Aeglaste ja mõõdetud tõmmetega pühkis ta noa verest puhtaks. Jäänud on vaid viis veel, mõtles ta. Veel viis ja temal pole siis enam teist valikut. Vilunult lükkas ta noa tagasi remondikasti ja nipsas puhastuslapi pesusüsteemi luugist sisse.

Tu-tu, ti-titi.

Juba kolmandat nädalat oli kaugkosmose uurimislaeva Kauge On Lähedane 1 ehk lühidalt KOL1 kapten Karli kireks trompetimäng selgeks saada ja asi, mille vastu Karl kirge tundis, ei saanud ühtegi vaba hetke tähelepanuta olla. Tu-tu, ti-ti-ti, tu-tu, ti-ti-ti-ti-tu

„Lõpeta!“ Uks rebiti lahti ja kosmoselaeva juhtimisruumi tormas Zinaida, juuksed sassis ja hommikumantli hõlmad laperdamas. „Ka sinu võimul on piirid! Kuuled, Karl! Piirid! Sa ei tohi kõike teha, mis sulle pähe lööb. Ma teen sulle isiklikult selle selgeks!“

Kapten Karl ei lasknud aga end laevareaktori haldusfüüsikul häirida ja kitsasse ruumi ja raevunud Zinaida kõrvu paiskus järjekordne ebamusikaalne Tu-tuu.

„Kõik!“ Zinaida lõi kaptenit jalaga. „Sa lähed selle törinaga kas lastiruumi või vaakumi. Mina aitan, sina valid. Seni, kuni mina reaktorit kamandan! Seni, kuni mina olen ainuke naine laevas!“

„Mida? Sa lõid laeva kaptenit?!“ Karl hoidis pihta saanud kehapiirkonda kahe käega. „Sina, vastik roojane füüsik, lõid mind? Distsiplinaarkaristus…“

„Kapten, kas tohib ette kanda?“ Kus kaks on, sinna tuleb kolmas juurde. Uksele oli ilmunud laevaarsti Mihkli pea. „Zinaida, kas ma võin siseneda?“

„Sa pead sisenema! Ma olen haavatud! See mõrd lõi mind, eluohtlikult!“

Mihkel piidles uksepiida varjust olukorda ja sisenes siis.

„Rahunege, rahunege.“ Harjunult võttis ta kitli põuest aerosoolpüstoli, tõmbas kopsud õhku täis tulistas laengu kiiretoimelist rahustit kummagi tülitseja suunas ja taandus siis kiirelt tagasi koridori.

„Ma mõistan, 967. lennupäev pole ühelegi meeskonnale kerge olnud, kuid võtke end kokku. Mul on teile väga tähtis kiireloomuline info. Pingutage.“ Ta ootas, kuni keemia ja aeg kodurahu taastasid.

Valust ja ärritusest vabanenud, võttis kapten juhtimistoolil istet. „Räägi, Mihkel, issile, mis laevas juhtus?“

Issile. Mihkel kirtsutas nina. Sellega pidi ta veel tegelema. Ka Zinaidale põgusa pilgu visanud, jäi Mihkel ettevaatuse mõttes koridori seisma.

„Kannan ametlikult ette. Veel üks hiberneeritu on kadunud.“ Kapten ja füüsik pöörasid sünkroonselt pead. Mihklil oli nüüd kogu nende tähelepanu.

„ Veel halvem,“ jätkas ta. „Ma leidsin ühe kadunud hiberneeritu üles. Ta oli sinises tööriistalaos. Tal on mingi terariistaga pea eemaldatud.“

„Kes?“

Mihkel takerdus hetkeks. „Kes, ee… Kadus teine piloot Manuel. Leidsin IT-süsteemide inseneri Pekka peata keha.“

Kapten Karl langetas pilgu ja pani süles näpuotsad kokku. Ta mõtles. Juhtimispuldil vahetus kellal minut.

Zinaida kohendas hommikumantli hõlmu ja taandus sammukese meestest kaugemale. Kell vahetas uuesti minutinumbrit.

