ruuh-kiljatuste kiirenev rütm hävitas midagi Rinerdoni hinges. Ta oli valmis ära jooksma, iseend või ülemjäägrit odaga lööma, nuttes oimetuks tombuks vajuma. Kusagil teadvusetuse piiril rabeles üksik mõte pääsemisest, mingist luuletusest, ema olevat seda armastanud, luulerida keeles, mida siin maal keegi ei oska ja mida kokatädi puudulikult mäletas. Laevast, mis on läinud ja sellest, et nüüd pole siin midagi vaadata. Ja pole midagi uskuda, sest tolles veidras keeles olevat usk ja nägemine üks ja seesama. Rinerdon otsustas. Ehkki talle hiljem isegi ei meenunud, mis ta õieti oli teha mõelnud, sai ta selle otsuse läbi äkki suureks... täiskasvanuks.

            Ta oli otsustanud lüüa oda oma südamesse, mitte jonni või kättemaksu nimel, vaid et ta ei peaks poiste ässitavat koori enam iial kuulma. Ja siis, sel hetkel, mil hääled vaikisid, jõudis kohale viimane isa kutsutud külaline, printsess Ledana sinn Ceringa, suurvalitseja emapere järeltulija.

            Kutsar ja seltsidaam tõid printsessi tõllaga otse laagriplatsile. Vere, surma ning tapmisootuse läbi elavaks saanud poisikeste jaoks oli kaunis, habras tütarlaps oma hõbeda ja mäekristallidega ehitud juuste säras ning haldjalampide imelises soojas hiilguses kui surmaeelne õndsusehetk, mil hing enne keha viimast agooniat end maiste suhete sõltuvusest vabastab. Poisid ei märganud printsessi saatvat sõjasalka ega täiskasvanute jahmatust. Ning ainult Rinerdon pani tähele tüdruku murelikult taevast uurivat pilku, kui too talle lähemale astus.

            Grisli oli kui tume vari ja printsess näis mahedas valguses taevase olendina, õhuilmade, helkpilvede ja igavese sära kandjana. Nende ümber kõnelesid aukartusest madalaks ja kähedaks surutud hääled, tervitasid üllast printsessi, tõotuste neidist, kristallsilmset Ledanat, pobisesid häid soove, kogelesid vabandusi, tutvustasid Rinerdoni ja teisi poisse, anusid soosingut ja head pilku. Tüdruk aga vaatas Rinerdoni ja karu, siis uuesti poissi ja taas karu. „Oled sa lubanud ta ohverdada?” küsis printsess, silmis arusaamatud varjud. Rinerdoni hääl oli vaevu valjem kooruva tibu piuksu­misest, kuid eneselegi ootamatult mõistis ta küsimuse taga peituvat järgmist küsimust, mille vastust printsess tegelikult vajas: „Ei, ja ma ei taha tappa.”

            Printsess tõstis käe ja pillas vahkvaikusse kümme sõna. „Isand Rinerdon lubab Grislil minu rõõmuks edasi elada! Olgem õnnelikud!” Ta hääl kõlas nagu märg siid, millesse põllutöölistest emad palaval päeval lapsi mähivad. Rinerdon lõi hulljulguse uhas oda grisli köidikutesse. Karu va­bastas end aegamisi, Rinerdon astus kui unes eest, suur elukas lonkas mägede poole tagasi... ning korraga kisasid siririsid eriti valjult, lõkketuled tõusid praginal külmade tähtede poole ja vilepuhuja alustas Rahulaulu. Printsess soovis Rinerdonile mehist meelt, poiss kogeles midagi vastuseks...

            Hiljem, kui Ledana polnud Rinerdoni mõtetes enam Kristallsilmne Printsess, vaid sõber Hä­marikupiiga, sai Rinerdon aru, kui osavalt oli tüdruk talitanud. Jättes mulje, et tema palus karu ellu jätta, tagas ta Rinerdonile südamerahu ja kõrvaldas võimaluse, et keegi poissi narrida söandaks.

            Oh, naabrite jahilembesed pojad ilkusid Rinerdoni kallal sellegipoolest, ent vähemalt tol esi­mesel sünnipäevajahil jäeti ta rahule; tegelikult sai poiss lausa järgmise sünnipäevani hõlpu.

            Printsess äratas Rinerdonis – vahest tänu tollele ootamatule suurekssaamisele – mitte poisi­keselikku ärplemissoovi, vaid kättesaamatu poole küünitavat kibedat igatsust ja valmisolekut tüdru­kut teenida. Ta ei tahtnud tõestada oma julgust, ei proovinud olla huvitav või kõiketeadev, ent kui printsess oleks vajanud tema elu, oleks ta kõhklemata surmahaigrut hüüdnud. Printsess viibis peol vaevu kolmveerand tundi, ometi mäletas Rinerdon tema häält, ripsmetest põsele langevat sakkjoont, valuvarjulist kulmukortsutust, uurivat pilku ja veriapelsinide ergastavat lõhna ta käel...

 

 

            Sünnipäeva järel muutus Rinerdoni elus väliselt vähe, kuid tema sees toimus lausa muutuste plahvatus. Isal polnud sugugi mahti pojaga rohkem tegeleda, kui ta niigi oli teinud, ja kuna poiss ju emaga koos elada polnud saanudki, ei pidanud isa vajalikuks ka tema toa väljavahetamist. Poiss ilmutas veidi rohkem huvi maakonnalinna ja kohaliku rahva tegemiste vastu, isa arvates oli seegi edasiminek. Vahest poleks ta olnud nii rahul, kui oleks teadnud pojas tärganud ühiskondlike huvide sügavamat põhjust: armastust printsess Ledana vastu. Aga võib ka olla, et see oleks teda veel enam rõõmustanud; oma loomupärast leebust häbenev ja sõnades kindlalt karmi kasvatust pooldav mees ei mäletanud oma nooruse tähtpäevi ja sõlmaegu ega oleks ehk poja tunnete etteruttava küpsuse üle juurdlema jäänudki.

            Alguses mõtles Rinerdon elu otsani printsessiga kohtumise mälestusest elavat: ta ei tahtnud süüa, peaaegu ei maganud, jäi unelema keset õppetundi... Ent kaks kuud hiljem sõitis isa linna ja Rinerdon pidi kaasa minema, et isa saaks talle harjutuste tarvis mõõdu järgi esimest hõbeturvist tellida. Oli väikese külvilaada aeg, hõllandkuu-eelne nädal pealegi, tänavad ja platsid täis sagivaid inimesi, muusikat ja toitude-jookide lõhna. Kui Rinerdoniga vajalikud toimingud valmis, lubas isa tal omaette ülalinna piiril asuvasse Rõõmusuu võõrastemajja jääda ning läks oma teed. Rinerdon hulkus natuke aega ringi, magas siis hea pika lõunaune ning ärkas õhtul õige hilja. Veidi allpool oli pidu täies hoos: oli kuulda rahvahulkade hõikumist, aeg-ajalt kostis tuppa ilutulestiku raginat ning trummide ja bambusvilede keerlevaid viise.

            Rinerdoni ruumi aknad olid siseõue poole, kus aga suurt midagi ei toimunud. Äkki tärkas poisis uudishimu ning tal tekkis ogar lootus printsessi näha. Ta ronis ülakatusele, kuhu tegelikult lapsi ei lubatud, ent kust võis näha ka paleed, ja tal vedas: katusel oli tõesti pidu peetud, aga praegu polnud seal kedagi. Tornist paar maja edasi asus Vana Müür, mis viis otse palee aedadeni, ja kui Rinerdon, ise ka oma julgusest üllatudes, müüriharjal edasi ukerdas, nägi ta endast mitte palju pikemat poissi aia poolt endale vastu ronimas. Poiss oli osav, Rinerdonist palju liikuvam, ja sama otsustav, ent nüüd jõudis ta ummikusse – Rinerdoni esimene ja võõra viimane ronimisväljakutse oli kahemeetrine sile sein kohas, kus palee maad lõppesid ja linnale kuuluv kaitserajatis algas. Riner­don hõikas vaikselt ning sirutas poisi ülesaitamiseks oma vöö otsa. Too ronis üles ja kallistas Riner­doni tänutäheks. Rinerdon tundis end korraga väga elusalt õnnelikuna, sest müürinukile hiivatud poiss oli... printsess Ledana.

            Täiskasvanutel oleks nüüd järgnenud hiigelpikk selgituste ja uurimise jada, aga olles lapsed, võisid mõlemad kohtumisest lihtsalt rõõmu tunda. Ledana jutustas, et on Kuuneelaja nälga kontrollimas. Rinerdon oli Kuuneelajast ainult põgusalt kuulnud; ema oli kokatädil kindla sõnaga ära keelanud oma pojale, see tähendab Rinerdonile, teatud lugusid jutustada, ja see oli üks neist.

            Rinerdon mõistis, miks, kui Ledana talle kogu loo ära rääkis. Printsessi loogilised järeldused ajasid Rinerdoni kuklas juuksed püsti.

            Kuuneelaja ei soovi tegelikult kuud neelata ega isegi tee seda päriselt, Ledana oli ise astro­noomiatunnis Haldjapeeglist näinud, et kuu on ikka sama suur, ainult kuidagi varjus. Mida Kuu­neelaja tegelikult tahab, on inimeste hinged. Kunagi ammu olevat ettevaatamatu kuningas oma hinge sõjakäigu edu eest „kellele tahes” lubanud, kes teda kuuleb ja aidata saab, ja keegi õel võlur oligi talle appi tulnud. Rinerdoni üllatas, kui tige printsess tolle auahne kuninga peale oli, ent kui tüdruk edasi rääkis, sai ta sellestki aru.

            Pärast edukat sõda tahtis kuningas oma võite nautida, võlur aga vajas ta hinge, et saavutada ülemvõimu teiste vägevate seas. Nähes, et kuningas võla tasumisega ei kiirusta, küsis võlur kunin­galt loa tema hinge kuninga une ajal unenäos rändama saata. Sellega oli kuningas nõus, ja võlur saatis ta hinge alamate – teenijate ning linnainimeste, aga viimaks isegi kuninga enese naiste ja laste – hingi välja rebima ja tema teenistusse tooma. Võib arvata, et kuningas sai aru küll, mida ta tegi, kuid tema elamissoov ja võimuiha olid süütundest suuremad. „Alamad ongi ju ainult valitseja jaoks olemas,” ütles printsess sülgamisi; see oli tema noorust arvestades hirmus ja valus vaadata. Kuningas elas ja elas ning oli sõdades alati võidumees, tema sõltlased aga kuhtusid, sest öö on an­tud hingele rahunemiseks. Sellest sai Rinerdon aru küll. Kokatädi ütles igal õhtul viimast tööd tehes: „Ja ongi jälle hingetõmbeaeg, aitüma tänase päeva eest! Andku öö jaksu ihule ja hõlpu hingele!”

            Hinged, kes öösiti kuninga käsul võlurit pidid teenima ning päeval oma tavalisi töötoimetusi tegid, jäid otsa, nende kehad said haigustest muserdatud ja lisaks hakkasid seal riigis levima hinge­de haigused, hullumeelsus ja vaimupimedus, mida muidu meie maal üldse ei tuntud. Ja mõnikord surid need hingehaiged inimesed öösel suurtes piinades.

            Üks heasüdamlik noor poiss nimega Maasikapuu, kelle õmblejast ema oli ka nõndaviisi hai­geks jäänud ja hinge heitnud, hakkas asja uurima. Ta sai järele mõeldes aru, et ema just siis väsima hakkas, kui teda lossi teenijalastele kleidikesi õmblema kutsuti. Ema oli öelnud, et kuigi tööd ei ole tavalisest rohkem, on paleeteenri elu ikkagi keeruline ja kurnav. Maasikapuule tuli aga meelde, et just pärast kuningale esitlemist algasid emal õudsed unenäod ning tekkis too suur üha süvenev väsimus.

