Aknaklaasile oli pimeduses kleepunud üksik kollane leht. Toas käis elav arutelu, hääled tõusid ja vehiti kätega. Kellegi veiniklaas läks ümber ja punane vedelik imbus laudlinasse.

„Stainfixi on siin? Pihustad peale ei jää mingit plekki“, karjus keegi üle toa.

„Ei ole,“ tuli köögist vastus.

„Siis soola! Raputage soola peale! Arhailine, aga toimib.“

Küsijale ulatati soolatops, keegi läks paberit otsima. Seda, et kollane leht langes aknalauale, toalillede vahele, ei pannud keegi tähele.

Maret silmitses roosat plekki, mis oli hoolimata soolast ja paberiga puhastamisest endiselt laudlinal näha. Viimased külalised olid lahkunud südaöö paiku. Maret oli igasugusest abist keeldunud, talle meeldis üksinduses koristada. Selles oli midagi rahustavat, et ta sai tekkinud kaoses kasvõi näiliselt uuesti korra luua. Vahel ei pannud ta sel põhjusel ka tehislikku koduabilist tööle, kuigi programmid olid viimaste aastatega nii heaks muutunud, et too oskas peaaegu kõiki majapidamistöid. Maret nautis vaikust, võõrustamine oli väsitav. Ta oli alles eile saabunud tagasi usunditele ja mütoloogiale pühendatud konverentsilt, pakkumine seal osaleda tuli ootamatult. Sügisene aeg, kõik olid järjest haiguslehele jäänud - kes ise ja kes laste pärast. Sellised konverentsid, kus kuhugi kokku tuldi ja inimesed ise ettekandeid tegid, olid taas muutumas oluliseks pärast suuremat debatti teadusringkondades inimlikkuse säilitamise üle. Konverentsi teemad ei olnud küll otseselt Mareti tööga seotud, kuid kaudselt puudutasid seda ja pakkusid talle ka isiklikult huvi ning selle tõttu oli ta võimalusest kohe kinni haaranud. Maret ise oli pühendunud mälupandeemia uurimisele. Tema kaitstud väitekiri nakkavatest mälestustest oli pälvinud rahvusvahelist huvi ja ta oli mitu aastat järjest käinud loenguid pidamas ka välismaal.

Maret võpatas. Ta pidi peaaegu taldriku maha pillama, midagi riivas ta kätt. Ega ometi mingi ämblik, mõtles ta ennast raputades. Ei saanud olla, ta oli lasknud korterisse spetsiaalselt paigaldada andurid, mis pidid tuvastama ämblikke ja putukaid. Maret jälestas ämblikke. Lapsena ei julgenud ta kunagi üksi keldrisse või pööningule minna. Vahel, stressirohketel aegadel, ilmusid ämblikud tema unenägudesse, kattes ta ühtlase kihava vaibaga. Kui ta lõpuks painajast ärkas, tundis ta alati iiveldust. Teraapia oli hirmu vähendanud ja Maret ei sattunud enam hüsteeriasse, kuid foobia oli endiselt alles.

Põrandal lebas kollane puuleht. Maret astus sellele taldrikuid kööki viies peale ja leht kleepus ta toasussi talla alla. Nõudepesumasin läks sahinaga tööle. Laudlina pidi ootama homseni. Isegi kui plekk ei tule enam välja, oli Maret liiga väsinud, et sellega kohe tegelema hakata. Magamistuba oli jahe. Nii oli lihtsam magama jääda. Peale lahti riietumist ja öösärgi selga panemist pesi naine vannitoas kiiresti hambad ja puges siis voodisse. Ta vajus silmapilkselt unne. Lõuani tõmmatud tekil lebasid kolm kollast puulehte.

Mareti uni oli katkendlik, ta kõikus unenäo ja ärkamise piirimail. Iga kord, kui ta juba peaaegu oli valmis silmi avama, vajus ta uuesti järgmisesse ulma. Lõpuks ärkas ta selle peale, et ei saanud vabalt hingata. Ta oli mattunud kollastesse lehtedesse. Neid oli kõikjal, need olid katnud ta voodi, põranda, öökapi ja aknalaua. Midagi rõhus ta rinda, liigutas seal. Maret röögatas ja tõusis istuli. Verine tomp pudenes rinnalt talle sülle. Mis iganes see ka oli, see oli elus. Olend pudenes sülest voodile ja kaevus vaevaliselt lehtede alla, tema suured tumedad silmad piidlesid Maretit. Olend värises, kuid ei pööranud pilku kõrvale.

„Oh sa vaeseke. Sa ju kardad. Ära karda,“ sõnas Maret.

Vaikselt libistas naine ennast voodist välja. Ta ei suutnud lehtede seest susse leida ja läks paljajalu lehesahinal kapi juurde, et sealt puhas käterätik tuua. Lehed olid tihedalt olevuse ligasele kehale kleepunud ja kui Maret proovis neid ära võtta, siis olend niutsatas vaikselt. Maret jättis lehed rahule ja olend laskis ennast rätikusse mässida.