„Meid, kes me ärkvel oleme, on kolm.“ Kapten tõstis pilgu. „Hibernatsioonis on mehi alles ka kolm, kui ma ikka veel arvutada oskan ja kõik see pole mingi hull unenägu.“

Mihkel ja Zinaida noogutasid vaikides.

„Ajaloos on olnud üks kord, ja ma arvasin, et meil on nüüd teine.“ Kapten pani jälle näpuotsad süles kokku ja kallutas pea vasakule õlale. „650 aastat tagasi oli kosmoseristlejal Mikomairo 61-l energiareaktoris varjatud viga ja laeva AI ootas kriitilist energia puudujääki. Probleemi kõrvaldamiseks võttis ta kätte ja viskas pooled meeskonnaliikmed kosmosesse, sest tema hinnangul suurendas see oluliselt ülejäänud meeskonna ellujäämistõenäosust ja, mis tema jaoks veel tähtsam – ta tahtis säilitada meeskonna moraalse palge. Ta ei tahtnud meeskonda moraali murdvasse olukorda asetada. Ta oli pigem nõus poole meeskonna kohese ja enda hilisema hävitamisega.“ Kapten pöördus koos tooliga, pani trompeti ettevaatlikult põrandale ja avas juhtpaneelil laevamõistusega suhtlemise lisapaneeli. „Ma arvasin, et laevamõistus on see, kes kõike seda teeb. Kuid nüüd – pea maha lõigatud. Seda laevamõistus ei teeks. Mitte kunagi ühegi inimesega. Hiberneeritud ei kujuta kellelegi ohtu. Mitte mingil moel.“ Ta tõstis käed ühenduskontaktidele.

Paneelile kapteni ees kerkis värviline udu, see oli see, mis hologramm-kujutisest teistele paistis. Zinaida taganes veelgi ja istus sideinseneri istmele. Mihkel nõjatus uksepiidale. Neil tuli oodata, kuni laeva kaks juhti mõtteid ja infot vahetavad.

Minutid juhtimispuldi kellal vahetusid. Teise lõunatunni üheksandast minutist sai kümnes, siis viieteistkümnes. Zinaida silmitses oma süles kokkupigistatud rusikaid, Mihkel toetas teise õla vastu teist uksepiita. Kell juhtimispuldil jõudis  kahekümne esimese minutini ja kapten pöördus.

„Mihkel, sa pead minema sisemisse söögilattu ja sealt ratsioonipakke tooma. Too nii palju kui saad. Too käsitsi. Ära kärusid ja tõstukeid kasuta.“

„Miks? “

„Tee nii, meil on plaan. Ja sina, Zinaida.“ Kapten pöördus haldusfüüsiku poole. „Mine reaktorisektsiooni ja sea süsteemid poolkäsijuhtimisele.“

„Mida? Meid on vaid kolm. Kes jaksab poolkäsijuhtimisel reaktori järgi valvata! Karl, sa oled peast vaakum!“

„Mine, naine, ja tee, mida sul kästakse teha! Lähed tagumise liftiga! Nüüd.“

Laevaarst Mihkel seisis ikka veel ukseavas, käed töökitli taskutesse surutud, õlad längus, silmis põrnitsev pilk. „Sa tahad meid eraldada? Sisemine ladu ja reaktor on laeva eri otstes. Sa tahad meid nõrgaks teha, meid hävitada! Sa ise tapadki meid!“

„Lollus! Ma tahan, et me kõik ellu jääksime ja koju jõuaksime. Meil on selleks vaja toitu, energiat ja laeva juhtimist. Kõige rohkem aga kohta, kus me saame end kaitsta. Minge nüüd ja tehke, mida ma käskisin! Nüüd kohe!“ Kapten tõusis aeglaselt. Tema paremas käes oli väike tumehall relv.

„Mihkel, trepist, tood toitu, Zinaida, siitsamast liftiga reaktorisektsiooni.“

Tõrksalt taandusid nimetatud juhtimisruumist. Olukord oli halb. Relva kapteni käes nägid nad elus esimest korda. Nad olid relvast küll kuulnud, aga seda päriselt kapteni pihus näha… Kas ta on ka võimeline seda kasutama? Ongi ehk tema see, kes kõige selle õuduse taga on? Või mitte? Olen ma ise hulluks läinud? mõtles kumbki neist.