            Rinerdon tundis sel kohal, nagu oleks printsess talle ta oma lugu rääkinud, sest ka tema ema olevat teda oodates õudusunede käes kannatanud ja päeviti üha väsinum olnud. Seni oli poiss alati arvanud, et ema oli tema või tema sünni pärast muretsenud, arvanud seda meeleheitlikult, kange­kaelses lootuses, et pole ema surmas siiski otseselt süüdi. Ema, kes samuti oskas hästi õmmelda ja tikkida – sageli said teenijate lapsed temalt kingiks rõivaid või tikitud paunu – oli nii elus kui surmas just nagu Maasikapuu ema noorem ja kõrgemat päritolu teisik.

            Ledana jutustas edasi, kuidas Maasikapuu kuninga tegemisi tähele panema õppis ja viimaks välja selgitas, mis kokkulepe kuningal võluriga on. Poiss rääkis oma avastusest preestritele ja linna-ametnikele, ent keegi ei söandanud kuningat milleski süüdistada, veel vähem talle vastu hakata.

            Siis rändas Maasikapuu („...ja mõtle, ta polnud palju vanem, kui mina praegu, puhta laps alles,” kinnitas Ledana) ühe võimsa Tuulesortsi juurde ning õppis mitmeid tarkusi. Kui Maasikapuu tagasi tuli, oli ta küll valmis kuningale vastu astuma, aga mitte võlurile, kes oli vahepeal allutatud hingede arvelt palju väge kogunud. Siiski sai Maasikapuu kuningast jagu ning võlur aeti ka viimaks preestrite ühisel jõul pagendusse.

            Kuningas, kes oli selleks ajaks elanud juba kaks korda üle oma õige ea, pudenes Maasika­puu kunstide tõttu põrmuks, kuid see tuli kuningale kasuks, sest nüüd ei leidnud surmahaigrud tema hinge üles. Ehkki tema riik langes ja pere oli otsa saanud, hulgub kuningas endiselt öösiti, mil ta eluajalgi võluri heaks oma röövlitööd tegi, ringi, otsib hilisel ajal väljas hulkuvaid lapsi ja viskab nende hingedesse varje. Täiskasvanute hingedele ta ligi ei saa, kuid lapsed on oma pehmete hinge­dega talle nagu suhkrukomm.

            Ledana vaatas Rinerdoni oma suurte (liiga suurte!) ja kuidagi ahastavate silmadega ning poiss tundis, et printsessi sõrmed (mil moel need küll üldse tema pihku olid juhtunud?) värisevad. „Ära käi öösiti väljas, vähemalt mitte siin, linnas, sest see on just unekuninga vana kantsi asupaik. Kui kuu on selge, siis pole olukord veel nii ohtlik. Siis on kuningas oma saagi kätte saanud ja magab täissöönuna keldrite pimenurkades või üksildastes trepialustes. Kui sa näed, et kuu mattub hämu sisse ja kahanemise ajal ka tumedamaks muutub, on kuningas näljane ja sööb suures näljas kuu õnne. Ta ei saa sellest kõhtu või hinge või kuhu ta oma toidu ka paneb, täis, ent kuuvalgus võib selle pärast kahaneda; aga kui kuu enam valgust ei anna, saab inimeste õnn maailmast otsa ja ühtki lampi pole enam võimalik süüdata. Siis on nii, et kui Päike mere taha läheb, on kõikjal pimedus, ja kuningal on jälle võim kõiki hingi kokku ahnitseda.”

            Rinerdoni kurk kuivas. „Miks ta neid hingi nii väga tahab?” Ledana kõhkles: „Rosaura ütles, et unekuninga hingekönt tegi võluriga uue lepingu. Kui ta toob võlurile kolm korda nii palju hingi, kui ta neid elu jooksul tema teenistusse röövis – ühe osa võlurile kasutamiseks, teise töölunaks ja kolmanda selleks, et võlur neist talle uue keha valmistaks -, koob võlur talle uue keha. Kuna see keha pole iial sündinud, ei saa preestrid ega surmahaigrudki talle enam midagi teha ja ta võib elada igavesti, kui ainult Päike talle otsa ei juhtu vaatama.”

            Rinerdonil oli tunne, nagu oleks ta süda talle äkitselt liiga suur. „Mida siis teha?” küsis ta katkeval häälel. Ledana surus ta kätt: „Kõigepealt: kui näed, et väljas on kuu imelikuks muutunud, põgene surnuaeda või kõugupuude manu – seal kuningas olla ei julge – praegu ta veel kardab, et surmahaigrud võivad teda märgata ja kaasa viia. Aga mul on veel üks plaan, minul ja minu kaas­lastel. Kui kuu hakkab kahanema ja on tuhmimaks jäänud, käime meie väljas ning laseme une­kuningal oma hingi süüa. Ta on loll ja ahne ega viitsi minna valgust neelama, kui on ometi nii-nii maitsvaid lapsi, keda rebida. Ja ma olen kindel, et kuuvalgus teeb talle haiget, no kõrvetab või kraabib mingil moel, kui ta seda sööb. Kui ta valgust ei neela, ei saa ta täiskasvanute hingedele ligi, aga laste hingedest ei saa talle uut keha ega võlurile tööorje, nii et maailm pole ohus.”

            Rinerdon vaatas Ledanat, täis imetlust ja õudu. Ta teadis, et printsess ei peaks tingimata ise tänavatel patrullima, ent ei saanud midagi öelda – Ledana oli lihtsalt liiga ustav, kaunis ja sõbralik. „Kas mina ka võiksin aidata?” küsis Rinerdon viimaks tasakesi. „Ma küll ei tea, kas ma söandan, aga ma olen valmis proovima...”

„Ei,” vastas Ledana, „Sellest on kasu ainult linnas. Ja ainult siin kaovad vahel öösiti väljas olnud lapsed ära või jäävad suurde palavikku ja lähevad hulluks ning surevad. Sest siin on unekuninga lepingulinn ja tema võimsaim paik. See on ta kuri hingekönt, mis meid haigeks teeb.”

            Tüdruk astus müüri äärde ja vaatas kuud, mis oli veidi ähmane nagu äsjanutnu pilk. Ta naeratas ettevaatlikult ja võttis Rinerdonil uuesti käest kinni. Nad seisid kaua niimoodi käsikäes ja Rinerdon otsustas suureks kasvades kindlasti Maasikapuu üles otsida ja välja uurida, mil moel unekuninga asukoht surmahaigrutele teatavaks teha. Ja siis võib-olla vaatab Ledana talle otsa ning naeratab nii, et ta silmis pole varje.

            „Ma tahan sinult midagi paluda,” lausus Ledana, kui ilutulestiku ragin üle taeva uhas. „Luba mulle, et kui ma olen viga saanud – ma mõtlen, kuninga poolt viga saanud ja sa oled aru saanud, et mu hingest ei ole enam kuigi palju järel... Luba mulle, et siis tapad sa mu ära ja kutsud surmahaigru mu hinge järele. Ma ei taha olla mingi ööhiilijast poolehingeline. Kas lubad?” „Luban,” ütles Riner­don, ja uskus seda ise ka. „Aga alles siis, kui sa oled tõesti suremas, mitte varem.”

            Nad istusid katusele, ja kui purupurjus pidulised majadesse voorima hakkasid, tõusis Ledana püsti. „Ma otsin su üles,” lubas ta, ja Rinerdon lootis kõigest hingest, et printsess tuleb tema juurde ka varem, mitte alles siis, kui on oma hinge kaotamas ja surmahaige.

            Ta saatis Ledana lossi poole tagasi, aitas tüdruku seinast uuesti alla ja saatis ootamatus uljuses tüdruku poole õhumusi. Ledana tegi õukondliku kummarduse otsekui oleks poiss talle lille­oksa või lehviku ulatanud, ent kui Rinerdon oli juba lahkumas, sirutas Ledana käed tema poole ja sosistas: „Hei! Mul on tegelikult väga hea meel, et sa ei ela linnas ega saa patrullimas käia. Lileyna on juba surnud. Ma tahan, et sina ellu jääksid!”

Taas tundis Rinerdon, et süda on talle liiga suur. Arvatavasti sai see kopsudelt ruumi, sest Rinerdon suutis hingata vaid väikeste õhusõõmukeste kau­pa. Süda peksles nii, et terve rinnakorv värises, ja südamelööke oli arvatavasti isegi alla õue kuulda, sest keegi mitte eriti pikka kasvu tumedapäine mees pööras pea otse Rinerdoni poole müürile ja viipas poisile sõbralikult ning rahustavalt. Poiss oleks tõsiselt kohkunud, ent märkas mehest lille­klumbile langevat varju ja mõistis, et unekuningas see igatahes pole.

            Ta käputas mööda müüriharja tuppa, palvetas pikalt, luges ema salmi (sedasama, laevaga) ja heitis magama. Unekuningas või mitte, aga tema unenägudes sirutus printsessi poole arutul hulgal varje ning nende tõrjumine oli nii väsitav, et Rinerdon alles järgmisel keskpäeval silmad lahti sai, ja siis hakkas ta isa juba mõisa tagasi sõitma. Linnas olevat teine kordki võimalik pidutsemas käia, aga morghede koorumise ajaks peab õige peremees ikka ise kohale minema: vermimisel kaotatud kolme minutit ei tee hiljem ka kolmekümne aastaga heaks.

            Rinerdon ei teadnud, et samal ööl oli linnas kahte noort neidu ja kolme noorukit tabanud tõeline hullus, ja ta isagi ei teadnud, et kaks neist, armastajad, kellel õsulaada järel pulmad pidid tulema, paari päeva pärast surid, poolhullud armatsemisest ning pimedad iidpikast ekstaasist. Ini­mesed rääkisid, et nende armastus oli liialt kaua kannatama pidanud, ja kui see siis viimaks voli sai, ei suutnud nad enam tavalisse ellu tagasi pöörduda.

 

            Rinerdoni järgmisel sünnipäeval juhtus see, mistõttu poisi saladusteta ja surmkindel sõprus Hämarikupiigaga algas. Isa kutsus jälle hulga poisse, viis iga eluaasta kohta, ja nagu eelmisel aastal, nii pidi ka sel korral jaht peo lõpetama. Rinerdon oleks sellele vastu hakanud, ent tema arvamust ei küsitud ja isa oli nii palju ära, et poiss teda nädalate viisi peaaegu ei kohanudki. Isal on uus silma­rõõm, oli Rinerdon kokatädilt kuulnud.

            Rinerdonil oli sellest üsna ükskõik. Tema mõtetes oli suur kurbus, sest isa oli talle seletanud, et printsess Ledana ei saa sel aastal tema peole tulla – ei saaks isegi siis, kui ta mingi lolluse pärast karistusena kohustuslikus korras käsitööd ja pillimängu ei peaks harjutama. Sest printsess ei tohi nii õrnas eas üht alamat teisele eelistama hakata ega saa seepärast ühelgi mõisapeol kahel järjestikkusel aastal käia. Pealegi olevat see olnud tõesti mingi kohutav rumalus, millega printsess hakkama sai, nii et teda kavatsetakse suure külvilaada ajal kolmeks aastaks Palgeid Katvate Õdede kloostrisse saata, et ta järele mõtleks ja oma veast aru saaks. Mis veaga tegemist oli, et osanud mõisasse sat­tunud antvärgidki seletada, küll aga sai Rinerdon nende käest teada, et printsess olla mingi vana legendi pärast sõgedaks läinud ja et teenijalapsed, kes seniajani printsessiga liigagi suurt sõprust ilmutasid, said samuti karistada, nii et vahest oli see hoopis mingi köögitüdruku tütrekese rumalus, millele printsess lihtsalt hoogu andis.

            Isa võttis ühel õhtul Rinerdoni ette – küllap olid majalised talle ette kandnud, et Rinerdon printsessi käekäigu kohta igalt linna poolt tulijalt üha uudiseid küsib – ja kõneles, mis tema oli kuul­nud: printsess olla teenijalapsi piinanud ja kaks tüdrukut olid teda oma õe surmasaatjaks nimetanud. Kui printsess ise mitte nii raskesti haige poleks olnud, oleks tema eluke võinud ka Kuldpreestrite Kohtu ees ja sealt edasi tapalaval või Mulli saare Valgete Ravitsejate juures lõppeda, mitte piirduda lihtsalt kolmeaastase pagendusega veidi ebamugavates oludes... „Aga sellest, mu poeg, meie ei kõnele, sest kuningas on oma pere pea, ja tema otsuseid ei ole kellelgi asja arvustada,” kinnitas isa.