„Nii, nii, nüüd oled kaitstud. Keegi ei tee sulle liiga. Sa väike ööloom.“

Rätiku seest paistsid nüüd vaid kaks suurt silma. Maret tõi vannitoast pesukorvi, kuhjas sinna põrandalt lehti ja asetas pambu siis kõige peale. Olevus lõhnas nagu juuksed ja riided peale pikemat lõkke ääres istumist.

„Nüüd on sul pesa ka olemas.“

Lehtede uputus oli õnneks ainult magamistoas ja peale tundi koos koduabilisega kühveldamist suutsid nad kõik need prügikottidesse toppida. Tolmuimeja hääl ehmatas olevust, kes kriiskas kohe, kui koduabiline selle käima pani.

„Hästi-hästi, me ei kasuta seda.“

Tuli tavalise harjaga läbi ajada, et viimased lehed voodi alt ja kapi vahelt kätte saada.

Igaks juhuks kontrollis Maret aknaid, need olid kinni. Kuidas lehed tuppa olid saanud, jäi talle mõistatuseks. Vahtralehed, nendest sai ta veel aru, aga naabruskonnas polnud ühtegi kaske. Neile lehtedele seletus puudus. Kahe suure silmaga elavast tombust rääkimata.

Maret tassis pesukorvi kööki. Tal oli kõht tühi, kohvi polnud ta ka veel joonud ja küllap oli ka olevusele vaja midagi anda.

„Kohv, piimaga!“

Kohvimasin läks tööle, ubade jahvatamise ragin ehmatas taas olendit.

„Kuss-kuss, see ei tee sulle midagi. Mul on seda tassi kohvi vaja.“

Peale paari lonksu värsket kohvi tundis Maret ennast paremini. Mida külalisele pakkuda, selles osas jäi ta korraks nõutuks. Vett vajavad ju kõik, mõtles Maret. Väike roosa keel ilmus ja limpsis ahnelt pakutud vedelikku.

„Sul ju puha hambad suus. Huvitav, mida sa süüa võiksid?“

Maret vaatas külmkappi. Seal oli vorsti, kanafileed, juustu, pool eilset torti, millel juubelit tähistavast numbrist ainult null järele jäänud.

Maret võttis kanafilee paki välja.

Kui keedetud kanafilee oli jahtunud, siis pakkus Maret väikest tükki sellest olendile. Too katsus pakutud tükki esmalt keelega ja siis lõi sellesse hambad sisse. Maret jõudis vaevu näpud ära tõmmata.

„Kuidas sind küll kutsuda.“

Maret ulatas ettevaatlikult järgmise tüki kana, mis taas kiiresti ta käest tõmmati.

Siis meenus talle üks konverentsi ettekannetest, mille järel oli kõigil võimalus ka ise algupäraseid ürikuid näha. Maret oli neid lugedes suutnud tuttavaid sõnu eristada. Ta toksis seinal olevasse konsooli otsingusõna ja leidis enda digimärkmiku sissekande, mille ta lasi ette lugeda.

„Lilin. Midagi sellist võid sa tõesti olla. Väga sobilik. Kuna sa öösel niimoodi ilmusid, siis nii ma sind edaspidi kutsungi. Ma loodan muidugi, et sa ei ründa mind. Eks?“

Olevus haaras järgmise kanatüki hambusse.

„Aitab küll, rohkem ei saa kana. Sa sööd lõhki ennast.“

Lilin niutsatas paar korda ja sulges siis silmad.

Mareti pilk jäi laudlinale pidama, ta oli pleki juba unustanud. Ohates tõmbas ta laudlina kokku ja viis vannituppa.

Järgnevatel päevadel kujunes Mareti päevaplaan ümber. Hommikul vahetas ta pesukorvis lehed ja toitis Lilinit. Kui ta kodukontoris ei saanud olla, siis tuli ta lõunapausiks koju. Õhtuti võttis ta olendi pesukorvist välja ja vaatas, kuidas too iga kord aina rohkem samme tegi. Tema külge kleepunud lehed olid moodustanud omamoodi naha ja tuli välja, et lisaks neljale jäsemele olid Lilinil ka pisikesed tiivanukid. Kõige rohkem meeldis Lilinile toores veiseliha, kuid Maret proovis teda meelitada maitsma erinevaid toite. Kogu Mareti elu keerles nüüd Lilini eest hoolitsemise ümber. Koduabilist oli Lilin algusest peale peljanud, paar korda proovinud isegi rünnata.

„Sa oled viimasel ajal kohe kuidagi väga rõõmus ja rahulik,“ ütles üks töökaaslastest kohvipausi ajal.

„Ju vist, eks ma keskendun praegu väikese hoolealuse eest hoolitsemisele ka.“

„Võtsid kassi?“

Maret raputas pead.

„Kutsika. Oh issand, nendega on ju nii palju majandamist.“

Maret naeratas.