Juhtimisruumi uks sulgus ja lukustus. Samamoodi lukustus ka liftiuks. Juhtimisruumist oli saanud kindlus.

„Laev, kui kaua me vastu peame?“ Kapten pöördus tagasi laevamõistusega suhtlemise paneeli poole.

„Kui tal õnnestus autonoomne arvutisüsteem lahti murda, siis mitte kaua. See on loodudki hullunud laevaaju taltsutamiseks. Kui autonoomne süsteem on puutumata ja nii ka jääb, siis on õnneliku lõpu tõenäosus 98%.“

Kapten Karl ohkas. „Laev, kustuta laevas tuled. Teeme tema elu kasvõi veidi raskemaks.“

Kajutitevaheline koridor tema ümber mattus pimedusse. Neetud. Kas Laev oli ta juba tuvastanud? Või proovisid nad kapteniga lihtsalt huupi? Ta pühkis higiseks tõmbunud käsi kitlisse. Aga pimedus, see ei teinud midagi. Ta oli sadu hommikuid koridorides jooksmas käinud. Ta teadis kõiki pöördeid peast. Kuid kui nad valvsaks muutuvad, kõik uksed lukustavad, relvad võtavad...Isegi tavaline tool on hirmus relv, kui sellega ootamatult tabada.

Ta pöördus kaugusse eemalduva kaja suunas. Sektor C, sinna ta läheb, seal oli ta kõik andurid kahjutuks teinud. Siit koridorist pehme heliga koridori paremal, siis mõni samm ja vasakul kitsas varuredel. Nii jah.

Stopp! Miski muutus laevas, see pöördus ta jalgade all. Ta sirutas käe ja puudutas libedamustrilist seina. Ei, see polnud pöördumine, laev vähendab laevaketta pöörlemiskiirust, tehisgravitatsioon nõrgeneb. Nad ründavad teda! Nad tahavad teda just välimistesse sektoritesse ajada, sektorisse C, seal on tehisgravitatsioon tugevam! Ei tohi teha nii, nagu nemad tahavad. Tuleb teha vastupidi. Ta pöördus ja sörkis, pigem juba hüples, vastassuunas, nõrgema gravitatsiooni ning ladude suunas.

Ladude sektori laia ukse avanud, tardus ta, ukselink peos. Eespoolt kandus temani mingi hääl. Rütmiline ja kumisev. Mingi masin? Hooldusrobot? Nad on planeedi autonoomse luureroboti koridoridesse lahti lasknud? Aga see ju ei mahu siia. Prõmmimisele ja ägamisele lisandus veel mingi hääl, madalam ja üldisem. Ta puudutas mõlema peopesaga seina. Sein võbises ja ta tundis uue hääle ära. Nad käivitasid suurt sideantenni.

Eh, tehku. Ta muigas koridori pimeduses. Sügavas süvakosmoses ei kuule laeva appikarjet mitte keegi. Karjuge terviseks.

Kuid see trumm ja äga… mis need on? Ta ei saanud enda selja taha tundmatuid ohte jätta. Ta pidi põhjuse tuvastama. Tihedalt seina lähedale hoides võttis ta suuna häälele. Varsti valgus ta näole naeratus. Täna oli ta õnnepäev. Kõik oli selge. Lao uks oli kinni kiilunud, ei, Laev, jah, Laev oli lollaka laevaarsti lattu kinni pannud. Nüüd ta kolkis ja röökis seal. Tal jäi ainult seinalt autonoomse arvutisüsteemi port leida ja IT-insenerilt välja piinatud seade sinna ühendada. Tal pole vaja ise käsi määridagi!

Kiirelt tegi ta vajalikud sammud ning märkis lao inimestest tühjaks olevaks, käskis igaks juhuks ka omalt poolt ukse lukustada ja jättis toiduainete parema säilivuse huvides liigse õhu väljapumpamise kohalike rutiinide hooleks. Mihkliga oli sama hästi kui lõpetatud, õhupumbad viivad töö vaikselt ja pöördumatult lõpuni. Veel neli. Veel vaid neli on jäänud.