            On mõistetav, et selliste uudiste järel polnud Rinerdonil peo suhtes kuigi head tunnet. Ometi andis kokatädi endast selgi korral parima, küpsetades maisi ja lihapalle ning segades ingverijooki. Poiste jahiretkest oleks Rinerdon heal meelel lihtsalt kõrvale jäänud, aga isa rõõmuks „Ega ma siis mingit poisikeste lustiparki pea, kus tatikad papa rahade eest meeste moodi vandumas ja elu esimest verevalamist vaatamas käivad,” oli isa põlastanud, „Kõik on ometi sinu pärast ja sinu tuleviku heaks!” pidi ta kõigega päri olema. Kuigi tõtt öelda oleks ta isale hea meelega üsna ebaviisakalt vastu nähvanud, et selle asemel peab tema, Rinerdon, nimetatud tatikatega metsas vaevlema, ilma et nende papad talle isegi maksaks.

            Tegelikult näis seekordne jahiretk alguses isegi lihtsam üle elada, kui eelmine: erakordselt kuiva ning jaheda ilma tõttu polnud karudest midagi kuulda ja isegi jaaguarid olid sel aastal mööda ojasid liikuvate kitsede kannul edelasse, haldjametsade poole rännanud. Poistekamp püüdis jahikire jahutamiseks ning õhtuse lõkke õigustamiseks kinni paar pekaarit ja ühe ahvi, nüüd vedelesid nad rahulolevalt lõkke ääres ja küpsetasid kastmega määritud lihatükke. Rinerdonil oli õnnestunud ahvi tapmisest eemale hoida, ja pekaarisid sööb ta ju niikuinii. Paraku pidi ka seekord karu viimaks ikka­gi mängu tulema.

            Südaöö paiku läks Rinerdon, uimane ja ülesöönud, oma telki. Mõned poisid olid hakanud jäägrite omavahelist juttu kuulates Printsessi taga rääkima, ja Rinerdon pidas arukaks mitte nende kõigiga ühekorraga tülli minna, ehkki pelk Printsessi peale mõtleminegi oleks pidanud neile tuima­dele loralõugadele surma ähvardusel keelatud olema ja Rinerdon oleks kõigest hingest soovinud neile seda näkku karjuda. Linnas olevat lausa deemonid laamendamas, kõneles Ardires, linna­poolseima maaisanda noorim poeg tähtsalt. Arvata võis, et naga kordas teistelt kuuldut, aga meele tegid need jutud siiski mõruks.

            Mingi iidne õudus, punaste hingede esiisa või lausa keegi võimas vaimumanaja, olevat röövinud lapsi ja tapnud noori naisi, kostsid sosinad, ja Printsess olevat kuidagi selle kõigega seo­tud. Rinerdon oli isale lubanud, et ei lase naabritel end valitseja perekonna-asju arutama meelitada, ning õnneks ülehindas isa ka mõnevõrra Rinerdoni tähtsust (naabritel oli mõisas käies muudki teha, kui vaevu mehehakatiseks tunnistatud perepojaga poliitikast kõnelda), kuid see ei takistanud poissi muretsemast. Juba õige mitme nädala jooksul polnud linna poolt käsitöölisi, kalakaupmehi ega maiustusemeistreid nii kaugele eelmäestikku suundunud, et nad Rinerdoni isa maadel matkama oleks pidanud. „Vähemalt pole sel korral karusid liikvel,” mõtles Rinerdon rahuneda ning uinuda püüdes.

           Ta ärkas deemonlikult õelate häälte peale, mis sosistasid unes ja väljaspool und, tundus, otse tema kõrval. Rinerdon püüdis varikatuse teise äärde roomata, kuid väljas süttisid sel ajal värvilised õnnesoovituled ning poistekamba ninamees hüüdis: „Ole meheks, Rinerdon! On tulnud aeg lapse­tembud maha jätta ning koerapoiste kambast kannupoiste seltsi astuda!” Rinerdon vaatas eredast valgusest silmi kissitades välja, poisid skandeerisid: „Ri-ner-don mees nüüd on!” ja Rinerdon pidi une meeltest raputama ning õnnitlejatele pidurooga pakkuma, nii nagu vana tava ette nägi.

            Isa oli just selleks puhuks paar eriti peent suupistevaagnat ning aami kanget kalja hilisemaks ajaks hoidnud ja kõige uhkema koogi samuti lahti lõikamata jätnud. Rinerdon oli seda küll märga­nud, ent polnud oluliseks pidanud, nüüd aga pidi ta tunnistama, et arvatavasti oli kõik toimuv isaga läbi räägitud. Tõesti, eemalt suurte lõkke äärest paistsidki punetavad ja põnevil meestenäod; nad ei pidanud sekkuma, kuid Rinerdoni tegutsemist vaadata oli huvitav. Sest too väike poiss, kivikange kaljumägede mehe ja ranniku leebeima hõimu otsekui ulmadest ja vahulainest sündinud nõtke naise järeltulija, pidi tulevikus saama nende ja nende poegade-tütarde valitsejaks.

            Poiss oleks võinud olla tapjaks sündinud – ta ju rebis oma ema lõhki juba ilmale tulles, ja teadja värsside järgi näitasid ta sünniviis ning -aeg lähedast sidet surmaga; preester, manaja või väe­pealik. Ta oleks ka võinud olla surnud südamega äraostetav ahnepäits. Vahest hoopis ravitseja... või piripill, kes ei suuda oma elusolekut iseendale iial andestada. Ja ometi olid poisi otsused meestele, kes teda siirast huvist või ta isa maavalitseja-kohta jahtides hoolega silmas pidasid, seni mõisteta­matuks jäänud. Teenijad jutustasid temast uskumatuid lugusid, kuid publiku ees oli Rinerdon näidanud end ainult poisina. Tavalise lapsena. Sellepärast oligi vaja teda jälgida nüüd, mil ootama­tus hariliku kõrvale tõrjus.

            Vaist, millega tajume saabuvat äikest või enneolematut häda, hoiatas Rinerdoni ta südames – oli tulekul midagi kaalutletult vastikut, palju hullemat eelmise aasta karutapust, ja seekord pole tal pääsemist loota. Poiss teadis, et kui ta nüüd mingilgi viisil lapselikkust välja näidata söandab, on see suureks häbiks ta isale... ja mõjub kindlasti tema enda edasisele olemisele.

            Söögiga polnud muret – kõigil olid tegelikult kõhud ennegi väga täis – ning Rinerdon lootis juba halvast sisetundest hoolimata jahilaulu ja -tantsu esitamisega ning mingi jäleda meestejoogi neelamisega pääsevat, ent nii kergelt see ei läinud. Midagi õudset, midagi salakavalat kumas poiste silmis, kui jahilauluga peale hakati, aga seda ei oleks Rinerdon kuidagi ette aimanud. Laulu lõpul teatasid suuremad, ausalt jahiliste sekka kuuluvad poisid: „On aeg suureks saada!” Ardires astus ette ning pidas sütitava kõne. Ta oli seda treeninud, märkas Rinerdon, ja külm hirm keeras end ta rinnas. Kõne lõppes jahi ülistusega ning siis hõikas Ardires: „Jahilised, kuulsin juttu, et meil pole väärikat saaki, kuna karud jäid mägedesse. Teadke siis, et see pole tõsi! Meie saame oma karujahi, sest Rinerdon on laulnud suurte meeste jahilaulu ja toob sõpradele jahiõnne-ohvriks oma kaisumõmmi.

            Trummide kõma peatus. Rinerdoni telgist astus välja Andros, kilas võidukalt: „Karuu-garuu-uh!” ja tõstis Kuti pea kohale. Aeg kaotas kulgemise, hetked venisid tuhmhallilt nagu läbi kliistri. Rinerdon vaatas isa poole, anuvalt, abiotsivalt... Isa vaatas vastu ja Rinerdon teadis äkki surm­kindlalt, et ka isa võib saada naerualuseks, kui pojale järele annab, ja et isa kardab seda rohkem, kui pojale hingevalu põhjustamist.

            Suured poisid mängisid Kuti peal karutapuriitust ja Rinerdoni paanikas mõistus ei suutnud ühtki asjalikku pääseteed leida. Ta nägi end pikkamööda Kuti järele haaravat ning Caterron pistis talle vereloitsu alustades oda pihku. „Sinu karu, sinu veri!” hõiskasid poisid ekstaatiliselt ning une­näolise aegluse ning selgusega tundis Rinerdon, et kuigi ta eelmisel aastal pääses, polnud seda kauaks, ta peab oma võla lunastama. Oda kindlamini kätte, teravik üles. Vars ulatus peaaegu vastu maad. Isa kohkunud silmad – küll ta lohutust leiab, uus naine toob ilmale palju poegi, kes on „nagu kõik”, ja siin pole niikuinii midagi vaadata, sest too laev...

            Taamalt kostis õudne möire, hiigelsuur käpp sirutus varjudest ülemjäägri poole, mehe luud raksatasid. Tema morghe kisas käredalt – näe, ka temast oli kellelgi kahju! Isa röökis korraldusi, meestehulk haaras odade ning ambude järele, poisid tormasid siia-sinna, keegi neist tuterdas otse läbi lõkke ning oigas nüüd väherdes maas... Viimaks aeti külalised karjana jahimõisa poole liikuma, aga Rinerdon seisis ikka, oda käes, kõigist unustatud, nagu oleks ta nähtamatuks muutunud. Kulus vaevu kümme minutit, et välul vaikseks jääks.

            Rinerdon vaatas ringi. Oru madalamast nõlvast tuli tasasel ühtlasel sammul alla üks õbluke isik. Kuu helkis tema juustel nagu oleks need veest või tumedast peegelklaasist, ta oli tuttav ja võhivõõras korraga. Rinerdon oli väga vaikselt paigal. Inimene, tüdruk tegelikult, astus laialipillutet tule juurde, kükitas ja tõmbas süte pealt eemale kõrbenudkarvalise tombu, mis veerand tunni eest oli olnud Kutt, Rinerdoni ainus emast jäänud käegakatsutav mälestus. Poiss võttis Kuti sülle, ta põsil hakkasid lõpuks ometi veerema pisarad. Silmavesi kustutas karu seljalt viimase hõõguse.

           Võõras kükitas maha ja silmitses Rinerdoni keskendunud ilmel. Eimidagiütlevalt. Isegi nagu ükskõikselt, ja ometi tähelepanelikult. Ootas ta Rinerdonilt selgitust? Vabandust? Käsku? „Aeg saab otsa,” ütles võõras äkki. Möödunud oli veel üks veerandtund. „Kas nende kannatused leevendavad sinu omi? Ma olen juba päris osav teistele valu tegemises!” Rinerdon pilgutas pisarad silmist. „Pole vaja,” ütles ta, hääl kõlatu, ent kindel. „Nad ei saanud teada, mis juhtub. Ja nad ei mõelnud. Nad ei mõtle peaaegu iialgi.” Võõras vaatas teda arupidavalt. Rinerdon tundis äkki hirmu, et on kõnelnud silmakirjalikult. Tüdruk muigas, see oli uudne rõõmutu naeratus, nii kaugel endise Printsessi küll nukrast, ent ometi mingil moel naljatlevast, isegi lustakast ilmest.

