„Ülemjuhataja, deebu,” noogutas teadlane, märgates silmanurgast ukse liikumist.

„Ülemteadur, deebu,” kinnitas ülemjuhatajaks nimetatu. „On sul uudiseid? Kuidas tundub? On meie rahval lootust, deebu?”

Ülemteadur kohendas prille ninal ja sügas ümarat lõuga. „Mul on head ja halvad uudised, ülemjuhataja, deebu,” sõnas ta mõtlikult ning vaatas oma laboriabilise poole.

„Ülemteadur, deebu. Ülemjuhataja,deebu,” kummardas noor laboriabiline, tema kõrvad lehvimas, ja lahkus ruumist. Suure tõenäosusega jäi ta labori ukse taha valvama, et keegi vestlust segama ei tuleks.

Ülemjuhataja vaatas suurte silmadega teadlase poole. Oodates. Soovides kuulda häid uudiseid. Neid aga ei tulnud.

„Mis on rohkem kui kindel, on see, et keegi ei lõpeta meie küttimist, deebu,” sõnad teadlane. „Meie liik omab liialt väärtuslikke aineid. Õnnistus andis meile teiste kosmoserasside ees edumaa, kuid nüüd on sellest saamas meie hukatus, deebu.”“

„Kas me seda kuidagi muuta ei saaks, deebu?” uuris ülemjuhataja närviliselt.

Teadlane kohendas prille. Deebude ninad polnud mõeldud prillide kandmiseks. Ülemteadlane oli muude saavutuste kõrval ka prillid deebudele sobilikuks muutnud, mis näitas tema lahenduskeskset mõtteviisi. Ükski probleem polnud liiga suur.

„Saaks ikka. Meie liiki on võimalik modifitseerida. Aga kas sellest oleks abi? Universum on meie liigi kohta teadmisi täis. Me oleme kui avalik saladus – esimene universumi kõrgklass. Leida kohta, kus keegi meist midagi ei tea, on pea võimatu. Me oleme hetkel kui elueliksiir, mida püütakse kasvõi teisest kosmose otsast. Isegi kui me muudame oma liigi koostist, ei saa me muuta meie liigiga seotud legende. Mis veel hullem, ajaga legendid muutuvad, neid paisutatakse aina suuremaks. Mis juhtuks meie tulevaste põlvedega, kui me peidus elaks ning siis meid äkki avastataks, deebu?”

Ülemjuhataja ajas oma niigi suured silmad veel suuremaks. „Jah, su-sul on õigus,” kogeles ta, unustades suures ähmis isegi nende liigi austusavalduse lause lõppu lisada.

Deebudel oli hea edumaa, kuid ühel hetkel jõudsid teised rahvad järgi ning asusid koostööle. Bioloogiliselt nägid deebud küll väga nunnud välja, kuid nad ei osanud teiste rahvastega läbirääkimisi pidada, veel vähem koostööd teha – selleks polnud kunagi vajadust olnud.

Nüüd kasutati seda ära. Deebude soontes voolas õnnistus, mis oli alamate rasside jaoks oluliselt väärtuslikum kui mis iganes kooseksisteerimise vorm.

Alamaid rasse oli palju. Deebusid vaid üks.

„On-on meil üldse võimalik sellest olukorras eluga pääseda, deebu?”

„Meie tehisaru arvutuste järgi on meil üks võimalus, kuidas pikas perspektiivis ellu jääda. See pole hea võimalus, aga paremat meil käepärast pole, deebu,” jätkas ülemteadlane.

„Räägi, deebu,” nõudis ülemjuhataja.

Ta ei saanud ometi alla anda. Nende liik, püha deebude suguselts, pidi vähemalt kuidagi säilima.

„Me peame muutma oma liiki väga ekstreemselt ning peituma mõnel eriti madala arenguga planeedil, mis pole meie legendist kuulnud, deebu,” selgitas teadlane.

„Kas selliseid kohti leidub, deebu?”

„Ei, kuid reaalsus baseerub kultuuril. Eriti madala arenguga planeedil on nende kultuur planeedipõhine, deebu.”

„Aga tähetolmu teadmised, deebu?” Tundus uskumatu, et leidus planeete, kes sellest informatsioonist teadlikud polnud.

„Tähetolmuga tulnud teadmised jäävad, kuid sellisel planeedil ei oska keegi neid kasutada ning need kirjutatakse enamasti kohaliku planeedipõhise kultuuri poolt üle.”

„Ja me oleks seal kaitstud, deebu?”

„Nii ja naa. Enamuses kaitstud, deebu,” vastas teadlane. „On asju, mida me saame muuta, näiteks oma välimust ja energia omandamist, kuid jumalik essents meie soontes jääb alles. Tõsi, me saame seda moonutada. Me saame lisada sellele mürgise komponendi, deebu.”

„Haa! See juba läheb! Nii et kes meid sööb, see sureb, deebu,” naeris ülemjuhataja. See oli väike võit, aga vähemalt midagi.

„Tõsi. Kuid osaliselt jääb ravimise võimekus alles, deebu,” manitses teadlane. „On võimalik, et see hakkab meie liigirohkust suurendama, aga on ka võimalus, et meid hävitatakse. Variatsioone on liiga palju, et seda kindlalt ette teada.”

Ülemjuhataja mõtles hetke. „Kui ekstreemsest liigimodifikatsioonist me räägime, deebu?”

„Väga, deebu,” vastas teadlane.

„Ja see on on ainus võimalus, deebu?” nõudis ülemjuhataja. Kuigi hetkel polnud laevastiku ja rakettide häält taustal kuulda, polnud sõda kaugel. Sõda, mis võis kogu nende liigi hävitada. Lihtsalt selle pärast, et neil oli jumalik õnnistus.

„Ma kardan küll ning ka see võimalus kaob, kui me kiirelt ei tegutse, deebu.”

*

„Ei ole deebu õli, vaid teepuu õli,” naeris ema, tupsutades vedelikuga putukahammustust lapse jalal.

„On deebu,” nõudis laps mossitades. „Deebud on nunnud.”

„Ohohh, sa oled meil lausa tulevane bioloog,” kiitis ema. „Mis loomad need deebud siis on?”

„Karvased ja ümmargused. Suurte silmadega. Natuke lontis kõrvad.”

„Nagu potsatajad?” pakkus ema.

Laps jäi korraks mõtlema. „Suured võivad olla nagu potsatajad. Väiksemad on aga nagu need Madagaskari loomad.”

„Millised? Sa mõtled äkki leemureid?”

„Võib-olla. Näita telos pilti.”

Ema muigas, võttis taskust mobiiltelefoni ja asus lapse abiga otsima. Laste ettekujutus oli ikka võimekas. Ja, et see „deebu õli” kõiki lapsi kõnetas, oli täitsa naljakas.