„Laev,“ kapten Karl pöördus pimedas juhtimisruumis juhtpaneeli poole. „On sul temast lisainfot? Kus ta on? Mida teeb?“

„Tuleb siiapoole. Mida ta mõtleb, ma kahjuks öelda ei oska. Inimmõtete analüütika võeti peale ründelaev Q197 juhtumit laevamõistustelt ära.“

„Mis meie väljavaated on? Mis me teha saame?“

„Kui meil Mihklit päästa ei õnnestu, siis on õnneliku lõpu tõenäosus alla 60. Kui aga temal õnnestub absoluutselt kõik, sõltub õnnelik lõpp sinust, kas sa teed temaga koostööd või ei. Kas 3 või 27 protsenti“

„Hea küll, hea küll. Me juba rääkisime sellest. Mida me teeme?“

„Võimalusi on meil vähe, kahjuks. Ta on tänaseks kaua ja pikalt valmistunud. Tal on siht, energia, relvad ja tahe kõiki neid sihi saavutamiseks kasutada. Kuid kahjuks on meie väljamõeldud plaan parim, mis meil on. Tema karistatud saamine on siis tõenäosusega 99,98%, tema Maale mittejõudmine tõenäosusega 97,1%. Tõenäosus, et sul surres südametunnistus ei piina, 99,8%. Muide, Karl, võin ma sind sellisel hetkel nii kutsuda?“ Laeva hääl värises veidi. „Ma pole kunagi küsinud, pole minu asi olnud. Oled sa mingis ulatuses usklik? Tahad hetke palvetamiseks? Meil on nii palju aega küll.“

Ta seisatas, üks jalg veel õhus. Eest, nurga tagant kumas valgust. Kas juhtimisruumi uks oli lahti? Lihtsalt lahti ja tuli põles? Oli see lõks? Kaptenil oli relv, seda ta teadis, kuid valgusest pimedusse ju ei sihi. Ta kohendas vööl võõrplaneedi eluvormide tõrjumiseks mõeldud käsikahurit. Ta näppis selektorit. Täislaetud käsikahur võis maksimaalvõimsusel pooltest laeva seintest ühe hooga läbi lasta. Seda oli vist natuke palju… Kuid ikkagi, kaptenil oli laevamõistus abiks. Tal pidi olema neile piisav ähvardus vastu panna. Aga ikkagi… Kõheldes klõpsas ta selektori kümnelt üheksale ja astus edasi.

See oligi juhtimisruumi uks, ristseliti lahti, ja avas vaate pultidele, toolidele, õhus rippuvatele jalgadele ja loigule nende all põrandal. Kapten Karl oli end juhtimiskeskuse lakke üles poonud, konksu külge, mis just sellel eesmärgil seal oli.

„Kui laeva vallutavad morekeerid ja ühtegi teist väljapääsu enam pole,“ oli neile väljaõppe ajal seletatud.

Neetud, ta oli selle konksu unustanud. Ta oli kapteniga liiga kaua viivitanud. Ta ei tohi enam viivitada.

Tablool kapteni selja taga vilkus punane 10.

„Mis punane kümme see on, laev?“

„Ma ei pea sulle vastama, laevazooloog Mart, kuid ma vastan ikka. Tõenäosusega 10% lõpeb see reis õnneliku maandumisega mõnel elamiskõlbulikul planeedil.“

„Tore. 10 protsenti on minu jaoks teel õnnele suur samm paremuse poole. Miks see tolvan end üles poos?“

„Sa tead isegi. Sa oleks ta nagunii tapnud, kuid ta ei tahtnud kaptenikoode sulle anda.“

„Kuidas te minu avastasite? Või proovisite huupi?“

„Tagantjärgi hapnikukasutust analüüsides märkasin, et 8 päeva tagasi on hapniku tarbimine kasvanud. Ma ei pööranud sellele siis tähelepanu. Ja siis, veidi oletamist… jõudsin sinuni. Kuigi kindel ma polnud. Sa olid osav jälgi varjama. Hibernatsioonikambrite vahetamine mehhaanik Johniga oli osav lüke, pean ütlema. Kambrite käsiprogrammeerimine ka, kuigi ohtlik. Valel režiimil ärkamine võib tekitada ajukahjustuse.“

„Ja viimane küsimus – kus Zinaida on?“

„Oma reaktori juures. Ma usun, et ta juba ootab sind.“

Ta pöördus kannalt ringi. Kõige muuga oli aega.