            „Oled sa kindel, et asi on mõtlemises?” küsis ta. „Mulle kõlas see küll, nagu nad lihtsalt ei hooliks. Ja, tead, see pole kohe üldse sama asi...” Vaikus. Rinerdon tundis, kuidas Kutt elusolendina tema kättemaksuiha tõttu vaevleb. „Nende puhul on,” ütles ta viimaks kangekaelselt. „Ma arvan, et süüdlane juba sai oma karistuse,” lisas ta, ning piilus läbi udu ja kustuvate lõkete suitsu kõrgema oruserva poole, kus suur harkisjalgne morghe tonksis nokaga oma endise peremehe elutut keha. „Tõsi. Sa oled väga nutikas,” nentis tüdruk. „Ma olen päris kindel, et just ülemjääger ja tema relva­kandja andsid Caterronile idee tappa mängukaru, kui ehtsat käepärast pole. Aga su isa? Ta teab kõi­ke, ometi ei takistanud ta su piinajaid,”. „Las ta olla. Ka isa on rumal ega mõtle, aga praegu on ta rumalus talle õigustuseks.”

            Tüdruk ajas end püsti, ta nägi välja, nagu teeks liikumine talle haiget. Kui ta minekule pöör­dus, sai Rinerdon äkki kindluse. „Printsess Ledana,” sosistas poiss sama vaikselt, kui tuuletu öö rohusahin jala all, „ma palun sind... kas sa tuled veel minu juurde?” Ta oli kavatsenud tänada, aga see tundus korraga palju olulisem, kui jõuetud tänu- või õnnistussõnad. Tüdruk vaatas üle õla taga­si. „Vari... elab minus,” lausus ta sama vaikselt. „Mu hing on nüüd sama punane kui veri. Aga ma tulen, kui sa tahad.” Ta hakkas minema, liueldes hääletult oma helkivate juuste varju all. Rinerdon ei teadnud, kas tüdruk teda kuuleb või kas ta üldse ootab, et poiss kutset kinnitaks, ent siiski sosis­tas: „Ma tahan ja ootan ja kutsun. Tule, Hõbedane Vari, tule, Hämarikupiiga!”

            Pimedusest ragistas välja keegi suur, ja tormas arusaamatult häälitsedes Rinerdoni poole. Poiss pidi juba põgenema, kuid mõistis siis, ja pööras end tulija poole. Teda haarati lämmatavasse haardesse. „Poja...” hingeldas isa kähedalt. „Poja...” Ta ei vabandanud, lihtsalt ägas, hingetõmbed kiired ja korratud. Veidi toibunud, ütles ta: „Lähme koju?” Esimest korda kuulis Rinerdon isa poolt väljaöeldud tegevusplaanis küsivat nooti. Veidi kõhe oli Kutti kaasa võtta ja siiski isa ees tolle lin­nul ratsutada. Isa ei paistnud Kutti märkavat või tegi, et ei näe mänguasja Rinerdoni särgi all turri­tamas, ehkki tule ja suitsu lõhn oli üsna tugev.

            Rinerdon mõtles, kas isa ootab temalt nüüd karu äraviskamist, ja otsustas, et ei tee seda, ei lase kellelgi Kutti puutuda. Ei mingi hinna eest. Olgu ta ise kui tahes vana. Kui ema mäletamine on nõrkus, siis on ta valmis elu lõpuni nõrkust ilmutama. Ja veel: juhtunut mõttes üle käies sai ta äkki aru, et ka isa oli täna nõrkust ilmutanud. Isa oli nutnud; oli nutnud hirmust, ta oli Rinerdoni või iseenese või nende mõlema pärast kartnud. See oli üks vähestest kordadest, mil isa ei häbenenud Rinerdonile head-ööd-pai teha. Ning ainus kord, mil isa ei tauninud Kuti kaissuvõtmist pilgu, sõna ega žestiga.

            Rinerdon ootas oma Printsessi juba samal ööl, kuid ka järgmistel öödel jäid varjud ta toas liikumatuks. Oleks Rinerdon nüüd ikka alles väike poiss olnud, oleks ta seepeale suurt masendust tundnud, kuid praegu, mehena, teadis ta, et ühel printsessil, pealegi suurvalitseja suguvõsa sinnil, on tegemisi kaugelt rohkem, kui lihtsal mõisnikul... ja ta ootas kannatlikult. Küll jõuab õige aeg.

            Aeg jõudis ligi kümme nädalat hiljem, aga enne juhtus veel miski, mida Rinerdon oli loot­nud ja soovinud kogu oma teadliku elu ning mille toimumine muutis ootuse eriti painavaks. Nii väga oleks Rinerdon tahtnud Hämarikupiigale kõike jutustada!

 

            Rinerdon oli just loobumas endisest magamamineku ajast, sünnipäevast oli möödas terve kuu ning tal polnud enam ühtki raamatut järel, mida ta juba vähemalt viis korda läbi poleks luge­nud. Siiski: kokatädi oli just ümber õppinud, et Rinerdon varem õhtueinet võtab – tema ja teisedki majulised pidasid Rinerdoni ööeluka-kommetest loobumise põhjuseks senisest pikemaid ja kurna­vamaid treeninguid – ning valmistas söögi uuel ajal. Rinerdonil polnud südant kokatädi ootamatu muudatusega kurvastada, niisiis sõi ta sooja hapukat pestoleiba ja karamelliga saiavormi ning jõi igaõhtust piimajooki, tänas Loojat kodu ja koduste eest ning sammus oma tuppa. Igaks juhuks oli Rinerdon vastu võtnud raske otsuse Kutti mitte enam igal pool kaasas pidada: mine tea, mis ohud väljas varitsevad.

            Isa oli peale keskpäeva mäeveerust alla Järvemõisa poole läinud ja Rinerdon võis vabalt klassitoast oma kotti peidetud Kuti, kümmekond litšimarja ning raamatutoast tillukese haldjalambi ja ühe veidrate piltidega raamatu kaasa võtta. Siis suundus temagi välja, ronis aknataguseid puu­vääte ja roniroosi-redeleid kasutades rõdult alla ning hiilis läbi mägivärava mõisast minema isa valitud suunale täpselt vastupidises sihis.

            Rinerdon oli nimelt kuulnud kohast mäeveerul, kus ta ema olevat käinud ja kuhu veel enne surma minna soovinud. Isa ei olnud sellest paigast öelnud muud, kui et seal on ohtlik. Millalgi vaar­isa ajal asus selles paigas kivimurd, kust malahhiiti raiuti, seda eheteks ning ehistahvliteks lihviti – Rinerdoni teadmist mööda saigi siit nende suguvõsa edulugu alguse – ja kalli hinnaga müüdi.

            Emale olevat meeldinud seal varahommikuti, enne päevakuumuse ja tegusa toimetamisaja saabumist, omaette siledal, tasapisi soeneval kiviplaadipoolikul istuda ja lugeda või palvetada või õmmelda. Seda viimast ei kuulnud Rinerdon küll enam isalt, vaid kokatädilt.

            Samas oli juba isa hoiatus, et Rinerdon tollest ülisügavast salalikust järvest, veel parem, kogu Sinirohelisest Orust eemale hoiaks. Pisiasi, et ta keeldu – isa keeles tähendas hoiatus muide tava­liselt just keelamist – üleüldse selgitama hakkas, kuidagi harjumatu ning alarmeeriv. Egas Rinerdon isa keeldu kuritahtlikult rikkunud; ta ei mõelnud mingil moel tänamatu olla või isa suhtes lugu­pidamatust üles näidata, ammugi polnud tal soovi jääkülma vette ujuma minna. Ei sugugi! Aga tal oli tarvis näha paika, kuhu ema oli igatsenud, mõista ema väsimuse ning masenduse olemust. Poisi mõtteis keerlesid endiselt Printsessi sõnad Maasikapuu emast, kes suri õela kuninga hingekurnamise tõttu ning vajadus aru saada, kas ema surm oli tõesti paratamatu, hakkas juba painavaks muutuma.

            Ta ei teadnud isegi, mida see mõistmine talle annaks, kuid juba paari aasta eest oli ta kuul­nud, et just kaasavõetud raamat oli olnud viimane, mida ema luges. Ta oli raamatu enese jaoks ära märkinud ja nüüd, mil isa kindlasti enne homset keskhommikut koju tagasi ei jõua, sai ta korraga tabada terve pesakonna tuulerotte: tunda end täiesti nagu ema, uurida raamatut, mida emagi oli lugenud, viibida kohas, kuhu niikuinii vaid isa eest salaja julges tulla ning vahest isegi lahendada ema surma saladuse. Äkki oli siin mingi kaitsev vägi, miks ema muidu siia tagasi igatses? Rinerdon oli kuulnud lugusid kõrghaldjaist, kes suutsid vee laulust tähtede muusikas esile manada neid, keda üle kõige igatsesid. Salamahti keris ta hingepõhjas lahti lootus, et imed on võimalikud, et praegu ja siin kuuleb ta ema häält, mis annab talle rahu. Rahu süütuses või, kui tõesti tema, Rinerdon, põhjustaski ema surma, siis andestuses. Ema andestusse uskus Rinerdon surmkindlalt!

            Rinerdoni mõistlik pool kordas sinna juurde visalt, et kui imet ka ei juhtu, on ta vähemalt mälestanud ema väärika ja õige meenutusteoga, nagu on kohane heale ja ustavale pojale.

 

            Rinerdon jõudis kohale viimase punava loojanguvalguse varul. Ta leidis soojust ikka veel õhkuva kivi, kus oli päris mõnus poollamaskil istuda, ja seadis end sisse. Kivi polnud järvele küll nii lähedal, nagu ta oleks tahtnud, aga sile pind oli meeldiv. Ausalt öelda näis rohelise veega järve sügavus ja külm puutumatust nõudev rahu pigem tõrjuvad kui meelitlevad. Riner­don sõi ära esimese marja, otsustas, et sööb iga tunni tagant ühe (nii ei lähe aeg sassi), kiikas korra vett, näitas Kutile ka vee poole (mitte näpuga osutades!), läks tagasi ööbimiskivile, istus, seadis haldjalambi paika ja Kuti kenasti kaenlasse, keris jalad lambanaha sisse ning avas raamatu. Ta oli ööks valmis.

            Raamat oli suur pettumus. Selle nimi – „Hinge juhendamine” – oli Rinerdoni ootusi üles kütnud, poiss oli mitu kuud pea igal õhtul kujutlenud, kuidas raamatust leitud teadmised aitavad tal kurjale vastu panna – alul unes, hiljem ilmsi – ja kõiki hingi aidata, kes on kuhugi vangi võetud, ilmade vahele kinni jäänud või liiga nõrgad, segaduses, haiged või ka liialt õelad, et rahu saada, ning peavad nüüd piinlema ja õiget teed leidmata vastutahtsi ringi ekslema, suutmata isegi kellelegi märku anda, ei puhkust ega võimalust tehtut muuta või heaks teha. Nimelt viimast, heasta­misvõimalust, tuli kahetsejale pakkuda! Rinerdon uskus kaljukindlalt, et isegi too tige kuningas on selle aja peale oma teguviisi rumalust mõistnud ja kahetseb kurja, mida see juhmus on maailmas juurde kasvatanud. Mida muud võiks hinge juhendamine tähendada, kui võimalust hingega kõnelda ja teda õpetada, juhtida vaevatud hinge nagu last, kes veel pole jõudnud vajalikke teadmisi oman­dada, või raskest haigusest paranejat, kes peab, selleks et oma elu tagasi saada, üht-teist uuesti või juurde või ümber õppima?

            Rinerdon oli indu ja hakkamist täis. Muidugi andis ta endale aru, et arvatavasti kulub terve tema elu pelgalt hingedega suhtlemise õppimiseks, aga rumal, noor ja üksildane nagu ta oli, elas ta südames ka lootusekilluke. Kõik juhtimist ning abi otsivad hinged ei ole, lihtsalt ei saa olla, nii jubedaid tegusid teinud või seotud nii hirmsate lepingutega, mida oli sõlminud too unekuningas. Pidi ometi leiduma ka mõni hing, kes näiteks ei suutnud keha surma omaks võtta. Või haldjas, kelle hing polnud surmaks valmis.

            Jah, Rinerdon oli haldjaid näinud ja veel rohkem lugusid kuulnud: et nad on head ja üllad, kuid mõtlematud ning teevad sageli inimlastestki rumalamaid valikuid, ja kui mõni neist sureb, ei tea nad tihti ise ka, mida teha või kuhu minna. Mõnda haldjat abistada oleks tore! Tema hinge lohutada ning ise ju kindlasti selle käigus haldjate tarkusi õppida...