Lilin oli midagi nahkhiire, linnu ja koera vahepealset. Tal olid pikad jäsemed ja nahkjad tiivad, kollakas nahk muutus kasvades järjest krobelisemaks. Lõkke lõhna oli tunda mõned nädalad, peale naha moodustumist see kadus. Maretil oli aeg-ajalt kange tahtmine Lilinit kreemitada, kuid ta hoidis ennast tagasi. Kui Lilin oli rõõmus või teda sügati, siis tegi ta kurisevat heli, mis alguses ajas Maretile kananaha ihule. Lõpuks ta harjus Lilini kõigi häälitsuste ja pehmelt öeldes kõheda välimusega. Õue asjale ei saanud Lilinit muidugi viia, see oli mõeldamatu, seega oli Maret näinud kurja vaeva, et õpetada teda tualetti pandud alust kasutama.

Esimeste päikesekiirte ja nendele järgnenud kevadvete solina saabumisel muutus Lilin teistsuguseks. Maretile tundus, et isepäisemaks. Ta tõmbus eemale, kui Maret teda sügada proovis. Vältis talle otsa vaatamist. Lilin oli nüüd keskmise kitse suurune, kuid Maret ei peljanud teda. Nii omaks oli ta kõigi nende kuudega saanud. Kui nüüd Lilin ühel õhtul Mareti kõrvale voodisse hüppas, siis tundis naine siirast rõõmu. Lilin lasi ennast pikalt sügada lastes kuuldavale harjumuspärase kurina. Maret hoidus järskudest liigutustest ja jäi magama alles siis kui Lilin oli silmad sulgenud.

Hommikul oli Lilin kadunud. Maret ei leidnud teda kusagilt. Ta käis isegi naabruskonna läbi, et veenduda, et Lilin polnud kogemata välja pääsenud. Kuhugi seinale või kohaliku kogukonna gruppi ju Maret tema kadumise kuulutust panna ei saanud.

Aja möödudes hakkas vahel Maretile tunduma, et kõik see oli olnud uni, mingisugune viirastus või meeltesegadus. Kuid Lilinist maha jäänud märgid olid olemas ja Maret rahunes. Ei, ma ei ole hull. Kui Lilin oli veel tema juures olnud, siis ei mõelnud ta palju sellele, et mis olendiga on tegemist. Nüüd, kui Lilin oli kadunud, proovis ta erinevatest allikatest otsida viideteid sarnastele öösel ilmuvatele olenditele. Ta leidis erinevaid joonistusi ja tekste, kuid ei midagi sellist, mis oleks täpselt kirjeldanud Lilini välimust või olekut. Lilin ei olnud kunagi käitunud Maretiga nii, nagu enamasti deemoneid kirjeldati.

Oktoobrikuu õhtutel läks juba varakult pimedaks, teatrist välja astudes tõmbas Maret krae kaelale lähemale ja pani kindadki kätte. Ühissõidukist välja astudes suundus ta läbi pargi. Ta oli seda teed käinud kõik need aastad, mis ta siin kandis oli elanud ja nüüd ei olnud ta valmis selleks, et keegi tal selja tagant kinni haaras. Maret hakkas rabelema, vehkis küünarnukkidega, nägemata, kes oli ta selja taga, kuid tundes ründajaga kontakti. Kuuldes mehe oiet, kui ta küünarnukk märki tabas, sai Maret hoogu juurde jätkates rabelemist. Appi! Sõnad ei tulnud tal üle huulte, karje oli hääletu. Ta paisati maha. Kõikjal oli pori ja…lehed. Valu põlvedes, sukad olid hetkega märjad. Lehed. Maret haaras mõlemasse pihku nii palju lehti kui suutis ja keeras siis ennast selili. Tumedas jopes mees tahtis ta jalgadest haarata. Maret viskas lehed talle näkku. Lehed. Ta kahmas veel lehti, nii palju kui suutis neid enda ümbert leida ja haarata. Mees vajus ta peale, raskus ja mehest erituv hais tõmbasid Maretil hinge kinni, kananahk tõusis ta ihule. Kriise, tuttav hääl. Mees rebiti ta pealt. Lilin. Maret tõusis istuli.

„Söö kullake, söö. Sa paistad näljane,“ sosistas Maret.

Lilin ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Sellest ajast, kui Maret teda viimati nägi, kaks korda suuremaks kasvanud Lilin kugistas mehe alla.

Maret tõusis püsti ja leidis eemalt üles enda käekoti. Lilin seisis ootavalt ta kõrval, kaks suurt silma põlemas peas. Maret naeratas ja sügas teda siis kaelalt.

„Tubli oled, väga tubli. Ma kartsin, et sinuga on midagi juhtunud.“

Lilin lasi kuuldavale kurina ja Maret sügas teda veel.

„Aitäh pisike. Lippa nüüd ja tule mind ikka aeg ajalt vaatama.“

Koju jõudes korjas Maret mantli külge jäänud lehed kokku ja pani need aknalauale.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0423)