 „Seisa! Kui sa veel ühe sammu astud, lasen laeva õhku!“ Zinaida seisis, käed reaktori juhtpaneeli kangidel, ja värises raevust. „Sina, närakas, sina tegid seda! Ma poleks kunagi arvanud, et sa seda teed! Ilge Rõve nilbik oled sa alati olnud, kuid mõrtsukas? Peast segane.“

„Armas Zinaida. Kõik inimesed surevad kord. Kaugkosmose lendurid teavad seda väga teravalt.“ Zooloog Mart langetas justkui leinas pea. „Nende elu lõppes, kuid meie elu läheb edasi. Me oleme üksteise jaoks loodud, küll sa näed, sa pead vaid vaatama ja endale võimaluse andma. Sa oled mulle kõige-kõige väärtuslikum inimene kogu universumis, Zinaida. Sa pole seda kunagi märganud, nüüd aga pole siin mitte kedagi, kes takistaks sul mind nägemast. Usu, Zinaida, meist saab kõige õnnelikum paar läbi kogu ajaloo! Siin laevas tuleb meie kõige õnnelikum aeg, sina ja mina ja laev, kes meie eest jumalikult hoolitseb.“

„Sina närakas.“ Zinaida lasi kangidest lahti, et kätega sõnadele hoogu anda, ja astus sammu ette. „Sa ei tea minust mitte midagi. Armastad, ütled! Lollus, sa ei teagi, mis armastus on, haige jänes.“ Ta vilksas korraks kõrvale vaadata ja haaras uuesti kangidest.

„Mina armastan sind, Zinaida, esimesest pilgust, kui me meeskonna esimesel kohtumisel üle laua istusime. Blond tulesäde, nagu sa olid. Aeg süütab armastuse, kui jäänud on vaid üks valik. Siin laevas pole teist meest peale minu. Terves maailmas pole paremat meest sulle peale minu. Ma tean seda, Zinaida.“ Mart laskus ukselävel põlvili. „Märka mind, armasta mind ja meist saab maailma kõige õnnelikum paar.“

„Märka, sa idioot! Tee silmad lahti! Mõtle kasvõi korra, miks mind ainult meestest koosnevasse meeskonda kaasati? Miks? Ah! Arvad või, et ma olen Lumivalguke ja teie olete seitse suguvõimetut pöialpoissi, või? Sina aga himur kuningahakatis valgel lehmal? Idioot, vaata nüüd mind päris korralikult. Ma – olen – lesbi. Ma ei hakka mitte kunagi sind armastama, sest mulle meeldivad naised!“

Miski naksatas ruumis, Mart pööras pead ning samal hetkel tabas zooloog Mardi nägu lääge pahvakas. Ta kaotas teadvuse.

Laeva messiruumi uks avanes ja sisse astus kapten Karl ,hommikumantel tihedalt ümber kere. „Mihkel, sa pead mu kaelale veel salvi määrima. See oli seal natuke liiga usutav köie otsas rippumine.“

„Saab tehtud, kapten. Jõuan enne kogu meditsiini sinu peale lasta, kui su pidulik vorm pesust tuleb.“

„Ah, tead, kui keeruline see riiete värk täiskasvanud mehele oli.“ Kapten rehmas käega.

„Aga miks sa meile midagi ei öelnud?“ Zinaida ajas end tugitoolis sirgu. „Meil oleks ka kergem olnud.“

„Laev oli vaid 81% kindel, et see on Mart. Võimalus oli ka, et see on üks teist. Mihklil oli võimalust ja sul meeletust.“

„Teatan oma meeskonnale.“ Laeva hääl tuli laes olevast kõlarist. „Hiberneeritute olukord on hea. Reisi õnneliku lõpu tõenäosus on nüüd 0,99.“