            Rinerdon oli seda kõike unistades ligi sajal õhtul omamoodi kangelasloona läbi elanud, ta õppis keeli ja tegi selgeks mõisteid ning pidi ometi nüüd, mil kogu väljahiilimise vaev nähtud, heale teejuhile vajalikud algteadmised omandet ja raamat viimaks ometi avatud, tundma kibedat pettumust. Raamat ei olnud, nagu ta lootis, šamaaniteadmiste kogum ega hingetohtri ravitsemisõpik, isegi mitte esivanemate tarkuseteri sisaldav lugemik polnud see, vaid pelk rahatarkuse käsiraamat.

            Keegi oli leidnud, et on vaimukas, kui väidab ka maise vara ja teadmised asjade hinnast, see tähendab nende rahalise väärtuse kohta iga elava hinge põhivajaduseks, ja kirjutas seda nii veenvalt, et Rinerdon ta juttu algul mingiks eriti keerukaks mõistukõneks pidas ja raamatut ligi kuuskümmend lehekülge lugeda pusis, enne kui taipas, et midagi ehtsate hingede tõelise juhendamise kohta siit ei tulegi. Arusaamatu!

            Kogu teos tundus küünilise ja julma naljana. Sest keegi, kel süda rinnus ja vähegi oidu peas, ei lähe ometi emale, kelle laps punapalavikku suremas, seletama surmast tulenevat kokkuhoidu või lohutuseks kirjeldama last ebakindla investeeringuna. Pigem oli ka Rinerdon veendunud, et emad, isad, lapsed ja sõbrad ei hinda teiste inimeste väärtust rahas, vaid annaks hea meelega ära kas või kõik oma vara, et kalleid piinadest säästa; tema, Rinerdon, teeks seda kõhklematult isegi Caterroni heaks. Koguni ta isal on karmi mehe kesta all võime elusolendit elutust enam hoida, miks muidu oleks ta paari aasta eest suvise suurvee aegu Marenge sillavaringus lasknud ulpima läinud sameti­palli rahus allavoolu minna, ent hüpanud kõhklemata (ja kuuldavasti hulljulgelt!) järele korvile kahe vastkoorunud morghetibuga, ehkki sameti hind on püsivalt kõrge ja morghetibud on kõigist kõige ebakindlam investeering üldse.

            Ühtlasi teadis Rinerdon, et kuuldused templimaksudest ja preestritele annetatava pärandiosa kindla protsendini viimisest ajasid inimesi ikka endast välja: eks seegi ole selge märk, et hinge ja raha ei ole kuidagi võimalik samas kausis hoida ning kui midagi saab osta ainult hinge hinnaga, siis mõtlevad suured inimesed toda väljendit kasutades lihtsalt, et asi on liiga kallis ning selle hankimi­sel pole üldse mingit mõtet.

            Küllap sellepärast ta oligi täiesti kindel, et raamat peidab endas võimsaid teadmisi, vahest ohtlikkegi. „Salateadmisi tuleb salajases keeles õpetada,” nii kõlas üks metsalaste tarkuseteri, Riner­don oli seda uskudes püüdnud ja püüdnud... ja nüüd oma lootuses petta saanud. Mitte solvumist, vi­ha ega masendust ei tundnud ta, vaid valu. Sügavalt ja teravalt lõikavat – niisugune tunne võib olla siis, kui oled end kogemata vigastanud maailma kõige õhema haldjasepa-noaga. Alguses ei saa aru­gi – lihtsalt veri voolab ega jää kinni – aga nagu kokatädi ütles: „Suurim valu ilmutab end tasapisi, ja kõige kardetavam vaenlane näib ikka leebe ja sõbralik.”

            Valu kasvas ja kasvas ning Rinerdon sai äkki aru, et ta ise võib ju end mõnes asjas suureks inimeseks või vähemalt suurtega võrdväärseks pidada, aga on valusid, mille puhul lapsed arukamalt toimida suudavad. Ta nuttis hea tükk aega, unustas viienda litšimarjagi söömata, nuttis ahastavalt ja vaikselt nagu kõvasti haiget saanud lapsed ikka, nuttis Kuti läbimärjaks, oma särgi ka, ehkki see viimane polnud praegu tähtis, märja särgi sisse oli isegi parem nina nuusata, kuidagi põhjendatum...

            Lõpuks andis hingevaev pisut järele, Rinerdon tõmbas prooviks hinge ja ohkas. Paratamatult pidi ta märkama, kui palju on olemas hingega seotud väljendeid ja sõnu alates söögist-joogist, üldse kõigest kehalisest: hingama, hingus, hingeldama, hingitsema, hingepidet võtma, sõpruse, hoolitsuse ja armastuseni: hingelemmik, hingehoid, hinge kosutama, hingesugulane. Ta ootas veidi ning ajas end jalule. Pärast nii suurt hingevalu ongi tegelikult hädavajalik eluga edasi minna, seda olid talle õpetanud nii kokatädi kui isa. Ükski piin ei või olla jumalatest, maailmast ja elust enesest kestvam...

            Tundes pisaraid ikka veel silmis kraapivat, otsustas poiss järve äärde minna ja nägu pesta. Muidugi tuli tal ka Kuti käest andeks saada ning pisarad – lapseea viimased, nii ta tõemeeli arvas, eks ta oli ju tegelikult ikka puhta laps alles – sõbra sametkarvast välja loputada. Särgi pesemine... nooh, selle võis ta tegemata ka jätta, kindlasti oli vesi külm ja koidueelne aeg läks niikuinii veel umbes kolme pika tunni jooksul üha jäisemaks, nii et näo pesemist edasi lükata oleks mitte ainult kasutu, vaid lausa rumal. Särgi kohta see muidugi ei käinud!

            Vesi oli tõesti külm, aga kuna õhk näis veel külmem, lausa tarretav, tundus vesi alguses ta jalgade ümber isegi mahe. Jahutas, kuid ei pannud värisema. Rinerdon leidis sellest julgustust ning söandas Kuti kümblema tuua.

            Kuu helkis ja tema peegeldus muutis põhjatu vee helendavaks, vähendamata seejuures ometi poole tolli võrragi sügavust ennast. Rinerdon nuttis ikka veel, õigemini ta silmist voolas ikka veel pisaraid, kuigi ta ise seda ei tajunud. Ta pesi Kuti korralikult puhtaks, kuivatas karukest nii hästi kui sai, mähkis ta litšimarjade kotikese sisse ning istus kaldale maha. Roheline kuuvalgus asendus tasapisi hõbedase, kuldse ja millegi veel hapramaga – koit oli saabumas, mäetipud muutsid iga paari hetke tagant värvi. Tekkis hulk täiesti ainulaadseid mustreid, need kordusid lume ja jää peegeldusis kõrgetel nõlvadel ja veepinnal ning isegi kaugel pinna all. Mida võimsamaks muutus valgus, seda rohkem oli näha uusi värve, vikerkaared murdusid kildudeks ja tekkisid taas eimillestki, ning Riner­don arvas teadvat, et siin ongi peidus kõik laevad, mis on seilanud ära kaugele, nii kaugele, et näha on vaid nende purjedel mängivat õnnepaistet... sest laev, mis (või kes?) suudab säärases valguses liikuda, on imede tooja ning õnnekandja. Muidugi tahtis ema seda enne surma kas või kordki taas näha, mitte hullumeelsest usust, et see võiks ta hingele rahu anda, mitte paranemise lootusest (arva­tavasti ei mõelnud ta üldse enda peale), ammugi mitte jonni pärast, vaid kinnituseks, et õnn ei lõpe iialgi maailmast päriselt otsa.

            „Aitäh, ema,” sosistas Rinerdon. Õnnevalgus oli kestnud ligi veerand tundi, poiss ajas end jalule, kallistas Kutti ja leidis lohutust sõbra ikka veel niiskest sametkarvast. Temas tärkas kindel soov ka Hämarikupiigale sedasama õnne anda, peaks ju võimalik olema kord taas kõike näha – ema oli neid imelisi värve kohe kindlasti mitmeid ja mitmeid kordi vaatamas käinud! Rinerdon kummardas järvele... või emale või mälestusele sellest, et ta ema on siin kunagi elanud ja täitnud nii isa kui ka tema, Rinerdoni, üldse kõigi lähikondsete elu armastuse ja puhta rõõmuga, ta ei teadnudki täpselt.

            Rinerdon asutas end minekule. Veidral kombel läks taas pimedamaks niipea, kui koidueelne taevahelk oleks pidanud päikesele ruumi tegema – sel ajal tõusis päike täpselt Imevardja mäe tagant ja kuni Päevlik polnud küllalt kõrgele kerkinud, oli umbes kolme nädala vältel selge ilmaga koidik korraks valgem ning siis mõneks ajaks jälle pimedam. Rinerdon oli seda õppetundides isegi kord-paar haldjaklaasiga vaadelda tohtinud. Ta teadis ka, et kohalikud jakikasvatajad kutsuvad aega, mil pimedus naaseb, kurjasajuks ning usuvad, et sel ajal sündinud vasikad tuleb kiiresti läbi voolava vee viia, et kuri neile küüsi taha ei saaks. Rinerdon oli väiksena arvanud, et kuri, keda karjused pelgasid, on kindlasti Ülemjäägri morghe. Enam poleks ta nii arvanud, kui oleks seda rahulikult kaaluda saanud, aga juurdlemisaega ei antud talle praegu just pikalt.

            Veest kostis kaeblevat häält. Naisehääl ahastas ja halas, paludes kuulamist, ei, paludes, et kuulja, kes tahes see ka pole, sirutaks oma hinge tema poole, võtaks teda kuulda ja märkaks ta häda. Rinerdon ei tundnud häält, jäi aga siiski kuulama, ta oli ju nii pikalt ema igatsenud, kõikunud loo­tuse ja meeleheite vahel, jaganud hirme ja unistusi ainult Kutiga; kuidas oleks ta võinud ära minna ja ennast paluja suhtes kurdiks teha? Hääle omanik oleks nagu teadnud, et poiss teda kuulab. Ta ei halanud enam, vaid jutustas hellal poollaulval toonil võõrapärases rütmivormis ja värsimõõdus maast, kuhu pääseb vaid hommikul enne agu, kus ei ole teid ega radu, ometi on see imeline maa, mis lõhnab vürtside ja sulamee järele ning sädeleb puhtaimast kullast ja allikaveest, ja iga inimene, kelle hing on avali, on sinna oodatud ja palutud. Oodatud, nagu oodatakse koju kallist last – väsi­matult, igatsedes ja etteheideteta – ning siiski saab iga hommikuteeline ainult üks kord elus kutse ja otsus, minna või jääda, tuleb langetada kiiresti. Tegelikult otsemaid, nagu ütleb Otsuse nimetuski.

            On hetk kord mööda lastud, pole hingel enam teist võimalust, ta peab paigale jääma ega või enne elutee läbikäimist uut kutset saada. Ja ometi: kuidas ka Rinerdon poleks igatsenud ja soovinud kutsega ühineda, teadis ta samas iga hetkega üha kindlamalt, et ei saa mingil juhul kutset kohe praegu vastu võtta: tema, Rinerdon, ei ole maailmas üksi ega või sellepärast ka ainuüksi omaenese soovidest lähtudes isekalt otsustada. Tõesti: tema igatsus ema järele peab taanduma Hämarikupiiga valu tõttu, kellel pole oma emast jäänud midagi peale tiitli ja teadmise, et ta on ema kaudu seotud suurvalitseja emaperekonnaga, ja võiks seeläbi saada uue dünastia matrooniks.

            Hetke jooksul, mil Rinerdon uskus oodatavat eneselt otsustamist, palus ta igas talle teatud keeles oma ema käest andestust ja püüdis selgitada seda, mida isegi veel päris lõpuni ei mõistnud: et mees ei hülga armastust isegi siis, kui teab paratamatult kaasnevat kannatusi... ja on tuhandeid kordi kergem kannatada ise, kui teha haiget neile, keda kalliks pead.

            Hääl muutus taas, nüüd tulvasid seal tunded: nii segamini ja keerukates mustrites, et Riner­donil hakkas kõhus keerama; ta oleks justkui sattunud metsalaste kombel ühelainsal õõtsuval köiel tulvavett ületama. Ta polnud end iialgi kuigi julgeks pidanud. Jah, vähemalt hulljulge ja riskivalmis polnud ta kohe kindlasti. Küll aga sai tema kohta öelda päkapiku tarkusetera: kes võitleb kõigiga, väsib ja kukub pikali siis, kui vaenlane müüri taga trummi lööb. Tark valib võitlusi, nii on ta valmi ka pimedal ööl!

            Vaist käskis tal põgeneda, kuid seesama Kaljumäe vaprus, mis oli pannud ta isa hüppama järele korvile paari äsjakoorunud morghetibuga ja käskis selgel häälel aidata kõiki olendeid, ei lask­nud minema kõndida. Nõnda jäi Rinerdon kuulama. Peagi märkas ta, et saab mingil määral isegi aru, mida hääl temalt ootab. Ja kuna temalt ei oodatud kiiret imedemaale mineku või kutsest loobumise otsust, oli kergendus nii üüratusuur, et pisarad taas silmi tikkusid.

            Hääles oli kannatuste aimdust ja hullunud igatsust, kui ta lõpuks teada andis, et ime on võimalik ja see, kas saab tõeks tema igatsetud kohtumine oma pojaga, on ainult Rinerdoni vapruse ja usalduse teha. Hääl jutustas, et oli seda ette aimanud – nii kurval toonil, et Rinerdonil pidi süda lõhkema – ja valmistuda suutnud. Ta laulis, mänguasja valmistades oli kogu hingest Rinerdoni näha soovinud, ja kui Rinerdon, kes oli lugenud palju lugusid ka Maidon-ilmadest Ilmamaale hiilivatest petistest, kõhkles, kirjeldas ema (nüüd oli Rinerdon laulja isikus surmkindel!) Kutti nii täpselt ja säärase armastusega, et kõik kahtlused ja hirmud poisi peast kadusid.

            Ema oli väga tark, ja kogu ta hingejõud oli suunatud poja elu kaitsmisele, kuidas oleks Rinerdon võinud nüüd vedelaks lüüa ning lasta emal varjuks jäädagi?! Pealegi vajas ema ainult Kutti, ja Kutt, ehkki Rinerdonile mõeldes õmmeldud, oli ometi ema jagu sama palju. Poiss silitas Kutti, sügas teda kõrvade vahelt, hingas sisse Kuti niisket samethõngu ja pani sõbra õrnalt vette. Ema tänusõnad, kuidagi jõuetud möödunud tundetulva taustal, kustusid, kui juba ennegi märg kai­sukaru aegamisi vett täis imbus ja põhja vajus. Rinerdon ukerdas veest välja. Ta oli teinud kõik, mis tema võimuses, et ema aidata, lootis et see on piisav, luges veel ühe metsalaste unepalve ja pöördus minekule. Raamat ja kotike söömata marjadega jäid maha, sest tal polnud võhma isegi niisuguse tillukese kõrvalepõike tegemiseks.

            Rinerdon läks koju ja heitis magama. Uni oli äraproovitud ravim nii kurguvalu kui ka iga­sugu muude hädade vastu. Paraku pole seegi rohi kõikvõimas: halbade unenägude puhul pole maga­mine kuigi nutikas lahendus. Ja halba und nägi Rinerdon tõesti. Ärgates ei olnud Kutti tema kõrval. Rinerdonil läks veidi aega, et eilse öö sündmusi sõeluda, aga lõpuks oli tal tõde käes.

            Jupphaaval toimunut mõtestades veetis poiss kogu päeva omaette, lahendas vahepeal õpetaja antud ülesandeid, käis söömas, tegi natuke köögitööd. Viimane ei olnud küll isale meeltmööda, ent kokatädi, kullatükk, oli kord maininud, et üks tõeliselt osav noaloopimismeister oli oma suured oskused just köögis omandanud, ja sestpeale, kuigi isa endiselt taunis poisi kirge köögi- ja söögiasjanduse vastu, ei olnud ta sel teemal enam põlastavaid avaldusi teinud. Paaril korral oli isa nagu pool­kogemata kööki sattunud, seal ilmse huviga jälginud, kuidas Rinerdon sibulaid, granaatõunu, pipra­kaunu, ananassi ja kala hakib ning pärast poja oskusi kiitnud... muidugi ainult oma sõpradele, mitte Rinerdonile enesele.

            Täna polnud isa veel kodus, aga ta oli umbes kuu aja eest palganud uue köögitüdruku, kes oli kokatädi sõnul nõrgavõitu kätest, aga tugev peast. Tüdruk, Miramae nimeks, oskas teha imelist vaniljekreemi, ning Rinerdon oli teda aidates veidi aega jäägitult õnnelik, ja sugugi mitte ainult maiustamise mõnu ootuses.

            Esiteks: isa äraolekul võis ta rahus munavalget vispeldada, kartmata lapsik välja paista. Teiseks: Miramae näis tõepoolest üsna arukas olevat, ja sõbralik oli ta ka, nii et tema õpetamisviis Rinerdonile sobis. Miramae nimetas vaniljekreemi üksildase hinge lohutustoiduks. Nüüd mõistis Rinerdon, et just nimelt lohutust tal ongi vaja – Miramae aitas tal muuhulgas selgusele jõuda, miks, ja tegi seda lihtsalt oma eelmisest töökohast ja elust rääkimisega.

            Neiu lugu oli mõnes mõttes üsna tavaline kurblik äranarritud ullikese lugu, ja siiski oli selles nii palju pea uskumatut kurjust, et Rinerdon ei suutnud midagi asjalikku teha ega öelda. Miramae oli vaese pere ainus tütar, emata ja üsna karmi isa käe all kasvanud. Tal oli südant küpsetamise ja üldse kõiksugu heade toitude valmistamise peale, tema teadmised kasvasid, samuti ka tema toidutundja-tüdruku kuulsus ümberkaud­sete inimeste, keda võib paari mündi või juustukera eest kööki appi kutsuda, kui peres on tulemas mingi suur pidu või tähtis külaline.

            Tundus, et tema tee läbi elu on valmis pandud üsna kindlal käel ja sirgel sihil. Ta uskus, et küllap töö ja tasu toovad lõpuks rõõmu ja rahu. Aga siis kutsuti ta tegema pisikesi krõbekoogikesi Sevadare perepoja sünnipäeva puhul korraldatud karujahile. Ülivõimsa pere jahitavadest oli isegi Rinerdon kuulnud, ehkki tema isa polnud neil jahtidel kunagi käinud... Aga võib ka olla, et just sellepärast mäletaski ta isa öeldut nii hästi: „Jaht ei ole julm,” oli isa kord ammu Rinerdoni nutuselt esitatud küsimuse peale vastanud. „Julmad on inimesed, kes ei tapa lõpuni!” Rinerdon ei saanud ehk praegugi isa sõnadest aru, aga küps pekaari oli juba hea kolm aastat tänu isa veendunud jutule tema menüüs tagasi.

            Miramae käis sellel jahipeol, ja veel mõnel, ning armus kenasse ja vaimukasse perepoega märkamatult üha enam. Nooruk märkas seda – eks temalgi olid silmad peas – ja... vastas tüdruku tunnetele piiga üllatuseks ja õndsuseks. Nad olid koos, Miramae kutsuti uhke tasu eest päriseks pere juurde, rõõmust oimetuna ei olnud tal mingit kahtlust, et... kuni perepea ta last ootavana koju saatis, isa ta peaaegu tänavale oleks jätnud, ja õndsus muutus lakkamatuks võitluseks selle nimel, et armsa­mat kordki veel näha ja temalt abi paluda... veel sündimata lapse pärast. Ta nuttis ja palvetas tundi­de viisi, juuksed muutusid hõredaks, silmad tuhmusid, jalg jäi töntsiks. Ja siis, kui lapse sündimise aeg oli enam-vähem käes, juhtus ime: armsam kutsus teda enda juurde! Isa keelas tal minna.

            Siis juhtus järgmine ime: poolsalaja hakati küla peal rääkima Sevadare Pärija kihlusest; peo jaoks valmistatavat juba jooke, kanapoegi nuumatavat sula ugaliga, sinke olla suitsu pandud, ja kuldpommusid marineeruma. Miramae võttis südame rindu, just nende sõnadega ta seda kirjeldas, põgenes kodunt ja läks armsama suurlossi Rinerdoni isa maadest tüki lõuna pool, ja Miramae kodu­külastki ligi nädalase jalgsimatka kaugusel. Lapse ilmaletulek oli selleks ajaks juba ligidal, ta ei suutnud kuigi pikalt käia, aga kui ta viimaks armsamat nägi ja mehe käed teda hoidsid, oli õnn nii suur, et ta arvas end surevat, lihtsalt lagunevat sinna hiigelvõimsasse õndsustundesse.

            Armsam viis neiu otsekohe oma vanemate juurde, tüdruk jõudis märgata vaid seda, et jutud mingiks suureks peoks valmistumise kohta vastasid tõele. Armsam andis talle suud ja lubas, et kui Miramae teeb kõik nagu vaja, ootab neid suur õnn. Ja juba lapse sündimise esimesi valusid tajudes ning arnsama tulevase õnne nimel oli neiu kõigeks valmis. Ta ette laotati kokkulepped, Sevadare rääkis midagi kummalist tavadest ja sellest, et keegi neist ei saa seda teha, Miramae peab ise saatuse

eest ise hoolitsema.

            Ta andis käe, armsam tuli ja lõikas ta sõrme, tüdruk surus verise näpuotsa pärgamendile, mis tema õndsusuimas tuhmunud hinge teada oli nõustumine abieluga; Miramae ütles, et ta isegi ei mõelnud, kuidas leping lapsega seotud on ja miks armsamal selles sõnaõigust või vastutust pole. Tal olla küll korraks tulnud mõte, et kui ta ka annab praegu veremärgiga ära nende esiklapsele muidu seadusega kuuluva pärimisõiguse, on järgmisel lapsel luba sellest vähemalt osakegi tagastada: selle eest oli ta küll mõelnud hea seista, et laps, kes sündimas, oma vendi-õdesid vihkama ei hakkaks ega nemad teda. Kui märk tehtud, tulid perepea märguande peale mõned nutetud silmadega teenijannad

ja saatsid (õigemini kandsid) Miramae õue, kus ootas eesli veetav vanker.

            Miramae ei imestanudki väga: kui Rinerdon, kes juba aimas, et mingi hea lõpuga lastelugu see pole, küsis, ütles ta: „Armsam oli siis minuga, lubas minu juurde jäädagi, kuni kõik on korras, ma kuulsin, et teenijannad kutsus ta isa tagasi, mind tõsteti vankrisse ja me sõitsime kõik see aeg, kui mul valud sagedaseks ja julmaks muutusid, üha edasi. Armsam andis mulle juua, see uimastas meeli, ning rääkis hellalt ja sisendavalt, et see peab tehtud saama. Arvasin, et ta räägib lapse sünnist. Alguses. Pärast oli juba ükskõik. Ma ei saanud tükk aega millestki aru, kuulasin ainult armsama juttu ja lubasin kõike, mida minust sooviti.” Miramae naeratas ja tegi väikese pausi, et Rinerdon saaks savist vormid kreemiga täita. Koputas vorme õrnalt vastu lauda ja kattis need lõpuks banaani­lehtedega tihkelt kinni.

            Siis, sel ajal, kui kaks kokapoissi teineteist müksides ja itsitades vaheldumisi tainanõust näpuga kreemijääke limpsisid, rääkis Miramae loo kiirkorras lõpuni. Rinerdon kuulas vaikselt ja keskendunult. Muidugi oli ta naiste elust, kuupidude kommetest ja tüdrukute-poiste erinevusest teadlik, arvatavasti teadis ta isegi rohkem, kui kokatädi või mõni Ardirese-taoline mehehakatis oleks temast uskunud. Lapse sündimist polnud ta siiski näinud, aga oma ema surmast oli ta päris palju kuulnud, ja omaette juurelnud oli sel teemal ka ohtrasti.

            Seetõttu mõistis Rinerdon, et sünnitus oli kestnud liiga kaua, vastsündinu oli Miramaega teinud peaaegu sama, mida tema, Rinerdon oma emaga tegi. Ei, see pole päris õige, ükski laps ei tapa oma ema teadlikult ja tahtlikult. Juhtus nii, nagu juhtus Rinerdoni emaga. Suur verejooks, vigastused, palavik ja (kuidas kokatädi selle kohta doktorite ja preestrite moodi ütlebki... vedeliku­puudus...) Miramae olukord oli peaaegu sama hull, aga ta oli elus, ja laps samuti. Rinerdon oleks ehk võinud teda nüüd selle eest vihkama hakata, et tüdruk jäi ellu, aga vihkamine oli poisi hingele võõras. „Ma ei taha tappa,” oli ta tol esimesel sünnipäevajahil öelnud, ja teadnud, et see on tõsi.

            Miramae armsam tuli ja kinnitas, et mitte lapse ilmaletoomine polnud see, mida neiu verega tõotas, vaid vastsündinu tapmine, ohver. Siis oleks armsama väärtegu lepitatud. Miramae ei suutnud Rinerdonile otsagi vaadata, ent lugu pooleli jätta ka ei suutnud, nüüd enam mitte. Poiss võttis tal käest kinni, ta oli täitsa kindel, et Miramae oli oma lapse tõesti tapnud. Kurk kuivas. Miski liigutas Rinerdoni hinges, veel ei saanud ta sellest aru, lihtsalt kurbus hakkas kasvama.

            „Armsam jättis mulle noa, aga ma ei suutnud, ei lõiganud tillukesel verd välja. Ma keerasin ta oma särgi sisse ja viisin järve. Ikka selleks, et kaitsta armsamat. Et ohver oleks toodud. Kui kal­dale jõudsin, minestasin. Ta toibutas mind, küsis, kas kõik on korda aetud, mina sirutasin käed tema poole, ta küsis, kus ta nuga on, ja ma tõesti ei mäletanud noast mitte kui midagi. Ta sattus raevu ja lõi, mitte nagu purjus või leinas mees võib naist lüüa, vaid täiest jõust, vigastamiseks või tapmiseks, rusikaga näkku, sõimas ja röökis, mu silmad olid pimedad, püüdsin end keerata, sain aru, et siia ma jään, ta ajas mu jalahoopidega järve, olin sellega nõus, see oli mu välja teenitud saatus, lõpuks ei tundnud ma enam isegi löökide ajal valu. Oli pime ja jäine, muud polnud midagi, hirmugi mitte.”

            Miramae värises ja püüdis Rinerdonile naeratada. „Tähelapsed tõid mu veest välja, ravisid mu hinge ja toibutasid meeli. Vahest, ütles üks nende kõneleja, saan kord taas tugevamaks ka kätest, aga kiirete jalgade peale ei maksa mul küll kunagi loota. Külm vesi, mis mind elus hoidis, hävitas midagi mu sees, arvatavasti sellepärast, et mu selg oli murtud...”

            Miramae ohkas, tema lugu lõppes siia. Rinerdon märkas, et nemad on peale kokatädi köögis ainsad, küllap olid poisid mingile järgmisele tööle saadetud. Ta rõõmustas, kui kokatädi Miramae õlgu embas ja küsis, kuidas tüdruk nüüd vastu peab. „Suurte ravikunst on tõepoolest ületamatu,” vastas neiu. „Ma tean, mis juhtus, aga see ei puuduta mu hinge. Ma olen lämmatava hingevalu eest varjatud, lihtsalt kurbus on endine. See jääb. Ravitseja lepitas mind mu rumalusega ja tehtud viga­dega, mäletamine oli mu enese valik. Ma ei tahtnud unustada, sest siis poleks ju enam kedagi, kes teaks mu Kullaterakesest.”

            Rinerdon mõistis. Ja leidis, et see – valiku pakkumine – on tähelastest kena. Aga kui ta proovis ennast Miramae asemele mõelda, hakkasid pisarad voolama. Miramae ja kokatädi ehmusid, kokatädi muidugi oletas, et ta nutab oma ema pärast ja saatis tüdruku otsemaid kakaouhmrit ning ühtlasi kreemi sisse tooma, et sellele pilku peale visata. Rinerdon pidi tahtmatult kokatädi imelist kavaldamisoskust tunnustama: mingil juhul poleks avalikult lubatud enne pajaroa söömist magusat limpsida, ent lohutuseks proovida, kui hästi uudne roog õnnestus – see oli ju küll igati õigustatud! Mida kokatädi aga ei teadnud, oli fakt, et seekordne nutt polnud mitte poisi ema, vaid millegi muu pärast.

            Juba siis, kui Miramae juttu alustas, oli Rinerdon mingit omaenese valu varju aimanud; nüüd ta teadis: Kuti uputamine oli sama hirmus tegu, kui lapse uputamine... Ja tegelikult ka sama loogi­line, et kõik see valu ja õud, mis alles peale sooritust päriselt tuntavaks sai, olid õigustatud, sest seda armastuse pärast ja armastatu heaks tehes polnud ei Miramael ega temal, Rinerdonil, nii palju aega, et peatuda ning järele mõelda.

            „Mõtlemine ei tule igal pool kasuks,” ütles isa tavaliselt, kui poeg kuhugi toppama jäi või liiga aeglaselt vajalikke võimlemisharjutusi tegi. Seni polnud Rinerdon veel ühtki olukorda tabanud, kus isa väide talle tõene tundunuks... kui välja arvata too isa vettehüppamine tibukorvi päästmiseks. Ometi suutis ta nüüd palju paremini mõista, miks mõnikord, kui tõesti tuleb midagi hirmsat või vastumeelset ära teha, tasub isa meelest mitte pikalt mõtlema jääda. Või vähemalt tegutseda enne ja kahetseda... no seda võib kunagi hiljem ka teha.

            Muidugi ei pidanud Rinerdon Kuti emale loovutamist Miramae teoga täpselt samaväärseks, nii laps ta ometi polnud, kuid nagu ta juba ammu oli aru saanud, ei olnudki tunded alati teadmistega vastavuses. Rinerdon nuttis ja nuttis, kokatädi silitas tal pead ja kordas oma lohutussõnu: iga lein ja kogu valu ei saa olla võimsam, kui inimlaps talub, aga rõõm on suurem ja ilusam, ning lapse hing on elusam. Rinerdon teadis, et seegi kummastav salmike pärineb rannikurahvalt, kokatädi luges se­da sageli ega paistnud iial tegevat vahet, kas lohutas kuuma teega suud kõrvetanud leivalast või luu­valus piinlevat eakat maaisandat. Miramae puhul, praegu ja siin, tegi kokatädi siiski erandi ja ütles lapse asemel inimhing. Ja Rinerdon rõõmustas selle teise südamepoolega, mis ei lase õiglase meele ja hea tahtega inimestel iialgi niimoodi omaenese valusse uppuda, et nende silmad ei seleta enam mitte midagi muud. Tõesti: ühest leinajast oli selleks õhtuks rohkem kui küll...

           

            Lohutustoit töötas täpselt nii kui peab, selleni välja, et isa tulles kõrvetas Rinerdon tulipulga­ga kreemile suhkruglasuuri ja kiirkorras lisatud rumm muutis leegi nii uhkeks, et isa oli nõus kreemi proovima. Tegelikult meeldisid talle tumedad magusmõrkjad joogid ja vanilje väga ning poja oskus­lik ümberkäimine tulega oli talle samuti meeltmööda. Imekreemi ei nimetatud küll lohutustoiduks, vaid lihtsalt tulisaba-kreemiks, isa oli rõõmsas tujus, Miramaega näis kõik korras olevat ja Rinerdon tundis end äsjasest lämmatavast kurbusest ning visalt püsivast leinakraapest hoolimata üpris hästi.

            Möödus paar rahulikku päeva, mil Rinerdoni mugavat oleskelu ei häirinud miski. Päeval. Öösiti oli lugu teine, ta vintskles ja vaevles, ärkas sageli üle kere higistades, kuuldes läbi une sel­gesti Kuti nuttu... ta jäi tasapisi kõhnemaks, oli hajeli ja tõsine ning kokatädi hakkas kahtlustama, et sama raskemeelsustõbi, mis poisilt ema võttis, on nüüd Rinerdonile küüned taha ajanud. Päevasel ajal said kokatädi ja Miramae – ainult temaga söandas kokatädi poisi meeleseisundit arutada – tema üle valvamise ning tema eest hoolitsemisega hakkama. Öösiti kuulis küll vahel üks või teine teener Rinerdoni toast nutuhäält, ent kuna kokatädi lootis, et Rinerdon tuleb murega ise toime, kui talle piisavalt aega anda, ning oma arvamuse ka selgesti välja ütles, ei jõudnud teadmine sellest isandani: maja kokaga, kui too vähegi tasemel kokk on, ei taha keegi tülli minna.

            Kulus nädal. Kokatädile tegi Rinerdoni seisund üha enam muret, ta tundis poissi ju hästi, ja tegelikult teadis sedagi, kus too viimati oma salajase laagriöö oli veetnud. Kaheksandal päeval jäi Rinerdon voodisse. Isa oli taas ära ja Rinerdon oli kõvasti pingutanud, et enne kõik vajalikud tööd ära teha. Et ometi kord rahus olla. Kokatädi nägi, et poiss jäi kogu päevaks tuppa ja saatis talle õhtuooteks Miramaega sööki: maisikoogikesi, piimajooki, praetud banaane ja kena täringutaolise tüki mägimesilaste kärge – ekstra Kutile, nagu tal esimese kärje puhul kombeks oligi. Ka see oli tegelikult lohutustoit. Praegu oli see liiast! Halvaks või heaks, aga tilluke kristaljas vürhvel lõi Rinerdoni suure vaevaga endale välja mõeldud ja (vähemalt tema enese arvates) juba kindlalt kätte võidetud meelerahu pihuks ja põrmuks. Poiss tundis, et jääb lajatanud hoobist pimedaks.

             Rinerdon vaarus nuttes käsikaudu kööki – Miramae oli nii kohkunud, et ei taibanud talle kättki anda – ja tunnistas kõik viimseni üles: väljahiilimisest, isa kindlast keelust üleastumisest ja lollist raamatust, ema häälest järves, Kuti vetteviimisest ning sõbra uputamisest, just nii ta sellest mõtles. Õnneks oli kokatädi söögi üles saatnud ajal, mil päevased tööd tehtud ja õhtuste toime­tamistega alustada oli veel vara, seetõttu polnud köögis kedagi peale nende kolme. Nad kuulasid Rinerdoni vaiksemalt kui pärlid karbis ega küsinud kumbki midagi, ehkki muist juttu oli mõiste­tamatu Miramaele ja see osa, millest tema aru sai, oli jälle kokatädi jaoks tundmata-teadmata.

            Rinerdon lõpetas hingeldades, tal oli tunne nagu oleks just äsja põgenenud lohe eest. Püüd­nud põgeneda lohe eest, sest ainult pururumal võiks mõelda, et on lohest päriselt kiirem, kavalam või osavam. Oli veidi hirmutav seista kokatädi kaastundliku ja köögitüdruku lihtsalt kurva pilgu all, ometi oli õige ja hea, et teised kõike teadsid. Ühtlasi oli Rinerdonil äkki selgus käes. Teadmine õigest ja valest tuli järsku, kokatädi oleks öelnud mäe takka ja ratsa.

            Kergelt koldetule-lõhnalisse pärastlõunavaikusse ütles, ei, lausa hõiskas Rinerdon oma vast­se teadmise ning jah, otsustamine oli kiire ja lihtne nüüd, kus õige tegu oli nii selgesti eristuv. Kuti vetteviimine oli vale – sõpra ei tohi reeta! Ta läheb järvele ja otsib Kuti üles ning toob tagasi. Ema vajas ju teda, Rinerdoni, mitte Kutti! Rinerdonile tegi muret ainult see, kuidas Kutt sel juhul koju saab, kui emal on teda ikkagi nii kiiresti vaja, et ta peab kohe minema. Aga juba ütleski Miramae, et tuleb Rinerdonile appi, ja poiss teadis, et saab Kuti neiu kätte anda. Kokatädi jäi muidugi koju, tema pidi Hämarikupiigat aitama, kui printsess tuleb ja samuti hädas on. Oma tuppa padjale jättis Riner­don Hämarikupiiga jaoks kirja, ta uskus kindlalt, et kokatädi ja Miramae saavad kahekesi hakkama kõigega, mis vaja. Ka selgitustega.

            Siis tõttas Rinerdon järve poole, rääkides vaevaliselt edenevale Miramaele vaheldumisi oma emast, Kutist ja Hämarikupiigast. Tal oli köögitüdruku seltskonnast väga hea meel ning ehkki jalad kiskusid vägisi jooksule, oli tore, et tal tuli arvestada nõrgemate jalgade ja töntsimat sammu astuva kaaslasega – eelmisel korral oligi ta liialt kiirustanud, ja tulemus polnud meeldiv: kärme töö on kärniline, nagu kokatädi kuulutas.

            Rinerdon kõneles Hämarikupiigast kõige pikemalt, teadagi, miks. Ta küll lootis, et ema on abi saanud, et see polnud midagi säärast, kuhu ta päriselt peaks sekkuma, ent iga kord, kui talle meenus hääles kostnud valu, teadis ta, et miski on väga halvasti, veel hullemini, kui ta kardab või kujutleb, ja ta süda värises üha rohkem. Ja siiski oli tal meeles Hämarikupiiga palve ja ta pidi hea seisma, et Printsess abi saaks, veel enam: kui teda ennast pole kohal, siis võiks Printsessil vähemalt kindel sõber käepärast olla. Miramae oli hea, lahke, tark... ta mõistis Rinerdoni armastust, ja eriti tähtis – ei mõistnud seda hukka! Rinerdon polnud vist iial nii palju järjest kõnelnud...

            Retk oli kestnud tundide kaupa; ehkki nad ei liikunud kiiresti, olid mõlemad puruväsinud, janus ja tolmused. Rinerdon leidis oma laagripaiga ning jättis Miramae sinna maha, paludes tüdru­kut haledasti, et too veele mingil juhul ei läheneks. Helklev pind oli vaid petteks nii puhas ja särav – pinna all oli väga külm ja sügav vesi, pime ja õudustäratav, ning kodus ei pruukinud kokatädi üksi hakkama saada. Nad sõid kahe peale kolm litšimarja, mis kuidagi alles olid jäänud, siis kallistas Rinerdon tüdrukut kõvasti, pöördus järsult ning läks järve äärde. Ta ei söandanud kauem viivitada, isegi tagasivaatamine oli võimatult raske. Rinerdon tundis, et jalad värisevad nagu äsjakoorunud morghetibul.

            „Ma EI karda, tibud ei karda midagi!” ütles ta valjusti, märkas end soovivat morghede serva­hambaid ning taipas, kui kerge on üha kartmatuna näida sellel, keda hoopis kõik teised hirmuvärinal silmas peavad. Ta pidi ennast vee poole minnes kõvasti sundima sammu vähemalt pealtnäha ühtlase ja rahulikuna hoidma. Ehkki temas praegu polnud rahupiisakestki. Ehkki hing kippus kinni jääma. Ehkki just nüüd tundis ta end väga rumala ja tillukesena.

            Ta teadis, mida on tarvis teha, aga oli jätnud läbi mõtlemata, kuidas seda saavutada. Emaga ei olnud Rinerdon ju kunagi juttu ajada saanudki. Lootusekilluke, et ema saab kõigest niigi aru ning tahab pojale ainult head, oli kõik, mis tal ette näidata oli.

            Järv oli tühi, polnud midagi näha, ei midagi vaadata, sest laevuke... Rinerdon võttis riidest lahti. Sumas vette ja hüüdis Kutti. Vastust ei tulnud, mis tal ometi arus oli?! Siis kutsus ta ema. Kuulatas hoolega. Pani pea vette ja tegi silmad lahti. Kutt ulpis sealsamas põhja lähedal, keegi või miski oli teda rebinud, aga ta oli alles ja käeulatuses! Rinerdon teadis, et vesi petab, ja sügaval on karu küll, aga tegi katset. Neljandal korral pidi peaaegu uppuma, aga lõpuks oli Kutt tal käes. Rin­nal ja südame vastas. Karu oli vett täis imbunud, raskem kui kunagi, ikka oma ja armas. Rinerdon oli ootamatust õnnest oimetu! Tal oli olnud tunne, et Kuti kättesaamine tähendab suuri vaevu ja tõsiseid katsumusi, aga nüüd oli Kutt taas temaga ja kõik oli korras... loodetavasti. Elu polnud veel kunagi tundunud nii hea, kõigi rõõmude püha paik, armastuse ja naeru kodu. Lauldes ja hüpeldes tõttas Rinerdon Miramae juurde, maldamata Kuti kuivamist oodata. Iga samm kergendusest tantsuline, pungil siirast usku, et ema tahtis Kutti vaid korraks ning on nüüd õnnelik, õndsuses just nii, nagu ka tema poeg.

            Nad ei läinud kohe koju, aga hakkasid küll kohe minema. Kui nad lõpuks tagasi jõudsid, oli juba öö. Kokatädi oli küpsetanud maisikoogikesi ja keetis parajasti iga-valu-vastast leent. Nad istusid sinnasamasse kolde ette, Rinerdon ladus nii endale kui tüdrukule hiigelkuhja kooke ette ja kallas ohtrasti siirupit peale. Kokatädi vaatas neid Miramaega muheldes; tal oli hea meel, et kõik laabus.

            Kutt pidi kaua kuivama, see oli Rinerdonile selge. Poiss viis karukest müürile päikese kätte ja sättis teda kuumadele koldekividele, õhtuti aga mähkis Kuti oma titapõlve kümbluslinasse. Karumõmm oli juba peaaegu kuiv, ainult rebimisjälje ümbrus ei tahtnud ära kuivada. Rinerdon võttis paar päeva aega, kuid viimaks, õhtul, mil isa oli taas ära, otsustas järele vaadata, mida selles kohas säärast on, et Kuti kõht ikka veel kuivaks ei ole saanud. Pealegi tundis Rinerdon juba teist päeva mingit ebameeldivat imalat lehka, mis paistis just Kuti seest tulevat, mädanemise haisu, ohtlikku ning seletamatult pahelist, nagu vahel heljub kõdunevataes majades, mürgiseente kasvu­kohtades või tuleb surija suust. Niisiis võttis Rinerdon ema õmbluslaeka ning harutas üles mängukaru heledamat punnkõhtu u-kujuliselt piirava ja ligi paari tolli ulatuselt niikuinii katkenud niitidega õmbluse. Hais muutus tihkemaks, poiss öögatas.

            Roosakas laik Kuti lõua all, tema moosinosimise näitaja – nii olid nad kokatädiga omavahel naljatlevalt seda pudipõlle moodi ja piimajoogi värvi heledamat lapikest nimetanud – vajus äkki lahti, Rinerdon oleks äärepealt jälkuspuhangu tõttu minestanud, ja midagi tumedat kukkus kolksatades põrandale. Rinerdon pilgutas silmi ja püüdis eset vaadata, vähemalt sellestki aru saada, kas tegu võib olla millegagi, mis on emale kuulunud või üldiselt siit majapidamisest pärit.

            See oli üsna pikk nuga, tapaväits, terav ja hoolimata roostest – või, mine tea, äkki just selle kuivanud vere karva kihi tõttu – kuidagi eriti ohtliku moega. Rinerdon kummardus nuga üles võtma ja tundis, kuidas tera ta käe all vibreerib. Ja siis kuulis ta ema häält, taas ahastavalt kurba, nii et ta ise ka mõistis, kui eksinud oli ema hing. Ta oli emale abiks olnud, aga selleks, et oma ema tõeliselt ära päästa, peab ta tegema hirmsa teo, peab tapma, ohverdama ühe oma kalleimatest.

            Jah, ema teadis ja mõistis, et poeg ohverdaks pigem enda elu, kui teeks sõbrale kurja, aga nii need asjad ei käi, ütles ema, hing pisaraist tulvil. Pealegi oli Rinerdonil väga vähe aega, sest unede jahimehed on ema üles leidmas. Ainult seetõttu on nad veidi maha jäänud, et Rinerdon karule järele tuli, mõmmiku vapralt veest välja tõi ning oma eluga riskis. „Aga,” ütles ema nukker hääl Rinerdoni hinge käristades, „nad leiavad mu, sest mina kuulen neid, ja nemad kuulevad mind.”

            Ema õpetas, mida poeg peab tegema ja kuidas nuga teda seejuures aitab. Poja ülima vapruse tõttu saab ta erakordse loa valida kahe ohvri vahel: ta võib tappa kokatädi või Miramae, aga kellegi teisega Kuldne Isand, Pimedate Ööde Hiilgus, Valge Teenäitaja ning Salahäälil Hüüdja, ei lepi.

            Rinerdon teadis, et kokatädi muidugi lubaks end tappa, kui see muudab Rinerdoni elu õnnelikuks. Vahest isegi Miramae?

            Aga ei, see on jõle ja vale! Miks? Ometi kraapis miski ta hinge. Taas kord palus Rinerdon ahastades: „Aidake mind ometi keegi!” ja tundis korraga veriapelsinide mõrkjat ergastavat lõhna. Hämarikupiiga oli viimaks tulnud! Aeg oleks nagu peatunud, aga mitte vaevaks, vaid selleks, et Rinerdon kiirustamise tõttu enam oma rumalust kahetsema ei peaks.

            Möödusid mõned minutid, mida Rinerdon oleks vabalt aastateks võinud pidada. Siis lõpuks keris poiss, ikka alles linnuluine, ometi suur, elusa hinge ja õnneliku, vabanenud olekuga inimene, end voodile istuma ning lausus, hääl pidulik ning vaid hetkeks värahtav: „Sa ei peta mind enam, näkk, ei mind ega kedagi teist! See ei ole sinu koht ega saa selleks ka nüüd. Vabasta see järv, lase lahti minu ema kingitus, ka see ei kuulu sulle. Mine tagasi maidonisse!

            Rinerdoni veendumus õige teo ja õige sõna ühtsuses oli nii suur, et hirm taandus. Kindel eesmärk on hea asi küll, aga tahe ja kindlameelsus seda täita tuleb teadmises, et ka keegi, kes on alles päris laps, võib, ja vahel lausa peab, elama head elu ja tegema häid tegusid. Vaim vabastas end Kuti jäänustest, üritas vastu hakata, kuid ei pääsenud Rinerdonile ligi.

            Kuri läks, unnates ja raevutsedes, ometi võidetult. Hämarikupiiga, kes oli kõik see aeg vai­mu kinni hoidnud, kui poiss selgust püüdis saada, vajus kõõksudes, oiates ja veritsedes Rinerdoni voodisse ja jäi sinna tükiks ajaks lamama. Rinerdon püüdis Kutti parandada ja tema abitus selle lihtsa tegevuse juures mõjus printsessile nagu parim meelelahutus ikka. mõne aja pärast läksid nad koos kolde juurde, kus Hämarikupiiga, kokatädi ja Miramae kolmekesi Kutti ravitsesid ja Rinerdon mune vahustas, et kõigile sõpradele imelist lohutuseks ning rõõmuks valmistatud toitu pakkuda.

            Oli olnud lein ja kurbus, aga nüüd ometi pidi järgnema ka veidi head. Ja kuna hea kasvatab üha uut head juurde, siis selles loos, nii uskus Rinerdon kindlalt, saavad viimaks kõik hea tahtega inimesed kätte selle õnne, mille tarvis nad kunagi valmistati. Kas või kuu pealt.